Viimane suusapost

Lõpuks on need mäepildid kõik ühesugused, lumine tipp siin ja roheline org seal. Siin läks päike just looja. Sinna taha.

Laupäev on sellepärast nõme päev, et korterivõtmed peab kella kümneks ära andma, aga rong läheb alles pool 5. Õnneks on ilm ilus ja võib niisama külapeal hängida. Kui oleks eriline hull, võinuks ju täna veel suusatama minna, asjad Krista juured või poodi ootama jätta, aga nii hull ka ei ole. Kuigi mulle tundub, et sain jälle maigu suhu ja panin enda jaoks paljud asjad paika ja hetkel paistab, et järgmine aasta veedan kaks nädalat Alpides. Saime täna vaadata üht residence’i suuremat korterit ja mulle paistab see täitsa sobivat. Liigaset luksust pole, aga kõik vajalik on ja hind lihtsalt suurepärane. Magamistuba, köök-elutuba ja mezzanine. Tutvustuses on see mõeldud 8-9 inimesele, aga mina näen seal elamas kolme. Max nelja. Max kaks magamistoas ja mina (härraga) mezzanine’il. Sest mulle meeldib mezzanine. Otse omanikult, peab talle vanamoeliselt e-maili saatma. Loodame, et tšekiga maksma ei pea, see oleks siiski liig :-). Muidugi on võimalik ka Krista poe peal üürida superluks korter superluks hinnaga (ma kaalusin seda ka, aga seal käib kaks nädalat veits üle jõu). Seda saab Airbnb’st. Ma olen vahel hirmus luksusehull, “olen etabliirunud (jajah, ma tean, et see sõna on tegelt etableerunud, aga mulle meeldib öelda etabliirunud) keskealine mutt ja mul on standardid”, aga suusatamas on mu luksus justnimelt see konkreetne väike peatuskoht ja siin on ainult need retroresidentsid. Ja see, et rongiga saab Brüsselist otse mäe alla. Veidi allpool saab lukshotelli, eile avastasin ka ühe kuumaveebasseini õues, aga siis jälle pole Kristat ja Jerome’i. You win some, you lose some. Aga vähemluksuslikku ja ilma kuumaveebasseinita suudan ka siis pikalt pidada, kui pean ainult ülalpeetavaid kaasa tassima (ja neid mul juba jätkub). Võtan mingi tõlgitava krimka kaasa ja siis rahulikult hängin, paariks päevaks palkan Hervé ja naudin. Vahepeal käin all keskuses ja lasen end masseerida ja muidu pamperdada. Ligunen ravivee basseinis. Mu blogi esimene postitus ongi sellest mäealusest külast, kust rong läheb. Mehe ja poja võtan ka vahepeal seltsi muidugi ja võib-olla tütre koos peikaga või mõne sõbra, kes tahab tulla. Ja isegi kui mu laskumine näeb veidi ebakidnel välja ja elegantsi osas annab areneda, siis ma ise olen rõõmus. Ja kas pole see mitte peamine? Ma ei lähe enam liiga raskele nõlvale, sest olen lasknud end provotseerida nagu vanasti või tahtnud endale ja teistele midagi tõestada ja end siis sealt küünte ja hamamstega maasse klammerdudes värisedes alla libistanud. Kus see enjoyment siin õige on? Surmateadmus takistab küll arengut, aga ma arvan, et viimistlemist ja lihvimist siiski mitte. Pigem kiiruse arengut. Roheline-sinine-veidi punast. Must – siit ma EI TULE. Mitte kunagi. Väga tore oli ka see, et mõnel pool, kus oli punane keeruline nõlv, oli ilusasti välja pandud silt, et tegu on raske piste‘iga. Minusugune teadku eemale hoida.

Aga nüüd viimased päevad. Teisipäeval olin hirmus väsinud. Ei saanudki aru, miks, maganud olime hästi, värske mäestikuõhk lõi niimoodi jalust maha, et magasin hommikul poole kümneni. Iga päev. Nii kaua pole ma ammu maganud, kusjuures uinusin juba enne 12, mis on samuti minu puhul ebaharilik. Aga kui olin Hervéga randevuul ära käinud, olin nii väsinud, et ei jõudnud rääkidagi ja kõrvad läksid ka lukku kõrgmägedest. G arvas, et kolmas päev, esimesed jõuvarud on ammendatud. Võis küll olla. Kolmapäevast alates oli aga nii imeline ilm, et hulluks võis minna. Lauspäike kogu aeg, rajad ei olnud liiga sulanud, samas oli ka ülimõnus mäeotsas kohvikus istuda, mis on lahtamatu osa suusapuhkusest, sest see on siiski suusaPUHKUS. Maitsev Aperol keset päeva lihtsalt peab olema. Kahel päeval sõitsime pärast Aperoli läbi oru Courcheveli, seal jälle väga mõnusad pikad ja mitte üle jõu käivad rajad. Seal oli kuidagi rohkem melu ja muusikat ja inimesi, aga siiski mitte ülemõistuse käivas koguses. Eile läks ilm lõunast õnneks veidi koledamaks, sest muidu oleks nutt peale tulnud. Hommikul, kui oma lemmikumaid kohti läbi käisin, säras päike ja mõtlesin igasugu mõtteid, kuidas kohekohe jälle tagasi tulen, pool üks läksime lõunatama ja kui pooleteise tunni pärast lõpetasime, oli taevas lauspilves, mäetipud uttu mattunud ja nähtavus null. Natuke lume ja vihma segu sadas ka. Sobiv hetk nädalale punkt panna. Kui olime varustuse ära andnud ja niisama aega surnuks lõime, tuli päike jälle välja. Kuna meil oli ikkagi akuutne ruumipuudus, läksin alla külla jalutuskäigule, et pojale veidi ruumi anda. Sellest ka need korteriotsingud. Sest ruumipuudus oli ainus tõrvatilk meepotis. Samas on siinsete suuremate korterite leidmine täiesti kafkalik kogemus, nagu nentis Krista. Nad on olemas ja nad tahaksid väga, et me neid saaksime üürida, aga nad ei jõua meieni. Mul on nüüd lausa sportlik huvi. Leidsin paar tükki Airbnb’st, kaasaarvatud tšehhi miljardärile kuuluva kalli ja veel paar tükki, kus järgmise aasta kuupäevad pole veel lahti. Igal juhul kas see, mida täna vaatasime või mõni muu, millele õnnestub keerukate otsingutega küüs taha saada. Klassikalistes suurtes bukingusaitides neid ei leidu. Eelmine aasta õnnestus mul üks mingi imenipiga tabada ainult sellepärast, et teadsin väga täpselt, mida otsin. Aga see oli ikka stuudio. Aitab nüüd, pole see korterijutt liiga huvitav jutt.

Üks tähelepanek veel – õudne jama on olla britt või ameeriklane või mõni teine inglise keelt emakeelena kõneleja. Sest kogu maailma saab alati aru, millest sa räägid. Ja kohe, kui oled veidig nõme, saab lähikonnas passiv Karen (yours truly) silmi pööritada.

Ja siis ka veel see, et paljudel naistel ja tüdrukutel on suusamäel ilusasti ripsmed ja huuled värvitud. Minul muidugi ka. Mulle meeldib nii.

Mis puudutab kohalviibivaid rahvusi, siis on olukord nagu eelmisel aastal. Lärmavaid venkusid pole. Paari seltskonda nägin, aga need olid väga vaiksed. Ilmselt normaalsed. Sain kohe ühel neist aidata endale vorsti osta, sest need neli inglisekeelset sõna, mida tema teadis, olid just need, mida teenindav tütarlaps ei teadnud. Metsarestos nägime ka ühte seltskonda väga karusnahkadesse pakitud ja läiklevaid pükse kandvaid nooremaid daame, aga nad rääkisid nii tasakesi, et ei saanudki nende keelt tuvastada. Eelarvamus minus arvas, et ikka mingi slaavi või siis balkani rahvus. Sest no kes paneb läikivad püksid ja karusnahkse mütsi? G va rumal noor arvas, et ehk on kunstkarusnahk, no ei, armas poeg, ei olnud see kunstkarusnahk mitte. Ja Courchevelis märkasin kahtlemata Instagrammi influkat, kes oli oma uskumatult vormika tagumiku pakkinud roosasse dressi, huuled korraliklt täis süstinud ja poseeris erinevates asendites suusakeppidega. Kas ta tegelt neid ka sihtotstarbeliselt kasutas, pole teada.

Hervé

on praegu kõigi suusainstruktorite koondnimetus. Ei, ma ei ole suusainstruktorisse armunud. Samas suusainstruktori rajalt maha võtmine on tegelikult klassika. Peaaegu sama klassika, nagu valged küpses eas prouad tõmmude kuurorti Don Juanidega. Aga veidi upperclassim. Mina ise pole seda kunagi teinud (kahju), sest olen alati käinud suusatamas meeskaaslasega, seekord olen tõsi küll pojaga, aga nagu öeldud – ei vaja hetkel rohkem mehi ega sellelaadset põnevust oma ellu. Vanavõitu olen ka ju :-). Aga on varasemal ajal juhtunud seda meie seltskonnas küll, kord üks sõbranna tegi klassikalise triki ära. Üle kümne aasta tagasi. Ma olin siis jällegi koos oma meeskaaslasega ja meil oli seltskonnas veel üks üksik mees ja mõned üksikud naised. Ja küll olid mehed tigedad, kui Bart meie juurde õhtusöögile saabus. Ta oli absoluutmne loodripolk ega tahtnud elus midagi muud teha, kui suusatada ja juua, aga nägi hea välja ja oli kommetega. Nagu mismõttes …. hapud viinamarjad või … Ma mäletan, et oma härra käest isegi uurisin, et mis teda nii hirmsasti ärritas, aga ei mäleta enam, mis ta vastas. Sõbranna õppis tollal šveitsis, jäid rajalt maha võetud Bardiga veel pärast suusapuhkustki edasi suhtlema.

Aga eile kui ma olin Hervé’ga jälle randevuul ja me lisaks minu suusaoskuste lihvimisele ka juttu ajasime, ta juhatas mulle mõned ilusad paigad jne, siis mõtlesin, et tegelt oleks täitsa normaalne, näiteks kui oled üksik inimene, aga tahaksid veidi mäesuusatamist nautida või matkasid vm või oled seltskonnaga, aga tasemed ei klapi või mis iganes. Kui sa pole just ülehelikiirusel mustast nõlvast alla kihutav adrenaliinijunkie või täielik üksik hunt, siis oleks täitsa normaalne palgata endale Hervé, neid on igas vanuses ja nii naissoost kui meesoost. Õpetab paremini sõitma, tutvustab ümbrust, filosofeerib … ja ei pea kogu aeg üksi olema, kui ei taha.

Aga prantslased jah, on ikka mõnusalt ennasttäis. Mitte, et see mulle mingi uudis oleks ja põhimõtteliselt on ilmselt sama lugu nagu kõik üksmiljon issand ise teab mitu eestlast ei ole introvertsed oma ruumi vajajad, nii pole ka kõik kuuskümmend miljonit prantslast ennast täis, vähemalt natukenegi. Aga noh, Hervé igatahes oli. Aga päris nunnul viisil … “Kuule, Hervé on ju päris hea monitöör, kas pole?” pöördus ta minu poole endast kolmandas isikus rääkides. “Sul on ju temast abi küll.” Vastus mõlemale pöördumisele on jah – aga siiski … Samas oli see lõbusam ennasttäius, kui oli Gallia Kuke oma, kellest ma kunagi ka kusagil kirjutasin (tema oli mu Tinderi date).

Muidu me leidsime pojaga, et 28 ruutmeetrine stuudio on kahele inimesele ikkagi väga väike ja järgmisel aastal tuleb võtta suurem koht. Vähemalt üks eraldi magamistuba peab olema, kui kahekesi olla, võib teine elutoas magada, aga kui kolm, kellest kaks on paar siis juba kaks magamistuba. Aga me tuleme ikka siia tagasi, sest piirkond on siin imeline ja oma mees/naine laenutuses on superboonus. Praegu katsume olla viiskad ja anname teineteisele ruumi. Eile käisin mina poes ja tema sai üksi kodus olla, täna tema. Hommikul läheb ta varem mäele, (ega geront ei jõuagi üheksast viieni) mulle jääb oma kohvihommik.

Täna sõime õhtust restos oste keset metsa, elukohast 500 m kaugusel, aga vahepeal tundus siiski, et ehk oleme eksinud. Ei olnud. Tagasi oleks võinud lasta end viia hobikaarikuga, mida enne meid lahkunud külalised tegidki. Me otsustasime siiski jalutuskäigu kasuks, kõht oli ikkagi keedetud juustu täis.

Lähenemine metsarestole

Väike suusapost

Sedapuhku pikka suusajuttu ei tule, koht sama, seega pole põhjust eelmisel aastal räägitut kordama hakata. Niisama mõni pilt. Seekord olen pojaga, mis on jälle omamoodi tore kogemus. Mitte iga kahekümne viie aastane ei ole valmis emaga nädalat aega veetma, seega patsutan endale tunnustavalt õlale. Lisaks saame igasugu asju rääkida, mis võib-olla rääkimata jäänud, nii et kvaliteetaeg igas mõttes.

Ja paar sõna mu suusainstruktorist. Tellisin endale kaks korda poolteist tundi õpsiga. Et parandada tehnikat ja peamiselt saada üle hirmust, mis mind tabab otsekohe, kui kiirus veidi suureneb ja tahaks suusad sahka tõmmata. Ja ma ei räägi siin mingist mustast nõlvast alla kihutamsest, vaid harilikust, veidi järsemast tavainimese sinisest, üliharva punasest. Kuigi mu tuttav siinne instruktor ütles prantslaslikult, et “kui oled surmast teadlikuks saanud, siis arengut enam ei toimu.” Ma vast ehk nii fatalistlikult ei suhtuks, sest minu suusatamise ja eluohtliku suusatamise vahel on tuhandeid kilomeetreid, aga teatav tõetera selles on, et kui hirm kord juba peale tuleb, siis on hirm peal. Ja pole võimalik midagi teha. Oma tehnikat saan ikka parandada. Et mu aeglased kaared oleksid elegantsemad.

Aga instruktor oli lahe mees, selline filosofeeriv. Rääkis, kuidas suusad on elav ja hingav materjal ja sul peab olema nendega üks rütm ja kohe, kui oled pinges, läheb kõik pekki. Õige, muidugi läheb. Samas algul jäi mulje, et naudib niisama end kõnelemas, oli selline küpses keskeas tüüp, veidi ülekaaluline, ilmselgelt armastab head elu, aga samas märkas hämmastavaid pisiasju, näiteks: ära hoia varvastega saapast kinni. No kes saab seda märgata, kui mul on kobaksaabas jalas. Aga kui ma siis oma jalga saapa sees liigutasin, sain aru, et just nimealt – ma hoidsin varbaid krampis, mitte siledalt vastu saapapõhja. Tegelikult tuletasin temaga meelde terve hulga asju, mida ma olen alati (loe kümme aastat tagasi) osanud ja pärast tundi tegin mõned rajad läbi, kus enne olin kogu aeg sahka tõmmanud – ja oligi kohe palju parem. Täna on meil ka temaga kell pool üks randevuu, vaatab, mis saab. Lisaks rääkisime ja lastest ja investeeringutest. Kakskümmend aastat tagasi suusaapartementidesse investeerida oli kahtlemata tark tegu. Kusjuures hämmastab mind veel see, et palju on juttu sellest, et kohekohe kaob selline talvetegevus nagu suusatamine ära ja tõesti, lund on vähem kui näiteks kakskümemnd aastat tagasi (issand, isegi mina olen pea 20 aastat Alpides käinud, esimene kord oli 2006); aga sellest hoolimata ehitatakse aga muudkui uusi chalet‘sid juurde.

Kristallkuul on ka praegu suusatamas, kuigi ta ei suusata, sest ta ei suusata (äge postulaat), analüüsis väga põhjalikult oma hotelli ja ausalt öeldes, kui nüüd hindasid võrrelda, siis oleks neljatärnihotellis poolpansioniga soodsam ööbida, kui meie reisdence’is, mis on väga lihtne. Eriti, kui tuleb toita noort meest, kes hoolimata sellest, et kasvuiga on ammu möödas sööb ikka väga palju :-). Kui ma temaga “kaasa sööksin” võiksin hommikust õhtuni mäest ülesalla joosta, aga ikka ei mahuks lahkudes rongi.

Eile juhtus veel see, et läksime alla külla sööma ja andisn korterivõtme oma väga organiseeritud ja täpsele sakslasest pojale hoiule. Enda oma kaasa ei võtnud. Ja mis juhtus – härra unustas oma man purse’i restosse. Minu võti oli korralikult toas luku taga – seega mäest alla tagasi. Samme vähe, aga vanamoori võttis ülesmäge kihutamine ikka võhmale. Ahjaa, see rõõmusõnum ka veel, et ma olen nüüd peaaegu aasta enam-vähem regulaarselt jooksnud (jõuan gerondi tempos 3 km) ja aasta aega tegin ka oma elektrostimuleerivat lihastrenni – ja tõepoolest, mul on jõudu ja vastupidavust rohkem. Paraku jõuan rohkem ilmselt ka seetõttu, et pojaga koos tarbime hoopis vähem alkoholi kui mehega. Mis ei tähenda, et kavatseksin mingisugustki karskuslembust ilmutada või propageerida.

ma PRAEGU SIISKI raamatut EI kirjuta

Vahepeal juhtus selline lugu, et oleksin peaaegu sattunud Petrone Prindile kirjutama “Minu Belgia”. Kuskil enne aasat lõppu nad FBs otsisid ja pakkusin ennast ka, kas “Minu Brüsseli” või “Minu Belgia” autoriks, polnud isegi kindel, kumba ma rohkem tahaks teha, aga kui hakkasin mõtlema, millest ma kirjutaksin, kaldus vaekauss rohkem kogu Belgia poole. Või tegelt minu plaan oli selline, et raamat jaotub mõtteliselt kaheks osaks, esimene osa räägib pigem Brüsselist ja sellest, kuidas vabakutselise tõlgina eurokoridorides laveerida ja teine siis peamiselt Belgiast, infoallikaks eelkõige mu Belgia mees B ja võib-olla veel mõned tuttavad belglased (mitte, et mul neid liiga palju oleks), oleksin kirjutanud riigist ja keeltest ja monarhiast ja ilusatest kohtadest jne. Ja juugendist. Ja Victor Hortast. Aga ok, selgus, et jõudsin küll kolme finalisti hulka (ja esialgsete kiidusõnade peale arvasin veidi ennatlikult, et ju mina ikka see väljavalitu olen), aga lõpuks selgus, et valituks osutus keegi Johanna Adojaan. Oli see nüüd tõesti nii või ei, kes teab, aga EP kirjutas, et pole ammu olnud nii raske valida, sest nii palju tugevaid proovitöid ilmus ja kuna neil pealkirjad regulaarselt korduvad, siis äkki nad tahaksid mõne aasta pärast minult ikkagi emma kumma neist teostest tellida. (Te saate aru, jah, et “teos” on siin kerge irooniaga, sest ma ei arva, et minu poolt hüpoteetiliselt kirjutatud raamatul, keeles, mida räägib emakeelena vast miljon inimest, oleks potentsiaali saada maailmakirjanduse surematuks raudvaraks). Kerge guugeldus näitas, et valituks osutunud naisterahvas elab Antwerpis ja on kunstnik või kunstitudeng. Kindlasti tuleb sealt huvitav lugu ja kindlasti hoopis teistsugune, kui minu oma oleks olnud. Suure tõenäosusega pigem Flaamimaa poole kaldu. Samas võis meilt siit tõesti tulla tugevaid proovitöid, sest kindlasti elab siinkandis rohkem kirjatsura potentsiaaliga eestlasi, kui näiteks, noh, Alaskal, Singapuris või Kariibidel.

Aga tegin ju proovitöö, ei saa seda raisku lasta ja panen ta siia teile lugemiseks. Tähendab, osa ongi juba blogs, kahest Brüsseli postitusest panin kokku sisulise peatüki, aga proovitöö hõlmas ka sissejuhatust, miks ja kuidas mul selle paigaga kontakt tekkis ja on. See saab täna teile siia üles, misläbi saate jälle minu kohta rohkem teada. Ei midagi intiimset, aga väike lühiülevaade, mis mu elukuste- ja kolimisvalikud on mõjutanud.

Et voilà:

Minu lastele, Gregorile ja Albinale, kelle elu minu valikute tõttu tihti väga hektiline oli.

Alustada tuleks siinkohal ilmselt sellest, et juba lasteaias teadsin ma, et „mina emigreerun“. Arvatavasti saab selles teadmises süüdistada üht mu isa sõpra, nüüdseks juba manalameest, kelle pere oli teise maailmasõja ajal kuidagi niimoodi segi läinud, et ema ja lapsed jäid Eestisse, aga isa sattus Kanadasse. Ja nii mu isa sõber, kes oma isa praktiliselt ei mäletanud, sinna Kanadasse isa juurde kippus. Aga oma poliitilisi vaateid ta vaka all ei hoidnud, kui õigesti mäletan, oli ta lühidalt lausa poliitvang. Vana hea Nõukogude Liit aga otsustas, et nemad sellist kahtlast subjekti välja küll ei lase. Ja nii tema külaskäikude ajal alati räägiti emigreerimisest ja äraminekust. Ju ma seal siis huviga juures passisin ja kuulasin ja otsus sai tehtud, et „mina emigreerun“. Poliitiliste olude muutumise tõttu ei olnud emigreerumiseks siiski vajadust, aga soov elada kuskil mujal, jäi ikka minusse alles. Poeg ütleb, et „see on teie põlvkonna taak, sa oled ju nõukaaja laps.“ Võib-olla ongi asi selles. Igal juhul, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, oleks minust ilmselt mingil hetkel saanud paadipõgenik või mingil muul moel ülejooksik.

Teine olulise tähtsusega asjaolu, vähemalt kaudselt, on ilmselt see, et oma kooliteed alustasin – ja keskkooli ka lõpetasin – tollase Pärnu 1. Keskkooli inglise keele erikallakuga klassis (niimoodi nad seda tollal nimetasid). Vähemalt seitsmekümnendatel, kui mina kooliteed alustasin, oli tung sinna samasugune, kui praegustesse eliitkoolidesse. Toimusid kahepäevased katsed ja alguses oli meid klassis nelikümmend neli, kõik ei mahtunud pinkidessegi. Ja siis hakati otsast välja loopima, küll käitumise, küll viletsa õppeedukuse pärast. Mitte, et ma seda heaks kiidaksin. Igal juhul igaüks, kes tol hetkel arvas, et tema laps peab tavalisest veidigi uhkema hariduse saama, valis Pärnu 1. keskkooli inglise keele klassi. Polnud meil ju 7. keskkooli nagu Tallinnas ega Miina Härmat, nagu Tartus. Samas võõrkeele õppimine viljastavates nõukogude tingimustes andis endale ka tunde, et oled pisutki kontaktis selle müstilise „välismaaga“, kus voolavad piimajõed ja pudrumäed ja pole mingit „vene värki“. See viimane termin oli meil kodus kasutusel kõige nõukakorraga kaasneva kohta.

Selles klassis õppides sain üsna kiiresti selgeks, et keelt õppida on lihtne, see jääb mulle pingutusteta külge ja keeleõpetajate kiidusõnu on lihtne ära teenida. Hoopis lihtsam, kui matemaatika õpetaja omi, näiteks. Ja nii ma siis kusagil kolmandas-neljandas klassis mõtlesin, et peaks oma tulevase elukutse siduma keeltega, kuigi ma täpselt ei teadnud, kuidas, sest tollal oli ainsaks reaalseks võimaluseks võõrkeele õpetaja koolis ja seda, et õpetajaks ma saada ei taha, teadsin päris kindlasti. Üldse oligi kogu see süvendatult võõrkeele õppimine suhteliselt utoopiline surnud ainega tegelemine, sest lootus elusat keelt päriselt kasutada, oli kaduvväike, et mitte öelda puuduv. Võis muidugi lugeda raamatuid, neid meil siiski leidus, eriti klassikat, aga ka muud. Kui ma algklassides alustasin, olid veel alles mõned vanad peened õpetajad, kes olid omandanud keeleoskuse enne teist maailmasõda, suuresti keelekeskkonnas. Paraku olid nad juba küpses eas ning läksid peagi pensionile. Alles jäid need Moskvas õppinud. Kõigele vaatamata see mõte mul umbes kümneaastasena tekkis. Ja pidage mind uhuuks, kui soovite, aga usun, et natuke oli siin ka universumi käsi mängus, kes ajapikku mu soovi täitumisele teed rajas. Päris kivideta ja kändudeta see tee küll ei olnud, aga on ju üldteada, et jumal ka ei aita neid, kes end ise ei aita. Millagi keskkooli keskpaigas tekkis hetkeks küll uitmõte õppida midagi majanduse või kaubandusega, aga see kadus sama kiirelt, kui oli tekkinud, sest kõik see matemaatika, mida sisseastumine oleks nõudnud … Jah, tollal olid veel sisseastumiseksamid.

Niimoodi siis juhtuski, et oma esimese ülikoolihariduse omandasin Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal. Lõpetasin täpselt sel ajal, kui oli tekkinud uus Eesti vabariik ja korraga hakkas kõikidel inimestel inglise keelt vaja minema. Nii ma siis pärast ülikooli lõppu ikkagi inglise keelt õpetama sattusin, aga mitte kooli, vaid täiskasvanutele. See oli veidike teine tera, pealegi ei makstud selle eest tolle aja mõistes sugugi halvasti. Samas sattus gruppidesse tihtipeale keskealisi tollaseid juhte, tänapäeva mõistes „harilikke onu Heinosid“, kellele ei mahtunud pähe, et mingi suvaline plika tuleb neile ütlema, kuidas peab. Mäletan üht kursust, see oli üldse umbes kolmas mu elus, mille lõppedes ütlesin kursuslastele ausalt, et mul on ülimalt suur rõõm, et see kursus on nüüd läbi ja ma loodan, et ma ei kohtu nendega oma elus enam iial. Neile tegi see muidugi nalja. Ja tunnistan ausalt, et tänasel päeval oleksin ehk diplomaatilisem ja midagi niisugust enam suust ei paiskaks.

Ka esimesed kokkupuuted tõlketööga tekkisid üsna pea. Kunagi kolmanda kursuse tudengina hääletasin Tallinnast Tartusse, peale võttis mind tollase minu silmis „mingi vanamees“,  – oli vast veidi pealt viiekümnene. Pikk sõit, ajasime juttu, „papi“ küsis, mida õpin, millal lõpetan ja nii see läks. Küsis ka mu telefoninumbrit, sest võis juhtuda, et just mõne aasta pärast tal keeleoskajat inimest vaja lähekski. Andsin oma tollase elupaiga telefoni, ise mõtlesin küünilise noorena, „jutuks hea“, aga olgu. Umbes pool aastat pärast mu õpingute lõppu „papi“  helistas ja sattusin kokku Kanada ettevõtjatega, kel plaanis rajada Eestisse pitsarestoranide kett. See mõte küll tollal veel ei toiminud, aga tõlkimises sain käe valgeks.

Niimoodi ma alustasin oma tööelu, aga mõtlesin vahetevahel ikkagi sünkroontõlke peale, mis oli mulle alati huvitav tundunud ja oma saba kergitades julgen väita, et sünkroontõlgid on tõlkide maailma crème de la créme.  Enda õigustuseks olgu öeldud, et ma ei mõelnud seda ise välja. Eestis ei saanudki seda vist enne kusagil õppida, kuni 1998. aastal avati Tartu ülikoolis üheaastane konverentsitõlke magistriõpe. Ees terendas Euroopa Liitu astumine ja tõlke oli vaja, ilmselt rohkem, kui kunagi varem eesti emakeelega tõlke ühekorraga vaja on läinud. Esimesel aastal mind vastu ei võetud, ei teagi, kas olid mu üldteadmised liiga nõrgad ja ei osanud ma piisavalt demonstreerida huvi ja teadmisi rahvusvaheliste suhete ja poliitika vallast või sai saatuslikuks asjaolu, et olin neli kuud tagasi poja sünnitanud, kes mul sisseastumiskatse ajal rinnal rippus ja tegelikult puudus ka visioon, kuidas neljakuuse lapse kõrvalt päevaõppes õppida. Aastal 2000 peeti mind aga vastuvõtu vääriliseks. Ja see oligi hüppelauaks Brüsselisse ja otsapidi eurokoridoridesse.

Sellel pildil teen esimesi katseid suulise tõlke alal. Aasta on 95 või 96, õppinud ma tõlget veel ei ole ja kaetud nägudega tegeased pildil on omaaegne tuntud Pärnu ettevõtja Elmar Lepp oma proua Virvega ja nende äripartner Prantsusmaalt. Elmar demonstreerib oma omaaegset hiilgust küll siin ja seal, aga kuna mina isiklikult ei ole temalt küsinud luba tema pilti oma blogis avaldada, siis olgu nad kõik kaetud nägudega. Küll Elmarit omal ajal kritiseeritija vinguti, no eks peamiselt ikka vanast heast kollasest kadedusest, aga ta oli omas ajas tubli mees ja kõva tegija. Lisaks suhtus oma töötajatesse soojuse ja austusega.

Kui tahate rohkem teada, andke teada, panen siia oma raamatu kondikava ka üles ja kui lugejad ütlevad, mis osa neile rohkem huvi pakuks, katsun midagi valmis sepitseda.

Võib ju küsida, “aga miks sa ikkagi ei kirjuta, kuigi hetkel valituks ei osutanud”. Vastus on lihtne, ma olen nii laisk ja kaootiline, et kui mul mingitki piitsa turjal ei ole, siis ma midagi valmis ei saa. Tähtaeg peaks mind distsiplineerima.

Käisin teatris

Meil on siin suured teatrisõbrad Erik ja Kati, kes ikka hoolitsevad, et meil eesti teatrit oleks. Nüüd oli kohal Must Kast, etendusega “Lilli”. Kaasaegne kangelaseepos Lilli Suburgi elust. Räpisugemetega. Väga hea. Mind sundis küll Lilli Suburgi elulugu üles otsima. Etenduses oli ta selline helge ja hea, aga elulugu rääkis, et polnud ühtegi, paras uss ja õelutseja. Kohal oli hulgaliselt eesti kooli suuremaid lapsi. Sõbranna kuueteistaastane tütar vaatas juba teist korda. Talle väga meeldis ja ta üheksaaastastele kaksikutest õele-vennale ka. Noored oskasid väga hästi teatris käituda, etenduse ajal ei kuulnud mingit sosinat, kihinat, telefoni, kommipaberit. Noh, meil on siin muidugi üldse viisakamat sorti lapsed, kui välja jätta need paar tükki, kes ei ole. Etenduse kõrvale sai klaasikese cavat.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/must-kast-pistab-lilli-suburgi-teatrilukku/ Siin on link Sirbi artiklile, aga miskipärast ei luba Firefox seda turvalisuse mõttes avada. Vahest mõni teine brauser lubab. Igal juhul kiidetakse seal tükki ja tegijaid. Ja öeldakse, et see on kohustuslik igas vanusses maailmaparandajatele. Ühe vastuolu leidsin ka. Etenduses nimetatakse Lillit eesti keelsele koolile alsuepanijaks, aga vikipeedia räägib saksakeelsest koolist. Kumb siis? Järgmine kord etendub Tallinnas uue tantsu laval, 13. märtsil. Julgen soovitada küll, eriti just teismelistega koos/teismelistele vaatamiseks.

Pangetäis tuhka pähe ja muud loba

Meie äraütlemata soostereotüüpsed kohvrid lennujaamas. No muidugi oli mul roosa ja mehel sinine.

Algatuseks kallan suure pangetäie tuhka pähe ka kahetsen pattu. Mitte sellepärast, et ma tükk aega bloginud ei ole, kuigi selle kohta sain ka ükspäev märkuse, aitäh, Epp, innustasid mind siiski sulge haarama. Sest novembrikuine väljakutse oli iseenesest tore ja mõni päev pärast olid suisa võõrutusnähud, et “oh, mul täna alles blogimata” ja siis kohe otsa “ah, ei peagi ju enam”. Ma ei tundnud seda kui kohustust ja väljakutset oli seal just parasjagu, et iseendale näidata: jah, ma suudan niipalju järjekindel olla, et kuu aega iga päev millestki kirjutan ja katsun midagi välja mõelda. Mis osutus oodatust lihtsamaks, kuigi ma ei bloginud enamasti populaarsetel teemadel seks ja suhted ja “kõik mehed on mölakad, tahavad sind ainult ära kasutada, füüsiliselt ja vaimselt vägistada”, sest minu maailmas nad pole. Pangetäie tuhka kallan pähe hoopis seetõttu, et ISE ma hakkasin mingil hetkel jaurama, et saame jõulu-uusaasta vahel kokku, minu juures, vähemalt pärnakatest blogisõbrad, aga kui keegi kaugemalt tahab tulla, siis on väga teretulnud. Ja teeme igaüks miski põneva söögi kaasa ja lobiseme ja kui sellest aitab, võib ka mingeid mänge mängida (isegi oma küsimuste kaardid võtsin vist kaasa). Aga lõpuks ma ei saanudki kuupäeva välja pakutud, sest noh … vanadus ja väsimus, vist. Sest tegelikult mulle meeldib võõrustada, meeldib, kui inimesed külla tulevad ja siin end hästi tunnevad. Juba teismelisena oli mul mõte, et tahan sellist kodu, kus saaks kokteile serveerimislauaga mööda tube ringi veeretada. Noh, praegu saab, köögi ja elutoa ja seal ees-vahel asuva nimetu ruumi vahel ei ole uksi ega uksepakke, nii et veereta palju tahad. Ühe korra olen seda ka teinud, üks aastavahetus, kui meilt käis läbi vast 40 inimest ja sööki-jooki tõepoolest serveerimislaudadel veeretati. Aga vot, siis olin oma 12 aastat noorem. Ja üldse. Nüüd oli nii, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli … siis peas oli kohe selge, et aastavahetuse eel aega ei jää, sest alles ma 25. 12 tulin, 28. 12 tegime väikese koosviibimise laiendatud perega (mulle tundub, et kui keegi jõuline perest kaob (meie puhul isa, kes oli tõeline maffiapealiku tüüpi pereisa), siis hakkab allesjäänud kamp rohkem kokku hoidma. Meil on ju ka ema, kellele püüame ikka seltskonda ja veidi tegevust pakkuda, sest katsu sa ise kellegagi 61 aastat koos elada ja siis äkki üksi jääda. (Õnneks on vennapoja pere ja väike Harri). Ja siis juba kohe oligi 30. 12, kui läksime Tartusse, et näha sõpru ja tuttavaid ja et mu Belgia mees (nimetan teda edaspidi lihtsalt B, sest privaatsus ja nii, kuigi ta lubaks) saaks tutvuda sõbranna kangastelgedega. Lisaks kangastelgedele sai ta tutvuda ka sõbranna maja hoovis asuva saunaga, mida kogu majarahvas, umbes kuus korterit, koos haldab ja kasutab. Nad elavad Karlovas, neil on tore üles vuntsitud vana puumaja ja elanikeks siuke intelligentsem ülikooliseltskond. See oli viga – saunaga tutvumine, tähendab. Sest nüüd tundub talle, et ma peaksin oma hoovi ka sauna rajama. Kui palju ma olen kuulnud seda küsimust, et miks mul pole. Ikka väga palju. Ja pole, sest ma pole sauna inimene. Äärmiselt ebaeestlaslik, ma mõistan. Aga mupärast võiks igasugused saunad olemata olla. Ma armastan küll palavat ilma (kuni +35), aga mitte palavat sauna. Saunas käin umbes korra aastas, kui tahan end mingite eriti kasulike möksidega kokku määrida ja siis nendega laval passida (eelistatavalt üksi). No vaatame, kuidas sellega saab. Äkki tuleb varsti hoopis sõda ja ma pean belglaseks hakkama ja Eestis kõik maha müüma, sest venkud võtavad muidu ära (ok, ma tegelt nii pessimistlik päris ei oleks). Siis selgus käigupealt, et jääme ka aastavahetuseks Tartusse, kus lihtsalt sõbra juures hängisime ja üsna parajas koguses veini manustasime. Esimene jaanuar saabus väga kiiresti ja kuigi mu peas mingil määral veel tuletas end meelde kolmas kuupäev, mil teoreetiliselt kokkusaamine võinuks toimuda, siis peagi pidin alla andma ja möönma, et läheb paljuks. Sest viiendal juba sõitsimegi ära ja niisama muneda peaaegu ei jõudnudki. Kuna ilm oli NIIIII külm, siis väljas eriti ei käinud, isegi helistasin viimasel päeval emale, et kuna rendiauto on ära antud, siis ma enam personaalselt head-aega ütlema tulla ei saa. Piinlik küll, aga külm. Aga hoolimata kõigest õnnestus käia rabas päikesetõusu vaatama, mis oli plaanis juba suvel, aga siis tõusis päike alati liiga vara. Ja ma käisin umbes kümnekraadises külmas Pärnu rannas jooksmas – ohh, see oli mõnus elamus.

Päikesetõus Tolkuse rabas

Vaat selle ärajäänud blogikohtumise pärast tahan küll endale suure pangetäie tuhka pähe kallata, eelkõige seetõttu, et ma ISE ju alustasin seda plaani, keegi ei käinud pinda, et võiks minu juures kokku saada. Igal juhul, palun vabandust ja edaspidi katsun kabedamalt käia.

Epu eilne postitus andis viimase tõuke pajatada sellest, mis mulle närvidele käib. No pekske mind, kui tahate, aga noored. Mitte kõik ja mitte alati, aga väga tihti. Oma lapsed (25 ja 23) mulle näiteks täitsa meeldivad. Kui kuueteistaastane näeb maailma mustvalgelt, siis on see armas, aga kui kolmekümneselt ikka mingeid varjundeid ei ole tekkinud, siis enam ei ole armas, siis on pigem juba arengupeetus. Kui kolmekümnene hilineb tööle kaks tundi, sest tal oli ämblik toas (ma ka kardan neid, muuseas), on see vastutustundetus. Kusjuures ma mäletan, et meie olime kõige targemad ja maailma asju teadvad ikkagi gümnaasiumi lõpus. Kolmekümneselt ei peaks enam maailmapoliitikalt must-valgelt paika panema, peamiselt stiilis “on minu arvamus ja valearvamus”. Ja mingi osa noorte ärritavalt tervislik eluviis (stiilis minestan, kui suitsetavat inimest märkan jne). Lõputu tolerantsuse nõue, samas, kui endal puudub igasugune tolerants ja igaks juhuks ollakes pidevas solvumisvalmiduses … Minu oma lapsed loomulikult sellised ei ole. Ja enamiku mu sõprade lapsed ka. Enda omadele heidan pigem ette, et 25 on liiga mõistlik ja 23 võiks veidi mõistlikum olla. Aga üldiselt on noorus muidugi noorte peale ära raisatud ja nad ei oska sellega midagi peale hakata. Ise sealjuures nii ilusad.

Siis teatas eile FBs miski mutt (vabandage mu keelekasutust, aga oli, mutt, mis mutt, vaatasin ju ometi profiili), et “enda kohta ei öelda proua”. Mul on küll kokkulepe endaga, et somes midagi halba ei ütle, aga enne kui meelde tuli, olid sõrmed juba ära kähvanud. Ma olin nimelt öelnud, et “lugesin seda raamtut juba küpses eas prouana”. Ja paraku ei suutnudki hoiduda märkimast, et “mismõttes ei öelda. Tahan ja ütlen. Sest ma lihtsalt olengi proua.” Ei olnud ju VÄGA hull. Vastust igatahes pole siiamaani tulnud. (Selle eest talle plusspunktid).

Ja lõpetuseks veel see, miks ma ikkagi lugemsie väljakutse krimiväljakutsega kaasa ei lähe. Ma esimese kuu raamatu, “mõrv toimub saarel”, isegi leidsin ja lugesin, aga kui saabus arvustuse aeg, siis avastasin, et a) ma ei oska arvustada, ükskõik kuskohast ka peale ei hakka, jõuab jutt varsti ikka tõlke juurde välja ja, jumal paraku, oli seal parasjagu arvustada, mida ma paari hetke pärast ka teen; ja

b) ma olen krimi nii palju lugenud ja tõlkinud ja vaadanud (ma praktiliselt muuga oma meelt ei lahuta), aga vaat arvustada ei oska. Kirjeldada, mis raamatus juhtus – no nii madalale ma seda latti ka ei pane. Kusjuures oli nagu täitsa raamat, Rootsi krimi, autorilt, keda ma varem vist pole lugenud, tegelased täitsa lihast ja luust inimesed, suhteliselt elus ja inimese moodi, parasjagu puntras, aga mitte väga, jne. Aga nojah … rohkem ma ei oskagi öelda, sest ilmselt need sajad ja tuhanded krimid on mu peas moodustanud mingi ühtse krimipusa, mida lahti kammida ei kannata, nagu need kassipusad, mis tuleb ära lõigata. Ühesõnaga, mingi väljakutse peale lugema ma siiski ei hakka.

Ja tõlkest. Ma ei ütle meelega, mis oli raamatu pealkiri ja kes oli tõlkija, sest ma suhtun temasse lugupidamisega, nüüdseks on tegemist juba küpses eas prouaga; küpsemas, kui mina, tähendab. Ja palun, ärge tulge ütlema, et “võib-olla on vanadusest seniilne”, sest seda kindlasti mitte. Ma mäletan teda juba oma ülikooliajast, andis rootsi keelt kõrvalainena, muidu oli inglise keele lektor. Ma käisin ka veidi aega neis rootsi keele tundides, aga jube igavad olid. Sinnapaika nad jäidki. Inglise keelt andis üldainena, mitte filoloogidele. Oli hirmus range olnud. Kui aus olla, siis olemuselt oli ta paras kuivik ja ma nüüd mõtlengi, et kas võib asi olla selles, et sa võid olla akadeemiline ja intelligentne, aga kui puudub loovus ja vabadus, siis niisugune lihtne asi, nagu jutuka tõlge, tuleb hirmus kuiv ja puine. Sest täpselt niisugune see oli. Lause kuidagi ei voolanud ega sujunud ja imelikke sõnu kasutas ka vahepeal. Miks peab ütlema “tatuu” kui on olemas sõna “tätoveering” ja kui lühendada, siis pigem “tätokas”. Ja “maskara” – ma käisin isegi vaatamas, kas meil võõrsõnade leksikonis on selline sõna kasutusel, aga polnud. Ja kui ka oleks, mis siis ripsmetuššil viga on? Neid oli seal veel, aga meelest läinud juba. Vot sellepärast ma mõtlengi, et ma ei osale mingis väljakutses. Need pole tegelt ka väga minu teetassike (tsiteerides üht tuntud blogijat). Ja kui oled akadeemikuks loodud, pole mõtete oma elevandiluust tornist alla tulla ja lihtrahvale juturaamatut tõlkima hakata.

Ma loodan, et mõtlesite “Pärnu rannapark”. Aga hoopis Brüssel 17. jaanuaril. Seda ei juhtu siin liiga tihti. Elu jäi peaaegu seisma.

Jõulutervitus

Ma olen nii jõulukauge inimene, et hakkas suisa veidi piinlik, kui täna sõbrannadega lõimes lobisesime ja kõik rääkisid mitmekümne kingi pakkimisest, jõuluroogadest jne. Mul ainult üks kook tehtud õhtuseks mehe lastega koosolemiseks. Ja enda omadele mittepakitavad kingid – pool arvutit ja riidekapp. AGA – et mitte päris häbissee jääda, kaevusin sahtlisse ja leidsin enam kui viisteist aastat alles hoitud nunnu kirja jõuluvanale. Mäletan ka selle saabumist – kuldse lindiga kinniseotult hiilis see, külge ees, koos autoriga meie magamistuppa (mu ja tollase mehe), teatega, et “mai’ tea, kirjutasin igaks juhuks jõuluvanale, te vist teate paremini, kus ta elab, annate ehk üle). Kusjuures autorile meenus prageu, et tollastest soovidest sai ta ainult roosad jalkasaapad. Mina mäletasin, et ikka muud jalkaklubi parafernaaliat ka. (Saunalina on siiani kasutusel).

Sellega soovin kõigile blogi- ja muudele sõpradele häid, ilusaid ja rahulikke jõule!

bRÜSSEL 2

Järgmine kord, pärast ebaõnnestunud eksamit ja eksirännakuid prantsuse keelsete nimedega tänavatel sattusin uuesti Brüsselisse mais 2004. Eesti (ja meiega koos veel 9 riiki) olid vahepeal Euroopa Liidu liikmeks saanud ja äkitselt hakkas nende kõikide keelte tõlke vaja minema. Vabakutselise akediteerimiseksam oli mul ju edukalt seljataga, nii et luba hakata euroraha taskusse ajama ja õigustada nimetust “ülemakstud europe*se” oli käes.

Nüüd saabus meid Brüsselisse kohe suurem seltskond, enamik ühtemoodi juhmakad. Olid mõned peenemad prouad, kes juba liitumisläbirääkimiste ajal olid tõlkinud ja nemad suhtusid korraga saabunud suuremasse kampa algul teatava üleolekuga, aga see möödus kiiresti ja olime enamasti ikka head kolleegid. Ja Pariisis õppinud kolleegid oskasid kohalikku keelt ja neil oli ka veidi nina püsti, et “need miskid Eesti omad”. Enne liitumist õpetas Pariisi tuntud tõlkide ja tõlkijate kool ESIT (L’École Supérieure d’Interprètes et de Traducteurs ehk siis kõrgem tõlkide ja tõlkijate kool), mis mingit servapidi kuulub Sorbonne’i juurde, aga ma päriselt küll ei tea, kuidas, eesti emakeelega tõlke mõned aastad. Mina paraku ei teadnud tollal sellise kooli ega võimaluse olemasolust midagi. Ma oleks olnud nõus tapma, et seal õppida. Kuigi kolleegid, kes õppisid, ütlesid, et raske oli.

Newbie’d kogunesid enamasti kampa ja käisid siis kambakesi õigeid hooneid otsimas, administratiivasju ajamas jne. Jällegi oli probleem keelega, sest enamik uusi Eestist akrediterituid oskas ainult inglise keelt, mõni suisa ainult saksat, aga kakskmmend aastat tagasi ei olnud mitte ainult Brüssel, vaid ka EL suhteliselt prantsuskeelne. Igasugu administraatorid, kellega alguses kokku puutusime, oskasid inglise keelt umbes sama palju, kui mina tol hetkel prantsust. Mitte kõik muidugi, aga mäletan siiamaani oma esimest makseamaetnikku, (ma usun, et saabunud ida- ja keskeurooplaste hordid võisid neile ilgelt närvidele käia) kellega kirju vahetasime nii, et mina inglises ja tema prantsuses, mõistatasime ja tõlkisime siis mõlemad, sõnaraamatu või mai tea mille abil, sest Googeltranslate, Bing ja DeepL, rääkimata ChatGPTst olid ju kõik alles leiutamata. Issand, oli ikka elu, kudias me ilma nendeta üldse elasime. Polnud meil ka internetiühendust kabiinides ja dokumendid koosoleku ettevalmistamsieks tuli välja printida.

Peamiselt hängisine Schumani ringi ümbruses, kus asub enamik nõukogu hooned ja Place Jourdan’il (kodusema nimetusega Jordani platsil), mis jääb Parlamendist teisele poole parki. Seal asub ka väidetavalt maailma parimaid friikaid (Belgia on ju friikate kodumaa) pakkuv Maison Antoine, mina nüüd ei tea, ma pole eriline friikaspetsialist ja ei söö neid ka liiga sageli, aga MacDonaldsist ja teistest kiirtoidukettidest on küll vist paremad. Algul oli söögi-joogi kättesaamisega ka igast raskusi. Lisaks käisime kesklinnas, kus oli klassikaline turistilõksust söögitänav, iga resto ees sissekutsujad (praegu torkas pähe, et peaks vaatama minema, kas on veel alles), seal räägiti ikka inglist ka. Aga ebanormaalselt kallis oli … .Tekkis meil ka väike oma kambake, kellega siiamaani oleme sõbrad, kuskl 7-8 inimest, vanuselt kahekümnendate keskelt kolmekümnendate keskpaika pluss üks viiekümnene proua. Tihtipeale hängisime hilisööni kohalikes väikestes kõrtsides ja toitlustasime end hoopis kebablas. Siit kõiksugu dürümid ja kebabid mulle tuttavaks saidki. Lemmik oli (ja on endiselt, ainult ma ei sattu liiga tihti kebablasse) dürüm poulet ehk siis õhukesse saia pakitud kanaliharibad erinevate salatite ja köögiviljadega, paki sisse käisid ka friikad, aga ma tavaliselt palusin need välja jätta. Kogu kupatus keeratud õhukesse fooliumisse. Ja hästi vürtsikas kaste. Samourai oli (ja on) jätkuvalt kõige tulisem. Ja Pili-pili.

Aega oli meil hängimiseks ka kõvasti, sest algul polnud ei planningul ega värbajatel vist selget pilti, mida ja kuipalju vaja on ja seega palkasid igaks juhuks kõiki ja kogu aeg. Ja ime siis, et tekkis tunne, et kui ma juba Brüsselisse olen tulnud, siis ongi töö tehtud. Kui päris koosolek programmi ilmus, vaatasid seda suure imestusega. Aga suur hulk töövälist aega kulus muidugi ka logistikale ja haldusele.

Huvitav, praegu tuleb meelde, et kui me siin alguses praktiliselt kogu aeg kohal olime, vahel jäime ka nädalavahetuseks, siis ega me eriti vaatamisväärsustega ei tutvunud, isegi kinos ei käinud. Kui me just ei töötanud, tegelesime oma logistika ja haldusküsimustega ja õhtuti hängisime koos, sõime ja jõime.

Kogu see asi oli nii uus ja oasalt ka sõnulseletamatu, et mul oli küll tunne, et see ei saa igavesti kestma jääda ja algul ei viitsinud ma isegi vajalikke dokumente esitada, et järgmisele tasemele saada kui 100 päeva täis töötatud (siis palk tõusis), sest mulle tundus, et nagunii ajutine. Nüüd saab sellest ajutisusest järgmise aasta mais kakskümmend aastat ja ma loodan, et saan ikka pensionini siin ära töötada. Ilmselt ärritasime alguses ka vanade kappide tõlke ja üldse kogu vana Euroopa töötajaskonda, sest nii suure hulga ida-eurooplastega polnud nad ilmselt mitte kunagi kokku puutunud (no ise pean end ikka muidugi põhja-eurooplaseks). Ühest küljest olime muidugi huvitavad vaadata, aga mäletan, et Euroopa koolis olla suisa kurtmised levinud vanade olijate hulgas, et nüüd tulevad kõik need ida-eurooplased ja mis siis saama hakkab ja äkki varastavad ja hakkavad kõik inglise sektsioonis õppima ja meie laste keeletase jne (see on vist õige küll, et Euroopa kooli inglise sektsioonis on inglise keele emakeelena kõnelejate hulk kesine, nüüd veel eriti). Kui mina oleks ametnikuks saanud, oleks mu lapsed küll prantsuse sektsiooni läinud. Ilmselt ma oleksin ka mitteametnikuna peagi Brüsselisse kolinud, kui ma veidi enne eurotöö algust poleks leidnud üht oma eluarmastust (nüüdseks küll eksi), kes elas hoopis Kölnis ja nii viis elu mu tükiks ajaks hoopis sinna kanti.

Tahaks kuulda, mida arvte

Kuna siin oli rebloogimise ikoon all, aga kommentaari oma mitte, mõtlesin, et järelikult võib luba küsimata edasi blogida. Mumeelest hea lugu ja ma olen paljudega nõus. Lapse saamine on maailma kõige egoistlikum otsus, see PEAB OLEMA valik ja paljud ühiskonnagrupid ei tohiks sel temal üldse sõna võtta. Kahtlustan, et üks sõnavõtja on üks mu tuttavat, kui nii, siis braavo, väga head põhjendused.

Seitse naist lastevabadusest