kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese – sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
Kui mujal maailmas on kuurortides kesk-ja vanemaealiste kontsentratsioon üsna kõrge ja vahel hakkab läikivates roosades pükstes 70+ vanuses prouade hulk suisa taluvuspiirile lähenema, siis eelmisel laupäeval paistis, et Pärnu randa lubatakse ainult noori ja ilusaid inimesi. Tõele au andes olgu öeldud, et ma ei leidnud küll kontrollpunkti, kus sissepääslube/vanust/välimust kontrollitakse, aga umbes kaheksa paiku õhtul oli rand igal juhul täis noori, saledaid ja ilusaid inimesi vanuses alla 40, silmajärgsel pakkumisel. Tükk aega mõtlesin, et ilmselt jääb mulle vanima rannakülastaja aunimetus, aga lõpuks märkasin kaht soliidset prouat, kes olid päris kindlasti minust vanemad.
Käisin nädalavahetusel Kölnis. Alguses oli plaan minna ainult üheks päevaks, hommikul rongile ja õhtul tagasi, kohtuda ainult lastega ja kahe sõbrannaga, aga oh sa püha püss, kui nostalgiline see linn tundus. Vaat et saab Tartu järel mu nostagitsemislinnade hulgas teise koha. Muidugi ilus ilm panustas ka, sest ikka ju tore jalutada, kui päike särab. Ma olen enne ka sellest kirjutanud, kuidas Köln sai mulle armsaks hoopis siis, kui sealt juba ära hakkasin minema. Nimelt SIIN. Nüüd aga kõndisin mööda tänavaid mõnusas päikesepaistes ja naeratasin totakalt. Tõsi, Brüsselis olen ma kodus, aga Köln on nostalgiline ja kõik kunagised jamad on nii kaugele seljataha jäänud ja ega siis linn nendes süüdi ei ole, aga siiski võin nüüd võin puhta südametunnistusega öelda, et ma ei kanna kellegi peale kauna, vaatan Kölni hea ja lahke pilguga, meenutan ilusamaid ja mõnusamaid aegu. Saime lastega kokku Rathenauplatsi biergartenis ja kas saab suvel olla rohkem kölnilikumat kohtumispaika, kui seda on biergarten – õlleaed. Igaks juhuks ütlen, et pole mitte tegu nurgataguse urkaga, kus ühiskonnna põhjakiht värisevate kätega plastpudelist kanget õlut rüüpab (kui aus olla, siis ma tegelikult isegi ei tea, kas siin plastpudelis kanget õlut olemaski on :-)). Vägagi respektaabel perekeskne paik, aga hulluks ka pole mindud, lastakse ikka olla. Siinkohal ei saa ma üle ega ümber tõsiasjast, et suured lapsed on niiiiii mõnusad. Täiskasvanud inimesed, keegi ei jonni ega vingu, ei esitada toidule ega joogile põhjendamatuid nõudmisi, ei haugu, ei provotseeri, ei väljenda oma loovust kaasinimeste terroriseerimisega, ühesõnaga, normaalsed inimesed, noh. Ma muidugi ei hakka kellelegi ette heitma, millal, kuidas ja kui palju tuleb lapsi saada, julgen nimetada vaid niipalju, et mul on põhjust rõõmustada, et mul jätkus oidu saada lapsed nii, et oma praeguses vanuses mul enam ühtegi alaealist ei ole. Ilmselt oleks mu elu hoopis teistsugune, kui oleksin otsustanud endale 45. aastaselt veel kaapekaku teha, ju ma rõõmustaksin selle üle ka, aga vaadates oma praegust elukorraldust, tundub, et asjad on minu jaoks õigesti ehk, mul ei ole üle 50 inimesena alaealisi lapsi, rääkimata eelteismelistest ja mudilastest. Ma olen juba peaaegu kolm aastat saanud isekalt üksi suures korteris elada, 80% ajast arvestada ainult iseendaga (hüva, kassidega ka) ja kui tuleb ka kellegi teisega arvestada, siis sellepärast, et see on minu valik ja ma hetkel tahan ja olen nii otsustanud ja arvestan rõõmuga, mitte sellepärast, et keegi tahab, keegi nõuab, kellelgi on nälg ja riided mustad ja tuju paha ja mina olen süüdi ja pean kõik ära lahendama, kuigi olen tegelikult väsinud, närviline ja tige ja tahaksin rahuliklt oma toas kinnise ukse taga voodil külitades sarja vaadata. Paradiislik elu!
Aga Köln, kuna tundus nii nostalgiline, siis tegin käigupealt plaani ümber ja otsustasin hoopis hotelli võtta ja ööseks jääda, kohtuda veel kahe sõbraga ja lastega veel järgmisel päeval hommikust süüa. Nii see kõik tehtud saigi ja lahkusin rahulolevalt pärast traditsiooniliselt kölnilikku hilist hommikueinet. Hotelli leidmine polnudki teab mis lihtne, või tähendab, loomulikult hotelle on, suur linn, kõike kohad on neid täis, aga mul olid siiski teatavad nõudmised asukoha osas ja üle 200 öö eest maksta ei soovinud. Tegelikult oleksin tahtsin võimalikult lähedale viimati külastatud sõbra elupaigale, sest öö ja kes viitsib. Juhuks kui küsite, miks ma sõprade juures ei ööbinud – sest a) ei tahtnud kellelgi tüliks olla, b) mitmel on väga väikesed elamised ja c) ma polnud ööbimiseks ette valmistunud, järelikult vajasin kõiki neid asju, mida hotellil oli mulle pakkuda. Peamiselt aga muidugi seepärast, et olen etabliirunud ( see sõna tekitas vahepeal juba FBs väikese tormi veeklaasis ja sain teada, et tõepoolest on olemas eesti keeles sõna “etablEErunud”, aga ma ei hakka seda kasutama, minu jaoks on siinkohal ikkagi tegemist omaleiutatud otseülevõetud sõnaga, mis jääb samasse kategooriasse näiteks sõnadega “end reposeerima,” “end promeneerima”, “rekupereeruma” jne (mis äkki on ka juba olemas, aga siinkohal jäävad minu peas siiski olematuteks. Ja ennetamaks kriitikat ma ütlen, et ametlikes sõnavõttudes ja kirjatöödes ma neid ei kasuta) vanem mutt ja tahan rahulikult omaette magada ja ärgata. Poeg elab jagatud majas, saksakeeli wg-s, tal on küll kaks tuba, aga eestoast viskas diivani välja ja noh … las ta olla. Hotell oli just õige, ei midagi erilist, aga asukoht sobis ja vajalik oli olemas. No ma saabusin sinna kell pool kolm öösel, mida niiväga erilist ikka nõuda. Suisa nii nostalgiline oli, et Saksamaa vanad võlud – restoranis ei saa kaardiga maksta, üks automaat ei andnud raha välja ei Eesti ega Belgia kaardiga – mis vanasti oleksid mu vihaselt märatsema ajanud, panid nüüd vaid sõbralikult muigama, nagu vanainimese armsa, kuid tüütu veidruse peale. Jah, kes küll võinuks arvata, et niisugune zen ja nostalgia mulle peale tulevad. Tegime ka nostalgilise tiiru oma Locherstrasse maja juurde (sest biergarten oli kohe kõrval) jumal küll, oli see alles maja, juugendloss.
Tegin praegu Googlempsist screenshoti, meie korter oli see parempoolne, ülemine, väikese rõduga. Rõdu avanes magamistoast, meil oli seal uksenurgas väike diivan, kus istusime ja klaasikest veini ja maitsvat sigaretti nautisime. Suur aken rõdu kõrval oli poja tuba. Üldsegi arvan, meie maja oli Kölnis üks ilusamaid, arvestades, et neid kauneid vanu maju jäi sinna pärast teist MSi suht vähe järele. Meiegi omal oli tegelikutl ainult fassaad alles olnud, tagaumine külg taastati, omanik rääkis. Niisugune nostalgia.
Samal ajal oli Brüsselis eestlaste jaanipidu, Puuluup mängis ja rahvas tantsis ja olla ka igati tore olnud, aga kõike korraga ei saa ja mingi eriline jaanipäevainimene pole ma kunagi olnud ja täna oleks saanud seista Ukraina toetuseks lippu pakituna inimketis institutsionaalsete hoonete ümber, mida ma ilmselt oleksin teinud, kui kohal oleksin olnud, aga ma hoopis nostalgitsesin naaberriigis. Ja ega suurt muud mul öelda polegi, saigi suvaline lobapost. Ja tööl on kogu aeg hirmus palju tööd, mina ei tea, kuhu me niimoodi välja jõuame, aga järgmisel nädalavahetusel tulevad Eestis sõbrannad ja toimub hoopis teistmoodi nostalgia – lähme Duran Durani kontserdile.
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
sitsidsatsidpatsid 