Täna juhtus selline lugu, mida lihsalt ei saa jagamata jätta, sest see oli nii liigutav, minul, saate aru, MINUL, vanal küünikul, kes ei nuta peaaegu mitte kunagi ja kui, siis ka enesehaletsusest, tuli pisar silma.
Käisin kassiga loomaarsti juures. Tervis korras, tänan küsimast. Vererõhk normaalne, jätkame sama ravimi sama annusega, vereproovi vasuseid veel ei tea ja kehakaalu muuts kahe aasta jooksul minusküülne. Ehk siis kohe 14-aastase (kas on inimaastates 98 või korrutatakse kassi vanus vähema kui 7-ga, mida olen koerte puhul kuulnud?) proua kohta väga hea tulemus.
Maksin parasjagu ja panin teisele kassile aega kinni, kui sisenes mees, mingis töörõivas, ehitaja või midagi sarnast, igatahes ametivormis. Peos väike linnuke, tihane vist, aga ega ma päris kindel ka ei ole. Ja räägib, et ilus lind, terve ja heas toonuses, aga tal on külm, et kössitas maas ja külmetas, kas kliinik saaks teda natuke soojendada. Lind oli tõesti terase pilguga ja ei paistnud tal mingit füüsilist häda olevat. Ma isegi silitasin veidi ta pealage. Püha müristus, kui nunnu. Ma isegi väljusin endale omasest “ma võõrastega ei räägi” ruumist ja ütlesin härrale, kui tore see temast on, et linnu tõi. Üks tüdruk leti taga hakkas peaaegu rääkima, et me linde ei võta aga teine kimas karbi järele, linnuke pandi karpi ja viidi sooja. Kas pole nunnu lugu?
Lisaks olgu mainitud, et modernse inimesena sõitsin kliinikust koju linnaelektrirattaga, kass seljas. Ma ei tea, kas talle meeldis, kui koju jõudes seljakotist välja lasin, kadus kohe peitu.
Siin ta on.
sitsidsatsidpatsid 