Ma arvan, et kõik, kes on mingilgi määral tegelenud tekstiga, teavad, kuidas mingi aja pärast hakkab tekst end ise looma. Teada tuntud tõik, aga kui ise sellega kokku puutuda, siis on ikkagi hämmastav. Mingil määral kehtib isegi blogipostituste kohta, sest eks tea vist kõik blogijad, et vahel hakkad kirjutama „ühest“, mingil hetkel on postitus peaagu iseenesest hakanud rääkima „teisest“ ja lõpuks jõuab hoopis „kolmanda“ juurde välja. Täna tahan aga veidi puudutada pisut teistlaadi fenomeni. Minu fantaasia valdkonda liigitatav kirjutis elamata eluga mehikesest (mille ma lõputute valestimõistmiste seletamisest väsides maha võtsin) leidis endale kaasautoreid. Jutuke ei olnud kirjutatud maskuliinselt positsioonilt. Ise arvasin, et mina olin lihtsalt jutuvestja. Nüüdseks on valminud (kahjuks mitte laiale ringile mõeldud) II variant. Lugu on sama, tegelased ka, aga jutustajaks on lookese naistegelane. Autoriks mees. Ma olen meeldivalt üllatunud, kui täpselt üks mees taipab naise olemuse kõige tumedamaid soppe ja tegutsemise tõelisi põhjusi. A. H. Tammsaare „Juudith“ on sama nähtuse klassikasse kuuluv pärl, mida loeme ja imetleme, aga nüüd on esmapilgul tavaline mees, suvaline sahtlissekirjutaja, taibanud naise piirideta valelikkust ja eetilise kihi haprust. Kas pole mõtlemapanev?!
Ma isegi olen olnud arvamisel, et mees ei mõista mind ja mis veelgi hullem – ei soovigi mõista, sest ta on üks tuim tükk. Mehe suletust olen tõlgendanud enesekesksusega. Huvi puudumine minu tegemiste või mõtete, tujude ja soovide suhtes on olnud minu arvates tuimuse tunnusmärk.
Nüüd on minu senised tõlgendused kõvasti kõigutatud. Väliselt lõbusa ja teravmeelse oleku tagant on osavalt ja usutavalt üles leitud naise sihikindel eesmärgistatud tegevus köita enda külge vahendeid valimata kõndiv rahakott. Meie kultuuriruumis sobitus eelmise põlvkonna käitumismustrisse lapse saamise kaudu saada mehele. Hämmastav on, et samasugused võtted ei ole sugugi tundmatud 21. sajandi soolise võrdõiguslikkuse kontekstis.
Raamatus “In a different voice” (Gilligan, 1982) on autor, tuues välja meeste ja naiste loomupärased erinevused, esitanud süstemaatilise teooria kahest täiesti erinevast moraalsest ideoloogiast, mida ta nimetab soorollide mõjul moraalisuunitlusele “õiguste eetikaks” ja “hoolitsuse eetikaks”. Kui õiguste eetika on suunatud võrdsusele ja keskendub õiglusele, siis hoolitsuse eetika küll toetub võrdsuse kontseptsioonile – aga tunnistades erinevusi inimeste vajadustes, annab võimaluse esile tulla just kaastundel ja hoolitsusel. Sellega tahab Gilligan öelda, et meeste ja naiste mõttemaailmades valitseb hoopis erinev loogika ja seega kasutavad nad ka n. ö erinevaid “moraalseid keeli”. Paljud naised ei arva, et moraalitõed peaksid või üldse saaksid olla absoluutsed ning universaalsete seaduste ja reeglite asemel peaks arvestama alati konkreetseid situatsioone ja asjaolusid. Moraaliotsused takerduvad suhetevõrgustikku ja märksõnaks saab “sõltub”. Kokkuvõttes võib öelda, et kui õiguste eetika juhindub ideest, et inimesed on autonoomsed indiviidid, kes peavad kooseksisteerimise nimel loogilisi ja õiglasi seadusi leidma ja täitma – siis hoolitsuse eetika eeldab, et inimesed on üksteisest sõltuvad ja ühine kooseksisteerimine saab olla järjepidev ainult siis kui vahel painutatakse jäiku reegleid suhete loomise või säilitamise nimel. Sellisest vaatenurgast lähtuvalt võib järeldada aga, et ka valetamine ei ole enam nii range moraalitabu, nagu esmapilgul võiks arvata. Kui manipuleeriv vale enesekasu pärast on isekas ja hukkamõistetav, siis vale eesmärgiga omada soovitut ja “pehmendada lööke” justkui leiaks õigustust. Seega on peale halba tegevate valede ka valesid, mis aitavad teistel või meil endil ennast turvalisemalt tunda – kaitsevad piinlikkuse, hukkamõistu eest, varjavad omakasupüüdlikke eesmärke.
Asi, millest ma sellest lähtudes aru ei saa on see, miks niipalju inimesed, eelkõige mehed, lepivad väärikust alandava olukorraga? Äkki nad ei teagi, mis on väärikus?
Ja kuni jätkub inimesi, kes suudavad ja tahavad vaadata teleprogramme nagu „Prooviabielu“ või, mis veel hullem, neis osaleda – siis on selge, et väärikus on pääsmatult ajaloo hämarusse kadumas…
sitsidsatsidpatsid 