Saksa keele kursus

Kursusel on päris huvitav ka sellepoolest, et siiamaani olen ma ikka õppinud keelt enne raamatust ja vihikust ja koolis või kus iganes ja seejärel hakanud seda kasutama, sattunud keskkonda jne. Nüüd aga on hoopis teistpidi, olen tänavalt ja inimestelt ja taustaks mängivast telekast möödaminnes üles korjanud terve hulga sõnu ja isegi mõningaid lausekonstruktsioone, mis tulevad jumal teab kust mulle pähe ja osutuvad ka õigeks. Noh, aasta ülikooli ajal ka, aga see on ikkagi väga mägede tagune aeg. Samas seletused, et siin on dem ja siin den ja sellepärast, et on Akusatiiv või siis et Dativ, on mulle nagu hiina keel. Süntaks on ka ilmselt keelega kõrvuti elades kuidagi omaseks saanud ja isegi verbide pooleks murdmine ja lause erinevatesse otstesse panemine tundub üsna loomulik. Hetkel tundub, et kõik need artiklid ja nende käänamine ja mis verbiga dativ ja millega akusatiiv ongi kõige suurem pähkel.  Samas tean ma oma grupis kahtlemata kõige rohkem sõnu ja teen kõige saksapärasemaid lauseid, suures osas instinktiivselt. Sellest seisukohast lähtudes võiksin olla ka B1 tasemel ilmselt, aga siis jääks veel rohkem grammatikat puudu. Prantsuse keeles ma hüppasin muudkui ühelt tasemelt teisele ja vahepealne grammatika tuli ikka mingil hetkel tunde järgi omandada. Seal on ka ju artiklid, aga tundub, et saksa keele omade kõrval on need ikkagi lapsemäng, mis muidugi ei tähenda, et prantsuses probleeme poleks. Hääldus on jällegi saksas suht kerge. Võib-olla hindan ennast üle, aga arvan küll, et pärast intensiivset kahte nädalat räägin oma lihtsad jutud ära ja võibolla võin isegi mingisse saksakeelsesse joogatrenni minna, mida olen mõnda aega kavandanud. Aga elame näeme. Lõpetuseks ütlen etteruttavalt, et järgmise postituse, millal iganes see ka ei tuleks, pühendan oma poja kiitmisele.

Inspiratsioonipuudus

Niiväga tahaks midagi kirjutada, aga inspiratsiooni ei ole, motivatsiooni ei ole ja isegi erilist isu elamiseks ei ole. Kuigi alustasin täna saksa keele kursust, sest pärast kümmet aastat selles riigis on ta tõesti ära teeninud, et tema keelega natuke flirdiksin, siiamaani olen kättesaamatut mänginud, aga nüüd annan alla ja saksa keel saab mu kätte. Kusjuures kursusel oli päris tore, õpsiks lõbus härrasmees ja täiesi tavatult keeltekursuse kohta, mis tavaliselt kubisevad naistest, on meie grupis 9 meest ja 4 naist. Inimesed on igasugustest kohtadest, näiteks Brasiilia, Vietnam, Ukraina, Inglismaa, Gruusia jne. Olen grupis A2 ja pole seal sugugi kõige lollim, sõnu tean ma ikka äraütlemata palju, aga vaat grammatikat pole mul jälle mitte üks raas. sellega nüüd järgmised 2 nädalat tegelengi, siis algab töö. Mitte et ma tahaks tööle minna ja mitte et ma üldse midagi teha tahaks, aga peab. Kui nõme see kõik ikkagi on, et inimene kogu aeg peab ja peab ja peab ja siis lõpuks sureb ära ja where’s the fun part of life. Ja samas inimesed, kes pealtnäha nagu midagi ei pea ja võiksid elada oma unistuste elu keeravad lihtsalt ära ja hakkavad elama elu, mille eest on end arvates viimased 20 aastat põgenenud, mida põlastanud ja naeruvääristanud. Keskeakriis avaldub muidugi eineval moel ja kui see pole kaugele arenenud keskeakriis, siis on seda veel raskem seletada. Kui äkki muututvad kõik väärtushinnangud hoopis teiseks ja inimene keda oled 10 aastat enda arvates tundnud käitub arusaamatult, esineb labasustega jne. Kas nõidus või keskeakriis või mõlemad.