Botoks elunormiks ehk iluprotseduuridest

Mu kerjuselugu peab ikka veel ootama, sest vaja kirjutada iluprotseduuridest, sest mõnikord peab. Kirjutama iluprotseduuridest. Sest vanus ja sugu kohustavad. Kõigepealt ma tahtsin üldse kirjutada ainult sellest (disclaimer: ma EI OLE iluprotseduuride vastu, pigem POOLT ja ise ka teen), et mis ilge kamm see viimasel ajal on või on asi minus, et olen päästmatult vana või lihtsalt ei saa enam asjadest aru. Või on mu maitse nii issandama moest läinud. Esmalt siis botoksist ja selle elunormiks kujunemisest (ennatlikult olgu öeldud, et ma tean küll, et botoks pole mitte ainus asi, mida süstida, olen endalegi igasugu asju süstinud, aga kasutame seda siin üldnimetajana).

Viimasel ajal näen igal pool ja tihtipeale inimesi(naisi), kes ei ole istunud mitte heroiini vaid botoksi süstla otsa. Huvitav, kas nad ei vaata enam peeglisse või on neil siis kuidagi väljakujunenud arusaam sellest, kuidas peab ja mis on ainumõeldav ilunorm. Kissitõmbunud silmad (ma ei tea millest, kas liiga paljust süstitud ainet põskedes ja silmade ümber), ebaloomulikult jõuliselt esiletungivad põsesarnad ja huuled, mis ilmuvad nähtavale mitu sentimeetrit enne kui kandja ise. Samas on naha tekstuur, ütleme – vanavõitu. Üks selline proua sattub tihtipeale koos minuga masina külge ahedatuse trennis käima. Paari nägin lennujaamas ja siis tegin korraks (aga ainult korraks, tõesti, kauem ei kannatanud) lahti podcasti kus rääkis Eesti ilusüstide kuninganna ja kõige parem tegija (ei hakka igaks juhuks nime nimetama), kelle kabinetis olen korra ka isiklikult käinud (aga ei teinud midagi, sest maailmavaatelised erinevused sundisid teist otsima) ja teda elusuuruses näinud. Tol korral oli üsna ok, ma sain muidugi aru, et ta on tehtud, aga kÕik oli veel suhteliselt esteetilistes piirides. Selles podcastis enam mitte. Kissis silmad, põrandaharja paksused ripsmed. Lack of subtlety. Suurem jagu ülepingutanud persoone näevad välja nagu kergem variant programmist “Cosmetic surgery gone bad” või midagi sarnast. Nägin kunagi siukest, 20 + aastat tagasi.

Nojah, aga olgu sellega nagu on, igal inimesel on õigus välja näha nagu ta parasjagu soovib ja paremaks peab ja minul õigus oma isiklikus blogis sel teemal lamiseda.

Ja nagu öeldud, ma olen iluprotseduuride veendunud austaja. Ma ei meigi end liiga palju selles mõttes, et igasugu praimereid ja kreeme pealis ja alus jnejne ma isegi ei tunne eriti ega kasuta ka, aga ripsmetušš ja huuleläige on hädavajalikud ja ilma nendeta ma majast ei välju. Lisaks olen maniakaalne kreemikasutaja ja kreemid tulevad sealt kallimast otsas (sest veidi luksust on inimesele vaja). La Prairie on mu absoluutne lemmik, aga olen sedalaadi laristamsiega veidi tagasi tõmmanud. Ja siis kõik need protseduurid, mida tehaks näole (ja kerele) aparaadiga ja aparaadita on mulle väga südamelähedased. Aga ma ei tahtnudki niiväga protseduuridest rääkida, (aga kui soovite, ma räägin edaspidi) kuivõrd ilukliinikute erinevusest. Ja mitte hinnaerinevusest, sest hinnaskaala on üsna sarnane.

Alguses käisn kogu aeg Irina juures. Irina on tubli vene naine, kes oli iseendale teinud huuled ja kulmud ja põsed ja ma ei tea mis veel. Rinnad ilmselt ka. Siuke vast veidi alla 40. Tegi oma protseduure väga hoolega ja Treatwellis olid kõrged hinded (selle peale sinna läksingi ja asukoht polnud paha). Tegi mulle microneedlingut ja mida ma iganes soovisin. Paar korda lasin ka kulmud teha, esialgu küll kahtlesin, vaadates, kui silmatorkavad kõik asjad tema näos olid, aga kui ikka olin sada korda korrutanud, et pigem tagasihoidlik kui tugev, siis julgesin siiski oma kulmud tema kätte usaldada. Sai hakkama. Kunagi käisin seal ka pediküüris ja pediküüritool koos mõnusa jalamullivanniga oli suisa imeline, aga ülejäänud osa jättis soovida. Soovitasin teda kolleegidelegi. AGA, miks ma siis ilmselt enam Irina juurde ei lähe? a) seal mängis liiga vali suvaline diskomuusika. Ükskord isegi palusin vaiskemaks panna (mis on minu puhul harvaesinev, sest ma olen ikkagi eestlane ja võõrastega ei räägi, mitte rohkem, kui hädapärast vajalik). Pandi kohe ja Irina kiituseks peab ütlema, et kui ma nüüd üle väga pika aja taas salongi saabusin, röögatas (sõna otseses mõttes) ta kohe teise ruumi “Muzõku zakroite”. b) viimane kord kui läksin, oli mu nahk kas liiga kuiv või mida iganes sellega toimus, talveaeg ka, igal juhul oli ühel põsel mingi eriti kuiv laik. Olin teda omameelest juba igasuguse asjadega poputanud, aga ei tahtnud ta kuskile kaduda. Rääkisin siis Irinale, et “vaadake, ma bukkisin küll selle protseduuri, aga vaadake seda laiku siin ja tehke põhimõtteliselt midagi, mis laigule head teeks.” Irina noogutas, aga oli näha, et ega ta ei kuula. Sest bukkisid selle, saad selle või nii mulle tundus. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduur ei teinud eriti head liigkuivale kohale, aga paar päeva hiljem tabas mind päästev mõte vanast heast Elisabeth Ardeni 8-hour creamist ja see mu näo korda tegigi. Lisaks, kui käisin Pärnus Medimici ilukliinikus (muuseas, soovitan kõikidele pärnakatele), siis ütles sealne meditsiiniharidusega tütarlaps, et mul on kerge kuperoosa (mida ma tean küll) ja sel puhul pole microneedling soovitatav. Kas Irina lausus selle kohta sõnagi? – Ei. Kas ta küsis, on mul kuperoosat (sest see on tõseti peaaegu nähtamatu) – jällegi ei. Aga ok, see selleks, ma oleksin võib-olla veel Irina juures edasi käinud, aga tolsamal viimasel korral tahtsin ka keemiliselt ripsmeid värvida, eriti alumisi. Mida olin selgelt väljendanud. Seda Irina ise ei teinud. Saatis umbkeelse vaevu täisealise või hilisteismelise tüdruku, kes ilmselt ei saanud arugi, mida teha (kusjuures ma olen öelnud, et räägin vene keelt, aga nad ise ei taha). Sahkerdas midagi mu ripsmete kallal ja läks siis lihtsalt ruumist välja. Kui olin veel tubli kümme minutit lebanud, sain aru, et olen vist valmis. Ajasin end üles, vaatasin peeglisse – ja mu alumiste ripsmete küljes polnud värvipoegagi. Ülemiste vahel oli paar musta laiku. Aga kuna ma olin esimese pika protseduuriga kokku juba tubli poolteist tundi lamanud, olin lihtsalt tüdinenud ja ei viitsinud värvimata ripsmete pärast tüli tõsta. Administraatorilaua ääres istus mitu käratsevat teismelist (või äsja teismeeast välja saanud suhteliselt umbkeelset noort). Mu ripsmed värvimata jätnud tüdruk lõi summa kokku (nad võtavad ainult sularaha) – ja voilà – sada eurtsi rohkem, kui protseduuride hinna järgi võinuks arvata. Seda ma siiski nimetamata ei jätnud – ja hilisteismelisel jätkus jultumust mulle arrogantsel ilmel otsa vaadata. Kutsuti Irina, kes olukorra lahendas – loomulikult oli minul õigus. Aga sellele vaatamata ma Irina juurde enam ei lähe.

Täna aga käisin uues salongis, järjekordsel protseduuril, sedapuhku miskisugune peeling, aparaatidega ja ilma, koos kõige selle juurde kuuluvaga, naha tekstuuri parandamiseks, kollageenitootmise elavdamiseks, paremaks jumeks jne. Salongis mängis vaikne muusika. Proual paluti end installeerida ja pakuti kohvi või maitsevett. Peagi saabus tütarlaps, kes uuris mu nahka, selgitas, mis protseduuri olen bukkinud ja millega koos tuleks seda teha. Siis tehti protseduur. Kaasa sain kreemi, mida järgnevatel päevadel kasutada ja plaani edaspidisteks protseduurideks, kui peaksin tahtma. Tütarlaps saatis mind lahkudes ukseni ja soovis head pärastlõunat. Nagu öeldud, hinnavahe on minusküülne, käitumise vahe aga majusküülne. Muidugi ma kavatsen seda edasist kava järgida.

Ma ei tea, kas see oli nüüd seetõttu, et uus salong olla väidetavalt linnaosas, kus on vana raha ja jõukamad inimesed (aga Irina oli keset ülemakstud eurofunkide kvartalit), seal on ägedamad poed ka ja kaltsukast võtsin kaasa kaks triibulist T-särki ja ühed pidžaamapüksid. Kaltsukad ja vanamööbli poed on seal jah ägedamad, kui mujal. Võib-olla tõesti on inimestel rohkem ja ilusamaid asju ära anda. Ja nagu meespool ütles, kui oma linnajagu kiitsin (mis pole fancy aga on ilusaid vanu hooneid täis ja see on mulle oluline):”But Uccle always wins when it comes to chic!” Mu hambaarast on ka seal. Aga olgu pealegi.

tegelikult ma tahtsin veel rääkida sellest, millal inimestel (minumeelest) tuleb peale see tunne, et nüüd peab hakkama end vuntsima ja järele aitama. Mõnel ei tule kunagi ja see on igati ok, aga üldiselt. Vaadates ennast (kes ma olen küpsetes viiekümnendates vanem mutt) ja paljusid sõbrannasid, kes on nooremad ja on nüüdseks jõudnud neljakümnendate keskpaika, siis tundub mulle, et nii nagu mulle endale mõned aastad pärast neljakümnendat sünnipäeva hakkas tunduma, et issand jumal, NÜÜD, NÜÜD on vaja kähku midgai teha, sest muidu, vanadus saab mu kätte (varem või hiljem saab ikka, pole veel keegi pääsenud) ja siis peab peale hakkama. Ok, fair enough! Kui vaja, siis vaja. Samas, kui ma praegu vaatan inimesi, kel on mõni aasta neljakümnendast sünnipäevast möödas, siis tundub mulle, et neil on näos veel kõik nii sile ja hästi, et mis seal ikka teha. Hea küll, on inimesi, kellel laud geneetiliselt varakult vajuvad – siis muidugi lõikus. Ongi täista piinlik, mul enamikul noorematel sõbrannadel silmad lõigatud, aga mina puhta lõikamata. Aga suvel teen ära. Kanavarbad pole mind näiteks iial seganud, enamasti on need suisa armsad. Allavajunud suunurgad ja buldogipõsed on muidugi teine asi, aga see kimbutab neljakümnendates veel harva. Aga ennekõike alustame nahast ja selle tekstuurist. Kui sa oma nahka üldse ei pushi, siis pole mõtete huuli süstida või kortse kokku krookida – vana oled ikka. Ja eesmägiks ei peaks ju olema viiekümneaastasest kahekümnene teha, vaid esteetilise tulemuse nimel siit-seal natuke, vaevumärgatavalt järele aidata. Või noh, minu eesmärgiks. Et aru ei saa, aga kuidagi värskem näeb välja. Igaüks valib ise. Kuigi, pean möönma, et kui mu imekaunis neljakümne kuue aastane sõbranna tõi kuuldavale sõnapaari “näo ringlõikus”, siis tahtsin küll tagajalgadele tõustes röögatada. Noa näkku löömine on siiski liiga ekstreemne, sest kui midagi peaks pekki minema, siis tuleb selle näoga ju kogu ülejäänud elu elada.

Suusapost

Pean ikkagi alustama seda suusapostitust nüüd tagasiteel rongis, sest esiteks (ja eelkõige sellepärast), et alguse sai mu blogi just sellest samast suusakuurortist kaheksa aastat tagasi. Sest kõik tahtsid teada, et kuidas sul nüüd seal siis läheb ja mis sa seal õige teed ja seetõttu ei hakanud saatma inimestele lõputult ühesuguseid meile. Seda kõike saab blogi algusest ka lugeda ja kui siin on neid, kes kaheksa aastat tagasi mind ei lugenud (enamik ilmselt ja miks peaks), siis kõige esimesed postitused ongi selle kohta.

Natuke on seal ka sellest, miks ma otsustasin sinna minna ja kui katkine ja õnnetu ma tegelikult olin ja oma eksi tagasi tahtsin, which was not meant to be. Millest said aru kõik, peale minu ja mina ka, tegelikult, väga sügaval südamepõhjas, AGA ma siis seda endale veel ei tunnistanud. Aga mis nüüd sellest enam, see on kõik aegade hämarusse vajunud ja ma olen nüüd ise hoopis teine inimene ja veedan suusapuhkuse ka hoopis teise inimesega, kes ilmselt nüüd võib küll juba (elu)kaaslase nime kanda. Ma olen selles vallas nimelt väga ettevaatlik ega hakka kahepäevase tutvuse järel kisendama, et mul on nüüd uus mees ja uskumatu armuvärk ja blaa-di-blaa ja mida kõike …

Aga igal juhul läksime suusapuhkusele. Meribeli, Prantsusmaal. Kõige geniaalsem on asja juures see, et rongiga. Otse Brüsselist läheb SnowThalys, mis viib kohe mäe alla ja sealt siis kohalik buss üles mäkke. Rong, ma räägin teile, rong, on tulevikutransport. (Peabki uurima, kuhu SunThalys suvel viib). Kui ma oleksin Eesti poliitik (mida ma kõigi Eesti autosõprade õnneks ei ole ega kunagi olema ei saa), siis a) ma oleksin märatsev RailBalticu pooldaja ja b) minu programm näeks ette kogu Eesti raudteega katmist (kellele neid neljarealisi maanteid vaja on, kui on korralik raudtee). Kunagi oli isegi Saaremaal ja Hiiumaal raudtee ja kui mu isa laps oli, olid raudteejaamad Hallistes ja Mõisakülas ja igasugu nurgatagustes. Nüüd aga kaotati ära isegi Pärnu-Tallinna liin, mis niigi viimasel ajal enne lõplikku kadu käis ju kuidagi ümberistumisega, mis on iseenesest juba nõme küll, 135 km lõik. Ja rongi viimane reis oli nagu matus. Küünlad põlesid ja mängis sünge muusika. On seda siis vaja?

Aga olgu, suusatamine. SnowThalys läheb otse Brüsselist ja viib kohe mäe jalamile, nagu öeldud. Kuus tundi ja kohal. Rongis on korralik internetiühendus ja piisav jalaruum. Ei mingit auto rentimist (mul ei ole autot), tundide pikkust närvilist kügelemist erinevatel kiirteedel ja siis arvutimängutaolistel mäkke viivatel serpentiinidel. Keegi peab kogu aeg olema alive and kicking. Rongis algab puhkus sellest hetkest, kui sinna maha istud. Vedeled mõnusasi pehmetel istmetel, käid restoranvagunis veini järel (või palud tuua) või rüüpad kaasavõetud šampanjat (nagu meie tegime). Puhas paradiis. Kellele neid autosid vaja on? Lisaks kõigele keskkond rõõmustab. Ei autodele ja rongid elunormiks!

Aga suusatamine ise. Kuna ma vahepeal kaheksa aastat suusatanud ei olnud, korra Saksamaal Winterbergis neli aastat tagasi, aga see pole ikkagi see, pole seal kõrgust ega mitmekesisust, siis olid tehnika ja enesekindlus suht kehvakesed. Mäest alla sain (igale poole ei roninud), aga hirm oli vahepeal nahas ja tehnika on täitsa kadunud. Vaatasin eneseharimiseks suusakoolituse videoid YouTube’ist ja tegin kõiki neid vigu, mida seal nimetati. Proovisin neid siis omast tarkusest mitte teha, aga tegelikult oleks ikka vaja võtta jälle instruktor. Järgmine aastata võtan. Sest nüüd sain maigu suhu ja Meribel meeldis mulle mitmel põhjusel väga ja seega saab sellest nüüd mitmeks aastaks mu suusakoht.

Ma nüüd räägin sellest natuke. Meribeli kuurortile pani alguse šoti kolonel Peter Lindsay 1930-ndatel, kui sooviti kaugeneda Austriast, kuna see oli Hitleriga liiga lähedastes sõbrasuhetes. 1938. aastal loodi ettevõte, et osta maad, kuhu siis hakata suusatamiseks vajalikku butafooriat rajama. Nimi Meribel tulenevat ladinakeelsetest sõnadest „mirare“ ja „bel“. Mis tähendavad siis vastavalt „vaatama“ ja „kaunis“. Esimene lift ehitati ka aastal 1938 ja koosnes kolmekümne ühest kelgust, mida köis üles mäkke vedas. Kogu see info pärineb internetist ja ma ei hakka siin internetti ümber kirjutama, ainult veel seda, et üllatavalt ehitati esimene neljakohaline lift alles 1983. aastal. Ja veel seda, et 1939. aastal kogu tegevus peatus, obvioossetel põhjustel ja jätkus alles 1945. Vaatan siin ringi ja raske on uskuda, kuidas nad ligi sada aastat tagasi kõike seda tegid – kõik need ehitised ja kogu taristu mägede ja kuristike vahele. Praegugi on raske ette kujutada, kuidas kõiki neid lõputuid tõstukeid ja igat sorti lifte, mis sind tegelikult kilomeetreid üle mägede veavad, ikkagi ehitatakse. Pole siis ime, et siin üleval nii kallis on. Ja nagu ikka, tahaksin ma ajas sada aastat tagasi minna ja vaadata, kuidas neil tollal siin oli.

Kui üldse midagi on Meribelile ette heita, siis möirgavate brittide rohkust. Ma ei teagi nüüd, on see puhkuse asi või lihtsalt rahvuslik eripära. Aga miks te peate nii palju karjuma? Eriti avalikus kohas. Ja bussis. Kuigi tuleb möönda, et vahelduseks on tore kuulda päris inglise keelt, mitte euro oma, mida kõikide liikmesriikide erinevate aktsentidega muidu kogu aeg kuulda saab (sest inglise keel on ju nii lihtne, räägime parem seda). Ahjaa, see lühike ajalugu saigi kirja seepärast, et ükspäev hakkasime restos juttu ajama Johni ja Pauliga Inglismaalt (toredad tüübid olid, anti-brexit ja tundsid piinlikkust brexiti pärast), kes ütlesid, et Meribel on brittide rajatud, siis tuli ju ometi järele kontrollida. Selgus, et õigust rääkisid, tähendab šotlastel oleks selle kohta ilmselt nii mõndagi öelda, mul on endal ka šoti sõbranna, aga las see jääb. Igal juhul Peter Lindberg, kolonel ja šotlane. Suurriik on suurriik, samuti nende keeleoskus (olematu), samas ütles Paul, et temal on siin nüüd korter ja tema plaanib prantsuse keele ära õppida, et järgmisel aastal fluently rääkida. Iseenesest ju tore plaan, aga kui sa nimetet keelt kõneleva riigi presidendi nime hääldad Meikron, siis ma (kogu lugupidamise juures) ei ole päris kindel, et see juhtub. Pidin hetke mõtlemisaega võtma, kui ta küsis :“And what do you think about Meikron?“

Teiste brittidega kohtusime ka ükspäev, bussipeatuses. Kuna B (mu kaaslane) on väga anglo-ameerika poliitika huviline ja jälgib iga päev maniakaalselt nii UK-s kui USA-s toimuvat, siis kasutas ta iga võimalust brittidega vestlemiseks. Need teised olid selle teise maailmavaate esindajad. Mitte nii toredad, möirgasid ka valjusti.

Samas on võrdlus kaheksa aasta tagusega ikkagi oluliselt positiivse poole kaldu, sest siis olid kõik kohad jõukaid venkusid täis. Siukeseid karusnahkadesse pakituid, paljud ei suusatanud, lihtsalt seisid äraseletatud näoga, mitu kilo karusnahka seljas. Igal pool kõlas vene keel, restodes ja poodides olid venekeelsed menüüd ja infotahvlid. Aga enam mitte! Bisnessile muidugi hea, las nad olla ja kuni poliitiline olukord ei olnud selline, mis siis ikka. Aga praegu siiski pigem mitte. Kohalik tuttav ütles, et venkusid on vähe, need kes on, räägivad ainult inglise keeles ja kui keegi juhtub küsima, kas nad on venelased, siis nad ei valeta, aga katsuvad küsimusest mööda hiilida. Tubli! Ma ei ole see, kes ütleks, et iga viimne kui venelane on putinist ja hindan seda, et normaalne venelane hoiab hetkel madalat profiili, eriti kui ta pole puutja pooldaja ja teeb seda sõltumata sellest, on ta rikas või mitte. Arvestades venkude loomupärast lärmakust on see muidugi raske, seega veel suurem kummardus neile, kes suudavad. Täna olime enne rongile minekut restos, mida mäletan tõelise venkude paradiisina, seal nad tollal hängisid, menüüd olid kõik puha vene keeles jne. Enam nii ei ole. Vene keel on menüüst kadunud. Oli üks lauatäis, keda ma kahtlustasin jõuliselt veneluses, sest karusnahka kandev silmatorkavalt süstitud huultega proua, no kes siis veel 😊. Aga nii vaiksed olid, ei kuulnud, mis keelt räägitakse.

Veel suusatamisest endast. Jajah, võib ju öelda, et see on valge privilegeeritud sport. Mul on siin mitu vastuväidet. Esiteks pole sedalaadi suusatamine päriselt sport, pigem hobi ja ajaviide. Jah, teatav treenituse aste on vajalik ja mingi tehnika ka, aga midagi ülesmõistuse käivat see ei nõua. Ei ole vaja ju 120 km tunnikiirusega mäest alla kihutada. Ma isegi ei tahaks, isegi kui oskaks ja julgeks. Suusatamise mõnu (minu jaoks) on just nimelt aeglases kulgemises. Tõmbad elegantse kaare ühelt nõlvaäärelt teisele, (kuigi pean tunnistama, et sedapuhku mu kaared vaevalt liiga elegantsed olid) samal ajal loodust imetledes. Ei ole vaja kellegagi võistelda, lihtsalt olla ja nautida. Ja kui paar tundi on juba neid kaari tõmmatud, siis liugled samasuguse elegantsiga mäerestorani lõunapausile koos väikese veiniga. Ja sportliku sigaretiga. Pärast liugled veel mõne tunnikese mäel. Mõnus, ah? Ei pea kiirust arendama.

Mäerestoranidest. Siinkohal pean möönma, et mul oli rõõm vaadata, et midagi on siiski muutumatult samaks jäänud, hedonism ei ole surnud ja inimesed oskavad ikka jätkuvalt elu nautida, teha seda koos klaasikese veini ja maitsva roaga. Mulle muidugi need mägilaste tartiflette’id, fondüüd ja raclette’id maitsevad, sest mulle meeldib keev ja sulanud juust. Ainus põhjus veits piiri pidada on kehakaal (who cares about health). Ja õhtul on kõrtsid ja restod ja klubid inimesi täis ja kui sealt juba lärmi kostab, siis ilmselt on neil lõbus. Oeh, kivi langes südamelt. Ei olegi maailm muutunud täiskarsklaste hirmuvalitsuse all elavaks koduseinte vahele peitunud konspiratsiooniteoreetikute paradiisiks. Õnneks ei ole siin keegi pööranud tähelepanu ka sellele, et suitsetaja kui ühiskonnavaenulik element ja ilmne paaria tuleks linnaväljakul häbistavate hüüete saatel võlla tõmmata või kividega surnuks loopida. Väliterrassidel suitseta palju tahad. Täiuslik olukord mulle, kes ma pole pärissuitsetaja, vaid armastan seda mõnusat ajaviidet just siis, kui on loodud okasioon (hea seltskond, mugav koht ja maitsev veiniklaas).

Ükspäev sattusime isegi baari, mis rääkis suisa dekedentlikku keelt.  Meil ei olnud plaanis sinna minna, või vähemalt mitte VIP osasse. Seal tõepoolest ei öelnud ühtegi inimest, arvan, et tegemist oli jäänukiga jõukate venkude ajast, sest menüüs olid näiteks kalamari, 50g, 175 eurot jne. Esmalt pöörasime otsa ringi, kui baarmen ütles, et palun, olge lahked, aga kahekesi olete ainult, meie siin, vaadake, müüme veini/šampanjat ainult pudeli kaupa. Keerasime siis otsa ringi, sest ikkagi on alles lõuna ja suusatamine ja pudel veini kahe peale on ilmselgelt liig. Mõtlesime veel veidi ja otsustasime, et siiski mitte, sest seal on kõige parem vaade ja kõige pehmemad padjad (obvioosselt). Mõnus oli ja ühest pudelist roosast veinist sai kiirelt kaks, mis, ma tunnistan, ei olnud kõige parem mõte, kuna tuli veel ju alla suusatada (pealegi maksis vein värdjalikult palju, aga maitses samamoodi, nagu supermarketist kümneka eest ostetu, aga mitte halvasti), aga vana suusahunt (loe: käpardlik argpüks), valib lihtsa nõlva, kui on vaja kergelt švipsis olekus mäest alla liuelda. Nii et jah, on nagu rahvasport, aga nagu ei ole ka sport. Mõne jaoks muidugi on, aga suurem hulk inimesi tuleb pigem puhkama ja aega veetma. Miks muidu kõik suusakuurortid koolivaheaegadel maast laeni inimesi täis on. Ja restod õhtuti. Ja ápres-ski on au sees. Muuhulgas hilisteismelistele suunatud möirgava muusikaga arusaamatu suusajärgne üritus. Aga las ta olla, kust see teismelinegi muidu õpib. Ahjaa, tol esimesel korral käisin mitmeid kordi ühes pitsakohas, ma ei ütleks, et väga sageli, aga vast kokku 3 või 4. Vahel tütrega, vahel üksi. Ja kui nüüd sinna läksin, astus laua juurde ettekandja, kes ütles: „Aga ma tunnen teid!“ Ma olin keeletu (ise olin hetkeks väga pealiskaudselt mõelnud, kas ta mitte sama pole, kes kunagi), ikkagi kaheksa aastat. Ja siis veel lastest, prantsuse lastel, vaadake, on kombed (kohalik tuttav ütles ka, et siin vaadatakse su peale viltu, kui su lapsed halvasti käituvad). Lintšimisega riskides ütlen, et mulle see meeldib. Kolme-ja nelja-aastased lapsed sõid restoranis korralikult laua ääres, ei karjunud, lõuanud ega jooksnud kogu ülejäänud majatäit häirides ringi, ei jonninud ega vingunud, kui söödud, vaatasid oma kaasasolevaid raamatuid või tahvleid (samas ei tule keegi selle pealegi, et sealt peaks mingi heli kostma) ja põhimõtteliselt ei nõudnud kogu kohalviibijaskonna tähelepanu. Mõni sõi isegi juba korralikult noa ja kahvliga (ma seda nii noortelt ei nõua, aga 6-7 aastasel võiks selge olla küll). Ei hakka siin midagi ega kedagi nimeliselt välja tooma, aga olen liiga paljudes paikades ja liiga suures koguses kohanud täiesti ilma kommeteta lapsi, kelle märatsemist vanemad heldinult pealt vaatavad, et küll mul on leidlik, loominguline ja mida kõike veel lapsuke – ei ole tegelikult, kommeteta ja halvasti kasvatatud on. Millest ei maksaks välja lugeda, et ma lapsi vihkan – kaugeltki mitte, ma käisin isegi pandeemia ajal koolis tööl, aga ebaviisakaid ja kommeteta lapsi ma tõepoolest ei kannata. Enda omadele said kombed ja käitumine aegsasti selgeks õpetatud – ja oma saba kergitades pean nimetama, et kuulsin nende heade kommete eest sageli komplimente (kusjuures ma peaaegu alati siiralt imestasin, et kas see pole siis normaalne). Ma saan aru, kui beebi nutab, tal on mingi häda ja vanem siis tegelegu ja hea küll, võib-olla läheb veidi aega, kuniks sobiv lahendus leitakse, aga ok, ta on beebi. Eile rongis ka üks oli, üsna lohutamatult nuttis pikka aega. Panin kõrvaklapid pähe. Kui väljudes nägin, kui nunnu ta oli ja isa süles rahunenult lebades suurte silmadega ringi uudistas, leebusin ja heldisin ja häbenesin isegi veidi omaette oma varasemat seesmist ärritust. Aga laps, kes jutust aru saab, võiks juba kombeid omada.

Pehmed padjad.

Kokkuvõtteks, jah, sain maigu jälle suhu ja vähemalt mõneks järgmiseks aastaks saab Meribellist mu suusakoht. Praegu olen küll entusiasmi täis ja mõtlen, et peaks end veidi treenima, sest jõudu ja vastupidavust ikka pole mitte üks raas ja jalad on veits sültjad. Esmalt tuleb välja mõelda, kuidas, sest jõusaal mulle ei meeldi. Ja joosta ei saa, sest Brüssel on mägine linn. Aga küll ma midagi välja mõtlen. Ja järgmisel aastal võtan instruktoriga mõne meenutava tunni.

Ja siis tahaksin veel nimetada, et maailmamuutvale tehisintellektile oleks mul järjekordne ülesanne (teleportatsioon on nagunii leiutamata): selle asemel, et nahast välja ronida ja väidetavalt minusugustel varsti töö käest võtta (kuigi ma ise seda ei usu, aga ennustama kipuvad), tee midagi kasulikku: leiuta suusasaapad, mis ise jalga hüppavad ja kinni lähevad. Nagu intelligentne kohvimasin näiteks. „Siri, start the machine“. „Siri, put my skiboots on.“. Sest vaieldamatult on suusatamise juures kõige tüütum saabaste jalga panek. Ja nendega kõndimine.

Üksiti kasvas ka minu pensioniea plaanide hulk. Juba on olemas:

1. Lähen taas ülikooli, õppima: a) kunstiajalugu, b) religiooni antropoloogiat c) teoloogiat (see on uus)

2. Töötan: a) aedniku abilisena, b) suusaresidentsi valvurina (või siis lihtsalt kolin mõneks ajaks mägedesse, väikesesse korterikesse, istun, imetlen vaadet ja tõlgin krimkasid (kui Chatbot pole selleks ajaks üle võtnud).

Veidi praktilisest ka: elamine oli meil lihtne, stuudio, mis teoreetiliselt oleks mõeldud neljale, aga me mahtusime parasjagu kahekesi ära. Kuidas seal neli tükki peaks elama, pole päris selge. Hea küll, perekond kahe alla kümneaastase lapsega, kelle kohe mäelt tulles narisse magama paned, ehk kuidagi. Algul oli väike arusaamatus pesuga, aga see lahenes ja ma olin veidi ise ka süüdi, aga tõesti, enam ei tulnud meelde, et pesu peab eraldi tellima. See-eest otse liftide ja nõlvade kõrval, mida ma ju ometi tahtsingi. Neid residence’e ei leidunud ühelgi suurel bukingusaidil ja ma lõpuks isegi ei tea, mis imenippidega ma selleni jõudsin, aga ma teadsin, mida otsin. Ja veidi vanamoeline oli kogu värk, samas mulle isegi meeldis seekord (muidu ma olen ikka väga kõigi uuenduste usku), sest tõesti, kõik see oli minu jaoks meenutuseks, et kõik ei ole veel kadunud. Isegi kui pead oma apartemendi võtme ise üles korjama ja ära viima ja pesu ette tellima 😊. Pealegi oli mul ju kohapeal Krista, kellelt sai puuduva laenata. Lisaboonus, kahtlemata.

Õhtuks oli tavaliselt nii.

How are you brave?

Am I brave at all? I am definitely braver than five years ago or ten. Ten years ago I thought I was brave, but no, I was not brave. I was an average Karen. A Karen, who considered herself entitled – stupid, isn’t it? As soon as I spoke up, it seemed to me, I was brave and speaking up for myself or somebody else. But no, I wasn’t most of the time. Most of the time I was just blabbering and demanding my non-existant rights and entitlements. If I look back at the then-me, I am ashamed. I was embarassing. Horrible actually.

But how am I brave? Maybe I am not. I do not go to war to fight for Ukraine (ok, I’m a middle aged woman). Most of the time I do not step up if i see injustice. I am afraid of darkness and ghosts. But less than I used to be. Maybe a little spark of bravery?

But I am more confident about my professional skills now that I used to be some time ago – than can count as bravery as well.

And a cat pic a day. He is brave, that’s for certain.

What is something you want to achieve this year?

I don’t know yet. I want to follow this bloganuary challenge. As I already wrote one post today, I keep this one short. Just have a look at my daughters sweet cat. This is our Flake or Flaky. A cat on the piano, not on the hot tin roof. I have got so attached to this lovely beast I had to tell my daughter and her boyfriend, if they let someting happen to this dear kitty, I’ll kill them with my bare hands.

As bloganuary is in English, I might write in English, however, I am not certain if I can express myself in sufficiently sophisticated manner in English.

Aastaküsimustele pole ma iial püüdnudki vastata, prooviks siis seekord

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Issand, ma ei teagi, ma olen pea kõike juba elus teinud. Või noh, mitte kõike, aga ikkagi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Targu ei andnud ega anna seegi kord.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Vennapoja perre saabus väike Harri. Tehes mind sellega vanatädiks.

4. Kas keegi su lähedastest suri? Isa

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022? Raha võiks alati rohkem olla. Mitte, et teda 2022 poleks olnud.

6. Mis riike külastasid? Noh, Belgia ja Eesti on mu kodud. Lisaks neile külastasin Prantsusmaad, Saksamaad, Hispaaniat (Tenerife), Šveitsi, Dubaid ja Lätit.

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks? Kahjuks seekord kurval põhjusel. 7.09.2022 lahkus isa.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Ikka vist tööalane – et lisasin ametlikult oma keelekombinatsiooni prantsuse keele.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine? Mingit pöörast läbikukkumist möödunud aastal ei olnudki.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Mitte eriti. Korontšiku põdesin juba 2021 lõpus ära, rohkem pole tulnud. Jalg valutas. Käisin ortopeedi juures, sain diagnoosiks nõgus tallavõlv ja tallatoed. Nüüd kõnnin kaunilt ja graatsiliselt :-).

11. Möödunud aasta parim ost. Kas see läheb kirja, et Pärnu maja teisele korrusele sai kaugküte?

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? Mõlemad mu lapsed on tubli aplausi väärt.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks? Isklikus tutvuskonnas mul siukseid pole, sest miks peaksin sellistega suhtlema. Maailmamastaabis loomulikult Putja ja teised diktaatorlikud terroristid, koduses Eestis sattusin hiljuti (ei teagi, kuidas see juhtus) monika helme FB lehel. Ei saaks väita, et sealne poleks tekitanud teatavat südamepahasust. Ja siis on mul paar sugulast, kelle deviisiks paistab olevat: sõnapidamine on nõrkadele.

14. Kuhu läks enamik su raha? Elu peale, laste peale, enda peale, maja peale.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ah, kust see elevus nüüd ikka :-).

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Seoses isaga: https://www.youtube.com/watch?v=tFGs7HP15d4. Aga ma seda praegu veel ei kuula.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

Õnnelikum või kurvem: äkki isegi veidi õnnelikum (kõigele vaatamata).

Kõhnem või paksem: suht sama, aga nagu ikka, tahaks kaotada mõne kilo (see soov ei lahku vist kunagi).

Vaesem või rikkam: kui lähtuda sellest, palju eelnenud aasta jooksul mu kontole raha on laekunud, siis vast kröömikese rikkam. Aga rikkus ja vaesus on suhtelised mõisted, filosoofilised küsimused. Defineerige nii üks kui teine. Ma arvan, et ma pole iial olnud ei rikas ega vaene (vähemalt rahaliselt) ega saa seda ka kunagi olema. Aga ma pole kunagi peast vaene, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on kiiduväärt omadus.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud: oleks võinud olla organiseeritum, asjadega peas paika pandud plaani kohaselt hakkama saada.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud Laiselnud, edasi lükanud, mõttelaisk olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2022 Ei

21. Kui palju üheöösuhteid? Ei ühtegi

22. Mis oli su lemmiksari? Jumalukene, ma vaatasin neid ju nii palju. Vahepeal poolletargiliselt. Oeh, ei tea. Noh, Wednesday vaatasin nüüd, oli hea küll, aga ma vaatasin nii palju krimisid Netflixist ja Jupiterist ja Belgia TV-st, et mai mäletagi enam :-).

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ei, ma ei vihka kedagi. Katsun üldse sellisele kasutule tundele mitte energiat raisata.

24. Parim raamat, mida lugesid? Tõlkimine on kõvasti vähendanud mu lugemisindu, sest juturaamatu tõlkimine on nagu aeglane lugemine. Eelmisel aastal tõlgitud raamatutest tuleb mingil hekel omaette postitus, võib-olla. Palju raamatuid on pooleldi loetud. Seega – ei tea.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus? Ei midagi, sest ma olen nii muusikakauge, aga avastasin enda jaoks Belgia tüdruku Angèle: https://www.youtube.com/watch?v=a79iLjV-HKw

ja vana hea klassika, Francoise Hardy: https://www.youtube.com/watch?v=_V-b8QIYOpM

26. Mida sa tahtsid ja said? Selle tööalase eksami tehtud.

27. Mis oli selle aasta parim film? Ei oska öelda. “Kurbuse kolmnurk” on veel vaatamata, ehk tuleb see.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Pärast lapepõlve lõppu pole ma olnud eriline sünnipäevatähistaja, sest vanus on tekitanud minus õudust ja hirmu alates 20-ndast eluaastast. Seetõttu ei hakka ma siin ka vanust nimetama, aga võin öelda, et 50 on seljataga. Nii õudne ei paistagi, nagu kahekümsneselt tundus, samas, ega ses vananemises nüüd midagi üleliia toredat ka ei ole. Võid ju rääkida, et “60 is new 40” ja “vanus on lihtsalt number”, aga ikkagi. Tsiteeriksin siinkohal kolleegi vanaema, eks sai hiljuti SADA: “Ära usu neid, kui nad ütlevad, et edaspidi läheb järjest paremaks – ei lähe :-)”. Aga selle aasta sünnipäevaga juhus nii, et ma olin oma sünnipäeval Dubais. Ei, ei, ärge arvake, et läksin suvalist numbrit kunstpäikese alla kunstpalmipuude ja pilvelõhkujate vahele tähistama, kaugel sellest. Ikka töö viis mind sinna. Tähelepanuvääriv oli vast asjaolu, et sünnipärv möödus alkoholivabalt, mis on iseenesest häbenemisväärt, sest täiskarskust pean jõuliselt põlgust väärivaks elunormiks. See juhtus väga proosalistel asjaoludel: pärast pikka tööpäeva ei viitsinud otsida söögikohta, kus oleks alksi (Dubais on küll, millest kirjutasin ka oma Dubai-postituses).

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Hmmm … las ma mõtlen…

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Ostsin ühe Cosi oversized pintsaku, mis hakkas käima peaaegu kõikide mu riietega kokku, enne eriti pintsakuid ei kandnud, sest tundusid liiga korralikud. Muidu ikka poolde säärde kleidid ja seelikud, laiad püksid või siis kukekad, pikad oversize mantlid. Madalad jalanõud. Ostsin Tartu Samelini valged lendurisaapad just paari päeva eest.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis? Terve mõistus, eeldusel, et mul seda on :-).

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Ma ei tea neist midagi. Kuninganna Elisabeth, et otsustas lahkuda? Harry & Megan kipuvad sinna teise otsa. Vaatasin nende dokki tubli kümme minutit, igav ja nõme.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sel aastal on vist ainult üks vastus. Sõda, mis muud. Aga huviga jälgisin ka Euroopa Parlamendi korruptsiooniskandaali.

34. Keda igatsesid? Ei kedagi.

35. Kes oli parim uus tutvus? Oot, olen ma üldse kellegi uuega sel aastal tutvunud? Ah muidugi olen. Mõlema lapse elukaaslased/boy/girlfriendid. Võime rahule jääda.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas. Üks: Kuni keegi oluline pole sinu elust lahkunud, võib mõelda, milliseid tundeid see sinus küll võib tekitada ja kuidas siis kõik ON. Aga kui see juhtub, on kõik hoopis teistmoodi, võib olla kergem, võib olla raskem, aga teistmoodi. Kaks: ma olen tugevam, kui mu vend.

Hõbevastused

Hõbe oli ainuke, kes viitsis mulle terve hulga küsimusi esitada, neid oli kohe palju ja palun väga, olge lahked, siin on vastused.

“Mind hakkas kohe sügavalt huvitama see, mis kirjutamata jäi!” – ütleb Hõbe. Katsume siis kirjutada.

Üks kink! Kes saab ja mis saab? Miks tema ja miks selle? Saab tütar. Saab väga proosalisel põhjusel – mulle tuli mõte ja ma küsisin, kas see võiks sobida. Võis. Seega tema saab kingi. Osalt ka sellepärast, et tema on meil kõige rohkem kingilemb. Ja tahab ise ka teha.

Miks lapsed ei saa? Või saab ainult üks? Osalt on vastus eelmise olemas. Saab ainult üks. Tegelt saab teine ka, aga tema saab veel proosalisemalt raha. Sest ta armastab investeerida. Igaks juhuks olgu öeldud, et ma ei räägi kahe ja viieaastastest, vaid 22 ja 24-aastastest.

Kas teine saab vitsa/söetüki? Vitsa ei saa. a) pole põhjust anda ja b) eks katsu meeter üheksakümnekuuest peksta, kui ise oled napp 1.82. Söetükki ka ei saa – sest mine tea, mis mõtted tuleksid, mida söetükiga kuskile kirjutada. Valesse kohta, valet asja.

Kust tänapäeval üldse enam sütt võetakse selleks? Selleks ja lumememmede jaoks? Mida lumememmed siis silma-suu-nööbina kannavad? Noh, ma võiks ahjust võtta, istun siin praegu Pärnus ja kütan vahelduseks ahju, sest hubane, tuli jne. Aga mida nad üldiselt kannavad – pole kohanud ammu. Äkki päris nööpe? Või ikka sütt? Porgandit ninaks? Või joonistatakse neile värviga nina, silmad, suu? Guugeldasin praegu “contemporary snowman” – ikka olid mustad nööpsilmad, võib-olla kunstsöest (mis see õige olla võiks, plastik?).

Kuidas jõulud kaugeks jäid? Kas olid alati kauged? Kuidas sedasi?

See on nüüd üks pikema vastusega küsimus. Lapsena kindlasti ei olnud, esimesed kümme eluaastat vähemalt. Siis, kui elasime veel ühes paarismajas onu perega. All nemad, üleval meie. Lisaks samas majas ka vanaema. Alati peeti jõule 24. detsember (kuigi oli sügav nõuka, seitsmekümnendate teine pool). 24. detsembril oli alati põnev koolist tulla, sest oli teada, õhtul tuleb jõuluvana, kingitused jne. Mina ei mäleta, et oleks aknaid kaetud, kuigi olen kuulnud sellest räägitavat. Kingitusi oli palju ja salmi tuli lugeda. Aga ei olnud salmilugemise vastu ka midagi, olime ikka mitu nädalat enne jõule otsinud ja valinud ja õppinud neid salme. Meil oli algkoolis maailma kõige punasem klassijuhataja, kes tahtis kasvatada meist kõigist väga tublid ja punased nõukogude kommunistlikud noored ja kommunismiehitajad (olgu öeldud, et pärast taasiseseisvumist, kui ta ammu enam meie klassijuhataja polnud, muutus ta maailma sinimustvalgeimaks ja kui ta praegu veel elus oleks, oleks ilmselt juhiv rahvuskonservatiiv). Esimeses klassi küsis seltsimees (tahtsin praegu proua kirjutada) 25. detsembril (sest koolis käisime ju tollal, jõulupüha kodanliku igandina ei eksisteerinud): “Nooh, kellel siis eile näärivana käis (sest jõuluvana oli ka hirmus kodanlik igand)?” Tol aastal olin küllalt naiivne, et tõsta käsi ja rääkida kõigist oma kingitustest ja millest veel iganes. Paar samasugust oli veel. Klassijuhataja vangutas pead ja rääkis, kuidas näärikuusk tuleb ikka 31. detsember tuppa tuua, siis seisab ilus värske, muidu on tähtsaks aastavahetuseks juba närtsinud. Vaat seda ma ei mäleta, mis ta kinkide ja jõulu kohta ütles (ahjaa, jõulu ju ei olnud olemas). Üritasin kodus ka veidi vasupropagandat teha, aga vanemad saatsid mu kiirelt pikalt ja teises klassi jätkus juba oidu õpsi küsimustele mitte reageerida. Aga ei mäleta ma küll, et midagi juhtunud oleks sellepärast, et jõulu peeti. Ei minu ega vanematega.

Kaugemaks jäid jõulud esmalt seeläbi, kui kolisime oma majja, onu pere polnud enam samas, olin siis 11. vahel küll püüti veel koos samasugust jõulu pidada, aga ju vanemad ei viitsinud enam korraldada ja kasvasime ise ka suuremaks ja hammustasime jõuluvanafenomeni läbi. Pärast oli juba pubekalikku rebelit, et tahtsin hoopis jõululaupäeval sõbrannadega linnas kooberdada ja kellegi juures hõõgveini juua. Ja nii ta läks. Siis saabus uus aeg ja hirmus kommertslikkus, kui lapsed palusid, et jõuluvana tooks neile jõuluks uue maja, Hummeri ja issand ise teab veel mitte (mitte minu omad muidugi, kuuldud Pärnus Vanalinna Põhikoolis umbes aastatel 2006-07-08). Ei viitsinud lihtsalt. Eksmehe peres oli jõul suur sööma ja kingipidu, kui esimest korda oma pojaga jõuluks sinna läksime, vaatas G (8) kuuske ümbritsevat umbes pooleteise meetri laiust kinkideringu ja küsis hämmingus: “Emps, seda nägid?” Jah, muidugi, kui laps sündis, siis ikka sai veidi jõulu jälle elustatud ja vanaema-vanaisa juures käidud, aga mingi eriline kingimaniakk ma pole kunagi olnud ja ausalt, ma ise ka ei oota kinke. Jah, mehelt ootasin (eksilt siis, praeguselt enam mitte), aga see oli ka siuke Karen-printsessi nõudmine. Jah, ta kinkis ka. Ehteid ja arvuteid peamiselt. Ma ise ikka ka kinkisin, aga kogu see kinkide otsimine, leidmine, pakkimine oli alati üks rist ja viletsus, vaev ja häda. Samas käisid meil päkapikud vist sinnamanai, kui lapsed said täisealiseks. Lõpuks oli köögis üks suur mitmekordselt kasutatav jõulukalender, mille kotikesi ma siis iga päev täitma pidin. Samas kui poeg lasteaias käis, oli meil siuke päkapikk, kes vahel tõi kommi asemel kirja (tänapäeval väga taunitav, ma mõistan), kus ütles “Kule, ma vaatsin eile lasteaia akna taga, sa jälle ei kuulanud, mis kasvataja ütles, seega jäi komm toomata. Katsu homme paremini.” G katsus. Vahel kirjutas ka päkapikule vastu. Minumeelest traumat ei ole. (Aga kes olen mina, et otsustada). Just ükspäev lugesin kuskilt, et miks peab laps terve detsembri kartma mingeid kahtlasi mehikesi, kes teda kogu aeg piiluvad. Ei peagi. G ei kartnud kedagi. Võib-olla oli selleks hetkeks juba päkapiku samasus emaga tuvastatud. Samast lugesin ka, mida ei tohiks jõuluajaljõululauas öelda ega teha. Paljude asjadega olin nõus. Ei ole vaja, et vanem sugulane hakkab jaurama “kas kavaleri on” ja kui kavaler on, siis, oh häda, “millal siis peenikest peret, oleks juba aeg ja varsti oled liiga vana”. Selles osas võiks teatavat mõistmist ikkagi ilmutada ja kasutada võimalust suu pidada. Loobuda võisk tõepoolest ka kehakaaluteemadest ja märkustest, kes võiks ja mida võiks/ei võiks süüa. Ikka samast lugesin ka, et lapsele ei peaks ütlema, “vanaema on nii üksi ja elab nii kaugel, me peame ikka tema juurde minema.” Ok, “peame” võib vast ära jätta, aga veidi empaatiavõimet ei tuleks kahjuks, sest kui vanaema on üksi ja kaugel, aga on muidu tore ja normaalne vanaema, mitte ahistaja, enesekeskne sitapea või midagi muud samalaadset – siis äkki võikski tema juurde minna? Olen tegelikult juba kohanud neid kolmekümneaastasi, kes ei taha ega suuda mitte millegi eest vastutada ja oma ninakesest kaugemale ei näe. Suht ebameeldivad, väidaksin. Enesekeskse kasvatuse produkt? Ma oma lapsi õnneks selliseks pole kasvatanud/nad pole kasvanud, sest minu kasvatusmeetodiks oli ikka ja jälle “tubli annus laiskust ema poolt”. Nüüd on nii, et ma lihtsalt ei viitsi. Sel aastal istume iilmselt 24. detsembril obvioossetel põhjustel ema juures ja sööme jõulusööki (kui oleme vaevunud valmistama), aga kinke ei tee, sest … ei oska ja mis meil siis ikka niiväga vastastikku on kinkida. Aga me võime lugeda kingiks , et viina perekonna veidi pärast jõule teatrisse, peamiselt ema tuulutamsie eesmärgil (sest ta on värske lesk).

Aga lumi? Kas lumi meeldib? Või meeldib kindlas kontekstis?

Lumi meeldib umbes 2 nädalat aastas ja/või kindlas kontekstis (Alpid, mäesuusk). Kui veel alaliselt Eestis elasin, siis ei meeldinud. Ta oli alati vales kohas. Ukse ees, auto peal, tänaval, kust mina teda ajama pididn. See, mis praegu väljs on, ei meeldi mitte üks teps. Sadagu veidi värsket lund peale ja olgu ilus. Sest see kaks nädalat ma tahaks valget lumemuinasjuttu ja siis võib rahulikutl lumevabasse Brüsselisse tagasi minna.

Aga kingitused muus kontekstis? Eriti mitte. Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad ettehoiatamata kingitusega külla – siis peaks nagu endal ka midagi olema. Aga mul ei ole. Alati võib kinkida sööki ja jooki. Eriti viimast. Eriti alkohoolset. Vein, vahuvein, mull, šampanja. Hea konjak. Siis saab selle kohe kasutusse võtta ja ei pea tundma, et “aga mul ei ole sulle kinki”. Veel võib kinkida ka mingi koosürituse (aga seda võib teha muidugi väga lähedane isik) – näiteks ma võtan hea meelega vastu peene õhtusöögi, ägeda väljasõidu, aga ka Harry Potteri keelatud metsa külastuse jne. Samas ma tahtsin pojale eelseisvaks 25 juubeliks (tal muuseas on quarter-life crisis, mida ma kuni eilseni pidasin mingiks pärisasjaks, nagu keskeakriis, aga tuli välja, et ei – ta on ise selle leiutanud) kinkida reisi, kuhu ta läheks koos girlfriendiga, aga ta mu esimest pakutud sihtkohta ei võtnud vastu, pidada kallis olema (tahab muidu sinna küll, ma tean). Lollakas, ma ütlen, tee siis veel kinke.

Endale kingitus? Ei saa. Missa saad, missa saad? Midagi ei saa, midagi ei saa. Kas sa pakid oma kingituse ära ja loed salmi ja teed jõuluõhtul lahti või on laiemas mõttes kink? Pole kinki, pole probleemi. Aga laiemas mõtttes on nii, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kinkidest hoolin. Nagunii keegi ei tea täpselt, mida ma tahan. Sest ma ise ju ka iga kord ei tea.

Palju palju küsimusi, uudishimu ei tapnud kassi, vaid tegi kassi veel uudishimulikumaks! Loodan, et kass on ikka elus ja kui uudishimu veel rahuldamata, siis olge lahe, jätkake. Aitäh, Hõbe, et mu meenutama panid.

JõuluaeG

Ma olen nii vähe jõuluinimeene, kui üldse võimalik. Hetkel on mul olemas täpselt 1 kink ja nii see ka ilmselt jääb. Tahaks kirjutada, aga ideid ei ole. Küsige, äkki saan inspiratsiooni. Registreerusin WordPressi Bloganuarysse, jaanuaris peaks igaks päevaks tulema väike prompt, vaatab, kuidas sellega läheb.

(Mõned) inimesed on ilusad ja head

Täna juhtus selline lugu, mida lihsalt ei saa jagamata jätta, sest see oli nii liigutav, minul, saate aru, MINUL, vanal küünikul, kes ei nuta peaaegu mitte kunagi ja kui, siis ka enesehaletsusest, tuli pisar silma.

Käisin kassiga loomaarsti juures. Tervis korras, tänan küsimast. Vererõhk normaalne, jätkame sama ravimi sama annusega, vereproovi vasuseid veel ei tea ja kehakaalu muuts kahe aasta jooksul minusküülne. Ehk siis kohe 14-aastase (kas on inimaastates 98 või korrutatakse kassi vanus vähema kui 7-ga, mida olen koerte puhul kuulnud?) proua kohta väga hea tulemus.

Maksin parasjagu ja panin teisele kassile aega kinni, kui sisenes mees, mingis töörõivas, ehitaja või midagi sarnast, igatahes ametivormis. Peos väike linnuke, tihane vist, aga ega ma päris kindel ka ei ole. Ja räägib, et ilus lind, terve ja heas toonuses, aga tal on külm, et kössitas maas ja külmetas, kas kliinik saaks teda natuke soojendada. Lind oli tõesti terase pilguga ja ei paistnud tal mingit füüsilist häda olevat. Ma isegi silitasin veidi ta pealage. Püha müristus, kui nunnu. Ma isegi väljusin endale omasest “ma võõrastega ei räägi” ruumist ja ütlesin härrale, kui tore see temast on, et linnu tõi. Üks tüdruk leti taga hakkas peaaegu rääkima, et me linde ei võta aga teine kimas karbi järele, linnuke pandi karpi ja viidi sooja. Kas pole nunnu lugu?

Lisaks olgu mainitud, et modernse inimesena sõitsin kliinikust koju linnaelektrirattaga, kass seljas. Ma ei tea, kas talle meeldis, kui koju jõudes seljakotist välja lasin, kadus kohe peitu.

Siin ta on.

Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks endale omaselt vinguda igasuguste asjade üle, mida liigvõitlevad feministid välja toovad. Nagu öeldud, ei ole mul ühtegi pretensiooni feminismi kui niisuguse suhtes, kuni nad tegelevad asjadega, mis päriselt tähelepanu vajavad, aga pastakast imetud probleemide osas tunnen, kuidas mul hari punaseks läheb, eriti, kui need otsapidi mind puudutavad, mida seesinane kahtlemata teeb.

Juhtusin lugema https://epl.delfi.ee/artikkel/. Ja pidin möönma, et mina olen üle 50 aastane naine, AGA ei tunne end sugugi nähtamatuna. Vast taas mu oma piiratus? Ausõna, kui rongis on kontroll, siis ta küsib minult ka piletit, ma ei saa poes kassast mööda jalutada, kott head-paremat täis, ilma, et mind märgataks (mitte, et oleksin proovinud, aga arvan ilmagi teadvat, aga äkki peaks siiski proovima?). Jah, ma usun, et tööturul võiks vanus küll saatuslikuks saada, kui plaaniksin karjääripööret või lihtsalt uut töökohta otsiksin, aga seda pole ma õnneks pidanud tegema, samas olen üsna kindel, et kui praegu Eestisse tagasi läheksin ja inglise keele õpsi kohale kandideeriksin, siis võtaksid õpetajate puuduses vaevlevad Eesti koolid mind avasüli vastu. Tean üht õpetajat, endast VEEL vanemat, kes seda just mõni aasta tagasi tegi ja peagi viiekümneseks saav kolleeg alles omandab õpetajakutset, vaevalt küll selleks, et tööturul aastakümneid noorematele alla jääda. Samuti pole ma märganud, et töötasu kuidagi vanusega seoses oleks (ma muuseas olen vabakutseline). Kirjastusi, kes ikka ja jälle soovivad, et ma neile mõne raamatu tõlgiksin, on rohkem, kui ma teha jõuaks ja ka pakutav töötasu ei sõltu mu vanusest (kui, siis saan ehk veidi rohkem küsida, kui mõni eile alustanud noor tõlkija, sest on ette näidata hulk tehtud töid). Muidugi ma räägin tütrele nagu katkine grammofon, et “kui sa endale ametit ei õpi ja jäädki ette kandma, siis võib juhtuda, et neljakümnesena sul enam tööd polegi…” Ma paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et ise peaks ka midagi oma elu kindlustamiseks tegema.

Nüüd reklaamide juurde. Eriti totakas tundub lõik: “Iga kord Viru keskuse pöörduksest väljudes tehakse mulle hiigelplakatitel selgeks, et keskuse söögitänavale mind ei oodata: selle reklaamid esitlevad mitmekesisust üksnes paarikümneaastaste elunautijatega. Täpselt samasugune pilt ootab peale ristmiku ületamist baari seinal.”

Kas pole mitte tegu ületõlgendamisega? Milline küpses eas inimene laseb oma elu nii palju reklaamidest juhtida, et noor inimene pildil ütleb talle: “ära mine poodi, ära, mine baari!” Ilmselt on tegu jällegi minu piiratusega, aga kui ma reklaami vaatangi ja end sellest mõjutada lasen, siis pigem tekstist (mis pidada ka hääbuv kunst olema), kui kujutatud modellide vanusest.

Ja jõuame nüüd välimuse juurde. Tõsi ta on, et filtreid kasutatakse kaasaegsetel fotodel veidike liiga ja puhtast uudishimust tahaksin ma näha, milline näeb elusuuruses välja Anu Saagim, Beatrice, Madonna või Alla Pugatšova. Aga vaadake Helen Mirrenit või Brigitte Bardot’ – suht elutruud, ei? Ja neid on veel, ma ei viitsi praegu guugeldama hakata. Ühesõnaga, tahan öelda, et asi pole nii hull. Võib-olla on filtri kasutamine persooni enda valik? Tal on ju ometi õigus valikuvabadusele. Ja ma usun, et vast on Anu Saagimil või Beatricel mõni kortsuke rohkem või mõni põsk veidi rohkem vajunud, aga head näevad nad välja kindlasti. Ja kuna on tegemist persoonidega, kes on loonud iseendast nö. toote, kui nii võib öelda, mille üheks omaduseks on ka kaunis ja tõsi – pühaduseteotuslikult nooruslik – välimus, kas tohime seda neile ette heita? Kas äraspidine ühiskondlik vanussurve peaks neid sundima iluprotseduuridest loobuma ja end käest laskma? Siinkohal jõuamegi järgmise punktini: miks ei kiputa uskuma, et inimene (loe: naine) kes enda eest hoolt kannab, teeb seda eelkõige iseenda pärast, mitte meeste (väga levinud arvamus), teiste naiste (sama levinud) või issand ise teab, mille/kelle pärast. Kui raske on uskuda, et isik, kes mulle peeglist vastu vaatab, peab eelkõige mulle endale meeldima? Ja kui ma juhtumisi tahan, et sel isikul ei ripuks põsed põlvini, silmi ei kataks mitmekihilised nahavoldid, kere ei näeks välja nagu ülekasvanud tomat kanajalgadel? Kas võib inimesele ette heita, et ta soovib olla normaalkaalus muuhulgas ka seetõttu, et olla tervem ja selleks, et riided paremini seljas istuksid? Kui raske on uskuda, et ta tahab seda ISEENDA pärast? Artikli autorist jääb mulje, et raske, et seda tuleb teha ainult ühiskondliku vanussurve tõttu.

Minu ema, kes kuulub põlvkonda, kus naised läksid 55 aastaselt pensionile, käis tööl kuni 79 eluaastani (hea küll, mitte iga päev kaheksast viieni), siis jäi koju ja teatas “nüüd jään küll pensile, muidu suren ära, pole jõudnud pensionil ollagi”. Ma ei usu, et teda ka praegu, 88 aastaselt, hirmutaks toidupoest eemale noori kujutav reklaamplakat. Kolleegi ema, peagi 90 saav proua, käib siiamaani tööl – ja mitte kuskil niisama nurgas istumas, vaid töötervishoiu arstina (ja iga kord, kui tahab loobuda, palutakse tagasi). Poja üks vanaema on 74-aastaselt nii aktiivne, et mina temaga sammu pidada ei jõuaks. Sõbranna ema oli umbes 72 eluaastani ajalooõps, teise sõbranna ema veel kaheksakümne piiril radioloog, sõbra seitsmekümnene ema töötab koolis ega kavatsegi lõpetada, ausalt, ma võiks neid näiteid tooma jäädagi.

Kui te eelmist postitust lugesite, siis teate, et kaotasin äsja isa. Ta oli 86. Aga sellele vaatamata kutsuti ta just tagasi Pärnu linnavolikogu asendusliikmeks. Isa ärasaatmisel leidis aset ka minu jaoks kurbnaljakas, aga tegelikult omamoodi rõõmustav intsident. Murest murtud ema (nad olid kuuskümmend aastat abielus, oktoobris saanuks 61) vaatas saabunud isa vanemat õde (91, elas hiljuti üle raske operatsooni) ja küsis läbi pisarate: “Kas mina olen ka nii ära vajunud nagu S?” Mul oli hea meel, et ema suudab ikka veel kõigele vaatamata, keset ilmselt oma senise elu kõige kurvemat sündmust, näha elu enda ümber ja omada veidigi edevust. Ja sain ausalt öelda, et ei ole.

Jah, ma usun, et Eestis on sellega halvemini kui Euroopas. Aga me olemegi veidi taga, küll jõuame järele. Tahaks loota. Ja meil on tegelikult rohkem, kui artiklis nimetatud 50 (ja 60 ja isegi 70 eluaasta piiri ületanud naisi) kes on vägagi nähtaval, vast küll ainult Eesti-keskselt, aga mis siis, nad ongi ju Eesti naised. Palun: Ivi Eenmaa, Helgi Sallo, Helle-Moonika Helme (mitte, et ta mulle meeldiks), Eve Kivi (reklaamides, muuseas), Anne Veesaar, Marina Kaljurand, Jana Toom, Vilja Toomast-Savisaar (ei mäleta täpselt, kuidas ta end nimetab), veel hiljuti Ita Ever (viimaks väsivad ka parimad), Krista Kaer, Anu Raud, kaasaegse Naiskodukaitse taaslooja (kelle nime ma ei hakka nimetama, sest ta ei tahaks), Luule Komissaarov, Katrin Karismaa jnejne. Teadusmaailma ma eriti ei tunne, aga küllap leidub sealgi piisavalt tunnustatud naisteadlasi, alles valiti üks mu ülikooliaegne seltkonnakaaslane (õppisime küll erinevaid asju) Euroopa juhtivate naisteadlaste hulka. Tervitused, Mari!

Euroopas on meil Ursula von der Leyen, Roberta Metsola (ok, ta pole veel 50), aga Euroopa Liidu juhtimine on praegu suhteliselt naiste kätes. Meil on Christine Lagarde. Ja palju teisi.

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et ei ole mõtet üldistada, et kõik viiekümnenda eluaasta piiri ületanud naised tõmbavad otsekohe pähe küüntest kübara ja jäävad maailmale nähtamatuks. Ja et ei jää ainult siis, kui nad on “one in the million/billion/zillion” või veel vähem (kuninganna Elisabeth). Aga jah, ilmselt natukene peab ise ka selleks tegema, et mitte vanainimeste halli massi ära kaduda (vabandust, see on nüüd veits diskrimineerivalt öeldud).

Veel paar väljavõtet artiklist: „Olla 55-aastane tähendab sama, mis olla 85-ne – sa oled sama märkamatu,“ tõdeb mu hea tuttav mornilt, kui vanussurve jutuks võtame. Kas pole see mitte artikli autori ja tema hea tuttava poolne vanuseline diskrimieerimine? Et 55-aastast peab märkama, aga kaheksakümneviiest mitte? Practice what you preach? Ja ma tahaks küsida, kas artikli autor värvib juukseid ühiskondlikus surve tõttu? Või selleks, et endale meeldida?

Mul on sõbrannasid, kes vahetevahel võtavad teemaks, et “me näeme ikka viiekümnendates naiste kohta väga head välja…” Kuni viimaste aegadeni noogutasin ja läksin rõõmuga selle teadmisega kaasa, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, ja headele sõbrannadele ka ütlema (sest mitteheadele ei vaevu), et tegelikult ei ole nii. Me näeme välja nagu keskmised meie põlvkonna viiekümnendates naised. Mõni hoolitseb ja kabestab end rohkem, teine vähem, ikka nii nagu soov, vajadus, sisetunne ja rahakott lubavad.

Ma ise kavatsen peagi silmad ära lõigata. Paljudel noorematel sõbrannadel juba tehtud ja kuidas siis mina nüüd puhta lõikamata silmadega :-). Noblesse oblige!

Viimase paari aasta jooksul on mu juustesse rohkem halli tulnud. Vaatasin ja uurisin lõputult “get grey gracefully” pilte ega suutnud välja mõelda, mida teha. Ühest küljest meeldivad mulle pikad juuksed, aga mitte suvaliselt hallitriibulised pikad Maaema kiharad. Teisalt teeb värvimine juustele kahju ja õhendab ajapikku parukat, õhukesi juukseid pole jälle mõtet pikana pidada. Küsisin erinevate sõprade käest nõu. Ühiskondlik surve värvida tuli peamiselt endaealistelt või vanematelt naistelt, ema suisa röögatas (mis on eriti markantne, kuna ta on väga vaikne inimene): “Ei, halli peaga jõuad küll olla!” Noh, ega ma päris halliks ei tahtnudki minna (päris loomulikult oleksin ilmselt salt-and-pepper), aga üle pea mingit värvi värvida ka ei tahtnud. Ja kui uusi halle juurde tuleb, et need sulanduksid võimalikult loomulikult ansamblisse, et liiga sageli ei peaks juukseid värviga tapma. Ja juuksed oleksid poolde selga ulatumiseks küllalt paksud. Lõplik lahendus olid peened heledamad salgud (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju), mis said miski tooneri nimelise asjaga üle tõmmatud, et nad poleks kollakad, pigem valkjad. Tulemusega jäin rahule, jäid ka need sõbrannad, kes olid jõuliselt väitnud, et pean juukseid värvima. Kusjuures, küsisin ka 24-aastase poja käest, kas prooviks greisfulli greiks minna või mitte ja tema arvas, et miks ka mitte. Sama arvas ka mu belglasest partner (kes nagunii norib pidavelt, et “kas tahad aja eest ära joosta”). Tahan ikka, natuke, aga iseenda, mitte kellegi teise ega ühiskonna pärast. Ja sellepärast, et vahel oma vanust meenutades mõtlen, et tahaks veel niipalju asju ära teha, aga ei tea, kas aega ikka on. Kuidas teil on? Mis arvate, pekske mind, kui arvate, et olen kõiki pühadusi teotanud.