How are you brave?

Am I brave at all? I am definitely braver than five years ago or ten. Ten years ago I thought I was brave, but no, I was not brave. I was an average Karen. A Karen, who considered herself entitled – stupid, isn’t it? As soon as I spoke up, it seemed to me, I was brave and speaking up for myself or somebody else. But no, I wasn’t most of the time. Most of the time I was just blabbering and demanding my non-existant rights and entitlements. If I look back at the then-me, I am ashamed. I was embarassing. Horrible actually.

But how am I brave? Maybe I am not. I do not go to war to fight for Ukraine (ok, I’m a middle aged woman). Most of the time I do not step up if i see injustice. I am afraid of darkness and ghosts. But less than I used to be. Maybe a little spark of bravery?

But I am more confident about my professional skills now that I used to be some time ago – than can count as bravery as well.

And a cat pic a day. He is brave, that’s for certain.

What is something you want to achieve this year?

I don’t know yet. I want to follow this bloganuary challenge. As I already wrote one post today, I keep this one short. Just have a look at my daughters sweet cat. This is our Flake or Flaky. A cat on the piano, not on the hot tin roof. I have got so attached to this lovely beast I had to tell my daughter and her boyfriend, if they let someting happen to this dear kitty, I’ll kill them with my bare hands.

As bloganuary is in English, I might write in English, however, I am not certain if I can express myself in sufficiently sophisticated manner in English.

Aastaküsimustele pole ma iial püüdnudki vastata, prooviks siis seekord

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Issand, ma ei teagi, ma olen pea kõike juba elus teinud. Või noh, mitte kõike, aga ikkagi.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Targu ei andnud ega anna seegi kord.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Vennapoja perre saabus väike Harri. Tehes mind sellega vanatädiks.

4. Kas keegi su lähedastest suri? Isa

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022? Raha võiks alati rohkem olla. Mitte, et teda 2022 poleks olnud.

6. Mis riike külastasid? Noh, Belgia ja Eesti on mu kodud. Lisaks neile külastasin Prantsusmaad, Saksamaad, Hispaaniat (Tenerife), Šveitsi, Dubaid ja Lätit.

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks? Kahjuks seekord kurval põhjusel. 7.09.2022 lahkus isa.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek? Ikka vist tööalane – et lisasin ametlikult oma keelekombinatsiooni prantsuse keele.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine? Mingit pöörast läbikukkumist möödunud aastal ei olnudki.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Mitte eriti. Korontšiku põdesin juba 2021 lõpus ära, rohkem pole tulnud. Jalg valutas. Käisin ortopeedi juures, sain diagnoosiks nõgus tallavõlv ja tallatoed. Nüüd kõnnin kaunilt ja graatsiliselt :-).

11. Möödunud aasta parim ost. Kas see läheb kirja, et Pärnu maja teisele korrusele sai kaugküte?

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi? Mõlemad mu lapsed on tubli aplausi väärt.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks? Isklikus tutvuskonnas mul siukseid pole, sest miks peaksin sellistega suhtlema. Maailmamastaabis loomulikult Putja ja teised diktaatorlikud terroristid, koduses Eestis sattusin hiljuti (ei teagi, kuidas see juhtus) monika helme FB lehel. Ei saaks väita, et sealne poleks tekitanud teatavat südamepahasust. Ja siis on mul paar sugulast, kelle deviisiks paistab olevat: sõnapidamine on nõrkadele.

14. Kuhu läks enamik su raha? Elu peale, laste peale, enda peale, maja peale.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ah, kust see elevus nüüd ikka :-).

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

Seoses isaga: https://www.youtube.com/watch?v=tFGs7HP15d4. Aga ma seda praegu veel ei kuula.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

Õnnelikum või kurvem: äkki isegi veidi õnnelikum (kõigele vaatamata).

Kõhnem või paksem: suht sama, aga nagu ikka, tahaks kaotada mõne kilo (see soov ei lahku vist kunagi).

Vaesem või rikkam: kui lähtuda sellest, palju eelnenud aasta jooksul mu kontole raha on laekunud, siis vast kröömikese rikkam. Aga rikkus ja vaesus on suhtelised mõisted, filosoofilised küsimused. Defineerige nii üks kui teine. Ma arvan, et ma pole iial olnud ei rikas ega vaene (vähemalt rahaliselt) ega saa seda ka kunagi olema. Aga ma pole kunagi peast vaene, mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on kiiduväärt omadus.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud: oleks võinud olla organiseeritum, asjadega peas paika pandud plaani kohaselt hakkama saada.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud Laiselnud, edasi lükanud, mõttelaisk olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2022 Ei

21. Kui palju üheöösuhteid? Ei ühtegi

22. Mis oli su lemmiksari? Jumalukene, ma vaatasin neid ju nii palju. Vahepeal poolletargiliselt. Oeh, ei tea. Noh, Wednesday vaatasin nüüd, oli hea küll, aga ma vaatasin nii palju krimisid Netflixist ja Jupiterist ja Belgia TV-st, et mai mäletagi enam :-).

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ei, ma ei vihka kedagi. Katsun üldse sellisele kasutule tundele mitte energiat raisata.

24. Parim raamat, mida lugesid? Tõlkimine on kõvasti vähendanud mu lugemisindu, sest juturaamatu tõlkimine on nagu aeglane lugemine. Eelmisel aastal tõlgitud raamatutest tuleb mingil hekel omaette postitus, võib-olla. Palju raamatuid on pooleldi loetud. Seega – ei tea.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus? Ei midagi, sest ma olen nii muusikakauge, aga avastasin enda jaoks Belgia tüdruku Angèle: https://www.youtube.com/watch?v=a79iLjV-HKw

ja vana hea klassika, Francoise Hardy: https://www.youtube.com/watch?v=_V-b8QIYOpM

26. Mida sa tahtsid ja said? Selle tööalase eksami tehtud.

27. Mis oli selle aasta parim film? Ei oska öelda. “Kurbuse kolmnurk” on veel vaatamata, ehk tuleb see.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Pärast lapepõlve lõppu pole ma olnud eriline sünnipäevatähistaja, sest vanus on tekitanud minus õudust ja hirmu alates 20-ndast eluaastast. Seetõttu ei hakka ma siin ka vanust nimetama, aga võin öelda, et 50 on seljataga. Nii õudne ei paistagi, nagu kahekümsneselt tundus, samas, ega ses vananemises nüüd midagi üleliia toredat ka ei ole. Võid ju rääkida, et “60 is new 40” ja “vanus on lihtsalt number”, aga ikkagi. Tsiteeriksin siinkohal kolleegi vanaema, eks sai hiljuti SADA: “Ära usu neid, kui nad ütlevad, et edaspidi läheb järjest paremaks – ei lähe :-)”. Aga selle aasta sünnipäevaga juhus nii, et ma olin oma sünnipäeval Dubais. Ei, ei, ärge arvake, et läksin suvalist numbrit kunstpäikese alla kunstpalmipuude ja pilvelõhkujate vahele tähistama, kaugel sellest. Ikka töö viis mind sinna. Tähelepanuvääriv oli vast asjaolu, et sünnipärv möödus alkoholivabalt, mis on iseenesest häbenemisväärt, sest täiskarskust pean jõuliselt põlgust väärivaks elunormiks. See juhtus väga proosalistel asjaoludel: pärast pikka tööpäeva ei viitsinud otsida söögikohta, kus oleks alksi (Dubais on küll, millest kirjutasin ka oma Dubai-postituses).

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Hmmm … las ma mõtlen…

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Ostsin ühe Cosi oversized pintsaku, mis hakkas käima peaaegu kõikide mu riietega kokku, enne eriti pintsakuid ei kandnud, sest tundusid liiga korralikud. Muidu ikka poolde säärde kleidid ja seelikud, laiad püksid või siis kukekad, pikad oversize mantlid. Madalad jalanõud. Ostsin Tartu Samelini valged lendurisaapad just paari päeva eest.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis? Terve mõistus, eeldusel, et mul seda on :-).

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Ma ei tea neist midagi. Kuninganna Elisabeth, et otsustas lahkuda? Harry & Megan kipuvad sinna teise otsa. Vaatasin nende dokki tubli kümme minutit, igav ja nõme.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Sel aastal on vist ainult üks vastus. Sõda, mis muud. Aga huviga jälgisin ka Euroopa Parlamendi korruptsiooniskandaali.

34. Keda igatsesid? Ei kedagi.

35. Kes oli parim uus tutvus? Oot, olen ma üldse kellegi uuega sel aastal tutvunud? Ah muidugi olen. Mõlema lapse elukaaslased/boy/girlfriendid. Võime rahule jääda.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas. Üks: Kuni keegi oluline pole sinu elust lahkunud, võib mõelda, milliseid tundeid see sinus küll võib tekitada ja kuidas siis kõik ON. Aga kui see juhtub, on kõik hoopis teistmoodi, võib olla kergem, võib olla raskem, aga teistmoodi. Kaks: ma olen tugevam, kui mu vend.

Hõbevastused

Hõbe oli ainuke, kes viitsis mulle terve hulga küsimusi esitada, neid oli kohe palju ja palun väga, olge lahked, siin on vastused.

“Mind hakkas kohe sügavalt huvitama see, mis kirjutamata jäi!” – ütleb Hõbe. Katsume siis kirjutada.


Üks kink! Kes saab ja mis saab? Miks tema ja miks selle? Saab tütar. Saab väga proosalisel põhjusel – mulle tuli mõte ja ma küsisin, kas see võiks sobida. Võis. Seega tema saab kingi. Osalt ka sellepärast, et tema on meil kõige rohkem kingilemb. Ja tahab ise ka teha.

Miks lapsed ei saa? Või saab ainult üks? Osalt on vastus eelmise olemas. Saab ainult üks. Tegelt saab teine ka, aga tema saab veel proosalisemalt raha. Sest ta armastab investeerida. Igaks juhuks olgu öeldud, et ma ei räägi kahe ja viieaastastest, vaid 22 ja 24-aastastest.

Kas teine saab vitsa/söetüki? Vitsa ei saa. a) pole põhjust anda ja b) eks katsu meeter üheksakümnekuuest peksta, kui ise oled napp 1.82. Söetükki ka ei saa – sest mine tea, mis mõtted tuleksid, mida söetükiga kuskile kirjutada. Valesse kohta, valet asja.

Kust tänapäeval üldse enam sütt võetakse selleks? Selleks ja lumememmede jaoks? Mida lumememmed siis silma-suu-nööbina kannavad? Noh, ma võiks ahjust võtta, istun siin praegu Pärnus ja kütan vahelduseks ahju, sest hubane, tuli jne. Aga mida nad üldiselt kannavad – pole kohanud ammu. Äkki päris nööpe? Või ikka sütt? Porgandit ninaks? Või joonistatakse neile värviga nina, silmad, suu? Guugeldasin praegu “contemporary snowman” – ikka olid mustad nööpsilmad, võib-olla kunstsöest (mis see õige olla võiks, plastik?).

Kuidas jõulud kaugeks jäid? Kas olid alati kauged? Kuidas sedasi?

See on nüüd üks pikema vastusega küsimus. Lapsena kindlasti ei olnud, esimesed kümme eluaastat vähemalt. Siis, kui elasime veel ühes paarismajas onu perega. All nemad, üleval meie. Lisaks samas majas ka vanaema. Alati peeti jõule 24. detsember (kuigi oli sügav nõuka, seitsmekümnendate teine pool). 24. detsembril oli alati põnev koolist tulla, sest oli teada, õhtul tuleb jõuluvana, kingitused jne. Mina ei mäleta, et oleks aknaid kaetud, kuigi olen kuulnud sellest räägitavat. Kingitusi oli palju ja salmi tuli lugeda. Aga ei olnud salmilugemise vastu ka midagi, olime ikka mitu nädalat enne jõule otsinud ja valinud ja õppinud neid salme. Meil oli algkoolis maailma kõige punasem klassijuhataja, kes tahtis kasvatada meist kõigist väga tublid ja punased nõukogude kommunistlikud noored ja kommunismiehitajad (olgu öeldud, et pärast taasiseseisvumist, kui ta ammu enam meie klassijuhataja polnud, muutus ta maailma sinimustvalgeimaks ja kui ta praegu veel elus oleks, oleks ilmselt juhiv rahvuskonservatiiv). Esimeses klassi küsis seltsimees (tahtsin praegu proua kirjutada) 25. detsembril (sest koolis käisime ju tollal, jõulupüha kodanliku igandina ei eksisteerinud): “Nooh, kellel siis eile näärivana käis (sest jõuluvana oli ka hirmus kodanlik igand)?” Tol aastal olin küllalt naiivne, et tõsta käsi ja rääkida kõigist oma kingitustest ja millest veel iganes. Paar samasugust oli veel. Klassijuhataja vangutas pead ja rääkis, kuidas näärikuusk tuleb ikka 31. detsember tuppa tuua, siis seisab ilus värske, muidu on tähtsaks aastavahetuseks juba närtsinud. Vaat seda ma ei mäleta, mis ta kinkide ja jõulu kohta ütles (ahjaa, jõulu ju ei olnud olemas). Üritasin kodus ka veidi vasupropagandat teha, aga vanemad saatsid mu kiirelt pikalt ja teises klassi jätkus juba oidu õpsi küsimustele mitte reageerida. Aga ei mäleta ma küll, et midagi juhtunud oleks sellepärast, et jõulu peeti. Ei minu ega vanematega.

Kaugemaks jäid jõulud esmalt seeläbi, kui kolisime oma majja, onu pere polnud enam samas, olin siis 11. vahel küll püüti veel koos samasugust jõulu pidada, aga ju vanemad ei viitsinud enam korraldada ja kasvasime ise ka suuremaks ja hammustasime jõuluvanafenomeni läbi. Pärast oli juba pubekalikku rebelit, et tahtsin hoopis jõululaupäeval sõbrannadega linnas kooberdada ja kellegi juures hõõgveini juua. Ja nii ta läks. Siis saabus uus aeg ja hirmus kommertslikkus, kui lapsed palusid, et jõuluvana tooks neile jõuluks uue maja, Hummeri ja issand ise teab veel mitte (mitte minu omad muidugi, kuuldud Pärnus Vanalinna Põhikoolis umbes aastatel 2006-07-08). Ei viitsinud lihtsalt. Eksmehe peres oli jõul suur sööma ja kingipidu, kui esimest korda oma pojaga jõuluks sinna läksime, vaatas G (8) kuuske ümbritsevat umbes pooleteise meetri laiust kinkideringu ja küsis hämmingus: “Emps, seda nägid?” Jah, muidugi, kui laps sündis, siis ikka sai veidi jõulu jälle elustatud ja vanaema-vanaisa juures käidud, aga mingi eriline kingimaniakk ma pole kunagi olnud ja ausalt, ma ise ka ei oota kinke. Jah, mehelt ootasin (eksilt siis, praeguselt enam mitte), aga see oli ka siuke Karen-printsessi nõudmine. Jah, ta kinkis ka. Ehteid ja arvuteid peamiselt. Ma ise ikka ka kinkisin, aga kogu see kinkide otsimine, leidmine, pakkimine oli alati üks rist ja viletsus, vaev ja häda. Samas käisid meil päkapikud vist sinnamanai, kui lapsed said täisealiseks. Lõpuks oli köögis üks suur mitmekordselt kasutatav jõulukalender, mille kotikesi ma siis iga päev täitma pidin. Samas kui poeg lasteaias käis, oli meil siuke päkapikk, kes vahel tõi kommi asemel kirja (tänapäeval väga taunitav, ma mõistan), kus ütles “Kule, ma vaatsin eile lasteaia akna taga, sa jälle ei kuulanud, mis kasvataja ütles, seega jäi komm toomata. Katsu homme paremini.” G katsus. Vahel kirjutas ka päkapikule vastu. Minumeelest traumat ei ole. (Aga kes olen mina, et otsustada). Just ükspäev lugesin kuskilt, et miks peab laps terve detsembri kartma mingeid kahtlasi mehikesi, kes teda kogu aeg piiluvad. Ei peagi. G ei kartnud kedagi. Võib-olla oli selleks hetkeks juba päkapiku samasus emaga tuvastatud. Samast lugesin ka, mida ei tohiks jõuluajaljõululauas öelda ega teha. Paljude asjadega olin nõus. Ei ole vaja, et vanem sugulane hakkab jaurama “kas kavaleri on” ja kui kavaler on, siis, oh häda, “millal siis peenikest peret, oleks juba aeg ja varsti oled liiga vana”. Selles osas võiks teatavat mõistmist ikkagi ilmutada ja kasutada võimalust suu pidada. Loobuda võisk tõepoolest ka kehakaaluteemadest ja märkustest, kes võiks ja mida võiks/ei võiks süüa. Ikka samast lugesin ka, et lapsele ei peaks ütlema, “vanaema on nii üksi ja elab nii kaugel, me peame ikka tema juurde minema.” Ok, “peame” võib vast ära jätta, aga veidi empaatiavõimet ei tuleks kahjuks, sest kui vanaema on üksi ja kaugel, aga on muidu tore ja normaalne vanaema, mitte ahistaja, enesekeskne sitapea või midagi muud samalaadset – siis äkki võikski tema juurde minna? Olen tegelikult juba kohanud neid kolmekümneaastasi, kes ei taha ega suuda mitte millegi eest vastutada ja oma ninakesest kaugemale ei näe. Suht ebameeldivad, väidaksin. Enesekeskse kasvatuse produkt? Ma oma lapsi õnneks selliseks pole kasvatanud/nad pole kasvanud, sest minu kasvatusmeetodiks oli ikka ja jälle “tubli annus laiskust ema poolt”. Nüüd on nii, et ma lihtsalt ei viitsi. Sel aastal istume iilmselt 24. detsembril obvioossetel põhjustel ema juures ja sööme jõulusööki (kui oleme vaevunud valmistama), aga kinke ei tee, sest … ei oska ja mis meil siis ikka niiväga vastastikku on kinkida. Aga me võime lugeda kingiks , et viina perekonna veidi pärast jõule teatrisse, peamiselt ema tuulutamsie eesmärgil (sest ta on värske lesk).

Aga lumi? Kas lumi meeldib? Või meeldib kindlas kontekstis?

Lumi meeldib umbes 2 nädalat aastas ja/või kindlas kontekstis (Alpid, mäesuusk). Kui veel alaliselt Eestis elasin, siis ei meeldinud. Ta oli alati vales kohas. Ukse ees, auto peal, tänaval, kust mina teda ajama pididn. See, mis praegu väljs on, ei meeldi mitte üks teps. Sadagu veidi värsket lund peale ja olgu ilus. Sest see kaks nädalat ma tahaks valget lumemuinasjuttu ja siis võib rahulikutl lumevabasse Brüsselisse tagasi minna.

Aga kingitused muus kontekstis? Eriti mitte. Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad ettehoiatamata kingitusega külla – siis peaks nagu endal ka midagi olema. Aga mul ei ole. Alati võib kinkida sööki ja jooki. Eriti viimast. Eriti alkohoolset. Vein, vahuvein, mull, šampanja. Hea konjak. Siis saab selle kohe kasutusse võtta ja ei pea tundma, et “aga mul ei ole sulle kinki”. Veel võib kinkida ka mingi koosürituse (aga seda võib teha muidugi väga lähedane isik) – näiteks ma võtan hea meelega vastu peene õhtusöögi, ägeda väljasõidu, aga ka Harry Potteri keelatud metsa külastuse jne. Samas ma tahtsin pojale eelseisvaks 25 juubeliks (tal muuseas on quarter-life crisis, mida ma kuni eilseni pidasin mingiks pärisasjaks, nagu keskeakriis, aga tuli välja, et ei – ta on ise selle leiutanud) kinkida reisi, kuhu ta läheks koos girlfriendiga, aga ta mu esimest pakutud sihtkohta ei võtnud vastu, pidada kallis olema (tahab muidu sinna küll, ma tean). Lollakas, ma ütlen, tee siis veel kinke.

Endale kingitus? Ei saa. Missa saad, missa saad? Midagi ei saa, midagi ei saa. Kas sa pakid oma kingituse ära ja loed salmi ja teed jõuluõhtul lahti või on laiemas mõttes kink? Pole kinki, pole probleemi. Aga laiemas mõtttes on nii, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kinkidest hoolin. Nagunii keegi ei tea täpselt, mida ma tahan. Sest ma ise ju ka iga kord ei tea.

Palju palju küsimusi, uudishimu ei tapnud kassi, vaid tegi kassi veel uudishimulikumaks! Loodan, et kass on ikka elus ja kui uudishimu veel rahuldamata, siis olge lahe, jätkake. Aitäh, Hõbe, et mu meenutama panid.

JõuluaeG

Ma olen nii vähe jõuluinimeene, kui üldse võimalik. Hetkel on mul olemas täpselt 1 kink ja nii see ka ilmselt jääb. Tahaks kirjutada, aga ideid ei ole. Küsige, äkki saan inspiratsiooni. Registreerusin WordPressi Bloganuarysse, jaanuaris peaks igaks päevaks tulema väike prompt, vaatab, kuidas sellega läheb.

(Mõned) inimesed on ilusad ja head

Täna juhtus selline lugu, mida lihsalt ei saa jagamata jätta, sest see oli nii liigutav, minul, saate aru, MINUL, vanal küünikul, kes ei nuta peaaegu mitte kunagi ja kui, siis ka enesehaletsusest, tuli pisar silma.

Käisin kassiga loomaarsti juures. Tervis korras, tänan küsimast. Vererõhk normaalne, jätkame sama ravimi sama annusega, vereproovi vasuseid veel ei tea ja kehakaalu muuts kahe aasta jooksul minusküülne. Ehk siis kohe 14-aastase (kas on inimaastates 98 või korrutatakse kassi vanus vähema kui 7-ga, mida olen koerte puhul kuulnud?) proua kohta väga hea tulemus.

Maksin parasjagu ja panin teisele kassile aega kinni, kui sisenes mees, mingis töörõivas, ehitaja või midagi sarnast, igatahes ametivormis. Peos väike linnuke, tihane vist, aga ega ma päris kindel ka ei ole. Ja räägib, et ilus lind, terve ja heas toonuses, aga tal on külm, et kössitas maas ja külmetas, kas kliinik saaks teda natuke soojendada. Lind oli tõesti terase pilguga ja ei paistnud tal mingit füüsilist häda olevat. Ma isegi silitasin veidi ta pealage. Püha müristus, kui nunnu. Ma isegi väljusin endale omasest “ma võõrastega ei räägi” ruumist ja ütlesin härrale, kui tore see temast on, et linnu tõi. Üks tüdruk leti taga hakkas peaaegu rääkima, et me linde ei võta aga teine kimas karbi järele, linnuke pandi karpi ja viidi sooja. Kas pole nunnu lugu?

Lisaks olgu mainitud, et modernse inimesena sõitsin kliinikust koju linnaelektrirattaga, kass seljas. Ma ei tea, kas talle meeldis, kui koju jõudes seljakotist välja lasin, kadus kohe peitu.

Siin ta on.

Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks endale omaselt vinguda igasuguste asjade üle, mida liigvõitlevad feministid välja toovad. Nagu öeldud, ei ole mul ühtegi pretensiooni feminismi kui niisuguse suhtes, kuni nad tegelevad asjadega, mis päriselt tähelepanu vajavad, aga pastakast imetud probleemide osas tunnen, kuidas mul hari punaseks läheb, eriti, kui need otsapidi mind puudutavad, mida seesinane kahtlemata teeb.

Juhtusin lugema https://epl.delfi.ee/artikkel/. Ja pidin möönma, et mina olen üle 50 aastane naine, AGA ei tunne end sugugi nähtamatuna. Vast taas mu oma piiratus? Ausõna, kui rongis on kontroll, siis ta küsib minult ka piletit, ma ei saa poes kassast mööda jalutada, kott head-paremat täis, ilma, et mind märgataks (mitte, et oleksin proovinud, aga arvan ilmagi teadvat, aga äkki peaks siiski proovima?). Jah, ma usun, et tööturul võiks vanus küll saatuslikuks saada, kui plaaniksin karjääripööret või lihtsalt uut töökohta otsiksin, aga seda pole ma õnneks pidanud tegema, samas olen üsna kindel, et kui praegu Eestisse tagasi läheksin ja inglise keele õpsi kohale kandideeriksin, siis võtaksid õpetajate puuduses vaevlevad Eesti koolid mind avasüli vastu. Tean üht õpetajat, endast VEEL vanemat, kes seda just mõni aasta tagasi tegi ja peagi viiekümneseks saav kolleeg alles omandab õpetajakutset, vaevalt küll selleks, et tööturul aastakümneid noorematele alla jääda. Samuti pole ma märganud, et töötasu kuidagi vanusega seoses oleks (ma muuseas olen vabakutseline). Kirjastusi, kes ikka ja jälle soovivad, et ma neile mõne raamatu tõlgiksin, on rohkem, kui ma teha jõuaks ja ka pakutav töötasu ei sõltu mu vanusest (kui, siis saan ehk veidi rohkem küsida, kui mõni eile alustanud noor tõlkija, sest on ette näidata hulk tehtud töid). Muidugi ma räägin tütrele nagu katkine grammofon, et “kui sa endale ametit ei õpi ja jäädki ette kandma, siis võib juhtuda, et neljakümnesena sul enam tööd polegi…” Ma paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et ise peaks ka midagi oma elu kindlustamiseks tegema.

Nüüd reklaamide juurde. Eriti totakas tundub lõik: “Iga kord Viru keskuse pöörduksest väljudes tehakse mulle hiigelplakatitel selgeks, et keskuse söögitänavale mind ei oodata: selle reklaamid esitlevad mitmekesisust üksnes paarikümneaastaste elunautijatega. Täpselt samasugune pilt ootab peale ristmiku ületamist baari seinal.”

Kas pole mitte tegu ületõlgendamisega? Milline küpses eas inimene laseb oma elu nii palju reklaamidest juhtida, et noor inimene pildil ütleb talle: “ära mine poodi, ära, mine baari!” Ilmselt on tegu jällegi minu piiratusega, aga kui ma reklaami vaatangi ja end sellest mõjutada lasen, siis pigem tekstist (mis pidada ka hääbuv kunst olema), kui kujutatud modellide vanusest.

Ja jõuame nüüd välimuse juurde. Tõsi ta on, et filtreid kasutatakse kaasaegsetel fotodel veidike liiga ja puhtast uudishimust tahaksin ma näha, milline näeb elusuuruses välja Anu Saagim, Beatrice, Madonna või Alla Pugatšova. Aga vaadake Helen Mirrenit või Brigitte Bardot’ – suht elutruud, ei? Ja neid on veel, ma ei viitsi praegu guugeldama hakata. Ühesõnaga, tahan öelda, et asi pole nii hull. Võib-olla on filtri kasutamine persooni enda valik? Tal on ju ometi õigus valikuvabadusele. Ja ma usun, et vast on Anu Saagimil või Beatricel mõni kortsuke rohkem või mõni põsk veidi rohkem vajunud, aga head näevad nad välja kindlasti. Ja kuna on tegemist persoonidega, kes on loonud iseendast nö. toote, kui nii võib öelda, mille üheks omaduseks on ka kaunis ja tõsi – pühaduseteotuslikult nooruslik – välimus, kas tohime seda neile ette heita? Kas äraspidine ühiskondlik vanussurve peaks neid sundima iluprotseduuridest loobuma ja end käest laskma? Siinkohal jõuamegi järgmise punktini: miks ei kiputa uskuma, et inimene (loe: naine) kes enda eest hoolt kannab, teeb seda eelkõige iseenda pärast, mitte meeste (väga levinud arvamus), teiste naiste (sama levinud) või issand ise teab, mille/kelle pärast. Kui raske on uskuda, et isik, kes mulle peeglist vastu vaatab, peab eelkõige mulle endale meeldima? Ja kui ma juhtumisi tahan, et sel isikul ei ripuks põsed põlvini, silmi ei kataks mitmekihilised nahavoldid, kere ei näeks välja nagu ülekasvanud tomat kanajalgadel? Kas võib inimesele ette heita, et ta soovib olla normaalkaalus muuhulgas ka seetõttu, et olla tervem ja selleks, et riided paremini seljas istuksid? Kui raske on uskuda, et ta tahab seda ISEENDA pärast? Artikli autorist jääb mulje, et raske, et seda tuleb teha ainult ühiskondliku vanussurve tõttu.

Minu ema, kes kuulub põlvkonda, kus naised läksid 55 aastaselt pensionile, käis tööl kuni 79 eluaastani (hea küll, mitte iga päev kaheksast viieni), siis jäi koju ja teatas “nüüd jään küll pensile, muidu suren ära, pole jõudnud pensionil ollagi”. Ma ei usu, et teda ka praegu, 88 aastaselt, hirmutaks toidupoest eemale noori kujutav reklaamplakat. Kolleegi ema, peagi 90 saav proua, käib siiamaani tööl – ja mitte kuskil niisama nurgas istumas, vaid töötervishoiu arstina (ja iga kord, kui tahab loobuda, palutakse tagasi). Poja üks vanaema on 74-aastaselt nii aktiivne, et mina temaga sammu pidada ei jõuaks. Sõbranna ema oli umbes 72 eluaastani ajalooõps, teise sõbranna ema veel kaheksakümne piiril radioloog, sõbra seitsmekümnene ema töötab koolis ega kavatsegi lõpetada, ausalt, ma võiks neid näiteid tooma jäädagi.

Kui te eelmist postitust lugesite, siis teate, et kaotasin äsja isa. Ta oli 86. Aga sellele vaatamata kutsuti ta just tagasi Pärnu linnavolikogu asendusliikmeks. Isa ärasaatmisel leidis aset ka minu jaoks kurbnaljakas, aga tegelikult omamoodi rõõmustav intsident. Murest murtud ema (nad olid kuuskümmend aastat abielus, oktoobris saanuks 61) vaatas saabunud isa vanemat õde (91, elas hiljuti üle raske operatsooni) ja küsis läbi pisarate: “Kas mina olen ka nii ära vajunud nagu S?” Mul oli hea meel, et ema suudab ikka veel kõigele vaatamata, keset ilmselt oma senise elu kõige kurvemat sündmust, näha elu enda ümber ja omada veidigi edevust. Ja sain ausalt öelda, et ei ole.

Jah, ma usun, et Eestis on sellega halvemini kui Euroopas. Aga me olemegi veidi taga, küll jõuame järele. Tahaks loota. Ja meil on tegelikult rohkem, kui artiklis nimetatud 50 (ja 60 ja isegi 70 eluaasta piiri ületanud naisi) kes on vägagi nähtaval, vast küll ainult Eesti-keskselt, aga mis siis, nad ongi ju Eesti naised. Palun: Ivi Eenmaa, Helgi Sallo, Helle-Moonika Helme (mitte, et ta mulle meeldiks), Eve Kivi (reklaamides, muuseas), Anne Veesaar, Marina Kaljurand, Jana Toom, Vilja Toomast-Savisaar (ei mäleta täpselt, kuidas ta end nimetab), veel hiljuti Ita Ever (viimaks väsivad ka parimad), Krista Kaer, Anu Raud, kaasaegse Naiskodukaitse taaslooja (kelle nime ma ei hakka nimetama, sest ta ei tahaks), Luule Komissaarov, Katrin Karismaa jnejne. Teadusmaailma ma eriti ei tunne, aga küllap leidub sealgi piisavalt tunnustatud naisteadlasi, alles valiti üks mu ülikooliaegne seltkonnakaaslane (õppisime küll erinevaid asju) Euroopa juhtivate naisteadlaste hulka. Tervitused, Mari!

Euroopas on meil Ursula von der Leyen, Roberta Metsola (ok, ta pole veel 50), aga Euroopa Liidu juhtimine on praegu suhteliselt naiste kätes. Meil on Christine Lagarde. Ja palju teisi.

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et ei ole mõtet üldistada, et kõik viiekümnenda eluaasta piiri ületanud naised tõmbavad otsekohe pähe küüntest kübara ja jäävad maailmale nähtamatuks. Ja et ei jää ainult siis, kui nad on “one in the million/billion/zillion” või veel vähem (kuninganna Elisabeth). Aga jah, ilmselt natukene peab ise ka selleks tegema, et mitte vanainimeste halli massi ära kaduda (vabandust, see on nüüd veits diskrimineerivalt öeldud).

Veel paar väljavõtet artiklist: „Olla 55-aastane tähendab sama, mis olla 85-ne – sa oled sama märkamatu,“ tõdeb mu hea tuttav mornilt, kui vanussurve jutuks võtame. Kas pole see mitte artikli autori ja tema hea tuttava poolne vanuseline diskrimieerimine? Et 55-aastast peab märkama, aga kaheksakümneviiest mitte? Practice what you preach? Ja ma tahaks küsida, kas artikli autor värvib juukseid ühiskondlikus surve tõttu? Või selleks, et endale meeldida?

Mul on sõbrannasid, kes vahetevahel võtavad teemaks, et “me näeme ikka viiekümnendates naiste kohta väga head välja…” Kuni viimaste aegadeni noogutasin ja läksin rõõmuga selle teadmisega kaasa, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, ja headele sõbrannadele ka ütlema (sest mitteheadele ei vaevu), et tegelikult ei ole nii. Me näeme välja nagu keskmised meie põlvkonna viiekümnendates naised. Mõni hoolitseb ja kabestab end rohkem, teine vähem, ikka nii nagu soov, vajadus, sisetunne ja rahakott lubavad.

Ma ise kavatsen peagi silmad ära lõigata. Paljudel noorematel sõbrannadel juba tehtud ja kuidas siis mina nüüd puhta lõikamata silmadega :-). Noblesse oblige!

Viimase paari aasta jooksul on mu juustesse rohkem halli tulnud. Vaatasin ja uurisin lõputult “get grey gracefully” pilte ega suutnud välja mõelda, mida teha. Ühest küljest meeldivad mulle pikad juuksed, aga mitte suvaliselt hallitriibulised pikad Maaema kiharad. Teisalt teeb värvimine juustele kahju ja õhendab ajapikku parukat, õhukesi juukseid pole jälle mõtet pikana pidada. Küsisin erinevate sõprade käest nõu. Ühiskondlik surve värvida tuli peamiselt endaealistelt või vanematelt naistelt, ema suisa röögatas (mis on eriti markantne, kuna ta on väga vaikne inimene): “Ei, halli peaga jõuad küll olla!” Noh, ega ma päris halliks ei tahtnudki minna (päris loomulikult oleksin ilmselt salt-and-pepper), aga üle pea mingit värvi värvida ka ei tahtnud. Ja kui uusi halle juurde tuleb, et need sulanduksid võimalikult loomulikult ansamblisse, et liiga sageli ei peaks juukseid värviga tapma. Ja juuksed oleksid poolde selga ulatumiseks küllalt paksud. Lõplik lahendus olid peened heledamad salgud (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju), mis said miski tooneri nimelise asjaga üle tõmmatud, et nad poleks kollakad, pigem valkjad. Tulemusega jäin rahule, jäid ka need sõbrannad, kes olid jõuliselt väitnud, et pean juukseid värvima. Kusjuures, küsisin ka 24-aastase poja käest, kas prooviks greisfulli greiks minna või mitte ja tema arvas, et miks ka mitte. Sama arvas ka mu belglasest partner (kes nagunii norib pidavelt, et “kas tahad aja eest ära joosta”). Tahan ikka, natuke, aga iseenda, mitte kellegi teise ega ühiskonna pärast. Ja sellepärast, et vahel oma vanust meenutades mõtlen, et tahaks veel niipalju asju ära teha, aga ei tea, kas aega ikka on. Kuidas teil on? Mis arvate, pekske mind, kui arvate, et olen kõiki pühadusi teotanud.

Uus ajastu

Mitte et ma oleks tahtnud sel põhjusel varasügisesse Pärnusse sattuda. Kuigi mul on nüüd mitu päeva, kui midagi ei ole nagu teha ja nagu midagi ei pea ka tegema, sest ootad, et see saaks tehtud. Oleks closure. Ja algaks uus ajastu. Ilma isata ajastu. Nagu kuninganna Elisabethita. Kui kuninganna lahkumine toob kaasa uue ajastu maailmale, siis E-J. Laarmanni lahkumine toob uue ajastu Pärnu linna. Igal juhul ajastas ta oma mineku üsna kuninglikult. Päev enne, kuningannale teed rajades.

Aga jah, me otsustasime keskenduda positiivsele. Ta elas pika ja ilusa elu. Ta sai teha mida tahtis, ta oli vaba mees, nii oma mõtteis kui tegudes. Ta oli hea inimene, ta läks kiirelt, la belle morte,

ilma kannatuste ja vaevata. Ja kes oleks suutnud kujutada nii jõulist ja tugevat natuuri pooleldi juurviljana vanadekodus või haiglavoodis oma päevi õhtusse saatmas? Mitte keegi. Uue ajastu algus on kurb, aga tähistame pigem üht pikka ja ilusti elatud elu. Kas ta oleks tahtnud, et me nurgas norutaksime? Ei, kindlasti mitte. Ta tundus igavene, ja mitte ainult mulle, aga ilmasambaks pole ju veel keegi jäänud.

Nüüd kuni teisipäevani jalutame ema, koristame maja teeme … midagi. Mõned kosmeetilised protseduurid, sest edevus … ja teisipäeval saadame ta ära. Väärikalt. Ja alustame koos Pärnu linnaga uue ajastuga. Laarmanni-järgse ajastuga.

#@Emily in Paris

Otsisin siin vahepeal endale lõbustust ja ajaviidet, et mitte teha tööd, mida ma ei viitsi. Nõme iseenesest, ma tean, sest töö tuleb lõpuks ikkagi ära teha, kokkulepe, noh, aga lõpuks leidsin vist viisi, kuidas sellega kiiremini ja vähem ennastlõhkuvalt hakkama saada. Nii et all good, eile juba tegin paraja portsu ära.

Aga et siis mitte töötada, otsisin Netflixist meelelahutust, ja leidsin Emily in Paris. Iseenesest tore, kõik klišeed on hästi ära kasutatud, liiga labaselt üle vindi ei ole keegi kuskil ameeriklane ega prantslane, kui nüüd just välja jätta asjaolu, et isegi Chicagost tulnud tšikk ei saa ju olla NII RUMAL, et ta ei tea, misasi on hammam ja kutsub tões ja vaimus elegantset ja sarkastilist prouat Pariisi Disneylandi tüdrukute nädalavahetust veetma, kui tolle armuke on just kogemata nende puhkusenädalavahetuse luksuslikus paigas oma naisega pidanud veetma. Aga igal juhul naersin ka nende kohtade peal. Jah, ma naersin päris paljudes kohtades, aga tihtipele naersin Emily äparduste peale mitte lõbuskaasatundvalt, et “vaat, kui tore komöödia”, vaid pigem “häh, paras sulle, kuidas sa said nii nõme olla.” My bad, muidugi, ma tean, ma olen üks vana õel mutt, aga mis teha. Aga tegelikult just sellest ma tahtsingi rääkida, et viimasel ajal tundub mulle, et a) mina olen ajast maha jäänud, absoluutselt démode või désuet, mis ilmselt on õige vastus või siis b) meelelahutusmaailma on tekkinud uus naisetüüp, kes on nii uskumatult närvesööv, et kuidas saab üldse kellelegi meeldida, aga ilmselt siis saab. Viimast kahte jutukat tõlkides oli mul selline tunne, et tahaks peategelasele vastu kõrvu virutada või vähemalt käratada. Siis mõtlesin, et asi on tõlkimises, et see on nagu aeglane lugemine ja kui ma niisama loeksin sellist raamatut, siis läheks kiiremini ja ilmselt libiseksin lihtsalt üle asjaolust, et peategelane on õudne hädapätakas, tal on kogu aeg midagi viga, ta on paranoiline, näeb tonte seal, kus neid pole, teda ahistatakse ka siis, kui ei ahistata, ta võitleb oma õiguse eest, mida keegi pole plaaninudki rikkuda, või siis lihtsalt on liiga õige. Viimased raamatud siis, palun „Minu elu armastus”, ja “See tüdruk (The It Girl”), viimase puhul olin eriti pettunud, sest Ruth Ware’i krimkasid või on need pigem põnevikud, on mulle alati meeldinud teha, tal on imelised settingud, tegevus toimub alati mingis äraütlemata mõnusas paigas, natuke võib haista “vana hea Inglismaa” flair’i ja üldse. „Proua Westaway surm” oli vist mu lemmik, aga alla ei jäänud ka teised. Ja nüüd siis “The It Girl” – tegevuspaik: imeline, Oxfordi ülikool, vanad hooned. Aga peategelane: mõttetu, vinguv, hädine, (lisaks veel rase, miks?) samas arusaamatult ennast täis – või tegelikult, ma ei mäleta temast suurt midagi, kuigi ma tõlkisin selle raamatu, mitte ei lugenud ja kui ma tõlgin, siis alati mäletan. Aga ta oli kuidagi nii mõttetu, hädisus on ainus, mida ma mäletan. Kõige atraktiivsem oli kahtlemata tüdruk, kes juba raamatu alguses ära oli koksatud ja lõpuks mõrtsukaks osutunud tüübil polnud ka häda. Aga peategelane, Hannah, oli lihtsalt nii ilmetu ja igav. Aga teie lugege ikka.

Nii umbes kakskümmend aastat tagasi oli meil suurepärane kangelane Bridget Jones. Tal läksid kogu aeg asjad pekki ja üks blunder ajas teist taga. Aga Bridget oli sümpaatne, filmi vaadates või raamatut lugedes olid alati tema poolt, rõõmustasid, kui ta oma põhjapõtradega kampsunis mr. Darcy lõpuks kätte sai. Ja siis oli keegi Legally Blond, millest ma mäletan vähem, aga ikkagi oli sümpaatne tegelane. Ja loomulikutl oli meil “Sex and the City”, imeline, vaimukas, kõik minu inimesed (tekkis lausa soov üle vaadata). Aga praegu ma loodan küll, et Emilyst ja superkokk Gabrielist ei saa iialgi paari, kas võtab Camille Gabrieli tagasi või lähevad nad kõik rõõmsalt igaüks oma teed. (Ma natuke nüüd spoilerdan, aga katsun rohkem mitte). Kui keegi vaatas, öelge, mis te arvate. Peamiselt ma tahaksin teada, kas Emily meeldis teile? Ja kui ei vaadanud, siis vaadake, see on tegelt mõnus kerge meelelahutus. Ma tahaksin väga teada, kas mõni veel näeb asju nagu mina. Tütrega juba rääkisin, aga tema sai just 22 ja talle meeldib, loomulikult, üks lemmiksarju pidi olema, aga isegi tema meelest on Emily veidi ülevõlli naiivne, aga noort inimest see ei ärrita “ja ei oska mehi endale valida”, oli ka lapse kommentaar. Loomulikult meeldib talle Mindy, aga tänapäeva noortele meeldib kõik, mis tuleb Aasiast (minu klišee). Mind, vanamutti, jälle ärritavad (vt postituse lõpp) joogaklubis noored asiaatidest poisid, kes pidevalt iseennast imetlevad ja ise oma naljade peale naeravad (aga ma enam selle insruktori tunnis ei käi).

Mu lemmiktegelane on loomulikult sarkasmikuninganna Sylvie, ma tean vähemalt kahte inimest, keda tahaksin niimoodi kohelda, nagu tema Emilyt, aga paraku puuduvad mul selleks kõik vajalikud omadused, pole mul ei elegantsi ega piisavat sarkasmivaru kuskilt võtta. Aga ta on äge, pealegi on teda mängiv näitlejanna isegi minsut vanem, aga vorm …

Nagu kõik uusaja kangelased on Emily ka nii õige. Ta ütleb õigel ajal õigeid asju, “et suitsetamine on kahjulik; et sa ei peaks oma sõbranna peikaga seksima, (meil vanasti oli küll sõbranna peika absoluutne no-go, meeldis ta siis sulle või ei) aga käi muidugi mu sõnade, mitte mu tegude järgi ja mida sa pärast seletad – the damage was done. Nagu Camille väga tabavalt märkis, kui Gabriel džentelmenlikult kõik enda peale tahtis võtta: „she just mysteriously landed on your dick”. Ja see innuka kutsika nägu ja järelejätmatu soov asjad korda teha. Ja seletada ja põhjendada. Ja armastus reeglite vastu. Herned ja porgandid ja mis peab millises taldrikuääres olema.

Miskipärast rääkisid kõik filmi prantslased natuke liiga head inglise keelt, peale Luci polnud kellelgi piisavalt seda iseloomulikku prantsuse aktsenti, mis magamistoas on nii võluv, aga kui seda kapis peab dešifreerima, siis oeh … ma usun, et ei ületa nüüd mingeid sotsiaalmeediaga suhtlemise piire, kui ütlen, et ühes töörühmas (ei hakka ütlema millises) on meil üks komisjoni esindaja (ei hakka ütlema, millisest peadirektoraadist), kellel on nii uskumatult võluv aktsent (küll mitte koosoleku jaoks), et kui oleks mittekooslek, ma oleks kohe nõus, kuigi ta pole sugugi atraktiivne.

Aga veel filmist. Seda ma tean oma tütre pealt, et tänapäeval seisneb tüdrukute sõprus peamiselt kiljumises, kallistamises ja regulaarselt “oh, my god” või millegi sarnase kisamises (jajah, vast nad teevad ikka muud ka, aga see on see, mis välja paistab). Instagram on elu (noorematel juba midagi muud, aga Emily on 29, tema käib kindlasti instapõlvkonda). Laiemas laastus vastanduvad mulle seal hääbuv hedonism ja uus, kus kõik on liiga õige ja igav ja innukas. Juba esimesest episoodist leiab mitu head ütlust (kõiki tuleb öelda korraliku prantsuse aktsendiga) “I know, but it iz pleazure and without pleazure, what are we?” – “German” (see on lihtsalt briljant), “you, americans, live to work, but we work to live”. “What you say is success, I say … is punishment.” Kuigi mulle tundub, et 24/7 töötamise kultuur on juba seljataha jäetud, aga eks seegi ole üks kišee, mida vanades hedonistlikes riikides Ameerika kohta hoitakse.

Lisaks põlvkondade vastandumine, vanad, minuaegsed inimesed on mõnusad naudisklejad ja siis see uus innukas ja õige … oli ikka rohi vanasti rohelisem.

Mis aga muidu klišeedesse puutub, siis hakkasin kohe mõtlema, mitu pärisameeriklast või pärisprantslast mu tutvusringkonnas on ja kas nad ka klišeedele vastavad, aga pean ütlema, et vähe ja pigem ei. On üks ameerika-saksa segu sõbranna, aga Saksamaal üles kasvanud, tema ei loe. Ja ameeriklasi rohkem vist polegi, vähemalt mitte selliseid, kellega praegusel ajahetkel mingigi tegelik suhtlus olemas oleks. On mõned prantslased, aga nemad ka suures osas ei loe. Prantsuse kapi kolleeg, kes ei loe mitmetel põhjustel a) ta on pigem maailmakodanik, b) millal ta viimati Prantsusmaal elaski…? c) ta osakb eesti keelt (päris korralikult). Siis mu prantsuse keele õps, ta elab küll Prantsusmaal, aga on töökas, tagasihoidlik ja sportlik persoon, kaldub hoopis rohkem feminismi, kui mina. Riietub lihtsalt ja sportlikult, elegantsed kleidid ja kontskingad pole tema rida. Mu teine prantsuse keele õps, kes elab juba nii kaua Kölnis, et juba sellepärast ei loe. Annie, kellega olin koos Genfi ülikoolis. Tema on küll elegantne, sale ja sööb vähe, aga ta elab Haagis ja oskab umbes 7 keelt, nii et jälle ei loe. Aga siiski, Tallinnas elav prantsuse mees, kes sai hüüdnimeks Gallia Kukk, kellega tutvusin Tinderis ja kes sai võimaluse (lühikesest kasvust hoolimata) peamiselt seetõttu, et mõtlesin “saab prantsuse keelt rääkida”. Õnneks ei plaaninud ma temaga kunagi midagi rohkemat kui short fling. Mis plaanid temal minuga olid jäigi lõpuks arusaamatuks, sest vahepeal arvas ta, et võiksime abielluda, mu maja temale vasuvõetavalt renoveerida ja seal elada (sellelel liimile poleks ma iial läinud), siis aga selgus, et tegelikult on tal ka Tallinnas proua ja kõik need jutud oma Kalamaja majast jm olid vist pigem ikkagi jutud proua majast. Ma ei saanudki aru, kas ta sõbrustas minuga proua kõrvalt, või oli proua tol hetkel eks, aga igal juhul üüris ta kõige krooniks minu suvituskorteri (minu elamisega samas majas), et tulla sinna “sõpradega”, nagu ta küsides ja hinda kokku leppides ütles, aga kui ma olin nõusoleku andnud, siis helistas uuesti ja rääkis surnumatja toonil, kuidas situatsioon on „très compliqué” ja ta tuleb tegelikult ühe naisega, kes on tema eksgirlfriend, aga siiski oleks hea, kui ma ei räägiks ega nimetaks, et ta juhtumisi pool eelmist nädalat siin veetis. Jäin nõusse, sest mis siis ikka, mul polnud tema suhtes mingeid ambitsioone (muidu poleks nii lihtne olnud) ja nimetet poole eelmise nädala jooksul olime me kordi tülitsenud ja ma tegelikutl ootasin, et ta ära läheks. Kui mul olnuks vähegi soovi asja veel rohkem üle vindi keerata, oleksin iga kell võinud uksest väljuda Kuke mahaunustatud kampsuniga ja öelda möödaminnes, et “näe, jäigi eelmine nädal siia.” Samal ajal oli mulle Kölnist külla saabunud mees, kes kandis nime Roosa Kasukas aka „mees, kes ei tahtnud minuga magada”. Asja tegi pikantseks see, et Gallia Kukk, hoolimata sellest, et ta saabus teise naisega, tundis siiski ka huvi, „mismõttes on siin see allemand” ja miks ta siin on. Ja kas see oli sul niimoodi planeeritud, et mina lähen ära ja kohe tuleb sakslane? Tema ikkagi ei suutnud uskuda, et sakslane, Roosa Kasukas, on tõepoolest minu hea sõbranna, soole vaatamata ja mina kui naine ei huvita teda mitte üks teps. Parimate traditsioonide järgi istusime koos aias, jõime veini, sõime hommikust (süüa teha ja veini valida ta oskas) ja tegelikult oli kõige viletsama positsioonis hoopis Gallia Kuke kaasavõetud ex/mitte-enam-ex-proua, mingit kala pidi ta aimama, sest kohe saabudes oli ta mind guugeldanud ja leidnud infot, mida ma polnud pidanud vajalikuks Kukele avaldada (nagu mu vanus, proua oli must kõvasti noorem, Kukk mitte). Ta ei meeldinud mulle eriti, pean mainima, mitte Kuke pärast, aga ta oli selline väike blond, aga väga ründav ja minu maitse jaoks liiga otsekohene isetehtud business woman läbi ja lõhki. Lõpuks tahtis hirmsasti firma arvega ööbimise eest maksta, jäin sõbralikult nõusse (kuigi Kukk oli leppinud kokku maksmise sularahas) ja pidin seda tobedat 150 eurtsi ootama kaks kuud ja võib-olla olekski maksmata jäänud, kui ma poleks Kukele öelnud, et nii ei lähe. Mille peale kuulsin neid telefonis vastastikku karjumas. Oeh, oli see vast tsirkus. Aga Kukk, jah, tema püüdis mind alles hoida ja prouat ilmselt ka. Mina tundsin end suht mõnusas positsioonis olevat, sest ainsana kogu seltskonnast mõistsin ma kõiki kasutuses olevaid keeli ja Kukk rääkis prantsust minuga iga hetk, kui soovis, et proua aru ei saaks, mis oli peaaegu kogu aeg ja ma ikka püüdsin inglisele pöörata, aga lõpuks loobusin, sest pole ka minu asi võõrast prouat poputada, kes on mind otsekohe guugeldama asunud. Polnud ka proua anglees suurem asi, mille kohta Kukk (kelle oma ka polnud) talle pidevalt märkusi tegi. Ühesõnaga, ma olin ainus, kes mõistis kogu juttu ja kellel ei olnud mitte ühegi kohalviibija suhtes mingeid huvisid, mistõttu tundsin end suhteliselt olukorra peremehena. Oeh, kui nüüd mõtlema hakata (see oli kolm suve tagasi), siis paras mess, sellest saaks ka ju mingi tragikoomöödia. Kukk, olgu öeldud, kirjutab mulle jätkuvalt vahel Messengeris ja küsib, kuidas mul läheb, mille peale mina vastan alati viisakalt, et suurepäraselt ja ma loodan, et temal ka. Ja sellega meie vestlused piirduvad ja mis minusse puutub, siis sinna ka jäävad.

Lõpetuseks veel paar head ütlust Emilyst, aga mitte Emilylt.

“He is way too young! And young people tend to annoy me.”

“Just because it’s expensive, it doesn’t mean it’s luxury.”

Chinese people are mean behind your back, French people are mean to your face.”

“Are you going to have lunch? – I’m having a cigarette.”