Vanussurve ja kas see päriselt ka olemas on

Olen juba pikka aega mõelnud, et tahaks endale omaselt vinguda igasuguste asjade üle, mida liigvõitlevad feministid välja toovad. Nagu öeldud, ei ole mul ühtegi pretensiooni feminismi kui niisuguse suhtes, kuni nad tegelevad asjadega, mis päriselt tähelepanu vajavad, aga pastakast imetud probleemide osas tunnen, kuidas mul hari punaseks läheb, eriti, kui need otsapidi mind puudutavad, mida seesinane kahtlemata teeb.

Juhtusin lugema https://epl.delfi.ee/artikkel/. Ja pidin möönma, et mina olen üle 50 aastane naine, AGA ei tunne end sugugi nähtamatuna. Vast taas mu oma piiratus? Ausõna, kui rongis on kontroll, siis ta küsib minult ka piletit, ma ei saa poes kassast mööda jalutada, kott head-paremat täis, ilma, et mind märgataks (mitte, et oleksin proovinud, aga arvan ilmagi teadvat, aga äkki peaks siiski proovima?). Jah, ma usun, et tööturul võiks vanus küll saatuslikuks saada, kui plaaniksin karjääripööret või lihtsalt uut töökohta otsiksin, aga seda pole ma õnneks pidanud tegema, samas olen üsna kindel, et kui praegu Eestisse tagasi läheksin ja inglise keele õpsi kohale kandideeriksin, siis võtaksid õpetajate puuduses vaevlevad Eesti koolid mind avasüli vastu. Tean üht õpetajat, endast VEEL vanemat, kes seda just mõni aasta tagasi tegi ja peagi viiekümneseks saav kolleeg alles omandab õpetajakutset, vaevalt küll selleks, et tööturul aastakümneid noorematele alla jääda. Samuti pole ma märganud, et töötasu kuidagi vanusega seoses oleks (ma muuseas olen vabakutseline). Kirjastusi, kes ikka ja jälle soovivad, et ma neile mõne raamatu tõlgiksin, on rohkem, kui ma teha jõuaks ja ka pakutav töötasu ei sõltu mu vanusest (kui, siis saan ehk veidi rohkem küsida, kui mõni eile alustanud noor tõlkija, sest on ette näidata hulk tehtud töid). Muidugi ma räägin tütrele nagu katkine grammofon, et “kui sa endale ametit ei õpi ja jäädki ette kandma, siis võib juhtuda, et neljakümnesena sul enam tööd polegi…” Ma paraku kuulun nende hulka, kes arvavad, et ise peaks ka midagi oma elu kindlustamiseks tegema.

Nüüd reklaamide juurde. Eriti totakas tundub lõik: “Iga kord Viru keskuse pöörduksest väljudes tehakse mulle hiigelplakatitel selgeks, et keskuse söögitänavale mind ei oodata: selle reklaamid esitlevad mitmekesisust üksnes paarikümneaastaste elunautijatega. Täpselt samasugune pilt ootab peale ristmiku ületamist baari seinal.”

Kas pole mitte tegu ületõlgendamisega? Milline küpses eas inimene laseb oma elu nii palju reklaamidest juhtida, et noor inimene pildil ütleb talle: “ära mine poodi, ära, mine baari!” Ilmselt on tegu jällegi minu piiratusega, aga kui ma reklaami vaatangi ja end sellest mõjutada lasen, siis pigem tekstist (mis pidada ka hääbuv kunst olema), kui kujutatud modellide vanusest.

Ja jõuame nüüd välimuse juurde. Tõsi ta on, et filtreid kasutatakse kaasaegsetel fotodel veidike liiga ja puhtast uudishimust tahaksin ma näha, milline näeb elusuuruses välja Anu Saagim, Beatrice, Madonna või Alla Pugatšova. Aga vaadake Helen Mirrenit või Brigitte Bardot’ – suht elutruud, ei? Ja neid on veel, ma ei viitsi praegu guugeldama hakata. Ühesõnaga, tahan öelda, et asi pole nii hull. Võib-olla on filtri kasutamine persooni enda valik? Tal on ju ometi õigus valikuvabadusele. Ja ma usun, et vast on Anu Saagimil või Beatricel mõni kortsuke rohkem või mõni põsk veidi rohkem vajunud, aga head näevad nad välja kindlasti. Ja kuna on tegemist persoonidega, kes on loonud iseendast nö. toote, kui nii võib öelda, mille üheks omaduseks on ka kaunis ja tõsi – pühaduseteotuslikult nooruslik – välimus, kas tohime seda neile ette heita? Kas äraspidine ühiskondlik vanussurve peaks neid sundima iluprotseduuridest loobuma ja end käest laskma? Siinkohal jõuamegi järgmise punktini: miks ei kiputa uskuma, et inimene (loe: naine) kes enda eest hoolt kannab, teeb seda eelkõige iseenda pärast, mitte meeste (väga levinud arvamus), teiste naiste (sama levinud) või issand ise teab, mille/kelle pärast. Kui raske on uskuda, et isik, kes mulle peeglist vastu vaatab, peab eelkõige mulle endale meeldima? Ja kui ma juhtumisi tahan, et sel isikul ei ripuks põsed põlvini, silmi ei kataks mitmekihilised nahavoldid, kere ei näeks välja nagu ülekasvanud tomat kanajalgadel? Kas võib inimesele ette heita, et ta soovib olla normaalkaalus muuhulgas ka seetõttu, et olla tervem ja selleks, et riided paremini seljas istuksid? Kui raske on uskuda, et ta tahab seda ISEENDA pärast? Artikli autorist jääb mulje, et raske, et seda tuleb teha ainult ühiskondliku vanussurve tõttu.

Minu ema, kes kuulub põlvkonda, kus naised läksid 55 aastaselt pensionile, käis tööl kuni 79 eluaastani (hea küll, mitte iga päev kaheksast viieni), siis jäi koju ja teatas “nüüd jään küll pensile, muidu suren ära, pole jõudnud pensionil ollagi”. Ma ei usu, et teda ka praegu, 88 aastaselt, hirmutaks toidupoest eemale noori kujutav reklaamplakat. Kolleegi ema, peagi 90 saav proua, käib siiamaani tööl – ja mitte kuskil niisama nurgas istumas, vaid töötervishoiu arstina (ja iga kord, kui tahab loobuda, palutakse tagasi). Poja üks vanaema on 74-aastaselt nii aktiivne, et mina temaga sammu pidada ei jõuaks. Sõbranna ema oli umbes 72 eluaastani ajalooõps, teise sõbranna ema veel kaheksakümne piiril radioloog, sõbra seitsmekümnene ema töötab koolis ega kavatsegi lõpetada, ausalt, ma võiks neid näiteid tooma jäädagi.

Kui te eelmist postitust lugesite, siis teate, et kaotasin äsja isa. Ta oli 86. Aga sellele vaatamata kutsuti ta just tagasi Pärnu linnavolikogu asendusliikmeks. Isa ärasaatmisel leidis aset ka minu jaoks kurbnaljakas, aga tegelikult omamoodi rõõmustav intsident. Murest murtud ema (nad olid kuuskümmend aastat abielus, oktoobris saanuks 61) vaatas saabunud isa vanemat õde (91, elas hiljuti üle raske operatsooni) ja küsis läbi pisarate: “Kas mina olen ka nii ära vajunud nagu S?” Mul oli hea meel, et ema suudab ikka veel kõigele vaatamata, keset ilmselt oma senise elu kõige kurvemat sündmust, näha elu enda ümber ja omada veidigi edevust. Ja sain ausalt öelda, et ei ole.

Jah, ma usun, et Eestis on sellega halvemini kui Euroopas. Aga me olemegi veidi taga, küll jõuame järele. Tahaks loota. Ja meil on tegelikult rohkem, kui artiklis nimetatud 50 (ja 60 ja isegi 70 eluaasta piiri ületanud naisi) kes on vägagi nähtaval, vast küll ainult Eesti-keskselt, aga mis siis, nad ongi ju Eesti naised. Palun: Ivi Eenmaa, Helgi Sallo, Helle-Moonika Helme (mitte, et ta mulle meeldiks), Eve Kivi (reklaamides, muuseas), Anne Veesaar, Marina Kaljurand, Jana Toom, Vilja Toomast-Savisaar (ei mäleta täpselt, kuidas ta end nimetab), veel hiljuti Ita Ever (viimaks väsivad ka parimad), Krista Kaer, Anu Raud, kaasaegse Naiskodukaitse taaslooja (kelle nime ma ei hakka nimetama, sest ta ei tahaks), Luule Komissaarov, Katrin Karismaa jnejne. Teadusmaailma ma eriti ei tunne, aga küllap leidub sealgi piisavalt tunnustatud naisteadlasi, alles valiti üks mu ülikooliaegne seltkonnakaaslane (õppisime küll erinevaid asju) Euroopa juhtivate naisteadlaste hulka. Tervitused, Mari!

Euroopas on meil Ursula von der Leyen, Roberta Metsola (ok, ta pole veel 50), aga Euroopa Liidu juhtimine on praegu suhteliselt naiste kätes. Meil on Christine Lagarde. Ja palju teisi.

Ühesõnaga, ma tahan öelda, et ei ole mõtet üldistada, et kõik viiekümnenda eluaasta piiri ületanud naised tõmbavad otsekohe pähe küüntest kübara ja jäävad maailmale nähtamatuks. Ja et ei jää ainult siis, kui nad on “one in the million/billion/zillion” või veel vähem (kuninganna Elisabeth). Aga jah, ilmselt natukene peab ise ka selleks tegema, et mitte vanainimeste halli massi ära kaduda (vabandust, see on nüüd veits diskrimineerivalt öeldud).

Veel paar väljavõtet artiklist: „Olla 55-aastane tähendab sama, mis olla 85-ne – sa oled sama märkamatu,“ tõdeb mu hea tuttav mornilt, kui vanussurve jutuks võtame. Kas pole see mitte artikli autori ja tema hea tuttava poolne vanuseline diskrimieerimine? Et 55-aastast peab märkama, aga kaheksakümneviiest mitte? Practice what you preach? Ja ma tahaks küsida, kas artikli autor värvib juukseid ühiskondlikus surve tõttu? Või selleks, et endale meeldida?

Mul on sõbrannasid, kes vahetevahel võtavad teemaks, et “me näeme ikka viiekümnendates naiste kohta väga head välja…” Kuni viimaste aegadeni noogutasin ja läksin rõõmuga selle teadmisega kaasa, aga viimasel ajal olen hakanud mõtlema, ja headele sõbrannadele ka ütlema (sest mitteheadele ei vaevu), et tegelikult ei ole nii. Me näeme välja nagu keskmised meie põlvkonna viiekümnendates naised. Mõni hoolitseb ja kabestab end rohkem, teine vähem, ikka nii nagu soov, vajadus, sisetunne ja rahakott lubavad.

Ma ise kavatsen peagi silmad ära lõigata. Paljudel noorematel sõbrannadel juba tehtud ja kuidas siis mina nüüd puhta lõikamata silmadega :-). Noblesse oblige!

Viimase paari aasta jooksul on mu juustesse rohkem halli tulnud. Vaatasin ja uurisin lõputult “get grey gracefully” pilte ega suutnud välja mõelda, mida teha. Ühest küljest meeldivad mulle pikad juuksed, aga mitte suvaliselt hallitriibulised pikad Maaema kiharad. Teisalt teeb värvimine juustele kahju ja õhendab ajapikku parukat, õhukesi juukseid pole jälle mõtet pikana pidada. Küsisin erinevate sõprade käest nõu. Ühiskondlik surve värvida tuli peamiselt endaealistelt või vanematelt naistelt, ema suisa röögatas (mis on eriti markantne, kuna ta on väga vaikne inimene): “Ei, halli peaga jõuad küll olla!” Noh, ega ma päris halliks ei tahtnudki minna (päris loomulikult oleksin ilmselt salt-and-pepper), aga üle pea mingit värvi värvida ka ei tahtnud. Ja kui uusi halle juurde tuleb, et need sulanduksid võimalikult loomulikult ansamblisse, et liiga sageli ei peaks juukseid värviga tapma. Ja juuksed oleksid poolde selga ulatumiseks küllalt paksud. Lõplik lahendus olid peened heledamad salgud (mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju), mis said miski tooneri nimelise asjaga üle tõmmatud, et nad poleks kollakad, pigem valkjad. Tulemusega jäin rahule, jäid ka need sõbrannad, kes olid jõuliselt väitnud, et pean juukseid värvima. Kusjuures, küsisin ka 24-aastase poja käest, kas prooviks greisfulli greiks minna või mitte ja tema arvas, et miks ka mitte. Sama arvas ka mu belglasest partner (kes nagunii norib pidavelt, et “kas tahad aja eest ära joosta”). Tahan ikka, natuke, aga iseenda, mitte kellegi teise ega ühiskonna pärast. Ja sellepärast, et vahel oma vanust meenutades mõtlen, et tahaks veel niipalju asju ära teha, aga ei tea, kas aega ikka on. Kuidas teil on? Mis arvate, pekske mind, kui arvate, et olen kõiki pühadusi teotanud.

Uus ajastu

Mitte et ma oleks tahtnud sel põhjusel varasügisesse Pärnusse sattuda. Kuigi mul on nüüd mitu päeva, kui midagi ei ole nagu teha ja nagu midagi ei pea ka tegema, sest ootad, et see saaks tehtud. Oleks closure. Ja algaks uus ajastu. Ilma isata ajastu. Nagu kuninganna Elisabethita. Kui kuninganna lahkumine toob kaasa uue ajastu maailmale, siis E-J. Laarmanni lahkumine toob uue ajastu Pärnu linna. Igal juhul ajastas ta oma mineku üsna kuninglikult. Päev enne, kuningannale teed rajades.

Aga jah, me otsustasime keskenduda positiivsele. Ta elas pika ja ilusa elu. Ta sai teha mida tahtis, ta oli vaba mees, nii oma mõtteis kui tegudes. Ta oli hea inimene, ta läks kiirelt, la belle morte,

ilma kannatuste ja vaevata. Ja kes oleks suutnud kujutada nii jõulist ja tugevat natuuri pooleldi juurviljana vanadekodus või haiglavoodis oma päevi õhtusse saatmas? Mitte keegi. Uue ajastu algus on kurb, aga tähistame pigem üht pikka ja ilusti elatud elu. Kas ta oleks tahtnud, et me nurgas norutaksime? Ei, kindlasti mitte. Ta tundus igavene, ja mitte ainult mulle, aga ilmasambaks pole ju veel keegi jäänud.

Nüüd kuni teisipäevani jalutame ema, koristame maja teeme … midagi. Mõned kosmeetilised protseduurid, sest edevus … ja teisipäeval saadame ta ära. Väärikalt. Ja alustame koos Pärnu linnaga uue ajastuga. Laarmanni-järgse ajastuga.

#@Emily in Paris

Otsisin siin vahepeal endale lõbustust ja ajaviidet, et mitte teha tööd, mida ma ei viitsi. Nõme iseenesest, ma tean, sest töö tuleb lõpuks ikkagi ära teha, kokkulepe, noh, aga lõpuks leidsin vist viisi, kuidas sellega kiiremini ja vähem ennastlõhkuvalt hakkama saada. Nii et all good, eile juba tegin paraja portsu ära.

Aga et siis mitte töötada, otsisin Netflixist meelelahutust, ja leidsin Emily in Paris. Iseenesest tore, kõik klišeed on hästi ära kasutatud, liiga labaselt üle vindi ei ole keegi kuskil ameeriklane ega prantslane, kui nüüd just välja jätta asjaolu, et isegi Chicagost tulnud tšikk ei saa ju olla NII RUMAL, et ta ei tea, misasi on hammam ja kutsub tões ja vaimus elegantset ja sarkastilist prouat Pariisi Disneylandi tüdrukute nädalavahetust veetma, kui tolle armuke on just kogemata nende puhkusenädalavahetuse luksuslikus paigas oma naisega pidanud veetma. Aga igal juhul naersin ka nende kohtade peal. Jah, ma naersin päris paljudes kohtades, aga tihtipele naersin Emily äparduste peale mitte lõbuskaasatundvalt, et “vaat, kui tore komöödia”, vaid pigem “häh, paras sulle, kuidas sa said nii nõme olla.” My bad, muidugi, ma tean, ma olen üks vana õel mutt, aga mis teha. Aga tegelikult just sellest ma tahtsingi rääkida, et viimasel ajal tundub mulle, et a) mina olen ajast maha jäänud, absoluutselt démode või désuet, mis ilmselt on õige vastus või siis b) meelelahutusmaailma on tekkinud uus naisetüüp, kes on nii uskumatult närvesööv, et kuidas saab üldse kellelegi meeldida, aga ilmselt siis saab. Viimast kahte jutukat tõlkides oli mul selline tunne, et tahaks peategelasele vastu kõrvu virutada või vähemalt käratada. Siis mõtlesin, et asi on tõlkimises, et see on nagu aeglane lugemine ja kui ma niisama loeksin sellist raamatut, siis läheks kiiremini ja ilmselt libiseksin lihtsalt üle asjaolust, et peategelane on õudne hädapätakas, tal on kogu aeg midagi viga, ta on paranoiline, näeb tonte seal, kus neid pole, teda ahistatakse ka siis, kui ei ahistata, ta võitleb oma õiguse eest, mida keegi pole plaaninudki rikkuda, või siis lihtsalt on liiga õige. Viimased raamatud siis, palun „Minu elu armastus”, ja “See tüdruk (The It Girl”), viimase puhul olin eriti pettunud, sest Ruth Ware’i krimkasid või on need pigem põnevikud, on mulle alati meeldinud teha, tal on imelised settingud, tegevus toimub alati mingis äraütlemata mõnusas paigas, natuke võib haista “vana hea Inglismaa” flair’i ja üldse. „Proua Westaway surm” oli vist mu lemmik, aga alla ei jäänud ka teised. Ja nüüd siis “The It Girl” – tegevuspaik: imeline, Oxfordi ülikool, vanad hooned. Aga peategelane: mõttetu, vinguv, hädine, (lisaks veel rase, miks?) samas arusaamatult ennast täis – või tegelikult, ma ei mäleta temast suurt midagi, kuigi ma tõlkisin selle raamatu, mitte ei lugenud ja kui ma tõlgin, siis alati mäletan. Aga ta oli kuidagi nii mõttetu, hädisus on ainus, mida ma mäletan. Kõige atraktiivsem oli kahtlemata tüdruk, kes juba raamatu alguses ära oli koksatud ja lõpuks mõrtsukaks osutunud tüübil polnud ka häda. Aga peategelane, Hannah, oli lihtsalt nii ilmetu ja igav. Aga teie lugege ikka.

Nii umbes kakskümmend aastat tagasi oli meil suurepärane kangelane Bridget Jones. Tal läksid kogu aeg asjad pekki ja üks blunder ajas teist taga. Aga Bridget oli sümpaatne, filmi vaadates või raamatut lugedes olid alati tema poolt, rõõmustasid, kui ta oma põhjapõtradega kampsunis mr. Darcy lõpuks kätte sai. Ja siis oli keegi Legally Blond, millest ma mäletan vähem, aga ikkagi oli sümpaatne tegelane. Ja loomulikutl oli meil “Sex and the City”, imeline, vaimukas, kõik minu inimesed (tekkis lausa soov üle vaadata). Aga praegu ma loodan küll, et Emilyst ja superkokk Gabrielist ei saa iialgi paari, kas võtab Camille Gabrieli tagasi või lähevad nad kõik rõõmsalt igaüks oma teed. (Ma natuke nüüd spoilerdan, aga katsun rohkem mitte). Kui keegi vaatas, öelge, mis te arvate. Peamiselt ma tahaksin teada, kas Emily meeldis teile? Ja kui ei vaadanud, siis vaadake, see on tegelt mõnus kerge meelelahutus. Ma tahaksin väga teada, kas mõni veel näeb asju nagu mina. Tütrega juba rääkisin, aga tema sai just 22 ja talle meeldib, loomulikult, üks lemmiksarju pidi olema, aga isegi tema meelest on Emily veidi ülevõlli naiivne, aga noort inimest see ei ärrita “ja ei oska mehi endale valida”, oli ka lapse kommentaar. Loomulikult meeldib talle Mindy, aga tänapäeva noortele meeldib kõik, mis tuleb Aasiast (minu klišee). Mind, vanamutti, jälle ärritavad (vt postituse lõpp) joogaklubis noored asiaatidest poisid, kes pidevalt iseennast imetlevad ja ise oma naljade peale naeravad (aga ma enam selle insruktori tunnis ei käi).

Mu lemmiktegelane on loomulikult sarkasmikuninganna Sylvie, ma tean vähemalt kahte inimest, keda tahaksin niimoodi kohelda, nagu tema Emilyt, aga paraku puuduvad mul selleks kõik vajalikud omadused, pole mul ei elegantsi ega piisavat sarkasmivaru kuskilt võtta. Aga ta on äge, pealegi on teda mängiv näitlejanna isegi minsut vanem, aga vorm …

Nagu kõik uusaja kangelased on Emily ka nii õige. Ta ütleb õigel ajal õigeid asju, “et suitsetamine on kahjulik; et sa ei peaks oma sõbranna peikaga seksima, (meil vanasti oli küll sõbranna peika absoluutne no-go, meeldis ta siis sulle või ei) aga käi muidugi mu sõnade, mitte mu tegude järgi ja mida sa pärast seletad – the damage was done. Nagu Camille väga tabavalt märkis, kui Gabriel džentelmenlikult kõik enda peale tahtis võtta: „she just mysteriously landed on your dick”. Ja see innuka kutsika nägu ja järelejätmatu soov asjad korda teha. Ja seletada ja põhjendada. Ja armastus reeglite vastu. Herned ja porgandid ja mis peab millises taldrikuääres olema.

Miskipärast rääkisid kõik filmi prantslased natuke liiga head inglise keelt, peale Luci polnud kellelgi piisavalt seda iseloomulikku prantsuse aktsenti, mis magamistoas on nii võluv, aga kui seda kapis peab dešifreerima, siis oeh … ma usun, et ei ületa nüüd mingeid sotsiaalmeediaga suhtlemise piire, kui ütlen, et ühes töörühmas (ei hakka ütlema millises) on meil üks komisjoni esindaja (ei hakka ütlema, millisest peadirektoraadist), kellel on nii uskumatult võluv aktsent (küll mitte koosoleku jaoks), et kui oleks mittekooslek, ma oleks kohe nõus, kuigi ta pole sugugi atraktiivne.

Aga veel filmist. Seda ma tean oma tütre pealt, et tänapäeval seisneb tüdrukute sõprus peamiselt kiljumises, kallistamises ja regulaarselt “oh, my god” või millegi sarnase kisamises (jajah, vast nad teevad ikka muud ka, aga see on see, mis välja paistab). Instagram on elu (noorematel juba midagi muud, aga Emily on 29, tema käib kindlasti instapõlvkonda). Laiemas laastus vastanduvad mulle seal hääbuv hedonism ja uus, kus kõik on liiga õige ja igav ja innukas. Juba esimesest episoodist leiab mitu head ütlust (kõiki tuleb öelda korraliku prantsuse aktsendiga) “I know, but it iz pleazure and without pleazure, what are we?” – “German” (see on lihtsalt briljant), “you, americans, live to work, but we work to live”. “What you say is success, I say … is punishment.” Kuigi mulle tundub, et 24/7 töötamise kultuur on juba seljataha jäetud, aga eks seegi ole üks kišee, mida vanades hedonistlikes riikides Ameerika kohta hoitakse.

Lisaks põlvkondade vastandumine, vanad, minuaegsed inimesed on mõnusad naudisklejad ja siis see uus innukas ja õige … oli ikka rohi vanasti rohelisem.

Mis aga muidu klišeedesse puutub, siis hakkasin kohe mõtlema, mitu pärisameeriklast või pärisprantslast mu tutvusringkonnas on ja kas nad ka klišeedele vastavad, aga pean ütlema, et vähe ja pigem ei. On üks ameerika-saksa segu sõbranna, aga Saksamaal üles kasvanud, tema ei loe. Ja ameeriklasi rohkem vist polegi, vähemalt mitte selliseid, kellega praegusel ajahetkel mingigi tegelik suhtlus olemas oleks. On mõned prantslased, aga nemad ka suures osas ei loe. Prantsuse kapi kolleeg, kes ei loe mitmetel põhjustel a) ta on pigem maailmakodanik, b) millal ta viimati Prantsusmaal elaski…? c) ta osakb eesti keelt (päris korralikult). Siis mu prantsuse keele õps, ta elab küll Prantsusmaal, aga on töökas, tagasihoidlik ja sportlik persoon, kaldub hoopis rohkem feminismi, kui mina. Riietub lihtsalt ja sportlikult, elegantsed kleidid ja kontskingad pole tema rida. Mu teine prantsuse keele õps, kes elab juba nii kaua Kölnis, et juba sellepärast ei loe. Annie, kellega olin koos Genfi ülikoolis. Tema on küll elegantne, sale ja sööb vähe, aga ta elab Haagis ja oskab umbes 7 keelt, nii et jälle ei loe. Aga siiski, Tallinnas elav prantsuse mees, kes sai hüüdnimeks Gallia Kukk, kellega tutvusin Tinderis ja kes sai võimaluse (lühikesest kasvust hoolimata) peamiselt seetõttu, et mõtlesin “saab prantsuse keelt rääkida”. Õnneks ei plaaninud ma temaga kunagi midagi rohkemat kui short fling. Mis plaanid temal minuga olid jäigi lõpuks arusaamatuks, sest vahepeal arvas ta, et võiksime abielluda, mu maja temale vasuvõetavalt renoveerida ja seal elada (sellelel liimile poleks ma iial läinud), siis aga selgus, et tegelikult on tal ka Tallinnas proua ja kõik need jutud oma Kalamaja majast jm olid vist pigem ikkagi jutud proua majast. Ma ei saanudki aru, kas ta sõbrustas minuga proua kõrvalt, või oli proua tol hetkel eks, aga igal juhul üüris ta kõige krooniks minu suvituskorteri (minu elamisega samas majas), et tulla sinna “sõpradega”, nagu ta küsides ja hinda kokku leppides ütles, aga kui ma olin nõusoleku andnud, siis helistas uuesti ja rääkis surnumatja toonil, kuidas situatsioon on „très compliqué” ja ta tuleb tegelikult ühe naisega, kes on tema eksgirlfriend, aga siiski oleks hea, kui ma ei räägiks ega nimetaks, et ta juhtumisi pool eelmist nädalat siin veetis. Jäin nõusse, sest mis siis ikka, mul polnud tema suhtes mingeid ambitsioone (muidu poleks nii lihtne olnud) ja nimetet poole eelmise nädala jooksul olime me kordi tülitsenud ja ma tegelikutl ootasin, et ta ära läheks. Kui mul olnuks vähegi soovi asja veel rohkem üle vindi keerata, oleksin iga kell võinud uksest väljuda Kuke mahaunustatud kampsuniga ja öelda möödaminnes, et “näe, jäigi eelmine nädal siia.” Samal ajal oli mulle Kölnist külla saabunud mees, kes kandis nime Roosa Kasukas aka „mees, kes ei tahtnud minuga magada”. Asja tegi pikantseks see, et Gallia Kukk, hoolimata sellest, et ta saabus teise naisega, tundis siiski ka huvi, „mismõttes on siin see allemand” ja miks ta siin on. Ja kas see oli sul niimoodi planeeritud, et mina lähen ära ja kohe tuleb sakslane? Tema ikkagi ei suutnud uskuda, et sakslane, Roosa Kasukas, on tõepoolest minu hea sõbranna, soole vaatamata ja mina kui naine ei huvita teda mitte üks teps. Parimate traditsioonide järgi istusime koos aias, jõime veini, sõime hommikust (süüa teha ja veini valida ta oskas) ja tegelikult oli kõige viletsama positsioonis hoopis Gallia Kuke kaasavõetud ex/mitte-enam-ex-proua, mingit kala pidi ta aimama, sest kohe saabudes oli ta mind guugeldanud ja leidnud infot, mida ma polnud pidanud vajalikuks Kukele avaldada (nagu mu vanus, proua oli must kõvasti noorem, Kukk mitte). Ta ei meeldinud mulle eriti, pean mainima, mitte Kuke pärast, aga ta oli selline väike blond, aga väga ründav ja minu maitse jaoks liiga otsekohene isetehtud business woman läbi ja lõhki. Lõpuks tahtis hirmsasti firma arvega ööbimise eest maksta, jäin sõbralikult nõusse (kuigi Kukk oli leppinud kokku maksmise sularahas) ja pidin seda tobedat 150 eurtsi ootama kaks kuud ja võib-olla olekski maksmata jäänud, kui ma poleks Kukele öelnud, et nii ei lähe. Mille peale kuulsin neid telefonis vastastikku karjumas. Oeh, oli see vast tsirkus. Aga Kukk, jah, tema püüdis mind alles hoida ja prouat ilmselt ka. Mina tundsin end suht mõnusas positsioonis olevat, sest ainsana kogu seltskonnast mõistsin ma kõiki kasutuses olevaid keeli ja Kukk rääkis prantsust minuga iga hetk, kui soovis, et proua aru ei saaks, mis oli peaaegu kogu aeg ja ma ikka püüdsin inglisele pöörata, aga lõpuks loobusin, sest pole ka minu asi võõrast prouat poputada, kes on mind otsekohe guugeldama asunud. Polnud ka proua anglees suurem asi, mille kohta Kukk (kelle oma ka polnud) talle pidevalt märkusi tegi. Ühesõnaga, ma olin ainus, kes mõistis kogu juttu ja kellel ei olnud mitte ühegi kohalviibija suhtes mingeid huvisid, mistõttu tundsin end suhteliselt olukorra peremehena. Oeh, kui nüüd mõtlema hakata (see oli kolm suve tagasi), siis paras mess, sellest saaks ka ju mingi tragikoomöödia. Kukk, olgu öeldud, kirjutab mulle jätkuvalt vahel Messengeris ja küsib, kuidas mul läheb, mille peale mina vastan alati viisakalt, et suurepäraselt ja ma loodan, et temal ka. Ja sellega meie vestlused piirduvad ja mis minusse puutub, siis sinna ka jäävad.

Lõpetuseks veel paar head ütlust Emilyst, aga mitte Emilylt.

“He is way too young! And young people tend to annoy me.”

“Just because it’s expensive, it doesn’t mean it’s luxury.”

Chinese people are mean behind your back, French people are mean to your face.”

“Are you going to have lunch? – I’m having a cigarette.”

Tähelepanekuid Pärnu Rannast

Kui mujal maailmas on kuurortides kesk-ja vanemaealiste kontsentratsioon üsna kõrge ja vahel hakkab läikivates roosades pükstes 70+ vanuses prouade hulk suisa taluvuspiirile lähenema, siis eelmisel laupäeval paistis, et Pärnu randa lubatakse ainult noori ja ilusaid inimesi. Tõele au andes olgu öeldud, et ma ei leidnud küll kontrollpunkti, kus sissepääslube/vanust/välimust kontrollitakse, aga umbes kaheksa paiku õhtul oli rand igal juhul täis noori, saledaid ja ilusaid inimesi vanuses alla 40, silmajärgsel pakkumisel. Tükk aega mõtlesin, et ilmselt jääb mulle vanima rannakülastaja aunimetus, aga lõpuks märkasin kaht soliidset prouat, kes olid päris kindlasti minust vanemad.

Pilt on tehtud samal ajal, aga vales suunas

Käisin kölnis ja muud loba

Käisin nädalavahetusel Kölnis. Alguses oli plaan minna ainult üheks päevaks, hommikul rongile ja õhtul tagasi, kohtuda ainult lastega ja kahe sõbrannaga, aga oh sa püha püss, kui nostalgiline see linn tundus. Vaat et saab Tartu järel mu nostagitsemislinnade hulgas teise koha. Muidugi ilus ilm panustas ka, sest ikka ju tore jalutada, kui päike särab. Ma olen enne ka sellest kirjutanud, kuidas Köln sai mulle armsaks hoopis siis, kui sealt juba ära hakkasin minema. Nimelt SIIN. Nüüd aga kõndisin mööda tänavaid mõnusas päikesepaistes ja naeratasin totakalt. Tõsi, Brüsselis olen ma kodus, aga Köln on nostalgiline ja kõik kunagised jamad on nii kaugele seljataha jäänud ja ega siis linn nendes süüdi ei ole, aga siiski võin nüüd võin puhta südametunnistusega öelda, et ma ei kanna kellegi peale kauna, vaatan Kölni hea ja lahke pilguga, meenutan ilusamaid ja mõnusamaid aegu. Saime lastega kokku Rathenauplatsi biergartenis ja kas saab suvel olla rohkem kölnilikumat kohtumispaika, kui seda on biergarten – õlleaed. Igaks juhuks ütlen, et pole mitte tegu nurgataguse urkaga, kus ühiskonnna põhjakiht värisevate kätega plastpudelist kanget õlut rüüpab (kui aus olla, siis ma tegelikult isegi ei tea, kas siin plastpudelis kanget õlut olemaski on :-)). Vägagi respektaabel perekeskne paik, aga hulluks ka pole mindud, lastakse ikka olla. Siinkohal ei saa ma üle ega ümber tõsiasjast, et suured lapsed on niiiiii mõnusad. Täiskasvanud inimesed, keegi ei jonni ega vingu, ei esitada toidule ega joogile põhjendamatuid nõudmisi, ei haugu, ei provotseeri, ei väljenda oma loovust kaasinimeste terroriseerimisega, ühesõnaga, normaalsed inimesed, noh. Ma muidugi ei hakka kellelegi ette heitma, millal, kuidas ja kui palju tuleb lapsi saada, julgen nimetada vaid niipalju, et mul on põhjust rõõmustada, et mul jätkus oidu saada lapsed nii, et oma praeguses vanuses mul enam ühtegi alaealist ei ole. Ilmselt oleks mu elu hoopis teistsugune, kui oleksin otsustanud endale 45. aastaselt veel kaapekaku teha, ju ma rõõmustaksin selle üle ka, aga vaadates oma praegust elukorraldust, tundub, et asjad on minu jaoks õigesti ehk, mul ei ole üle 50 inimesena alaealisi lapsi, rääkimata eelteismelistest ja mudilastest. Ma olen juba peaaegu kolm aastat saanud isekalt üksi suures korteris elada, 80% ajast arvestada ainult iseendaga (hüva, kassidega ka) ja kui tuleb ka kellegi teisega arvestada, siis sellepärast, et see on minu valik ja ma hetkel tahan ja olen nii otsustanud ja arvestan rõõmuga, mitte sellepärast, et keegi tahab, keegi nõuab, kellelgi on nälg ja riided mustad ja tuju paha ja mina olen süüdi ja pean kõik ära lahendama, kuigi olen tegelikult väsinud, närviline ja tige ja tahaksin rahuliklt oma toas kinnise ukse taga voodil külitades sarja vaadata. Paradiislik elu!

Aga Köln, kuna tundus nii nostalgiline, siis tegin käigupealt plaani ümber ja otsustasin hoopis hotelli võtta ja ööseks jääda, kohtuda veel kahe sõbraga ja lastega veel järgmisel päeval hommikust süüa. Nii see kõik tehtud saigi ja lahkusin rahulolevalt pärast traditsiooniliselt kölnilikku hilist hommikueinet. Hotelli leidmine polnudki teab mis lihtne, või tähendab, loomulikult hotelle on, suur linn, kõike kohad on neid täis, aga mul olid siiski teatavad nõudmised asukoha osas ja üle 200 öö eest maksta ei soovinud. Tegelikult oleksin tahtsin võimalikult lähedale viimati külastatud sõbra elupaigale, sest öö ja kes viitsib. Juhuks kui küsite, miks ma sõprade juures ei ööbinud – sest a) ei tahtnud kellelgi tüliks olla, b) mitmel on väga väikesed elamised ja c) ma polnud ööbimiseks ette valmistunud, järelikult vajasin kõiki neid asju, mida hotellil oli mulle pakkuda. Peamiselt aga muidugi seepärast, et olen etabliirunud ( see sõna tekitas vahepeal juba FBs väikese tormi veeklaasis ja sain teada, et tõepoolest on olemas eesti keeles sõna “etablEErunud”, aga ma ei hakka seda kasutama, minu jaoks on siinkohal ikkagi tegemist omaleiutatud otseülevõetud sõnaga, mis jääb samasse kategooriasse näiteks sõnadega “end reposeerima,” “end promeneerima”, “rekupereeruma” jne (mis äkki on ka juba olemas, aga siinkohal jäävad minu peas siiski olematuteks. Ja ennetamaks kriitikat ma ütlen, et ametlikes sõnavõttudes ja kirjatöödes ma neid ei kasuta) vanem mutt ja tahan rahulikult omaette magada ja ärgata. Poeg elab jagatud majas, saksakeeli wg-s, tal on küll kaks tuba, aga eestoast viskas diivani välja ja noh … las ta olla. Hotell oli just õige, ei midagi erilist, aga asukoht sobis ja vajalik oli olemas. No ma saabusin sinna kell pool kolm öösel, mida niiväga erilist ikka nõuda. Suisa nii nostalgiline oli, et Saksamaa vanad võlud – restoranis ei saa kaardiga maksta, üks automaat ei andnud raha välja ei Eesti ega Belgia kaardiga – mis vanasti oleksid mu vihaselt märatsema ajanud, panid nüüd vaid sõbralikult muigama, nagu vanainimese armsa, kuid tüütu veidruse peale. Jah, kes küll võinuks arvata, et niisugune zen ja nostalgia mulle peale tulevad. Tegime ka nostalgilise tiiru oma Locherstrasse maja juurde (sest biergarten oli kohe kõrval) jumal küll, oli see alles maja, juugendloss.

Tegin praegu Googlempsist screenshoti, meie korter oli see parempoolne, ülemine, väikese rõduga. Rõdu avanes magamistoast, meil oli seal uksenurgas väike diivan, kus istusime ja klaasikest veini ja maitsvat sigaretti nautisime. Suur aken rõdu kõrval oli poja tuba. Üldsegi arvan, meie maja oli Kölnis üks ilusamaid, arvestades, et neid kauneid vanu maju jäi sinna pärast teist MSi suht vähe järele. Meiegi omal oli tegelikutl ainult fassaad alles olnud, tagaumine külg taastati, omanik rääkis. Niisugune nostalgia.

Samal ajal oli Brüsselis eestlaste jaanipidu, Puuluup mängis ja rahvas tantsis ja olla ka igati tore olnud, aga kõike korraga ei saa ja mingi eriline jaanipäevainimene pole ma kunagi olnud ja täna oleks saanud seista Ukraina toetuseks lippu pakituna inimketis institutsionaalsete hoonete ümber, mida ma ilmselt oleksin teinud, kui kohal oleksin olnud, aga ma hoopis nostalgitsesin naaberriigis. Ja ega suurt muud mul öelda polegi, saigi suvaline lobapost. Ja tööl on kogu aeg hirmus palju tööd, mina ei tea, kuhu me niimoodi välja jõuame, aga järgmisel nädalavahetusel tulevad Eestis sõbrannad ja toimub hoopis teistmoodi nostalgia – lähme Duran Durani kontserdile.

See oLi juba natuke aega tagasi, aga räägin ikka

Mitte et ma oma sünnipäevadest viimase umbes 20 või 25 või issand ise teab mitme aasta jooksul midagi arvanud oleks. Ma olengi see, keda ei pea õnnitlema, kellele ei pea sotsiaalmeedias “Palju õnne!” ütlema, ei pea lilli tooma ja üldse, vabalt võib sünnipäevast üle libiseda. Ja eriti ei tohi küsida “Kui vanaks sa said?”. Olin veidi ülllatunud, kui sõber ja kolleeg saatis ükspäev ootamatult sõnumi, uurides ega ma oma sünnipäeva Dubais veeta ei taha. Eee … oot … mis? Oli mu esimene kokutav reaktsioon, sest päris kindlasti ei olnud tal plaanis mind reisile viia ega isegi endaga reisile kutsuda (see viimane võiks teoreetiliselt muidugi võimalik olla, aga tõenäoliselt mõnda muusse paika). Järelikult oli asi muus. Oligi. Oli World Government Forum. Kui mul oleks reisisihtide top 10, siis Dubaid seal ilmselt ei oleks. Ja turismireisi sihtpunktina jätkuvalt mitte, aga kui keegi tahab mind kohale lennutada, et saaksin vaadata pilvelõhkujaid, seista tund aega sabas, et sõita umbes kilomeeter maad liftiga (sellest oleksime tegelikult loobunud, kui olnuks võimalik järjekord ümber pöörata ja teist korda ma seda ilmselt ei teeks), et jõuda maailma kõrgeima inimtekkelise kõrghoone tippu (Burj Khalifa), imetleda selle sama kõrghoone hoovis kaunist purskkaevude mängu ja hotellikatusel basseinis ujuda, siis hea küll, miks ka mitte. Näha palmikujulisi tehissaari, lisaks mitmeid Aaraabia Ühendemiraadi tähtsaid ninasid, Brunei sultanit (väga euroopalik ülikonnas vuntsiga mees oli) Saudi Araabia energeetikaministrit (rahulik, veidid laid-back ülbusega iseenda väärtust tundev tüüp), paljude rahvusvaheliste telejaamade tuntud uudisteankruid arutelusid modereerimas, uskumatus koguses mehi valgetes kleitides (tahtsin kogu aeg ümiseda SEDA laulu pöörake tähelepanu kolmanda salmi algusele) kauneid araabia naisi kõikvõimalikes kostüümivariantides, Eesti viiendat presidenti (Kersti Kaljulaid) rääkimas ikka ja jälle meie digiarengutest, mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide juhte jnejne, aga eelkõige meenutaksin endale, et elu toimub ka väljaspool Euroopa Liitu (väga värskendav vahelduseks), siis palun, olge lahked, lähen hea meelega.

Lisaks veel EXPO 2020, kus heitsin küll pilgu vaid Eesti ja Belgia paviljonidele. EXPO oli kehvasti läinud, selles mõttes, et oodati 25 miljonit külastajat, aga umbes nädal enne lõppu oli neid käinud ainult 20 milli. Muidugi läksid piletid iga päevaga odavamaks ja ma isegi ei tea, kas need viimasel nädalal üldse midagi maksid, meie olime ka just siis ja külastajaid oli palju, seega said ehk ikka oma 25 milli kätte. Aga ei tea. Kokku oli osalejaid 192 riigist (vist, olen peaaegu kindel). Mõned paviljonid olid palju uhkemad kui teised. AÜE enda oma muidugi ja Saudi-Araaabia, kes tahab end ka hakata turismisihtkohana tutvustama. Muuseas, venkude paviljon, mis pidi väljanägemiselt kujutama Saturni, oli superpopulaarne, vaatamata kõigele. Sõda tuli muidugi jutuks, igasugustes kontekstides, eelkõige muidugi nafta ja gaasi kontekstis. Huvitav ja hariv oli kuulda hoopis teisi vaatenurki, kui me EU-s kogu aeg kuuleme. Alguses tundus mõni neist väga võõrastav, aga kui veidi järele mõelda, siis miks ka mitte. Kõik oleneb taustsüsteemist ja sellest, kust poolt vaadata. Ja kes olen mina, et otsustada, kas Venemaa tuleks OPEC+ välja visata, kui see on puhastverd naftaotstarbeline organistsioon ja maailmarahu tagamisega pole sel midagi pistmist. Emotsionaalsest seisukohast muidugi tahaks ju venkud kohe igalt poolt minema peksta ja Mutinile tule otsa panna, aga maailm peab ju kuidagi toimima. Jaah …

Kui Araabia kant juba jutuks tuleb ei saa ikka üle ega ümber hijaabist, burkast ja niqabist ning mistahes naisikatva rõivastuse variantidest. Neid oli igasugustes variantides. Oli näha, et mõni proua kandis oma hijabi pigem kui traditsioonilist rõivast (umbes nagu meie kannaks rahvariideid, kuulates üht podcasti AÜE kohta kuulsin neid endid seda ka niimoodi tõlgendavat), polnud tal juuksed kaetud ega midagi. Teine võttis asja tõsisemalt ja oli juuksed korralikult katnud. Laval esinenud naisministritest ühel polnud üldse, teisel oli, aga pooled juuksed väljas ja kolmandal olid juuksed korralikult kaetud, šeikal (naissosot šeik) oli ja juuksed korralikult kaetud. Mõtlesime, et tema puhul võib-olla on noblesse oblige. Niqabe (näokatteid, kust paistavad ainult silmad) ei näinud konverentsipaigas ühtegi, linnas kokku vist kahte). Vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaamas on eraldi saba naistele, kes ei saa nägu paljastada.

Tihtipeale olid kõik need esemed imelistest kvaliteetsetest materjalidest, uskumatute kaunistusega ja nende alt välkusid ülipeened kingad ja kui prouad tualetis end kohendasid, oli näha ka burkade alla peidetud moekaid ja kalleid hilpe. Olgu ka öeldud, et mitte kõik prouad ei kandnud traditsiooniliselt varjavat rõivast. Ja mis puudutab Dubaid, siis ma saan aru, et tegemist on nii liberaalse emiraadiga, et mittemoslemile on praktiliselt kõik lubatud (võib-olla moslemile ka, aga nad vist ise ei taha. Hilisem täpsustus, jälle podcastist kuuldud: riigi poolt ongi lubatud, igaüks ise otsustab, mida otsustatakse peresiseselt, see on muidugi juba teine asi). Minu küsimus enne ürituse algust: “Kas meil peavad randmed ja pahkluud kaetud olema?” osutus täiesti kohatuks, kui linnas ringi patseerivaid kauba- või mis iganes turiste silmitsesin. Veini sai ka, mõlemas restoranis, kus sõime; sünnipäevaõhtusöök toimus küll ilma alkoholita paigas, aga ausalt öeldes ega pärast pikka tööpäeva sellest erilist lugu ka polnud. See-eest sai manustatud ülimagus neitsilik kokteil. Samas viimasel õhtul tuppa tellitud õhtusöök, mis soojas sumedas öös suurlinnavaadete paistelisel rõdul sai söödud, oleks ilma veinita küll hoopis nadimalt maitsenud.

Kogu see moslemi ja kaetud/katmata tematika on alati olnud suht vastuoluline, minu jaoks ka huvitav ja mu seisukoht (juhul, kui mul kõrvalseisjana üldse on õigus seisukohale) on juba viimased aastakümned selline, et meil, eurooplastel ei ole põhjust oma nina sinna toppida, eriti pärast seda, kui sattusin artiklike või sõnavõtule kusagil, kus, seda enam ei mäleta, teemal, et burka/hijabi kandmine on mosleminaisele midagi hoopis rohkemat kui enese varjamine võõraste silmade eest. Et see on nagu nähtamatu sein, müür, tara – kuidas iganes soovite – mis loob piiri tema ja välismaailma vahele, seda kandes tunneb ta end turvalisemalt ja enesekindlamalt, seega ei tohiks mitte keegi peale tema enese otsustada, kas, kus ja kui palju ta seda kannab. Ok, naistepoolse iseotsustamisegaa on Araabia riikides ilmselt suht halvasti siiamaani, aga see on hoopis üks teine teema, mida vast puudutan ka hiljem lühidalt, aga igal juhul olen ma ülaltoodud argumendiga sajaprotsendiliselt nõus. Meenub taas üks eesti moekunstnik-isehakanud-nõustaja-teadjanaine, kes oma loengus harimatus keeles kisas, kuidas “meie Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks …” Olen seda blogis enne ka nimetanud, ju jättis kustumatu mulje. Aga päriselt, kui oled nii rumal, võiksid seda ju valjul häälel mitte kuulutada. Kui keegi hakkaks äkki võitlema, kusagil teisel pool ookeani, et Kihnu naised ei tohiks oma triibulisi Kihnu seelikuid enam igapäevaselt kanda …

Aga kõige selle temaatika peale tekkis kohe huvitav vaidlus oma prantsuskeele õpsiga. Kes ka suhteliselt kitsarinnaliselt mumeelest sellesse suhtus. Ta on muidugi palju feministim kui mina, arukas ja laia silmaringiga inimene üldiselt, maailma näinud, räägib mitut keelt, aga siinkohal oli ta küll väga kindlameelselt seisukohal, et “seal peavad naised end katma, sest muidu mehed vahivad ja see on ebamugav, häiriv nende füüsilisele terviklikkusele (eesti keeles nagu ei saa niimoodi öelda, aga mul ei tule ka praegu head mõtet pähe: füüsiline enesemääramine? õigus oma keha üle otsustada?). See on häiriv ja ebamugav küll, kui keegi jõllitab, aga tänapäeva maailmas, kui sa just mingi sügavalt moslemiriigi sügaval pärapõrgus katmata ringi ei käi … no ma ei tea, kes ikka niiväga. Idioote leidub ju igal pool. Mina püüdsin ikka seletada õpsile, et traditsiooniliselt katva rõiva kandmisel on kindlasti palju rohkem kihte ja aspekte, mida meie eurooplastena lihtsalt ei taju, aga ei, siinkohal polnud proua minuga üldse nõus, ikka ajas oma, et mehed on mölakad (väljendudes küll rafineeritumalt ) ja naised ise mingil juhul ei kataks end. Just selle viimasega ma ei nõustugi mitte üks teps. Täisverelise eurooplasena isegi mõtlen vahel, et oleks tore, kui saaks mingi burkalaadse telgi peale tõmmata (mitte sellepärast, et vahitaks, mis te nüüd, ma olen siiski keskealine mutt, no milleks minusugust vahtida), aga poleks mingit muret, mis selga panna 🙂 ja kui ees ootab kohtumine mõne ebamugava persooniga, oleks hoopis toekam tunne, kui oled osaliselt peitu pugenud, rääkimata siis veel sellest, kui oled sellises traditsioonis üles kasvanud. Kui oleks minu teha, võiks (Euroopa) avalikus ruumis olla keelatud ainult niqab (näokatte), sest tõepoolest, meie kultuuriruumi jaoks on see liig. Prantsusmaal on keelatud kõik religiooni tunnused avalikes asutustes k.a. ristuusu omad näiteks. Belgias pidid ka nüüd olema, ütles mu belglasest sõber, samas kui tema koolis käis (mis oli 80 teine pool – 90 algus) kandsid katoliku koolis nunnad nunnarüüsid (ja võisid õpilastele kaardikepiga vastu näppe äsada), nüüd peavad käima harilikus riides (olla alguses väga naljakas olnud, sest vaestel nunnadel polnud vähimatki oskust end ilmalikult rõivastada), aga Euroopa koolis, kus pandeemia ajal korrapidajamutiks olin, olid vähemalt hijabid lubatud, sest mul oli kolleegide hulgas mitu prouat, kes käisid korralikult kaetud juustega.

Teine asi, mida tahtsin lühidalt nimetada ongi naiste enesemääramise ja iseotsustamise võime. Vaevalt, et sellega asjad liiga hästi on, kuigi teatavaid arenguid kindlasti viimase aastakümnete jooksul on toimunud, Emiraatides vähemalt, mis muutus ka praeguse valitseja trooniletõusuga, ma ei viitsi aastat otsima hakata, aga ikka mõni aeg tagasi, kui ta otsustas, et pool parlamendilaadsest valitsemisinstitutsioonist muutub edaspidi valitavaks (ja ainult teise poole määrab ametisse valitseja, enne määrati terve parlament). Ürituselgi võtsid sõna esimene naisminister üldse (kes võis olla vast hilistes viiekümnendates või kuuekümnendate alguses proua) ja noorim naisminister (max 30, aga ilmselt noorem), naissoost keskonnaminister, kes oli hariduselt hoopis mehaanikainsener ja täiesti euroopaalin naine jai üks asevalitseja šeigi tütardest. Viimatinimetatud šeika paistis küll olevat isa poolt ametisse määratud (mul puudub kapatsiteet otsustada, oli ta selleks ka pädev, aga miks ka mitte) ja ülistas isakest ja tema lahkust taevani, mis tekitas teatavat segadust, sest olin just enne leidnud, et sama asevalitseja kaks tütart olid isa peale Inglismaal kaebuse esitanud tahtevastase koduarestis hoidmise ja muu sarnase eest. Esinev naisterahvas kandis nime Latifa ja üks kaebusee esitanud tütardest oli ka samanimeline. Et kas leppisid isaga pisaraterohkelt ära ja isake andis tasuks hea käitumise eest linnaplaneerimisosakonna juhtida? Kohalikumate kolleegidega vesteldes selgus aga, et Latifa-nimelisi tütreid on kolm (ju siis populaarne nimi). Üldse pidi Mohammed bin Rašid Al-Maktoumil olema umbes 30 last (kuigi Wikipedia ütles 16) ja naisi kuus, aga see jäigi mulle arusaamatuks, mitu tal neid korraga on, sest ühest, Jordaania printsessist, on ta kindlasti lahutatud ja nende kahe kaebuse esitanud tütarde ema osas ma ei saanud üldse aru, kas ta abielus ka šeigiga oli/on, sest guugeldamine nimetas emaks (vist) lihtsalt Alžeeria kodanikku. Aga seda kõike saab internetist lugeda, ma ei hakka siin pikalt seletama. Igal juhul paras türann on ta kindlasti ja valitsemine on vähemast poolenisti autoritaarne. Noorim naisminister ülistas ka isakest-valitsejat, tänu kellele tal kõik need võimalused olemas on.

Dubai kontseptsioon iseenesest on küll suhteliselt absurdne, kuigi pilvelõhkujad ja tehislikud palmisaared on toredad vaadata, siis just kunstlikkus ja tehislikkus on peamine põhjus, miks mind sinna niisama reisima ei tõmbaks. Samas nimetas jällegi seesamaa Emiraatidest rääkiv podcast, et me võime ju selle absurdsuse üle naerda ja seda pilgata, aga Dubaist on saamas araabiamaailma loovkeskus. Linnakust või kvartalist, kus toimus EXPO jääb näiteks 80% alles, hooned tehakse jätkusuutlikeks ja sellest saab uus linnaosa, loomekvartal. Kliima oli seal küll mõnus, +37, just minu masti temperatuur, aga seda on vähem tehislikes paikades ka, peesitaks pigem mõnel Kariibi mere saarel. Või isegi Tais, või Indoneesias, või Balil või … kus iganes. Tegelikult kahetunnine ajavahe ja pikad lennud (kuigi Air Emirates on isegi turistiklassis väga hea tasemega lennuliin) olid nii väsitavad, et toibusin hea mitu päeva reisi-töö-magamatuseväsimusest ja ei läheks tükk aega ühelegi reisile.

Veel mõni huvitav asjaolu Emiraatide kohta: seal ei ole tulumaksu (riik on naftast nii jõukas, et neil lihtsalt pole vaja inimestelt pappi käest ära võtta), ainult umbs 10% elanikest on kodanikud, ülejäänud kõik on residendid. Jällegi, podcast, kust ma teadmisi ammutasin ütles, et residentidel on väga hull elu ja üldse mingeid õigusi ei ole, aga ma ei kipu seda uskuma, sest a) miks nad muidu sinna ronivad ja b) ilmselt on vahe, kas oled hullu papi eest ülesostetud tippkokk, vajalik tarkvaraarendaja (Dubai on ka araabiamaailma digipealinn) vm selline tegelane või siis lihttööline, kes 40 kraadises palavuses rasket tööd peab rügama, selle eest minimaalset palka saades. Valitsustefoorumil kinnitasid küll kõik nagu ühest suust, et kanname hoolit ühtviisi nii kodanike kui residentide eest. Inimõigustega neil samas ilmselt liiga hästi ei ole ja surmanuhtlus on ka kindlasti alles. Varguse eest ehk kätt siiski maha ei raiuta.

Ja kui kedagi peaks huvitama, miks me seal olime, siis uskuge mind, ise mõtlesime ka sellele. Sest kõik eestlased oskavad vähemalt omateada inglise keelt ja kes ei oska, sellistesse kohtadesse ei roni või vaaatab niisama ringi, sest kesse siis ikka tõlke eest maksma hakkab, ja üldse”see on nii lihtne, miks see nii palju maksab”. Ülejäänud kabiinid olid pealegi sellised mammutkeelte omad: araabia, inglise, prantsuse, hindi, hiina, korea. Ja siis väike kääbus: Eesti. Aga selgus, et šeik on loonud miski digi- ja tehnoloogiaauhinnna, mida antakse välja kümnes kategoorias ja ühes kategoorias oli võitja Eesti idufirma: Bürokratt. Ja ilmselt austusest laureaatide vastu meid sinna kohale tassitigi. Aga mulle meeldis. Kui nad mingil aastal meid jälle tahavad, siis ma olen varmalt valmis minema.

Rassistlik EKRE KANTS

Mul on tegelikult ootel mitu postitust, mis on palju ägedamad, AGA, ma sain täna lihtsalt nii vihaseks, et pean end KOHE välja elama. Jagage seda oma sõpradele ja nende sõpradele ja eriti neile, kes elavad Pärnus ja käivad Tervise Paradiisis või ei ela Pärnus, aga ikka käivad. Äkki mõni tunneb end ära ja saab targemaks/hakkab häbenema (kuigi ma eriti ei usu).

Mis inimene sa oled, kui sa lähed teenindajalt küsima: “Kust sa pärit oled? Sina küll eestlane ei ole?” Ja kui sulle vastatakse, et olen küll, hakkad vaidlema, “Ära valeta mulle, sa ei ole mingi eestlane.” Või teine variant: “Me vedasime naisega kihla, mis rahvusest sa oled: pakkumised oli: a) grusiin, 2) türgi ja 3) azerbaidžaan. Vaadake, kui teil on peresiseselt niisugused kihleveod, siis laske käia, aga tõe teada saamiseks leidke muu viis. Milline, ei huvita. Sellised pöördumised on madalad, labased ja rassistlikud. Kui eestlane on selline, siis ma ei tahagi eestlane olla ja kui mu kodulinn, kus on imeline mererand ja suurepärased tervise- ja jalutusrajad, ja vanemad ja mõned head sõbrad, sisaldab selliseid persoone, ei taha ma siia alaliselt elama tulla isegi pensionieas. Mäletan lõputut vaidlust Tartust pärit kolleegiga, kes alati küsis “kas sulle on mingi mereõhk olulisem kui normaalsed inimesed.” Ja mina, et ” noh, aga äää … seal on normaalseid ka (ongi).” Nüüd ma enam ei tea. Jah, kui ma Prantsusmaal oma suusapoeavantüüri tegin, küsiti mu käest ka umbes 3697 korda päevas, mis päritolu ma olen, aga just niimoodi küsitigi “teil on huvitav aktsent, kust te pärit olete”. See on ok. Aga mitte “sa ei saa eestlane olla, ära valeta” või “me vedasime kihla.” Inimene ei ole mingi võidusõõiduhobune, kelle peale kihla veetakse. Minge, ausalt, sinna, armsad töllid, kuhu venkude sõjalaeval kästi minna. Ja mis te õnnetukesed Tallinna kesklinnas teeksite, kus liiguvad peene olekuga peened nimesed ja suurem jagu teenindajaid suhtleb inglise keeles?

Maid

Mul oli siin üks mustand, lugesin ta läbi ja tundub, et võib täitsa üles panna. Nüüdseks olen „Maidi” juba suures osas unustanud, nii et isegi ei oska sõnavõttu enam täiendada ja isegi kui ta on poolik, siis niisugusel kujul ta nüüd üles astub, pühendusega mu ristilapsele, Martha Katariina Luigujõele, sinule ma ju pidin seletama, MIKS ta mulle pinda käis.

Kuna sai veksel välja antud FB postituse all, et ma vaatan lõpuni sarja “Maid” ja siis kirjutan, miks peategelane mulle närvidele käis, tuleb see ära teha. Kuigi lõpus ei käinud enam niivõrd, kui alguses. Ma ei saanud ka aru, mis temas nii muljetavaldavat oli, enne kui sõbranna seda eile selgitas.

Enne, kui pikemasse tiraadi laskun ja edaspidise peksu vältimiseks/leevendamiseks olgu öeldud: ma mõistan lähisuhte vägivalda kui probleemi ja usun, et seda eksisteerib hoopis rohkem, kui me arvata oskame; ma tean, et vägivald ei pruugi olla ainult füüsiline; ma olen kindal seisukohal, et teist võimalust ei ole vaja vägivallatsejale anda. Ei, ma ei ole ise lähisuhtevägivalda kogenud, ei vaimset ega füüsilist. Ei, ma ei arva, et oleksin seetõttu privilegeeritud, olen lihtsalt harilikku elu elav. Jah, ma usun, et vägivallaprobleemiga ühel, teisel või kolmandal moel kokkupuutunud oskavad sellega paremini samastuda.

Lisaks olgu öeldud, et “Maid” on hea sari. Kindlasti panustab vaimse lähisuhtevägivalla teadvustamisse, naiste varjupaikade populariseerimisse (jajah, halb sõnavalik), suurendab veendumust, et sealt saab abi. Ja seegi on hea, et peategelane mulle veidi pinda käis, seeläbi oli ta ka inimlikum natuur, mitte puhas süütuke, kes siin pasameres nüüd peab kõigi halbadega hakkama saama. Üldse, läbinisti negatiivsest ega läbinisti positiivset tegelast ei olnudki, kõik olid kuidagi inimesed. Jah, ka vägivaldne tüüp oli tegelikult omadega hädas ja ma uskusin, et ta päriselt tahtis oma joomaprobleemist vabaneda (sest kui leebelt ta lõpuks olukorra lahendas) ja isa, kellele mumeelest ikkagi ülekohut tehti.

Võib-olla ma oleksin pidanud kohe pärast filmi vaatamist kirjutama, sest ega see film nüüd nii muljetavaldav ka polnud, nüüd mulle juba tundub, et mis tal siis ikkagi viga oli, aga kuna lubasin, siis õnneks tegin mõned märkmed ja loen kohe ette, MIKS ta mulle pinda käis.

Laias laastus oli tegemist ärritavalt enesekeskse tüübiga, kellel alati oli keegi teine süüdi, isegi siis, kui ei olnud.

Lapsel on sõidu ajal käsi aknast väljas – Ameerika kiirteel. Mis su peas toimub? Ja veel hullem – peatud kiirteel, ronid autost välja – ostsid need load või ? Ei, mul ei puudu empaaatia välja kukkunud mänguasja osas, AGA kumb on olulisem, kas kaotatud mänguasja pärast kurvastav laps, või elus laps, kellel on kõik jäsemed jätkuvalt küljes. Ja siis sõimad inimest, kes su autole sisse sõitis ja imestad, et sulle trahvi tehakse.

Jõukat noorpõlvesõpra kasutas ära, rikast Reginat kasutas ära, isa pillutas siia-sinna nagu nartsu (kui otsustasid, et sul on lapsepõlvetrauma endiselt alles, siis ära suhtle, mitte nii, et ma olen uhke ja ei suhtle, aga siis, kui ma tahan, et sa mu ekspartneri peale kaebaksid minu kasuks, siis sobid küll). Ausalt, ma olin siin isa poolt. Üldse tundus mulle, et tema oleks võinud oma aastatetaguse eksimise juba andeks saada. Ta ju püüdis. Ema oli talle ainus võrdväärne partner. Tahan teen/ei taha, ei tee. Alguses meeldis ema mulle üldse kõige rohkem, pärast … noh, veidi vähem.

Ma isegi ei mõistaks peategelsepoolset lõputut ärakasutamist niivõrd hukka, kui ta sinna juurde poleks olnud näiliselt nii totakalt uhke, miski ei kõlvanud. Pole midagi parata, kui sul endal ei ole, lepi sellega, mida antakse. Ja miks sulle tundus, et sinul ainsana on vaja tööl käia? Eksmees võitles samuti oma sõltuvsega, tal oli samavõrd vaja tööle minna. Ja raha vajasite mõlemad ühtmoodi. Vahepeal jäi ikka selline mulje, et kogu maailm peaks siiski tema ümber keerlema.

Kuidagi poolik on see, mingit lõppu ei ole, aga ausalt, ma ei oska rohkem midagi öelda, las ta siis olla.

Päriselt … nii naiivne? Sõjast ja muust.

Mul on väga hea tuttav, suisa sõbranna, võiks öelda. Inglise kapist (meie kohalikus žargoonis tähendab siis, et inglise tõlkeüksusest), haritud küpses eas proua. Juba aastaid tagasi, ma ei mäleta, mitu, kas Krimmi invasioon oli juba toimunud või ei, lausus ta ajaloolised sõnad: “Aga Putin on karismaatiline mees. Ma võiksin temaga õhtustama minna.” Minu reaktsioon oli umbes, et “öäh … mõttetu kaagebešnik, jupats veel pealegi, kus see karisma seal on.” Nii ta jäi. Sõbranna oli fastsineeritud sellest, et ma oskan vene keelt (ise oskab ta näiteks kreeka keelt, mis mumeelest on hulka fastsineerivam), aga selles pole ka midagi erilist, paljud vana Euroopa inimesed on sellest hoopis rohkem võlutud kui mingist eesti keelest (sest 1 miljonit kõnelejat), kah mõistetav ja NLiidu ajal nad teadsid vähemalt, et vene keel on olemas, aga eesti keelest ei teadnud keegi ööd ega mütsi. Nojah, aga nüüd on sõda. Kohtusime pühapäeval. Muidugi rääkisime aktuaalsetest poliitilistest sündmustest, muidugi on ta sõja vastu ja Ukraina poolt. “Ma loodan, et sa enam EI TAHA Mutiniga õhtusöögile minna?” küsisin teatava irooniaga. “Eeeeiii …, aga ta on ikkagi karismaatiline isiksus, keeruline, jah ja karisma ei pruugi tähendada head inimest, aga ma ei usu, et ta teab/tahab (ma ei mäleta kumba ta arvas, aga vahet tegelt pole) beebisid tappa.” Oeh, sa issanda püha püss ja sancta simplicitas. Kuidas sa saad NIIIIII naviivne olla? Ausõna, ma natuke isegi vihastusin (välja ei näidanud, sest a) delikaatsus ja taktitunne ja b) ta meeldib mulle ikka, kuigi ei taha kuidagi lahti lasta oma arvamusest, et “Mutja on ikkagi karismaatiline mees.” Hea küll, lastehaigla ei olnud veel pihta saanud, nüüd ta vast enam nii ei ütleks. Kuigi võib-olla leiaks siiski vabanduse, et “ta ei teadnud”. Nagu mismõttes ei tea … Vana Euroopa naiivsus.

Erinevalt USA luurest arvan mina küll tagasihoidlikult, et Mutin on hull. Diagnoosiga. Aga miks diagnoosiga hullu kinnisesse asutusse panna ei saa, ei ole teada. Seega oleks lahenduseks Mutja atendaat. Kus on sedalaadi tüübid, nagu John F. Kennedy, Olaf Palme, Anna Lindthi, John Lennoni tapjad? Või mõni korralik enesetaputerrorist, praegu oleks neid hädasti vaja (paar tükki meil siin oma Brüsseli tagahoovides kasvanud). Kui oma lahendust flaamlasest sõbrale tutvustasin, arvas tema, et Mutja tuleks vabade valimistega ametist maha võtta. Eiiiiii .. selle eest on ta ammu hoolitsenud, et nii ei saaks juhtuda. Pealegi ajupestum osa vene rahvast ei tea, mida tähendavad vabad ja sõltumatud valimised.

Need on siis näited haritud vanaeurooplaste naiivsusest. Ma ise olen ka naiivne ja usun, et meieni sõda ei jõua. Ei Eestisse ega teistese Balt riikidesse, kaugemast rääkimata. Sest NATO ja EL. Sellest ka mu teatav muretus. Jajah, ma tean, et olukord on karm, ma olen lihtsalt optimistliku loomuga. Kui ma mõtlen Venemaa ja Ukraina peale, siis tunnen tegelikult kaasa kõikidele, peale Mutja. Kogu Ukraina rahvale, noortele vene ajateenijatele, nad on nooremad, kui minu poeg … nende peredele, normaalsetele venkudele, millist häbi nad oma rahvuse pärast praegu tundma peavad. Isegi kui sõda homme lõpeb, kui palju hävingut, muret ja leina see juba kaasa on toonud. Hävitatud vana kaunist arhitektuuri (ei, maja ei ole inimeluga võrdne, aga ikkagi). Köln oli enne teist maaailmasõda väga ilus linn. Ahjaaa, palgasõduritele ei tunne, nemad teavad, mis nad teevad ja kui teavitatud tegevuse käigus hukka saavad, siis serves them right.

Ja siis veel üks asi – võitlevad feministid loosungitega: naistel ja tüdrukutel on Ukrainas praegu nii raske, aitame neid, toetame neid! Kas te isegi sõja palge ees ei suuda soolisest vahetegemisest loobuda? Poistel on ka raske, meestel on ka raske. Kas viieaastasel tüdrukul on kuidagi raskem kui viieaastasel poisil? Äkki loobuks korraks naiste õiguste eest võitlemisest ja võitleks inimõiguste eest? Vähemalt sõja lõpuni?

Ja just praegu jäi silma menstruaalanumate saaatmine – igati õilis, aga tellite Hiina tehasest? Ma ei usu, et Euroopas ühtegi tehast ei ole. Hinnavahejutt siinkohal ei päde.

Oma panusena tegin FBs väikese fundraiseri, ausalt, rohkem prooviks, kuidas selline asi nagu sünnipäeva fundraiser töötab – ja tundub, et selle kohta sobib kasutada sõna viraalne. Juba esimese poole päevaga on hulk annetajaid, arvestades, et sünna on alles kuu lõpus, jõuab sinna veel ilusti koguneda.