Möödunud nädalavahetuse veetsin uskumatult imelises joogaworkshopis. Kui ma selle omal ajal reserveerisin, valdasid mind vägagi kahetised tunded – ühest küljest õudsalt põnev ja tegelikult ma ju armastan joogat, see aitab keskenduda, rahulikum olla, meelt kontrollide jne jne, pluss füüsiline pool. AGA teisest küljest, teatavatest kiiksudest hoolimata ma ikka päris nii voodoo ei ole, et kogu aeg ainult tšakrate avamise ja šamanistiku jorinaga peaksin aega veetma. Aga tegelikult oli kõik äraütlemata mõnus. Meditatsioon oli samuti kavas ja kuigi see mul veel eriti hästi välja ei tule on olukord pisut parem kui ütleme aasta tagasi. Slowly but surely, mõned asjad tulevad mõnel inimesel lihtsalt aeglasemalt. Kusjuures olen veendunud, et kui ma ükskord nii kaugele saan, et tõesti suudan, ütleme pool tundi mediteerida, nii et peas pole mitte ühtegi mõtet, ükski mõttepoeg isegi ei piilu ajuservast sisse, et äkki ikka võib tulla, siis olen ka tõeliselt võitmatu. Siis saan kõik mis tahan ja kõik mis ette võtan õnnestub 100 protsendiliselt. Nojah, aga esmalt on vaja muidugi sinna jõuda.
Workshopi viis läbi fantastiline proua, kes polnud enam sugugi esimeses nooruses, aga loomulikult suurepärases vormis. Töökeeleks inglise, mis oli väga hea, sest 2,5 päeva saksa keels ma jälgida poleks suutnud või kui oleks, siis oleks kogu tähelepanu sellele kulunud ja tegevuse nautimiseks poleks enam võhma jätkunud. Aga ta vist oli algupärastelt šveitslane, sest kui mõni aru ei saanud, jagas ta seletusi maailma kõige nunnuma šveitsi aktsendiga saksa keeles. Kui on üks saksa keele variatsioon, mis mulle eriti südamelähedane on, siis on see šveitsi aktsendiga – mitte päris see mida nad seal mägedes räägivad, iga nurga taga erinevat suissedüützi (või kuidas iganes seda kirjutada), aga niiöelda pärissaksa keel šveitsi aktsendiga. Mingid oma sõnad on neil seal ka ja see kõik kokku on igavesti nunnu.
Kui nüüd tagasi joogaworkshopi juurde minna, siis tahan nimetada veel ühte asja, suhteliselt isiklikku. Mul on olnud alati probleem kallistamisega ja üldse sellega kui inimesed liiga lähedale tulevad (välja arvatud need, kellega ma parasjagu seksuaalsuhtes olen, aga nemad ka vahel ei tohi tulla, kui parasjagu intiimtegevust kavas pole). Noh ja pikka aega ma arvasin, et ma olen lihtsalt nii cool ja äge ja mismõtets mul vaja kallistada kogu aeg kedagi, ma pole sugugi halvem inimene kui ma seda ei tee. Halvem inimene ilmselt ei olegi, aga aegamööda on hakanud mulle kohale jõudma, et äkki on kallistamises midagi rohkemat than meets the eye. Lisaks igasugu kallistuste ja füüsilise kontakti vältimisele püüdsin (tegelikult püüan ikka) alati igasuguses spordis ja muu kehalises tegevuses (va seks) hiilidida kõrvale koos partneriga tegemisest. Kui meil veel eestikeelne joogagrupp oli, ei tahtnud ma kunagi peapealseisu proovida just sellepärast, et keegi peab mind tagant turvama (vastu seina oskan küll) ja üldse, ma ei taha teise inimesega paaris olla. Nii ka nüüd, kohe kui tuli koht “istuge seljad vastamisi” mõtlesin esialgu, et “oot-oot, ma nüüd katsun nii, et mulle kedagi ei jää”. Aga siis otsustasin kiiresti ümber, sest siia ma olen tulnud ja ilmselgelt on mul puudutamisega mingi jama – seega, lase käia ja otsi endale partner. Olin koos täitsa toreda prouaga ja uskuga või mitte, polnudki nii hull kui alguses arvasin :). Teise harjutuse lõpus kallaistasin juba suisa kahe käega – ja ikka täitsa elus. Olen jõudnud järeldusele, et äkki minul ei ole tõesti sellist füüsilist kontakti eriti vaja, aga osadel inimestel on ja kui need on juhtumisi minu lapsed või muud inimesed, kellega ma tahan lähedastes suhetes olla, siis parem õpi kallistamine ja puudtamine ära, mis ei tapa, teeb tugevaks ja hakkab ehk viimaks meeldimagi. Siinkohal pole vaja must valesti aru saada – kallistamine ei ole mulle vastumeelt, pigem selline kohmetuks tegev koht, et kuidas saaks selle suhteliselt vähese kohmetuse ja piinlikkusega tehtud. Samas, akrojoogat, kus kogu aeg kellegi seljas, vastas peal või all peab olema ma ikka ei tahaks teha. Aga kõik pole ka kõigi teetass!
Vaat selle loo oleks tegelikult pidanud kirjutama inglises, kuna kogu tegevus ju toimus nimetatud keeles ja paljud asjad mul ka inglises peas. Aga ok, nii ta läks ja las jääb. Siinkohal ma isegi suhestusin mõnede meie klientidega, kes ütlevad, et ei oska töörühma eesti keeles juhtida. Tõsi ta on (algul olin veidi selline, et, mismõttes, inimesed…) ilus lihtne sõna “quiet your mind” – mõtlesin ikka veidi, enne kui leidsin “meelt vaigistama” jne.
Ja lõpetuseks ka link proua kodulehele: Katchie
sitsidsatsidpatsid 