Narkomaaniast? või kolimisest?

Täna pikka juttu ei tule, hoopis paar luuletust. Pakin siin elamist kokku, et liikuda edasi, järgmisesse kohta. Kolimine on õudne, tähendab, õudne on elukoha kokku pakkimine, pärast, kui kogu majapidamine on saanud juba mitmesugustesse korralikult kinnitatud pappkastidesse ja ootab välja tassimist pole enam nii hull. Lahti pakkimine on ka kergem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pakkimise käigus leiab alati palju põnevat. Nii ka nüüd. Leidsin kaks luuletust, mille poeg kirjutas umbes 9 või 10 aastasena. Ma isegi mäletan, kus ta need kirjutas (Aet, sinu terrassil). Minu meelest on need lihtsalt nii lustakad luuletused, et tuleb igaveseks säilitada ajalooannaalides, perekonnakroonikas ja siinses veebipäevikus. Kui keegi nüüd küsib – aga kust ta neid asju teadis – siis mina vastata ei oska. Ta ise muuseas küsis sama. Luba luuletuste üleslaadimiseks on ka olemas.  Ennetavalt ütlen, et ei, ma ei tarbinud kodus narkootikume, ega ka kuskil mujal, vähemalt laste nähes mitte. Ja ei, temast ei ole nüüd, enam kui kümme aastat pärast surematute šedöövrite kirja panemist saanud Kopli liinidel vedelev süstiv narkomaan, isegi mittesüstiv ei ole saanud. Täitsa normaalne on. Even though I’m blowing my own trumpet here.

Lisaks leidsin pakkimise käigus mõned fotod, mis kinnitasid, et mu ennastupitav seisukoht “ah, ma pole viimase kümne aastaga välimuselt üldse vananenud”, on siiski pisut ennatlik.

Aga luuletused on siin:

The world is full of perverts

Ausalt, noh, inimesed, miks teie hulgas on nii palju perve? Lähen täna Brüsselis üle raudteejaama platsi (harilik jaamaesine plats, mitte seal all, kus elab erineval hulgal igasuguseid rohkem või vähem elu hammasrataste vahele jäänud inimesi). Läheneb kiirel sammul täitsa harilik mees, siuke keskealine, mõttetu välimusega, lühike (loe minust lühem). Hüüab juba kaugelt, kas inglise keelt räägin. Vastan, et räägin ja tüüp küsib mingit tänavat. Ma ei tea, kus see on. Tüüp jääb natuke rääkima, muudkui korrutab, kui tore ja liberaalne linn on Brüssel ja temale ikka hullumoodi meeldib jnejne. Et siin olla olnud just “naked bicycle party for 50 people”. No ma ei tea, ma ikka eelistaksin riides olla enamasti. Tema olla Torontost. Aktsent oli Kanada oma vist küll. Ja sirutab siis käe, et saame tuttavaks. Ma sirutan vastu, sest miks ka mitte, selline kena lahke inimene. Ja siis surub kena lahke inimene nagu möödaminnes mu käe vastu oma privaatseid kehaosi. Eeee…. korraks ma mõtlesin, et kujutan ette. NO holy shit, indeed! Ega ma talle ju midagi ei öelnud, sest mis oleks sobinud? Näiteks “excuse me, we were supposed to shake hands not rub private parts?” Tükk aega pärast mõtlesin, et misasi see nüüd siis oli… Lühikesed mehed, my ass!