Abiball 2018

Mu poeg lõpetas eile gümnaasiumi. Saksamaal, Kölnis. Olgu öeldud, et siin peetakse seda palju suuremaks saavutuseks kui Eestis. Või ma ei tea, võib-olla peetakse nüüd Eestis ka. Omal ajal, kui mina lõpetasin (ma ei hakka ütlema mitukümmend aastat sellest möödas on) oli rohkem nii, et, hea küll, kool on nüüd läbi. Samas muidugi eeldati, et gümnaasiumi (tollal nimetatud keskooliks) lõpetavad ikkagi kõik. Minu suhtlus/tutvusringkonnas küll mingeid muid variante ei nähtud. Ja ainsa loomuliku jätkuna nähti ülikooli (Tartus). Või siis Tehnikaülikooli, tollal nimetaud TPIiks või TIPiks (issand, ma ei mäleta). Lõpupidu oli ka selline, et kõigepealt anti teatris (vist) tunnistused ja siis pärast läksid kõik klassid omaette kuskile reserveeritud kohta ja tõmbasid lihtviisiliselt ninad täis. Tegelikult mäletan ma kooli lõpetamisest peaaegu kõige eredamalt seda, et enne pidu korraldati lastevanemate koosolek, arutamaks, mis me siis lastega ikkagi teeme ja mida neile võimaldame. Pärast vanemate pikka arutelu, et kas ostame ühiselt kogutud raha eest neile kolm pudelit šampanjat või äkki isegi viis ( klassi oli umbes 35 õpilast), olla minu isa (tollal vägagi vastuvaidlemist mittesalliv persoon ja väikelinnas suhteliselt tuntud) teatanud, et lõpetage jama, võtame ikka kasti ära. Kastis oli vist 12 pudelit. Mille peale pooled vanemad olla massiliselt minestusse langenud. Kast võeti ära. Ma ei hakka rääkima, mida kõike sinna lõpupeole tegelt vanemate teadmata veel kaasa võeti.

Ja pealegi ei tahtnud ma üldse rääkida aastasadade tagusest keskooli lõpupeost ega sellest, mida sinna võeti või võtmata jäeti. Ütlen ainult, et oli meelolukas pidu.

IMG_1461

Aga tänasest. Ma ütlen harva, et Saksamaal on midagi paremini korraldatud kui Eestis. Ja mitte sellepärast, et Eestis oleks kõik perfektine, vaid sellepärast, et Eesti on minu koht (sõltumata sellest, kus ma tegelikult parasjagu olen) ja kohal viibimata ei leia ma endal olevat õigust kritiseerida.

Seekord tahan aga küll öelda, et mulle meeldis siinne peokorraldus. Vähemalt rohkem kui aastatetagune enda oma. Pidu nagu päris pidu. Lauad, söök, jook. Ja sella taustal käisid lapsed (loe: noored täiskasvanud) laval tunnistust saamas. Enne peeti mõned kõned, aga pikale ei läinud ja ära ei tüüdanud. Oluline tava on, et iga lõpetaja annab korraldajatele ühe laulu, mida mängitakse siis kui tema lavale läheb. Kolmkümmend sekundit, väitis Gregor, aga minu arvates mängiti pikemalt. Oli igasugu muusikat, mõned palad ka mu enda noorpõlvest. Gregor ja tema 50 cent on näha ülimalt amatöörlikus klipis Facebookis. Kui tunnistused käes, toimus söömise-joomise ja suhtlemise taustaks eeskava, mille lõpetajad (või korraldajad) ise kokku olid pannud. Gregor ütles küll, et suuresti sõltub korraldajatest, kelleks on vist aasta noorem lend, kuidas pidu välja kukub, olevat ka selliseid, mis toimuvad kooli saalis võis suisa spordisaalis. Meie oma oli mingis linnale kuuluvas üüritavas peoruumis, millele ei saanud midagi ette heita. Ja mis muuhulgas oli ka maitsekalt dekoreeritud.

Aga mina ise. Ma pole üldse eriline nutunaine. Ma ei nuta, kui mul on raske. Ma peaaegu ei nutnud, kui lahku läksin, kuigi tahtsin ära surra, vähemalt pool aastat või isegi terve aasta. Mul pole ühtegi päris lähedast surnud, nii et ma ei tea, kas siis nutan, aga muidu ma matustel ei nuta. Peamiselt nutan vihast, jõuetusest, abitusest ja enesehaletsusest. Ja seda vahest kord kolme aasta jooksul. Jah, muidugi tulevad mul liigutuspisarad silma, kui vaatan mõnd pisarakiskujat filmi või loen raamatut või kui väike laps, loom või abitu vanur emotsionaalseelt haiget saab, aga üldiselt, MA NUTAN HARVA. Igal aastal võib olla ei nutagi. Ma ei ole see vanem, kes lapse iga edusammu peale heldib, igal kooliaktusel kohal käib, taskurätiku välja võtab ja kõikidelt lapse üritustelt nutetud silmadega lahkub. Ma nutsin, kui Albina oli mul olnud suvel tugilaps ja lastekottu tagasi minnes ütles „ma hakkan sind igatsema“ ja kui teda jõuluks meile tooma läksin ja ta mind kallistas, siis nutsin, jah. AGA täna. Juba L-tähe lähenedes tundsin, et MA HAKKAN NUTMA. Jõudsin teistele patchwork family liikmetele veel öelda, et nüüd hakkan küll nutma. Ja kui Gregor tõusis, et lavale minna ja 50 Cent mängis (no ei ole kurb muusika, ei ole) siis voolasid pisarad ripsmetuššiga võidu. Sa issanda püha püss, viimati nutsin niimoodi siis, kui Gregor lasteaias laulis, pärast sünnitust ka, aga siis, arvan, oli tegu trauma, narkooside ja hormoonide seguga. Uskumatu – vanadus, liigutus, heldimus hormoonid??? Tegelikult on mul hea meel, sest vahepeal tundub, et miski mind ei rõõmusta ega kurvasta, kõik on lihtsalt ühtmoodi normaalne. Nüüd vähemalt selgub, et liigutab küll.

Aga pidu oli tore (lõppes pool 12, pärast mida läksid päevakangelased oma järelpeole, kuhu vanemat põlvkonda mõistetavalt ei kutsutud). Järelpeo korraldus meeldib mulle ka: samuti kutsetega ja oma sõbrad saab kaasa võtta. Ja terve lend on koos (ahjaa, klasse  gümnaasiumi osas ei olegi enam). G-l oli igal juhul kaheksa piletit sõpradele varutud.

Peab ka möönma, et kui Gregor viimasel ajal vabandusega „ma lõpetan gümnaasiumi“ mistahes asju välja tahtis pinninda või peamiselt neid tegemata jätta, siis ma küll iroonitsesin ja arvasin, et nii suur ja eriline see saavutus nüüd ka ei ole, et kogu aeg idamaised kummardusi peaksin tegema, aga tegelikult mõistan selle sammu olulisust ja tähtsust. Mitte sellest seisukohast, et tohutult on pidanud õppima ja vaeva nägema. Tegelikult on pidanud ka paljude tüütute ja tuleviku perspektiivist küllalt mittevajalike asjadega tegelema, mis võib hoopis suurem katsumus olla. Samas oli siiamaani üks kindel tegevus ja vabandus, et „ma käin koolis“. Aga mis edasi? Mäletan seda tunnet, et ma olen nüüd „suur“. Täiskasvanu. Ise otsustan ja ise vastutan. Aga mida selle õigusega peale hakata? Kogu maailm on lahti, aga minna pole nagu kuskile… Legaalse täiskasvanuks saamisega see eriti ei seondu, sest viimased kooliaastad oled tihtipeale legaalselt täisealine. Hüva, vanem ei pea enam puudumistõendeid kirjutama, aga otsust kooli mineku või minemata jätmise üle (kui see ei muutu pidevaks) eriliselt elumuutvaks siiski nimetada ei saa.

Tulin koju, tuju rõõmus ja miskipärast hakkas trammis kummitama see laul:  Je ne veut pas travailler!

Samas värske elluastuja võiks midagi ikka teha tahta. Kui küsite, mis edasi, siis praegune plaan on selline: pool aastat vabatahtlikku sotsiaalaastat (see on midagi sotsiaalteenistuse sarnast) siinsamas Kölnis. Siis kott selga ja rändama (esimene sihtpunkt Kanada, edasi muud Ameerikad, vähemalt pool aastat ära, vahest pikemaltki). Ja siis edasi õppima, hetkeseisuga informaatika, algul rakenduslik, siis stuudium (siinses mõistes vist akadeemiline pool või magister). Vaat see koolijärgne gap year ja rändamine on asi, mida isegi natuke survestasin ja mille suhtes kadestan tänapäeva noori ja endaealisi Lääne-Euoopa inimesi – seda meie keskkooli lõpetamise järgselt teha ei saanud. Muidugi, NSVLiidu avarustel olnuks ju võimalik rännata, mõned seda mingitel uskumatult ebainimlikel tingimustel ka tegid (loomavagunite saatjad, olen kuulnud), aga mind kuidagi ei tõmmanud, tegelikult võinuks, ainuüksi loodusliku mitmekesisuse mõttes ja tõele au andes olid kõik NSVLiidu nurgatagused täis väikesi huvitavaid rahvakilde, ilmselt oleks reisimisekski leidnud mingi vähemekstreemse viisi kui loomavagun. Raudtee näiteks oli täiesti olemas. Ma olen isegi ükskord üheksakümnendate alguses rongiga Riiast Kiievisse sõitnud. Aga selline reisimine tuleb noorelt, nüüd ja kohe ära teha, sest pärast enam ei viitsi. Minusugune mugavusega harjunud vanamoor niisama naljalt üle kolme tunni lennukis mitteäriklassis veeta ei soovi (ja kuna ma äriklassi endale enamasti võimaldada ei suuda, siis ma kaugele ei reisi), üldse lähen ainult sinna, kuhu rongiga saab – mis tähendab, et mitte kaugemale kui viietunnise rongisõidu kaugusele. Ja Eestisse ka, lennukiga. Aga see pole rändamine, see on kojuminek. Oma gap year mul pärast keskkooli muidugi oli. Kuna kohe ülikooli sisse ei saanud (kavatsesin minna Peterburgi, aga mu vene keel..), siis hängisin aasta Pärnus, alguses mitu kuud niisama ja siis töötasin pool aastata isa tollases tööjuures, lüües tihti lahinguid teemal, mida pean tegema ja mida mitte (ma ei tahtnud eriti midagi teha ja tal oli ilmselt veidi piinlik ka, et mind seal niimoodi pidas, aga vana hea nõuka aeg, ikka tehti nii). Olulist silmaringi ja maailmatunnetuse avardumist selle aasta jooksul küll ei täheldanud.

Viimaks avastasin ka, miks oli kasulik pojaga aastaid lahinguid lüüa, kas peab prantsuse keelt õppima või ei. Nüüd saab vähemalt öelda „emaga suitsetama?“ nii et ükski sugulane aru ei saa. Kuigi ilmselt leidub hulgaliselt vähem aeganõudvaid ja mitte nii kulukaid viise omavahelise salakeele väljatöötamiseks.

PS. See ei ole veel see postitus, mille lubasin kirjutada pojast ja sellest, miks ta meeldiks mulle ka siis, kui ta minu laps ei oleks. Sest oma laps peab ju igal juhul meeldima, isegi kui tegelikult ei meeldi.