Prostitutes in Parking Lot

Some weeks ago we went to pick up Albina from the airport, stopped in a parking lot on our way back and had a photo shoot, which was called Prostitutes in Parking Lot. Old one training the young one, dispute about the territory, just generation gap… you name it. Suit yourself!

And another thing…

I can’t help but compliment the parking lot prostitutes with some additional musing on the age issue. This time rather concise. I’ve been watching Netflix series „Grace and Frankie“ – highly recommended, real fun and not vulgar.

I do know I sound a bit like the Estonian Facebook community VWSK (Virginia Woolf is not afraid of you), which connects all the feminists of Estonia and maybe elsewhere. I’m a member myself and find some posts rather reasonable and eye-opening, however, most of them are extremist and find fault where no faults are to be found, if you are in your right mind. Some people are so determined not to let go without pointing their finger at what they consider wrong from an extreme-feminist point of view. I never say a word there, just read quietly and often wonder how incredibly bizarre can it get. Can get quite bizarre, I’ll assure you.

However, back to Grace and Frankie, played by Jane Fonda and Lily Tomlin – and look at their birth dates! If I ever arrive at this age, I’ll definitely be like them, even though I have not decided yet which one. Most probably a bit of both.

I’m not going to tell you the story, just saying that Grace and Frankie end up sharing a house at a mature age of seventy-something (rather the second half) when their husbands of forty years, who have always been (or imagined to be) gay and in love with each other, have finally decided to open the door of the closet, get out and get married. Frankie is an old hippie and Grace an ageing babe and business woman. Not an easy co-habitation, one may imagine. But, my complaint, in the VWSK style, is discrimination, raging discrimination of the sexes in the last season. While the husbands enjoy a married life with it’s crisis and therapy and younger and smashingly good-looking gay men running around, the ladies are lured into living in a „retirement community“, meaning actually a home (for seniors). Of course, they escape and I hope the next season is on the way.

As far as my experience goes, women are so much more capable and active at this age. How come two “very late middle aged” men, by the way, absolutely average-looking, have ended up without any mental or physical disabilities (ok, one had a heart attack some seasons ago, but nevertheless he plays a leading role in a musical) and the ladies, who look stunning not only for their age but for any age, have all the (health) problems in the world and they end up in a home? This is very unlikely, unfair and discrimination in broad daylight.

 

Age is not JUST a number…

Mul oli vahepeal sünnipäev. Sellepärast tahaks veidi vanusest kirjutada. Tahtsin väikese vanusepostituse teha juba sünnipäeva õhtuks ja pühendada kõigile, kes mulle virtuaalmaailmas vajalikuks pidasid õnne soovida, aga aeg kadus jälle nii kiiresti käest ja nüüd on juba mitu päeva möödas. Aga teile tänuks on see postitus siiski!

Minu jaoks on vanus tõeline probleem. Kõik need toredad ütlused, et „age is just a number...“ ja „sixty is new forty…“ ei lohuta mind mitte üks teps, kui oma sünniaastat vaatan. Mistõttu enamik inimesi ei teagi, kui vana ma olen. Noh, vanemad teavad, loomulikult ja oma lapsed ka (kusjuures lapsendatu sai alles nüüd teada :-)) ja vanad sõbrad kooliajast või sellest ajast, kui mul veel vanusega probleemi ei olnud (ehk siis enne 20-ndat sünnipäeva). Mäletan end kahekümnenda sünnipäeva eel halamas, et nii vanaks ei elata. Lõpuks sai sõpradel kõrini, lubasid kirstu ära kinkida, sest kui ei elata, siis ei elata. Kahekümne viiendal sünnipäeval olin ühes Tallinna hotellis ja rääkisin kõigile, kes kuulda tahtsid ja neilegi, kes eriti ei soovinud, et saan täna kakskümmend viis ja kui õudne see ikka on, milline uskumatu vanus (ok, olin veidi purjus ka). Kolmekümnes sünnipäev sai pöördepunktiks – sest NII KÕRGESSE ikka jõudmine oli omaette saavutus ja tuli ajalooannaalidesse salvestada seninähtamatu peoga, et siis mitte ühelgi järgneval aastal enam mitte pidu pidada. Mõeldud tehtud – pärast seda olen sünnipäevi tähistanud ainult väga tagasihoidlikult, kui üldse. Mäletan, et kui kolmekümnes verstapost lähenes, märkis üks klassiõde, kes iseenda ja oma vanusega hoopis sõbralikumal jalal oli kui mina: „Mida sa põed, kolmekümneaastane naine on küps ja kaunis.“ Kuidas ma temast siis aru ei saanud ja kui hästi seda nüüd mõistan. Kolmekümneaastane naine on tõepoolest küps ja kaunis, justnimelt seda tahtsin kirjutada oma sel aastal kolmekümneseks saanud noorele sõbrannale. Kui nüüd tuleks võlur ja küsiks minult, kui vana ma tahaksin igavesti olla, valiksin 35 – mõistus on juba peas (loodetavasti), üht-teist elus kogetud, järeldusi tehtud, iga hetkelise idee ajel kogu elu ümber korraldama enam ehk ei hakkaks, lapsed ka olemas (ei pea enam sünnitama) aga väljanägemisele pole ajahammas veel peale hakanud ning ka jõudu, jaksu ja pealehakkamist jagub küllaga.

Mul võib olla oma eksmehele mida tahes ette heita (aga see pole selle postituse teema), aga tema diskreetsust ja mõistmist minu vanuseprobleemi suhtes hindan küll igavesti. Alles pärast lahkuminekut usaldas mulle ta onutütar: „Ega ma tegelikult ei tea, kui vana sa oled. Kunagi A käest küsisin, aga tema vastas, „Küsi ise, kui ta ütleb, siis ütleb, mina ei ütle midagi!“ Vaat selline mees oli! Ma siis ütlesin, ainult paar aastat võtsin maha :-).

On kohti, kus õiget vanust ütlemata ei saa, näiteks arsti juures või mingeid ametlikke pabereid täites ja ma pean iga kord end kokku võtma, et see number üle huulte tuua. Muidugi on naeruväärne ja pealiskaudne ja mis kõik veel ja inimene peaks elatud aastate ja omandatud kogemuste üle uhkust tundma jne. Tunneksingi, kui lisanduvate aastatega välimusele lõivu maksma ei peaks. Jah, just nii pealiskaudne olengi. Samas ei süstiks ma end siledaks, sest ebaloomulik kummipallinägu pole just veetlev ja silmist paistab elukogemus ja vanus ikka välja. Aga minu jaoks on oluline, kuidas ma välja näen, mistõttu ma teatavat järeleaitamist mitte mingil moel ei tauni ja ei saagi aru, miks osad sellest nii suure saladuse teevad ja tahavad kogu maailmale kinnitada, et „neil on nii head geenid, et näevad viiekümneselt ikka kolmekümnesed välja.“ Tegelikult on selliseid geene siiski vähestele antud. Kuigi mulle tundub, et tean paari inimest, kes on oma füüsilise vananemise teatavas eas peatanud. Ise kavatsen küll varsti väikese järeleaitamise teha ja võib-olla sellest suisa kirjutada.

Aga seal, kus ilmtingimata vanust pole vaja nimetada, ma seda ka ei nimeta. Isegi tööalased CV-d olen ümber kohandanud, ilma sünniaastata. Muidugi saab koolide lõpetamise põhjal teatava aimduse, aga see selleks. Aastat kirja ei pane. Pealegi on vanuseline ja sooline diskrimineerimine keelatud (ega ma ju seda ka spetsiaalselt välja ei too, et naine olen). Ja igapäevaoludes, kui kellelgi jätkub jultumust proua vanust küsida, võib proual jätkuda jultumust mitte vastata või esimene pähetulnud number nimetada. Ja ma pole mitte ainus selline. Prantslannast õpingukaaslane oli õigustatult solvunud, kui temast kõvasti noorem meessoost pangahaldur võttis ette ta vanust küsida. Mina olen absoluutselt nõus – mis siis, et tegu oli laenu- või mistahes lepinguga, AGA sul on paberid, vaata sealt, ära sunni daami oma vanust välja ütlema. Siin võis mängu tulla ka kultuuride erinevus, sest haldur oli hollandlane ja nemad on oma otsese väljaütlemise poolest teadupärast veel tuntumad kui sakslased (vähemalt nii räägitakse). Ja siis on teine proua, kellega kunagi keelekursustel kohtusime ja oleme sõbrustama jäänud. Me pole mitte iial oma vanusest rääkinud ja mõistame vastastikku, et kumbki seda teha ei taha. Ja nii just peabki olema. Sest suhtlen ju ikka inimese, mitte tema vanusega (ja seepärast ei pea ka enda oma avaldama).

Näiteks ei meeldinud mulle üldse Telia õnnesoov, milles toodi välja vanus päevades, minutites, sekundites, tundides ja ma ei tea milles veel – mulle ei meeldi kaart, kus vahetpidamata pendeldab silme ees sõnapaar „sinu vanus“.

Kuidas teil vanusega lood on?