Wine walk ja muud toredat

Olen jälle mõelnud igasugu asju kirjutada, aga vahepeal on ikka ajast ja viitsimisest puudud tulnud, seega jätan pikemalt käsitlemata seiklushimulise küpses keskeas sõbranna, kes mul vahepeal nädalakese külas oli, siis auto ostis ja sellega Eestisse kimas (ma kartsin väga, et ta ei jõua kohale, aga jõudis ilusti, nagu täna teada sain), institutsioonidevälise töö Luxembourgis ja täiesti arulagedad ühiskonna põhjakihti kuuluvad Eesti noored, kelle probleeme ma vahepeal pooleldi sunniviisiliselt pidin lahendama. Kusjuures polnudki nad niiiväga noored, üks tüüp (kirjutasin siia algselt härra, aga parandasin, sest neid mõttetusi härraks nimetada oleks ikkagi way too much) suisa 32, aga no püha jumal, mu 15- ja 17-aastased on ikka kordi mõistlikumad ja arukamad. Laupäeval pididgi 17- aastane poeg põhimõtteliselt valvama 25 aastat naisterahvast, et see oma mõttetute bomsidega minema ei jookseks :).  Seiklushimuline sõbranna aga tutvustas mind mitmete kohtinguportaalidega, kus ta ise juba aastakese aktiivne on ja sealt ka kõikvõimalikke kogemusi korjanud. Kuna mu elu on hetkel nagu ta on ja kuigi mul on ka selles osas plaanid, millisesse suunda ta peaks pöörduma (ja küll ta juba pöördub), siis hetkel võin  ju lubada endale ka kogemuste korjamist, enne kui olen juba pääsmatult vana ja niisuguse kogemustepagasi täiendamisega naeruväärseks muutun. Üksikasjadesse laskumata ütlen, et olen otsustanud korjata endal mingi hulga “mail-order fuck buddy’sid” ja teataval määral eksperimenteerida (juba sain pakkumise menage-a-trois’ks ja ma pole sugugi kindel, et ma selle tagasi lükkan). Ja hankida materjali oma eelseisvaks ghostwriteri karjääriks. Paraku on mu probleem selles, et enamik inimesi, eriti mehi, mulle ikka välimuselt ei meeldi. Ja seleta endale palju tahad, et meie eas jnejne… aga midagi pole parata. Hetkel tegelikult meeldis mulle piltide järgi päriselt ainult üks mees ja temaga ma eile kohtingul ka käisin. Esimene kord elus. Aga väga hästi läks. Tüüp osutus täpselt selliseks nagu pildil ja ka normaalseks inimeseks. Pealiskaudsel kokkupuutel. But that’s what I’m looking for. Ja kellelegi ma oma südant enam kunagi murda ei lase. Mul pole neid nii palju, et kord aastas võiks mõni jälle murtud saada.

Aga nüüd hoopiski wine walk. Ma tean veinidest natuke, peamiselt prantsuse omadest. Saksa omadele pole eriti liigselt tähelepanu pööranud, kuigi vanasti ikka käisime kord aastas sügisel kuskil Rheinland-Pfalzis veinikülades. Maitsesime ja tõime koju kaasa. Ja Strasbourgi ümbruse veinikülad on ristipõiki läbi käidud. Seekord korraldas Albina kooli aktiivne lastevanemate ühendus wine walki Ahri viinamarjaväljade vahel, mis päädis veinimaitsmise ja õhtusöögiga Kloster Marienthalis. http://www.weingut-kloster-marienthal.de/  Lahe kikilipsuga härra tegi meile täitsa ilusa inglise keelse tutvustuse, kust saime teada üht-teis kloostri ja ümbruskonna veinitootmise ajaloost, oluline fakt, mille meelde jätsin, oli asjaolu, et 12. sajandil oli selles kloostris vähemalt (aga võibolla ka teistes) igale nunnale ette nähtud 1000 liitrine tünn veini aastas – teeb päevas täitsa kena koguse. Ok, vein oli siis lahjem, kuskil 5% alkoholisisaldusega ja seda kasutati ka vee asemel. Aga ikkagi – sellises kloostris nunnaks olemise vastu polekski eriti midagi. Enne kohalejõudmist läbisime viinamarjaväljade vahel peaaegu 15 km, mis minusugusele usinale kõndijale on tegelt käkitegu, aga kuna vahepeal tuli ka üles-alla ronida, siis avastasin eile hommikul oma säärtes täitsa mitu lihast, mis ilmselt viimastel aastatel täitsa kasutamata on olnud. Tahaks väga tegelikult blogi ka piltidega kaunistada ja üldse kuidagi ilusamaks teha, aga eriti ei oska ja jäägu ta siis pealegi praegu selliseks, kui kunagi selgeks saab, siis saavad ka kõik muud kaunidused siia üles riputatud.

rVLOG ja sada muud pealkirja!

Kuidas ma saaksin oma blogi niisama ägedaks teha? Nüüd ma loodan, et kõik mu lugejad armuvad otsekohe Hiiumaasse, sest see klipp on lihtsalt niiii cool.

andmysister

Sandra filmib, monteerib ja kirjutab, et:

Ma teen alati saatusliku vea ja hakkan pealkirja nuputama enne kui olen sisu valmis kirjutanud. Mitte, et ma ei oskaks sobivat pealkirja välja mõelda, vaid seetõttu, et ma ei oska võimalikest seda välja valida. Eriti kui ma hakkan rääkima ahvi kujunemisest ja plaanin tänapäeva välja jõuda. Seekordsed võimalikud pealkirjad oleksid siis:

Kuidas me õega üksteist motiveerime, aga tegelikult vahel ei motiveeri

Kuidas ma möödunud nädalavahetusel skoorisin peoga palju paremini kui üle-eelmisel nädalavahetusel

Kuidas ma mahepõllundust viljelen ja endale hambaarstiraha välja teenin

Ahhaa – kuidas ma üleüldse igaltpoolt raha välja koorin!

Kuidas ma LÕPUKS Hiiumaale jõudsin ja 24 tunnist maksimaalse Hiiumaa välja võtsin

(retsepti)VIDEO ehk rVLOG (näiteks?) ehk kuidas minna puhkama (Hiiumaale)

Ei ole just valdkonnad, mida hästi kokku tõmmata. Õnneks viimases kahes teeb ära arvestava töö video (toosama seal üleval), mis ühtlasi võtab ka kokku selle, miks ma ei ole suutnud kuu aega midagi kirja…

View original post 758 more words

Seiklusrikas reis Brüsselist Kölni

Istusin eile õhtupoolikul rongi, et Brüsselist taas koju Kölni sõita, nagu igal nädalal. Jäin viimasele rongile, kuna majast väljudes sattusin kokku kahe toreda kolleegiga, kelles ühte polnudki kaua näinud ja tundus igati paslik jääda veel paariks tunniks Luxi platsile hängima. Pärast paari klaasi veini ja viljakat hängimist kimasin viimasel minutil taksoga jaama ja jõudsin täpselt rongile. Reis kulges viperusteta, tähendab, rong saabus ja lahkus õigeaegselt, mida nendega mitte alati ei juhtu, sain ka istekoha, mis võinuks ka võimatuks osutuda, kuna kohaga pilet oli mul eelmisele rongile, aga tähtsa plaatinumkaardi omanikuna võin minna samal päeval rongidele ka piletit vahetamata. Seiklusrikkamaks muutus olukord vahetult enne Kölni jõudmist. Esmalt iseenese lollusest. Telefon seisis mul istme ees klapplaual, kuid hajameelselt tõstsin klapi üles ja nii ta kukkuski klappi ümbritsevasse sahtlisse, mis aga lahti ei käi. Külgedel olid paar kruvi, mille lahti keeramine ei saa ju liiga keeruline olla, mõtlesin juhmakalt ja siirdusin vagunisaatjat otsima. Viimane muutus suhteliselt tõrksaks juba mu väga viisaka küsimise peale, kas ta äkki saaks mind aidata. Kuulas siiski mu seletused ära, aga teatas, et tema küll midagi teha ei saa ja mingu ma ja otsigu üles rongi manager, võibolla temal on vajalikud tööriistad. No üks kruvikeeraja, my ass, võiks ju ikkagi rongis olla. Olime just Kölni jõudnud ja läksingi vagunisaatja juhatuse järgi rongi bossi otsima, leidsin ta juhatatud kohast, aga tema oli kahjuks veel juhmim ja veel tõrksam. Esiteks arvas ta ilmselt, et mul on telefon varastatud, sest soovitas politseisse pöörduda, siis, et kukkus rööbastele ja sinna ta ometi ei hakka ronima. Peamiselt oli ta valmis minuga vestlema ainult seetõttu, et samal ajal soovis temaga sõimelda ka miski saksa töll, kellel oli selgelt pilet ühele teisele rongile, aga tema koos oma sagrispäise prouaga otsustas miskipärast Thalysi peale trügida. Kuna mina olin oluliselt viisakam ja kahjutum isend, tõrjus manager pidevalt tölli eemale, kinnitades talle, et räägib prouaga ehk siis minuga. Töllile see aga ei meeldinud ja korraga haaras ta bossil mütsi peast, viskas maha ja kargas talle kallale. Päris ootamatu alguses, arvestades, et tegu oli täitsa hariliku keskealise tölliga, pealtnäha kaine ja puha, proua ka kaasas. Veerlesid tüübid veidi aega maas, siis saabus jaama turvateenistus ja mitmed inimesed haarasid ka telefonide järele, kes politsei kutsumiseks, kes filmimiseks. Mina seisin niisama juhmilt ja kaalusin, kas niisuguse sündmuse kõrval oma seina sisse kukkunud telefoni üldse jutuks võtta. Polnud ka eriti kedagi, kellega teema taas üles võinuks võtta. Veidi aja pärast proovisin veenda ühte vagunisaatjat endaga kaasa tulema, et saaksin näidata, mis teha vaja, kuid tulutul. Lonkisin kurvalt oma vagunisse tagasi, üritasin kätt klapi vahelt seina sisse toppida, aga mis ei mahu, see ei mahu. Vagun oli vahepeal täiesti inimtühjaks muutunud, sest kogu selle politsei ja kaklemise tõttu hilines väljasõit üle poole tunni. Ja siis tabaski mind suurepärane idee – surusin kogu oma keharaskusega klapplaua plaadile ja viimaks õnnestuski see lahti murda. Nüüd, kui plaat ei seganud, mahtus käsi seina sisse küll ja saingi oma telefoni välja õngitseda. Klapplaud oli nüüd küll päris katki ja rongi põrand laaste täis, aga mul adrenaliin üleval, kihutasin kihistades rongist välja ja tundsin end kui pahandust teinud laps, kes on edukalt karistusest pääsenud. Koju jõudes selgus, et poeg on graffiti joonistamise pärast politseisse kutsutud (aga minek on vabatahtlik). Hakkasin alguses ülereageerima, aga siis meenus, et vandaalitsesin ise äsja rongis, seega tavaline paja ja katla case. Tundub, et käbi ikka kännust kagele ei kuku ja kõik vagunisaatjad on ühtviisi mölakad :).