Ja viimane mäepäev

Viimane suusatuspäev pakkus ilmaolude osas nii mõndagi. Loodus on ikka äraütlemata hämmastav ja mägedes muutub ilm silmapilguga. Öösel oli sadanud nii vihma kui lund, aga kuna hommik tervitas särava päikesepaistega, otsustasin siiski minna. Nojah, särav päikesepaiste tervitas umbes poole kümne paiku, aga kui kümneks mäele jõudsin, oli (samal kõrgusel) paks udu. Nähtavus praktiliselt puudus. Hea, et nüüd tean, et kollane suusamask (mis mul juhtumisi olemas on), ongi halva ilma oma. Tõepoolest, eelmisel aastal tundus ta päikesepaistelise ilmaga väga ebamugav. Nüüd vähemalt tean, päikesepaistelise ilma korral on parem sõita tavalise päikeseprilliga (või mingit muud värvi maskiga, aga olen unustanud kahjuks, millist) ja udusega kollasega. Noh, igal juhul tõmbasin kollase maski ette ja kimasin mäele. Väga hea ei olnud, sest all oli lumi liiga jäine ja üleval puudus nähtavus. Kavatsesin juba loobuda ja kohvikusse minna, kuid otsustasin siiski teha veel viimase katse ja selle käigus leidsin ka oma lemmikraja siin orus. Boulevard de la Loze, mis ei olnud eriti järsk, märgistatud kui sinine, aga üsna kitsas ja vahepeal täis väikesi hüppekaid (mitte bumpe, sest neid olen üritanud siiamaani vältida), selliseid, nagu Eestiski metsaradadelt vahel leida võib, aga neid oli lihtsalt järjestikku ja palju rohkem. Samas ääristas rada ühelt poolt kaljusein ja teiselt kuristik, kusjuures üle kuristikuääre avanes fantastiline vaade kogu orule, peaaegu kõigile nõlvadele, liftidele, sebivatele inimestele, metsale, kaljudele jne. Ülimalt muljetavaldav vaade, mis peamiselt muutiski selle bulvari mu lemmikrajaks. Oligi tõeline bulvar. Kusjuures ilm läks ka ootamatult heaks. Päike säras, udu oli kadunud ja peaaegu kahjugi oli lõunatama minna. Aga kuna hommikust und maganud Albina vajas toitmist, tuli minna. Ilm aga jätkas tembutamist – 20 minutit hiljem, kui olime restoranis istet võtnud, aknaalusel kohal, et vaadet nautida, polnud tollest jälgegi – taas kõik uttu mattunud.

Pärastlõunal tuli ka Albina lumelauaga mäele ja otsustasime minna päris kõrgele üles, 2700 m, kust on pikk ja mõnus tee alla ja olime seda juba korra proovinud. Paraku polnud see täna sugugi niiväga mõnus. Vähe sellest, et ilm muutub sekunditega, juba 200 meetrine kõrguste vahe tähendab täiest teistsugust ilma, mis siis veel pea kilomeetrisest vahest rääkida. Gondiliga üles sõites ei näinud peaaegu midagi ja hetkeks mõtlesin isegi poolel teel maha minna, aga nagu kord varemgi, nägin jälle hulka pisikesi lapsi sinna viidavat ja mõtlesin taas, et kui sellised tited niisuguse ilmaga üles viiakse, ei saa seal midagi ületamatut olla. Ületamatut polnudki, aga kurnavat küll. Lumi oli ühest küljest hea, aga teisalt liiga paks, mis tegi kiiruse kontrollimise keerukaks. Teiseks puudus igasugune nähtavus, sest lisaks udule sadas ka lund ja Albina oli mu kollase maski omastanud, seega olin ilma milletagi ja kogu lumi sadas silma. Siinkohal tuleks meelde tuletada, et ma tegelikut lund ei salli (välja arvatud mägedes). Kuna vahepeal ületas kiirus igasugused piirid ja lumi järjest paksenes, samas sõitsime Albinaga suht lähestikku, õnnestus meil ka kaks kord kokku põrgata. Niimoodi klassikaliselt, põrkusime, kukkusime mõlemad maha ja paiskusime teineteisest eemale. Kuna Albina kaalubki umbes poole vähem kui mina ehmatasin esimene kord päris ära – mine tea, millise hooga ta maha põrutasin. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, ainus, mis natuke tunda andis, oli minu kael ja seegi mitte kauem kui kümme minutit. Järgmine kokkupõrge oli veelgi vaiksem, minu küljes ei andnud miski tunda, küll aga tabas mu suusakepp Albina jalga – pubeka suureks meelehärmiks saabub ilmselt sinikas. Kogu see laskumine koos kõigi kokkupõrgete ja muuga oli siiski piisavalt kurnav, et Albina teatas alla jõudes, et tema on nüüd invaliid ja selleks korraks on igasugune lumelauasõit läbi. Samas oli ilm jälle ilusaks läinud ja bulvarile viiv lift kohe käeulatuses, mistõttu otsustasin siiski veelkord oma lemmiknõlva ette võtta. Lõpuks suisa kaks korda. Sellega sai seekordne suusatamine tõesti otsa. Õhtul sööma minnes leidsime veel toreda pizzeria, kus ettekandja jällegi vene keele kohta küsis ja suisa paar venekeelset lauset oskas öelda. Ühest küljest tundub, nagu armastaksid prantslased hirmsasti venelasi, teisalt on asi ilmselt selles, et neid käib siin palju ja ju nad on suht head kliendid – kulutavad palju ega vingu eriti. Jõin kohe pool liitrit veini ära ja arve juurde toodi jälle oma maja genepid. Huvitav, kas suutsin endast ka joodiku mulje jätta, sest lahkudes küsis tütarlaps leti tagant, kas ma kindlast väikest pitsikest veel enne minekut ei soovi? Aga ausalt öeldes oli see esimene kord kogu kahe ja poole nädala jooksul, kui tundsin, et alks ka veidi pähe on hakanud ja pealegi viimane õhtu. Kiitsime mõlemad koha heaks ja otsustasime järgmine kord sagedamini seal süüa. Hind oli ka kohalikku koloriiti arvestades üsna inimsõbralik, suisa nii inimsõbralik, et pidasin siin viibimise jooksul esmakordselt vajalikuks ka veidi tippi jätta. Homme hüvasti mäed ja tere Brüssel!

Viimane tööpäev

Täna oligi esimese tööperioodi viimane päev. Ühest küljest lähen rõõmuga tagasi tsivilisatsiooni, teisalt ei tahagi eriti mäe otsast alla tulla ja tavalise igapäevaeluga silmitsi seista. Kaks nädalat kahekesi 10m2 toas elada on muidugi harjumatu, samas – midagi hullu ju ei olnud. Saab jälle nõudepesumasinas nõusid pesta – aga käed on otsas ja isegi küüned olemas pärast kahenädalast käsitsi nõude pesemist. Tuleb tunnistada, et neid nõusid nüüd liiga palju ka ei olnud ja vanasti sai kogu aeg käsitsi nõusid pestud ja sealjuures ka ellu jäädud. Pesu pole ka kaks nädalat pesnud – seda peamiselt viitsimatusest küsida võimalust pesumasinat kasutada – aga puhtaid riideid jagub endiselt. Miks ma kodus vahetpidamata pean pesumasina vahet kihutama?

Külas on jälle väga vaikne, sest aasta rahvarohkeim nädal lõppes täna – kusjuures polnud see sugugi nii rahvarohke nagu oodati. Ilm oli küll väga ilus, kuni tänaseni. Täna õhtul hakkas paraku vihma sadama. Arvestades mägede kiireid ilmamuutusi loodan, et öö jooksul muutub see uuesti lumeks, sest homse viimase päeva siin tahaksin siiski kasutada suusatamiseks. Kui ilm vähegi lubab, läheksin suusatama hommikul, vara, värsketele nõlvadele, mida pole veel jäiseks ega mullaseks sõidetud. Ja inimesi oleks vähe. Täna oli ka juba vähem inimesi, mis tegi suusatamise eriti mõnusaks. Päikest küll polnud, aga ilm oli soe ja mäekohvikus istumine puhas rõõm. Üksi suusatada on igati tore, aga üksi mäekohvikus istuda mitte eriti. Sellepärast tahaks järgmiseks korraks siia ka mõned sõbrad – kellega mäekohvikus suusatusevahepeal kohtuda ja maitsev soe vein juua. Eelkõige tuleb aga hoida pöialt, et hooaeg paraneks ja inimesi tuleks – muidu pole äkki veebruari tippajal mu abikäsi üldse vajagi. Millest oleks äraütlemata kahju. Just nüüd said kõik vajalikud operatsioonid selgeks ja prantsuse keel hakkas soravamalt tulema, vähemalt see poes vaja minev. Ükspäev ütles isegi üks proua, et te räägite nii hästi prantsuse keelt. Noh, depends, ma ütleks… vahepeal jooksis aju ikka täitsa kokku ja mitte midagi ei tulnud meelde.

Tahtsin hetkel pigem mõtiskleda teemal, mida viimasel ajal sageli ja kõikjal mainitakse. Nimelt edukultus ja saavutusvajadus. Ma pole ise ka neist vaba, kaugel sellest. Aga olles veidi enam kui kaks nädalat mäe otsas elades lihtsat tööd teinud, hakkan oluliselt paremini mõistma inimesi, kes pole otsustanud oma elu pühendada raha teenimisele või edu saavutamisele. Hiiglaslik kiusatus on jääda siia mäe otsa ja teha tööd hooaja lõpuni ja siis minna suvehooajal mõnda muussse kohta ja teha seal tööd hooaja lõpuni ja talvel jälle mäkke. Ja nii kogu aeg. Võtame meie kõrvaltoas elava keskealise hipi – kena, viisakas meesterahvas, vaba aja pidada küll sisustama kanepi kimumisega, aga tööl on täpne, korrektne ja usaldusväärne. Tal läheb siinsamas poes viieteistkümnes hooaeg. Girlfried töötab kuskil all külas, elab ka siin meie juures. Ülejäänud aja pidid sisustama reisimise ja rändamisega. Ise ma pole temaga rääkinud rohkem kui tööasjadest, seega ei tea tast suurt midagi. Aga sellise elu võlu hakkab mulle järjest enam kohale jõudma. Ok, rännata ma just ei tahaks, seda on tulnud viimastel aastatel töö ja mitmes riigis elamise tõttu liigagi palju teha, nii et reisida ei tahaks ma mitte üks raas, kui, siis teleportatsiooni teel. Eelseisvale sajatunnisele rongisõidule mõtlen niigi õudusega. Pean siinkohal silmas muidugi niisugust elu laiemas mastaabis – võib-olla polegi vajagi rännata ja vaid hooajatööd teha, aga teha lihtsat tööd, mis pakuks sulle rõõmu, kuid mitte liigset jõukust, aga elu oleks rahulik, rõõmus ja õnnelik.

Kui mul praegu ei oleks kõiki neid kohustusi, mis ma olen endale ise ja täitsa vabatahtlikult korjanud, siis ma jääksin küll siia. Ka ajaks, mil abistavaid töökäsi vaja ei ole. Rendiksin endale väikses stuudio, suusataks, vedeleks ja mõtleks elu üle järele. Mõtleks, kas ja kuhu ja kellega ma tahan edasi minna ja kas üldse tahan. Kas ma tahan euroellu tagasi – tegelikult ei taha ja enamik sealseid inimesi pole ikka mitte üks raas minu inimesed. Aga paraku pole hetkel erilist valikut.

Uusaastalubaduste andja ja nende pidaja ma küll eriti ei ole, aga võiks ikkagi proovida uuel aastal esiteks vähem tarbida (milline klišee!), mida olude sunnil olengi juba teinud – ja olgem ausad – mu elu pole sellepärast mitte sugugi halvem ja ma ise õnnetum. Samas on kulude kokkuhoiu osas veel palju ära teha. Vähem tõmmelda, rohkem mediteerida ja iseendasse vaadata, et lõpuks selgust saada, mida ma siis tegelikult tahan. Arvestades mu vanust, oleks tegelikult viimane aeg teada saada, mida ma sellelt elult ootan, mille poole tuleks püüelda ja mis mind tegelikult õnnelikuks teeks. Hetkel olen seisukohal, et mõninagte kokkulangevuste tulemusel (millel ma tõesti pikemalt peatuda ei soovi), pole ma rikkunud mitte ainult enda, vaid ka mõne teise inimese elu. Mida ma pole tahtnud. Ma tahan oma vana elu tagasi, aga vähema tarbimise, edu- ja rahakultusega (jah, võib ju öelda first world problems). Elu, kus oleks rohkem lihtsat rõõmu lihtsatest asjadest ja tänasest päevast (klišee, klišee, klišee). Tegelikult kõik ongi suuresti klišee ja been there, done that. Olla rohkem rahul iseendaga sellisena, nagu ma olen, mitte katsuda kogu aeg keegi teine, targem, parem ja jõukam olla. Ilusama pole võib muidugi alati püüelda ja kehakaalu küsimuses iga lisakilo osas endiselt nulltolerants valitseda.

Sel aastal võiksin ma püüda end ka vähem samastada eurotööga ja eurokolleegidega ja võtta seda tööd kui tööd, mitte kui elu absoluutset sisu ja karjääri, kust mind ilmselt kunagi jalad ees minema kantakse. Kogu see “õppige keeli” on mind surmani tüüdanud, ma õpiks parem midagi muud, aga mida, seda pole ma kahjuks veel välja mõelnud. Mu enda poolt tekitatud olud ei lase ka vaikses ja rahulikus kulgemises edasi liikuda, vaid sunnivad keelelisamisele, mis omakorda sunnib õppimisele ja harjutamisele ja vajadusele rääkida inimestega, kellega ma mitte üks raas rääkida ei taha ja lisaks kõigele mitte ainult rääkida, vaid rääkida alluva positsioonilt ja paluja rollis. Issand jumal näeb, kuidas ma ei taha.

Samas ootan ma täitsa suure rõõmuga võimalust esmaspäeva õhtul Brüsselis hotellitoas täitsa üksi olla.

Selle töötsükli lõpuks lisan veel mõned pildid kurikuulsast mägikabareest “La Folie Douce”, ikka telefoniga tehtud ja täidavad vaid illustratsiooni rolli. Kuna nüüd blogipidamises juba algus tehtud, kirjutan võib-olla vahepeal muustki.

Head uut aastat!

Aastavahetus oli ilmselt mu elu igavaim, nagu see aasta mu elu halvim. Edasi läheb ainult paremaks!