ma PRAEGU SIISKI raamatut EI kirjuta

Vahepeal juhtus selline lugu, et oleksin peaaegu sattunud Petrone Prindile kirjutama “Minu Belgia”. Kuskil enne aasat lõppu nad FBs otsisid ja pakkusin ennast ka, kas “Minu Brüsseli” või “Minu Belgia” autoriks, polnud isegi kindel, kumba ma rohkem tahaks teha, aga kui hakkasin mõtlema, millest ma kirjutaksin, kaldus vaekauss rohkem kogu Belgia poole. Või tegelt minu plaan oli selline, et raamat jaotub mõtteliselt kaheks osaks, esimene osa räägib pigem Brüsselist ja sellest, kuidas vabakutselise tõlgina eurokoridorides laveerida ja teine siis peamiselt Belgiast, infoallikaks eelkõige mu Belgia mees B ja võib-olla veel mõned tuttavad belglased (mitte, et mul neid liiga palju oleks), oleksin kirjutanud riigist ja keeltest ja monarhiast ja ilusatest kohtadest jne. Ja juugendist. Ja Victor Hortast. Aga ok, selgus, et jõudsin küll kolme finalisti hulka (ja esialgsete kiidusõnade peale arvasin veidi ennatlikult, et ju mina ikka see väljavalitu olen), aga lõpuks selgus, et valituks osutus keegi Johanna Adojaan. Oli see nüüd tõesti nii või ei, kes teab, aga EP kirjutas, et pole ammu olnud nii raske valida, sest nii palju tugevaid proovitöid ilmus ja kuna neil pealkirjad regulaarselt korduvad, siis äkki nad tahaksid mõne aasta pärast minult ikkagi emma kumma neist teostest tellida. (Te saate aru, jah, et “teos” on siin kerge irooniaga, sest ma ei arva, et minu poolt hüpoteetiliselt kirjutatud raamatul, keeles, mida räägib emakeelena vast miljon inimest, oleks potentsiaali saada maailmakirjanduse surematuks raudvaraks). Kerge guugeldus näitas, et valituks osutunud naisterahvas elab Antwerpis ja on kunstnik või kunstitudeng. Kindlasti tuleb sealt huvitav lugu ja kindlasti hoopis teistsugune, kui minu oma oleks olnud. Suure tõenäosusega pigem Flaamimaa poole kaldu. Samas võis meilt siit tõesti tulla tugevaid proovitöid, sest kindlasti elab siinkandis rohkem kirjatsura potentsiaaliga eestlasi, kui näiteks, noh, Alaskal, Singapuris või Kariibidel.

Aga tegin ju proovitöö, ei saa seda raisku lasta ja panen ta siia teile lugemiseks. Tähendab, osa ongi juba blogs, kahest Brüsseli postitusest panin kokku sisulise peatüki, aga proovitöö hõlmas ka sissejuhatust, miks ja kuidas mul selle paigaga kontakt tekkis ja on. See saab täna teile siia üles, misläbi saate jälle minu kohta rohkem teada. Ei midagi intiimset, aga väike lühiülevaade, mis mu elukuste- ja kolimisvalikud on mõjutanud.

Et voilà:

Minu lastele, Gregorile ja Albinale, kelle elu minu valikute tõttu tihti väga hektiline oli.

Alustada tuleks siinkohal ilmselt sellest, et juba lasteaias teadsin ma, et „mina emigreerun“. Arvatavasti saab selles teadmises süüdistada üht mu isa sõpra, nüüdseks juba manalameest, kelle pere oli teise maailmasõja ajal kuidagi niimoodi segi läinud, et ema ja lapsed jäid Eestisse, aga isa sattus Kanadasse. Ja nii mu isa sõber, kes oma isa praktiliselt ei mäletanud, sinna Kanadasse isa juurde kippus. Aga oma poliitilisi vaateid ta vaka all ei hoidnud, kui õigesti mäletan, oli ta lühidalt lausa poliitvang. Vana hea Nõukogude Liit aga otsustas, et nemad sellist kahtlast subjekti välja küll ei lase. Ja nii tema külaskäikude ajal alati räägiti emigreerimisest ja äraminekust. Ju ma seal siis huviga juures passisin ja kuulasin ja otsus sai tehtud, et „mina emigreerun“. Poliitiliste olude muutumise tõttu ei olnud emigreerumiseks siiski vajadust, aga soov elada kuskil mujal, jäi ikka minusse alles. Poeg ütleb, et „see on teie põlvkonna taak, sa oled ju nõukaaja laps.“ Võib-olla ongi asi selles. Igal juhul, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, oleks minust ilmselt mingil hetkel saanud paadipõgenik või mingil muul moel ülejooksik.

Teine olulise tähtsusega asjaolu, vähemalt kaudselt, on ilmselt see, et oma kooliteed alustasin – ja keskkooli ka lõpetasin – tollase Pärnu 1. Keskkooli inglise keele erikallakuga klassis (niimoodi nad seda tollal nimetasid). Vähemalt seitsmekümnendatel, kui mina kooliteed alustasin, oli tung sinna samasugune, kui praegustesse eliitkoolidesse. Toimusid kahepäevased katsed ja alguses oli meid klassis nelikümmend neli, kõik ei mahtunud pinkidessegi. Ja siis hakati otsast välja loopima, küll käitumise, küll viletsa õppeedukuse pärast. Mitte, et ma seda heaks kiidaksin. Igal juhul igaüks, kes tol hetkel arvas, et tema laps peab tavalisest veidigi uhkema hariduse saama, valis Pärnu 1. keskkooli inglise keele klassi. Polnud meil ju 7. keskkooli nagu Tallinnas ega Miina Härmat, nagu Tartus. Samas võõrkeele õppimine viljastavates nõukogude tingimustes andis endale ka tunde, et oled pisutki kontaktis selle müstilise „välismaaga“, kus voolavad piimajõed ja pudrumäed ja pole mingit „vene värki“. See viimane termin oli meil kodus kasutusel kõige nõukakorraga kaasneva kohta.

Selles klassis õppides sain üsna kiiresti selgeks, et keelt õppida on lihtne, see jääb mulle pingutusteta külge ja keeleõpetajate kiidusõnu on lihtne ära teenida. Hoopis lihtsam, kui matemaatika õpetaja omi, näiteks. Ja nii ma siis kusagil kolmandas-neljandas klassis mõtlesin, et peaks oma tulevase elukutse siduma keeltega, kuigi ma täpselt ei teadnud, kuidas, sest tollal oli ainsaks reaalseks võimaluseks võõrkeele õpetaja koolis ja seda, et õpetajaks ma saada ei taha, teadsin päris kindlasti. Üldse oligi kogu see süvendatult võõrkeele õppimine suhteliselt utoopiline surnud ainega tegelemine, sest lootus elusat keelt päriselt kasutada, oli kaduvväike, et mitte öelda puuduv. Võis muidugi lugeda raamatuid, neid meil siiski leidus, eriti klassikat, aga ka muud. Kui ma algklassides alustasin, olid veel alles mõned vanad peened õpetajad, kes olid omandanud keeleoskuse enne teist maailmasõda, suuresti keelekeskkonnas. Paraku olid nad juba küpses eas ning läksid peagi pensionile. Alles jäid need Moskvas õppinud. Kõigele vaatamata see mõte mul umbes kümneaastasena tekkis. Ja pidage mind uhuuks, kui soovite, aga usun, et natuke oli siin ka universumi käsi mängus, kes ajapikku mu soovi täitumisele teed rajas. Päris kivideta ja kändudeta see tee küll ei olnud, aga on ju üldteada, et jumal ka ei aita neid, kes end ise ei aita. Millagi keskkooli keskpaigas tekkis hetkeks küll uitmõte õppida midagi majanduse või kaubandusega, aga see kadus sama kiirelt, kui oli tekkinud, sest kõik see matemaatika, mida sisseastumine oleks nõudnud … Jah, tollal olid veel sisseastumiseksamid.

Niimoodi siis juhtuski, et oma esimese ülikoolihariduse omandasin Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal. Lõpetasin täpselt sel ajal, kui oli tekkinud uus Eesti vabariik ja korraga hakkas kõikidel inimestel inglise keelt vaja minema. Nii ma siis pärast ülikooli lõppu ikkagi inglise keelt õpetama sattusin, aga mitte kooli, vaid täiskasvanutele. See oli veidike teine tera, pealegi ei makstud selle eest tolle aja mõistes sugugi halvasti. Samas sattus gruppidesse tihtipeale keskealisi tollaseid juhte, tänapäeva mõistes „harilikke onu Heinosid“, kellele ei mahtunud pähe, et mingi suvaline plika tuleb neile ütlema, kuidas peab. Mäletan üht kursust, see oli üldse umbes kolmas mu elus, mille lõppedes ütlesin kursuslastele ausalt, et mul on ülimalt suur rõõm, et see kursus on nüüd läbi ja ma loodan, et ma ei kohtu nendega oma elus enam iial. Neile tegi see muidugi nalja. Ja tunnistan ausalt, et tänasel päeval oleksin ehk diplomaatilisem ja midagi niisugust enam suust ei paiskaks.

Ka esimesed kokkupuuted tõlketööga tekkisid üsna pea. Kunagi kolmanda kursuse tudengina hääletasin Tallinnast Tartusse, peale võttis mind tollase minu silmis „mingi vanamees“,  – oli vast veidi pealt viiekümnene. Pikk sõit, ajasime juttu, „papi“ küsis, mida õpin, millal lõpetan ja nii see läks. Küsis ka mu telefoninumbrit, sest võis juhtuda, et just mõne aasta pärast tal keeleoskajat inimest vaja lähekski. Andsin oma tollase elupaiga telefoni, ise mõtlesin küünilise noorena, „jutuks hea“, aga olgu. Umbes pool aastat pärast mu õpingute lõppu „papi“  helistas ja sattusin kokku Kanada ettevõtjatega, kel plaanis rajada Eestisse pitsarestoranide kett. See mõte küll tollal veel ei toiminud, aga tõlkimises sain käe valgeks.

Niimoodi ma alustasin oma tööelu, aga mõtlesin vahetevahel ikkagi sünkroontõlke peale, mis oli mulle alati huvitav tundunud ja oma saba kergitades julgen väita, et sünkroontõlgid on tõlkide maailma crème de la créme.  Enda õigustuseks olgu öeldud, et ma ei mõelnud seda ise välja. Eestis ei saanudki seda vist enne kusagil õppida, kuni 1998. aastal avati Tartu ülikoolis üheaastane konverentsitõlke magistriõpe. Ees terendas Euroopa Liitu astumine ja tõlke oli vaja, ilmselt rohkem, kui kunagi varem eesti emakeelega tõlke ühekorraga vaja on läinud. Esimesel aastal mind vastu ei võetud, ei teagi, kas olid mu üldteadmised liiga nõrgad ja ei osanud ma piisavalt demonstreerida huvi ja teadmisi rahvusvaheliste suhete ja poliitika vallast või sai saatuslikuks asjaolu, et olin neli kuud tagasi poja sünnitanud, kes mul sisseastumiskatse ajal rinnal rippus ja tegelikult puudus ka visioon, kuidas neljakuuse lapse kõrvalt päevaõppes õppida. Aastal 2000 peeti mind aga vastuvõtu vääriliseks. Ja see oligi hüppelauaks Brüsselisse ja otsapidi eurokoridoridesse.

Sellel pildil teen esimesi katseid suulise tõlke alal. Aasta on 95 või 96, õppinud ma tõlget veel ei ole ja kaetud nägudega tegeased pildil on omaaegne tuntud Pärnu ettevõtja Elmar Lepp oma proua Virvega ja nende äripartner Prantsusmaalt. Elmar demonstreerib oma omaaegset hiilgust küll siin ja seal, aga kuna mina isiklikult ei ole temalt küsinud luba tema pilti oma blogis avaldada, siis olgu nad kõik kaetud nägudega. Küll Elmarit omal ajal kritiseeritija vinguti, no eks peamiselt ikka vanast heast kollasest kadedusest, aga ta oli omas ajas tubli mees ja kõva tegija. Lisaks suhtus oma töötajatesse soojuse ja austusega.

Kui tahate rohkem teada, andke teada, panen siia oma raamatu kondikava ka üles ja kui lugejad ütlevad, mis osa neile rohkem huvi pakuks, katsun midagi valmis sepitseda.

Võib ju küsida, “aga miks sa ikkagi ei kirjuta, kuigi hetkel valituks ei osutanud”. Vastus on lihtne, ma olen nii laisk ja kaootiline, et kui mul mingitki piitsa turjal ei ole, siis ma midagi valmis ei saa. Tähtaeg peaks mind distsiplineerima.

Käisin teatris

Meil on siin suured teatrisõbrad Erik ja Kati, kes ikka hoolitsevad, et meil eesti teatrit oleks. Nüüd oli kohal Must Kast, etendusega “Lilli”. Kaasaegne kangelaseepos Lilli Suburgi elust. Räpisugemetega. Väga hea. Mind sundis küll Lilli Suburgi elulugu üles otsima. Etenduses oli ta selline helge ja hea, aga elulugu rääkis, et polnud ühtegi, paras uss ja õelutseja. Kohal oli hulgaliselt eesti kooli suuremaid lapsi. Sõbranna kuueteistaastane tütar vaatas juba teist korda. Talle väga meeldis ja ta üheksaaastastele kaksikutest õele-vennale ka. Noored oskasid väga hästi teatris käituda, etenduse ajal ei kuulnud mingit sosinat, kihinat, telefoni, kommipaberit. Noh, meil on siin muidugi üldse viisakamat sorti lapsed, kui välja jätta need paar tükki, kes ei ole. Etenduse kõrvale sai klaasikese cavat.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/must-kast-pistab-lilli-suburgi-teatrilukku/ Siin on link Sirbi artiklile, aga miskipärast ei luba Firefox seda turvalisuse mõttes avada. Vahest mõni teine brauser lubab. Igal juhul kiidetakse seal tükki ja tegijaid. Ja öeldakse, et see on kohustuslik igas vanusses maailmaparandajatele. Ühe vastuolu leidsin ka. Etenduses nimetatakse Lillit eesti keelsele koolile alsuepanijaks, aga vikipeedia räägib saksakeelsest koolist. Kumb siis? Järgmine kord etendub Tallinnas uue tantsu laval, 13. märtsil. Julgen soovitada küll, eriti just teismelistega koos/teismelistele vaatamiseks.

Pangetäis tuhka pähe ja muud loba

Meie äraütlemata soostereotüüpsed kohvrid lennujaamas. No muidugi oli mul roosa ja mehel sinine.

Algatuseks kallan suure pangetäie tuhka pähe ka kahetsen pattu. Mitte sellepärast, et ma tükk aega bloginud ei ole, kuigi selle kohta sain ka ükspäev märkuse, aitäh, Epp, innustasid mind siiski sulge haarama. Sest novembrikuine väljakutse oli iseenesest tore ja mõni päev pärast olid suisa võõrutusnähud, et “oh, mul täna alles blogimata” ja siis kohe otsa “ah, ei peagi ju enam”. Ma ei tundnud seda kui kohustust ja väljakutset oli seal just parasjagu, et iseendale näidata: jah, ma suudan niipalju järjekindel olla, et kuu aega iga päev millestki kirjutan ja katsun midagi välja mõelda. Mis osutus oodatust lihtsamaks, kuigi ma ei bloginud enamasti populaarsetel teemadel seks ja suhted ja “kõik mehed on mölakad, tahavad sind ainult ära kasutada, füüsiliselt ja vaimselt vägistada”, sest minu maailmas nad pole. Pangetäie tuhka kallan pähe hoopis seetõttu, et ISE ma hakkasin mingil hetkel jaurama, et saame jõulu-uusaasta vahel kokku, minu juures, vähemalt pärnakatest blogisõbrad, aga kui keegi kaugemalt tahab tulla, siis on väga teretulnud. Ja teeme igaüks miski põneva söögi kaasa ja lobiseme ja kui sellest aitab, võib ka mingeid mänge mängida (isegi oma küsimuste kaardid võtsin vist kaasa). Aga lõpuks ma ei saanudki kuupäeva välja pakutud, sest noh … vanadus ja väsimus, vist. Sest tegelikult mulle meeldib võõrustada, meeldib, kui inimesed külla tulevad ja siin end hästi tunnevad. Juba teismelisena oli mul mõte, et tahan sellist kodu, kus saaks kokteile serveerimislauaga mööda tube ringi veeretada. Noh, praegu saab, köögi ja elutoa ja seal ees-vahel asuva nimetu ruumi vahel ei ole uksi ega uksepakke, nii et veereta palju tahad. Ühe korra olen seda ka teinud, üks aastavahetus, kui meilt käis läbi vast 40 inimest ja sööki-jooki tõepoolest serveerimislaudadel veeretati. Aga vot, siis olin oma 12 aastat noorem. Ja üldse. Nüüd oli nii, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli … siis peas oli kohe selge, et aastavahetuse eel aega ei jää, sest alles ma 25. 12 tulin, 28. 12 tegime väikese koosviibimise laiendatud perega (mulle tundub, et kui keegi jõuline perest kaob (meie puhul isa, kes oli tõeline maffiapealiku tüüpi pereisa), siis hakkab allesjäänud kamp rohkem kokku hoidma. Meil on ju ka ema, kellele püüame ikka seltskonda ja veidi tegevust pakkuda, sest katsu sa ise kellegagi 61 aastat koos elada ja siis äkki üksi jääda. (Õnneks on vennapoja pere ja väike Harri). Ja siis juba kohe oligi 30. 12, kui läksime Tartusse, et näha sõpru ja tuttavaid ja et mu Belgia mees (nimetan teda edaspidi lihtsalt B, sest privaatsus ja nii, kuigi ta lubaks) saaks tutvuda sõbranna kangastelgedega. Lisaks kangastelgedele sai ta tutvuda ka sõbranna maja hoovis asuva saunaga, mida kogu majarahvas, umbes kuus korterit, koos haldab ja kasutab. Nad elavad Karlovas, neil on tore üles vuntsitud vana puumaja ja elanikeks siuke intelligentsem ülikooliseltskond. See oli viga – saunaga tutvumine, tähendab. Sest nüüd tundub talle, et ma peaksin oma hoovi ka sauna rajama. Kui palju ma olen kuulnud seda küsimust, et miks mul pole. Ikka väga palju. Ja pole, sest ma pole sauna inimene. Äärmiselt ebaeestlaslik, ma mõistan. Aga mupärast võiks igasugused saunad olemata olla. Ma armastan küll palavat ilma (kuni +35), aga mitte palavat sauna. Saunas käin umbes korra aastas, kui tahan end mingite eriti kasulike möksidega kokku määrida ja siis nendega laval passida (eelistatavalt üksi). No vaatame, kuidas sellega saab. Äkki tuleb varsti hoopis sõda ja ma pean belglaseks hakkama ja Eestis kõik maha müüma, sest venkud võtavad muidu ära (ok, ma tegelt nii pessimistlik päris ei oleks). Siis selgus käigupealt, et jääme ka aastavahetuseks Tartusse, kus lihtsalt sõbra juures hängisime ja üsna parajas koguses veini manustasime. Esimene jaanuar saabus väga kiiresti ja kuigi mu peas mingil määral veel tuletas end meelde kolmas kuupäev, mil teoreetiliselt kokkusaamine võinuks toimuda, siis peagi pidin alla andma ja möönma, et läheb paljuks. Sest viiendal juba sõitsimegi ära ja niisama muneda peaaegu ei jõudnudki. Kuna ilm oli NIIIII külm, siis väljas eriti ei käinud, isegi helistasin viimasel päeval emale, et kuna rendiauto on ära antud, siis ma enam personaalselt head-aega ütlema tulla ei saa. Piinlik küll, aga külm. Aga hoolimata kõigest õnnestus käia rabas päikesetõusu vaatama, mis oli plaanis juba suvel, aga siis tõusis päike alati liiga vara. Ja ma käisin umbes kümnekraadises külmas Pärnu rannas jooksmas – ohh, see oli mõnus elamus.

Päikesetõus Tolkuse rabas

Vaat selle ärajäänud blogikohtumise pärast tahan küll endale suure pangetäie tuhka pähe kallata, eelkõige seetõttu, et ma ISE ju alustasin seda plaani, keegi ei käinud pinda, et võiks minu juures kokku saada. Igal juhul, palun vabandust ja edaspidi katsun kabedamalt käia.

Epu eilne postitus andis viimase tõuke pajatada sellest, mis mulle närvidele käib. No pekske mind, kui tahate, aga noored. Mitte kõik ja mitte alati, aga väga tihti. Oma lapsed (25 ja 23) mulle näiteks täitsa meeldivad. Kui kuueteistaastane näeb maailma mustvalgelt, siis on see armas, aga kui kolmekümneselt ikka mingeid varjundeid ei ole tekkinud, siis enam ei ole armas, siis on pigem juba arengupeetus. Kui kolmekümnene hilineb tööle kaks tundi, sest tal oli ämblik toas (ma ka kardan neid, muuseas), on see vastutustundetus. Kusjuures ma mäletan, et meie olime kõige targemad ja maailma asju teadvad ikkagi gümnaasiumi lõpus. Kolmekümneselt ei peaks enam maailmapoliitikalt must-valgelt paika panema, peamiselt stiilis “on minu arvamus ja valearvamus”. Ja mingi osa noorte ärritavalt tervislik eluviis (stiilis minestan, kui suitsetavat inimest märkan jne). Lõputu tolerantsuse nõue, samas, kui endal puudub igasugune tolerants ja igaks juhuks ollakes pidevas solvumisvalmiduses … Minu oma lapsed loomulikult sellised ei ole. Ja enamiku mu sõprade lapsed ka. Enda omadele heidan pigem ette, et 25 on liiga mõistlik ja 23 võiks veidi mõistlikum olla. Aga üldiselt on noorus muidugi noorte peale ära raisatud ja nad ei oska sellega midagi peale hakata. Ise sealjuures nii ilusad.

Siis teatas eile FBs miski mutt (vabandage mu keelekasutust, aga oli, mutt, mis mutt, vaatasin ju ometi profiili), et “enda kohta ei öelda proua”. Mul on küll kokkulepe endaga, et somes midagi halba ei ütle, aga enne kui meelde tuli, olid sõrmed juba ära kähvanud. Ma olin nimelt öelnud, et “lugesin seda raamtut juba küpses eas prouana”. Ja paraku ei suutnudki hoiduda märkimast, et “mismõttes ei öelda. Tahan ja ütlen. Sest ma lihtsalt olengi proua.” Ei olnud ju VÄGA hull. Vastust igatahes pole siiamaani tulnud. (Selle eest talle plusspunktid).

Ja lõpetuseks veel see, miks ma ikkagi lugemsie väljakutse krimiväljakutsega kaasa ei lähe. Ma esimese kuu raamatu, “mõrv toimub saarel”, isegi leidsin ja lugesin, aga kui saabus arvustuse aeg, siis avastasin, et a) ma ei oska arvustada, ükskõik kuskohast ka peale ei hakka, jõuab jutt varsti ikka tõlke juurde välja ja, jumal paraku, oli seal parasjagu arvustada, mida ma paari hetke pärast ka teen; ja

b) ma olen krimi nii palju lugenud ja tõlkinud ja vaadanud (ma praktiliselt muuga oma meelt ei lahuta), aga vaat arvustada ei oska. Kirjeldada, mis raamatus juhtus – no nii madalale ma seda latti ka ei pane. Kusjuures oli nagu täitsa raamat, Rootsi krimi, autorilt, keda ma varem vist pole lugenud, tegelased täitsa lihast ja luust inimesed, suhteliselt elus ja inimese moodi, parasjagu puntras, aga mitte väga, jne. Aga nojah … rohkem ma ei oskagi öelda, sest ilmselt need sajad ja tuhanded krimid on mu peas moodustanud mingi ühtse krimipusa, mida lahti kammida ei kannata, nagu need kassipusad, mis tuleb ära lõigata. Ühesõnaga, mingi väljakutse peale lugema ma siiski ei hakka.

Ja tõlkest. Ma ei ütle meelega, mis oli raamatu pealkiri ja kes oli tõlkija, sest ma suhtun temasse lugupidamisega, nüüdseks on tegemist juba küpses eas prouaga; küpsemas, kui mina, tähendab. Ja palun, ärge tulge ütlema, et “võib-olla on vanadusest seniilne”, sest seda kindlasti mitte. Ma mäletan teda juba oma ülikooliajast, andis rootsi keelt kõrvalainena, muidu oli inglise keele lektor. Ma käisin ka veidi aega neis rootsi keele tundides, aga jube igavad olid. Sinnapaika nad jäidki. Inglise keelt andis üldainena, mitte filoloogidele. Oli hirmus range olnud. Kui aus olla, siis olemuselt oli ta paras kuivik ja ma nüüd mõtlengi, et kas võib asi olla selles, et sa võid olla akadeemiline ja intelligentne, aga kui puudub loovus ja vabadus, siis niisugune lihtne asi, nagu jutuka tõlge, tuleb hirmus kuiv ja puine. Sest täpselt niisugune see oli. Lause kuidagi ei voolanud ega sujunud ja imelikke sõnu kasutas ka vahepeal. Miks peab ütlema “tatuu” kui on olemas sõna “tätoveering” ja kui lühendada, siis pigem “tätokas”. Ja “maskara” – ma käisin isegi vaatamas, kas meil võõrsõnade leksikonis on selline sõna kasutusel, aga polnud. Ja kui ka oleks, mis siis ripsmetuššil viga on? Neid oli seal veel, aga meelest läinud juba. Vot sellepärast ma mõtlengi, et ma ei osale mingis väljakutses. Need pole tegelt ka väga minu teetassike (tsiteerides üht tuntud blogijat). Ja kui oled akadeemikuks loodud, pole mõtete oma elevandiluust tornist alla tulla ja lihtrahvale juturaamatut tõlkima hakata.

Ma loodan, et mõtlesite “Pärnu rannapark”. Aga hoopis Brüssel 17. jaanuaril. Seda ei juhtu siin liiga tihti. Elu jäi peaaegu seisma.