Vahepeal oli Valentinipäev (väljakutse 3)

Ja ongi käes, pole olnud  ei aega kirjutada ega erillisi mõtteid. Ausalt öeldes mõtteid isegi on, aga need nõuavad rohkem aega ja süvenemist, mida praegu jällegi ei ole. Seepärast annan kiire ülevaate endast järgmise põlvkonna Valentinipäevatraditsioonist. Ilmselt nad õpivad seda filmidest. Samas olen imestunud ka, et 17-aastane poiss niiii romantiline julgeb olla. Niisiis, Albina hetke-boyfriendi (ma ei oska liiga tõsiselt võtta neid suhteid, kus “me oleme jumala kaua koos olnud, 1 kuu ja 19 päeva) kingitused Valentinipäevaks. Klassikalised 10 punast roosi, südamekujuline võtmehoidja, romantiline pilt nendest kahest. Mis on siin:

Aga romance galore jätkus – kodus oli härra ettevalmistanud (ema abiga) küünaldest südame ja need kõik põlesid, kui tütarlaps tuppa astus. Nii magus, et ei teagi, kas võtta või jätta, nutta või naerda ja ega see mitte liiale ei lähe. Minu eas läheks, aga nende eas, olgu siis pealegi. Ja siin kogu see ilu on:Seevasatu Gregorile tõid sõbrad uske taha kingiks roosa paelaga dekoreeritud šampoonipudeli, millel peal härra enda näopilt, koomilises võtmes. Seda siin jagada ei saa, sest privaatsust armastav härra ei luba.

Ega see postitus päriselt väljakutse nõuetele ei vasta, aga inspiratsiooni ja ajapuudusel ajab asja ära. Ahjaa, kuigi eesti keeles on kasutusel sõbrapäev, siis vaadates seda romantikalasu ei saa ma siin kuidagi sõbrapäeva kasutada, sest parimagi tahtmise juures ei hakka ma sõbrannale punast südamekujulist võtmehoidjat kinkima. Seega jääme olude sunnil Valentinipäeva juurde!

Väljakutse 2: Seente ja herneste sõda

Hiljuti küsisin ühelt oma healt tuttavalt nõu, kuidas oma blogile rohkem lugejaid saada, sest blogimine hakkab mulle üha enam huvi pakkuma ja edevus ka tasapisi kasvab. Kuna ta on olnud ajakirjanik ja andnud välja ka ühe raamatu mis on siin, mis omal ajal kohalikes müügiedetabelites mõnda aega suisa juhtpositsioonil troonis ning lisaks sellele igati mõnus lugemine oli, eriti kui ajastut tunda, olen seisukohal, et ta oskab anda asjalikku nõu. Oskaski ja peagi hakkan tema näpunäidete järgi tegutsema.

Siis luges ta kogu mu blogi läbi ja andis üldiselt head tagasisidet, mis mind kõrvust päris kõrgele tõstis. Nimelt arvas proua, et mul on olemas kõik eeldused menukirjanikuks saada. Kas minust kunagi kirjanikku saab, seda näitab aeg, aga tahaks küll. Kunagi sügavas pensionieas vähemalt. Konstruktiivse kriitika poole pealt ütles ta aga, et inimestele, kes mind ei tunne on lugemine küll alguses päris huvitav, aga kuna nad paljusid tagamaid ei tea, pole see ikkagi päris nende teetass. Et inimesed tahavad draamat, tapmist, tagaajamist ja verevalamist…või noh, peaaegu. Ma nii ei oska kirjutada ja tegelikult kõike ei saa ka – töö ja isikliku elu tsensuur segab. Veel ütles ta, et kirjanik ei tohi midagi karta.

Aga nii blogimaailmas kui FB erinevates gruppides ringi vaadates selgub, et tõsi ta on. Alaku teema millest iganes, peagi on platsis paar passiiv-agressiivset kommenteerijat ja saag tõmmatakse käima. Eriti suurepärases FB grupis „Väliseestlaste jututuba“, kus ma juba ammu liige olen, harva midagi ütlen ja saagi kunagi käima ei tõmba. Ma ei tõmba üldse peaaegu kunagi saagi käima, või noh….väga harva. Sama tendentsi märkan ka Twitteris, kusjuures eesti keelses mitte nii väga. Piiratud tähemärkide arvu tõttu tuleb Twitteris oma passiiv-agressiivsus osavalt lühikesse lausesse mahutada, aga päris palju saab ära teha, alustades lauset „Inimesed, kes…“.

Kuna ma nüüd rohkem blogides ringi tuhlan, sattusin ka väikesele toredale blogisõjale. Otsa tegi lahti minu lemmik Seljakotiga eestlane, kusjuures mina oma juhmuses ei saanud üldse aru, et selle postituse peale võiks või peaks sõda lahti minema. Nimesid ei nimetatud, aga isegi blogimaailma elu- ja suhetevõõras mina mõistis, et tegu on Malluka titefotode kritiseerimisega. Või pigem nende võrdlemisega viktoriaanlike surnupiltidega. Tahtmata pooli võtta, pean ma siinkohal nõustuma, et pildid olid tõesti võrdlusmaterjaliks toodud viktoriaanlikega väga sarnased ja nähes titte mustvalgel fotol lilleringis lamamas oleksin isegi tausta teadmata mõelnud „ega ometi…“. Fotokvaliteedi ja muu osas pole ma pädev sõna võtma ega teegi seda. Põnevam oli hoopis see, mis kommentaarides toimus – vastasleerid olid ilmselt otsustanud teineteist maatasa teha ja mitmed teisedki blogid, näiteks ShoppingQ ja Printsess pühendasid sõjale terve pika postituse. Kusjuures ShoppingQul on olnud vahel ka probleeme Mallukaga, kui ma õigesti aru saan. Kuna aga Mallukas ilmselgelt on Eesti tuntuim blogija, siis tundub, et tõepoolest – selleks, et lugejaid saada, tuleb olla kriitiline kõige ja kõigi suhtes. Ma vanasti lugesin ka Mallukat ja päris meeldis, kirjutada ta oskab, sõnavara on hea ja lähenemine enamasti humoorikas. Kuna ma tast palju vanem olen ja enamasti tausta ei tea, siis ei märganud ma ka erilist õelust ega tigedust. Ma suisa jälgisin teda FBs, aga paraku avasin ükskord ta videopostituse ja pärast seda otsustasin ta mute’ida. Vabandage mu ülbust, aga kui video algab lihtsalt diivanil istuva ja „häh-häh…“ ütleva mehega, siis ma ei viitsi vaadata, kas läheb põnevamaks. Muidugi pole ma ka päris õige sihtrühm. Nüüd ma vahel ikka loen teda, eriti kui kuskil mingi intriigipoeg paistab. Seljakotiga eestlane kõnetab mind hoopis rohkem, talle ma olen vahel isegi kommentaare jätnud. Noh ja mõnede asjadega ma pole nõus, näiteks lasteaialaste matkaga põhjapõdratapatalgutele siin, aga ma ei pea ju kohe tüli hakkama norima. Tema arvab nii, mina jälle teisiti. So what? Demokraatia ja arvamuste paljusus jne. Aga jah, tundub, et ikka on vaja intriigi, et inimestes huvi tekitada.

Aga mis viktoriaanlikesse surnupiltidesse puutub, siis nimetet ajastut kujutavas raamatus, mille hiljuti tõlkisin (Valede Puu), oli ka terve õõvastav peatükk selle kohta, kuidas surnud pereisa (kes selle aja peale juba paar päeva oma toas voodil oli lamanud) tassiti elutuppa, kutsuti fotograaf ja siis perepilte tehti. Oo tempora, oo mores, mis muud! Praegu küll midagi niisugust ette ei kujuta. Ja millest ma veel aru ei saa – ikka ja jälle ütleb mõni blogija, et edevusest on ta oma elu siia laiali laotanud ja selge, et kõigile ei meeldi. Aga MIKS ta siis kohe endast väljub, kui mõni nõus ei ole? Mina olen küll valmis kogu peksu vastu võtma, kui keegi tahab tümitada.

on leidnud positiivset äramärkimist

http://kultuur.err.ee/v/ac723ef0-8d62-4c64-bc32-84acf0126fc2

Here it comes! My own personal blog challenge no 1. Käisin kinos

Käisin eile kinos. Prantsuse film (nagu ikka) Elle (link). Isabelle Huppert’iga peaosas. Muuseas, kas teadsite, et ta on 63 aastat vana? Kuuskümmend fcking kolm… Prantsuse naised ikka oskavad. Mingi nurga alt on näha, et vist on veidike järele aidatud, aga seda ei saa talle küll ette heita. Kuna ta sarnaneb ühele mu kolleegile või õigem oleks öelda, kolleeg sarnaneb temale, siis ma kuidagi eeldasin, et nad on ka umbes ühevanused (kolleeg on laias lastus paarkümmend aastat noorem). Aga täna guugeldades avastasin imestusega, et 1971 pole mitte ta sünni-, vaid näitlejakarjääri alguse aasta. Ja rollide vähesuse üle ei kurda ta teps mitte, hoopis arvas mingis intervjuus, et tuleks veidi aega maha võtta, sest rolle on uskumatult palju. Neid on teisigi, kes mulle prantsuse kinos meeldivad ja justnimelt sellepärast, et pole enam imikud, AGA on jätkuvalt ILUSAD. Sophie Marceau näiteks. kes on siin. Ja samal põhjusel (paljudele teistele lisaks) meeldivad mulle prantsuse filmid ja raamatud. Sest seal juhtub midagi ka küpsemas eas inimeste elus. Ja mitte ainult lapsi ja lapselapsi.

Aga film ise. Oli päris twisted ja äärmiselt mitmekihiline, üks mu Twitteri-jälgitav nimetas seda vägistamiskomöödiaks, mis ausalt öeldes on üsna tabav. Sest tegelikult peaks olema tegu väga tõsise filmiga ja kõik peaks olema ülimalt masendav ja depressiivne. Aga ei ole… või on… aga on elu, nagu elu. Pärast vägistamist. Läheb edasi. Ja vägistaja tuleb tagasi… Masendav teema (ma ei taha siin sugugi vägistamise õudust pisendada, see ongi hull ja kohutav kuritegu), aga kuidagi on selle ümber igapäevaelu kontekst: täiskasvanud poja probleemid (tulin töölt ära, sest auto läks katki, ma ei saa iga päev bussiga tund aega tööle ja tagasi sõita), eksmehe uus proua, töö, ekstsentriline ema jne jne. Ja siis veel sarimõrtsukast vangis istuv isa, twisted, twisted.

Ma tegelikult ei suutnud lõpuni otsustada, kas see väärastanud seksuaalsus hakkas lõpuks talle meeldima või ei ja mis ajast ta tegelt teadis, kes see on jnejne. Ühesõnaga, kinost lahkudes oli pea paksult mõtteid täis ja jummala mõnus, et üksi käisin, sai rahulikult koju jalutada, mõelda ja nähtut endast läbi lasta.

Kõigele lisaks meeldis mulle ka see, kuidas tõsisest ja jubedast sündmusest räägiti  kuidagi möödaminnes. Proua teatab sõpradega õhtusöögilauas istudes, veiniklaaside täitmise vahele: „Ma pean teile midagi rääkima: mind rünnati, oma kodus. Arvan, et vägistati.“ Ja üliväga meeldib mulle teie-vormi kasutamine. Inimestel on intiimsuhe, on olnud juba mõnda aega, aga omavahel räägitakse ikka teie. Ah, ma tahaks ka endale meest, kellega me oleme suhtes, aga räägime teie. Kuna enamik mu suhteid toimuvad  inglise keeles, on seda raske saavutada, aga ma võin muidugi ette kujutada, et me mõtleme teie-vormi :). Või siis hankida endale üks prantsuse mees :). Mis poleks ka mitte halb mõte. Isegi prantsuskeelne belglane sobiks. Aga kogemus ütleb, et belglased lähevad kohe sina-vormile üle. Saksa keeles saaks ka teie-vormis suhtepidamist arendada, paraku ei kanna mu saksa keel mingit erilist vestlust välja. Eesti keeles loomulikult ka, aga kus on need sobivad eesti mehed?

Ma ei hakka filmi ümber jutustama, ütlen vaid, et mina soovitaksin vaadata. Igale maitsele vastav film see kahtlemata pole ja on inimesi, kes ilmselt saalist lahkuksid. Minu vaadatava seansi ajal ei lahkunud küll keegi.

Oleksin ma seda filmi kodus Pärnus vaadanud ja pärast ihuüksi oma suurde majja läinud, olnuks unetu öö garanteeritud. Kõik need verandauksed, kust maskis vägistaja võiks sisse murda. Targem olnuks kohe vanemate või mõne sõbranna juurde magama minna. Ja see imeilus hall kass, Marty, kellega film algab ja keda kogu teose jooksul vahetevahel näha saab. Kui armsalt ta ühte kõrva liigutab. Loomkõrvalosa Oscar?