Igasugu voodoo ja muud vaimsed õpetajad räägivad pidevalt, et inimest saab ja TOHIB aidata vaid siis, kui ta ise selgesõnaliselt selleks soovi on avaldanud. Kas neid uskuda või mitte ja mida mina neist asjadest arvan, ei ole selle postituse teema.
Selle postituse teema on hoopis see, et tegelikult tuleks igal inimesel oma igapäevases elus sellest näpunäitest lähtuda. Et abi pakutakse siis, kui seda on küsitud. Sõnaselgelt ja arusaadavalt, sest muidu … on tegemist teise inimese ellu ronimisega. Mis on ebaviisakas, nagu kutsumata minu magamis- või vähemalt elutuppa tungimine. Üks asi on arutelu, kus kõik midagi arvavad ja arvamused lahku lähevad. Aga arutelu käigus pole vaja öelda asju nagu : tee seda (teist, kolmandat, sajaseitsmendat…) käskivas kõneviisis. Lagi, mida vast (ehk, võib-olla) tohib, oleks: „Mina sinu asemel võib-olla kaaluksin….“ Jah, ma tean, ma olen vana ümber põõsa peksja ja otsene selga sõitmine on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne.
Näiteid elust (ja kui te end ära tunnete, siis jah, mulle tundus see piiri ületamisena):
Räägin mina kolleegile, et tütrega on hetkel veidi probleeme, kool pooleli, ei oska endaga midagi peale hakata, mina tige, ei oska iga kord adekvaatselt reageerida jne … hea küll, vast kirjeldasin meie kodust elu veidi liiga värvikalt ja teatavate kunstiliste liialdustega, aga inimene tunneb mind 15 aastat – ta võiks mu jutustamisstiili ja kommet sääsest vähemalt elevandipoega teha ju ometi tunda. Aga ilmselt ei. Sest õhtul leian oma meilboksist lastepsühholoogi kontaktid. Lihtsalt, telefoninumber. Jõllitasin seda ja mõtlesin omaette WTF? Kas ma küsisin? Sellist asja võib minu maailmas pakkuda ainult juhul, kui ma küsin, otse, selgelt ja konkreetselt: Kas sa tead mõne hea (laste)psühholoogi kontakti?
Vahemärkuse korras olgu öeldud, et suhtun situatsiooni nagu õppetundi, mis aitab mul välja tulla endale omase haridussnobismi elevandiluust tornist ja mõista, et meelepärase elukutse/hariduse omandamiseks on ka muid viise kui algkool-põhikool-gümnaasium-kõrgkool.
Järgmine lugu (vabandust, ma tean, sa tunned end ära): räägin mina, arutelus poolkeelsusest ja sellest, milliseid üldteadmiste puudumisi see kaasa toob, taas tütrest, kes räägib nelja keelt, aga mitte ühtegi neist perfektselt. Soovitatakse logopeedi. Jällegi: kas ma küsisin? Ei – ma arutlesin. Pealegi – ta pole ei düsleksik ega düsgraaf, lihtsalt pole oma kirju elu tõttu jõudnud iial üheski täiuslikuks saada. Kui ma oleksin nimetanud emma-kumma ülaltoodud erivajadustest, siis võib-olla (juhul kui ta ei käi) oleks soovitus peaaegu aktsepteeritav. Aga ma ikkagi ootaksin esmalt sissejuhatavat küsimus: kas ta käib? Või veel parem: mida logopeed arvab?
Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Võib-olla reageerin muidugi üle ja tegelikult ongi õige niimoodi selga sõita, aga mina eelistaksin, et abi pakutaks siis, kui olen selge ja üheselt mõistetava küsimuse formuleerinud. Kuna mõlemad kaks näidet seostusid lapsega, võib jääda mulje, et olen selles osas eriliselt tundlik – mine sa tea, aga mind segab samavõrd ka see, kui mulle mu enese isikliku, töö või mistahes eluvaldkonna alal küsimata nõu antakse. Jällegi näide: kui nimetan iseenda soovi uus meeskaaslane leida (mis on mu elus olulisel kohal juba mitu aastat) – siis arvab iga teine naissoost tuttav, et ta on kuidagi õigustatud seda soovi maha tegema ja arvama, et mul pole vaja. Päriselt ka tahad meest? Miks sulle seda vaja on? Seksi? Milleks? Lolliks oled läinud? Kust te võtate selle õiguse? – tahaksin omakorda vastu küsida.
Meestest suudan veel kuidagi aru saada, sest nende aju pidada ju niimoodi toimima: probleem – lahendus. AGA naised, me kõik ju teame, et tahaks vahel lihtsalt niisama vinguda ja sõbranna roll on kaasa vinguda J ja minu poolt olla.
Soovitusi, neid võib anda, kahtlemata, näiteks poleks ma ilmselt konverentsitõlget õppima sattunudki ja siis oleks mu elu viimase 15 aasta jooksul ilmselt hoopis teistsuguseks kujunenud, kui hea sõbranna poleks lehes kuulutust märganud ja teada andnud, et „kuule, kas sa mitte ei tahtnud seda õppida…?“ Ise olin samal ajal läinud noorepoolsele inimesele omaselt välismaale „ennast otsima“ ja poleks ilmselt märganud, enne kui hilja.
Samuti pakkus hiljuti hea kolleeg põnevat kooli Brüsselis, kus poeg võiks õppida, tänuväärt soovitus, aga see sakslane ju Kölnist ei lahku, varsti hakkab kölschis (kohalik dialekt) rääkima ka. Aga see pole ka tänane tema.
Ja siis veel kuue sidruni, blogis, kus ühe postituse all kunagi kommenteerisin, sest jälle haakus tema lugu kuidagi mu tütre hetkel katkenud haridusteega – sain nii toredad vastused, analüüsimid ja näited, ei mingit „te peate seda tegema.“
Ma võiks neid ühte ja teistpidi näiteid tooma jäädagi, aga kes seda pikka heietust lugeda viitsiks. Kas ma tahan liiga palju ja tegelikult tuleks alati võitlusse tormata, kui kuskil (oma meelest) viga laita näed? Üks asi veel, siiski, hästi tundlik mu arust. Kui keegi on kaotanud lähedase (siintoodud juhtudel nooremapoolne täiskasvanu vanema) ja ma ei ole tema lähedane sõber ega sugulane, siis tundub mulle oma abipakkumisega selga ronimine kohatu. Praktilised asjad küll, töökohaga seonduv jne. Aga muidu – helistada, et ta näeks, et vanema kolleegid on olemas? Isegi siis, kui inimest ei tunne? Kas liiga kaugele ei lähe? Kas noorel inimesel oma ringkonda ja sõpru ei ole, kellele toetuda? Kas su enda parimad ja lähedasemad sõbrad on su ema sõbrannad/kolleegid? Ühest küljest jah – märka inimest enda kõrval, aga teisalt taas – ära roni igale poole. Igal juhul ühe teatava markantse avalduse peale ütlesin ühele kolleeg-sõbrale, millised on need 3-4-5 inimest, kes tohivad mu täiskasvanud lastele läheneda, kui mind homme see telliskivi peaks tabama (touch wood).
Teisalt muidugi – ära siis räägi endast, sest
Aga küsitakse, ikka vastad ja pealegi, natuke tahaks iga inimene endast ju rääkida ka. Ma tunnen ühte, kes üldse ei taha, aga tema on ka keskmisest on inimesest sama kaugel kui Kuu Päikesest või natuke veel kaugemal.
Ja viimaks – tänase heietusega haakub suurepäraselt pealkiri eilses päevalehes: Toitumisnõustaja Erik Orgu: kui näen tänaval ülekaalulist inimest, tunnen talle kaasa
Tahaks tõesti küsida, kas Erikul elu ei olegi, et ta peab seda võõrastele kaasatundmisega täitma. Ja mida need ülekaalulised tema kaastundega siis peale võiksid hakata?
sitsidsatsidpatsid 