bRÜSSEL 2

Järgmine kord, pärast ebaõnnestunud eksamit ja eksirännakuid prantsuse keelsete nimedega tänavatel sattusin uuesti Brüsselisse mais 2004. Eesti (ja meiega koos veel 9 riiki) olid vahepeal Euroopa Liidu liikmeks saanud ja äkitselt hakkas nende kõikide keelte tõlke vaja minema. Vabakutselise akediteerimiseksam oli mul ju edukalt seljataga, nii et luba hakata euroraha taskusse ajama ja õigustada nimetust “ülemakstud europe*se” oli käes.

Nüüd saabus meid Brüsselisse kohe suurem seltskond, enamik ühtemoodi juhmakad. Olid mõned peenemad prouad, kes juba liitumisläbirääkimiste ajal olid tõlkinud ja nemad suhtusid korraga saabunud suuremasse kampa algul teatava üleolekuga, aga see möödus kiiresti ja olime enamasti ikka head kolleegid. Ja Pariisis õppinud kolleegid oskasid kohalikku keelt ja neil oli ka veidi nina püsti, et “need miskid Eesti omad”. Enne liitumist õpetas Pariisi tuntud tõlkide ja tõlkijate kool ESIT (L’École Supérieure d’Interprètes et de Traducteurs ehk siis kõrgem tõlkide ja tõlkijate kool), mis mingit servapidi kuulub Sorbonne’i juurde, aga ma päriselt küll ei tea, kuidas, eesti emakeelega tõlke mõned aastad. Mina paraku ei teadnud tollal sellise kooli ega võimaluse olemasolust midagi. Ma oleks olnud nõus tapma, et seal õppida. Kuigi kolleegid, kes õppisid, ütlesid, et raske oli.

Newbie’d kogunesid enamasti kampa ja käisid siis kambakesi õigeid hooneid otsimas, administratiivasju ajamas jne. Jällegi oli probleem keelega, sest enamik uusi Eestist akrediterituid oskas ainult inglise keelt, mõni suisa ainult saksat, aga kakskmmend aastat tagasi ei olnud mitte ainult Brüssel, vaid ka EL suhteliselt prantsuskeelne. Igasugu administraatorid, kellega alguses kokku puutusime, oskasid inglise keelt umbes sama palju, kui mina tol hetkel prantsust. Mitte kõik muidugi, aga mäletan siiamaani oma esimest makseamaetnikku, (ma usun, et saabunud ida- ja keskeurooplaste hordid võisid neile ilgelt närvidele käia) kellega kirju vahetasime nii, et mina inglises ja tema prantsuses, mõistatasime ja tõlkisime siis mõlemad, sõnaraamatu või mai tea mille abil, sest Googeltranslate, Bing ja DeepL, rääkimata ChatGPTst olid ju kõik alles leiutamata. Issand, oli ikka elu, kudias me ilma nendeta üldse elasime. Polnud meil ka internetiühendust kabiinides ja dokumendid koosoleku ettevalmistamsieks tuli välja printida.

Peamiselt hängisine Schumani ringi ümbruses, kus asub enamik nõukogu hooned ja Place Jourdan’il (kodusema nimetusega Jordani platsil), mis jääb Parlamendist teisele poole parki. Seal asub ka väidetavalt maailma parimaid friikaid (Belgia on ju friikate kodumaa) pakkuv Maison Antoine, mina nüüd ei tea, ma pole eriline friikaspetsialist ja ei söö neid ka liiga sageli, aga MacDonaldsist ja teistest kiirtoidukettidest on küll vist paremad. Algul oli söögi-joogi kättesaamisega ka igast raskusi. Lisaks käisime kesklinnas, kus oli klassikaline turistilõksust söögitänav, iga resto ees sissekutsujad (praegu torkas pähe, et peaks vaatama minema, kas on veel alles), seal räägiti ikka inglist ka. Aga ebanormaalselt kallis oli … .Tekkis meil ka väike oma kambake, kellega siiamaani oleme sõbrad, kuskl 7-8 inimest, vanuselt kahekümnendate keskelt kolmekümnendate keskpaika pluss üks viiekümnene proua. Tihtipeale hängisime hilisööni kohalikes väikestes kõrtsides ja toitlustasime end hoopis kebablas. Siit kõiksugu dürümid ja kebabid mulle tuttavaks saidki. Lemmik oli (ja on endiselt, ainult ma ei sattu liiga tihti kebablasse) dürüm poulet ehk siis õhukesse saia pakitud kanaliharibad erinevate salatite ja köögiviljadega, paki sisse käisid ka friikad, aga ma tavaliselt palusin need välja jätta. Kogu kupatus keeratud õhukesse fooliumisse. Ja hästi vürtsikas kaste. Samourai oli (ja on) jätkuvalt kõige tulisem. Ja Pili-pili.

Aega oli meil hängimiseks ka kõvasti, sest algul polnud ei planningul ega värbajatel vist selget pilti, mida ja kuipalju vaja on ja seega palkasid igaks juhuks kõiki ja kogu aeg. Ja ime siis, et tekkis tunne, et kui ma juba Brüsselisse olen tulnud, siis ongi töö tehtud. Kui päris koosolek programmi ilmus, vaatasid seda suure imestusega. Aga suur hulk töövälist aega kulus muidugi ka logistikale ja haldusele.

Huvitav, praegu tuleb meelde, et kui me siin alguses praktiliselt kogu aeg kohal olime, vahel jäime ka nädalavahetuseks, siis ega me eriti vaatamisväärsustega ei tutvunud, isegi kinos ei käinud. Kui me just ei töötanud, tegelesime oma logistika ja haldusküsimustega ja õhtuti hängisime koos, sõime ja jõime.

Kogu see asi oli nii uus ja oasalt ka sõnulseletamatu, et mul oli küll tunne, et see ei saa igavesti kestma jääda ja algul ei viitsinud ma isegi vajalikke dokumente esitada, et järgmisele tasemele saada kui 100 päeva täis töötatud (siis palk tõusis), sest mulle tundus, et nagunii ajutine. Nüüd saab sellest ajutisusest järgmise aasta mais kakskümmend aastat ja ma loodan, et saan ikka pensionini siin ära töötada. Ilmselt ärritasime alguses ka vanade kappide tõlke ja üldse kogu vana Euroopa töötajaskonda, sest nii suure hulga ida-eurooplastega polnud nad ilmselt mitte kunagi kokku puutunud (no ise pean end ikka muidugi põhja-eurooplaseks). Ühest küljest olime muidugi huvitavad vaadata, aga mäletan, et Euroopa koolis olla suisa kurtmised levinud vanade olijate hulgas, et nüüd tulevad kõik need ida-eurooplased ja mis siis saama hakkab ja äkki varastavad ja hakkavad kõik inglise sektsioonis õppima ja meie laste keeletase jne (see on vist õige küll, et Euroopa kooli inglise sektsioonis on inglise keele emakeelena kõnelejate hulk kesine, nüüd veel eriti). Kui mina oleks ametnikuks saanud, oleks mu lapsed küll prantsuse sektsiooni läinud. Ilmselt ma oleksin ka mitteametnikuna peagi Brüsselisse kolinud, kui ma veidi enne eurotöö algust poleks leidnud üht oma eluarmastust (nüüdseks küll eksi), kes elas hoopis Kölnis ja nii viis elu mu tükiks ajaks hoopis sinna kanti.