ma PRAEGU SIISKI raamatut EI kirjuta

Vahepeal juhtus selline lugu, et oleksin peaaegu sattunud Petrone Prindile kirjutama “Minu Belgia”. Kuskil enne aasat lõppu nad FBs otsisid ja pakkusin ennast ka, kas “Minu Brüsseli” või “Minu Belgia” autoriks, polnud isegi kindel, kumba ma rohkem tahaks teha, aga kui hakkasin mõtlema, millest ma kirjutaksin, kaldus vaekauss rohkem kogu Belgia poole. Või tegelt minu plaan oli selline, et raamat jaotub mõtteliselt kaheks osaks, esimene osa räägib pigem Brüsselist ja sellest, kuidas vabakutselise tõlgina eurokoridorides laveerida ja teine siis peamiselt Belgiast, infoallikaks eelkõige mu Belgia mees B ja võib-olla veel mõned tuttavad belglased (mitte, et mul neid liiga palju oleks), oleksin kirjutanud riigist ja keeltest ja monarhiast ja ilusatest kohtadest jne. Ja juugendist. Ja Victor Hortast. Aga ok, selgus, et jõudsin küll kolme finalisti hulka (ja esialgsete kiidusõnade peale arvasin veidi ennatlikult, et ju mina ikka see väljavalitu olen), aga lõpuks selgus, et valituks osutus keegi Johanna Adojaan. Oli see nüüd tõesti nii või ei, kes teab, aga EP kirjutas, et pole ammu olnud nii raske valida, sest nii palju tugevaid proovitöid ilmus ja kuna neil pealkirjad regulaarselt korduvad, siis äkki nad tahaksid mõne aasta pärast minult ikkagi emma kumma neist teostest tellida. (Te saate aru, jah, et “teos” on siin kerge irooniaga, sest ma ei arva, et minu poolt hüpoteetiliselt kirjutatud raamatul, keeles, mida räägib emakeelena vast miljon inimest, oleks potentsiaali saada maailmakirjanduse surematuks raudvaraks). Kerge guugeldus näitas, et valituks osutunud naisterahvas elab Antwerpis ja on kunstnik või kunstitudeng. Kindlasti tuleb sealt huvitav lugu ja kindlasti hoopis teistsugune, kui minu oma oleks olnud. Suure tõenäosusega pigem Flaamimaa poole kaldu. Samas võis meilt siit tõesti tulla tugevaid proovitöid, sest kindlasti elab siinkandis rohkem kirjatsura potentsiaaliga eestlasi, kui näiteks, noh, Alaskal, Singapuris või Kariibidel.

Aga tegin ju proovitöö, ei saa seda raisku lasta ja panen ta siia teile lugemiseks. Tähendab, osa ongi juba blogs, kahest Brüsseli postitusest panin kokku sisulise peatüki, aga proovitöö hõlmas ka sissejuhatust, miks ja kuidas mul selle paigaga kontakt tekkis ja on. See saab täna teile siia üles, misläbi saate jälle minu kohta rohkem teada. Ei midagi intiimset, aga väike lühiülevaade, mis mu elukuste- ja kolimisvalikud on mõjutanud.

Et voilà:

Minu lastele, Gregorile ja Albinale, kelle elu minu valikute tõttu tihti väga hektiline oli.

Alustada tuleks siinkohal ilmselt sellest, et juba lasteaias teadsin ma, et „mina emigreerun“. Arvatavasti saab selles teadmises süüdistada üht mu isa sõpra, nüüdseks juba manalameest, kelle pere oli teise maailmasõja ajal kuidagi niimoodi segi läinud, et ema ja lapsed jäid Eestisse, aga isa sattus Kanadasse. Ja nii mu isa sõber, kes oma isa praktiliselt ei mäletanud, sinna Kanadasse isa juurde kippus. Aga oma poliitilisi vaateid ta vaka all ei hoidnud, kui õigesti mäletan, oli ta lühidalt lausa poliitvang. Vana hea Nõukogude Liit aga otsustas, et nemad sellist kahtlast subjekti välja küll ei lase. Ja nii tema külaskäikude ajal alati räägiti emigreerimisest ja äraminekust. Ju ma seal siis huviga juures passisin ja kuulasin ja otsus sai tehtud, et „mina emigreerun“. Poliitiliste olude muutumise tõttu ei olnud emigreerumiseks siiski vajadust, aga soov elada kuskil mujal, jäi ikka minusse alles. Poeg ütleb, et „see on teie põlvkonna taak, sa oled ju nõukaaja laps.“ Võib-olla ongi asi selles. Igal juhul, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, oleks minust ilmselt mingil hetkel saanud paadipõgenik või mingil muul moel ülejooksik.

Teine olulise tähtsusega asjaolu, vähemalt kaudselt, on ilmselt see, et oma kooliteed alustasin – ja keskkooli ka lõpetasin – tollase Pärnu 1. Keskkooli inglise keele erikallakuga klassis (niimoodi nad seda tollal nimetasid). Vähemalt seitsmekümnendatel, kui mina kooliteed alustasin, oli tung sinna samasugune, kui praegustesse eliitkoolidesse. Toimusid kahepäevased katsed ja alguses oli meid klassis nelikümmend neli, kõik ei mahtunud pinkidessegi. Ja siis hakati otsast välja loopima, küll käitumise, küll viletsa õppeedukuse pärast. Mitte, et ma seda heaks kiidaksin. Igal juhul igaüks, kes tol hetkel arvas, et tema laps peab tavalisest veidigi uhkema hariduse saama, valis Pärnu 1. keskkooli inglise keele klassi. Polnud meil ju 7. keskkooli nagu Tallinnas ega Miina Härmat, nagu Tartus. Samas võõrkeele õppimine viljastavates nõukogude tingimustes andis endale ka tunde, et oled pisutki kontaktis selle müstilise „välismaaga“, kus voolavad piimajõed ja pudrumäed ja pole mingit „vene värki“. See viimane termin oli meil kodus kasutusel kõige nõukakorraga kaasneva kohta.

Selles klassis õppides sain üsna kiiresti selgeks, et keelt õppida on lihtne, see jääb mulle pingutusteta külge ja keeleõpetajate kiidusõnu on lihtne ära teenida. Hoopis lihtsam, kui matemaatika õpetaja omi, näiteks. Ja nii ma siis kusagil kolmandas-neljandas klassis mõtlesin, et peaks oma tulevase elukutse siduma keeltega, kuigi ma täpselt ei teadnud, kuidas, sest tollal oli ainsaks reaalseks võimaluseks võõrkeele õpetaja koolis ja seda, et õpetajaks ma saada ei taha, teadsin päris kindlasti. Üldse oligi kogu see süvendatult võõrkeele õppimine suhteliselt utoopiline surnud ainega tegelemine, sest lootus elusat keelt päriselt kasutada, oli kaduvväike, et mitte öelda puuduv. Võis muidugi lugeda raamatuid, neid meil siiski leidus, eriti klassikat, aga ka muud. Kui ma algklassides alustasin, olid veel alles mõned vanad peened õpetajad, kes olid omandanud keeleoskuse enne teist maailmasõda, suuresti keelekeskkonnas. Paraku olid nad juba küpses eas ning läksid peagi pensionile. Alles jäid need Moskvas õppinud. Kõigele vaatamata see mõte mul umbes kümneaastasena tekkis. Ja pidage mind uhuuks, kui soovite, aga usun, et natuke oli siin ka universumi käsi mängus, kes ajapikku mu soovi täitumisele teed rajas. Päris kivideta ja kändudeta see tee küll ei olnud, aga on ju üldteada, et jumal ka ei aita neid, kes end ise ei aita. Millagi keskkooli keskpaigas tekkis hetkeks küll uitmõte õppida midagi majanduse või kaubandusega, aga see kadus sama kiirelt, kui oli tekkinud, sest kõik see matemaatika, mida sisseastumine oleks nõudnud … Jah, tollal olid veel sisseastumiseksamid.

Niimoodi siis juhtuski, et oma esimese ülikoolihariduse omandasin Tartu ülikoolis inglise keele ja kirjanduse erialal. Lõpetasin täpselt sel ajal, kui oli tekkinud uus Eesti vabariik ja korraga hakkas kõikidel inimestel inglise keelt vaja minema. Nii ma siis pärast ülikooli lõppu ikkagi inglise keelt õpetama sattusin, aga mitte kooli, vaid täiskasvanutele. See oli veidike teine tera, pealegi ei makstud selle eest tolle aja mõistes sugugi halvasti. Samas sattus gruppidesse tihtipeale keskealisi tollaseid juhte, tänapäeva mõistes „harilikke onu Heinosid“, kellele ei mahtunud pähe, et mingi suvaline plika tuleb neile ütlema, kuidas peab. Mäletan üht kursust, see oli üldse umbes kolmas mu elus, mille lõppedes ütlesin kursuslastele ausalt, et mul on ülimalt suur rõõm, et see kursus on nüüd läbi ja ma loodan, et ma ei kohtu nendega oma elus enam iial. Neile tegi see muidugi nalja. Ja tunnistan ausalt, et tänasel päeval oleksin ehk diplomaatilisem ja midagi niisugust enam suust ei paiskaks.

Ka esimesed kokkupuuted tõlketööga tekkisid üsna pea. Kunagi kolmanda kursuse tudengina hääletasin Tallinnast Tartusse, peale võttis mind tollase minu silmis „mingi vanamees“,  – oli vast veidi pealt viiekümnene. Pikk sõit, ajasime juttu, „papi“ küsis, mida õpin, millal lõpetan ja nii see läks. Küsis ka mu telefoninumbrit, sest võis juhtuda, et just mõne aasta pärast tal keeleoskajat inimest vaja lähekski. Andsin oma tollase elupaiga telefoni, ise mõtlesin küünilise noorena, „jutuks hea“, aga olgu. Umbes pool aastat pärast mu õpingute lõppu „papi“  helistas ja sattusin kokku Kanada ettevõtjatega, kel plaanis rajada Eestisse pitsarestoranide kett. See mõte küll tollal veel ei toiminud, aga tõlkimises sain käe valgeks.

Niimoodi ma alustasin oma tööelu, aga mõtlesin vahetevahel ikkagi sünkroontõlke peale, mis oli mulle alati huvitav tundunud ja oma saba kergitades julgen väita, et sünkroontõlgid on tõlkide maailma crème de la créme.  Enda õigustuseks olgu öeldud, et ma ei mõelnud seda ise välja. Eestis ei saanudki seda vist enne kusagil õppida, kuni 1998. aastal avati Tartu ülikoolis üheaastane konverentsitõlke magistriõpe. Ees terendas Euroopa Liitu astumine ja tõlke oli vaja, ilmselt rohkem, kui kunagi varem eesti emakeelega tõlke ühekorraga vaja on läinud. Esimesel aastal mind vastu ei võetud, ei teagi, kas olid mu üldteadmised liiga nõrgad ja ei osanud ma piisavalt demonstreerida huvi ja teadmisi rahvusvaheliste suhete ja poliitika vallast või sai saatuslikuks asjaolu, et olin neli kuud tagasi poja sünnitanud, kes mul sisseastumiskatse ajal rinnal rippus ja tegelikult puudus ka visioon, kuidas neljakuuse lapse kõrvalt päevaõppes õppida. Aastal 2000 peeti mind aga vastuvõtu vääriliseks. Ja see oligi hüppelauaks Brüsselisse ja otsapidi eurokoridoridesse.

Sellel pildil teen esimesi katseid suulise tõlke alal. Aasta on 95 või 96, õppinud ma tõlget veel ei ole ja kaetud nägudega tegeased pildil on omaaegne tuntud Pärnu ettevõtja Elmar Lepp oma proua Virvega ja nende äripartner Prantsusmaalt. Elmar demonstreerib oma omaaegset hiilgust küll siin ja seal, aga kuna mina isiklikult ei ole temalt küsinud luba tema pilti oma blogis avaldada, siis olgu nad kõik kaetud nägudega. Küll Elmarit omal ajal kritiseeritija vinguti, no eks peamiselt ikka vanast heast kollasest kadedusest, aga ta oli omas ajas tubli mees ja kõva tegija. Lisaks suhtus oma töötajatesse soojuse ja austusega.

Kui tahate rohkem teada, andke teada, panen siia oma raamatu kondikava ka üles ja kui lugejad ütlevad, mis osa neile rohkem huvi pakuks, katsun midagi valmis sepitseda.

Võib ju küsida, “aga miks sa ikkagi ei kirjuta, kuigi hetkel valituks ei osutanud”. Vastus on lihtne, ma olen nii laisk ja kaootiline, et kui mul mingitki piitsa turjal ei ole, siis ma midagi valmis ei saa. Tähtaeg peaks mind distsiplineerima.