Sweet sixteen

 

Uskumatu lugu jah, aga meie Albinakene sai juba 16 aastat vanaks! Alles see oli, kui ma tutvusin ujeda äsja 13-aastaseks saanud tüdrukuga. Ühest küljest on kolm aastat väga lühike aeg, teisalt on selle konkreetse kolme aasta sisse mahtunud uskumatult palju ja kohati tundub nagu oleks neid aastaid möödunud vähemalt kolmteist, et mitte öelda kolmkümmend.
Aga selles sünnipäevapostituses tahan ainult kiita ja kiita ja veelkord kiita. Kui tubli, kui tark ja kui arenemisvõimeline on minu armas lapsendatud tütrekene. Ausalt öeldes, kui ma hakkan mõtlema mis on olnud ja muutunud – ei oskagi midagi nimetada. Ühest küljest ei oska, aga teisest küljest – kõik on muutunud: õigekiri, maailmapilt, ellusuhtumine (vahest peaks küll maalmapildi muutumist nimetama enne kui õigekirja paranemist, aga las ta siis praegu olla pealegi nii). Aga kuna on muutunud niimoodi tasapisi ja sujuvalt, ilma oluliste hüpete ja ekstsessideta, tundub, et ongi kogu aeg nii olnud.

Armas Albina! Mulle meeldib segu sinu lapsikusest ja küpsusest. Ja isegi su lõputu edevus, kuigi see käib vahel närvidele. Aga iga ju selline ja pealegi – eks katsu nii ilus olla ilma edvistamata :).
Meil on olnud koos palju toredat ja iga viimne kui üks mälestus on hea. Pole kunagi olnud ühtegi „traditsioonilist“ lapsendamisega kaasnevat kriisi – kuigi ma ei tea, mis need võiksid olla. Aga kuskil ja keegi räägib nendest ja ütleb targa näoga „ma ikka kartsin, et kuidas teil läheb…“. Hästi läheb, isegi väga hästi. And even though I’m saying it myself – me oleme mõlemad arukad ja intelligentsed inimesed, meil on emotsionaalne IQ täiesti olemas, nii et mingeid hulle pahandusi ei saagi tekkida. Noh, nüüd sai oma trompetit ikka kõvasti puhutud, aga vahel on ju tõesti nii, et kes siis koera saba….. jne kõik need toredad Eesti ütlused.

Võtame või asjaolu, et sa tulid perekonda, mis lagunes paar kuud pärast sinu saabumist. Ma ei tea, mis sinu sees toimus ja kas sulle tundus, et sinul on selles oma osa – ma loodan, et mitte, sest tõepoolest tegu oli tavalise täiskasvanute oskamatusega elada ja probleeme lahendada. Aga sa olid ja oled alati minu poolt, nii 100% minu laps kui üldse võimalik ja ma olen sulle selle eest üliväga tänulik. Me polnud siis ka veel nii lähedased, et ma julgenuks küsida, mis tunne sul täpselt oli ja ega sa ometi, jumala eest, iseennast ei süüdista. Nii ma ei saanudki teada, mis su sees sel hetkel toimus. Aga minule oli sinust suurt abi. Sina olid see, kelle pärast ma pidin voodist tõusma ja end majast välja ajama. Poodi minema ja süüa tegema. Ja jumalale tänu, et sa seal olid ja mind tegudele sundisid, muidu lamaksin võib-olla siiani voodis, koguksin kaalu, haletseksin iseennast ja nutaksin oma luhtaläinud elu taga.

Siis meenuvad mulle su lõputud lambist tekkinud kõhuvalud ja periood, kui hommikul sai kell helisema pandud mitte selleks, et laps kooli saata, vaid et kohe EMOsse kimada. Mida rohkem analüüse ja proove, seda tervemaks sind tunnistati. Aga kõht muudkui valutas ja valutas. Ja viimane ilge arst, vastik poolakast old geezer, kes oma lolli jutuga mu lihtsalt nutma ajas. Ja ma muudkui nutsin ja nutsin seal kabinetis ja veel pärastki, lihtsalt vihast ja abitusest ja enesehaletsusest. Ja sellepärast, et maailm on niiiii kuri! Ja siis kõhtuvalutav laps mind lohutamas, „ära muretse, küll kõik saab korda“. Loomulikult ajas see veelgi rohkem nutma. Jah, nädal aega kestnud kõhuvalu jäi sel päeval tõepoolest järele. Ju need ikka stressi ja kohanemisega kaasnevad valud olid, aga ma mäletan ühest küljest hirmu, et äkki on midagi tõsist ja teisalt ärritavat abitusetunnet, eriti seetõttu, et ma ei suutnud vanale geezerile isegi selgeks teha, kui nõme ta on ja miks ta seda on. Õnneks on see nüüd möödas.

Sa oled üks päikeseline natuur ja sünnipäraselt natuke sotsiaaltöötaja, tundub mulle. Kõik need veidike tõrjutud ja kiusatud lapsed koolis – alati leiavad nad üles sinu lohutava õla, kuigi nad vahel isegi ei meeldi sulle. Aga sa mõistad ja toetad. Tegelikult võiks ju erakool asjad veel keerukamaks teha, nii mõnigi arvas, et sinu erakooli panek oli valesamm. Mina jäin enda juurde ja arvan, et tegin õigesti. Sina libised koolielust läbi nagu nuga võist, sa käid mängleva kergusega kõigi nende inimeste hulgas, kellest enamik on normaalsed ja tavalised, aga sekka ka mõni „kuulsuse“ laps või niisama jõukate vanemate ärahellitatud võsu, kes usub, et päike tõuseb hommikul ainult tema pärast. Sa ei lase end kellestki häirida ega muutu uhkeks, varjatud enesekindlust on sinus siiski parasjagu. Ma tahaks muidugi arvata, et see on kõik minu hea mõju ja eeskuju, aga siin ma meelitaksin end ehk liiga. Midagi natuke ehk siiski…

Su poistelugudest võiks terve raamatu kirjutada. Minu suureks rõõmuks pole lood siiamaani olnud eriti pikad ja armumine (sa ise poleks nõus, kui ma nii ütleksin) kestab umbes päevakese, või, hea küll, vahel kaks-kolm või maksimaalselt nädala. Igati sobiv ja eakohane, ütleksin vanema mutina, sest vanainimese eluga alustamisega on aega küll. Ja sinusugusel kaunitaril, kellel on lisaks veel fantastiline iseloom, pole ilmselt mitte mingis vanuses austajate puudust karta. Mõni süda on koolis ilmselt juba murtud. Ikkagi tuleb luuad valmis panna, et peigmeeste horde ukse tagant laiali ajada. Ma olen rõõmus ja tänulik, et sa alati tahad kõigist oma lugudest mulle rääkida ja minu arvamust teada – ilmselt olen midagi õigesti teinud.

Meie kokkusaamine oli saatuse sõrm – see lihtsalt pidi nii minema. Ilmselt on inimestel, kes lapsendamisest teoorias rohkem teavad, omad põhjused arvata ja karta, aga mina ausalt öeldes ei osanud midagi arvata ega karta. Tegin oma parema äranägemise järgi ja tundub, et sedapuhku mu äranägemine sobis. Meie probleemid ei ulatu kaugemale koristamata toast või diskussioonist kas homme tuleks kooli minna. Mis on ka õige – sest teismeline peabki vanematega vaidlema. Vaidled – tähendab oled mu täielikult omaks võtnud. See on armas. Sama armas on see, kui sa „surevat printsessi“ teed.

Ja kuidas sa keeli segad! Mulle see tegelikult meeldib, kuigi ma vingun. Ühest küljest oled sa pööraselt arenenud viimase kahe aasta jooksul, teisest küljest ei räägi sa ühtegi keelt perfektselt – võib-olla vene keelt. Ja oled viimasel ajal hakanud väitma, et räägid saksa keelt minust paremini – ega tea muidugi, sul võib isegi õigus olla :). Kunagi pead siiski mõnda vist ikka hakkama perfektselt kõnelema.

Last, but not least, mulle meeldib, et sa oled just täpselt nii ilus, kui sa oled! Ma unistasin lapsena imekaunist tütrest – ja siin sa mul oledki!

Ma võin täitsa ausalt kinnitada, et minu jaoks on mu kaks last samavõrd armsad ja samavõrd „minu omad“. Pole mingit vahet, kas ma olen ta ilge valu ja vaevaga enda sest välja pressinud või mitte. Pealegi, smart women never forget! Kui kellelegi nüüd mulje jääb, et ma olen oma bioloogilise poja täitsa unarusse jätnud ja kogu tsirkus ainult Albina ümber keerleb, siis see on samuti valearusaam. Bioloogilise pojaga, kes juba kolm kuud on legaalselt täisealine, oleme me täpselt nii lähedased, kui üks teismeline noormees oma emaga olla saab, kuigi temaga me vast kakleme rohkem, kuna talle ma julgen rohkem peale käratada – siin ongi ainus vahe, kas on mu seest välja tulnud või mitte. Ja siis veel see, et tütre puhul ma mõtlen rohkem kui poja puhul, et kuidas mõni minu sõna või tegu talle mõjub. Kuna ta pole mul siiski algusest peale olnud ja ma ju ei tea, kas tal on mingid varjatud traumad kuskil peidus. Esimest kümmet eluaastat arvestades võib ju vabalt olla. Lisaks kõigele on Albina „väike tüdruk „– ja sellepärast me hoiame ja nunnutame teda veidi rohkem. Poeg teab nagunii, et on „hellitatud tatikas“ – teda ennast tsiteerides. Jah, ma ei lubaks tütart kohtadesse, kus poeg 16-aastaselt käis. Näiteks muusikafestival, Summer Jam, kus poeg juba kolmandat aastat chillib. Albinat ma kolmepäevasele festivalile ei luba ja isegi kuulsusrikkale Weekendile Pärnus ei luba. Mitte kurjusest ega kiusust aga temaenese turvalisuse pärast. Väike soolise diskrimineerimise koht siin muidugi on. Sest A on „väike tüdruk“ ja nii ilus! Äkki võib naiivselt valede inimestega kokku sattuda. Või pannakse Weekendil midagi joogi sisse… Aga ta aktsepteerib mu keeldusid ja mul on tunne, et on natuke isegi rõõmus, et keegi tema turvalisuse vastu päriselt huvi tunneb. Kuigi samas Weekendile tahaks ju ka… võib-olla järgmine aasta. Eelmisel aastal miskipärast mu purjus noorte (päriselt noorte) sõbrannade pakkumine nendega koos minna lükati tagasi.

Kogu see lugu tahab öelda, I love you to the moon and back! Nagu teie oma pubekakeeles ütlete :). Meie kokkusaamine on vaieldamatult parim, mis võis üldse juhtuda.

Oled jah veel laps 🙂

Blogimaailm

Tegelikult on mul valmimisjärgus postitus Albina sünnipäevaks, aga kuna see ei sisalda muud, kui ülistust tema tubliduse kohta, siis pean veel viimistlema, et kiitus mitte liiga üheülbaline ei tuleks.
Samas sattusin vahepeal mingi ilmselt eesti blogiauhindade järelkajana lugema mitmest blogist (mida ma tegelikult korrapäraselt ei loe, sest ma ei tee mitte midagi korrapäraselt) ülevaateid Eesti bloggeritest või vähemalt nende blogijate arvamusi mõnede teiste blogijate kohta, keda nemad kas kogu aeg või vahelduva eduga loevad. Klõpsasin ka huvi pärast mitmele lingile ja sirvisin läbi terve hulga blogisid. Sain teada, muidugi mitte erilise uudisena, et enamik veidigi tuntumaid blogijaid on minust hoopis nooremad. Tegelikult minuealised inimesed vaatavad sind algatuseks suisa võõrastusega, kui ütled, et blogi pead. Mis on mõneti täitsa ok. Et pea siis päevikut või kirjuta niisama arvutisse – tõsi, miks ka mitte, aga mingi väike edevusekoht ikkagi on, et võib-olla keegi loeb. Nagu ma siin varem ka nimetanud olen, et tegelikult tahaks ikka raamatut kirjutada, aga samas tundub, et mida mul siis niiväga maailmale öelda on. Blogimine on just paras asendustegevus. Minu lugejaskond on muidugi minusküülne ja ma pole end ka kuskil reklaaminud ega jaga isegi FBs uue postituse linke. Osaliselt tagasihoidlikkusest – et mismõttes ma end upitan. Alguse sai see blogi ju avantüürist suusakuurortis ja siis ma kirjutasin tõesti selleks, et ei peaks kõikidele inimestele eraldi kirjutama peaaegu ühesugust juttu, kuidas mul seal siis läheb.

Tegelikult ma loen siiski täiesti korrapäraselt Hanna ja Sandra blogi “…me and my sister”. Ma tunnen neid ka päriselus, pealegi on neil toredad lood ja visuaalselt väga nauditav blogi. Tasapisi püüan sinnapoole, et saaks ka enda oma visuaalslet paremaks teha, aga sellege läheb veel aega. Kuskil võiks olla mingi sandbox, kus saaks harjutada, et kui teen nii, siis juhtub see, sest muidu on mul koguaeg tunne, et “aga kui ma teen nii, siis äkki juhtub midagi mida ma ei taha ja ma ei tea enam, kuidas sellest vabaneda.” Aga eks ma aegamööda katsetan ja saan ehk pikapeale ka enda oma visulaalselt huvitavamaks.
Igal juhul on mul plaanis sügisel läbida Tartu ülikooli veebikursus “Programmeerimine debiilikutele” – nimi oli küll tegelikkuses veidi viisakam, aga mõte jääb samaks. Programmeerimiskursus ei õpeta küll blogi paremaks tegema, aga mingeid täiendavaid teadmisi virtuaalmaailmas askeldamiseks peaks sealt ikkagi saama. Kahtlemata puudub mul ambitsioon programmeerijaks hakata – ilmselgelt olen ma selleks liiga rumal või siis pole mu aju lihtsalt selliseks loodud (ega ma ei tea ka, milline peaks üks programmerija aju olema). Aga kõigest hoolimata mõtlen, et umbes kolmekümne aasta pärast, sügavas pensionieas võiksin ma tegeleda nende omavanuste inimeste digitaalmaailma haldamisega, kes ei pidanud vajalikuks seda ise ära õppida ja siis juba liiga vanad on. Noh, nagu Swedpangal oli kunagi miski kaheksakümneaastane proua, endine arst, kes aitas kontoris teistel penskaritel pangaautomaati kasutada. Ikka on ju parem omaealise käest nõua küsida, kui miski aastakümneid noorema käest, kelle jaoks kõik need asjad iseenesestmõistetavalt tulevad. Näen seda praegu, kui isa mu poja käest arvutialast koolitust küsib (seal on muidugi suisa ülejärgmise põlvkonnaga tegu) ja kui nad siis vastastikku teineteise peale karjuvad, sest kumbki ei saa aru, kuidas teine ei saa aru. Ja ise õpetasin kunagi emale internetipanga kasutamist, alustades seletust “see on nupp, kust arvuti sisse lülitatakse..”. Ema, kes hindas oma mälu oluliselt adekvaatsemalt kui isa, kirjutas iga viimse kui liigutuse üles ja seega ei pidanud iga kord jälle uuesti sama probleemiga lagedale tulema. Nüüd kasutab ta internetipanka juba ammu ilma märkmiku abita. Kusjuures paljud temast aastaid nooremad inimesed kardavad endiselt pangaautomaate ja on seisukohal, et ega see raha seal arvutis ikka õige raha ei ole :). Ah, mul on üldse oma vanuse kohta väga coolid vanemad. Loodetavasti olen ise ka kaheksakümneselt samasugune. Kui Jumal annab :).
Siis olen ma lugenud veel Little Leevi blogi, kes praegu kirjutab väga harva, aga varem päris tihti ja kui ta parasjagu Lõuna-Prantsusmaal ja Filipiindel elas, olin päris püsilugeja – väga huvitav oli ja kirjastiil ka üsna ok. Ühe kolleegi prantsusekeelset blogi loen ja loomulikult Mallukat, aga teda loeb vist Eestis pea igaüks, kes üldse kunagi mõnd blogi luegnud on. Ja LCHFi elustiili blogi – see on lihtsalt väga praktiline ja varsti võiksin isegi kirjutada, kuidas kommi pole enam pool aastat söönud ja teatav hulk kilosidki kadunud.
Paari teismelise sõbranna lapse blogi ka, aga need olid tõepoolest teismeliste ülevaated oma kooli- ja igapäevaelust. Mis sellises vanuses on igati mõistetavad.
Kuna suuremjagu blogijaid on minust palju nooremad, siis on nende teemad ka teistsugused. Titeblogi on kahtlemata kõige tavalisem, aga mind kahjuks eriti ei köida, eriti veel liialdatult ninninännutavas stiilis. Sellepärast oleks väga lahe, kui leiduks rohkem üle neljakümneseid blogijaid, kes kirjutaksid teismelistest. Eelistatavalt nii nagu asjad päriselt on, mitte nii, et minu lapsed on nii tublid,laulavad, tantsivad, löövad trummi, käivad seitsmes trennis, õpivad viitele, ei astu kunagi ühestki keelust üle ega tee midagi teismelistele keelatut. Ilmselt on maailm selliseid noori täis, mina paraku isiklikult ühtegi ei tunne. Vanemaid küll, aga neid imelapsi pole kunagi näidatud. Tahaks lugeda selliseid harilikke, kerge huumoriga vürtsitatud lugusid sellest, kuidas asjad tegelikult on. Minu poeg näiteks sai kätte loa üheteistkümnendasse klassi istuma jääda – mitte et ta oleks pidanud, aga ta otsustas, et tahab jääda. Põhjendusega, et saab siis järgmisel aastal paremad hinded ja kokku tuleb abituur parem. Iseenesest kõlab nagu mõistlik mõte, ainult paraku ma tema põhjendust ei osta mitte üks teps – tegelikkuses on ta lihtsalt vana laiskvorst ja tahaks veel ühe aastakese rahulikult lulli lüüa. Ka mõistetav, sest mida mina ülikooli tegema läksin – ikka lapsepõlve pikendama, mitte ametit õppima. Seepärast ma ka eriti ei vingunud, noh, ikka vingusin ka, aga põhimõtteliselt on tegemist legaalselt täisealise isikuga, seega otsustab ise. Ja siin Saksamaal on klassi kordamine üsna tavaline – tegelikult ime, et ta siiamaani ei ole pidanud ühtegi klassi kordama. Suurima heameelega loeksin ka veidi küpsemate inimeste muust elust ja tegemistest. Ühe küpsema proua ma väljatoodud blogide hulgast siiski leidsin – kuna tal on 18 aastane laps, ei saa ta päris imik enam olla. Registreerisin end suisa jälgijaks ja pikapeale vaatan tema postitused üle. Ja siis oli veel keegi viie lapse ema, keda ma ka lugesin, aga see oli ikka liiga lapsekeskne ja kergelt kibestunud minu maitse jaoks. Toda viimast ei avastanud ma küll nüüd blogiauhindade järellainetuses, vaid kunagi keegi soovitas, mingi seos Kodutunde saatega oli sellel kirjutajal veel, aga nüüdseks olen nimegi unustanud.

Paraku leidus ohtralt ka selliseid, et tahaks jällegi parafraseerida oma isa: “räägi vähem, näed targem välja.” Tõesti, nii mõnelegi tahaks soovitada, “kui vähegi saad, ära kirjuta!” Aga sõnavabaduse tingimustes on kõigil see võimalus ja vabadus ja minul on alati võimalik neid enam mitte lugeda – mida ma kahtlemata kasutan. Oma suhtelises piiratuses ei saa ma päris täpselt aru, kellele, peale autori enda peaks pakkuma huvi postitused stiilis “mees oli trennist tulles väsinud, aga ma vingusin ja siis me läksime ikkagi linna. Kuigi ta ütles, et ma olen isekas. Sõime seal ja seal, toit tuli liiga aeglaselt ja siis ma teenindajale ütlesin…” Ja sellised sõnavõtud väikeste variatsioonidena pea üle päeva. Oma igapäevaelus toimuvat oleks vast tõesti mõistlikum kalendermärkmikusse talletada, aga nojah…

Teine asi, mida tahaksin inimestele südamele panna – mõelge hästi järele, enne kui võõrkeeles kirjutama asute, hoolimata sellest, kui hästi te seda endaarvates oskate. Hanna on ainuke, kelle inglisekeelsed postitused üldse silma ei riiva, samas ise olen mitut alustanud, aga sinnapaika on nad jäänud. Ei oska ma end võõrkeeles ikkagi nii väljendada, et rahul oleks. Kuigi ma tean, paar mu mitteestikeelset kolleegi loeksid hea meelega ja kogu selle lapendamissaaga võinuks nende jaoks inglise keelde panna, aga ei tulnud midagi välja. Alustasin küll paar korda, aga ei meeldinud mulle mu output. Üks väike postitus mul on inglises ja siis disclaimer, aga see lihtsalt peab olema, kuna seda nõudis mitteestikeelne isik. Nii lühikesi juppe ikka ju oskad. Samas imetlen kolleegi prantsusekeelst blogi, aga mu enda frantsees ei kerki kunagi sellistesse kõrgustesse, et selles kirjutada. Tegelikult puudub isegi selline ambitsioon!