Esimene nädal ja natuke veel

Olen siin olnud nüüd täpselt ühe nädala, või tähendab, eelmisel reedel jõudsin, laupäeval oli esimene tööpäev. Täna läksin lõpuks ka esimest korda suusatama – ühest küljest muidugi lubamatu, teisalt, ma olen siin ikkagi 15 päeva, seega ei ole vaja igal viimsel kui vabal hetkel mäele kihutada. Arvestades, milline ülisupermõnus ilm on pühapäevast alates olnud, on mittesuusatamine ikkagi ilge raiskamine. Praegu on ikkagi parem suusatada kui jaanuaris või detsembris. Kui on soe, siis kohe päriselt ja korralikult! Siis olid ööd liiga külmad ja õhtul läks liiga vara pimedaks ja liftiga sõitesl oli kogu aeg külm. Sel kolmapäeval, kui mul oli vaba päev, ei viitsinud ma end lõpuks mäele vedada – peamiselt seetõttu, et suusad olid võtmata ja puudus pauer hakata varustusega asjatama, mis muidugi võtab nii umbes 2 min, sest täna palusin poistele endale üks paar suuski ette valmistada, andsin oma saapa – ja oligi minu poolt kõik. Muidugi, see kõige hullem ka – oma kaal tuleb öelda! Miks, miks küll ometi lumelaua puhul pole vaja kaalu öelda, aga suuskade puhul on. Muidugi ma valetan natuke, aga ma usun, et kõik naised, kes just alakaalulised pole, valetavad natuke. Sisesuusamäel, kus sind kaalub masin, on vahemikud 15 kilo kaupa, seega kui end 6-7 kilo kergemaks valetada ei juhtu ka midagi, olen aja jooksul järeldusele jõudnud :).

Aga selsamal kolmapäeval, kui ma suusatama ei läinud, sõitsin siiski alla külla, et ilma ja väljas kõrtsis istumist ja veini nautida. Pärast tulin pool maad jala koju. Ausalt öeldes oli juba rakse, tappis kaloreid hoopis rohkem kui suusatamine, ma arvan, sest kogu aeg ülesmäge ja toidukott, nii 3 kilo vast ikka, ka kaasas. Igal juhul koju jõudes olin sõna otseses mõttes tapetud ja pididn tükk aega voodil lõõtsutama. Tänane suusatamine polnud pooltki nii tappev. Sõitsin kokku umbes 3 tundi, sellest 20 min võtsin kohvikus einet. Alguses tundusin endale eriliselt heas vormis olevana, et üldse ei väsinud ära ega midagi – ma muidugi ei hakanud ka oma suutlikkuse piire proovima, vaid sõitsin rahulikult ja kindlalt nõlvu, mille suhtes 200% kindlalt teadsin, et need mulle mingeid ebameeldivaid ega ootamatuid üllatusi ei valmista. Olengi praegu selline – kui mõni punanae tundub kohati liiga kahtlane, siis juba ei lähe. Tegelikult käin endale natuke närvidele ka, et sugugi mugavustsoonist välja ei taha tulla, aga samas kogu aeg ka ei saa end proovile panna, elu on seda minu eest juba piisavalt teinud. Samas kui pärast poes tagasi olin, tundusid lihased siiski väsinud ja mõnus rammestus tuli peale. Sellega seoses kavatsen täna uinuda umbes kell 10. Eriti arvestades, et peamiselt laiskuse, aga veidi ka kokkuhoiu tõttu on mul nüüd kodus kogu toit otsas. Homme hommikul on võimalik süüa kaks mandariini ja pool õuna koos natukese moosiga (saia ei ole). Mul ei ole ka veini ja on ainult kaks sigaretti, aga mõtlesin, et olgu peale, las olla surnuks suitsetamise projektis siis väike vahe (arvestades, et pooled neist suitsudest, mis ma tõmban, mulle ikkagi ei maitse) ja see on küll kokkuhoid, sest pakk Philip Morris One’i, mis on ainuke maitsev sigaret, maksab siin 6.90.

Tähelepanekuid poest: enamik naisi, kes proovivad karusnahkseid kasukaid, on oma huultessse ka botoksit süstinud, mis annab neile spetsiifilise pardiilme. Huvitav, millest selline seos?

Ma ei välista absoluutselt ilukirurgiat ja olen iseennastki juba veidi järele aidanud ja aastate lisandudes aitan kindlasti veel – aga ikkagi, no milleks selline pardimokk. Ja tegu ei ole noorte tüdrukutega, kes rumalusest võisid liiale minna ega ka sellistega, kes valisid odavaima variandi. Kahtlemata heal järjel prouad, vanus 35+ ja väga kaugele üles, täitsa meeldiva käitumisega (kui see karusnahaarmastus välja jätta) – ja siis korraga selline pardimokk. Arusaamatu!

Ükspäev juhtus ka täiesti uskumatu lugu – saabus proua ja tahtis osta ära meie seinale teibiga kinnitatud, täitsa tavalist, märtsis siinsamas toimuvate slaalomi maailmakarika finaalide plakatit. Mina ei suutnud oma kõrvu uskuda ja arvasin tavapäraselt, et ju ma ei saa aru, korrutasin igaks juhuks üle, et tahate plakatit,… “eee.. .me ei müü plakateid”.. “Jah, tahan plakatit,” teatas proua ja vedas mu kättpidid seinal oleva plakati juurde. “Sedasama, ja mis siis, et teibitükid küljes…” NO kui plakatiti siis plakatit! Proua ämm vaatas eemalt ja pidas peenikest naeru, ta ka alguses ei uskunud, aga pärast vist niisama nautis vaatepilti, kuidas ma plakatiga hädas olen :).

Proua ämm on ka üks naljakas kuju – vahepeal tundus mulle, et ta kohtleb mind nagu puudega last ja ma ei saagi täpselt aru, kas sellepärast, et mu prantsuse keel pole perfektne või sellepärast, et ükspäev väikese jama kassas kokku keerasin. Ühel hommikul andis see kuidagi eriti tunda ja peaaegu oleksin Kristale sõnumi saatnud, küsimaks, kas ongi nüüd nii, et ämm peab mind veidi puudeliseks. AGA – tark ei torma – õnneks ei hakanud noort ema mõttetute küsimustega tüütama ja juba varsti ta mind enam päris puudelisena ei kohtlegi. Vahepeal viskame omavahel naljagi ja kui kliente pole (mida juhtub sageli), proovime vahelduseks riideid. Ta on lihtsalt väga vähese stressitaluvusega ja kogu aeg muretseb. Ükspäev isegi ütles mulle, et te saate ikka väga hästi prantsuse keelest aru!

Klientide vähesusest on muidugi kahju – samas, kõik kohad on inimesi täis, mingit normaalset ööbimist saada ei ole, aga keegi ei osta eriti. Seekord on mul küll tunne, nagu käiks koolivaheajal tööl. Olen nüüd ainult kuueni poes (kuna hooaeg on nii niru, siis ilmselt igasugune kokkuhoid on kokkuhoid). Vahepeal tundub mulle, et tegelikku vajadust minu järele ei ole, aga kuna sai kokku lepitud, siis nad ikkagi tahtsid, et ma tuleksin. Ja olengi nagu vaheajal töötav koolilaps, kes võib varem ära minna. Tegelik vajadus kahe inimese järele poepoolel on kuskil 2-3 tundi päevas. Nädala lõpus vast veidi rohkem, kui kõik suuski tagasi toovad või laenutavad, sest meie võtame ju raha vastu. Nädala sees on suhteliselt vaikne. Vahepeal tundsin end üsna mittevajalikult, aga nüüd olen harjunud. Teen niipalju kui võimalik ja eriti ei põe, sest nii see nüüd on ja olgu siis peale. Ma ise poleks ka saanud kauemaks kui kaheks nädalaks sugugi jääda, sest kõik need ehitusarved, mis maksmist tahavad, nõuavad ikkagi, et hakkaksin niipea kui võimalik ja nii palju kui võimalik pärisraha teenima. Aga kui see jupp majast nüüd Pärnus valmis saab, siis EI REMONDI MA OMA ELUS ENAM MITTE MIDAGI. Ja mingit “never say never” pole vaja mulle meenutada, sest täpselt nii see läheb. Maksimum, mis ma veel kunagi olen nõus tegema on võibolla seina ja akende värvimine. Aga selle üle mõtlen ka enne põhjalikult järele.

Homme algab seekordse siinviibimise highlight – saabuvad Anneli ja Kristi koos Emiliga. Kahjuks pole Anneli ja Emili eriti suusatajad, Kristi on lumelaudur. Vähemalt on mul mõneks päevaks kaaslane, ei pea enam üksi mäekohvikus istuma ja ehk õnnestub ka Anneli kuskile meelitada. Ja viimaks ometi saab hakata restoranis õhtustama, mitte oma väikeses kööginurgas pakisuppi või makaroni mugima. Loodetavasti õnnestub vähemalt ühel õhtul ka kohaliku ööeluga tutvuda.

Rahvustega on viimasel ajal kitsas: üks pakkumine mitme päeva kohta. Ja see kõige traditsioonilisen: venelane.

Poolteist kuud sai mööda nagu linnutiivul…

ja olengi jälle mäe otsas tagasi. Elu üle järele mõtlemas, nagu saksa klassikalise kirjanduse lipulaevas “Võlumägi”, mis oli küll mu öökapiraamatuks tubli neli aastat, kuid paraku esimesest neljandikust kaugemale ei jõudnudki. Mitte et tegemist oleks igava raamatuga – ei, aga lihtsalt mitte midagi ei toimu. Samas õppisin sealt uue eestikeelse sõna – söölas. Kes arvab ära?

Aga siin ma nüüd igal juhul jälle olen ja tunnen end päris koduselt.

Liiga palju muidugi elu üle mõelda ei jõua, sest olen ju tööl ja täna-eile olid ka suhteliselt rahvarohked päevad. Nädala sees läheb ilmselt rahulikumaks. Aga ongi mõnus, sest niisama poes leti taga passida on ikkagi väga igav.

Inimesed on jätkuvalt suhteliselt toredad, vähemalt suurem enamik. Kuna on koolivaheaegade aeg, siis kohtab palju vanavanemaid lapselastega. Mõned on äraütlemata nunnud ja armsad, aga on ka lapsi, kelle ma otsekohe välja viskaks ja tänaks jumalat, et minu omad nii normaalsed on. Samas, kanaemade suureks õuduseks kinnitan, et mul on tegelikult hea meel siin üksi olla. Vahepeal on ikkagi väga mõnus, kui vastutad ainult iseenda eest ja kõik teised on kuskil kellegi teise või iseenda vastutada. Liigselt ehmuda pole ka vaja – lapsed on hoitud ja toidetud ja järele vaadatud ning ilmselt rõõmustavad ka minu vahepealse eemaloleku üle.

Vanaemad on ägedad – tillukesed ja kortsus, aga sellised, kelle kohta mutike mitte kuidagi öelda ei saaks. Hoolitsetud, kerge meigi ja väga hästi lõigatud ning alati korras soenguga. Eranditult viisakad ja lahked. Ise hakkan kaheksakümneselt ka selliseks! Vanaisad löntsivad rahulikult sabas, maksavad ja ostavad endale selliseid riideid nagu tüdruklapselapsed soovitavad.

Ma ei tea, kas tegu on mäestikuõhu või millega, aga täpselt nagu eelmiselgi korral magan esimestel päevadel nagu beebi – eile näiteks 12 tundi. Viskusin pärast õhtusööki korraks voodile, et veidi lebada ja siis igasugu asju tegema hakata – blogi, raamat, pr keele väljendid jne… Ärkasin korraks kell pool 1(arvates esialgu, et kell on 9). Ja magasin siis edasi nagu kott ning hommikul kell 8 kui kell helises, tundus, et pole sõba silmale saanudki, laske mul ometi magada. Paari päeva pärast on kere ilmselt mäeõhuga harjunud ja magab nagu tavaliselt.

Suusatama pole ka veel jõudnud, kuigi täna oli fantastiline ilm. Kui homme samasugune, siis vast kulutangi lõunavaheaja suusatamiseks. Tegelikult mingit suusakaaslast oleks vaja küll. Parim oleks muidugi Alwin, kes on must niipalju parem, et mind kogu aeg provotseerib ja seega võtan ka mina keerulisemaid nõlvasid ette. Praegu ei hakka eriti oma mugavustsoonist välja tulema – sest iga kere on täpselt nii laisk kui sel olla lastakse. Noh aga kui Alwinit ei saa, siis võiks niisama keegi olla, vähemalt minuga võrdne. Üksi on vahepeal ka tore, aga mitte kogu aeg :).

Ahjaa, ikka üks väga nõme klient oli ka eile, ise oli valesti broneerinud, süsteemis, mis pärast kinnitamist muutusi ei luba ja hakkas siis oma raha tagasi nõudma, süüdistades meid seitsmes surmapatus, muuhulgas tema raha varastamises (kusjuures see pole isegi mitte meie süsteem) ja ähvardas, et ta ei osta meie poest enam ühtegi asja – like shit seda vaja, palju üks kitsi belglane ikka osta jõuab! Kogu see hirmus vingumine ja ülbitsemine toimus kogu ta pere juuresolekul – proua ja 3 last, üle 10 aasta kõik vanad. Õudne, Gregor kutsub mind korrale juba siis, kui vahel – ja kahtlemata täiesti põhjendatult – vingus nägu teen! Lastest tulevad kas samasugused või hakkaavd nad mõne aja pärast oma isa pööraselt häbenema. Õnneks oli hetkel kohal ka proua ämm, sest mul oleks peagi seletamise peale keel sõlme läinud – samas ta ei tahtnudki midagi kuulda, vaikiv vastane olekski olnud väga sobiv. Paar väikest jama suutsin ka kokku keerata, kusjuures mitte keeleoskamatusest, nagu kogu aeg kardan, vaid hajameelsusest. Aga õnneks oskasin need ka ise likvideerida.

Eile õppisin selgeks ka uue sõna – ápres-ski. Ei, see pole see mida te arvate. Need on saapad. Saapad, mis pannakse jalga pärast suusatamist. Ühesõnaga selline mõnus mugav saabas! Esimesel hetkel olin küll täiesti rabatud, kui härra tuli küsima laste ápres-ski’d. Eeee…kas kuskil korraldatakse mingeid, spetsiaalselt lastele ja miks siis neid poest otsida…. Aga õnneks ei jõudnud arusaamatust tekkida, sest saabas oli kaasas. Aga ikkagi, no miks ei võiks saabas olla saabas, täpselt nagu 92 võiks olla 92 mitte neli kahtekümmet ja kaksteist.

Viimase kahe päeva jooksul pakutud rahvused: venelane 2x, inglane 2x, austraallane 1x, sakslane 1x. Valik hakkab kuidagi lääne poole nihkuma, aga venelane ei kao kuskile. Ju mul siis ikka on vene allüür :). Ja täitsa kahju on inimesi kurvastada, et ma tegelikult räägin vene keelt halvasti ja meie, eestlased, niisama, ilma õppimata vene keelest aru ei saa!