Vahepeal Eestis

Pidin tegelikult kirjutama elust lastekodus, aga see peab natuke ootama, sest vahepeal käisin kiirkorras Eestis oma uut suvituskorterit sisustamas ja polnud aega lastekodu elu üle mõtiskleda. Korter sai sisustatud ja korda ja ma vahepeal ise ka ei suuda uskuda, et mul ongi nüüd selline hiiglaslik maja. Alumine korrus on täielikult renoveeritud, säilitades vana nii palju kui võimalik. Osa on muidugi ka uus ja seetõttu ka suvituskorteri nimi “The mixture of modern and old”.  Kusjuures alumisel korrusel on anfilaadis kolm kahe poolega ust ja kõik näebki välja natuke nagu lossis. Väga ebapraktiline küll, aga see-eest stiilne :). Millelegi tuleb ju lõivu maksta. Jube kiire oli ja selgus mitmeid huvitavaid tõsiasju, näiteks, et Pärnust pole võimalik osta kasutataud kodumasinaid, tähendab on, aga valik on ülimalt väike. Kasutatud keraamilisi pliite polnud ühtegi saada ja nõudepesumasinaid oli üks, mis mulle aga mõõdult ei sobinud ja välimuselt ei meeldinud. Aga suurepäraste sõprade abiga sai kõik lõpuks tehtud, koos väikeste viperustega, muidugi, näiteks suitsuandur sai kinnitataud eleltrijuhtmesse, mistõttu tekkis lühis ja lõi kogu maja elektri välja. Aga õnneks saime sellele kiiresti jaole. Ja ma ei jõua ära tänada oma suurepäraseid sõpru ja kolleege, kes aitasid nii nõu kui jõuga ja oma majapidamises mittevajalikuks osutunud esemetega. Panen siia mõned pildid ka. Kuna nüüd on mitu asja nii hästi läinud, jään kindlalt lootma, et mu elus hakkab nüüd kõik taas ülesmäge minema, olen oma õppetunnid käte saanud, nendest õppinud ja asjad jooksevad oma rööbastesse taas tagasi. Eileõhtuste diskussioonide põhjal, mille sisusse ma hetkel laskuma ei hakka, võin veelkord oma saba kergitades öelda, et mul on ikka ülisuurepärased lapsed, nad on targda, armsad ja äraütlemata lojaalsed. Mitte igaüks ei saa kiidelda niisuguste pubekatega. Ikka midagi olen elus väga õigesti teinud, mis siis, et hetkel seda kohta ei näe. Ahjaa, kui keegi soovib korterit üürida, võib minuga ühendust võtta. Selleks suveks paraku midagi pakkuda ei ole, talveperiuoodi osa spole veel otsustanud, mida teen. Korteri leiab ka Airbnbst, mis on hetkel ainuke koht, kus end olen eksponeerinud ja praegu pole rohkem ka vaja.

Suvituskorteri elutuba kaminaga.

Suvitajate magamistuba

See on minu uus lemmiktuba, mis kannab peent nime raamatukogu. Hetkel need ülestehtud voodid muidugi segavad, aga kui ma ise seal elama hakkan, siis neid ei ole, küll aga on veel palju rohkem raamaturiiuleid, kiiktool ja põrandalamp

Elustiil

Hannast inspireerituna tuli ka tahtmine veidi elustiiliblogi üle lamiseda. Hanna ütles enamuse küll juba ära – mulle on samamoodi alati mõistatuseks jäänud, mis see siis ikkagi on. Ma ju kirjutan siin selles blogis igasugustest asjadest, mis kõik ongi minu elust – aga elustiiliblogiks ei saa seda ju ometi nimetada. See on ikka niisamablogi ja puudutab mõningaid fragmente, mis mingil ajahetkel ja mingil põhjusel on olulisemad kui teised. Ei arva ma endal olevat pädevust ega õigust hakata ülejäänud maailmale õpetama, et elage nii ja tehke naa, jooge sellist veini, kandke niisuguseid rõivaid, õppige sellist eriala ja valige too amet. Uskumatu enesekindlus! Lapsendamise lugudega ma tegelikult vaikselt loodan, et kui siia sattub keegi, kelle peas on kunagi lapsendamise mõtted mõlkunud, siis äkki saab ta julgust ja kindlust juurde, eriti just vanemate laste lapsendamise osas ja võib-olla saan seeläbi kaudselt panustada veel mõne lapse koduleidmisse. Aga see on ka kõik, mida mul maailmale öelda oleks. Võib-olla kõlbaks ka pidada Keskealise Kreemiblogi, kus ma võiksin küll pikalt käsitleda kreeme  ja muud, mida aastakümnete jooksule endale peale olen määrinud ja mida head need mulle kõik on teinud (olen sügavalt kreemiusku), aga paraku unustan üsna kiirest ja igasugune süsteemne lähenemine puudub. Seega oleks mu soovitus lühike – kasutage kreemi :). La Prairie või kui parasjagu raha vähem (nagu mul praegu) sobib igale poole määrimiseks ka kookosõli. Esimese La Prairie ostsin endale 40-ndaks juubeliks, lähtudes seisukohast, et nii vana inimene peab ikkagi kasutama parimat, mis turul pakkuda. On küll väga hea, eriti sinine sari kaaviariekstraktiga, käsi sai kuradile antud ja seal ta nüüd on ja süda tilgub verd iga kord kui otsa saab. Ja kosmeetikast ja ilumaailmast arvasin end suhteliselt palju teadvat hetkeni, kui majja saabs 14-aastane tütarlaps. Nüüd ma tean, et ma midagi ei tea ja seega Keskealise Ilu- ja Kosmeetikablogi ka ei tule, jääb see mis on, kajastab seda ja teist, mis hetkel tundub kajastamist väärivat ja ei pretendeeri õpetusi ega soovitusi andma. Kreemi taustal pistavad mulle emadepäevaks toodud lilled. Siia neist ka üks tervikpilt.

Lapsendamine, vol 2

Talvise koolivaheaja lõpuks oli selge, et lapsendamine tuleb – kuigi ma ise ka vahepeal ei uskunud, et ma päriselt seda kõike teen. Ja polnud isegi kindel, kas Laps üldse tahab. Enne tagasisõitu pidin igal juhul jutu ära rääkima ja vaatama, milline on esialgne reaktsioon. Polnud sugugi nii kerge – olulisi asju on ikkagi nii raske rääkida. Lõpuks võtsin end kokku ja lähenesin ettevaatlikult: “Kui sa nüüd lastekodusse tagasi lähed, siis hakkavad kõik su käest küsima, kas sa tahaksid päriselt minu lapseks saada. Mina olen valmis, aga saan aru, kui sa ei taha või kardad välismaale kooli minekut. Mõtle ja otsusta nii nagu sulle õigem tundub. Mina ei solvu ega pahanda ja tugipereks jään sulle ikka.” Laps ei öelnud esialgu midagi, aga näost oli näha, et tegelikult talle see mõte meeldis. Mõne aja pärast oligi ta lastekodu juhatajale öelnud, et tahab ja on valmis Saksamaale kooli minema. Mina pidin hakkama administratiivse poolega tegelema – võtma tõendi perearstilt ja psühhiaatrilt, et olen terve, nii vaimselt kui füüsiliselt ja suure tõenäosusega enne lapse täisealiseks saamist saba ei anna. Siis avaldus Narva sotsiaalosakonda, sealt nõusolek, omakäeline nõusolek elukaaslaselt ja pojalt, palgatõend, väljavõte karistusregistrist, Lapse nõusolek ja kõige tähtsam – pereuuring.

Pereuuring oli uskumatu, aga samas huvitav ja lõppkokkuvõttes positiivne kogemus. Alustada tuleks muidugi sellest, et õige pereemana tõmbasin päev enne uuringut Tallinnas sõbranna sünnipäeval nina mõnusasti täis ja võtsin veel koduteelegi veidi džinni toonikuga kaasa – noh, et tagasiteel autos liiga igav ei hakkaks (ise ma roolis polnud, ausõna). Kõik kohalolnud külalised said piisavalt, vast liigagi piisavalt, kuulada mu lapsendamisplaanidest ja eelseisvast pereuuringust. Kogu ülejäänud pere oli ka kaasas, paraku konutasid nad enamasti diivanil ja ootasid, et proua ometi lõpetaks ja nõustuks koju minema :).

Järgmisel hommikul polnud enesetundel õnneks eriti viga ja kuna pereuurija pidi saabuma kell 12, jõudsin veel poodigi, et katta imposantne hilise hommikusöögi laud. Uurijale avanes tõeline pereidüll – Mees pliidi ääres gluteenivabu banaanipannkooke küpsetamas (kuna uurijaproua oli paleodieedil), pestud ja kasitud ilusad teismelised koos ema ja tulevase emaga lauda katmas.

Uurija oli küpses vanemas keskeas, ametlikult pensionil olev proua, aga oma vanuse kohta väga kaasaegne ja avatud silmaringiga. Algul istusime kõik koos lauas, ajasime rohkem niisama juttu, vastasime peamiselt üldistele küsimustele ja siis lasti lapsed oma asju ajama. Meie küsitlemine jätkus. Pidin andma pika ülevaate oma lapsepõlvest, sugulastest, suhetest, tööst, hariduskäigust jne. Siis tegi seda ka Mees. Proua sai ka inglise keels küsitlemisega täitsa arvestatavalt hakkama. Kokku viibis ta meil seitse tundi jah, just nimelt, seitse. Kusjuures küsitluse viimase osani ei jõudnudki ja lapse kasvatamise kontseptsioon jäi mulle koduseks ülesandeks. Poja puhul pole mingit kontseptsiooni kunagi olnud, lähtealuseks on “terve annus laiskust.” See ei tundunud siinkohal siiski paslik, hoolimata sellest, et proua sosistas mulle vandeseltslaslikult tavapärase “teil nii hästikasvatatud poeg, kas ta vahel vastu ka hakkab.” Muidugi hakkab ja kuidas veel, aga eks elu ole õpetanud, millises olukorras oleks tervislikum hästi käituda. Ja kui härra on otsustanud käituda, on ta ikka äraütlemata šarmantne, ei saa ma jätta oma saba kergitamata. Ah, ta on muidu ka ikka päris normaalne noormees. Aga kuna ei sobinud öelda, et mul lapse kasvatamise kontseptsioon puudub, imesin üsna mitu lehekülge klaviatuurist välja. Õnneks olid suunavad küsimused ka.

Paari nädala pärast saabus valmis uuring, mis oli tõeline magic. Üksteist lehekülge puhast kiidulaulu. Isegi need asjad, mida uuringu käigus mulle ette heideti (et olen liiga delikaatne ja Last otseste küsimustega ei pommita), olid osavalt voorusteks pööratud. Lugesin kohe kaks korda algusest lõpuni läbi, sest liiga tihti niisugust ülivõrdelist ülistust ju ei kuule. Pean kasutama juhust ja lisama mõned väljavõtted:

Kui tõesti peaks tulema mingi probleem, mis võiks ohustada nende kooselu (mis see küll võiks olla, imestavad nad), püüavad oma suhet siiski päästa, probleemid lahti rääkida ja vajadusel professionaalset abi otsida. Kooselu õnnestub vaid siis, kui mõlemad seda tahavad. – Kahjuks nii ei läinud :(.

Pxxxxx ei karda Lapse kasvatamisel esile kerkida võivaid probleeme. Ütleb, et probleemid võivad tekkida ka oma bioloogilise lapse kasvatamisel. Usub Last juba nii hästi tundvat, et on kindel – väga suuri ja lahendamatuid muresid ei tule.

Pxxxxx tahab, et Lapsest saaks eluga hästi toime tulev, enesekindel ja väärikas täiskasvanu, kes on leidnud oma eriala ja oma tee, kes on enesekindel ja oskab soovitut saavutada. Inimene, kes oskab oma väärtust hinnata, suhtub lugupidavalt endasse ja teistesse. Haritud, kuid mitte ilmtingimata akadeemilise haridusega. Iseendaga toimetulev, teatava majandusliku mõtlemisega. Laia silmaringiga, tulevikkuvaatav, tolerantne, hooliv. Tahab Last toetada tema tee leidmisel, kuid mitte oma eelistusi peale suruda.

Isegi kassid on meil ideaalilähedased (voodisse pissimine ja varahommikune näljane kräunumine ukse taga ning sõltuvuslik juhtmesöömine pole ju mainimisväärsed).

Kölnis on peres kaks musta kodukassi – 5-aastased ühest pesakonnast pärit kassikesed. Loomad on puhtad, hästi kasvatatud, heade kommetega, steriliseeritud, õues ei käi.

Terviseteadlikkus – kusjuures ütlesime ausalt, et oleme pühapäevasuitsetajad. Proua aga kinnitas, et kuna tema meid pole kohalviibitud aja jooksul suitsetamas näinud, lähme mittesuitsetajatena kirja.

Kõik lasevad end arstlikult uurida ca kahe aasta tagant, külastavad regulaarselt hambaarsti. Keegi peres ei suitseta. Täiskasvanud on normaalsed alkoholitarbijad: Pxxxx võtab vahel pokaali valget Prantsuse veini, Axxxx eelistab õlut, nagu saksa kultuuris tavaks.

Pere eluviis on tervislik. Pxxx armastab küll magusat, kuid muus osas eelistab ta juur-ja puuvilju, gluteenivaba toitu, liha, kala. Axxxx seevastu liha üldse ei söö, sest on põhimõtteliselt loomade tapmise vastu.

Lapepõlvekodu

Pxxxx on saanud lapsepõlvest õiged moraalsed väärtused, delikaatse ja lugupidava suhtumise kaaskodanikesse, taktitunde, nägemuse harmoonilisest paarisuhtest, soovi olla ühiskonnale kasulik, armastuse ja respekti raamatute vastu.

Ja minu absoluutne lemmik

Arvesse võttes Pxxxx diskreetsust, pole kahtlust, et ta teeb seda alles siis, kui laps on selleks valmis, ja ka siis äärmiselt taktitundeliselt ja kriitikavabalt lapse päritolu suhtes.

Selline uskumatu, delikaatne ja taktitundeline inimene olen. Jah, ma katsun, aga välja tuleb… no ma ei tea.

Pereuuring tehtud, esitasin dokumendid Ida-Viru maavalitsusse vastavale spetsialistile, kes need edasi kohtusse suunas. Tavaliselt pidi dokumentide esitamisest kohtule kuni lapsendamisotsuse vastuvõtmiseni kuluma 3-4 kuud, aga me palusime kiiremini teha, et Laps ikka augusti keskel algavaks kooliaastaks täitsa minu oma oleks. Natuke tuldigi meile vastu ja istung toimus juba juuni alguses.

Vahepeal oli vaja otsustada ka Lapse uue perekonnanime küsimus ja avastasin jälle, et olen tõeline jänespüks, sest ma ei julgenud küsida, kas tahad oma nimele jääda või minu nime võtta. See lahter oli meil avalduses tükk aega tühi, kuni lõpus helistati ja öeldi, et otsustage ometi ära. Ei jäänud muud üle, kui Lapsele kiiresti sõnum saata – millist nime tahad. Tahtis minu oma! Vastus tuli kiirelt ja kohe, ilmselt oli tema peas juba valmis. Kõiki neid pabereid ajades asjalikult toimetades hakkas endale ka rohkem kohale jõudma, mida ma tegelikult teen ja et mul saabki teine laps olema. Kölnis kooli otsimine tundus endiselt ületamatu takistus, aga sina oli õnneks veel veidi aega. Vahepeal saabus maikuu, mille veetsin Eestis ja suures osas lastekodus elades, et Lapsega rohkem koos olla. Järgmine osa tulebki elust lastekodus.

Emadepäev

Eile ei märganudki, et lapsendamise esimene osa sai valmis just emadepäeva eelõhtul. Kah kuidagi sümboolne. Muidu on emadepäevaga nii, et ema küpsetas emadepäevakoogi ja pärastlõunal ärganud teismeline poeg kinkis selle lahkelt emale tagasi. #life with teenagers. Aga ei kurda. Tegelt on naljakas!

Lapsendamine, vol 1

Väga paljud on palunud, et ma kirjutaksin lapsendamisest. Vahel mulle tundub, et mis sest ikka kirjutada, lapsesaamine nagu lapsesaamine ikka. Mis iseenesest pole ka ju mitte üks teps lihtne ettevõtmine, üks olulisemaid, tegelikult, ja terve virtuaalmaailm on täis beebiblogisid, mis tasapisi kasvavad “kohutava kahese”, “jonniva kolmese” ja kes-teab-mis-veel blogideks. Minul on teismelised ja teismelise ema blogi ma mitmel põhjusel pidama ei hakka, mul pole õigust peaaegu täiskasvanud inimesete elu oma nägemuse kohaselt kogu maailmale laiali laotada. Aga lapsendamise loo võin kirja panna, nimesid ja kohti nimetamata. Kuna see on pikk, tuleb vist mitmes jaoks.

Alustada tuleks sellest, et ma tegelikult tahtsin juba varasest noorusest peale kedagi lapsendada. Miks? Pole aimugi, lihtsalt oli selline tunne, kogu aeg, et kunagi ma kellegi lapsendan. Samas polnud kunagi tunnet, et minust saab suure pere ema, tahan saada viis last või muud sarnast. Selline emalik ninnutaja-nännutaja-nunnutaja tüüp pole ma kunagi olnud, pigem veidi sinsisuklusele kalduv, natuke karjäärihimuline (aga väga vähe, liiga vähe), peamiselt aga laisk ja mugav.

Nii juhtuski, et kolleegi sünnipäeval tutvusin prouaga, kes lisaks kõigele muule, oli ka lastekodu nö “omanik”. Lastekodu omanik kõlab väga kahtlaselt, aga põhimõtteliselt ta seda oli ja siiamaani on. Raske iseloomuga ja väga keerukalt manageeritav proua, aga kahtlemata õige asja eest väljas. Võime teda nimetada ka projektijuhiks, nii oli öelnud ka “Eesti Naine”. Esmakohtumisel me tegelikult lastekodujutuni ei jõudnudki ja avastasin alles paar kuud hiljem, sealtsamast “Eesti Naisest”, et lastekodu projektijuht on sama naine, kellega sünnipäeval tutvusin. Mitte et ma mingi märkide lugeja oleksin, aga ju oli aeg küps, et härjal sarvist haarata. Alguses mõtlesin olla niisama tugipere, koolivaheajad jne, eriti arvestades, et ma ju kogu aeg Eestis pole ja tegelikult tundus mõte tuua Laps päriselt siia, välismaakeelsesse keskkonda ja kooli natuke hirmutav ja liiga palju. Ühesõnaga, ma kirjutasin prouale ja ütlesin, et olen ammu tahtnud ja kas tal on keegi, kes võiks minusugust tugiisikut vajada. Mina tahtsin tüdrukut ja vanemat kui kümneaastast – sest poeg mul on ja kannatust ega närvi tittedega jännata ei ole. Pealegi olen ma loomult suurte-laste-ema, ideaalis kasvataksin last esimese eluaasta, sest siis on ta armas nunnu väike imik ja suure osa ajast püsib seal kuhu paned, järgmised üheksa aastat kasvatagu keegi teine ja siis ma võtaks jälle ta tagasi (ärge nüüd päris lintšige :)). Proua Lastekodu oli väga rõõmus ja teataski paari kuu pärast, et tal on üks 12-aastane tüdruk, kes pole tükk aega endale kedagi tahtnud, aga nüüd tahab ja me võiksime kokku saada. Sõitsingi siis prouaga koos lastekdusse, või täpsemalt ratsalaagrisse, kus lapsed olid veetnud nädala oma suvevaheajast, võtsime ta sealt peale ja sõitsime lastekodusse. Muidugi oli Laps algul väga tagasihoidlik ja häbelik ja ausalt öeldes, mina ka. Kusjuures muudkui meenutasin endale, et mina olen siin täiskasvanu ja tegelikult peaksin olukorda kontrollima ja juhtima. Aga pole see sugugi nii lihtne, 3-4 aastasega, kes lihtsalt tahaks, et temaga tegeldaks ja sülle võetaks võib-olla küll, aga mitte 12-aastase väikese inimesega, kelle on seljataga kirju ja osaliselt meile, roosas mullis elajatele, täiesti arusaamatu elu. Pole sugugi nii nagu Hulkur Rasmuses, kus vanemad tulid last valima ja võtsid alati heledate lokkidega tüdruku, mitte tumedapäise kriimulise poisi. Tegelikult on lõplikuks valijaks laps – ja õige ka. Kaalul on ju tema elu ja heaolu. Muidugi, keegi ei sunni kedagi võtma last, kes talle absoluutselt ei meeldi ega sobi ja mis sellisest kooslusest väljagi tuleks. Igasugu õuduslugusid ilmub ikka ja jälle. Mul on tegelikult ka oma tutvusringkonast üks lugu, võib-olla jõuan hiljem selleni, ikka jälle nimedeta.

Meie ilmselt teineteisele meeldisime, sest Laps oli valmis minu tugilapseks hakkama, juuli ja augusti meil Pärnus veetma. Natuke administratiivküljest ka – kui soovid hakata tugipereks, tuleb esitada avaldus elukohajärgsesse sotsiaalosakonda, lastekaitsespetsialistile, nemad tulevad ja vaatavad kodu üle, kiidavad (või siis ei kiida) heaks ja aitavad leida sobiliku tugilapse. See viimane oli minu puhul veidi teisiti – Laps oli juba olemas. Esialgu tekitas see asjaolu ametnikes veidi vastuseisu, aga kodu nad üle vaatasid ja heaks kiitsid. Kuna ma ei saanud kodu füüsilisel vaatlemisel ise kohal viibida, tegi seda parsjagu meil peatnunud sõbranna, ja jumal tänatud, sest mu isa, kes ka oli kohale tulnud, vastas näiteks ametniku küsimusele mu perekonnaseisu kohta: “Noh, nagu see tänapäeval on – täna üks, homme teine.” Õnneks vanainimese torinat liiga tõsiselt ei võetud ja sain loa ja heakskiidu tugiiisikuks hakata. Juulis Laps saabuski ja kummalisel kombel ei ole mul tegelikult mitte midagi erilist meie esimese suve kohta kirjutada – elasime koos, saime hästi läbi, probleeme polnud. Tõesti, ühtegi probleemi polnud. Laps oli hea ja mõistlik, me mõlemad veidi kohmetud. Osa ajast olime kahekesi, osa koos kogu perega – mees, poeg ja mehele küllatulnud sõber. Käisime siin-seal Eestis ringi, Hiiumaal ja Põhjarannikul. Õppisime ära ka inglise keele, milles Lapsel oli suvetöö, enne kooli Ida-Virumaale tagasi sõites tegime veel väikese Peipsi-äärse reisi ja käisime Narvas, kohtusime ka kohaliku lastekaitsetöötajaga, kes oli tol hetkel Lapse eestkostja. Muidugi oli Laps mulle armsaks saanud ja lahkumisel poetasin nii mõnegi pisara. Oleksin tahtnud temaga rohkem koos olla, mitte ainult siis, kui Eestis käin, sest iga kord ei pruugi ka koolivaheaeg klappida. Lastekaitsetöötaja külastamisega lootsin jätta endast positiivset muljet ja saada luba, et Laps võiks näiteks koolivaheajal meile tulla. Oh püha lihtsameelsust!

Suurim bürokraatia läkski lahti siis kui tahtsin Last sügiseseks koolivaheajaks meile Kölni. Ise arvasin, et mul on kõik läbi mõeldud, kes toob, kes viib, kus me oleme ja mis teeme. Vastuseks tulid küsimused, et mismõttes, teie saksa kodu on kontrollimata, ja lähete vahepeal Strasbourgi, kus Laps seal elab ja magab? Loomulikult oleksin tahtnud vastata, et silla all ja prostitueerib koos minuga, vaadake milline ilus noor tüdruk, ma hakkangi juba vanaks jääma ja kogu see euroinstitutsioonides töötamine on lihtsalt kattevarjuks mu tegelikule, maailma vanimale ametile ja loomulikult tahtsin tugiisikuks lihtsalt seetõttu, et saaks endale sobiva järeltulija, kellega sissetulekut suurendama hakata. Antud olukorra vist mitte kõige jätkusuutlikum, mistõttu säilitasin tavapärase delikaatsuse ja taktitunde ja pakkusin üha uusi võimalusi, aga kõik ilma asjata. Ausalt öeldes kõik need sillaalused mõtted tulid tegelikult mitte niiväga mu enda rikutusest, vaid ametnike ja Proua Lastekodu lõpututest vihjetest. Vahepeal tundus, et kogu maailm väljaspool lastekodu kaitsvaid müüre koosneb ainult lapseahistajatest, vägistajatest ja pervertidest ja kui ma Lapse juba välismaale viin, siis midagi head seal küll olla ei saa. Seega, kõigist mu pingutustest ja lõpututest variantidest hoolimata ta tulla ei saanud. Viimane pakutud variant nende poolt oli, et kui üldse kuidagi, siis kasvataja tuleb kaasa, aga pole kindel, kas niigi on võimalik lubada – WTF, tahtsin seepeale röögatada. Kuigi kasvatajad olid neil väga toredad, aga mis kodune õhkkond saab tekkida, kui sul on kaasas KASVATAJA ja teiseks pidanuks ma siis ka kasvataja reisi kinni maksma.

Nii juhtuski, et pärast suve kohtusime alles jõuluvaheajal. Suhtlesime muidugi FBs ja muus sotsiaalmeedias. Laps sai mulle üha armsamaks, kui jõuluvaheajal talle järele läksin ja ta mind kallistas, tuli jälle pisar silma. Üldse olin ma sel jõuluvaheajal kuidagi nutune, kõik asjad ajasid nutma, küll Laps, küll muusika, mehest rääkimata. Nüüd hakkas ka Proua Lastekodu vaikselt lapsendamisest rääkima. Ausalt öeldes, ma ei tundnud end tegelikult valmis olevat ja oleksin alguses võibolla võtnud eestkoste või kasupere variandi, aga kuna olin välismaal, siis olid võimalused kõik või mitte midagi ja siinkohal olen nende lähenemisega nõus. Lapsendamine on pöördumatu, eeskostja või kasupere saab aga loobuda ja kui Laps “pärast sellist elu, nagu Teie saate talle pakkuda” – Proua Lastekodu sõnad – lastekodusse tagasi saata, siis ta murdub. Olen absoluutselt nõus, kuigi ma ei näe, et minu pakutav elu midagi niiväga erilist oleks, normaalne, harilik keskklassi elu, samas muidugi, see on kodu ja omad inimesed, mitte lastekodu ja kasvatajd. Kuigi tänapäeva lastekodu on hoopis midagi muud, kui näiteks siis, kui ma ise 8-9 aastaselt koos lastekodu lastega suvelaagris olin. Materiaalselt on neil ilmselt parem elu, kui paljudel kesisematest oludest kodulastel ja kasvatajad on 99% südamlikud ja head, aga see pole siiski kodu ja jamaks läheb tegelikult alles pärast täisealiseks saamist, sest siis pole enam kedagi ega midagi, kes toetaks ja aitaks ja nõustaks, 320 eurot lastekodulapse ühekordne elluastumise toetus ja võibolla sotsiaalkorter, mille võimalusel peaks eraldama kohalik omavalitsus. Samas pole nad näinud tavalist pereelu, neile tundub, et toit kasvab külmkapis, riided kapis ja raha rahakotis.