Talvise koolivaheaja lõpuks oli selge, et lapsendamine tuleb – kuigi ma ise ka vahepeal ei uskunud, et ma päriselt seda kõike teen. Ja polnud isegi kindel, kas Laps üldse tahab. Enne tagasisõitu pidin igal juhul jutu ära rääkima ja vaatama, milline on esialgne reaktsioon. Polnud sugugi nii kerge – olulisi asju on ikkagi nii raske rääkida. Lõpuks võtsin end kokku ja lähenesin ettevaatlikult: “Kui sa nüüd lastekodusse tagasi lähed, siis hakkavad kõik su käest küsima, kas sa tahaksid päriselt minu lapseks saada. Mina olen valmis, aga saan aru, kui sa ei taha või kardad välismaale kooli minekut. Mõtle ja otsusta nii nagu sulle õigem tundub. Mina ei solvu ega pahanda ja tugipereks jään sulle ikka.” Laps ei öelnud esialgu midagi, aga näost oli näha, et tegelikult talle see mõte meeldis. Mõne aja pärast oligi ta lastekodu juhatajale öelnud, et tahab ja on valmis Saksamaale kooli minema. Mina pidin hakkama administratiivse poolega tegelema – võtma tõendi perearstilt ja psühhiaatrilt, et olen terve, nii vaimselt kui füüsiliselt ja suure tõenäosusega enne lapse täisealiseks saamist saba ei anna. Siis avaldus Narva sotsiaalosakonda, sealt nõusolek, omakäeline nõusolek elukaaslaselt ja pojalt, palgatõend, väljavõte karistusregistrist, Lapse nõusolek ja kõige tähtsam – pereuuring.
Pereuuring oli uskumatu, aga samas huvitav ja lõppkokkuvõttes positiivne kogemus. Alustada tuleks muidugi sellest, et õige pereemana tõmbasin päev enne uuringut Tallinnas sõbranna sünnipäeval nina mõnusasti täis ja võtsin veel koduteelegi veidi džinni toonikuga kaasa – noh, et tagasiteel autos liiga igav ei hakkaks (ise ma roolis polnud, ausõna). Kõik kohalolnud külalised said piisavalt, vast liigagi piisavalt, kuulada mu lapsendamisplaanidest ja eelseisvast pereuuringust. Kogu ülejäänud pere oli ka kaasas, paraku konutasid nad enamasti diivanil ja ootasid, et proua ometi lõpetaks ja nõustuks koju minema :).
Järgmisel hommikul polnud enesetundel õnneks eriti viga ja kuna pereuurija pidi saabuma kell 12, jõudsin veel poodigi, et katta imposantne hilise hommikusöögi laud. Uurijale avanes tõeline pereidüll – Mees pliidi ääres gluteenivabu banaanipannkooke küpsetamas (kuna uurijaproua oli paleodieedil), pestud ja kasitud ilusad teismelised koos ema ja tulevase emaga lauda katmas.
Uurija oli küpses vanemas keskeas, ametlikult pensionil olev proua, aga oma vanuse kohta väga kaasaegne ja avatud silmaringiga. Algul istusime kõik koos lauas, ajasime rohkem niisama juttu, vastasime peamiselt üldistele küsimustele ja siis lasti lapsed oma asju ajama. Meie küsitlemine jätkus. Pidin andma pika ülevaate oma lapsepõlvest, sugulastest, suhetest, tööst, hariduskäigust jne. Siis tegi seda ka Mees. Proua sai ka inglise keels küsitlemisega täitsa arvestatavalt hakkama. Kokku viibis ta meil seitse tundi jah, just nimelt, seitse. Kusjuures küsitluse viimase osani ei jõudnudki ja lapse kasvatamise kontseptsioon jäi mulle koduseks ülesandeks. Poja puhul pole mingit kontseptsiooni kunagi olnud, lähtealuseks on “terve annus laiskust.” See ei tundunud siinkohal siiski paslik, hoolimata sellest, et proua sosistas mulle vandeseltslaslikult tavapärase “teil nii hästikasvatatud poeg, kas ta vahel vastu ka hakkab.” Muidugi hakkab ja kuidas veel, aga eks elu ole õpetanud, millises olukorras oleks tervislikum hästi käituda. Ja kui härra on otsustanud käituda, on ta ikka äraütlemata šarmantne, ei saa ma jätta oma saba kergitamata. Ah, ta on muidu ka ikka päris normaalne noormees. Aga kuna ei sobinud öelda, et mul lapse kasvatamise kontseptsioon puudub, imesin üsna mitu lehekülge klaviatuurist välja. Õnneks olid suunavad küsimused ka.
Paari nädala pärast saabus valmis uuring, mis oli tõeline magic. Üksteist lehekülge puhast kiidulaulu. Isegi need asjad, mida uuringu käigus mulle ette heideti (et olen liiga delikaatne ja Last otseste küsimustega ei pommita), olid osavalt voorusteks pööratud. Lugesin kohe kaks korda algusest lõpuni läbi, sest liiga tihti niisugust ülivõrdelist ülistust ju ei kuule. Pean kasutama juhust ja lisama mõned väljavõtted:
Kui tõesti peaks tulema mingi probleem, mis võiks ohustada nende kooselu (mis see küll võiks olla, imestavad nad), püüavad oma suhet siiski päästa, probleemid lahti rääkida ja vajadusel professionaalset abi otsida. Kooselu õnnestub vaid siis, kui mõlemad seda tahavad. – Kahjuks nii ei läinud :(.
Pxxxxx ei karda Lapse kasvatamisel esile kerkida võivaid probleeme. Ütleb, et probleemid võivad tekkida ka oma bioloogilise lapse kasvatamisel. Usub Last juba nii hästi tundvat, et on kindel – väga suuri ja lahendamatuid muresid ei tule.
Pxxxxx tahab, et Lapsest saaks eluga hästi toime tulev, enesekindel ja väärikas täiskasvanu, kes on leidnud oma eriala ja oma tee, kes on enesekindel ja oskab soovitut saavutada. Inimene, kes oskab oma väärtust hinnata, suhtub lugupidavalt endasse ja teistesse. Haritud, kuid mitte ilmtingimata akadeemilise haridusega. Iseendaga toimetulev, teatava majandusliku mõtlemisega. Laia silmaringiga, tulevikkuvaatav, tolerantne, hooliv. Tahab Last toetada tema tee leidmisel, kuid mitte oma eelistusi peale suruda.
Isegi kassid on meil ideaalilähedased (voodisse pissimine ja varahommikune näljane kräunumine ukse taga ning sõltuvuslik juhtmesöömine pole ju mainimisväärsed).
Kölnis on peres kaks musta kodukassi – 5-aastased ühest pesakonnast pärit kassikesed. Loomad on puhtad, hästi kasvatatud, heade kommetega, steriliseeritud, õues ei käi.
Terviseteadlikkus – kusjuures ütlesime ausalt, et oleme pühapäevasuitsetajad. Proua aga kinnitas, et kuna tema meid pole kohalviibitud aja jooksul suitsetamas näinud, lähme mittesuitsetajatena kirja.
Kõik lasevad end arstlikult uurida ca kahe aasta tagant, külastavad regulaarselt hambaarsti. Keegi peres ei suitseta. Täiskasvanud on normaalsed alkoholitarbijad: Pxxxx võtab vahel pokaali valget Prantsuse veini, Axxxx eelistab õlut, nagu saksa kultuuris tavaks.
Pere eluviis on tervislik. Pxxx armastab küll magusat, kuid muus osas eelistab ta juur-ja puuvilju, gluteenivaba toitu, liha, kala. Axxxx seevastu liha üldse ei söö, sest on põhimõtteliselt loomade tapmise vastu.
Lapepõlvekodu
Pxxxx on saanud lapsepõlvest õiged moraalsed väärtused, delikaatse ja lugupidava suhtumise kaaskodanikesse, taktitunde, nägemuse harmoonilisest paarisuhtest, soovi olla ühiskonnale kasulik, armastuse ja respekti raamatute vastu.
Ja minu absoluutne lemmik
Arvesse võttes Pxxxx diskreetsust, pole kahtlust, et ta teeb seda alles siis, kui laps on selleks valmis, ja ka siis äärmiselt taktitundeliselt ja kriitikavabalt lapse päritolu suhtes.
Selline uskumatu, delikaatne ja taktitundeline inimene olen. Jah, ma katsun, aga välja tuleb… no ma ei tea.
Pereuuring tehtud, esitasin dokumendid Ida-Viru maavalitsusse vastavale spetsialistile, kes need edasi kohtusse suunas. Tavaliselt pidi dokumentide esitamisest kohtule kuni lapsendamisotsuse vastuvõtmiseni kuluma 3-4 kuud, aga me palusime kiiremini teha, et Laps ikka augusti keskel algavaks kooliaastaks täitsa minu oma oleks. Natuke tuldigi meile vastu ja istung toimus juba juuni alguses.
Vahepeal oli vaja otsustada ka Lapse uue perekonnanime küsimus ja avastasin jälle, et olen tõeline jänespüks, sest ma ei julgenud küsida, kas tahad oma nimele jääda või minu nime võtta. See lahter oli meil avalduses tükk aega tühi, kuni lõpus helistati ja öeldi, et otsustage ometi ära. Ei jäänud muud üle, kui Lapsele kiiresti sõnum saata – millist nime tahad. Tahtis minu oma! Vastus tuli kiirelt ja kohe, ilmselt oli tema peas juba valmis. Kõiki neid pabereid ajades asjalikult toimetades hakkas endale ka rohkem kohale jõudma, mida ma tegelikult teen ja et mul saabki teine laps olema. Kölnis kooli otsimine tundus endiselt ületamatu takistus, aga sina oli õnneks veel veidi aega. Vahepeal saabus maikuu, mille veetsin Eestis ja suures osas lastekodus elades, et Lapsega rohkem koos olla. Järgmine osa tulebki elust lastekodus.