Kodukootud Honey Boo-Boo

Ammu pole meediateemadel vingunud, aga siit ta tuleb.

Asi ei ole mitte Hannes Võrnos ega tema nõmeduses – kunagi pidasin teda ägedaks ja stiilseks meheks, ikkagi moekunstniku haridus ja puha. Umbes kakskümmend aastat tagasi oli juhus, et tõlkisin üritust, mida Võrno konfereeris. Siis jättis ta sõbraliku ja toreda inimeses mulje, andis oma nimekaardi ja mina andsin enda oma vastu (mul siis oli, väga ilus, kuldtähtedega). Vaevalt tal sellest mingit kasu oli (mul tema omast ka polnud), aga algajana tundus mulle nii tähtis, et „vahetasime siin kohaliku kuulsusega nimekaarte“. Ühesõnaga, paistis meeldiv ja arukas inimene. Viimase aja väljaütlemiste ja meediakära valguses on ta kahtlemata hoopis ebasümpaatsemaks muutunud (vahest ka keskeakriis kallal või midagi). Aga nüüd see saade väikese Oliveriga. Lugesin Päeva- ja Õhtulehest. Ei hakanud saadet järele vaatama, sest üldiselt mulle ei meeldi need programmid, kus lastest tsirkusekarud tehakse, täiskasvanumaailma küsimusi esitatakse ja publik siis niinimetatud „vaimukuse“ peale naerda rõkkab, kui laps on omameelest siiralt vastanud; nende kõrgesse kvaliteeti ma ka eriti usu. Samas pole ma mingi eriline lastesõber ja nunnutaja, paljud lapsed isegi ei meeldi mulle. Aga sellised saated tunduvad igal juhul tobedad ja lapsest tsirkuselooma tegemine võiks suisa keelatud olla.

AGA siinkohal paneb imestama, et nii meediaväljaanded ise kui kommentaatorid (natuke lugesin) on suhteliselt vähese kriitikaga suhtunud Väikese Oliveri emasse. Kavatsen selle vea siin parandada ja seekord oma seisukoha kõvahäälselt välja öelda, tsenseerimata. Olen nimelt arvamusel, et Oliveri ema näol on tegemist rumala, harimatu ja rahaahne mutiga, kes on valmis ka kivist raha välja pigistama. See maja jaoks raha norimine mõni aeg tagasi oli juba nõme küll. Paljud blogijad võtsid sel teemal sõna, ma siis ei viitsinud. Aga näha on, et proua ei jäta. Kuskil peaks olema mingi seadus, mis: a) keelaks sellised programmid, b) kaitseks lapsi oma vanemate eest. Päris ära pole vast kohe vaja võtta, esmalt peaks vastav töötaja emaga vestlema, parandama augud, mis ta haridusse on jäänud (eetilisuse ja moraali mõiste) ja seletama niisuguse käitumise lubamatust. Täiendav tööpõld sotsiaaltöötajatele.

Tänapäevases maailmas jääb see igaveseks kuskile alles. Nunnu lausestusega maja norimine. Kuskohas on inimese mõistus, kui ta tões ja vaimus nelja-aastase lapse nimel sellise postituse teeb? Kas ta üldse ei mõtle? Tee silmad lahti ja vaata ringi, mõttetu mutt! Aga paistab, et majanorimisega ei läinud nii hästi kui kuulsusekogumisega. Mida see nõme inimene mõtles (kui ta üldse mõtleb), vaadates kuidas hääbuva kuulsusega kohaliku tähtsusega staar tema poja arvelt end upitada ja maailmale „oma tõde“ kuulutada püüab? Rõõmustas, et tal on nii kuulus poeg? Rõhutan, et ma pole seda programmi vaadanud ja tegelikult leian praegu kirjutades, et mul ei jätku isegi sõnu nimetatud vasutustundetu käitumise kirjeldamiseks, kui just päris roppustesse ei taha laskuda. Kirjatükk on võib-olla veidi hambutu, aga soov oma seisukoht välja öelda jäi siinkohal peale. Mitte Võrno kohta, loomulikult mitte Oliveri kohta, vaid ema kohta. Kus on lastekaitsjate silmad? Tehke midagi, tehke sisulist tööd.

Lõpetuseks tõmbaksin paralleeli eelmise postitusega enese eksponeerimisest. Selle ja sarnaste saadete valguses on tegelikult suisa tervitatav, et on olemas FB ja muud sotsiaalmeediakanalid, kus laste ütlusi jagada ja teistelt vanematelt tunnustust ja laike korjata. Vähemalt pole võimalik lapse elu rikkuda enne kui see alatagi on saanud. Eesti on nii neetult väike, pole põhjust arvata, et kümne aasta pärast ei mäleta keegi Oliveri majakorjandust. Või ei leia klippi, kus Võrno end tema arvelt upitab. Ja Oliver on siis õrnas eas – 15. Ma ise jagan ka vahel Twitteris oma suurte laste ütlusi, mõnikord nende absurdnaljakus lihtsalt sunnib. Ja mõni aeg tagasi tsiteerisin sõbranna nelja-aastast poega, sest jällegi, nii lahe ja lõbus oli. Ja sellega see võikski piirduda. Keelaks kohalikud Honey Boo Boo’d ära! Äkki peaks ikka saate ära vaatama? Pigem siiski mitte, liiga piinlik oleks.

Miks?

„Mõtle veidi, miks on Sul vajadus oma eraelust rääkida, mida Sa otsid: kas tunnustust, tahad kontrollida kas sinu otsused/teguviis on ikka õige, kergelda kui huvitav persoon Sa oled…. või mis?“ küsis mu vaimne ema.

Jah, mul on selline olemas ja ma usaldan teda mitmesajaprotsendiliselt. Kui poleks teda, ma ei tea, mis inimene minust oleks saanud. Tähendab, tean, ma oleksin jätkanud samasuguse kinnisilmsena, nagu paraku suure osa oma elust olen elanud. Aga milliseks kibestunud, kõike ja kõiki vihkavaks varavanaks harpüiaks ma pärast lahkuminekut oleksin muutunud, kui teda poleks, sellele on isegi kole mõelda. Ta on minuga uskumatut vaeva näinud, aga pikapeale näeme tulemusi ja uus mina meeldib mulle hoopis rohkem kui vana. Vahel saan suisa edusammude eest kiita. Siiamaani olen küll rohkem vastu päid ja jalgu saanud ja mitte keegi teine maailmas ei tohiks mitte kunagi mulle midagi niisugust öelda. Aga vaimne ema võib – sest ma olen ise talle sellise õiguse andnud.

Jah, aga miks siis ikkagi? See blogi siin ja kõik teised blogid, FB, Twitter, Instagramm, Snapchat ja kõik muud võimalused end avalikus ruumis veidike eksponeerida, koduust paotada, vahest isegi pärani lahti teha, lasta teistel natuke nurga tagant piiluda, ise neid vastu piiluda ja siis minema joosta.

Paraku peavad vähemalt minu puhul kõik ülaltoodud väited paika. Veidi piinlik isegi tunnistada. Aga nii see on. Tunnustust – kindlasti, kes ei vajaks? Samas, kas selleks peab siis oma eraelu avalikkuse eest laiali laotama? Aga kuni see laotub avaliku ruumi, saab teha selle selliseks nagu meile meeldib. Ja ongi tunnustus käes. Miskipärast olen märganud, et just need, kellel kuskil midagi väga korrast ära, on varmad sotsiaalmeedias oma ilusat elu demonstreerima. MA EI PEA SILMAS KEDAGI KONKREETSET, aga mõnd inimest tunned ju päriselus ka ja vahel ei klapi kogematagi kõrvalt nähtu ja sotsiaalmeediasse paisatav sugugi kokku. Teisalt mõistetav – kui mul ongi hea ja mõnus, mis sest ikka kuulutada, niigi on hea. Aga kui pöörane rahulolematus vaevab – näitaks vähemalt maailmale, et mul läheb hästi. Ega ma isegi sellest patust päris puhas pole, aga tegelikkusele täiesti vasukäivat infot ka avalikkusesse paiskama ei hakka. Pelgalt sellepärast, et ikka juhtub, et keegi teab, kuidas sul tegelikult on, piinlik oleks lausvalega lagedale tulla. Samas – me ei peaks teiste jaoks elama („Lõpeta kord ometi see väljapoole elamine,“ ütleb vaimne ema). Aga on üldteada, et suur osa inimesi kulutab enamiku aega näimisele, mitte olemisele ega mõista, et tema õnn ja õnnetust, rahulolu ja rahulolematus lähtuvad ikka temast endast ja kuni rahulolu sõltub kellelestki teisest või kunstlikult loodud tingimustest, on see habras ja ebastabiilne. Jällegi – kogu see tarkus on minusse jõudnud viimase kolme aasta jooksul.

Samas loen ka üht blogi, mis mulle väga meeldib, mille autor on oma elu suhtes nii oksendamiseni aus, kui mina avalikkuses iial ei suudaks olla (võib-olla iseenda vastu nüüd juba jah), saab siis lugejatelt kohutaval kombel peksa, võtab seda pööraselt südamesse (kuigi arvab, et äkki enam ei võta), aga jätkab ikka samas vaimus…

Mõni aeg tagasi oli Sirbis sellest terve pikk lugu, kirjutatud küll võõrsile tööleläinute ja selle kohta, kuidas nad tegelikult elavad küllalt kesiselt, peost suhu, sajakesi korteris, aga sotsiaalmeedias näitavad ilusat lokitud-lakitud nägu. See on nüüd väga pealiskaudne kokkuvõte nimetet artiklist, ma jagasin seda ka imelises FB grupis „Välis-Eesti jututuba“, kus ma küll veel liige olen (veidi arusaamatutel põhjustel, sest juba nimi Välis-Eesti on mulle vastukarva), aga enamasti midagi ei ütle. Mitte keegi ei reageerinud mitte kuidagi, samas kui muidu on tuba juttu täis. Andestage mu snobism, aga ma arvan, et osa lihtsalt ei saanud aru, mida autori artikkel öelda tahtis.

„….asutavad mobiilsed indiviidid oma ajutisi, sagedasi, perioodilisi või pidevaid äraolekuid ning kohalolekut ihaldusväärsetes asukohtades ilmajätu ja kaotuste ületamiseks, enese väärtuse tõestamiseks iseenda ja mahajäänute silmis, kellele oma elu uut narratiivi esitada. Ühenduse leidmine tähendusrikaste ja ihaldusväärsete paikadega asendab seda tähendust ja ihaldusväärtust, mille varasemad asukohad – sh päritolumaa, kodukoht – on kaotanud. Sel asendusel pole rahvusliku identiteediga suurt mingit pistmist – oma identiteeti võib võõrsil üles ehitada ehituskividest, millel pole rahvuslikke jooni…“ Aet Annist, „Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajätu varjud.“

Tegelikult, päris piinlik, sest ise välismaal elades pole ma sajaprotsendiliselt sellest patust puhas. Püüan ennastki ühendada ihaldusväärsete paikadega, kuigi mulle isegi ei meeldi reisida (hetkel olen valmis reisima ainult sinna, kuhu rongiga saab ja siis veel Eestisse, kuhu kahjuks ei saa). Mille muu pärast, kui viitena, et vaadake, aga mina…Päris iganädalast Brüsselis-käiku siiski ei nimeta, kuigi samas – töö pärast reisimine on vähemalt põhjendatud. Ja ega ma liiga palju ju kuskil ei käi ka, ei viitsi ja töö jne. Siinkohal ma soovitaksin küll noorematele, alla kolmekümnestele ja natuke pealt kolmekümne reibastele, noortele ja vabadele – kui tahate maailma näha, reisige praegu ja kohe, pärast enam ei viitsi :-).

Miks mul oli vaja ilmtingimata pannna endast FBsse pilt peol Zürichis? MIKS? Küsin ma iseendalt päris karmilt. Vastaku ma endale mida tahes, aga eks ikka natuke ka sellepärast, et näidata, KUI äge ma olen, sest olen nii ägedal peol ja se emuidugi tähendab ka, et tunnen üliägedaid inimesi, kes on pidanud vajalikuks mind peole kutsuda. Kusjuures tegelikult ei anna pilt ju peo ägedust peaaegu üldse edasi. Oli jah äge pidu, üks parimaid viimaste aastate jooksul (inimesed ei viitsi enam korraliku peo tegemisse panustada), AGA kas ta muutus seetõttu paremaks, et FBsse jõudis? Peo korraldanud prouad pole küll ühtki pilti kuskile riputanud, kuigi kohal oli ka profifotograaf. Ju neil siis pole vaja maailmale näidata, kui ägedad nad on, teavad seda niigi ning on oma olemises rahul ja rõõmsad. Muidugi, ma oleksin ka, kui saaksin viiekümne kaheksa aastaselt pensionile minna, nii et kunagi enam poleks vaja tööl käia, samas rahamuret ei oleks.

Mida tahab maailmale näidata inimene, kes kirjutab blogis, kuidas ta sõidab koos lastega mitu tuhat kilomeetrit autoga, et siis odavketi poe parklas magada, annab hiljem täpse ülevaate ostudest ja kulutatud summadest? Samas põlastades teist, kelle päeva highlightiks on ostlemine teise odavketi poes. Ja tütarlaps, kelle peo kirjeldus seisneb peamiselt selles, et „kallim oksendas ja seepärast pidime varem lahkuma…“. Persoon, kes pärast pikka tiraadi teemal, milline ühiskonna eliit on Twitterisse kogunenud, ujutab oma konto üle peerunaljade ja toiduretseptidega? Samas, miks ma neid üldse loen ja meelde jätan. Jällegi karm küsimus endale – kas mul oma ajaga tõesti midagi paremat peale pole hakata? Sest ausalt öeldes, minu eas….ei ole seda aega enam niipalju raisata, et teda sellisele pahnale kulutada. Ja miks – kas tõesti enese veenmiseks, et olen ikkagi parem, targem, intelligentsem, ilusam…vabandust, AGA kui sul praeguses vanuses sellist kinnitust IKKA VEEL vaja läheb, siis… pole ju mingit arengut toimunud. Siinkohal loodan küll, et põhjuseks on vaid asjaolu, et kunagi sai mitmeid blogisid jälgima hakatud ja nii nad sinna rulli jäid ja vahel, kui mõni jutuke postkasti jookseb, loen hajameelselt läbi. Aga loodetavasti mitte võrdlusmaterjaliks või huvist. Enda kiituseks pean nimetama, et kui ülaltoodud sisu veidi pikemaks venib, siis lõpuni ma tavaliselt ei jõua. Ja edaspidi peaks sellisele sisule kulutatud aeg kordades vähenema.

Kogu ülaltoodud arvestades ja sellest lähtudes, kehtestasin endale esmalt nädalase sotsiaalmeediapaastu. Lugeda küll võisin, aga midagi kirjutada, millelegi reageerida ega laikida ei tohtinud (jah, ma tean, et on inimesi, kes laike loevad, niisiis, minupoolne laikimata jätmine oli seotud isikliku arengukavaga). Paast algas eelmisel esmaspäeval ja esialgne lõpp oli eile, aga kaalusin selle pikendamist. Täna kahjuks juhtus aps, märgates kedagi tutvustamas Erki Noole kirjutatud raamatut, küsisin enne, kui paastu võimalik pikendamine meenus, „kas ta päriselt ise kirjutas raamatu?“ Nojah, aga ma jätkan, vist veel mõnda aega, päris tervislik on. Blogisse ikka võib kirjutada, see on blogi, mitte sotsiaalmeedia.