Õudne ving tuleb nüüd. Ja ma ei viitsigi olla korrektne, sest olen lihtviisiliselt kuri. Nagú te võib-olla teate, olen ma tavaliselt seisukohal, et oma päriskodu, minu jaoks siis Eestit pidevalt kritiseerida ja maha teha on nõme, eriti kui ise mujal elad. Aga nüüd ma olen vihane. Jah, ma ei tea täpselt, mida seadus ütleb ja kuidas ning millistel tingimustel on mingit vormi kandval persoonil õigus inimeselt dokumente küsida ja võib-olla tal oligi õigus, aga ikkagi. Kuulake….
Kes teavad ja kes ei tea, aga Albina on meil keskmisest eesti kartulikoorest (sorry, bear with me) tunduvalt tumedama ja värvikama välimusega. Noh, selline, et itaallaste koolis kus ta käib näeb ta välja täpselt nagu üks paljudest ja kui me kunagi koos hambaarsti juures käisime, siis küsis hambaarst “tahate ikka tõesti inglise keeles rääkida, mitte hispaania või itaalia?” Ja palju pisem on ta ka kui keskmine eestlane.
Niisiis, saabusime eile Tallinna. Vahemärkusena olgu öeldud, et ikka peab vist Ryanairi kasutamisest vahepeal pausi pidama, eile need klienditeenindajad jälle ei saanud aru, et “klient on kuningas”. Ühesõnaga, saate aru, ma olin tige kõigi ja kõige peale. Ei, ma ei solvanud ühtegi stjuardessi, hoopis nemad katsusid mind solvata, aga see selleks, kui ostad odavat, siis sind ka koheldakse kui odavat :(.
Olime juba Tallinnas, väljunud saabuvate lendude saalist, ükski piirivalve, tolli ega muu töötaja meid ei peatanud. Tavalises ootesaalis, seal kus vastutulijad ootavad, läksin mina automaadist raha võtma, Albina istus samas lähedal pingil. Äkki astus tema juurde mingi vormikandev mees (ma ei jõudnud selgust saada, oli ta politsei, toll, piirivalve või hoopistükis lennujaama turvas) ja küsis (vist inglise keeles), kas A räägib vene või inglise keelt (esiteks ajas see mul harja punaseks, me oleme EESTIS, küsi ikka eesti keele kohta kõigepealt) ja siis dokumenti. Mina sekkusin ja küsisin “milleks?”, eesti keeles loomulikult. Tüüp vastu “teie tütar?”, mina jaatasin. “Siis pole vaja,” teatas tüüp, pööras kohutavalt kiiresti ringi ja kadus. Ma tahtsin tema poole pöörduda ja teada saada, kes ta on (tähendab, et mis ametkonda esindab) ja mida ta täpselt tahab (ok, kui teil on käimas salaoperatsioon ja te otsite väikesekasvulist tõmmumat 16-19 aastat tütarlast, siis sa ei pea mulle kogu operatsiooni sisu ette kandma). Aga ennast tutvustama ja teatama, mis ametkonda ta esindab ikkagi vist peaks. Jah, mind peatati Pariisis rongist maha tulles ainsa persoonina ja küsiti dokumente, aga isegi siis ütlesid nad, et esindavad prantsuse politseid ja küsisid, kas ma prantsuse keelt räägin. Pean möönma, et olin ebameeldivalt üllatunud, sest mina, kes ma näen igas Euroopa linnas välja nagu kohalik ja inimesed tormavad massiliste hulkadena minu käest teed küsima (kunagi oli meil sõbrannaga Pariisis juba sportlik huvi “kes järgmisena tuleb”) ja nüüd siis selline asi, kogu rongist maha roniva massi hulgast just mina, aga ilmselt otsiti siis pikakasvulist vastavas vanuses ja teiste minu tunnustega naist… pealegi oli see ikkagi kohe rongi juures, kus põhimõtteliselt on dokumendikontroll kuidagi põhjendatud. Jah, ma tahtsin küsida miks, aga ei julgenud… . Ja ükskord šveitsist tulles kontrolliti rongis kõigi umbes 30 kuni 50 aastaste naiste dokumente, kogu ülejäänud mass jäeti välja. Vahetevahel on see põhjendatud, aga meie oma väikeses koduriigis, niimoodi sünnijärgsele eesti kodanikule, kes räägib puhast eesti keelt kallale karata on minu arust ikkagi nõme. Jah, ma ütlen välja, RASSISTLIK. Võib-olla ongi hea, et me hetkel Kölni rahvaste paablis elame – arevstades viimatisi tendentse, pikas perspektiivis saaks A võib-olla oma võõrapärase välimuse pärast veel kannatada.
Ja miks siis minu sekkumise peale kohe lõpetada? Äkki ma olen hoopis inimkaubitseja ja parasjagu värske noore müüdava lihaga saabunud… kust sina tead, et ma tegelt ema olen… et kui juba hakata tähte närima, eks vaadanud siis meie mõlema id-kaardid üle. Ah, ma olin lihtsalt tige. Ja nii kiiresti minekule pöörata, selgelt oli näha, et minuga vestlemisest ta huvitet polnud.
Ma ei taha, et kõik oleks ühtemoodi, ma tahan, et kultuurid säiliksid, “unity in diversity” – või kuidas see ELi loosung kunagi oligi, näiteks vaatan suure pettumusega, et Brüssel on nii inglisekeelseks muutunud, kahetuhandeneljandal, kui seal käima hakkasime, oli see ikka hoopis rohkem prantsuskeelne linn. Ja tahan, et säiliks eesti keel ja kultuur, aga selliste keele- ja kultuurikandjate läbi, kes selle keele ilu ja kultuuri eripära ka mõistavad, mitte töllide poolt, kes teeksid Eestist “väikese valge riigi.” Mulle on kogu aeg meeldinud Tõnus Mägi “Koit“, ikka kuulan seda vahel, aga Mäksi viimase väljaütlemiste valguses ei kõla see enam mitte niivõrd rahvusromantilise vabaduselaulu, kuivõrd marurahvusluse hümnina.
Ahjaa, kõik, kes te siia sattute, palun, palun, öelge kommentaarides, kuidas teile tundub, kas ma lihtsalt pirtsakalt reageerin üle või on mul vähemalt mingigi point üle reageerida. Sõimu võtan vastu, suisa heal meelel.
sitsidsatsidpatsid 