Olen juba mõnda aega mõelnud, et kirjutan seksist ja suhetest, sest kõik kirjutavad vahel seksist ja suhetest ja tahavad lugeda ka. Erinevatel põhjustel, arvan ma, eelkõige uudishimust, et kuidas teistel on, aga ikka sellepärast ka, et võrrelda, et mul on ikka paremini (või siis paraku halvemini). Ma tegelikult päris oma seksist ja suhetest ei hakka kirjutama, sest olen pigem sedalaadi blogija, kes ühest küljest tahaks edevalt kogu elu (mis on täitsa harilik) avalikuks teha, aga teisest küljest, kui keegi liiga otse otsa vaatab, tõmbuks pigem häbelikult ukse taha peitu. Nii et minu enda seksist ja suhetest siin eriti juttu ei tule, kui just mõni lausejupp iseenesest sisse ei lipsa.
Nädalavahetusel käisin Saaremaal peol, mida võis nimetada perepeoks, aga tegelikult tahan mina nimetada hoopis superkärgperepeoks. Sest tõesti – kohal olid emad-isad-lapsed; eelmised ja praegused kaasad, lapsed ühest-teisest ja sajaseitsmendast suhtest. Ja inimesed said ilusti läbi, kui seal ka mingeid pingeid oli, siis ei jõudnud need avalikkuse ette ja pole kindlasti nii suured, et inimesed ei suudaks ühes seltskonnas viibida ja seda mitte tund või kaks, vaid suisa nädalajagu aega. Igal juhul mõistlik, normaalne, täiskasvanud ja küpsete inimeste läbisaam. Ma tean väga hästi, et mu pojale meeldiks maailmas kõige rohkem, kui minu ja eksi suhted oleksid ka sellised, aga paraku pole nad seda mitte. Osalt mu oma süül, aga kindlasti mitte ainult.
Ülalnimetatud asjaolu ja üks prantsuse raadioprogramm, mis on siin mida täna oma prantsuse keele skaibitunniks kuulasin, tekitas tegelikult terve rea mõtteid suhetest, nende arengust ja sellest, miks nad liiguvad selles suunas kuhu nad just liiguvad ja millised on kõik need arengud ja võimalused, kuhu meil on võimalik liikuda. Miks mõned saavad pärast lahkuminekut tsiviliseeritult suhelda ja teised teps mitte? Miks mõnedele tekib nn. „ühine vaenlane“, kelleks on tavaliselt mõne osapoolne eelmine kaaslane ja miks neid ainult see võitlus ühise vaenlase vastu koos hoiab (sellest on mul ka terve lugu rääkida, sõbranna näitel ja luba kirjutada on ka olemas, nii et ükskord see tuleb).
Aga kärgpere juurde: ühel mu sõbrannal olid lahutatud vanemad (jah, siis oli seda hoopis vähem) isa abiellus uuesti, aga ema ei saanud sellest vist kunagi üle. Ilmselt ei andestanud isale ega suutnud iga kord loobuda mürgistest märkustest uue naise aadressil. Lapsed ehk mu sõbranna olid tolleks ajaks juba täiskasvanud ja kutsusid vahel ema sõbralikult korrale, sest uus proua oli igati tore ja normaalne inimene. Loomulikult olin noore inimesena seisukohal, et „käitugu nagu intelligentne inimene, läksid lahku siis läksid“. Tõsi, „käitu nagu intelligentne inimene“ oli varases nooruses üldse üks mu lemmiklauseid ja sobis peaaegu igale poole. Kusjuures nimetatud isikud käitusidki, vähemalt mahtusid nad koos olulistele pereüritustele nagu laste kooli lõpetamine või pulmad.
Aga nüüd, oluliselt vanemana, mu pilt nii mustvalge enam ei ole ja nii kergekäelisi otsuseid ka teha ei söanda. Üks on kindel – aeg parandab kõik haavad. Aga arm jääb ikka. Mida sügavam haav, seda suurem arm. Aga isegi arm tuhmub ajaga, omandab nahaga sama tooni ega anna enam tunda. Ainult hoolikal silmitsemisel võib midagi märgata. Ja mul on siiralt kahju inimestest, kes kunagi andeks ei suuda anda, nagu mu sõbranna ema, näiteks. Iseloomu ei saa valida, aga saab iseendaga töötada. Samas sõltub edasine ikkagi palju osapoolte väärikusest. Kui lahku lähevad inimesed, kes on juba oma lapsed kätte saanud, võiks ju loota, et tegu ei ole päris imikutega, et neis on juba teatavat küpsust ja väärikust. Oskust lahendada olukordi nii, et kõik kannataksid võimalikult vähe. Sest sellises olukorras kannatab ikka ja alati keegi. Ja sageli süütu kolmas osapool, kellegi laps, õde või vend või ema, isa või vanaema.
Aga prantsuse raadioprogramm pakkus hoopis lustlikumat mõtteainet, libertiinsusest (on eesti keeles üldse siuke sõna?) ja vabadest suhetest. Millest lähtuvalt sattusime ka prantsuse keele õpsiga arutama, et mis ja kuidas. Mina ise jäin seisukohale, et mulle ikka vist ei sobiks, kui ma juba olen kellegagi paarisuhtes, siis tahaks, et selles paaris oleks ainult kaks inimest. Aga möönan, et igasugused suhted on võimalikud ja mõnikord tulevad kõikvõimalikud eripärad suhtele ainult kasuks. Mina arvasin, et selliseks suhteks, kus paaris on rohkem kui kaks inimest, on vaja suurt sisemist küpsust (mida mul ei ole), õps jällegi, et see on rohkem état d’esprit (mis võiks olla ehk meeleseisund?) küsimus. Igal juhul oli skaibitund väga meeleolukas ja muuseas on selliseid programme hoopis raskem kuulata kui seda, kuidas madame Le Pen märatseb teemal piiride sulgemine ja „Prantsusmaa prantslastele“ või M. Macron oma uut poliitikat tutvustab. Õps, kes on minu arust vist lesbilises püsisuhtes, aga on varem olnud ka heteroseksuaalses abielus, oli ka väga rahul, jäi igal juhul seisukohale, et igaühega selliseid teemasid arutada ei saa. Kahtlemata.
Aga millest inimesed siis rääkisid? Igasuguseid variante pakuti. Selge see, et tühipaljas üheööseks pole ammu enam petmine ja nagu ütleb jällegi üks mu tark sõbranna, „vahel on ausam see ära teha“. Ja tõesti, enamikul juhtudel on sellest ilmselt suhtele rohkem kasu kui kahju. Mis on hullem, kas see, kus sa korraks libastud ja kellegagi üheöösuhtesse astud või see, kui oled küll füüsiliselt kohal, aga vaimselt mitte kunagi? Kas üheöösuhtest rääkida või mitte? Sõltub usaldusest ja teisest poolest. Kas võtta suhtesse kindel, alaline kolmas osapool? Kui mõlemad on nõus? (See oleks minu jaoks eriti tricky business, sest tundes ennast ja oma kohatist ebakindlust, hakkaksin kohe võrdlema, leiaksin kindlasti, et mul on tohutult vajakajäämisi.) Selline näide oli saates: paaril oli suhe noore tütarlapsega, kellega nad „tahtsid koos midagi rajada“ – see on mulle raskesti mõistetav. Mismõttes? Mida rajada? Samas igasugustes pealtvaatajate ja vahetajate klubides käimine paari seksielu elavdamise eesmärgil oleks ok, juhul, kui omavahel pärast põnevam oleks. Aga selleks peab suhe algusest peale tugev ja terve olema ning aususel põhinema, sest selline korraldus võib tuua küll intiimellu värskust, aga muid probleeme vaevalt lahendab. Jah, mul on olnud ka sellelaadseid fantaasiaid, mis siiamaani on küll fantaasiateks jäänud, aga mõnikord kui on väga rutiinne ja igav (ikka juhtub), siis ma fantaseerin, kuidas meie paari täiendaks veel üks naine (kindlasti mitte keegi, keda ma tunnen). Noh, nüüd saite jälle liiga palju teada, kes siiamaani viitsis lugeda. My bad.
Palju hullem on aga selline olukord (mida raadiosaade ei käsitlenud), kui tahan küll partneriga seksuaalsuhtes olla, see toimib suurepäraselt, aga öelda ei ole meil teineteisele mitte midagi. Ah, siit küll väike isiklik kõrvalepõige: poja isaga meil justnimelt nii oli – meid sidus kohutav füüsiline tõmme, aga ei midagi rohkemat. Kohe, kui voodist tõusime, polnud meile teineteisele mitte midagi öelda. Tähendab oli küll, tema lubas alati, et ta enam ei tule ja mina kinnitasin, et ma ei lase teda sisse. Agressiivsusega segatud love-hate relationship. Meie puhul tegi asja lihtsaks see, et me polnud kunagi koos elanud. Igal oli oma elu. Saime kokku, seksisime hullunult ja läksime lahku ja nii terve hulk aastaid. Vahepeal saime poja ka.
Aga kui nii oleks suhtes, kus elatakse koos? Kui kunagi oldi ka vaimselt ja intellektuaalselt ühel lainel, aga nüüd nii kaugenenud, et pole teineteisele midagi öelda, aga pöörane seksuaalelu on ikka olemas? Siin on jälle vaja hingesuurust ja vaimsest küpsust – sest ainult siis saab lubada, et teine osapool oma sisemaailma kellegi teisega jagab. Sõpradega, seda küll. Kõigil on sõbrad ja peavadki olema. Aga kui partner tahab kuni voodisse heitmise hetkeni veeta aega kellegi teise (ühe ja konkreetsega), jagades oma mõtteid, tundeid ja sisemaailmu? Kui plaanid, mõtted, soovid ja arvamused on reserveeritud jagamiseks kellegi teisega? Kas tuleks lahku minna? Aga füüsiline tõmme on endiselt suur? See on dilemma, millele kohe ei oskagi vastata. Kui on suurust ja küpsust – võib ju kokku jääda. Ja vaadata – kui uinunud kire võib taas lõkkele puhuda intiimrutiini muutus (meelega ei tahtnud öelda kõrvalhüpe, sest mõtlen kõikvõimalikke võimalusi), kas see, kui vahepeal kellegi kolmandaga oma mõtteid ja sisemaailma jagada, võib tekitada uue intellektuaalse väljakutse?
Kui te nüüd midagi arvate, kommenteerige, sest kommentaare on m blogis ikka liiga vähe :).
sitsidsatsidpatsid 