Stewart Johnson

… on mu äsjaleitud uus Twitteri-lemmik. Tal ütleb just täpselt selliseid asju, nagu isegi tahaks öelda. ja näeb Eestit nii ägeda välismaalasesilmaga, humoorikalt, kuid mitte õelalt.

Twitter, Eesti ja kevad

Uskumatu, aga inimene muutub, isegi minu eas, samas mõned asjad ei muutu mitte kunagi, isegi mitte minu eas. Nagu juba nimetatud, on mul Twitteris konto tegelikult 2009 aastast alates, aga enamasti ma seda ei kasutanud ja isegi ei tea, miks ta mul oli. Viimase poole aasta jooksul olen hakanud sagedamini sinna pilku heitma, rohkemaid inimesi jälgima ja vahel isegi ise midagi ütlema. Ma suhtusin aastaid kogu sellesse säutsumisse üsna irooniliselt, isegi üleolevalt, aga nüüd on siis käes – üleeile hommikul avastasin, et koosoleku ettevalmistamise asemel, mistõttu juba pool kaheksa tõusin, olin tund aega lihtsalt Twitteris istunud ja põnevaid säutse lugenud. Tundub, et ka Eestis on olemas oma Twitteri eliit, kes kutsub end avangardiks ja koosneb ilmselt väga noortest inimestest, kuid mitte ainult, leidsin sealt mõned endastki vanemad, kellest mõned on äraütlemata vaimukad. Loomulikult on palju jama ja labasust, aga nagu öeldud, kõik ei peagi kõigile meeldima. Peaaegu kõik eesti ajakirjanikud on esindatud ja palju on poliitilist säutsumist, mis muutub pikapeale tüütuks, kuid on samas lihtne viis end päevakajaliste teemadega pealiskaudselt kursis hoida. Mulle õudsalt meeldib Evelin Võigemast, keegi Hajaveeb, Keiti Vilms, Tõnu Runnel, mu oma vana sõber OjaUrm ja veel mõned. Isegi Kaur Kender meeldib mõnikord täitsa hästi. Iga päev sõrmitsen taimlaini läbi ja vaatan, mida inimesed on öelnud, vähemalt feivin ja ritviidin (kuidas see eesti keeles võiks olla – taassäutsun?), kui ise midagi vaimukat öelda ei oska. Samas pole mulle ikkagi veel kohale jõudnud, miks ta FBst niipalju erinev on ja miks FBs olla on kuidagi nagu oluliselt lowerclassim kui Twitteris. Aga ehk saan ajapikku sellelegi jälile. Jälgin ka inglise, saksa ja prantsuskeelseid tüüpe ja kuna mu saksa keel väga sageli välja ei vea, siis olen kasutanud fantastilise tõlkemootori Bing teenuseid. Enamasti tundub, et Bingi kõrval on isegi Googletranslate kõrgharidusega päristõlkija, aga vahel mingi aimduse ikkagi annab. Sageli saan tegelikult ka niisama aru või räägib pilt enda eest.

Eesti staarsäutsujatelt hüppangi kohe päris Eestisse, kus äsja kümme päeva viibisin. Oli tore ja ei olnud tore. Oli tore, sest nägin olulisi sõpru, oma inimesi, päris inimesi. Ei olnud tore, sest ilm oli kogu aeg nii nõme, nii nõme…päike näitas end kümne päeva jooksul kokku umbes pool tundi, see-eest aga vihm ja lumi näitasid tihedasti ja kogu aeg. Tule mõistusele, ilm – meil on aprill! Kõiki neid asjalikke asju, mida ma tegema pidin ma ikkagi tehtud ei saanud, aga sellest polegi väga midagi, sest see annab põhjust minna mai teises pooles veel kiirele visiidile ja kõik need asjad ära teha. Mu suvitusapartement on peaaegu valmis ja praktiliselt terveks suveks broneeritud. See on kõik väga tore, aga samas – ma ei tunne mitte millestki niisugust rõõmu nagu peaksin tundma, pool mu rõõmu on kuskile kadunud ja enamasti on mul tunne, et kõige parem oleks kui ma lihtsalt mitte midagi ei tunneks. Sest ma olen nii poolik, kõik mu rõõmud on poolikud, samas kui kurvastused on mitmesajakordsed ja neid ma enam tunda ei taha. Kui ma oktoobris värskelt, siis alles teoreetiliselt üksijäänuna, Eestis käisin, ei saanud ma vist veel täpselt aru, et ma nüüd olengi üksi ja kogu mu elu, kogu ma armastus on kadunud ja ära võetud. Rõõmustasin asjade ja inimeste üle nagu ikka. Või on see nagu leinaga (mida ma hoolimata on küllaltki küpsest east pole veel kordagi pidanud päriselt läbi elama) – esialgu on šokk, siis tuleb eitus, siis mõistmine ja siis leppimine. Või siis ei tule leppimist. Sest mõnede asjadega lihtsalt ei saa leppida, armastus ei kasva puu otsas ega oota sind igal nurgal, elust võib läbi käia hulgaliselt inimesi, suhteid, seksisõpru, vaimseid sõpru, platoonilisi sõpru, aga armastust, seda ühte ja suurt, kohtab võib-olla kord, paremal juhul vast paar elus ja paljud ei kohtagi! Jah, ma tegin ise peaaegu kõik, et see ära rikkuda, aga oma õppetunnid olen ma saanud ja pole matnud lootust, et kunagi on see mul taas olemas. Sest see lihtsalt niimoodi ei sure ja pealegi on ta visa hingega! Ja match made in heaven on match made in heaven!

Õnneks on vähemalt siiakanti saabunud kevad, päike särab, puudel on hiirekõrvad juba lehtedeks kasvanud ja inimesed tänaval naeratavad. Ja teevad komplimente – rõõm on tõdeda, et ma ikkagi jään inimestele (loe: meestele) silma ja pole veel päriselt mängust väljas (see võib ju klišee olla ja kõik naised peaksid ikka rõhuma sellele, et nende seksikim kehaosa on aju – minul ei ole – kuigi ka see on mul täitsa olemas, enda arvates vähemalt), aga ega seegi mind üleliia ei rõõmusta, sest kõik need komplimendid tulevad ju suvalisetelt inimestelt, pealiskaudsetelt tuttavatelt. Kõige selle valguses tahaksin taas paisata anonüümsesse maailmaruumi soovituse, hoidke oma pärissuhet, kellel see on, ärge jätke seda unarusse ja pidage meeles, et tugevaimgi armastusetaim väsib viimaks ära, kui teda ei kasteta ja tanksaabastega üle jalutatakse. Tark õpib teise vigadest, loll enda omadest ka mitte. Selles kontekstis ma pole vist tark?

Või oleks targem oma elu mitte keeruliseks ega valusaks elada ja piirduda pealiskaudsete suhetega, mis kestavad täpselt nii kaua kui nad kestavad ja kui nad siis enam ei kesta, pole kellelgi süda murtud ega kahju ja elu läheb edasi nagu midagi polekski olnud. Sest midagi ei olnudki!