Jah, loomulikult olin ma terrorirünnakute ajal Brüsselis ja loomulikult on mu töökoht põhimõtteliselt Maalbeeki metroojaama kõrval. Ma ei tea, kas ainult mina olen selline veidrik, aga tõesti – kui ma omaenese ihusilmaga laipu ja veriseid haavatuid ei näe, siis ma ei suuda uskuda, et see on tõsi. Või noh, muidugi on tõsi, keegi ei hakka ju valetama, aga ma ei oska karta. Ok, politsei- ja kiirabisireenid huilgavad õues, aga meil majas on ju kõik korras, kohvikud töötavad, süüa saab, elekter on, inimesed vestlevad jnejne. Töö jäi muidugi ära – aga selle üle ju tegelt ei kurvasta ka.
Ilmselt peaksin vabandama kõigi kolleegide eest, keda ma oma võllanaljadega hulluks ajasin, rääkides suurepärasest võimalusest kindlustada laste tulevik (sest lepingupäeval on meie elu üsna kallis) ja sellest, et tegelikult me istume ju pommi otsas, olime siiski Nõukogu majas ja tegelikult võiks ju plahvatama panna ka Euroopa südame büroohooneid. Ja et õnneks panin end täna ilusti riidesse, kui peaksin kuskile surnult vedelema jääma, olen vähemalt ilus vaadata, samas kui õhku lendan, siis pole vahet. Ma võiksin muidugi vabanduseks tuua, et see on minu viis olukorraga toime tulla, aga tegelikult ei ole – ma ei oska selliseid asju karta, mis ei tähenda, et olen hulljulge ja kartmatu – kaugeltki mitte, ma kardan kiirteid, pimedust ja tonte (viimaseid nüüd ikkagi veidi vähem). Aga seda, et ma terrorirünnakus otsa saan – tegelt ei. Pealegi olen üsna fatalistlik – kui tund peab tulema, siis ta ka tuleb. Lõpuks pärastlõunal mööda päikesepaistelisi tühju tänavaid kodupoole jalutades oli tunne kuidagi irreaalne – midagi peaks olema hoopis teisiti, pärast seda, kui siin just on pomm plahvatanud – aga ei olnud, kui välja jätta asjaolu, et inimesi oli tänaval vähem (iseenesest meeldiv ju) ja mõnel pool suunasid relvastatud politseinikud, kuhu minna ja kuhu mitte. Samas oli endal adrenaliin üleval, selline kergelt põnevil tunne. Ma ikka vist ei ole päris tervemõistuslik? Kusjuures õhtul seitsmeks oli nii-öelda tavaline linnaelu juba taastunud, vähemalt meie kvartalis istusid inimesed välikohvikutes ega kartnud midagi. (Ahjaa, vähemalt üks terrorist olla meie kandist pärit, Schaarbeckist, ülejäänud vist tavalisest terroripesast Molenbeckist). Ühiskondliku transpordi taastamine võttis muidugi veidi rohkem aega, aga siinkohal vedas mul jälle, nagu lollidel ikka. Läksin majast välja suht viimasel minutil ja olin juba arvestanud, et jään vist sellest rongist ka maha (eelmisest jäin, sest ei märganud, kui kiiresti aeg on lennanud), aga ok, tunni pärast läheb veel üks. Liinibusse eriti ei paistnud, kuigi teoreetiliselt pidid käima. Üks kolleeg oli ka juba teada andnud, et ummikud on hullud ja igasuguseks kohalejõudmiseks tuleb varuda kordi rohkem aega pluss veel raudteejaama turbakontroll. Olles mõnda aega jalutanud, märkasin taksot, kes mu ka lahkelt jaama viis. Omakasupüüdlikult hakkas taksojuht kohe rääkima, et ta võib mu ka taksoga Saksamaale viia, et eile oli juba mõned viinud. Ütlesin ausalt, et kui rongist maha jään ja reisikindlustus nõus on, siis helistan talle (oleksin ka helistanud), sest see on ikkagi mõnusam variant, kui rendiauto. Paraku taksojuhil seekord ei vedanud, sest turbakontroll jaamauksel möödus kiiresti (meestel ja naistel olid erinevad sabad, muuseas). Ainuke erinevus, mida enda puhul märkasin, oli vist see, et kui tavalises lennujaama turbakontrollis ma pean nagu mingi sissesöövitatud põhimõtte pärast alati natuke vinguma, siis seekord tervitasin kontrollivat naispolitseinikku avala naeratusega, avasin abivalmilt seljakoti kõik lukud ja üritasin oma oversize-coatigi kontrollimiseks pakkuda, aga seda polnud vaja. Kuigi ma karta ei oska (veel), siis kuidagi tegid relvastatud politseinikud ja turvakontroll olemise kindlamaks küll.
Iseenesest on kuidagi kummaline, kuidas inimene mõtleb, et on asju ja olukordi, mis temani kunagi ei jõua ja õnnetusi, mida tema või ta lähedastega iial ei juhtu (selles veendumuses olen elanud kogu oma senise elu) – ja siis voilá! Korraga on nad kohal. Esimene terroriakt, mis mulle päriselt kohale jõudis oli loomulikult 9/11, aga see oli siiski nii turvaliselt kaugel. Tasapisi hakkasid nad Euroopa poole liikuma, aga ikkagi, kaugel olid. Möödunudsügisene Pariis pani juba veidike häirekella helisema – päris kodu ukse ees ju – ja tegelikult olin pärast seda täitsa kindel, et ju see Brüsselisse ka tuleb – sest mismõttes Euroopa pealinn puutumata jäetakse. Mitte et ma sel teemal oleksin heietanud või mõelnud – ei, aga kui vahel jutuks tuli, siis lihtsalt sai nimetatud ja enamik inimesi olid ju tegelikult sama meelt.
Teine samasugune oli minu jaoks koolitulistamine – miskipärast alati kuidagi Ameerikaga seonduv fenomen. Olin siiralt üllatunud, kui Soomes korraga koolitulistamised popiks muutusid. Aga ikkagi kindel, et “no Eestis seda küll ei juhtu”. Aga võta näpust – tegi ikka Viljandi poiss asja ära. Iseenesest õudne ja õõvastav.
Huvitav on ka see, kes ja kuidas sinu käekäigu järele huvi tunnevad või siis ei tunne, kui juhtud kriisikoldes viibima. Ma ei heida ette, et mulle hullunult ei helistata ega uurita, kas ma ikka elus olen, pealegi tekkis ju peagi FB lehekülg, kus sai end elus ja terve olevaks märkida, mida ma ka tegin ja kust isegi inimeste kohta vaatasin. Aga ikkagi hämmastasid inimesed, kelle osas võiks arvata, et nad ei mäleta mu nimegi, aga siiski mu käekäigu järele pärisid. Küll sugulased, keda 15 aastat näinud pole ja elu jooksul võib-olla 10 sõna on vahetatud, klassikaaslased, keda viimati nägid viis aastat pärast keskkooli lõppu (ehk ikkagi väga kaua tagasi), AGA, ja siinkohal andestage mulle mu õelus, inimene, kellega sa oled oma täiskasvanud elus kõige pikemalt koos elanud ja kes end siiamaani uhkelt tümistades su poja isaks kutsub (kuigi bioloogiline pole), ei tunne vähimatki huvi su käekäigu vastu. Kusjuures FB jaoks on ta liiga cool, seega sealt ka infot ei saa. Ma pole solvunud, kui aus olla, siis ma isegi ei märganud seda, KUNI sain mitu e-mail paaniliste küsimustega, “kus sa oled ja kas oled terve jne”, härralt, kellega meid ei ühenda muud, kui kaks poole aasta tagust õhtusööki ja üks one-night-stand. Ausalt, ma mõtlesin, et ta mu eksistentsigi ei mäleta (endal kulus sekundi murdosa meenutuseks). Vaat siis korraga turgatas pähe, et mu pikaajaline elukaaslane ja nüüdne ex on tegelikult ainus, kes midagi ei küsi – ja see tundus pea sama irreaalsena, kui asjaolu, et istun plahvatanud pommist saja meetri kaugusel. Aga eks inimesed ole erinevad ja see ongi põnev!
Terroristidele teadmiseks veel niipalju, et minusugused pole suuremad asjad ohvrid – ellujäänutena vähemalt – sest karta ei oska, paanitsema ei vaevu ja elame ikka samamoodi edasi nagu enne, sest who fcking cares :)! Ja üldse ärritas mind eriti see, et neetud terroristid rikkusid mu teispäeva õhtuks planeeritud romantilise kohtumise ära.
sitsidsatsidpatsid 