Esmalt head uut aastat kõigile, kes juhtumisi siia ära eksivad! Palun alljärgnevasse suhtuda kui kirjeldusse, mitte hinnangusse. Ja kui kuskilt kõlabki snobism, siis palun suhtuda sellessegi kui linnaproua mõistmatusse maaelu suhtes, mitte nagu ülbusse või kõrkusse, sest nii ei ole see mõeldud. On küll asju, millest ma aru ei saa ja võib-olla olen hetkel jätnud täies mahus kasutamata õiguse oma arvamust mitte välja öelda. Ühesõnaga, ükskõik kuidas alljärgnev ka ei kõlaks, see on kirjeldus, võib-olla mõnes kohas hämmeldus, aga mitte arrogantsus ega kõrkus.
Mul on üsna vähe sugulasi ja nendest vähestest suhtlen ma veel vähematega. Vahelduva eduga tunnen arusaamatut soovi mõnd sugulast näha (eks ikka nende hulgast, kellega suhtlen). Nii ka nüüd. Leppisin aegsasti isaga kokku, et teeme 1. jaanuaril väikese tiiru sugulaste juurde. Isa on mul mulk (mina, muuseas, ei ole, sest ma ei taha, olen ema järgi pärnakas), temapoolsed sugulased ongi pärit Mulgimaalt. Mõeldud tehtud, ilm oli küll hull, aga lund ei sadanud ja libe (eriti) ka polnud. Esmalt võtsime suuna Mõisaküla poole, kus meid väidetavalt ootas keskealine naissugulane. Aga voilà – hoolimata kahekordsest kokkuleppest kohtuda aasta esimesel päeval, mis viimati kinnitati poolteist tundi enne kohalejõudmist, ja toas põlevast tulest, ei toonud uksele koputamine kaasa mingit reaktsiooni. „Huvitav,“ mõtlesin, „kas oleks kohane politsei kutsuda ja paluda uks avada?“ Sest inimene võib ju olla minestanud, eriti kuna on tegemist viletsa tervisega isikuga (mitte küll nii vanaga, et surnult mahalangemist kahtlustada). Veendunud krimikirjanduse austajana käis peast läbi mitu stsenaariumi, mis väikelinnas üksi elava naisterahvaga aasta esimese päeva ennelõunal võiks juhtuda. Kolme tuhande elanikuga külas ilmselt sarimõrvreid eriti ei ole? Või siiski? Samas vaja läheks ju ainult ühte. Mõrvar ei pea ilmtingimata sarimõrvar olema. Piisab inimesest, kes just esimese jaanuari hommikul otsustas, et ta tahaks teada, mis tunne on inimest tappa. Ja teadaolevalt (sest väikelinnas tunnevad kõik kõiki) üksi elav naisterahvas oleks ju igati paslik saak. Mõrtsukatele lisaks ka vägistajatele (neid pidi piiri tagant hordide kaupa tulema, Mõisaküla on Läti piirist 7-8 km kaugusel.) Hiilisin ümber maja, püüdsin sisse piiluda, ühtaegu lootuses saada mingi vihje ja kartes näha midagi õõvastavat. Äkilise tervisehäire tõttu köögipõrandale kokku vajunud kogu. Kinniseotud ja tropp suus istuv naissugulane, keda ähvardab noaga hirmuäratav sukkmaski kandev tüüp. Üle voodiserva rippuv lõtv ja kahvatu käsi. Judinaid tekitav vägistamistseen? Meenus prantsuse „vägistamiskomöödia“ Elle, millest kirjutasin kunagi siin. Sest Isabelle Huppert ju. 
Hiilisin veeloikudega kaetud kiilasjäistel radadel ja piilusin hinge kinni pidades akendest sisse. Kas näen midagi või ei? Politsei või siiski mitte? Selgus, et politseid pole vaja. Kiirabi samuti mitte. Ta oli otsustanud meid mitte sisse lasta. Inimesel on alati õigus ümber mõelda ja kokkuleppest kinni pidamine on nõrkadele. Ja mina, va rumal, olen arvanud ja jõuliselt nõudnud, et lugupidamisest ja austusest teise inimese vastu peetakse kokkulepetest kinni ja kui seda mingil põhjusel kindlasti teha ei saa, siis püütakse teist osapoolt teavitada. Lootusetult vananenud ilmselt – eriti arvestades, et kõnealune naissugulane oli alati suguvõsa oivik, õppis kõige paremini ja oskas kõike ja noh, mina, va must lammas, ei kannatanud ühegi kandi pealt võrdlust välja. Niimoodi siis – kas sellest võiks saada sissejuhatus krimkale, mille ma kunagi kindlasti kirjutan? Raamatus näen aknast sisse piiludes muidugi hoopis midagi muud. Näiteks sellist: 
Mõisaküla kui Eesti Midsomer? Mõisaküla mõrvad?
Aga sai juba kodust välja tuldud ja reipad kaheksakümneaastased ei lasknud tujul langeda (tänamise koht – ma olen tänulik, et mul on vanemad, kes veel nii kõrges eas on reipad ja tegusad), kutsusid mindki korrale, et ma ometi veidigi mõistmist üles näitaksin, sest … nojah, las ta jääb. Jätkasime teekonda ja käisime Halliste kalmistul isapoolsete vanavanemate hauale küünlaid panemas. Vihma kallas nagu oavarrest ja surnuaia peatee oli libe nagu värskelt veega üle kallatud liuväli. Mistõttu pidi isa lähenema hauale autoga. Esmalt vangutasin hukkamõistvalt pead, manitsedes, et „surnuaed on rahupaik“, aga kiire arutelu iseendaga, kas eelistada kukkunud ja reieluukaela murdnud lapsevanemat hetkelisele lahkunute rahu häirimisele kallutas vaekausi siiski viimase kasuks ja sõitsime autoga surnuaia väravast sisse. Tahtsin nagunii jõulude ajal surnuaiale minna, nüüd said küünladki pandud.
Edasi seadsime sammud või pigem autonina isa maakoha poole, Karksi-Nuia kandis. Et vaatame, kuidas mesitarud talvituvad, mulkide seltsi rajatud tammesalu sirgub ja külastame naabrimeest (koogist oli ka vaja vabaneda, ise küpsetasin siiski). Vaat nüüd nägin tõelist külaelu. Nii mõnigi tuttav on rääkinud, et Eestis ei ela maal sugugi ainult vaesed, ilusates kohtades paiknevad ilusti korda tehtud talud, ümbritsetud kallist ja kvaliteetsest metsa- ja põllutehnikast. Isa naabrimeheks on umbes kuuekümneaastane härra, osaliselt vanapoiss ja osaliselt pole kah (naine elab Nuias), kolme poja isa, kes kõik kuskil oma asja ajavad. Aga vahel saab kogu pere isa juures maal kokku. Viimase sõna järgi läikima löödud põllu- ega metsatehnikat naabrimehe maja ümber ei leidunud, hoopis paar Moskvitši ja üks Žiguli. Ja paar vanemat sorti traktorit. Kõik pidid töökorras olema. Härra ise saabus joviaalses meeleolus mõnesaja meetri kauguselt. Oeh ja kus alles hakkas tulema jutte Eesti külaelust: „Eile käisin seal, saeveskis, noh, naine ja poisid läksid ära, ütlesin kohe, et mina kuskile minema ei hakka. Läksin sinna, seal on üks mees, selline asotsiaal, noh, kolm kuud polnud riideid seljast võtnud, noh. Aga mingi naine tal ikka oli. Naine oli sauna kütnud ja…Nii kui mees sauna läks, võtsin ta riided, hargiga viskasin ahju. Mees tuli saunast, küsis, kus mu riided? – Kas sa siis ei tunne, et toas on soojem,“ vastanud naabrimees ahjule osutades. „Sa issanda püha püss,“ mõtlesin jälle, „kui meeleheitel peab olema, et olla koos mehega, kes kolm kuud riideid seljast ei võta.“ Samas, kui kolm kuud sõna otseses mõttes kogu aeg riides olla ega suhe siis liiga lähedane vist pole. Järgmine lugu: „Enne, kui ma selle maja ostsin, elas siin üks mees, mina ei tea, kust ta selle raha sai, aga kaks milli jõi maha, krooni, noh. Elas siin, noored tüdrukud käisid, oih, et ei kujuta ette, millised. Vana saatis mind ikka viina järele, kaheksa pudelit viina jõi päevas ära. See oli ta norm, noh. Algul tõin ikka paari kaupa, pärast ostsin endale mitu kasti valmis, mis ma raiskan kallist tööaega. Kodust hea võtta. Viimaks sai vanal raha otsa, hakkas pojale pinda käima, see oli tal Tallinnas mingi tähtis nina. Lõpuks ostsin ta maja ära, nüüd ei teagi, kuhu läks või mis tast sai.“ Edasi: „Ega kui Ilves oli president, siis ta käis siin ikka, liha ostmas, lähedal ju Ärmalt tulla. Pidasin 12 aastat sigu. Ämm mul elas ka siin. Ilves tahtis tulla, noh. Viskas kaelakarbonaadi eest ämmale viis sotti. Ja Evelin, tema käis sageli, porgandit ja peterselli ja sellerit tahtis peenrast. Tuli ikka läbi, kui ihukaitsjatega Tartu Lõunakeskusesse uisutama läks. Ta käis seal tihti, tema, jah, käis meil ikka kogu aeg.“ Niisugused lood siis.
Mina: „Aga kas teil oma looma kahju tappa pole? – No, mis tas on, nii see elu maal käib. Kui sigu pidasin, ikka sügasin kõrva tagant, siis võtsin pussi, tõmbasin kõri maha. Jõin veel verd ka.“ Isa: „No ära selle mehe iga sõna ka usu.“ Naabrimees: „Noh jõin, ikka jõin, kõik kes siga tapavad vist joovad. Algus oli vastik, pärast harjud ära.“ Boooh. Muidu tõsine töökas Eesti mees. „Ma muidu ikka võtan viina kah, aga nüüd jaanipäevast jõuluni olin kaine. Kohe teadsin, et jõulu ajal läheb joomaks. Nüüd paar päeva veel ja siis jälle jaanipäevani kaine. Tööd vaja teha. Mitu riigihanget võitsin.“ Kusjuures võitis ka. Miski metsaistutamine, lankide harimine jne. Ja kui ise ei võida, teeb palgatööd sellele, kes võitis. Kindel, töökas, külas tuntud mees. Niidab mu isa heinamaadki puhtaks. Nüüd võttis veised – kaks lehma, ühe pulli. Praegu veel mullikad ja vasikas. „Las elavad, ega mul kahju pole. Muru hoiavad ilusasti korras, kevadel tõmban su maale ka karjuse ümber, siis pole niita vaja, toon loomad vahepeal sinna.“ „Kassid, jah, kasse on mul ka, ei teagi täpselt, mitu tükki praegu on.“ Töökas ja naljakas Eesti maamees. Ei ole see elu seal maal nii masendav ühti nagu Kodutundes näidatakse. Inimesed teevad tööd ja nalja. Pole põhjust kurta. Tegime klassikalise, „linnaproua läheb loomi vaatama“ ka ära. Suur leivakott kaasas siirdusime härra seltsis koplisse. Nagu oodatud, tegin algul nägu, et ei julge eriti kopliväravast sissegi astuda (natuke ikkagi kardan neid loomi), lõpuks siiski otsustasin, et võtan end kokku, veised polnud ka veel täissuurust saavutanud, ei ajanud eriti hirmu nahka. Andsin leiba ja sügasin pullmullika lokkis pead. Pilti tegin ka, nagu linnainimesele kohane, aga kahjuks tulid nii halvad, et isegi minul on piinlik neid näidata. Aga umbrs sellised olid: 
Aasta esimene päev möödus meeleolukalt!
Pensionieas võiksin kolida isa maamajja (kuigi seal ei ole merd) ja alustada krimisarja Mõisaküla Mõrvad kirjutamist. Isegi filmimist võiks kaaluda.
Kõik pildid võtsin kuskilt internetist.
sitsidsatsidpatsid 