Üldiselt ma tunnen kõiki oma FB sõpru. Julgen väita, et 99 protsenti nendest olen vähemalt ühe korra elusuuruses näinud ja nende ülejäänud ühe protsendiga olen näiteks mingis ühises grupis, nagu eestlased Saksamaal, eestlased Kölnis või mõni muu ja oleme ka omavahel sõpradeks hakanud, kuna on saanud pikemalt mingit ühist teemat arutada. Ühe inimese olen oma FBst hiljuti blokeerinud, sest tema vihapostitused ja hullumeelne märatsus mistahes teemal oli eelkõige ärritavalt negatiivne, aga lisaks ka nii hullumeelne, et piinlik lugeda ja oma seinal näha. Mõningate inimestega on FB ise meid friendinud ja defriendinud, mida ma pole talle eriti ka ette heitnud. Hiljutine suurim avastus on mu tõepoolest esimene sõbranna, lapsepõlvesõbranna Eva, kellega elasime kõrvuti majades mu esimesed 10 eluaastat ja sõbrunesime vist tõesti juba enne lasteaeda minekut, pärast aga seoses minu kolimisega katkes sõprus ja peagi kaotasime teineteist ka silmist, aga nüüd leidis Eva mu FBst üles ja oleme päris pikalt lobisenud ja vanu aegu meenutanud ja novembris ilmselt õnnesub teineteist ka elusuuruses taas kohata. Kuna ma ise tõmban sotsiaalmeedias sae käima väga harva ehk praktiliselt mitte kunagi, sest olen endaga niimoodi kokku leppinud, siis on see minu jaoks enamasti meeldiv paik, kus vahetevahel pikemalt suhelda, samas ka lühidalt vajalikku infot vahetada, lisaks hea ja lihtne võimalus kõiki neid mõtteid, mis miskipärast maailmaga jagamist nõuavad, kiirelt ja piirideta virtuaalruumi paisata.
Kõige selle taustal tundub see, mis eile juhtus mulle eriti kummaline. On mul üks Raili nimeline FB sõber (nimi ei ole muudetud, taotluslikult). Ta on ühe mu hea sõbranna reaalelusõbranna, kuigi tahaksin nüüd öelda pigem tuttav, sest mu headel sõbrannadel ei saa olla nii nõmedaid sõpru.
Mina ise olen Raili-nimelist naisisikut näinud täpselt ühe korra elus, kui ta mingil põhjusel meil ööbis, koos oma hiiglasliku ameeriklasest elukaaslasega. Raili nagu Raili ikka, erilist vaimustust ta minus ei äratanud, suhtusin temasse nagu tavalisse sõbranna tuttavasse ega näinud miskit põhjust temaga mitte sõbraks hakata. Tegelikult võtan ma vastu kõigi tuttavate sõbrakutsed ja mitte ühtegi võõrast. Tinglikult “tuttavatest” jäi ainsana vastu võtmata ühe Gregori kunagise lasteaiakaaslase oma, selsamal kaalutlusel, et “tegelikult me pole ju tuttavad.”
Raili on hetkel Ameerikas koduperenaine ja ootab oma poja keskkooli lõppu. Kuna ta saab miskit Vietnami sõja veterani või lenduri lese pensioni, siis karjuvata vajadust tööl käia ei ole. Ilmselt ongi kodus igav ja seega FB suurepärane vahend inimestega suhtlemiseks, sae käivitamiseks ja elu õpetamiseks. Mingite intervallidega võtab ta ikka minuga ühendust, küsib kuidas läheb ja siis lamiseme tühjast-tähjast. Ma küll eriti ei viitsi, aga viisakusest ikka lamisen kaasa. Vahepeal veetis Raili mõnda aega Saksamaal, kuhu poeg rahvusvahelisse kooli tahtis õppima tulla, sest Tallinnas noorhärrale ei meeldinud, sest seal olla liiga palju venelasi. See oli jubedaim periood proua elus ja siis pidi ta eriti tihti minuga kontakteeruma, kuna Saksamaal on ikka kõik nii õudne ja mitte üks asi ei toimi ja elu on hirmus jnejne. Kuigi ma isegi vahel tahan Saksamaale üht-teist ette heita, tundus Raili monoloogi kuulates, et pean oma ajutise koduriigi kaitseks välja astuma. Õnneks pääses proua peagi hirmsalt Saksamaalt ja jõudis otsaga tagasi Ühendriikidesse, kus ta varemgi pikalt elanud. Talle muidugi ka seal ei meeldi, aga “ikka parem kui Saksamaa”.
Eile võttiski proua muga jälle ühendust, küsides algul niisama kuidas läheb ja mis teen. Olin üsna sõnakehv, aga proua ei jätnud, jõudis varsti jälle välja kohutava elu juurde Saksamaal. Mina olin samal ajal koogiküpsetamisega ametis ja avaldasin lihtsalt viisakalt kahetsust, et tal Saksamaaga nii halvad kogemused ja ega siin tegelikult nii hull ka ikka ei ole. Võib-olla see oligi valesamm, sest siis hakkas tulema. Mingil seletamatul põhjusel pöördus proua hoopis uuele teemale ja nimelt lapsendamine. Ja kui arvate, et ta kuidagi selle heaks kiitis või midagi, siis eksite rängalt. Järgnevalt copy-paste proua mõtteavaldustest:
RAILI: nagu ka sinu kogemused, ma ei adopteeriks iial kedagi
MINA: jah ja mina olen adopteerimisega üliväga rahul
RAILI: aga sina tahtsid, mingit venelast, nagu aru saan, igal ühel oma arvamus
MINA: Oot vabandust, mingit venelast? Mis see siis peaks tähendams
RAILI: just, ma sain aru, et sa adopteerisid mingi venelase … sorry, kui sa ei taha sel teemal rääkida, aga see on mu arvamus
MINA: Jah, ma adopteerisin “mingi venelase” ja ma ei ole su arvamust selle kohta küsinud. Palun ära nori tüli.
RAILI: ei nori
lihtsalt arvamus
ja ma ei saa aru, lihtne ja loogiline
oled eestlane, on laps ja siis x ajal võtad mingi marjuusja endale, no ei sa aru
sorry
ehk su sõbrad lihtsalt ei ole nii ausad nagu mina ….
aga see ikka pole normaalne, et eestlane võtab mingi venelase endale kasvatada, ma ei tea, kas keegi pole sulle seda ausalt ja otse öelnud
olen vaadanud su fb pilte, venelane mis venelane ….
anna andeks, aga ma ei sa aru, aga ehk see ehk minu viga …aga ei
usu
enamus eestlasi arvab nii
ega ikka mordat ei peida… kui labaselt väljendada, milleks sulle seda vaja oli, ei saa keegi aru …
sorry, ma olen lihtsalt aus, mida keegi ei suvatse sulle väljendada
PAAR TUNDI HILJEM
never mind, rääkisin piretiga, ta ka sellne suur liberaal, niiet, sorry, minu süü, lase olla
ta ka ei saanud aru, miks ma EI saa aru…
aga ma ei saa aru, mu elukaaslasel, tomil, kellega kohtusid, tal ka adopteeritud laps, narkarite oma, kus me saime vatti sellega ja see oli ka suur põhjus, miks ma ta maha jätsin, ei suutnud enam selle plika jamadega diilida …
niiet mul väga isiklik ja jube suhe seoses adopteerimisega
ja olen ja jään selle vastu …sorry
Niisugune vestlus siis, inimesel tekkis korraga karjuv vajadus “tõde näkku öelda”. Vana mina oleks Raili pihuks ja põrmuks teinud, saatnud erinevatesse kohtadesse, teatanud, et minu Albina on kordi rohkem eestlane, kui tema William, kes eriti eesti keeltki ei räägi (täiesti tõsi, muuseas) jne jne. Aga kuna olen viimase aasta jooksul püüdnud vaimselt areneda, igasuguse mõttetu jama peast ja ümbrusest välja visata, lasin tal omaette lamiseda, vahepeal vaatasin, mis ta seal teinud oli ja ütlesin need mõned laused. Ise olin jälle endaga väga rahul, et näed nüüd, taas võimalus praktiseerida nii “targem annab järele” kui “rumalate inimestega pole mõtet diskussiooni laskuda” taktikaid ja loomulikult ka seda, et ümbrus tuleb puhas hoida mõttetust suhtlusmürast ja hetkel möriseb seal ju minu jaoks absoluutselt mitteoluline persoon. Nüüd ei teagi, kas proua blokeerida või defriendida või jätta nagu on. Gregor arvas ikka, et peaksin teda edasi provotseerima. Kindlasti oleks 17-aastane mina seda ka teinud, aga hulga vanem mina on ka hulga tasakaalukam. Las ta siis praegu olla. Aga tegelikult ka, ma ei saa sellise lähenemise mõttest aru. Muuseas olgu öeldud, et proua nimetas ka, et “pidi Eestist lahkuma, sest venelased tulevad sisse”. Mis kõlab nagu mingi esimese vabariigi aegne seisukoht (madaam on kuskil 51-52 aastata vana, seega esimese vabariigiga isiklikku seost olla ei saa).
Ja veel viimane tähelepanek, kuna andsin lõime ka Gregorile lugeda, siis selgus, et nooruk ei tea, mida tähendab “morda”.
“Poja-kiidu-postitus” ja lapsendamise jätk ja saksa keele kursus peavad ikka veel natuke ootama!
Jeemen
Abbas 
Mohammed – restorani manager palestiinast. Pildi tegin salaja.
Nii, see noor Liibanoni kutt kelle nime ma ei tea aga kes siin liftis Ali kõrval poseerib hoolitseb selle eest, et teie vesipiibul süsi ikka tossaks. 
Abu Nehmeh
sitsidsatsidpatsid 