kirjutan siin peamiselt sellest, kuidas ma elan ja miks ma nii elan, vahel ka sellest, mida ma ilmast ja inimestest arvan ja kui inspiratsiooni on, siis ka mõne väljamõeldud lookese – sest kunagi tahaks ikka kirjanikuks saada!
Ma olen nii jõulukauge inimene, et hakkas suisa veidi piinlik, kui täna sõbrannadega lõimes lobisesime ja kõik rääkisid mitmekümne kingi pakkimisest, jõuluroogadest jne. Mul ainult üks kook tehtud õhtuseks mehe lastega koosolemiseks. Ja enda omadele mittepakitavad kingid – pool arvutit ja riidekapp. AGA – et mitte päris häbissee jääda, kaevusin sahtlisse ja leidsin enam kui viisteist aastat alles hoitud nunnu kirja jõuluvanale. Mäletan ka selle saabumist – kuldse lindiga kinniseotult hiilis see, külge ees, koos autoriga meie magamistuppa (mu ja tollase mehe), teatega, et “mai’ tea, kirjutasin igaks juhuks jõuluvanale, te vist teate paremini, kus ta elab, annate ehk üle). Kusjuures autorile meenus prageu, et tollastest soovidest sai ta ainult roosad jalkasaapad. Mina mäletasin, et ikka muud jalkaklubi parafernaaliat ka. (Saunalina on siiani kasutusel).
Sellega soovin kõigile blogi- ja muudele sõpradele häid, ilusaid ja rahulikke jõule!
Järgmine kord, pärast ebaõnnestunud eksamit ja eksirännakuid prantsuse keelsete nimedega tänavatel sattusin uuesti Brüsselisse mais 2004. Eesti (ja meiega koos veel 9 riiki) olid vahepeal Euroopa Liidu liikmeks saanud ja äkitselt hakkas nende kõikide keelte tõlke vaja minema. Vabakutselise akediteerimiseksam oli mul ju edukalt seljataga, nii et luba hakata euroraha taskusse ajama ja õigustada nimetust “ülemakstud europe*se” oli käes.
Nüüd saabus meid Brüsselisse kohe suurem seltskond, enamik ühtemoodi juhmakad. Olid mõned peenemad prouad, kes juba liitumisläbirääkimiste ajal olid tõlkinud ja nemad suhtusid korraga saabunud suuremasse kampa algul teatava üleolekuga, aga see möödus kiiresti ja olime enamasti ikka head kolleegid. Ja Pariisis õppinud kolleegid oskasid kohalikku keelt ja neil oli ka veidi nina püsti, et “need miskid Eesti omad”. Enne liitumist õpetas Pariisi tuntud tõlkide ja tõlkijate kool ESIT (L’École Supérieure d’Interprètes et de Traducteurs ehk siis kõrgem tõlkide ja tõlkijate kool), mis mingit servapidi kuulub Sorbonne’i juurde, aga ma päriselt küll ei tea, kuidas, eesti emakeelega tõlke mõned aastad. Mina paraku ei teadnud tollal sellise kooli ega võimaluse olemasolust midagi. Ma oleks olnud nõus tapma, et seal õppida. Kuigi kolleegid, kes õppisid, ütlesid, et raske oli.
Newbie’d kogunesid enamasti kampa ja käisid siis kambakesi õigeid hooneid otsimas, administratiivasju ajamas jne. Jällegi oli probleem keelega, sest enamik uusi Eestist akrediterituid oskas ainult inglise keelt, mõni suisa ainult saksat, aga kakskmmend aastat tagasi ei olnud mitte ainult Brüssel, vaid ka EL suhteliselt prantsuskeelne. Igasugu administraatorid, kellega alguses kokku puutusime, oskasid inglise keelt umbes sama palju, kui mina tol hetkel prantsust. Mitte kõik muidugi, aga mäletan siiamaani oma esimest makseamaetnikku, (ma usun, et saabunud ida- ja keskeurooplaste hordid võisid neile ilgelt närvidele käia) kellega kirju vahetasime nii, et mina inglises ja tema prantsuses, mõistatasime ja tõlkisime siis mõlemad, sõnaraamatu või mai tea mille abil, sest Googeltranslate, Bing ja DeepL, rääkimata ChatGPTst olid ju kõik alles leiutamata. Issand, oli ikka elu, kudias me ilma nendeta üldse elasime. Polnud meil ka internetiühendust kabiinides ja dokumendid koosoleku ettevalmistamsieks tuli välja printida.
Peamiselt hängisine Schumani ringi ümbruses, kus asub enamik nõukogu hooned ja Place Jourdan’il (kodusema nimetusega Jordani platsil), mis jääb Parlamendist teisele poole parki. Seal asub ka väidetavalt maailma parimaid friikaid (Belgia on ju friikate kodumaa) pakkuv Maison Antoine, mina nüüd ei tea, ma pole eriline friikaspetsialist ja ei söö neid ka liiga sageli, aga MacDonaldsist ja teistest kiirtoidukettidest on küll vist paremad. Algul oli söögi-joogi kättesaamisega ka igast raskusi. Lisaks käisime kesklinnas, kus oli klassikaline turistilõksust söögitänav, iga resto ees sissekutsujad (praegu torkas pähe, et peaks vaatama minema, kas on veel alles), seal räägiti ikka inglist ka. Aga ebanormaalselt kallis oli … .Tekkis meil ka väike oma kambake, kellega siiamaani oleme sõbrad, kuskl 7-8 inimest, vanuselt kahekümnendate keskelt kolmekümnendate keskpaika pluss üks viiekümnene proua. Tihtipeale hängisime hilisööni kohalikes väikestes kõrtsides ja toitlustasime end hoopis kebablas. Siit kõiksugu dürümid ja kebabid mulle tuttavaks saidki. Lemmik oli (ja on endiselt, ainult ma ei sattu liiga tihti kebablasse) dürüm poulet ehk siis õhukesse saia pakitud kanaliharibad erinevate salatite ja köögiviljadega, paki sisse käisid ka friikad, aga ma tavaliselt palusin need välja jätta. Kogu kupatus keeratud õhukesse fooliumisse. Ja hästi vürtsikas kaste. Samourai oli (ja on) jätkuvalt kõige tulisem. Ja Pili-pili.
Aega oli meil hängimiseks ka kõvasti, sest algul polnud ei planningul ega värbajatel vist selget pilti, mida ja kuipalju vaja on ja seega palkasid igaks juhuks kõiki ja kogu aeg. Ja ime siis, et tekkis tunne, et kui ma juba Brüsselisse olen tulnud, siis ongi töö tehtud. Kui päris koosolek programmi ilmus, vaatasid seda suure imestusega. Aga suur hulk töövälist aega kulus muidugi ka logistikale ja haldusele.
Huvitav, praegu tuleb meelde, et kui me siin alguses praktiliselt kogu aeg kohal olime, vahel jäime ka nädalavahetuseks, siis ega me eriti vaatamisväärsustega ei tutvunud, isegi kinos ei käinud. Kui me just ei töötanud, tegelesime oma logistika ja haldusküsimustega ja õhtuti hängisime koos, sõime ja jõime.
Kogu see asi oli nii uus ja oasalt ka sõnulseletamatu, et mul oli küll tunne, et see ei saa igavesti kestma jääda ja algul ei viitsinud ma isegi vajalikke dokumente esitada, et järgmisele tasemele saada kui 100 päeva täis töötatud (siis palk tõusis), sest mulle tundus, et nagunii ajutine. Nüüd saab sellest ajutisusest järgmise aasta mais kakskümmend aastat ja ma loodan, et saan ikka pensionini siin ära töötada. Ilmselt ärritasime alguses ka vanade kappide tõlke ja üldse kogu vana Euroopa töötajaskonda, sest nii suure hulga ida-eurooplastega polnud nad ilmselt mitte kunagi kokku puutunud (no ise pean end ikka muidugi põhja-eurooplaseks). Ühest küljest olime muidugi huvitavad vaadata, aga mäletan, et Euroopa koolis olla suisa kurtmised levinud vanade olijate hulgas, et nüüd tulevad kõik need ida-eurooplased ja mis siis saama hakkab ja äkki varastavad ja hakkavad kõik inglise sektsioonis õppima ja meie laste keeletase jne (see on vist õige küll, et Euroopa kooli inglise sektsioonis on inglise keele emakeelena kõnelejate hulk kesine, nüüd veel eriti). Kui mina oleks ametnikuks saanud, oleks mu lapsed küll prantsuse sektsiooni läinud. Ilmselt ma oleksin ka mitteametnikuna peagi Brüsselisse kolinud, kui ma veidi enne eurotöö algust poleks leidnud üht oma eluarmastust (nüüdseks küll eksi), kes elas hoopis Kölnis ja nii viis elu mu tükiks ajaks hoopis sinna kanti.
Kuna siin oli rebloogimise ikoon all, aga kommentaari oma mitte, mõtlesin, et järelikult võib luba küsimata edasi blogida. Mumeelest hea lugu ja ma olen paljudega nõus. Lapse saamine on maailma kõige egoistlikum otsus, see PEAB OLEMA valik ja paljud ühiskonnagrupid ei tohiks sel temal üldse sõna võtta. Kahtlustan, et üks sõnavõtja on üks mu tuttavat, kui nii, siis braavo, väga head põhjendused.
Peaks tegelikult olema Day 1, aga jäi üks ikka vahele. Kuna peamiselt oli vaja värskendada kirjutusharjumust ja kasvatada enesedistsipliini, siis teeme ikka kuu lõpni. Ühepäevase hilinemisega.
Nagu ütlesin, viimane päev on
TÄNUAVALDUSED, nagu kirjanikul ikka. See on mind alati imestama pannud – on täitsa normaalne kirjanik, näiteks M. W. Craven, kes Poe ja Tilly lugusid kirjutab. Mitmekihilisi, keerukaid krimkasid, vahepeal paneb ikka ajusid ragistama, mitte keel, aga et loogika saaks paika. Ja siis tulevad tänudavaldused – ja täiesti normaalne, vaieldamatult intelligentne inimene kukub absoluutselt arusaamatut, kahtlase väärtusega, ilmselt siseringi nalja viakama, mille osas ma pole üldse kindel, kas keegi sellest aru saab. Viimane kord lausa küsisin, et äkki jätaks ära. Aga ei lubatud.
Thank you!
Aga tänuavaldused.
Ma tänan kõiki oma lugejaid ja kaasblogijaid. Eriti Ritsikut, kes vist tekitas minus mõtte, et blogiks kuu aega iga päev. Ja Tikrit, kes blogis iga päev. Ja Katarinat, kes on lõputu inspiratsiooniallikas, kuigi ma enamikul temast inspireeritud teemadel ei ole veel kirjutanud, aga need tiirlevad mul peas. Ja Eppu, – ja kõiki teisi enam või vähem aktiivseid kommentaatoreid. Kellakägu – et sa mind subskraibisd. Ja kõiki teisi, kes on mind subskraibinud. Või öelnud mõne hea sõna. Ma tänakasin ka neid, kes ütleks halva sõna, aga pole keegi midagi halba lausunud. Notsut ja Apelsinimarmelaadi ja Mustkaarnat ja Indigoaalast, kes juhtis tähelepanu, et mobiilne view on vilets (mõtlen, kuidas paremaks saada) ja Punast Mammu ja Nelli ja Killukatit ja anonüümset Siirit New Yorgist ilma glamuurita ja mu reaalelu sõpru, kes siin loevad ja neid kellest kavatsen kirjutada, aga pole veel kirjutanud. Ja kui ma nüüd kellegi unsutasin, siis ärge pidage viha ega võtke solvuda ega kauna kanda. Ma armastan teid kõiki. mul on heameel, et te siin olete. Nagu väike tore virtualane pere. Kui ma nüüd oleksin päriskirjanik, siis lisanduks siia n+1 ülivõrdelist omadussõna aga ma vist ikka pole. Novembri jooksul oli blogis üle 11 tuhande vaatamsie. Seda pole MITTE IIAL varem juhtunud.
Ja tänan Mari seitsme maa ja mere taga, kes leiutas sõna penvember ja andis inspiratsiooni edaspidi kord nädalas blogida. Ma katsun jätkata Brüsseli järjejuttu ja teha nii, et peategelaseks oleks ikkagi linn, mitte mina ja muud inimesed, aga vaatame, mis sest saab ja mitu osa tuleb.
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
sitsidsatsidpatsid 