there are days when life isn’t a bitch

As I get some foreign visitors sometimes, I’ll make this short and spontaneous post in English. One day, when life wasn’t  a bitch was yesterday. Albina came back from her survival camp in England, where she did not want to go at all and pleaded to stay home and whined about not wanting to sleep in the tent. I was strict and said people of her age should try sleeping in tents. Coming back, she was happy and said it was the best week in her life ever and they’ll go back there next year. She vas fascinated of having cooked a meal on fire, learned to carve and picked really beautiful seashells on the beach En plus, she went to Taylor Swift concert where a friend’s father took them (3 teenage girls). I’m ever so thankful to him. I could never force myself to do something like that (ok, last year went to One Direction with 2 girls). He picked them up from Calais ferry terminal after the trip, drove them to Cologne, went to the concert where they had VIP seating, had ordered autographs for them etcetc. Albina came home jumping and screaming of joy. And indeed, I felt I have done something good in my life. I’m blowing my own trumpet here, but I was genuinely happy for having done what I have done and given her all the possibilities of a happy teenager life instead of being sheperded around like a 3-year old in the protected children’s home environment. Seems that I haven’t managed to screw up my life completely, yet!

PS. Interesting parenting – one girl couldn’t go to the concert, because her father wanted to force upon the concert going father what speed he should drive at with his daughter in the car. I don’t know what the speed limit would have been, but finally the girl was not allowed to go.

Fancy Dogs and Empty Bank Accounts

Selle loo ma rebloggin siia, kuna mulle tundub, et haakub väga hästi meie vaesuse teemaga – mõnes maailmapaigas peetakse 2 magamistoaga korterit, kus omanik üksinda elab isegi koera jaoks liiga vaeseks (pärast põhjalikku küsitlust siiski kvalifitseerus). Ja koera ostes saavad sõjaväelased allahindlust, kusjuures kehtib ka veteranide lastele.

Longreads

I know that I won’t be getting a Frenchie this week, or even this year, but I also know that I am not going to give up. In all the time I’ve spent blustering about my plan, researching breeds, and ending up disappointed, I’ve never allowed myself permission to get this dog just because I want it. I want it because it will comfort me when I feel nervous. Because it will be someone to talk to, and who will talk back to me in that uncanny, silent way that dogs do. Because it will force me to focus on caring for something else, and pull me out of my inescapable self-absorption—a student with two jobs trying to carve out an identity. Because people who don’t have a lot of money but work their asses off need things—comforts, love—as much as anyone. We are experts at saving, scrimping, and sacrificing…

View original post 45 more words

Üks väga sotsiaalne kirjatükk

Mõne aja eest sai veksel välja antud, et kirjutan järgmisena elust lastekodus, aga siis tuli Pärnu ja korterisisustus vahele ja sedagi ei saanud ju kajastamata jätta.

Nüüd aga lastekodu juurde. Vahepeal olen sattunud FB gruppi “Lapsed koju tagasi”, mis võib-olla pole minu jaoks päris õige koht, see on grupp kus räägitakse laineid löönud juhtumist, kui emalt võeti sünnitusmajas vastsündinu ja pandi lastekodusse ja seal ta suri (vist 1,5 aastasena). Lugu on iseenesest loomulikult õudne, aga kuidas ma seda gruppi ka ei loeks, isegi küsimusi olen esitanud, siis ikkagi ei saa vastust peamisele küsimusele: “Mis oli lapse ära võtmise põhjuseks?” Kõik muudkui lamisevad emotsionaalselt ametnike jõhkrusest ja jagatud on ka üks video, kus lastekaitseametnik tuleb sama pere vanemat poega kodust kaasa võtma. Isa tundub kirjaoskuse põhjal suht normaalne, aga samas ikkagi mitte lõpuni, sest jutt käib kogu aeg mingitest müstilistest “nendest”, kes tahavad nüüd perel ka korteri käest ära võtta ja siis ei saa lapsi tagasi anda, sest pole kuskil elada ja samas väidetakse nokk kinni, saba lahti põhimõttel, et kui nad korterist välja koliksid, siis antaks lapsed tagasi. Minu isiklik seisukoht on, et ema on ka kerge vaimse puudega, aga see iseenesest pole laste äravõtmise põhjuseks. LIsaks kõigele on neil mõned lapsed veel käes – et mismõttes siis osadel lastel on ok nende vanematega elada ja osadel mitte. Kusjuures korter, mille pärast sõda käib, on mingi Lasnamäe munitsipaalpind. Olen enda arust sinisilmsusest ja naiivsusest üsna kaugel, elatud ka juba teatud hulk aastaid, seetõttu usun küll, et maailm on täis korrumpeerunud ametnikke ja totakaid seadusi, kuid samas on mul siiski raske uskuda, et lapsed võetakse ära, sest toad olid koristamata (mul peaksid sel juhul ammu kõik olema käest võetud, ka kassid tuleks varjupaika viia ja hakata neile korralikumat peret otsima) ja kogu see tants miski munitsipaalkorteri ümber tundub ka kuidagi kahtlane ja poolik.

Tegelikult tegin selle kõrvalepõike ainult selleks, et alguses mõtlesin oma lastekoduteemalist postitust ka seal grupis jagada, sest mitmed grupiliikmed kipuvad lastekodude olukorda ja tingimusi maatasa tegema ja tahtsin neile reaalse lastekoduelu pildi maalida, aga nüüd enam ei saa, sest olen ju terve pika üsna rahulolematu tiraadiga maha saanud. Kui mõni neist ise siia sattub, siis on teine asi ja võin ausalt väita, et all- ja ülaltoodud seisukohad on minu isiklikud ja kogemustepõhised ega pretendeeri absoluutsele tõele. Ahjaa, üks asi veel, samas ülalnimetatud grupis lärmatakse kogu aeg, et lapsi võetakse ära ju raha pärast, sest kasupered saavad laste eest raha. Eesti palgavaesusega kursis olles võin isegi uskuda, et kasulapse pearaha 700 (kui on tavaline, puudeta laps) võib mõnele perele olla piisavaks lisasissetuleku allikaks. Puudega lapse pearaha on vist suisa 1400, aga samas – puudega laps on puudega laps. Samas jällegi keeldub mu terve mõistus uskumast, et lapsi väevõimuga kasuperedesse viiakse. Või olen siis ikkagi liiga naiivne ja “Euroopa on su ära rikkund” nagu mu isa tavatseb vahetevahel nimetada. Olgu kuidas on, aga kui selline tendents peakski eksisteerima, siis on see igal juhul väga marginaalne ja regulaarsest lastekaubandusest rääkida ei saa .

Järg, mitu nädalat hiljem…

Nüüd on juba tükk aega mööda läinud ajast, mil seda postitust alustasin, sest etteplaneeritud teemasid ma ei kirjutagi otse blogisse, vaid teen enne valmis ja siis vaatan üle, sest kes ikka tahaks lugeda näpukaid täis postitusi. Lastekodu juurde ei saa ikka veel rahulikult pöörduda, sest ülaltoodud Lapsed-koju-tagasi-grupi teema tahab veel pisut lahkamist ja siis pean veel veidike lamisema ka uue lastekaitseseaduse osas, mis jällegi FBs hullumeelselt kirgi kütab, eriti veel niisuguses kohas nagu “Väliseestlaste jututuba”, kus ma ka liikmeks olen, kus pooled räägivad õuduslugusid Norra ülikarmist lastekaitseseadusest, millest nüüd ka Eesti on eeskuju võtnud ja mille alusel hakatakse “korralikelt” peredelt lapsi ära võtma. Esiteks on korralik suhteline mõiste, mõni on kahtlemata korralik ka siis, kui korra nädalas peaaegu selget päeva näeb (mis ei tähenda, et ma ise veiniklaasi sülitaksin, kaugel sellest). Üldsegi paneb mind ennastki vahel imestama, et kogu see lastekaitse-lastekodude-vanemateta laste (eelkõige teismeliste) teema mind suudab nii üles keerata, kuigi ma end üldse liiga kaastundlikuks ja sotsiaalselt tundlikuks ei peagi. Aga jälle tore, leiad iseenda juures uusi külgi.

Kõigepealt aga Lapsed-koju-tagasi grupp, kust paar päeva tagasi lahkusin, sest tundus, et kui ma sinna veel liiga kauaks jään, muutun liiga teravaks ja kellele seda vaja, lisaks ei vii pidev sae käima tõmbamine mitte kuskile. Ise ma ei tõmba üheski sotsiaalmeediasaidis kunagi saagi käima, selle olen endaga kokku leppinud, kuid vahel lasen end provotseerida küll. Noh ja oligi siis paar päeva tagasi, kui pereisa jällegi paatoslikult teatas, et nüüd on nende perega lõpp, sest kohe tõstetakse nad välja ja nende all elavad juba moslemid oma suure perega, “ju siis selleks ongi vaja oma inimesed välja tõsta”. Mõned inimesed andsid täitsa asjalikku nõu talle, kust ajutist pinda leida ja soovitasid vaadata mingeid abitöölise ja muid kohti, mis võiksid härrale jõukohased olla, mõned lingidki olid lisatud. Keegi ütles ka täitsa mõistlikult, et mingu natukeseks Soome tööle, saagu veidike jalad alla ja hakaku siis korteri ja laste tagasi saamisega tegelema. Aga kus sa sellega – tööl käimiseks on tema liiga vana (59), keegi ei võta nagunii, Eestist tema ei lahku jne. Siis lisasingi suht mürgise postituse, küsides, kas ta tahab, et keegi talle lihtsalt annaks elamise ja raha (jättes, delikaatselt ja taktitundeliselt :), lisamata, et härra saaks siis rahulikult lapsi edasi vorpida). Kusjuures kerget hämmarit tekitab minus ka asjaolu, et üle 50 inimene (ma pole ise ka sellest liiga kaugel) on töötamiseks liiga vana, laste tegemiseks aga mitte. Postituse lõpetuseks nimetasin, et “jumal ka ei aita seda, kes end ise ei aita”. Kohe sain vastu päid ja jalgu oma küünilisuse eest ja selle eest, et ma julgen uskuda, et 59 aastane inimene saab veel tööd küll (juba 45 ei pidavat saama). Pidasingi paremaks soliidselt taanduda. Ei näe me elu ühtemoodi, mis teha. Vabandage siinkohal mu snobsmi (ma töötan enda kallal selle vähendamise suunas), aga mõne ühiskonnaklassiga lihtsalt ei ole võimalik ühist keelt leida.

Teine päevakajaline teema on lastekaitseseadus. Ei usu minu terve mõistus, et peredest, kus vähemalt üks vanem suudab lapsi kasvatada, ei ole pidevalt purjus, narkojoobes jne, hakatakse lapsi vaesuse pärast ära võtma, et neid siis kasuperedesse anda. Meedia põhjal tundub aga, et inimesed on ikka enam ja enam paranoiliseks muutumas, küll võetakse kohe kõigilt lapsed ära (kust peaks riik kogu selle papi hankima, et kõiki neid sadu äravõetud lapsi ülalpidama hakata), siis tulevad pagulased, kes kõik on kahtlemata islamiäärmuslased, vägistavad kõik naised (ja miks mitte ka mehed) ja kehtestavad Eestis islamiriigi ja šariaadiseaduse (hea küll, väike kunstiline liialdus). Paranoia kasvab päevpäevalt ja tegelikutl peaks riik vist hoopis sellega tegelema, et kodanike paranoilisust kuidagi vähendada, samas ei oska ma küll ühtegi head mõtet pakkuda, kuidas seda teha. Ajakirjandusvabadust demokraatlikus riigis ju piirata ei saa ja kirjutatakse ju ikka seda mis müüb. Parandage mind, kui ma eksin, aga tundub, et hetkel on ühe normaalse ja argumenteeritud artikli kohta vähemalt 10 sallimatust ja võõraviha õhutavat või siis juttu sellest, kuidas kohe me kõik oma lastest ilma jääme, sest oleme nii vaesed ja kuskil on “ühed teised inimesed”, kellele meie lapsed kõik antakse ja lisaks veel pöörased summad nende ülalpidamiseks, mis tegelikult tuleks ju “meile” anda. Siinkohal julgen veel avaldada arvamust, et vahel on mõtestatud lapse äravõtmine ka siis, minu tervemõistusliku arvamuse kohaselt, kui vanem elab koos raviimata pedofiiliga, kes oma haigust ei tunnista ja vanem ei suuda last kaitsta, ja siis, kui ema mehed vahelduvad sellise kiirusega, et laps ei jõua uue isa nimegi meelde meelde jätta. Ja kõige lõpuks tahtsin veel öelda, et ikkagi oleks tore, kui Eesti inimesed hakkaksid aru saama, et pagulaste integreerimiseks kulutatud raha ei tule nende taskust, vaid Euroopa Liidu vastavatest fondidest, mis ei ole koostatud nende maksurahast.

Kui ma selle loo nüüd vigade paranduse eesmärgil läbi lugesin, tundub, et tänane postitus võib täieõiguslikult kanda allkirja

Igavesti teie, pühendunud sotsiaaltöötaja ja lastekaitsja

Nii palju toredaid inimesi

Lastekodu peab ikka veel ootama, sest kogu aeg tuleb midagi vahele. Eile tutvusin väga toreda naisterahvaga, milles ei olekski ju midagi erilist, aga vahel tundub, et minu eas on kõik olulised tutvused juba sõlmitud, muidugi kohtad elu jooksul veel sadu ja tuhandeid uusi inimesi, aga see pole nii, et oh kui tore, küll ma tahaks sinuga suhelda. Enamasti ikka selline viisakas, “tere, kuidas elad” suhtlus ja kohe kui inimene kaob vaateväljast, kaob ta ka su mõtetest. Mis on samuti omamoodi tore, sest ega kõike ja kõiki ei saagi ju oma pähe ja südamesse võtta. Ja kevadine suurpuhastus, mille olen otsustanud oma tutvusringkonnas läbi viia ja mis peamiselt seisneb selles, et osa inimesi tõstetakse mu mõttemaailmas kategooriast “head tuttavad” kategooriasse “pealiskaudsed tuttavad”. Igasugused muutused ja ebaõnnestumised elus on ses mõttes suurepärased, et näitavad väga selgelt ära, kes on su pärissõber ja kes niisama kiibitseja ja tegelt sisimas rõõmustab, ku sul halvasti läheb. Kahju, et mu tuli õppida neid asju “the hard way” ja nii hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi ja samas on terve suur jupp elu veel ees ja loodetavasti oskan nüüd end paremini kaitsta ja mõttetut tausta- ja suhtlusmüra vältida ja end mõttetute ja pigem kahjulike suhete eest kaitsta.

Aga niisiis eilne õhtu. Tuli mulle külla üks mu siinne eestlasest tuttav, kellega alles talvel kohtusime üritusel “Kölni eestlased jõululaadal” ja kohe tekkis miski vastastikkune meeldimine, osalt ka seetõttu, et armastasime mõlemad suitsetada, lisaks sellele on ta vaba, vallaline ja lastetu ning seega õhtuti saadaval ja mina jällegi selliste laste ema, kes mingit hoolt ega õhtust kodusolemist ei vaja. Ja õnnetul kombel ka hetkel vaba. Nii me hakkasimegi lähemalt suhtlema ja eile külla tulles võttis ta kaasa ka sõbranna, kes meeldival kombel pärisnes saksa-ameerika segaperest, seega polnud karta ka keelebarjääri. Ja me veetsime fantastilise õhtu, lõpuks ometi saabusid külla inimesed, kes olid valmis poole hommikuni (täpsemalt kolmeni) rõdul istuma ja järgmisi kokteile jooma. Campari, mille olin varunud tegelt Aperol Spritzerite valmistamiseks, kuna Aperol, kujutage ette, oli poest otsa lõppenud (laupäeva õhtu ja ilus ilm) sai otsa, samuti sai otsa segus kasutatav valge vein ja kella poole 1 paiku koju saabunud Gregori pididn suisa kioskisse uue mineraalvee järele saatma, et saaksime endale veel viimased joogid segada :).

Külla saabunud Stefanie oli hiljuti elanud üle suure kaotuse – mees, kellega ta vaevalt aasta varem abiellus, suri eelmise aasta oktoobris, 48 aastasena. Uskumatu ja õudne lugu ja veel nõmedam on see, et viimase aasta jooksul on see juba teine sarnane lugu, millega kokku puutun – mu onupoja naine läks ka eelmisel aastal täiesti ettehoiatamata nädal pärast 45-ndat sünnipäeva teispoolsusse. Ka nemad olid aasta varem abiellunud ja mul oli onupoja pärast tõeliselt hea meel, sest kogu oma raske iseloomu juures oli ta lõpuks veidi küpsemas eas leidnud endale sobiliku partneri. Ja nüüd siis selline lõpp! Miks peavad sellised asjad juhtuma heade ja toredate inimestega, sellistega, kes valutavad südant kodutute loomade pärast, katsuvad elada nii, et maailmale ja kõigile elusolenditele võimalikult vähe kahju teha (Stefanie on vegaan ja tegutseb vabatahtlikuna loomade varjupaigas), samas kui süüdimatud tüübid sõidavad purjus peaga lapsi surnuks, lahkuvad sündmuskohalt ja elavad rahulikult ja kannatamata saja aastaseks. Muidugi, neid viimaseid kannatamata panna on ilmselt ka väga raske, sest emotsioonideta ja empaatiata egoistlik töll lihtsalt ei saagi aru, mis on kannatus (võibolla nutab veidi, kui ta värdtuunitud sõiduriist avariis kannatada saab, sest ise tuleb ta sealt tavaliselt ju puutumatult välja). Aga anyway,  2014 aasta oli üks halb ja vastik aasta – mina arvan, et mu elus halvim, samas kui võrrelda mõnede teiste tragöödiatega ei ole mul veel häda midagi. Ka kaotused eelmise aasta oktoobris ühendasid meid Stefaniega, meil oli nii palju rääkida. Kuigi minu kaotus muidugi on tema omaga võrreldes kaduvväike. Lisaks on meil ka sarnane töö – ta tõlgib raamatuid inglise keelest saksasse. Arutasime igasuguseid vaimumaailma ja müstilisi lugusid ja sündmusi, millest ma enamiku inimestega isegi rääkidagi ei julge, et mind päris poolemeelseks ei peetaks ja üldse poleks ma iial arvanud, et siin välismaal leidub inimene, kellega ma üldse kunagi selliste teemade juurde jõuan, siiamaani olen neid puudutanud vaid mõne väga üksiku eestlasest sõbraga. Pole ilmselt mõtet ja ega ma  oska ka kõike, mis pika õhtu jooksul läbi võetud sai, siia kirja panna, aga selle postitusega tahan ma eelkõige jagada rõõmu, et olen kohtunud Kölnis veel ühe inimesega, kes ilmselt on “minu inimene” ja kellega saaks vahetevahel midagi koos ette võtta. Me mõlemad kardame hetkel pikki nädalavahetusi, et mitte üksildasse melanhooliasse langeda. Rõdul joomisele (mis kahtlemata on hetkel mu lemmikhararstuseks) lisaks võib ju teha ka midagi vähem ruineerivat, näiteks minna rattamatkale, kohvikusse, ooperisse, kinno jne jne. Ühesõnaga, olen eilse õhtu ja uue tuttavaga üliväga rahul.

Teise isikliku saavutusena küpsetasin eile elus esimest korda beseekattega rabarberikoogi, inspireerituna Sandra koogiblogist http://armastusegakoogid.blogspot.de Kõikidele kartustele vaatamata sai kook suurepärane, isegi besee tuli nagu päris besee ja õnneks on kook ka nii magus, et üle ühe tüki ei jõua ma isegi järjest süüa. Samas, kui majas on Gregor, pole iial vaja arvata, et kook halvaks läheb või midagi. Kuna koogiküpsetamsiest on saanud mu uus hobi ja harrastus, olen väga rahul ka sellega, et kondiitriproua Sandra ise on lubanud mulle suvel mu enese kodus koogiküpsetuskursuse korraldada. Lisaks ka pildike eilsest saavutusest.