Strasbourg – mon amour

Klasssikuid tsiteerides, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, polnud mul vähimatki plaani viimased kaks nädalat vahetpidamata igale poole tormata ja mitte kauem kui kaks päeva järjest ühes riigis magada. Kusjuures mulle isegi ei meeldi reisida. Noh, tähendab, uues ja huvitavas kohas kohal olla küll, aga sinna minna, eriti läbi lennujaama, on sulaselge piin. Õnneks läbi lennujaama pidin käima vaid ühe korra – kiire suts Eestisse, 24 tundi. Ühe kurva sündmuse puhul, millel võib-olla peatun kunagi pikemalt, aga võib-olla ei peatu ka. See reis oli küll sujuv ja tõhus, sest 24 tunni jooksul jõudsin mälestada kallist sõpra Tallinnas, kohtuda sõbrannaga sealsamas linnas, teise sõbrannaga Tartus ja jõuda järgmise päeva õhtuks Brüsselisse tagasi. Poola rahvuslik lennukompanii saab küll seekord maksimumpunktid, sest mingil seletamatul põhjusel apgreidisid nad mind minnes äriklassi ja tagasiteel oli lihtsalt äriklassi pilet kõige odavam. Suur tänu, LOT! Kuna olin juba apgreiditud, pidin ka tõdema, et hästikoheldud pseudojõukas on ikka hoopis rõõmsam, kui harilik vaene, sest nii lahket naeratust ja ülevoolavat tänu kui seekord mu poolt stjuardessidele osaks sai pole iseenda suust enam ammu kuulnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Juhtus muudki ootamatut ja seetõttu istun jälle rongis, ees seismas umbes viietunnine reis läbi kogu Euroopa ja kuna on saabunud hetk (vist esmakordselt selle aastnumbri sees), mil mul pole vaja kasutada rongisõitu mitte millegi tõlkimiseks, lugemiseks ega koosoleku ettevalmistamiseks, on igati paslik kasutada aega viimaks ometi ühe blogipostituse kirjutamiseks. Mul on mõtteid küll, tegelikult tahan veel kirjutada CervoVolantest, BlablaCarist ja veel issand ise teab millest, aga las need praegu olla. Täna, nagu pealkirjastki näha, hoopis Strasbourg – mon amour.

Vanasti käisin ikka iga kuu Strasbourg’is. Tööl, parlamendisessioonil. Mulle see linn väga meeldib. Ta on paraja suurusega, ilus, mitte liiga klanitud, aga mitte ka liiga räämas, kesklinnas ja selle ümbrusres praktiliselt puudub kaasaegne arhitektuur (loe: koledad majad). Minu jaoks oli Strasbourg alati töökuu highlight, teataval määral oli seal töötamine ka sotsiaalne sündmus ja seltsielu kees hoopis aktiivsemalt kui Brüsselis. Ah, mida me seal alguses tegime, 2004-2005-2006 aasta – sellele on hirmus isegi mõelda. Või tegelikult siiski mitte. Minul. Mõni kolleeg kindlasti kinnitaks, et tema pole kunagi… aga ma ei hakka siin ka üksikasjadesse laskuma ja hoopiski mitte nimesid nimetama. Küll aga võin nimetada, et tollal said tuttavaks ka kõik Strasbourgi nurgatagused ja sillaalused, kanaliääred jne. Imekombel sai töögi tehtud ja niipalju pidi seal kvaliteeti  olema, et välja kedagi ei praagitud (informatiivses korras olgu öeldud, et vabakutselise väljapraakimine on imelihtne). Esimese kevadise vasika hoo vaibudes sai Strasbourg’is edasi käidud, töötegu muutus kindlasti aina kvaliteetsemaks ja kvaliteetsemaks ja seltsielu harvemaks. Aga tore oli seal ikka ja muidugi pole vähetähtis ka asjaolu, et Strasbourgi töögraafik on alati väga kaootiline, vahel pole muud kui üks paaritunnine koosolek päevas. Võib muidugi ka teisiti minna. Aga ajad muutusid, inimesi tuli juurde, paljud neist väga usinad, kokkuhoid surus ka igast otsast peale ja nii juhtuski, et mitmete ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu polnud ma sattunud Strasbourg’i juba kolm aastat. Alguses imestasin, siis kurvastasin, lõpuks leppisin – sest praktilisest seisukohast ongi Brüsselis mugavam käia. Ja töö on ikkagi töö ja eelkõige elatusallikas. Ja töötatakse seal, kus töö on. Vabakutseline töötab siis, kui tööd on. Seda enam ei uskunud ma oma silmi, kui eelmisel nädalal laiutas veebikalendris Strasbourgi nädala viimasel päeval suur sinine laik – ehk lepingupakkumine. Oh sa issanda püha püss, mõtlesin esmalt – sest see ei sobinud mulle ikka kõige vähemalgi määral. Tegelikult pidime ju neljapäeval hoopis lastega perereisile Hamburgi minema (ja kui sageli tuleb ette, et 20-aastane poeg teeb ise ettepaneku perereisile minna?). Murdsin pead, küll mitte liiga kaua, et kuidas nüüd nii korraldada, et Strasbourg’i ära ei ütleks (rahaliselt ka tulus) ja lastega Reeperbahnil saaks ära käia (sellest kirjutan ka, kui käidud). Ja nii ma siis otsustasingi, et käin ikka ära ja sõidan otse Hamburgi. Muidu oleksime neljapäeva hommikul kõik koos kodust läinud, aga nüüd kohtume õhtul.

See kõik oli sissejuhatus. Aga Strasbourg ise oli endiselt armas. Ja nostalgiline. Natuke on vahepeal muutunud ka – trammipiletid on modernsemad ja parlamendi tagumise sissepääsu juurde on ehitatud kole konku, kus ilma badge’ideta inimesed peavad lennujaamaprotseduuri läbi tegema. Ja teine sissepääs on samuti moderniseerunud. Muidu on hoone ikka sama keerulise ja loogikavaba ruumijaotusega, nagu kolm aastat tagasi.

Samas oleks vale väita, et parlamendihoone tekitab nostalgiat. See on siiski töökoht. Samas meenus mulle sealgi igasuguseid asju – ajad, kui kohvikutes veel suitsetada võis ja kui Gregor mul lasteaialapsena kaasas käis, varahommikuse lennuki pealt tulles mitte ei kavatsenudki magada, vaid rõõmsalt voodis üles-alla hüppas ja midagi teha tahtis, samas kui mina poolsurnult silma looja üritasin lasta. Ja ükskord hotellitoa seestpoolt lukustas ja magama jäi ega reageerinud mitte vähimalgi määral minu koputusele, kisale ega helistamisele, nii et lõpuks siiski lastekaitse huviorbiiti sattumisega riskides pidin administraatoril paluma ukse avada. Õnneks oli G nii pikka kasvu, et 8-aastaselt läks ta Prantsusmaal 10-aastase kirja küll, vahel võis isegi 11 öelda. Kõik sõbrad-kolleegid, kes temaga aega veetsid, kui mina töötasin ja kui ta plenaari ajal kabiinis Sarkozy’d käis piilumas (huvitav, kus ta üldse teadis?). Igatahes on väiksest nunnust Grigorist saanud kahekümneaastane mees, kes mind täna õhtul ilmselt mõnda saksa räpi peakorterisse tassib (Hamburgil olevat Saksamaa muusikaskeenel (sa päriselt kasutasid praegu seda sõna??) tähtis koht ja enamik tuntumaid räppareid pesitsevat seal).

Lisaks kõik need väikesed veidi räämas, aga muidu nunnud hotellid, kus kõigi nende aastate jooksul ööbitud. Nüüdki magasin ühes sellises, kohe jaamaplatsil, et oleks mugav. Vaibad narmendasid natuke ja trepiastme küljest pudenes pinde, aga inimesed olid sõbralikud. Tuba oli tegelt suur (ja mõnus), kolmene, parasjagu mahtusin üksi ära. Ilm oli mõnusalt sügissoe, lehed sahisesid, kui linnapoole kõndisin, oleks mul rohkem aega, oleksin kindlasti kauemaks jäänud, jalutanud ja nostalgitsenud. Vahvärk maju imetlenud, Petite France’is tänaval kohvitanud ja pargis hänginud. Mõnes sissetöötatud kohas (mitte kohalikus traditsioonilises, kus vasika pea või lamba naeratus lauale tuuakse) lõunatanud. Taaskohtumise puhuks sõin hommikuks šokolaadicroissanti. Ja pärast tegin erandi ühe ekleeri näol. Loodetavasti meie kohtumine sellega ei piirdunud ja kui nüüd ots jälle lahti, sattun sinna tihedamini. Detsembris, jõululaatade aegu, erilise rõõmuga.