Tõlkisin Valetamismängu ja meeldis mulle raamatuna päris hästi, samas olen nõus sellega, mida Aigi ütleb lugejaga trikitamise kohta. Oli situatsioone, mis olid nii-nii-nii ärevust tekitavad, et mis nüüd küll ometi juhtub – ja siis, voilá – mingi lihtne lahendus ja ohtu ei kuskil. Muidu meeldis, briti internaatkooliteema on mulle alati südamelähedane olnud, siin seda liiga palju ei lahatud, aga taustal oi olemas. Ja paik, kus kogu sündmustik aset leidis oli ka imeline. Piisavalt põnev, et läbi lugeda.
Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.
Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller‘i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.
Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei…
View original post 540 more words
sitsidsatsidpatsid 