Pangetäis tuhka pähe ja muud loba

Meie äraütlemata soostereotüüpsed kohvrid lennujaamas. No muidugi oli mul roosa ja mehel sinine.

Algatuseks kallan suure pangetäie tuhka pähe ka kahetsen pattu. Mitte sellepärast, et ma tükk aega bloginud ei ole, kuigi selle kohta sain ka ükspäev märkuse, aitäh, Epp, innustasid mind siiski sulge haarama. Sest novembrikuine väljakutse oli iseenesest tore ja mõni päev pärast olid suisa võõrutusnähud, et “oh, mul täna alles blogimata” ja siis kohe otsa “ah, ei peagi ju enam”. Ma ei tundnud seda kui kohustust ja väljakutset oli seal just parasjagu, et iseendale näidata: jah, ma suudan niipalju järjekindel olla, et kuu aega iga päev millestki kirjutan ja katsun midagi välja mõelda. Mis osutus oodatust lihtsamaks, kuigi ma ei bloginud enamasti populaarsetel teemadel seks ja suhted ja “kõik mehed on mölakad, tahavad sind ainult ära kasutada, füüsiliselt ja vaimselt vägistada”, sest minu maailmas nad pole. Pangetäie tuhka kallan pähe hoopis seetõttu, et ISE ma hakkasin mingil hetkel jaurama, et saame jõulu-uusaasta vahel kokku, minu juures, vähemalt pärnakatest blogisõbrad, aga kui keegi kaugemalt tahab tulla, siis on väga teretulnud. Ja teeme igaüks miski põneva söögi kaasa ja lobiseme ja kui sellest aitab, võib ka mingeid mänge mängida (isegi oma küsimuste kaardid võtsin vist kaasa). Aga lõpuks ma ei saanudki kuupäeva välja pakutud, sest noh … vanadus ja väsimus, vist. Sest tegelikult mulle meeldib võõrustada, meeldib, kui inimesed külla tulevad ja siin end hästi tunnevad. Juba teismelisena oli mul mõte, et tahan sellist kodu, kus saaks kokteile serveerimislauaga mööda tube ringi veeretada. Noh, praegu saab, köögi ja elutoa ja seal ees-vahel asuva nimetu ruumi vahel ei ole uksi ega uksepakke, nii et veereta palju tahad. Ühe korra olen seda ka teinud, üks aastavahetus, kui meilt käis läbi vast 40 inimest ja sööki-jooki tõepoolest serveerimislaudadel veeretati. Aga vot, siis olin oma 12 aastat noorem. Ja üldse. Nüüd oli nii, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli … siis peas oli kohe selge, et aastavahetuse eel aega ei jää, sest alles ma 25. 12 tulin, 28. 12 tegime väikese koosviibimise laiendatud perega (mulle tundub, et kui keegi jõuline perest kaob (meie puhul isa, kes oli tõeline maffiapealiku tüüpi pereisa), siis hakkab allesjäänud kamp rohkem kokku hoidma. Meil on ju ka ema, kellele püüame ikka seltskonda ja veidi tegevust pakkuda, sest katsu sa ise kellegagi 61 aastat koos elada ja siis äkki üksi jääda. (Õnneks on vennapoja pere ja väike Harri). Ja siis juba kohe oligi 30. 12, kui läksime Tartusse, et näha sõpru ja tuttavaid ja et mu Belgia mees (nimetan teda edaspidi lihtsalt B, sest privaatsus ja nii, kuigi ta lubaks) saaks tutvuda sõbranna kangastelgedega. Lisaks kangastelgedele sai ta tutvuda ka sõbranna maja hoovis asuva saunaga, mida kogu majarahvas, umbes kuus korterit, koos haldab ja kasutab. Nad elavad Karlovas, neil on tore üles vuntsitud vana puumaja ja elanikeks siuke intelligentsem ülikooliseltskond. See oli viga – saunaga tutvumine, tähendab. Sest nüüd tundub talle, et ma peaksin oma hoovi ka sauna rajama. Kui palju ma olen kuulnud seda küsimust, et miks mul pole. Ikka väga palju. Ja pole, sest ma pole sauna inimene. Äärmiselt ebaeestlaslik, ma mõistan. Aga mupärast võiks igasugused saunad olemata olla. Ma armastan küll palavat ilma (kuni +35), aga mitte palavat sauna. Saunas käin umbes korra aastas, kui tahan end mingite eriti kasulike möksidega kokku määrida ja siis nendega laval passida (eelistatavalt üksi). No vaatame, kuidas sellega saab. Äkki tuleb varsti hoopis sõda ja ma pean belglaseks hakkama ja Eestis kõik maha müüma, sest venkud võtavad muidu ära (ok, ma tegelt nii pessimistlik päris ei oleks). Siis selgus käigupealt, et jääme ka aastavahetuseks Tartusse, kus lihtsalt sõbra juures hängisime ja üsna parajas koguses veini manustasime. Esimene jaanuar saabus väga kiiresti ja kuigi mu peas mingil määral veel tuletas end meelde kolmas kuupäev, mil teoreetiliselt kokkusaamine võinuks toimuda, siis peagi pidin alla andma ja möönma, et läheb paljuks. Sest viiendal juba sõitsimegi ära ja niisama muneda peaaegu ei jõudnudki. Kuna ilm oli NIIIII külm, siis väljas eriti ei käinud, isegi helistasin viimasel päeval emale, et kuna rendiauto on ära antud, siis ma enam personaalselt head-aega ütlema tulla ei saa. Piinlik küll, aga külm. Aga hoolimata kõigest õnnestus käia rabas päikesetõusu vaatama, mis oli plaanis juba suvel, aga siis tõusis päike alati liiga vara. Ja ma käisin umbes kümnekraadises külmas Pärnu rannas jooksmas – ohh, see oli mõnus elamus.

Päikesetõus Tolkuse rabas

Vaat selle ärajäänud blogikohtumise pärast tahan küll endale suure pangetäie tuhka pähe kallata, eelkõige seetõttu, et ma ISE ju alustasin seda plaani, keegi ei käinud pinda, et võiks minu juures kokku saada. Igal juhul, palun vabandust ja edaspidi katsun kabedamalt käia.

Epu eilne postitus andis viimase tõuke pajatada sellest, mis mulle närvidele käib. No pekske mind, kui tahate, aga noored. Mitte kõik ja mitte alati, aga väga tihti. Oma lapsed (25 ja 23) mulle näiteks täitsa meeldivad. Kui kuueteistaastane näeb maailma mustvalgelt, siis on see armas, aga kui kolmekümneselt ikka mingeid varjundeid ei ole tekkinud, siis enam ei ole armas, siis on pigem juba arengupeetus. Kui kolmekümnene hilineb tööle kaks tundi, sest tal oli ämblik toas (ma ka kardan neid, muuseas), on see vastutustundetus. Kusjuures ma mäletan, et meie olime kõige targemad ja maailma asju teadvad ikkagi gümnaasiumi lõpus. Kolmekümneselt ei peaks enam maailmapoliitikalt must-valgelt paika panema, peamiselt stiilis “on minu arvamus ja valearvamus”. Ja mingi osa noorte ärritavalt tervislik eluviis (stiilis minestan, kui suitsetavat inimest märkan jne). Lõputu tolerantsuse nõue, samas, kui endal puudub igasugune tolerants ja igaks juhuks ollakes pidevas solvumisvalmiduses … Minu oma lapsed loomulikult sellised ei ole. Ja enamiku mu sõprade lapsed ka. Enda omadele heidan pigem ette, et 25 on liiga mõistlik ja 23 võiks veidi mõistlikum olla. Aga üldiselt on noorus muidugi noorte peale ära raisatud ja nad ei oska sellega midagi peale hakata. Ise sealjuures nii ilusad.

Siis teatas eile FBs miski mutt (vabandage mu keelekasutust, aga oli, mutt, mis mutt, vaatasin ju ometi profiili), et “enda kohta ei öelda proua”. Mul on küll kokkulepe endaga, et somes midagi halba ei ütle, aga enne kui meelde tuli, olid sõrmed juba ära kähvanud. Ma olin nimelt öelnud, et “lugesin seda raamtut juba küpses eas prouana”. Ja paraku ei suutnudki hoiduda märkimast, et “mismõttes ei öelda. Tahan ja ütlen. Sest ma lihtsalt olengi proua.” Ei olnud ju VÄGA hull. Vastust igatahes pole siiamaani tulnud. (Selle eest talle plusspunktid).

Ja lõpetuseks veel see, miks ma ikkagi lugemsie väljakutse krimiväljakutsega kaasa ei lähe. Ma esimese kuu raamatu, “mõrv toimub saarel”, isegi leidsin ja lugesin, aga kui saabus arvustuse aeg, siis avastasin, et a) ma ei oska arvustada, ükskõik kuskohast ka peale ei hakka, jõuab jutt varsti ikka tõlke juurde välja ja, jumal paraku, oli seal parasjagu arvustada, mida ma paari hetke pärast ka teen; ja

b) ma olen krimi nii palju lugenud ja tõlkinud ja vaadanud (ma praktiliselt muuga oma meelt ei lahuta), aga vaat arvustada ei oska. Kirjeldada, mis raamatus juhtus – no nii madalale ma seda latti ka ei pane. Kusjuures oli nagu täitsa raamat, Rootsi krimi, autorilt, keda ma varem vist pole lugenud, tegelased täitsa lihast ja luust inimesed, suhteliselt elus ja inimese moodi, parasjagu puntras, aga mitte väga, jne. Aga nojah … rohkem ma ei oskagi öelda, sest ilmselt need sajad ja tuhanded krimid on mu peas moodustanud mingi ühtse krimipusa, mida lahti kammida ei kannata, nagu need kassipusad, mis tuleb ära lõigata. Ühesõnaga, mingi väljakutse peale lugema ma siiski ei hakka.

Ja tõlkest. Ma ei ütle meelega, mis oli raamatu pealkiri ja kes oli tõlkija, sest ma suhtun temasse lugupidamisega, nüüdseks on tegemist juba küpses eas prouaga; küpsemas, kui mina, tähendab. Ja palun, ärge tulge ütlema, et “võib-olla on vanadusest seniilne”, sest seda kindlasti mitte. Ma mäletan teda juba oma ülikooliajast, andis rootsi keelt kõrvalainena, muidu oli inglise keele lektor. Ma käisin ka veidi aega neis rootsi keele tundides, aga jube igavad olid. Sinnapaika nad jäidki. Inglise keelt andis üldainena, mitte filoloogidele. Oli hirmus range olnud. Kui aus olla, siis olemuselt oli ta paras kuivik ja ma nüüd mõtlengi, et kas võib asi olla selles, et sa võid olla akadeemiline ja intelligentne, aga kui puudub loovus ja vabadus, siis niisugune lihtne asi, nagu jutuka tõlge, tuleb hirmus kuiv ja puine. Sest täpselt niisugune see oli. Lause kuidagi ei voolanud ega sujunud ja imelikke sõnu kasutas ka vahepeal. Miks peab ütlema “tatuu” kui on olemas sõna “tätoveering” ja kui lühendada, siis pigem “tätokas”. Ja “maskara” – ma käisin isegi vaatamas, kas meil võõrsõnade leksikonis on selline sõna kasutusel, aga polnud. Ja kui ka oleks, mis siis ripsmetuššil viga on? Neid oli seal veel, aga meelest läinud juba. Vot sellepärast ma mõtlengi, et ma ei osale mingis väljakutses. Need pole tegelt ka väga minu teetassike (tsiteerides üht tuntud blogijat). Ja kui oled akadeemikuks loodud, pole mõtete oma elevandiluust tornist alla tulla ja lihtrahvale juturaamatut tõlkima hakata.

Ma loodan, et mõtlesite “Pärnu rannapark”. Aga hoopis Brüssel 17. jaanuaril. Seda ei juhtu siin liiga tihti. Elu jäi peaaegu seisma.