Bridget Jones and other stories

Bridget Jonesi kolmandast raamatust tahtsin juba ammu kirjutada. Kunagi kui mul tööl jälle igav oli, tõmbasin endale Elisa raamatust Bridget Jonesi kolmanda osa ja lugesin ka kohe kiiresti läbi. Selline hea rongisõidu-ajaviite raamat. Aga heast küljest jäi see mulle meelde eelkõige seetõttu, et viimaks ometi on lubatud ka küpses keskeas naisel olla sama nõme kui me tegelikult oleme. Ei kao kuskile need mured kehakaalu, meeste ja riietuse pärast, lisanduvad veel ealised – lugemisprill (mul õnneks pole, sest olen lihtviisiliselt sügavalt lühinägelik, aga kõigil nägijatel sõbrannadel on sellest hetkest, kui vanus neljaga algama hakkas) ja vanuse valetamine ja põdemine selle pärast (mulle vägagi omane, eelkõige see valetamise pool, põen ainult siis, kui inimese (enamasti siiski mehega) kellele valetatud, tekib pikem tutvus või päris huvi, kuna siis kaasneb see kohmakas koht, kui millalgi tuleb vanus üles tunnistada). Enda saba kergitades pean ütlema, et keegi pole kunagi mind vanuse valetamises kahtlustanud, erinevalt ühest sõbrannast, kes 50selt valetas end 46-seks (ainult) mingis suhtlusportaalis, mille peale hakkasid kahtlased tüübid (võib-olla siis piltide põhjal) küsima, et kas päriselt ka oled nii noor? Samas on suhtlusportaal küll see koht, kus inimene võib end täpselt nii vanaks nimetada kui soovib. Tagasi Bridgeti juurde: lisaks on ta aktiive sotsiaalmeedias, mida mõned endiselt ekslikult noorte pärusmaaks peavad. Minu arust on eriti FBst saanud selline keskealiste suhtlusplatvorm, kes seal siis vastavalt kodu, laste, meeste, pidude, autode jne jne pilte jagavad. Sekka huvitavaid ja vähemhuvitavaid artikleid. Mina pilte ei jaga (vahel väga harva), vaid kirjutan niisama vahel üht-teist, mis parasjagu päevakajaline tundub. Noored veidi isegi põlastavad ja kirtsutavad nina digiaktiivsete keskealiste peale või siis mõnitavad sõbralikult (nagu minu poeg, kui talle millestki räägin: „Lugesin jah, su elu on ju FBs“). Bridget alustab endale omaselt paranoiliselt, aga lõpuks õnnestub tal endale Twitterist 20 aastat noorem tüüpki hankida (ma ei kavatse lugu ümber jutustada, ei); suhtlust tüübiga on kirjeldatud igati arvestatavalt ja kuskilt ei kõla läbi, et „oi-oi-oi, nii ikka ei sobi“. Ainus, mis minu silmis veidi kahtlane tundub, on suhte lõpp, kui Bridget suuremeelselt otsustab, et ta ei saa tüüpi ilma jätta rõõmust saada isiklikud lapsed. My ass – tänapäeva maailmas! See on minu pilgule kunstlik. Kui oli ilmtingimata vaja B seksika kekaõpsi jaoks vabaks teha, võinuks leida mõne muu variandi. Lõpplahendus seksika kekaõpsiga, kes muidugi on tegelikult jõukas erusõjaväelane ja omab muuhulgas loss (või mõisa) ja alguses Bridgetisse veidi sarkastiliselt suhtub, on muidugi liiga hollywoodlik ja minu twisted mind oleks soovinud midagi keerukamat ja aeganõudvamat, mis lõpuks oleks andnud ootamatu kuid positiivse tulemuse. Aga ok, elu ei peagi liiga keeruline olema ja igal juhul oli tegu igati mõnusa meelelahutusliku teosega. Lugesin eesti keeles ja isegi tõlkele ei saa eriti midagi ette heita, täitsa eesti keeles oli, inglise süntaksit eriti kuskilt läbi ei peksnud (kui, siis ei märganud) ja sõnakasutus kõrva ei kriipinud, välja arvatud mõned imelikud leiutised, aga eks iga inimene, nii ka iga tõlkija on omamoodi ja vaevalt kõigile inimestele ka minu isiklikud keelendid sobivad, mis ma vahel suure rõõmu ja rahuloluga mõnda oma tõlgitud raamatusse sisse topin. Näiteks: järgiline seelik, mis minu maailmas oleks kindlasti satsidega; lühkad, mis peaksid päris kindlasti lühkarid olema, siis nahkamööda teksad – ilmselt skinny jeans, oleks ikkagi parem öelda kitsad teksad. Siis veel lõputu nummi, aga see on nüüd küll lihtsalt keelekasutuslik eripära, mina oleksin pooltel neil nummi-kohtadel öelnud nunnu. Ja leiutatud sõna „südama“ vist armastama või meeldima tähenduses, ma ei tea, mis seal originaalis oli, vist pidi olema mingi lastekeelne asi, nii et las ta olla. Selliseid asju ongi väga raske teises keeles suupäraseks teha. Samas on lahedaid inglise keelseid sõnu nagu PlentyofDicks ja PlentyofFuckwits, mida pole õnneks hakatud eesti keelde panema ja õige ka, tuletatud loomulikult tuntud deitimissaidist PlentyofFish. Ühesõnaga soovitan lugeda  eelkõige kõigil endavanustel muttidel.

Ja kuna juba nii pikalt Bridgetist lamisesin, mõtlesin, et annan ka enda kohta Bridgeti stiilis ülevaate, aga paraku ei tule välja, sest ma ennast ikkagi nii täpselt ei jälgi.

Aga nüüd Eesti ajaviitekirjanduse juurde ja see on palju hullem lugu. Alati Eestis käies püüan ikka raamatupoest midagi kaasa haarata ja lapsi ka suunata, et eesti keel areneks või nii. Katsun osta ikka selliseid, kes kirjutada oskavad. Hiljuti ostsin Mart Sanderi raamatu „Litsid“ ja nautisin tema verbaalset võimekust, lugedes üksiti Teise Maailmasõja eelsest ja aegsest perioodist peene lõbumaja tütarlaste tegevuse läbi. Ja jõuluks saan sõbrannalt „Marjustini sajandi“. Aga raamatupoes riiuleid sirvides jääb küll mulje, et tänapäeval peab end kirjanikuks siiski igaüks, kes korragi elus päevikut pidanud või blogi kirjutanud on. Ma päriselt ka ei tea, kes neid üllitisi ostab ja mil moel need välja on antud, aga seal nad kõik ju lebavad.

Sama lugu on ka eesti seebiseriaalidega, mida ma vahel ikka vaatan ja paljud sõbrad ja kolleegid küsivad, kuidas ma suudan, sest need on nii piinlikud. Tõsi ta on, vahel kindlasti, ja kui ma alaliselt Eestis elaksin, ei usu, et Kättemaksukontor mind ilmtingimata neljapäeva õhtuti teleka ette naelutaks. Aga siin on nagu mingi soft spot või nii, et kodueestikeelne televisioon. Noh ja Kätekas on tegelikult häid näitlejaid ka, eriti hea oli muidugi Maarika Vaarik, aga ega Kadri Adamsonil (kelle on nüüd jälle miski uus perekonnanimi) ka ju viga pole. Aga ma mõistan inimesi ja saan aru, miks nad neid vaadata ei suuda. Minul on samasugune lugu Eesti värske ajaviitekirjandusega, või vähemalt teosega, mille täna tõepoolest rongis ülisuurest igavusest avasin, sest Aacheni rongijaama raamatupoes, kust tavaliselt end lugemisvaraga varustan, kui selgub, et ikka midagi muud (tõlkida, koosolekut ette valmistada) rongis teha ei viitsi, tabas mind täna ootamatu koonerluspuhang ja otsustasin säästa 9 – 12 eurot. Võib-olla ostan selle Terry Pratchetti järgmine kord siiski ära, aga ülejäänud, mis silma jäid olid ikkagi nii ühekordseks kasutamiseks mõeldud krimkad, et need jäägu parem sinna, e-raamatutena võtavad nad hoopis vähem ruumi ja raha. Seega vaatasin, mis mul Elisa raamatus ilma netiühenduseta kättesaadav on ja voilá, avastasin kunagi meeltesegaduses allalaaditud teose „Inglid ja kelmid“, mis on liigitatud rannaromaaniks, aga ikkagi… ma ei saagi aru, kas see tähendab, et mõeldud on kerget ja meelelahutuslikku teost lugemiseks rannas või seda, et tegevus toimub kõikvõimalikes Eesti randades. Nende lehekülgede jooksul, mis rongis läbi jõudsin lugeda, võin küll vanduda, et isegi rannas lebades tahaksin ma lugeda midagi, milles oleks veidigi sisu. Kogu seda kerget ja pealiskaudset elu saab ka mingil paeluvamal moel kirjeldada. Aga sealsed tegelased on kõik väga ilusad (naised) ja jõukad (mehed). Paremparteist (kindlasti Reformierakond) erruläinud poliitik, kes on kutsutud peaministri pulma ja kelle tegevust kindlasti kajastatakse ka Kroonikas. Imekaunis naismodell, kelle on suhe fantastilise välimusega meesmodelliga. Aga seal pole õnneks romantilisi tundeid ja nii hakkab ta hoopis tundma uskumatut kirge nimetatud erupoliitiku vastu, kes loomulikult on ka ta sõbranna mees. Kusjuures kõigil kujutatud tibidel on ka paras ports lapsi, mistõttu nad väga noored ei saa ju enam olla (noh, kui just alaealiselt lapsi ei saanud). Samas jääb mulle ka arusaamatuks, kus need lapsed siis on, kui emad vahetpidamata mööda Eesti kaunemaid randu ringi kimavad ja järjest uute uhketes kabriolettides kohale kihutavate imeliste härradega tutvuvad. Ilmselgelt on see kellegi märg unenägu, ainult ma ei saa aru, kelle. Kas kirjaniku enda? Või Eesti ühiskonna kui niisuguse? Muidugi, meelelahutust peaks olema igale maitsele ja ilmselgelt on tegu mu enese piiratusega, kui ma seda meelelahutust ei mõista, aga miskipärast kahtlustan, et kuna raamatulugemisest on saamas elitaarne ajaviide (vabandage mu ülbust), siis seltskond, kellele see päriselt huvi võiks pakkuda, ilmselt siiski raamatuid ei loe. Ka selliseid „rannaromaane“ mitte. Samas on tegemist mingil kirjandusvõistlusel äramärgitud tööga, mis panin mind tõsiselt mõtlema, kas ma mitte oma novelli, mis siinsamas blogis tormi veeklaasis tekitas, mitte kuskile saatma ei peaks? Mõtlen veel, äkki saadangi. Mulle endale tundub, et minu tegelastel on mingi iseloom, tegu ja nägu. Ja mul mõlgub veel üks teine lugu ka meeles. Autori poolt peab nimetama, et sõnavara on tal piisava suurusega ja laused normaalsed. Põhikooli kirjandusvõistlusel võiks suisa mingi auhinna saada. Õnneks ei läinud seksistseenid siiamaani kaugemale „huulte kokkupuutumisest ja kehade põimumisest“, sest muidu oleks küll vist liiga piinlik.

Ma ei tea tõesti, kas ma nimetatud teost veel edasi loen ja teada saan, kas läheb edaspidi paremaks või keribki niimoodi lõpuni välja. Olen omal ajal lugenud seljatäite viisi inglise keelseid naistekaid – enamasti oli igal tegelasel ka nägu, mida siiamaani rannaromaanist paraku ei leidnud. Meenub ka kunagi loetud eesti krimikirjanikepaari Kaarel ja Klaara Kivi teos, mille pealkirja olen õnnistavalt unustanud, aga mida lugedes (ja selle lugesin küll lõpuni) oli peamiseks probleemiks taas tegelaste näotus (sõna otseses mõttes). Nende stiili juures häiris mind vastupidine – kui rannaromaanis on kõik tegelased nii imekaunid ja rikkad, siis Kaarli ja Klaara teoses oli põlastusväärne iga tegelane, kes enne palgapäeva käppa ei imenud. Ja mõrtsuk oli ikka alati ka keegi rikas.

Kodumaist, veidi piinlikumaigulist seepi on minu jaoks lihtsam vaadata, sest vaatamine on kuidagi passiivsem, teksti lähed liiga sisse ja samastud tegelastega rohkem ja kui selgub, et kogu tegelaskond võidaks pealiskaudsuse maailmameistrivõistlustel igas kategoorias kulla, siis hakkab nagu veidi kurb ja hale. Nii et ma ei tea tõesti, kas mul kunagi veel on nii igav rongisõit tulemas, et rannaromaan lõpuni loetud saab.

How to become a better person

https://estonianwithabackpack.wordpress.com is by far my favourite recently discovered blog. Some posts I could have written myself. Like the one about having only one child or the one about becoming stingy. And self-development and searching for help if one cannot cope on one’s own any more.

Mostly inspired by her, I’m going to write about my self-development and becoming stingy or at least thriftier. And slowly but surely arriving at the understanding that the fact that my child goes to the most expensive school in town (which she does not any more) or I have a skiing chalet in the Swiss mountains (which I do not have) does not make me a better person per se. I do not know yet, how this post will develop as most of the blog posts at some point take on a life of their own and deviate from the initial plan I had (or did not have) in mind. Therefore, just in case, I’m adding a disclaimer, that this post may become rather personal and people who do not want to know me too intimately, should avoid reading further. Writing in English is also a part of my self-development or rather my humble attempt to improve my expression in English. If any native speaker happens to end up here (and I know there might be at least 2), I hope they do not pay too close attention to my not-so-English-sounding expression. Constructive criticism, on the other hand, would be welcome.

How did I become a better person? A bit more than two years ago I was rather violently and without any notice forced to change my life all over. To start your life anew at this age was not easy. And definitely not what I had wanted or planned. But people make plans, gods laugh. At first, I thought I’ll die, that it can’t happen to me and so on. But it did. It had happened to me and not to anybody else. If I had been alone (without children) I might still be lying in bed feeling sorry for myself. And if it had not been for my friend, whom I also call “my spiritual mother” I would be a bitter, evil, ageing bitch. But thanks to those wonderful people in my life I’m neither one nor the other. On the contrary, I’m a much better person. I have learned that life is so amazingly simple. Some people are born with the knowledge, but the superficial, self-centred person I was before, unfortunately had to learn it the hard way. I know now that money does not make you happy, however, the lack of it tends to make you unhappy (as a dear colleague likes to say). I do not go to crazy shopping sprees any more, arriving home with 2 coats and 3 skirts, which I sometimes do not even like. I used to do that for years. As soon as something annoyed me even slightly, I jumped on my bike, pedalled to the city and ravaged the shops. Now, I almost never go shopping. I think about what I have and what I NEED. And very often it appears that I do not need anything, as I already have all the necessary (and not so necessary things). Actually, I went shopping once last week – and arrived home without buying anything.

I do not need to buy my food at the most expensive shop and my child does not have to go to the most expensive school. I also know that even in a relationship, be it marriage, cohabitation or any other kind of co-existence, you should still keep your funds apart. You can always share, but you should not expect the other party (no matter how well-off) to fulfil your stupid and pointless wishes and desires. Actually, in one of the best functioning relationshipsany  in my vicinity, a marriage, which has happily lasted for more than 25 years, the spouses still split their bill. It’s ok to sometimes say “I can’t afford it”. I have learned it and I’m happy about it.

And communication. First of all, I had to delete the little white noise on the background. I always had it. I needed people around me all the time. I could not be alone. Because I did not want to think. I did not even know how to think. I did not analyse, which was the worst mistake I ever made in life. Thank God, it’s never too late to change. I do not remember how often my spiritual mother had to tell me “you do not have so many friends, you just have acquaintances, start thinking of your life, do not just idle around.” True. But did I listen? Not really. And most people do not care about you. Which is ok, because how many people are there whom you seriously care about? Not so many, if you come to think of it. If you come to think about what you talk and do together. Many people disappear when you are unhappy as they do not know how to behave around you (I tend to do the same, still). However, I hope if it comes to my real friends, the ones I have sorted out by now, I can pull myself together to be with them if they need me in times of distress and sorrow.

I have also learned that nothing in this life can be taken for granted. If you are in a relationship and want to be there, you need to contribute. Every single day, no matter how long the relationship has been or how long you would like it to last. Tiny little things, a hug here (even though I personally do not understand the phenomenon of hugging but seems that the rest of the world does and therefore I have made a hugging-course with another dear friend and am a pro now. I assume the fact that I can very well live without constant hugging is a kind of disability and in order to hide it I have learned to go with the flow), a friendly word there. Nothing big, but just be there, be interested. If you do not want it to last, no need to contribute. But then you have no reason to whinge when it finishes. And I’m not talking about the typical man-woman-love-happily-ever-after kind of relationships here. It’s the same with friends. If you want to be friends, you need to take care of the friendship. It has to be a two-way street. I have to admit, there are people in my life, with whom I have always played the active part. And if I do not take the first step, the step will never happen. But maybe I do not need these people in my life? Over the past two years, I’ve changed from quantity to quality. I do not need people in my life, who just want to know how you are doing in order to secretly rejoice that they are doing better. You do not need to compare yourself with other people. You are not better or worse, you are different. The fact that somebody studies at two universities, has two jobs and three sons at the same time does not make her more successful or better than me. She is just different, but we are both nice people all the same. And if somebody else left school after grade nine and decided to be a postman, but is happy about it – who am I to judge that academic education is the only way to build your career (however, I would still be unhappy if my children decided not to graduate from any secondary education establishments). I know now what my greatest lesson in life is, but I’m not going to mention it here – still too intimate to say out loud. But the same challenge tends to come now and again – so I need to practice. It is difficult, but I’m on my way and I’ll be getting there. Whoever will be my partner in life (and there will be one, I know), will have a much more loving, caring, attentive and interested partner than I’ve ever been before. My children have a mother now who is much more available and interested, in a deeper, profounder level, not just “how was school?”. I take everything what happens to me as a lesson. Like homeless friends ending up on my doorstep. Self-centred middle age beauties losing their looks and blaming the world (and my beautiful daughter) for their misfortune. I can learn something from everything, especially from negative experience. Unfortunately, I was not the smart one to learn from the mistakes of others. I rather had to learn one lesson several times from my very own experience and only then I finally grasped something. I hope that in the future my much more analysing, observant and attentive self will learn faster and life does not need to show me one and the same thing over and over again.

Curious as it may be, I even seem to have become more attractive and beautiful with all this “becoming-a-better-person-thingy”. I get compliments form half-strangers and half-acquaintances, people who definitely do not need to flatter me. And its not just because of my skinnier self; I’ve been fluctuating between fatter and skinnier for the past twenty years or at least since Gregor was born. Looks are important, but not everything. I think there is something different, which I radiate and people notice (ok, this was rather esoteric, but that’s the way it is at the moment). And I have to admit, I love it.

And last but not least – in order to live your life the way you want it, you have to be aware and always in control. And that is not so easy – how many times I had just liked to idle around and let things happen, but most of the time not those things happen what you want to happen.