Bridget Jonesi kolmandast raamatust tahtsin juba ammu kirjutada. Kunagi kui mul tööl jälle igav oli, tõmbasin endale Elisa raamatust Bridget Jonesi kolmanda osa ja lugesin ka kohe kiiresti läbi. Selline hea rongisõidu-ajaviite raamat. Aga heast küljest jäi see mulle meelde eelkõige seetõttu, et viimaks ometi on lubatud ka küpses keskeas naisel olla sama nõme kui me tegelikult oleme. Ei kao kuskile need mured kehakaalu, meeste ja riietuse pärast, lisanduvad veel ealised – lugemisprill (mul õnneks pole, sest olen lihtviisiliselt sügavalt lühinägelik, aga kõigil nägijatel sõbrannadel on sellest hetkest, kui vanus neljaga algama hakkas) ja vanuse valetamine ja põdemine selle pärast (mulle vägagi omane, eelkõige see valetamise pool, põen ainult siis, kui inimese (enamasti siiski mehega) kellele valetatud, tekib pikem tutvus või päris huvi, kuna siis kaasneb see kohmakas koht, kui millalgi tuleb vanus üles tunnistada). Enda saba kergitades pean ütlema, et keegi pole kunagi mind vanuse valetamises kahtlustanud, erinevalt ühest sõbrannast, kes 50selt valetas end 46-seks (ainult) mingis suhtlusportaalis, mille peale hakkasid kahtlased tüübid (võib-olla siis piltide põhjal) küsima, et kas päriselt ka oled nii noor? Samas on suhtlusportaal küll see koht, kus inimene võib end täpselt nii vanaks nimetada kui soovib. Tagasi Bridgeti juurde: lisaks on ta aktiive sotsiaalmeedias, mida mõned endiselt ekslikult noorte pärusmaaks peavad. Minu arust on eriti FBst saanud selline keskealiste suhtlusplatvorm, kes seal siis vastavalt kodu, laste, meeste, pidude, autode jne jne pilte jagavad. Sekka huvitavaid ja vähemhuvitavaid artikleid. Mina pilte ei jaga (vahel väga harva), vaid kirjutan niisama vahel üht-teist, mis parasjagu päevakajaline tundub. Noored veidi isegi põlastavad ja kirtsutavad nina digiaktiivsete keskealiste peale või siis mõnitavad sõbralikult (nagu minu poeg, kui talle millestki räägin: „Lugesin jah, su elu on ju FBs“). Bridget alustab endale omaselt paranoiliselt, aga lõpuks õnnestub tal endale Twitterist 20 aastat noorem tüüpki hankida (ma ei kavatse lugu ümber jutustada, ei); suhtlust tüübiga on kirjeldatud igati arvestatavalt ja kuskilt ei kõla läbi, et „oi-oi-oi, nii ikka ei sobi“. Ainus, mis minu silmis veidi kahtlane tundub, on suhte lõpp, kui Bridget suuremeelselt otsustab, et ta ei saa tüüpi ilma jätta rõõmust saada isiklikud lapsed. My ass – tänapäeva maailmas! See on minu pilgule kunstlik. Kui oli ilmtingimata vaja B seksika kekaõpsi jaoks vabaks teha, võinuks leida mõne muu variandi. Lõpplahendus seksika kekaõpsiga, kes muidugi on tegelikult jõukas erusõjaväelane ja omab muuhulgas loss (või mõisa) ja alguses Bridgetisse veidi sarkastiliselt suhtub, on muidugi liiga hollywoodlik ja minu twisted mind oleks soovinud midagi keerukamat ja aeganõudvamat, mis lõpuks oleks andnud ootamatu kuid positiivse tulemuse. Aga ok, elu ei peagi liiga keeruline olema ja igal juhul oli tegu igati mõnusa meelelahutusliku teosega. Lugesin eesti keeles ja isegi tõlkele ei saa eriti midagi ette heita, täitsa eesti keeles oli, inglise süntaksit eriti kuskilt läbi ei peksnud (kui, siis ei märganud) ja sõnakasutus kõrva ei kriipinud, välja arvatud mõned imelikud leiutised, aga eks iga inimene, nii ka iga tõlkija on omamoodi ja vaevalt kõigile inimestele ka minu isiklikud keelendid sobivad, mis ma vahel suure rõõmu ja rahuloluga mõnda oma tõlgitud raamatusse sisse topin. Näiteks: järgiline seelik, mis minu maailmas oleks kindlasti satsidega; lühkad, mis peaksid päris kindlasti lühkarid olema, siis nahkamööda teksad – ilmselt skinny jeans, oleks ikkagi parem öelda kitsad teksad. Siis veel lõputu nummi, aga see on nüüd küll lihtsalt keelekasutuslik eripära, mina oleksin pooltel neil nummi-kohtadel öelnud nunnu. Ja leiutatud sõna „südama“ vist armastama või meeldima tähenduses, ma ei tea, mis seal originaalis oli, vist pidi olema mingi lastekeelne asi, nii et las ta olla. Selliseid asju ongi väga raske teises keeles suupäraseks teha. Samas on lahedaid inglise keelseid sõnu nagu PlentyofDicks ja PlentyofFuckwits, mida pole õnneks hakatud eesti keelde panema ja õige ka, tuletatud loomulikult tuntud deitimissaidist PlentyofFish. Ühesõnaga soovitan lugeda eelkõige kõigil endavanustel muttidel.
Ja kuna juba nii pikalt Bridgetist lamisesin, mõtlesin, et annan ka enda kohta Bridgeti stiilis ülevaate, aga paraku ei tule välja, sest ma ennast ikkagi nii täpselt ei jälgi.
Aga nüüd Eesti ajaviitekirjanduse juurde ja see on palju hullem lugu. Alati Eestis käies püüan ikka raamatupoest midagi kaasa haarata ja lapsi ka suunata, et eesti keel areneks või nii. Katsun osta ikka selliseid, kes kirjutada oskavad. Hiljuti ostsin Mart Sanderi raamatu „Litsid“ ja nautisin tema verbaalset võimekust, lugedes üksiti Teise Maailmasõja eelsest ja aegsest perioodist peene lõbumaja tütarlaste tegevuse läbi. Ja jõuluks saan sõbrannalt „Marjustini sajandi“. Aga raamatupoes riiuleid sirvides jääb küll mulje, et tänapäeval peab end kirjanikuks siiski igaüks, kes korragi elus päevikut pidanud või blogi kirjutanud on. Ma päriselt ka ei tea, kes neid üllitisi ostab ja mil moel need välja on antud, aga seal nad kõik ju lebavad.
Sama lugu on ka eesti seebiseriaalidega, mida ma vahel ikka vaatan ja paljud sõbrad ja kolleegid küsivad, kuidas ma suudan, sest need on nii piinlikud. Tõsi ta on, vahel kindlasti, ja kui ma alaliselt Eestis elaksin, ei usu, et Kättemaksukontor mind ilmtingimata neljapäeva õhtuti teleka ette naelutaks. Aga siin on nagu mingi soft spot või nii, et kodueestikeelne televisioon. Noh ja Kätekas on tegelikult häid näitlejaid ka, eriti hea oli muidugi Maarika Vaarik, aga ega Kadri Adamsonil (kelle on nüüd jälle miski uus perekonnanimi) ka ju viga pole. Aga ma mõistan inimesi ja saan aru, miks nad neid vaadata ei suuda. Minul on samasugune lugu Eesti värske ajaviitekirjandusega, või vähemalt teosega, mille täna tõepoolest rongis ülisuurest igavusest avasin, sest Aacheni rongijaama raamatupoes, kust tavaliselt end lugemisvaraga varustan, kui selgub, et ikka midagi muud (tõlkida, koosolekut ette valmistada) rongis teha ei viitsi, tabas mind täna ootamatu koonerluspuhang ja otsustasin säästa 9 – 12 eurot. Võib-olla ostan selle Terry Pratchetti järgmine kord siiski ära, aga ülejäänud, mis silma jäid olid ikkagi nii ühekordseks kasutamiseks mõeldud krimkad, et need jäägu parem sinna, e-raamatutena võtavad nad hoopis vähem ruumi ja raha. Seega vaatasin, mis mul Elisa raamatus ilma netiühenduseta kättesaadav on ja voilá, avastasin kunagi meeltesegaduses allalaaditud teose „Inglid ja kelmid“, mis on liigitatud rannaromaaniks, aga ikkagi… ma ei saagi aru, kas see tähendab, et mõeldud on kerget ja meelelahutuslikku teost lugemiseks rannas või seda, et tegevus toimub kõikvõimalikes Eesti randades. Nende lehekülgede jooksul, mis rongis läbi jõudsin lugeda, võin küll vanduda, et isegi rannas lebades tahaksin ma lugeda midagi, milles oleks veidigi sisu. Kogu seda kerget ja pealiskaudset elu saab ka mingil paeluvamal moel kirjeldada. Aga sealsed tegelased on kõik väga ilusad (naised) ja jõukad (mehed). Paremparteist (kindlasti Reformierakond) erruläinud poliitik, kes on kutsutud peaministri pulma ja kelle tegevust kindlasti kajastatakse ka Kroonikas. Imekaunis naismodell, kelle on suhe fantastilise välimusega meesmodelliga. Aga seal pole õnneks romantilisi tundeid ja nii hakkab ta hoopis tundma uskumatut kirge nimetatud erupoliitiku vastu, kes loomulikult on ka ta sõbranna mees. Kusjuures kõigil kujutatud tibidel on ka paras ports lapsi, mistõttu nad väga noored ei saa ju enam olla (noh, kui just alaealiselt lapsi ei saanud). Samas jääb mulle ka arusaamatuks, kus need lapsed siis on, kui emad vahetpidamata mööda Eesti kaunemaid randu ringi kimavad ja järjest uute uhketes kabriolettides kohale kihutavate imeliste härradega tutvuvad. Ilmselgelt on see kellegi märg unenägu, ainult ma ei saa aru, kelle. Kas kirjaniku enda? Või Eesti ühiskonna kui niisuguse? Muidugi, meelelahutust peaks olema igale maitsele ja ilmselgelt on tegu mu enese piiratusega, kui ma seda meelelahutust ei mõista, aga miskipärast kahtlustan, et kuna raamatulugemisest on saamas elitaarne ajaviide (vabandage mu ülbust), siis seltskond, kellele see päriselt huvi võiks pakkuda, ilmselt siiski raamatuid ei loe. Ka selliseid „rannaromaane“ mitte. Samas on tegemist mingil kirjandusvõistlusel äramärgitud tööga, mis panin mind tõsiselt mõtlema, kas ma mitte oma novelli, mis siinsamas blogis tormi veeklaasis tekitas, mitte kuskile saatma ei peaks? Mõtlen veel, äkki saadangi. Mulle endale tundub, et minu tegelastel on mingi iseloom, tegu ja nägu. Ja mul mõlgub veel üks teine lugu ka meeles. Autori poolt peab nimetama, et sõnavara on tal piisava suurusega ja laused normaalsed. Põhikooli kirjandusvõistlusel võiks suisa mingi auhinna saada. Õnneks ei läinud seksistseenid siiamaani kaugemale „huulte kokkupuutumisest ja kehade põimumisest“, sest muidu oleks küll vist liiga piinlik.
Ma ei tea tõesti, kas ma nimetatud teost veel edasi loen ja teada saan, kas läheb edaspidi paremaks või keribki niimoodi lõpuni välja. Olen omal ajal lugenud seljatäite viisi inglise keelseid naistekaid – enamasti oli igal tegelasel ka nägu, mida siiamaani rannaromaanist paraku ei leidnud. Meenub ka kunagi loetud eesti krimikirjanikepaari Kaarel ja Klaara Kivi teos, mille pealkirja olen õnnistavalt unustanud, aga mida lugedes (ja selle lugesin küll lõpuni) oli peamiseks probleemiks taas tegelaste näotus (sõna otseses mõttes). Nende stiili juures häiris mind vastupidine – kui rannaromaanis on kõik tegelased nii imekaunid ja rikkad, siis Kaarli ja Klaara teoses oli põlastusväärne iga tegelane, kes enne palgapäeva käppa ei imenud. Ja mõrtsuk oli ikka alati ka keegi rikas.
Kodumaist, veidi piinlikumaigulist seepi on minu jaoks lihtsam vaadata, sest vaatamine on kuidagi passiivsem, teksti lähed liiga sisse ja samastud tegelastega rohkem ja kui selgub, et kogu tegelaskond võidaks pealiskaudsuse maailmameistrivõistlustel igas kategoorias kulla, siis hakkab nagu veidi kurb ja hale. Nii et ma ei tea tõesti, kas mul kunagi veel on nii igav rongisõit tulemas, et rannaromaan lõpuni loetud saab.