Sellel nädalal ma puhkan. Tegelikult olen sõbrannal Zürichis külas, aga täna tegin väikese väljasõidu ja veedan ööpäeva Montreux’ss. Ohh, ma ei oska kohe midagi öelda. Ma võiksin praegu kujutleda end mõneks preiliks või prouaks mistahes teosest, kus pidevalt Šveitsi alpides tervist parandati, peategelased mõnusates mägikuurortis vedelesid ja elu nautisid – lõpuks surid küll ilusate ja noortena siiski ära. Või siis kirjanikuks, kes on saabunud kaunisse paika teost lõpetama. Ma ei usu küll, et rohkem kui selle postituse välja venitan, aga olen ju kohal ka vaid ööpäeva. Aga mulle meeldib siin kõik. Mäed ja järv ja kaldapromenaad ja majad – kõik need juugendstiilis hooned. Ikkagi mõjub, kui riigis ei ole aastasadu sõda olnud. Olgu öeldud, et pildilolevas hotellis ma ei ela, mul on hoopis tagasihoidlikum Parc et Lac, aga järve ja mägede vaade väikeselt rõdult on olemas ja muu vajalik ka. 
Pealegi magan ma siin linnas ju ainult ühe öö. Kusjuures, avastasin täna, et kui juba veidi üle kahe aasta pole töö pärast hotellis elanud (mul on nüüd Brüsselis tilluke punker), siis saab hotellielu taas täiel rinnal nautima hakata.
Järve kaldal seisev Freddy Mercury. 
Talle olla ka see koht väga meeldinud, elas siin suisa. Isegi Queeni stuudio-muuseum on siin olemas, võib-olla lähen vaatan homme. Ja hiiglaslik kasiino. Kristallist elust innustatuna isegi mõtlesin, et läheks, aga siis tõstis pead harilik hall hiir minus ja ütles: “Sa ei oska ju kasiinos käituda.” Kusjuures tal oli õigus, sest ma pole kunagi kasiinos käinud, piisavalt peeni hilpe kaasas polnud, paksus matkasaapas ja teksapüksis ilmselt kasiinos ei käida. Nii jäi minemata, kahju isegi natuke, sest ausõna, mis seal ka juhtunud poleks (algaja õnn = hiiglaslik võit), vaevalt ma sealt mängusõltlasena väljunuks.
Aga puhkus ühele – see on tegelikult suurepärane. Ilmselt on minust lõpuks (on ka viimane aeg) saanud piisavalt küps inimene, kes ei pea kõike alati suures kambas tegema. Olen viimasel ajal natuke filosoofiat lugenud ja saanud teada, et pidev vajadus seltskonna järele viitab tuimale ja nürimeelsele isiksusele. „Nende siseelu tühjus, nende teadvuse labasus, nende vaimuvaesus ajab neid seltskonda, mis aga koosneb teistest samasugustest, sest similis simili gaudet (sarnane tõmbab sarnast).“ – Schopenhauer, „Elutarkusest“. Tegelikult kulub veidike harjunud keskkonnast üksinda eemalolekut marjaks ära. Mulle on tulnud pähe nii palju häid mõtteid nii oma töö kui isikliku elu korraldamise suhtes. Ei hakka neid kohe avalikku ruumi paiskama – sõnub veel ära, arvab ebausklik hääleke mu sees. Aga mõnus on. Šveits on üldse väga minu koht, kas just elukoht, aga mulle meeldib see riik, siin külas käia ja veidi hängida on imeline. Prantsuse keelne osa eriti, aga ka kohalik saksa keel on mu lemmikvariant saksa keelte hulgas. (Muuseas, just lugesin Quora Digestist Overrated Switzerland, et Šveits on kõige rohkem ülekiidetud riik maailmas). Aga nüüd märkasin, et selle kirjatüki autor on sakslane, mis seal’s imestada, sest nagu ütles üks mu briti sõber „Swiss germans are the germans the germans want to be“, nii et harilik naabrite värk. Nõme on muidugi see, et siin pool, prantsuse keelses osas, küllaltki suusamägede jalamil liigub veidi liiga suurtes kogustes vene uusrikast kontingenti, tänagi juba märkasin ägedate pardihuultega prouasid karusnahksetes kasukates ringi patseerimas. Mul pole venelaste vastu midagi, ausõna, nagu ühegi teise rahva vastugi mitte, aga nende käratsev venepärane uusrikkus, liialdatud karusnahad jne lihtsalt rikuvad sellist veidi unist, natuke kulunud, kuid siiski piisavalt luksuslikku vana kuurorti miljööd. Aga looduse ilu, mäed ja imeline Genfi järv ehk Lac Leman ehk Genfesee kaalub selle kõik üles. Võtsin sõbranna riiulist ka “Meistri ja Margarita” kaasa, mida olen ammu tahtnud üle lugeda, ülejäänud õhtupoolik saabki sellele pühendatud.
pildid võtsin pixabayst ja googleimagest.
sitsidsatsidpatsid 