Hõbe oli ainuke, kes viitsis mulle terve hulga küsimusi esitada, neid oli kohe palju ja palun väga, olge lahked, siin on vastused.
“Mind hakkas kohe sügavalt huvitama see, mis kirjutamata jäi!” – ütleb Hõbe. Katsume siis kirjutada.
Üks kink! Kes saab ja mis saab? Miks tema ja miks selle? Saab tütar. Saab väga proosalisel põhjusel – mulle tuli mõte ja ma küsisin, kas see võiks sobida. Võis. Seega tema saab kingi. Osalt ka sellepärast, et tema on meil kõige rohkem kingilemb. Ja tahab ise ka teha.
Miks lapsed ei saa? Või saab ainult üks? Osalt on vastus eelmise olemas. Saab ainult üks. Tegelt saab teine ka, aga tema saab veel proosalisemalt raha. Sest ta armastab investeerida. Igaks juhuks olgu öeldud, et ma ei räägi kahe ja viieaastastest, vaid 22 ja 24-aastastest.
Kas teine saab vitsa/söetüki? Vitsa ei saa. a) pole põhjust anda ja b) eks katsu meeter üheksakümnekuuest peksta, kui ise oled napp 1.82. Söetükki ka ei saa – sest mine tea, mis mõtted tuleksid, mida söetükiga kuskile kirjutada. Valesse kohta, valet asja.
Kust tänapäeval üldse enam sütt võetakse selleks? Selleks ja lumememmede jaoks? Mida lumememmed siis silma-suu-nööbina kannavad? Noh, ma võiks ahjust võtta, istun siin praegu Pärnus ja kütan vahelduseks ahju, sest hubane, tuli jne. Aga mida nad üldiselt kannavad – pole kohanud ammu. Äkki päris nööpe? Või ikka sütt? Porgandit ninaks? Või joonistatakse neile värviga nina, silmad, suu? Guugeldasin praegu “contemporary snowman” – ikka olid mustad nööpsilmad, võib-olla kunstsöest (mis see õige olla võiks, plastik?).
Kuidas jõulud kaugeks jäid? Kas olid alati kauged? Kuidas sedasi?
See on nüüd üks pikema vastusega küsimus. Lapsena kindlasti ei olnud, esimesed kümme eluaastat vähemalt. Siis, kui elasime veel ühes paarismajas onu perega. All nemad, üleval meie. Lisaks samas majas ka vanaema. Alati peeti jõule 24. detsember (kuigi oli sügav nõuka, seitsmekümnendate teine pool). 24. detsembril oli alati põnev koolist tulla, sest oli teada, õhtul tuleb jõuluvana, kingitused jne. Mina ei mäleta, et oleks aknaid kaetud, kuigi olen kuulnud sellest räägitavat. Kingitusi oli palju ja salmi tuli lugeda. Aga ei olnud salmilugemise vastu ka midagi, olime ikka mitu nädalat enne jõule otsinud ja valinud ja õppinud neid salme. Meil oli algkoolis maailma kõige punasem klassijuhataja, kes tahtis kasvatada meist kõigist väga tublid ja punased nõukogude kommunistlikud noored ja kommunismiehitajad (olgu öeldud, et pärast taasiseseisvumist, kui ta ammu enam meie klassijuhataja polnud, muutus ta maailma sinimustvalgeimaks ja kui ta praegu veel elus oleks, oleks ilmselt juhiv rahvuskonservatiiv). Esimeses klassi küsis seltsimees (tahtsin praegu proua kirjutada) 25. detsembril (sest koolis käisime ju tollal, jõulupüha kodanliku igandina ei eksisteerinud): “Nooh, kellel siis eile näärivana käis (sest jõuluvana oli ka hirmus kodanlik igand)?” Tol aastal olin küllalt naiivne, et tõsta käsi ja rääkida kõigist oma kingitustest ja millest veel iganes. Paar samasugust oli veel. Klassijuhataja vangutas pead ja rääkis, kuidas näärikuusk tuleb ikka 31. detsember tuppa tuua, siis seisab ilus värske, muidu on tähtsaks aastavahetuseks juba närtsinud. Vaat seda ma ei mäleta, mis ta kinkide ja jõulu kohta ütles (ahjaa, jõulu ju ei olnud olemas). Üritasin kodus ka veidi vasupropagandat teha, aga vanemad saatsid mu kiirelt pikalt ja teises klassi jätkus juba oidu õpsi küsimustele mitte reageerida. Aga ei mäleta ma küll, et midagi juhtunud oleks sellepärast, et jõulu peeti. Ei minu ega vanematega.
Kaugemaks jäid jõulud esmalt seeläbi, kui kolisime oma majja, onu pere polnud enam samas, olin siis 11. vahel küll püüti veel koos samasugust jõulu pidada, aga ju vanemad ei viitsinud enam korraldada ja kasvasime ise ka suuremaks ja hammustasime jõuluvanafenomeni läbi. Pärast oli juba pubekalikku rebelit, et tahtsin hoopis jõululaupäeval sõbrannadega linnas kooberdada ja kellegi juures hõõgveini juua. Ja nii ta läks. Siis saabus uus aeg ja hirmus kommertslikkus, kui lapsed palusid, et jõuluvana tooks neile jõuluks uue maja, Hummeri ja issand ise teab veel mitte (mitte minu omad muidugi, kuuldud Pärnus Vanalinna Põhikoolis umbes aastatel 2006-07-08). Ei viitsinud lihtsalt. Eksmehe peres oli jõul suur sööma ja kingipidu, kui esimest korda oma pojaga jõuluks sinna läksime, vaatas G (8) kuuske ümbritsevat umbes pooleteise meetri laiust kinkideringu ja küsis hämmingus: “Emps, seda nägid?” Jah, muidugi, kui laps sündis, siis ikka sai veidi jõulu jälle elustatud ja vanaema-vanaisa juures käidud, aga mingi eriline kingimaniakk ma pole kunagi olnud ja ausalt, ma ise ka ei oota kinke. Jah, mehelt ootasin (eksilt siis, praeguselt enam mitte), aga see oli ka siuke Karen-printsessi nõudmine. Jah, ta kinkis ka. Ehteid ja arvuteid peamiselt. Ma ise ikka ka kinkisin, aga kogu see kinkide otsimine, leidmine, pakkimine oli alati üks rist ja viletsus, vaev ja häda. Samas käisid meil päkapikud vist sinnamanai, kui lapsed said täisealiseks. Lõpuks oli köögis üks suur mitmekordselt kasutatav jõulukalender, mille kotikesi ma siis iga päev täitma pidin. Samas kui poeg lasteaias käis, oli meil siuke päkapikk, kes vahel tõi kommi asemel kirja (tänapäeval väga taunitav, ma mõistan), kus ütles “Kule, ma vaatsin eile lasteaia akna taga, sa jälle ei kuulanud, mis kasvataja ütles, seega jäi komm toomata. Katsu homme paremini.” G katsus. Vahel kirjutas ka päkapikule vastu. Minumeelest traumat ei ole. (Aga kes olen mina, et otsustada). Just ükspäev lugesin kuskilt, et miks peab laps terve detsembri kartma mingeid kahtlasi mehikesi, kes teda kogu aeg piiluvad. Ei peagi. G ei kartnud kedagi. Võib-olla oli selleks hetkeks juba päkapiku samasus emaga tuvastatud. Samast lugesin ka, mida ei tohiks jõuluajaljõululauas öelda ega teha. Paljude asjadega olin nõus. Ei ole vaja, et vanem sugulane hakkab jaurama “kas kavaleri on” ja kui kavaler on, siis, oh häda, “millal siis peenikest peret, oleks juba aeg ja varsti oled liiga vana”. Selles osas võiks teatavat mõistmist ikkagi ilmutada ja kasutada võimalust suu pidada. Loobuda võisk tõepoolest ka kehakaaluteemadest ja märkustest, kes võiks ja mida võiks/ei võiks süüa. Ikka samast lugesin ka, et lapsele ei peaks ütlema, “vanaema on nii üksi ja elab nii kaugel, me peame ikka tema juurde minema.” Ok, “peame” võib vast ära jätta, aga veidi empaatiavõimet ei tuleks kahjuks, sest kui vanaema on üksi ja kaugel, aga on muidu tore ja normaalne vanaema, mitte ahistaja, enesekeskne sitapea või midagi muud samalaadset – siis äkki võikski tema juurde minna? Olen tegelikult juba kohanud neid kolmekümneaastasi, kes ei taha ega suuda mitte millegi eest vastutada ja oma ninakesest kaugemale ei näe. Suht ebameeldivad, väidaksin. Enesekeskse kasvatuse produkt? Ma oma lapsi õnneks selliseks pole kasvatanud/nad pole kasvanud, sest minu kasvatusmeetodiks oli ikka ja jälle “tubli annus laiskust ema poolt”. Nüüd on nii, et ma lihtsalt ei viitsi. Sel aastal istume iilmselt 24. detsembril obvioossetel põhjustel ema juures ja sööme jõulusööki (kui oleme vaevunud valmistama), aga kinke ei tee, sest … ei oska ja mis meil siis ikka niiväga vastastikku on kinkida. Aga me võime lugeda kingiks , et viina perekonna veidi pärast jõule teatrisse, peamiselt ema tuulutamsie eesmärgil (sest ta on värske lesk).
Aga lumi? Kas lumi meeldib? Või meeldib kindlas kontekstis?
Lumi meeldib umbes 2 nädalat aastas ja/või kindlas kontekstis (Alpid, mäesuusk). Kui veel alaliselt Eestis elasin, siis ei meeldinud. Ta oli alati vales kohas. Ukse ees, auto peal, tänaval, kust mina teda ajama pididn. See, mis praegu väljs on, ei meeldi mitte üks teps. Sadagu veidi värsket lund peale ja olgu ilus. Sest see kaks nädalat ma tahaks valget lumemuinasjuttu ja siis võib rahulikutl lumevabasse Brüsselisse tagasi minna.
Aga kingitused muus kontekstis? Eriti mitte. Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad ettehoiatamata kingitusega külla – siis peaks nagu endal ka midagi olema. Aga mul ei ole. Alati võib kinkida sööki ja jooki. Eriti viimast. Eriti alkohoolset. Vein, vahuvein, mull, šampanja. Hea konjak. Siis saab selle kohe kasutusse võtta ja ei pea tundma, et “aga mul ei ole sulle kinki”. Veel võib kinkida ka mingi koosürituse (aga seda võib teha muidugi väga lähedane isik) – näiteks ma võtan hea meelega vastu peene õhtusöögi, ägeda väljasõidu, aga ka Harry Potteri keelatud metsa külastuse jne. Samas ma tahtsin pojale eelseisvaks 25 juubeliks (tal muuseas on quarter-life crisis, mida ma kuni eilseni pidasin mingiks pärisasjaks, nagu keskeakriis, aga tuli välja, et ei – ta on ise selle leiutanud) kinkida reisi, kuhu ta läheks koos girlfriendiga, aga ta mu esimest pakutud sihtkohta ei võtnud vastu, pidada kallis olema (tahab muidu sinna küll, ma tean). Lollakas, ma ütlen, tee siis veel kinke.
Endale kingitus? Ei saa. Missa saad, missa saad? Midagi ei saa, midagi ei saa. Kas sa pakid oma kingituse ära ja loed salmi ja teed jõuluõhtul lahti või on laiemas mõttes kink? Pole kinki, pole probleemi. Aga laiemas mõtttes on nii, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma kinkidest hoolin. Nagunii keegi ei tea täpselt, mida ma tahan. Sest ma ise ju ka iga kord ei tea.
Palju palju küsimusi, uudishimu ei tapnud kassi, vaid tegi kassi veel uudishimulikumaks! Loodan, et kass on ikka elus ja kui uudishimu veel rahuldamata, siis olge lahe, jätkake. Aitäh, Hõbe, et mu meenutama panid.
sitsidsatsidpatsid 