Tegelikult olen tahtnud selle sügise jooksul juba nii mõndagi kirjutada, esiteks Eestist pealkirjaga “Estonia through the eyes of a deserving foreigner”, milleks muuhulgas sain innustust Ritsiku kunagisest postitusest, kus ta rääkis sellest, et Eestis enam peale restoranide ja spaade muud ei olegi, vähemalt blogidest polnud ta muud leidnud. Ja tõsi ta kipub olema, mitte et mul spaa ja restorani vastu midagi oleks, kaugel sellest, aga Eesti on ikka nii palju rohkem kui ainult need. Ja kuidas seda näeb inimene, kes on siin päriselt esimest korda. Osalt on asi muidugi ka selles, et “deserving foreigner” pole ikka veel mulle saatnud oma ilusaid soo-raba-mereranna pilte ja videoklippe mida ma suurima heameelega siin ära kasutaksin. Siis isiklikumatest ja intiimsematest asjadest nagu “Mees, kes ei tahtnud minuga magada” ja “Keskealise seiklused kohtingusaitidel”, aga need kõik nõuavad ju aega ja keskendumist, aga kumbagi hetkel eriti ei ole. Aega eelkõige selle tõttu, et tööd on jube palju (mis on väga hea, selle üle ei kurda ma mitte kõige vähemalgi määral), ikka eesistumine ja puha, küll saab pärast prokrastineerida, vabakutselise värk, nagunii seda ihaldatud prokrastinatsiooni liiga palju lubada ei saa. Ja kogu aeg on veel miski jutukas ka tõlkida.
Täna pole kedagi kodus, üks laps on läinud koolivaheajaks Eestisse ja teine sõbranna juurde (jube mõnus!) ja ühtegi romantilist kohtumist pole ka õhtuks ette nähtud (enam mitte nii mõnus), seega on paras aeg vähegi pildil püsimiseks teha kiire postitus muttide nädalalõpureisist Pariisi. Esiteks valmistasin üksi kodusoleku puhul endale sellise imelise magusroa: 
Kõik tervislik ja LCHF.
Aga Pariis. Meil on ühe sõbrannaga olnud aastaid kombeks teha sügisel lühike tripp pealkirjaga “Mutid Pariisi”, tavaliselt oleme käinud kahekesi, vahel on keegi veel kampa juhtunud. Paar viimast aastat jäi küll vahele, aga nüüd sai traditsioon õnneks taastatud. Seekordne reis oli suuresti ka laste kultuuritapp. Ega nad suurt vastu ei ajanud ja olid täitsa rahul. Kesksel kohal seekord Musée d’Orsay, sest eelmine kord, kui kahekesi käisime oli meil aega umbes kakskümmend minutit. Ei olnud piisav. Nüüd veetsime seal mitu tublit tundi ja igav polnud kellelgi.
Albina “Romantilise elu muuseumi” õuel. 
Õhtusöök Montmartre’i vanimas restoranis Le Bon Bock, aastast 1879, kus kõik tolleaegsed tähtsamad Montmartre’i boheemlased aega veetsid. 
Koht oli äärmiselt autentne ja uskumatult äge ja seal laulis Edith Piafi koopia (peaaegu). Proovisime ka kuulsusrikast absinthi, aga katust eriti sõitma ei viinud (isegi lapsed said, aga neile eriti ei maitsenud). Lisaks oli mulle eriti südamelähedane asjaolu, et kohta pidasid küpses eas prouad (üle 60 kindlasti), mis täitis mind kuidagi veendumusega, et igas eas on kõik võimalik (ma tean küll, aga vahel peab end veenma). Julgen igal juhul soovitada! Saime sealt veel väga stiilse käsitsikirjutaud arve: 
mis mind alguses nii uskumatult inspireeris, et jagasin teist suisa FBs ja uurisin, kes viimati on selliseid saanud. Aga pärast hakkasin mõtlema, et ega see käsitsikirjutatud nüüd nii harukordne ka pole, lihtsalt Eestist saabunud digiinimesed tekitasid segadust.
Ja lõpuks veel paar pilti mutist Pariisis ja kuldkollasest purskkaevust Musée des Beaux Arts kõrval:
Hotell oli Montmartre’il ja sealt ka see kohvik: 
Pildid on nagu nad on, aga kui ma nüüd rohkem aega saan, kavatsen natuke ka iphonephotograpy’ga tegeleda, et viimaks ometi paremaid pilte tegema õppida. Natuke olen juba lugenud ja paar nõuannet saanud.
Inimestele meeldivad erinevad kohad ja mina sain jälle kinnitust, et pean ikka tihedamini Prantsusmaal käima, sest see on nii minu koht. Kuigi ma vihkan reisimist, isegi 1 tund 20 min rongiga tundus liig. Aga tulemus oli väärt. Sõbranna jäi minust veel sinna, oma lapsele täiendavat kultuuritappu korraldama.
Lugesin nüüd postituse mitu korda läbi, ta on tõesti äraütlemata pealiskaudne, AGA tehtud tõesti ainult pildil püsimiseks!
sitsidsatsidpatsid 