Kuna ma olen, või vähemasti tahan end pidada, uuendusmeelseks ja keskkonnasõbralikuks inimeseks, jagan kahte põnevat lahendust, mida viimasel ajal olen kasutama hakanud.
Esiteks BlaBlaCar ehk autojagamisteenus, mis toimib nii, et inimene, kes sõidab ühest kohast teise, riputab end portaali üles ja ootab kaassõitjaid. Osad soovivad sõitjad ise valida, teiste puhul toimib automaatne kinnitus. Olen seda vahelduva eduga kasutanud Brüsseli ja Kölni vahel sõitmiseks alates eelmisest suvest. Toimib väga hästi ja on muuhulgas ka umbes 2/3 odavam kui rong (või isegi rohkem, sest rongi jaoks on mul Bahncard 25, mis annab nagunii juba 25% allahindlust). Nüüdseks olen aru saanud, et paljud juhid, kes end välja pakuvad, ei tee seda mitte raha teenimise eesmärgil, vaid keskkonnateadlikkusest (et teel oleks kolme auto asemel näiteks üks) ja seltskonna mõttes, sest pidevalt ühte ja sama marsruuti üksinda sõita muutub igavaks küll. Mul on nüüdseks välja kujunenud oma lemmikjuhid: Kölnist minnes üks saksa mees, kes töötab NATOs ja tagasi tulles nooremapoolne saksa naisterahvas, kes töötab Brüsselis mingis ELi fondidega tegelevas asutuses. Alati, kui näen, et nemad on minemas, valin BlaBlaCari. Nende väljumispaigad on mulle äärmiselt lihtsalt kättesaadavad ja kogemus näitab, et inimesed on kenad, kuid mitte üleliia jutukad, sest mõnikord, eriti töölt tulles, ei ole enam jõudu terve tee viisakalt väikejuttu ajada. Kord sõitsin ühe Marokost pärit meesterahvaga, siis oli küll veidi kurnav. Erinev kultuur ehk pidev lobisemine ja temperamentne muusika, pidasin küll viisakalt vastu, aga kohale jõudes pea huugas ja lõuad valutasid. Viimastel kordadel on NATO härral saanud meeldivaks harjumuseks mind Brüsselis koduukse ette viia (muidu on tavaliselt miski koht märgitud, kus peale/maha saab). Kuna minagi kasutan teenust mitte niivõrd kokkuhoiu (kuigi, kellel lihtsa rahasäästu vastu saab midagi olla), kuivõrd mugavuse ja vahelduse pärast, siis valin ainult need variandid, mis väljuvad ja saabuvad mulle sobivasse kohta. Eelmisel pühapäeval tekkis kaasreisijatega arutelu, kas kellelgi ka ebameeldivaid kogemusi on olnud, minu kõige „hullem“ kogemus oli see, et tuli tagaistmel kolmekesi istuda (see juht tahtis ilmselt teenida) ja ükskord ootasin vales kohas. Samas oli ühe tütarlapse halvim kogemus autojuhti tabanud epilepsiahoog (ta küll tundis seda tulemas ja tõmbas teeäärde, aga ikkagi). Pärast selgus, et epileptik olla sõitnud oma meessõbra asemel. Reisijad teatasid BlaBlasse ja enam ei ole härral autojagamine lubatud. Teine kogemus, mis võib küll ärritada, aga mind ajas ikka naerma ka, oli reisikaaslasteks sattunud noorpaar, kes tahtis pidevalt peatust, et kanepipläru tõmmata ja pärast mõnusas pilvesolekus reisikaaslaste eest ei varjanud, et tegelikult sooviksid nad hoopis intiimsemate tegevustega tegelema hakata, aga hea küll, kaasreisijate sündsustundega arvestades… Juhiks olnud 21- aastane noor naisterahvas, kellele see oli vist esimene autojagamiskogemus üldse, nii et pole teada, oli ta valmis veel edaspidi katsetama. Ma mõistan, kui närvidele võis pilvesolev reisiseltskond käia (ärge unustage, et olen 10 aastat kanepipeaga koos elanud), aga ikkagi – naljakas ju. Ainuke, mis selles situatsioonis mind oleks valvsaks muutnud, oli asjaolu, et reis läks Pariisist Brüsselisse, nii et põhimõtteliselt liiguti ühest riigist teise, autos narkootikum. Juhina ei meeldinuks see mulle mitte üks teps. Eelmises elus nõudsin alati, et autos, kus viibin mina, ei tohi viibida kanepi poegagi. Oma turvalisuse pärast ma BlaBlaga sõites ei karda, vaatan läbi juhile antud hinnangud ja valin auto, mis lisaks vastuvõetavale väljumispaigale on mugav, suur, uus ja üle kahe inimese tagaistmele ei võta.
Minuga oli alguses aga see lugu, et tihtipeale lükati minu sõidusoov tagasi. Mõtlesin, mis mul küll viga on, et ma inimestele ei meeldi, pildi peal paistan täitsa normaalne ja paar ennast tutvustavat lauset peaks mind ju ikka ainult positiivsest küljest näitama – kuni viimaks avastasin, et mingil seletamatul põhjusel oli mu vanuseks sattunud 91 aastat. Tegelikult tean küll, kuidas see juhtus – tegin oma BlaBla konto Facebooki kaudu, kus mul on sünniaastaks täiesti suvaline aastanumber. BlaBla oli sealt automaatselt mu vanuse võtnud. Ise ka kahtlustaksin, et 91 aastane teekaaslane võib ehk poolel teel sussid püsti visata ja mismõttes ta väidab, et sõidab kogu aeg, sest töötab ühes riigis ja elab teises. Erandeid võib ju olla, aga kahtlane siiski. Pole ime, et nüüdseks mu lemmikuks muutunud NATO-mees mulle esimesel korral mitu täpsustavat küsimust esitas. Isegi tubli, et oli valmis mind auväärsest east hoolimata peale võtma. Kui olin selle apsaka avastanud ja parandanud, ei ole mu sõidusoove enam tagasi lükatud.
Teine, suhteliselt äsjaavastatud sõltuvus on ühinenud riidekapp – United Wardrobe – jällegi keskkonnasäästlik ja sõbralik. Rahakotile ka. Kuna ma olen riidekapiga sõber ainult kaks nädalat, olen siiamaani jõudnud endale hankida vaid kaks eset, aga hetkel tundub teenus väga sujuvalt toimivat. Just sain kätte võileivahinnaga soetatud suurepärased punased kasuaalsed Adidase vabaajajalatsid. Paraku on tekkinud olukord, et igal vabal hetkel, kui pean nagunii arvuti taga istuma (näiteks kabiinis, kui parasjagu minu kord ei ole ja hullunult dokumentides sobrama ka ei pea, sest olen kodus kõik ära õppinud), avan ühinenud riidekapi ja vaatan, mida on. Ja on väga palju. Igat asja pildi järgi osta ei söanda – ja ongi väga hea – aga on piisavalt asju, mida söandab. Saatekulud võivad esmapilgul suured tunduda, aga hind on vahel ikkagi äraütlemata soodne ja isegi kui saatekulu juurde liita on ese soodsalt käes. Lisaks veel keskkond ja taaskasutus. Veidi rahakotisõbralikum viis ökomöko olla, kui Cervo, millest ma ikka tahan pikema postituse teha koos saapapiltidega, aga pole jõudnud (kuigi saapapildid tegime juba suvel ära).
Pealegi on mul endal terve hunnik asju, mida ma peaaegu mitte kunagi ei kanna, mis on päris või peaaegu uued ja kahtlemata liiga head, et neid prügikasti kõrvale panna või isegi kogumiskonteinerisse viia. Osad ei sobi ka ühelegi sõbrannale maitse/stiili või erineva suurusnumbri tõttu, samas pürgin ma siiski olukorra poole, et mu kapis on AINULT need hilbud, mis vähemalt kord aastas seljas käivad. (Tundub saavutamatu eesmärk olevat, isegi POEG ütles, et nii on täitsa võimatu). Kui ma nüüd ükspäev end kokku võtan, riputan äkki isegi mõned enda asjad üles. Kuigi saatmine tundub esmapilgul tüsilik, aga ega see ülemõistuse keerukas ka olla ei saa. Pealegi on mul lapsed, keda rakendada.
Ühe ilusa Cervo saapa siiski lõpetuseks lisame. 
sitsidsatsidpatsid 