Jälle läksin liimile…

Mittepidamasaamine jätkub – kohe näha, et puhkus ja aega laialt käes.

Eile lasin end FBs jälle provotseerida – no sa issanda püha püss, KUI PALJU kordi olen ma endale lubanud, et ei lase end provotseerida, eriti veel teemadel, mis puudutavad pagulasi, rassismi jm sellist. Kui vana ma olen ja ikka ei õpi. 375982 korda olen suutnud end korrale kutsuda, aga eile läks täitsa käest ära. Ja kõige nõmedam asja juures on see, et see ajas mind niimoodi endast välja, et isegi korralikult magada ei saanud ja lõpuks võtsin palderjanitabletti, et mitte pärisrahustit võtta, aga kuidagi ikkagi rahuneda ja need mõtted peast välja saada. Loomulikult ütleks mu vaimne ema – ja sellest saan isegi aru, et pole vaja lasta end endale mitteolulistest persoonidest segada. Ma tean ja tean ka seda, et tuld ei tohi võtta ja olen enda käest juba umbes 12 tundi küsinud, MIKS? Aga vastata ei oska. Ma ei teagi, mis teha, kas kustutada üldse oma FB konto, aga sealt saab vahel ka vajalikku infot näiteks Kölni või Brüsseli eestlaste tegutsemise kohta, kust leida kassihoidjat ja messenger olulise suhtluskanalina on ka seal. Ehk saab settinguid niimoodi muuta, et ma mitte midagi ei näe, sest kui ei näe, ei saa ka ärrituda. Vaatan pärast.

Ühelt proualt palusin suisa luba teda tsiteerida, mida ta lubas, ilma nimeta, aga ma vaatan, kas läheb vaja või ei, tema osutus veel kõige rahulikumaks ja püüdis kirgi jahutada. Ühelt härralt küsisin ka luba tsiteerimiseks, aga vastust ei saanud, teda ma ei tunne ka ja kui päris aus olla, siis tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, mida ta öelda tahtis, omal – ja minule arusaamatul – vaimukal viisil väljendada seda, kui halb ja õudne on elu Eestis. Noh, ja mina siis ütlesin nii: Olen juba kolmandat nädalat Eestis ja siin on VÄGA hea ja mõnus, isegi selle üle ei ole õigust kurta, et ilm läks halvaks, sest tükk aega oli suurepärane. Pärnus toimus Weekend ja esimest korda oli mul suur rõõm, et selline festival meie linnas aset leiab. Tänavad noori ja joviaalses meeleolus inimesi täis, linnas melu – äge. Issanda püha püss, päriselt isegi LAst ja Brasiiliast olid saabunud siia selle festivali pärast (mujalt ka, aga need mulle (või tähendab mu lapsele) ette sattunud kõige kaugemad). Ainus, mis mind Eestis segab, on lõputu ving inimeste suust ja ägedad heteroseksuaalsed valged mehed, kelle arvates naine pole midagi väärt, kui ta pole põllu peal nelja last sünnitanud ja pärast 45 eluaastat ei suuda inimene (eriti naine) enam midagi juurde õppida ega karjääripööret teha. See ja vohav rassisim on asi, miks ma päriselt veel tagasi ei tule, aga mitte see, et elu oleks halb. Meil on vähe rahvast ja palju puhast õhku, ruumi on kõigile. Kõnnid paljajalu õues või lähed läbi männimetsa sooja merre inimtühjale rannale ujuma (proovitud Saaremaal ja Hiiumaal), mis sa hing veel ihkad… muidugi, novembris võiks ilm parem olla ja talv lühem, aga kliimavöötme vastu ei saa. Tehke silmad lahti ja vaadake, mida ilusat maailmal on pakkuda! Iseennast tsiteerisin praegu. Ja selle peale üks tuttavpereisa, ka eestlane Kölnist, kes kahe väikese lapse ja prouaga mitu nädalat Eestis puhkas ja sellest rõõmu tundis, rääkis, et tema ka mõtleb, et tulevad varem ikka Eestisse tagasi, kui algul plaanitud, et siin on nii tore ja rahulik ja oma jne. Aga siis läks paar tundi mööda ja hakkasime saama vastu päid ja jalgu. Ah, ma ikkagi tsiteerin prouat, kes lubas end tsiteerida, kuigi tema väljendab end suht viisakalt: (nime ma ei ütle, sest lubati tsiteerida ilma nimeta): Ei taha seda ilusat juttu siin rikkuda, aga millegipärast eesti pered on just välismaal lastega ja paljud räägivad naasmisest, kuid mitte varem kui pensionieas. Isegi need, kes aastast 1988 ära. Ikka leitakse midagi, miks ei saa kohe naasta. 🙂 Mis siis keelab, piirid on ju lahti. Muidu olevat Eestis ikka köik väga hea, areng optimaalne jne… (Ainult et Weekendil olid noored alko- ja narkojoobes. Tartus ja Tallinnas on noortejöugud, kes ei allu korrale. Jpm). Möni lind vist ka veel kusagil laulab, eks näis, kuniks. Parte lastakse välismaalaste poolt nagu suudetakse. Ilus on see elu seal Eestimaal… metsa varsti enam ei olegi. Eestis on hea jah, üks keskpärane riigiametnik saab palgaks 4600€ ja teeb silmad ette isegi keskmisele sakslasele. Millegipärast keegi Eestis elada ei soovi. Turistina käia küll. Netis suukorvistatakse inimesi ja otsitakse hoolega vihakönet. Vabadus missugune, eriti söna- ja ajuvabadus. Eile lasti Saksamaal klassikaraadios pärast 20.00 Eestist kontserti, mis toimus 11. aug, Paavo Järvi dirigeerimisel. Tasuline ühislaulmine jpm on nii omane kapitalistlikule riigile. Rahvas laulab ja kiidab. Osa käis aga hoopis vastukaaluks Vaba Rahva laulu üritusel. Kes planeerib Eestisse tagasi minna ja kes planeerib üldse teise kodakondsuse vötta. Kindlasti on Eestis häid asju nagu oli ka varem. Ja on samamoodi väga halbu asju ning nähtusi. (tsitaadi lõpp, kirjapilt muutmata).

Minu arust pole mujal elades üldse õigustki Eestit kritiseerida. Lisaks tuli kohe loomulikult mängu ka pagulasteema: 1) et Saksamaal enam tänaval saksa keelt ei kuule ja b) valgenahaline inimene on tänaval suures ohus. Mina ei tea, Kölnis kuulen mina peamiselt tänaval ikkagi saksa keelt ja mingit ohtu oma elule ja tervisele ei tunne. Jah, Euroopa pagulaspoliitika on veidi läbi kukkunud ja Merkeli oma eriti, AGA roppuste ja sapi pildumisega teise nahavärviga inimese suunas me seda ei paranda. Õnneks lugesin vastukaaluks Aitame pagulasi grupist, et keegi Tallinna väike lastehoid pakuks tööd kellelegi, kes on viimase 12 kuu jooksul pagulasstaatuse saanud. Midagigi.

Roppused ja sapp avalikus ruumis on mulle lihtsalt vastuvõetamatud, aga rohkem kui see virtuaalvestlus segab mind asjaolu, et ma sellest niimoodi põlema läksin. Mis mul ometi viga on? Äkki ikkagi sooritada virtuaalne enesetapp ja sulgeda FB konto. Või ma ei tea. Mis te arvate?

Milline läppar valida?

Siin ta siis on – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Terve juulikuu ei ühtegi postitust, aga täna juba teine. Aga seesinane on väga praktiline, sest uut läpakat on vaja ja suht kiiresti, eelseisva nädala jooksul tahaksin ta ikkagi ära osta.

Tegin veidike researchi, aga ma ei suuda ikka otsustada, kas MacBook Pro või lihtsalt Macbook või uus Air. Sest Apple’i toodangust ma ilmselt ei loobu. Vaatasin ka Lenovo Yogat ja HP Elite Thinkpad (vist oli selline nimi), aga Windowsile üleminek ei ahvatle. Küsisin Gregori käest, kas tochbariga või ilma. Ta arvas, et ilma (väga tore, kokkuhoid u 200). Ja leidsin ka Quorast, et Touchbari eriti vaja ei ole ja viie aasta pärast on touchbarid ilmselt ajalugu ja nende kasutuselevõtt praegu olla Apple’i vastuseis touchscreenile (miks peaks küll sellele vastu seisma). Harilik Macbook on nendest kõige väiksem (kaal 0,92 kg), mis on minu jaoks oluline, kuna kannan teda enamasti kaasas ja nende mõõtudega mahub peaaegu igasse käekottigi ära. Air 1,3 ja Pro 1,4 kilo. Samas tahaks Prod ja Air (aastast 2011, väga vastupidav) on mul praegu, tahaks veidi teistsugust. Pealegi peab väikese järele Tallinna Valgesse Klaari minema, saadavad ka postiga, aga arvutit ostes tahan kohapeal veel terve hulga küsimusi esitada ja näppida. Lisaks on ekraan 12 tolli, praegu olen harjunud 13-tollisega, Prol ja Airil on mõlemal 13. Ühesõnaga, ma ei tea. Hetkel tundub favoriidiks olevat Pro. Kui ma teda teisipäeval ära ei osta, siis äkki võtan ikkagi väikese Macbooki, sest neljapäeval vaja nagunii Tallinnasse minna. Vaat sellega tegelesin terve tükk aega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Vanal arvutil muud häda polegi, kui et aku on surnud ja juhe peab kogu aeg taga olema, nüüd viimasel kuul on hakanud ka aeglaseks muutuma ja vikerkaarevärviline ketas keerleb üsna tihti. Aga kui ma uue ära ostan ja keegi tahab aitäh eest endale saada 2011 aasta keskpaiga Macbook Airi, mis on täitsa kasutuskõlblik, siis andku teada. Kui ta veel naaaatukene ilma juhtmeta töötas, oli Valge Klaar valmis ta 237 euri eest tagasi ostma. Aga nüüd vist enam ei taha, neil oli seal miski klausel, et 7 (või mingi samalaadne arv) sekundit peab aku pealt töötama.

Vargus Weekendil

Kas ei kõla mitte ägedalt see pealkiri. Umbes nagu „Mõrv Idaekspressis“ või mõni muu maailmakuulus krimka.

Pärnu suve highlight (vähemalt mingile osale elanikkonnast) – Weekend festival sai läbi. Käisin just kohalikus poes – uskumatu, kui väljasurnud on linn. Nagu postapokalüpsis. Sel aastal mulle kohe meeldis, et see festival meie linnas on. Eile käisin rattaga linnas, kõik kohad ägedaid ja vähemägedaid inimesi täis, osad rohkem või vähem joviaalses meeleolus, aga ühtegi ebameeldivat ma ei näinudki. Et mainstream? Nojah, aga mainstream tähendabki ju, et paljudele meeldib. Ja vahepeal ongi vaja festivali, mis oleks mainstream ja kõik mainstream-inimesed kokku tooks. Või mis mitte-mainstream ma isegi olen? Olen lihtsalt liiga vana, et mingitesse striimidesse kuulumine mu jaoks üleliia oluline saaks olla. Gregor oleks muidugi vihanud täiega, sest vanakooli hiphopi austajale (nagu ta ise end määratleb) poleks Weekend kõlvanud teps mitte. Ikkagi vahel on õudselt mõnus, et oled vana ja kuskile määratluma ei pea. Albina aga lustis kõik need kolm päeva. Sai ju ikkagi just 18 ja millal siis veel. Tema on meil küll mainstream chick. Aga kui sa oled nii ilus, aga alles suhteliselt tuisupea, siis muud võimalust peaaegu ei olegi olemas. Samas on ta tubli ja käib Bristoli hotellis tööl – ööadministraatoriks ja viimasel ajal natuke päeval ka. Minu arvates äärmiselt õpetlik kogemus, eriti palganumbrit arvestades. Et miski ameti või eriala peaks ikkagi õppima, kui soovid iseseisva ja sõltumatu inimesena end ise elatada (kunagi tulevikus).

Weekendi aegu peatus meie kuuritaguses telklas (millest järgmiseks aastaks ehitame seljakotimatkajatele ja väikese eelarvega rändavatele tüüpidele mõeldud modernse ja jätkusuutliku kämpingu, aga sellest kunagi hiljem) terve hulk inimesi. Üks seltskond Lätist ja kaks Eestist, kõik toredad ja normaalsed, keegi öösel peolt tulles liigselt ei lärmanud (vähemalt mina ei kuulnud). Suvituskorteris peatusid noored soomlased, kes aegsasti nädala alguses juba festivaliettevalmistusi saabusid tegema. Ka toredad ja normaalsed, kuigi… juhtus nõme lugu. Magan mina rahulikult, kui poole nelja paiku öösel heliseb telefon. Vastan – ei midagi, või tähendab soomekeelne jõmin, aga minuga keegi ei räägi. Panen ära, sama lugu, kokku korda neli. Arvasin muidugi, et need mu suvitajad on, aga mõtlesin, et ju telefon ehk kogemata valib ise. Korra helistasin isegi tagasi, vastu võeti, aga ikka keegi minuga ei räägi. Loobusin ja panin telefoni vaikseks. Uni samas oli läinud, tõusin üles, kooberdasin natuke ringi, sõin (sest täis kõhuga tuleb ikka parem uni) ja uuesti magama heites viskasin automaatselt pilgu telefonile. Nii, nüüd suisa häälsõnum – väga-väga aeglane ja küllalt purjus tütarlapsehääl mitte maailma kõige selgemas inglise keeles rääkis, et neid on röövitud ja helistagu ma neile palun. Mis ma hakkan helistama (proovisin ju enne ka), tõmbasin kahekümneaastase veidi narmendava hommikumantli selga ja läksin kohale (kõrvalkorter ju). Kõik puha purjus, räägivad läbisegi, mis neil varastatud ja nemad kõik uksed lukku pannud ja akna kinni jne. Üks noormees seltskonnast oli eriti agressiivne, püüdis suht selgelt vihjata, et minu käsi on seal mängus („and tis is not sö först taim“). Teised jällegi püüdsid teda rahustada ja veensid mind teda mitte tähele panema – ühesõnaga harilik purjus inimeste mula. Ega ma isegi kell neli hommikul kõige teravam pliiats olnud, ütlesin küll, eriti vastuseks agressiivsele tüübile, et tuleb kutsuda politsei ja vargus vähemalt fikseerida ja avaldus esitada (kuigi ma eriti ei usu, eriti Weekendi ajal, kui ilmselt on linnas hulgaliselt probleeme lahendada, viitsiks mõni politseinik keset ööd nii ähmase vargusejutu peale kohale tulla), aga seda nad eriti ei tahtnud. Ei teinudki siis midagi, läksin koju ära, uni ka enam peale ei tulnud, pidin suisa Xanaxit võtma, et uuesti uinuda. Kaalusin seda asja peas ühte ja teist pidi – kas saab sisse murda nii, et ühtegi jälge sellest uksele ei jää? Ja ukse pärast uuesti lukku keerata? Lukk on seal kõige harilikum. Või ehk oli siiski aken lahti? Või olid nad ise asjad kaotanud ega mäletanud? Ja millest ühe tüübi agressiivsus, selge vihje, nagu mina käiksin oma turistide asjades sorimas ja varastamas (ei käi, ausõna ja lapsed ka ei käi)? Ühesõnaga, järgmisel hommikul nad natuke ikka üritasid mind vältida hoovis ja ega mina ka eriti ei kippunud nendega vestlema, sest polnud päris kindel, mida öelda. Täna hommikul, kui ära läksid ja võtmeid toomas käisid, siis küsin, et öelgu nüüd, kainelt ja ilma emotsioonideta, mis õieti juhtus. Varastatud ikkagi oli – tüüp luges ette tahvelarvuti, bluetooth kõlari ja ühe seljakoti, kuhu siis ilmselt asjad pandi. Rääkis veel midagi oma kroksidest, aga siin ma ei saanud päris hästi aru, mis nendega toimus – need olid tal ometigi jalas. Ja lehes kirjutati ka, et paralleeltänaval oli samal ööl hoovidest palju lahtisi asju kaduma läinud. Ja lahtiste uste tagant ka, kui inimesed samal ajal sees magasid. Meil samas oli hoovis kaks lahtist jalgratast ja lukustamata kuuriukse taga muruniiduk. Need muidugi suuremad asjad, võib-olla olnuks raskem vedada. Tahvli ja kõlari saab ilmselt suurema vaevata võileivahinna eest maha lükata või otse doosi vastu vahetada. Jube nõme lugu, noh, aga ma ikkagi nii väga tahaks selgusele jõuda, KUIDAS ta/nad sisse said. Või oli uks lihtsalt lahti? Ma ei usu, et kellelgi sellisel oleks võti – tähendab, mu võtmeid on poolel maailmal ja neid on sadu kordu juurde tehtud, sest jälle on midagi kadunud, aga ikkagi… mingitele võõrastele varastele ma ju neid andnud ei ole. Ikkagi tahaks arvata, et seda mõttetut lukku on võimalik niimoodi muukida, et midagi pole näha ja pärast üks keerd peale keerata. Mingid võtmelaadsed muukimisvahendid on ehk olemas? Või siis mitte? Või oli siiski aken lahti? Samas akna all ma ühtegi jälge ei märganud, aga väikesekasvuline ja kerge röövel oleks saanud astuda kivi peale ja sealt jälgi jätmata sisse. Või olid vargad mu oma telkimisplatsilt? Kes muidugi pidanuks ka mingil moel sisse pääsema – seda ka ei taha uskuda, nii kenad inimesed olid, pealegi olid nemad ju rannas, festivalil. Issand, kui nõme…ma pealegi ei viitsiks lukku vahetama hakata (terve on ja töötab), sest paari kuu pärast saabub nagunii uus peen välisuks, hakka siis nüüd selle paari kuu pärast. Loomulikult ma ISE lukku vahetada ei oska, peaks kellegi kutsuma, aga üldse ei viitsi, kuigi vahest isa ajaks ka asja ära, luku vahetamine ei nõua erilist füüsilist jõudu vanainimeselt ja mesitarude vahel askeldada ta ju jõuab (á propos, kes tahab üliöko Eesti mett toodetud minu isa mesilaste poolt Karksi-Nuia lähedal)? Ah, ma ei tea, mis teha… praegu vist pigistan lihtsalt silma kinni ja lukustan paar vaheust lisaks. Või paneks riivi, aga see töötab ju ainult siis, kui ise kodus olla? Ja mõelda vaid, et ma ise olin kodus, suvitajate kõrvalkorteris, ja ilmselt ka veel ärkvel, kui mingi mölakas seal nende asjades sobramas ja varastamas käis. Uhh, päris õõvastav.