Eelmises kirjatükis on kergekäeliselt välja antud lubadus kirjutada ka teine osa. Vahepeal tundus, et miks ometi, sest kõik sai juba öeldud, aga nüüd küsitakse, kuhu teine osa jääb. Õnneks meenusid siiski veel paar asja, mis tõesti kirjapanemist vääriks. Pealegi tutvustas sõbranna eile FB-s “Murtud südamete” näitust Solarises, kuhu ma geograafilise kauguse tõttu minna küll ei saa, aga see tekitas mitmeid mõtteid ja meenutas asju, mida on tehtud ja mis tegemata jäetud, tollal mõeldes, et “murtud südame raviks”, aga tegelikult ikkagi pigem vihast, vahest tahtmisest kätte maksta või … ma isegi ei tea, kõik need ekside uute elukohtade ümber hiilimsied ja vanades ühiskohtades hängimised … see on ju pigem noa haavas keerutamine. Vanades ühispaikades pole ma käinud nostalgitsemas ja ennast haletsemas, selleks leidsin teisi meetodeid. Vaatame, kui pikk see lugu saab, kas saavad ka kunagi tehtud asjad siia kirja (päris kõiki ei kirjuta, sest piinlik) või väärivad omaette postitust.
Esiteks enesestmõistetavus, kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis teise inimese enesestmõistetavaks pidmine on vist kõige suurem viga, mida suhtes saab teha. Ja seda ma justnimelt tegin. Kuidagi mingite aastate pärast tekib suhtumine, et “ta on ju alati olemas”, asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad. Kui asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad, aga kõik on hästi, vastastikku ollakse rahul ja arvestatakse teineteisega, siis vist ilmselt ongi hästi ja happily ever after.
Pean pigem silmas niisugust enesestmõistetavus, kui enam ei vaevuta teineteisele oma plaanidest ja tahtmistest rääkima ega nende soovidega arvestama ja selle aluseks pole isegi mitte mingi eriti egoistlik kaalutlus, vaid lihtsalt ei tule pähe. Mingil hetkel on asjad rutiinseks kujunenud ja kuidagi see tasapidi edasi läheb, nii, et arugi ei saa, kui tehakse plaane kas kõigi eest või ainult iseendale, aga igal juhul ainult iseendaga arvestades ja unustades, et teine pool võib asju teisiti näha, tal võivad olla omad soovid, plaanid ja tahtmsed. Iseensestmõistetavusega kaasneb ka elementaarse viisakuse ja hoolitsuse unustamine. Iseensestmõistetavus on midagi sellist, mis ei tule äkki ja pauguga, aga hiilib tasapisi lähemale ja kasvab ikka suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks on nii suur, et matab enda all kogu ümbritseva olemise ja end sellest välja kaevata on keeruline, et mitte öelda võimatu. Mõni isehakanud nõustaja, kelle nime ei hakka nimetama, aga ei ole hetkel laineid lööv kõige populaarsem, pigem selline keskmine, paar raamatutki välja andnud ja mõned loengud pidanud (see oli viga, VÄGA suur viga, sest raamatust isegi leidsin üht-teist kõrvataha panna, aga loeng oli katastroof, esiteks lohakas keelekasutus, noh i-mitmus näiteks, mida kuuldes ma juba ei saa inimest tõsiselt võtta, uskumatud postulaadid: “meie, Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks hijabi kandma, aga nemad … (a) kas nad palusid, et sa võitleksid ja b) miks üldse nii tobe avaldus) ja c) räägi enda, mitte kõigi Euroopa naiste eest, mina näiteks ei ole millegi eest võidelnud; pärast seda viimast lõpetasingi kuulamise, õnneks tehti see üsna sõnavõttu alguses), väidab, et kui suhte nimel peab tööd tegema, pole see õige suhe. Noh, sellega ma ei jää mitte üks raas nõusse, tähendab, kui tuleb ühepoolselt pingutada, nii et ninast veri väljas, siis küll, jah, aga pisut tööd ja hoolitsust vajab iga suhe. Pigem nõustusn Kerli Kõivuga, kellega tehtud intervjuule mõne päeva eest juhuslikult sattusin ja kes ütles midagi sellist: “Üha enam tundub mulle, et armastus on pigem tegu kui tunne.”
Aga ikkagi, enesestmõistetavus. See haakub nüüd ilusasti ka teemaga, mis peamiselt Katariina juures on üles kerkinud viimasel ajal, nimelt elu õppetunnid, kogemused ja juhuslikkuse olemasolu. Katariina ise eitab igasugu õppetundide olemasolu ja vajalikkust ja ma pole veel välja mõelnud, kuidas öelda, et isegi see, et sa haiget said on omamoodi õppetund. Muidugi ei ole vaja õppida, et “mind ei saagi armastada, ma pole armastust väärt”, nagu ta kuskil vihaselt väitis (vabanda, kui valesti tsiteerisin) või siis, et samalaadsest olukorda ei pruugi enam tekkida ja siis polnud õppetunnist ju mingit kasu (seda arvas vist küll keegi teine). Turtsaka keskkooliõpilasena väitsin ka õpsile, et “minul ei lähe füüsikat mitte kunagi elus vaja, MIKS ma pean seda õppima, ah?”. Jah, ma olen ilma füüsikat oskama hakkama saanud, aga tegelikult on see ju vägagi eluline aine, millest nii mõneski igapäevasituatsioonis abi võiks olla. Aga enesestmõistetavus: asjaolu, et mitte kedagi ega midagi ei tohi enesestmõistetavalt võtta on kahtlemata üks suurimaid õppetunde, mida sellest nüüdseks pea kaheksa aastat tagasi purunenud suhtest kaasa võtan ja ei usu iial, et see mööda külge maha jookseb. Ja ei puuduta see mitte ainult romantilisi suhteid, mitte kellegi olemasolusse ei tohi suhtuda enesestmõistetavusega, ei sõprade, laste ega vanemate.
Teine asi, mis mind lahkumise juures veel torkas, paistab, et siiski valusasti, oli sõprade-tuttavate suhtumine. Ma olen täiesti rahul nendega, kes eriti välja ei teinud või ei teadnud, mida öelda ja kuidas reageerida – täitsa arusaadav ja ise võin vahel samamoodi käituda.
Aga vaata, kui sa oled sõber ja sul on elus hetkel käsil hoopis vastupidine etapp – siis ära palun tule äsja mahajätud ja sellest muserdaud sõbra juurde oma sisemonoloogiga, mida võiksid a) pidada iseendaga, b) kellegagi, kes on samas seisus või c) kellegi neutraalsega. Ma mõistan imeliselt, et olulised otsused elus vajavad läbiarutamist ja valju häälega välja ütlemist. Aga inimene kes kaalub parasjagu, kas jätta oma abikaas maha või mitte, aga mingil mulle mitteteadaoleval põhjusel abikaasa mahajätmiseks viimase nõusolekut vajab, võiks diskuteerida kellegi teisega, mitte sõbraga, kes on äsja tema tahtevastaselt maha jäetud. Mul oli selline situatsioon. Selle asemel, et mulle kaasa tunda, heietas sõbranna järjepidevalt “aga inimesel tuleb lasta edasi minna, oma tee leida, lahti lasta …” JAAAAAA, aga mina ei tahtnud seda tol hetkel kuulda. Hakkasingi teda lõpuks vältima, õnneks polnud see raske, sest elasime eri riikides. Nüüdseks on olukord lahendatud, sõbranna on oma veast (ausalt, see oli viga) aru saanud, me rääkisime selle läbi kui ma enam nii halvas seisus ei olnud, ta vabandas ja sai oma mehe ka ilusti endale vastuvõetaval moel maha jätta ja üldse kõik on hästi. Arukad inimesed, noh!
Ja mahajätvale poolele julgeksin soovitada, et kui oled leidnud enesele uue kaaslase, kes miskipärast hüsteeriliselt su varasemat parnerit vihkab/kardab/jälitab, siis katsu teda niipalju ohjes hoida, et ta niigi maaslamavat underdogi väga ei peksaks. Tal on nagunii juba halb ja paha, aitab küll!
Aga tehtut ja tegematajäetut: mul oli tõsine plaan minna eksi uue elukoha ümber burkas luusima, sest niiiiväga tahtsin teada, kus ja kuidas, aga takistas burka puudumine (ju oleks selle kuskilt ikka suutnud hankida, aga õnneks läks tahtmine varem üle), ilma kartsin äratundmist ja vahelejäämist, sest kolitud oli väikesesse kohta. Algul mõtlesin, et pisiab hijabist ja harjutasin juba Youtube’i videote saatel selle pähekeeramist. Lõpuks küsis sõbranna, kes oli kõikidesse plaanidesse pühendatud: “Oled sa nii pikka mosleminaist kunagi näinud?” …. eem…. tegelt mitte, aga ma võisin ju olla islamiseerunud eurooplane, noh, näiteks Isise pruut (need olid küll u 30 aastat minust nooremad) või mingil niisama muul põhjusel. Aga nagu öeldud, see jäi tegemata.
Ja siis skeem kõrvarõnga peitmisega eksi voodi alla, kui uus proua pidi järgmisel päeval saabuma, et aidata härral lõplikult tema juurde kolida. Noh, et ta avastaks ja tuleks skandaal. Ma ei hakka ütlema, kuidas kõrvarõngas sinna sattus, võin vaid öelda, et mina ise teda sinna ei pannud ja tegemist oli eksi poissmehekorteriga, kuhu ta minu juurest läks, mitte et uus proua oleks meie ühisesse elamisse sisse marssinud.
Aga nüüd on küll lahutusememuaaridega ühel pool. Praegu elan hoopis teisel planeedil, olen iseenese ja ümbritseva üle väga õnnenlik ja rahul, aga rohkem sellest ei räägi, sest uhuuuu minus kardab ära sõnuda.
sitsidsatsidpatsid 