Pärispäris töö

Täna see siis lõpuks juhtuski – pididn terve päeva peaaegu üksinda prantsuse keeles poodi mängima, sest Krista lahkuski Albertville’i sünnitama. Ämma ja äi viisid ta hommikul kaheksa paiku sinna ja tagasi koju enam ei lastud. Õhtuks või hiljemalt homseks on ilmselt beebit oodata.

Ühest küljest oli alguses ikka hirmus küll, teisalt – asjad saab selgeks ikka ainult siis, kui neid iseseisvalt ja üksi teed. Niikaua, kui on keegi kellelt küsida või kui keegi jälgib, kuidas sa toime tuled, on ikka kuidagi poolik. Ühest küljest segab jälgimine keskendumast, teisest küljest pole kogu vastutus ikkagi sinul.

Nüüd aga pidin hommikust peale hullunult üksi tegutsema ja inimesi oli vahepeal päris palju. Aga sain vist hakkama, vähemalt kassa klappis, ainult üks tšekk oli kaduma läinud ja päeva ainsa eksimusega sai hakkama ka proua ämm, mitte mina. Milles pole muidugi midagi erilist, sest proua oli lapselapse sündimise pärast ilmselt ka väga ärevil. Kummaline on olla keset peaaegu võõra pere niisugust tähtsat sündmust. Vahepeal tunned end viienda rattana, siis jälle igati asjaosalisena ja lõpuks selgub, et ilma sinu abita ei saadagi päriselt hakkama. Vahepeal pea auras päris kenasti, aga inimesed jäid vist ikka rahule. Üks proua ütles küll, et “pole midagi, et te nende prillide kohta ei tea, olete see-eest väga sõbralik.” Ja kui tuli tahtmine venelastest kliente nende enda keeles teenindada, siis oli venekeelne number 19 täiesti peast kadunud.

Rahvusküsimus kerkib ikka ja jälle esile. Täna küsis sõbralik härra esmalt, kas olen ukrainlane, siis pakkus serbo-horvaati (!), ok, võib-olla ta lõpuks küsis ka serblane või horvaat, aga kõlas küll nagu serbohorvaat, siis tahtis, et ma veel natuke räägiksin, et ta saaks kuulata mu kerget (!!!) aktsenti. Lõpuks ei osanud ta enam midagi arvata, ütlesin siis ise ja siis teatas tema: “Noh, Eesti või Ukraina, seal on ainult mõnituhat kilomeetrit vahet!”. Ma küsisin siis vastu ega ta juhtumisi sakslane pole, härra vastas siiralt, et ei, aga hakkas siis kohe ka ise naerma, kui ma ütlesin, Saksamaa, ainult tuhat kilomeetrit vahet!”

Anneli arvas, et peaksin hakkama raha teenima mänguga: “Arva ära, mis rahvusest ma olen!” Iga möödapanek kümneks ja serbo-horvaadi eest võinuks kahekordse summa kasseerida. Tuleb ilmselt plaani võtta, eriti kui eurotöö järjest kahaneb.

Täna suusatama ei jõudnudki, sest lõuna jäi tõhusa tööpäeva tõttu lühikeseks, kuigi ilm oli nii ilus, et mäel sõitvaid inimesi vaadata oli päris kade. Aga homme on vaba päev – see tuleb sportlik. Hommikul mägi, pärastlõunal liuväli, Albina tungival nõudmisel. Ja õhtul lähme alla külakeskusse, kus toimuvad mitmed vana aasta animatsioonid.

Eile see-eest käisin suusatamas ja sattusin lõunatama mägikabareesse nimega “La Folie Douce”. See oli üks müstiline paik, millist pole mina veel oma ihusilmaga näinud. Keset mägesid tümpsus hirmkõva muusika ja just enne kui lahkusin, algas ka päevane kabaree-etendus, kõigepealt miski hiinapäraste kübaratega noorukite tantsutrupp, millele järgnes kohevas seelikus laulev proua. Mõned pildid tegin ka, aga kogu seda tantsu ja tralli need ikka edasi ei anna.

Lumi tuli maha

Viimastel päevadel on nii mõndagi juhtunud. Esiteks sadas ometi maha kauaoodatud lumi – ja kohe korralikus koguses. Loomulikult tõi ta kaasa väikese looduskatastroofi-taolise olukorra, inimesed jäid tundideks teele, istusid ummikutes jne jne. Laupäeval pidi poes tulema kohutavalt kiire päev, ma läksin isegi veidi enne tavapärast tööaja algust kohale ja võtsin õhtul tuppa kaasa oma tähtsa märkmiku, kust mitmeid olulisi tegevusi korrata. Looduskatastroofi tõttu aga ei jõudnud enamik inimesi kohale, nii et munesime üsna rahulikult, vastu õhtut saabusid siiski esimesed õnnelikud, kuid suurem mass jäi ikka pühapäeva peale. Täna pärastlõunal hakkasidki saabuma 16-24 tundi teel olnud inimesed, kelle kirjeldamiseks sobib kahtlemata suurepäraselt trafaretne väljend – väsinud, kuid õnnelikud. Paras hulk jäi homsekski. Tundub, et talve ootamatu saabumine on midagi globaalset – nagu Eestis, nii ka mägedes võiks ju ometi arvata, et ükskord see lumi ikkagi tuleb ja vastavad teenistused on valmis. Paraku mitte. Muuhulgas tuli täna poodi ka kaks torssis vanemapoolset härrat, kes lihtsalt tahtsidki vinguda riigi tegemata töö üle. Tõsi ta on, eriti siinkandis, kus muust ei räägitudki, kui sellest, kuidas oleks lund vaja ja ennustati, mis päeval sadama hakkab. Eelviimane prognoos oli , et eelmisel neljapäeval, aga see muutus peagi pühapäevaks. Lõpuks algas sadu ööl vastu laupäeva ja sadas terve laupäeva jutti ning tänagi langesid vahetevahel mõned eksinud helbed. Reedel käisin veel suusatamas lauspäikeses ja haljendava muruvaiba kõrval, kuna aga oli külm, töötasid lumekahurid täiel võimsusel ja tekitasid tunde, nagu sajakski.

Paistab, et lumeprobleeme on kogu Euroopas. Sellega seoses jäid negatiivselt silma ka rahvuskaaslased – Delfi portaalis. Eelkõige tuleks muidugi endalt küsida, miks ma selliseid portaale loen. Ühes artiklis märatsesid Saksamaale sõitnud kaasmaalased sadanud lume, viletsa liikluskorralduse, aga peamiselt küll selle üle, et nemad ju oleksid ometi saanud oma talverehvidega kõigist mööda kihutada, aga oh häda, kõik need sakslased, kes seal kiirtee peal 30-50 km/h sõitsid ja ummikuid tekitasid (minu teadmist mööda on Saksamaal talverehvid kohustuslikud, seega oli neid ehk teistelgi all). Teine kirjatükk oli veel hullem. Seal kirusid suisa siitsamast, Prantsuse Alpidest Genfi lennujaama poole tagasiteel olnud eestlased, kõiki ja kõike ning viimaks otsustasid, et prantslased on kõiges süüdi (ju nad selle lume ikka spetsiaalselt nende kiusamiseks tellisid) ja siia nad enam ei tule. Mainimata ei jäetud muidugi oma neljarattaveolist suurepäraste talverehvidega sõidukit. Samas oli tegu Delfi Rahva Häälega, seega – ütle, mida sa loed ja ma ütlen, kes sa oled.

Poes olen teinud olulisi edusamme, eriti täna. Suutsin iseseisvalt teostada mitmeid manipulatsioone, sealhulgas tühistada ostetud kauba ja pakkuda klientidele erinevaid tootekategooriaid. Samas on mul kogu aeg tunne, et ei tea, kas nad ikka aru saavad, mida ma ütlen ja hirm, et järgmisest lausest ei saa mina aru ja tohutu kergendus, kui klient viimaks lahkub, ning rõõmusegane kergendus, kui ta lahkub, olles sooritanud ostu, mida ise olen talle pakkunud ja seejärel ka vormistanud. Iga inglisekeelne klient on samuti tohutu kergendus. Näiteks äsjasaabunud 11 portugallast.

Tänane kliendihighlight – ülbik härra, miski must Visa Infiniti krediitkaardiga, mille kõrval Platinum, mis omaarust ka täitsa tegija, on ilmselt nagu sapikas Ferrari kõrval või midagi sarnast. Küsis laste fliise ja kui ta riiulini juhatasin, teatas sellele praktiliselt pilku heitmata, et kõik on koledad. Ma ei tea, milline oleks õige reaktsioon, aga mina pahvatasin lihtsalt naerma. Kusjuures mulle endale need laste fliisid väga meeldivad ja ostaksin meelsasti, kui oleks sobivas suuruses lapsi. Vähemalt olin enne suutnud talle müüa koledat värvi laste buffi (selle kaelaümber käiva asja).

Ja siis perekond karvikud – ehk pealaest jalatallani karusnahkadesse mähkunud perekond – ema, isa ja 14-aastane poeg, kes tahtsid tagastada eelmisel päeval ostetud kiivrit põhjendusega, et proua sai veel ühe kingiks ja tahab nüüd ostetut tagasi anda. Mis pole tegelikult mingi alus raha tagasi maksmiseks, seega olime eriti lahked ja lubasime neil sama summa eest kaupa valida – absoluutne viga! Mida aeg edasi, seda ülbemaks muutus pere, stiilis, mismõtets teil ei olegi meie poja numbrit erkrohelisi suusapükse (poeg oli lihtsalt liiga paks), teil on nii vilets valik (tegelt on jummala suur) ja siit ei olegi ju midagi leida. Ühesõnaga, ajasid viimast otsa raseda Krista täitsa nutma, mölakad! Mul oli muidugi hea meel, e t mina nendega ei pidanud asjatama, mul oleks lisaks kõigele ka keel sõlme läinud. Kusjuures kogu tsirkus toimus pärast poe sulgemist (karvikud saabusid 5 minutit enne ametlikku sulgemisaega ja võtsid ette kulutada oma 40 minutit, veenmaks poeomanikke, et neil pole siin ju mitte midagi.)

Natuke veel meie poe suhtumisest klientidesse – eile keeldus makseterminal raudse järjekindlusega kliendi kaardimakset vastu võtmast. Härra patroon teatas kohe vabandavalt, et kindlasti on tegu meie aparaadi veaga, et see on vahel aeglane ja proovime aga veel, küll ta ükskord võtab. Viiendal katsel võttiski. Kusjuures klient ise pakkus abivalmilt, et äkki tal ongi limiit ületatud või mingi muu probleem ja ta võib ka sulas maksta. Hiljem rõhutati veel, et kui selline asi juhtub, siis on alati viga meie masinas ja kliendi ees tuleb hullult vabandada. Võrdluseks meenub mu lemmikrongifirma – Deutsche Bahn, mille suurepärased kontrollid mu kevadel rongist välja tõstsid, kuna nende makseterminal (eelajalooline) keeldus minu krediitkaardimakset vastu võtmast, kusjuures katsetasin kahte erinevat kaarti ja teadsin surmkindlalt, et raha kaartidel on. Kuniks väljatõstmisjaama jõudsime, kasutasid nad aega minu mõnitamiseks. Enamasti boikoteerisin DBd ka varem, nüüd on talle kehtestatud alaline boikott, sisemaised reisid välja arvatud.

Suusakülaelu episoodi lõpetuseks võin uhkelt öelda, et Albina sai 5-päevase kursuse jooksul lumelauasõidu algtõed selgeks, mille tõestuseks lisan ka väikese videoklipi ja mõned pildid. Samas tuleb teda peksta erinevate suusaliftidega sõitmist harjutama. Tegelikult ma mäletan küll, kui tüütu oli alguses igat sorti jalgevahe- ja kirkaliftide kasutamine. Mis ei takista mul vingumast ning tegemast nägu, nagu oleksin sündinud oskusega kõikvõimalike ebastabiilsete vidinate abil mäest üles kihutada.

Jõululaupäev

Kõige ebajõululikum jõul üldse. Aga mulle meeldis. Ja sobib suurepäraselt ka hetkemeeloludega. Kuna oli vaba päev, läksin hommikul kohe suusatama. Esimest korda pärast peaaegu kaheaastast vaheaega. Mõtlesin alguses tasakesi tasuta mäel meelde tuletada, aga kohale jõudes tundus see siiski liiga mõttetu ja võtsin kohe lifti veidi kõrgemale. Kuna siinsel radade kaardil ei ole ühtegi musta, küll aga on rohelised, mis peaksid siis kõige kergemad olema, siis sinised ja siis punased, tundub mulle vahepeal, et siinne punane on juba mõne teise koha must. See ei pruugi muidugi nii olla ja võib-olla on tegu lihtsalt minu esimese päeva paranoiaga, mis sundis mind punastest hoiduma. Mittesuusatajatele teadmiseks, et radade raskusastet tähistatakse värvidega. Tavaliselt sinine, punane, must. Siin on roheline, sinine, punane.

Lund on siiski uskumatult vähe. Mitte kunagi varem ei ole ma suusatanud nõlval, mille kõrval haljendab muru. Kusjuures mäed on tegelikult kohati ilma kaitsva lumevaibata ühtaegu hirmuäratavad ja koledad. Liftide alune on nii kohutavalt laastatud ja lõhutud, – tavaliselt katab ju lumi kogu koleduse. Samuti turritas kõikjal pööraselt palju kaljunukke ja kivimürakaid – muidugi mitte suusaradadel, aga kõrval. Kõik rajad, mis olid lahti, olid ka sõidetavad, muidugi, õhtupoolikuks muutusid kohati väga jäiseks ja siit-sealt kippus kiviklibugi välja tulema. Korralikku lumesadu oleks väga vaja – hetkeseisuga lubatakse pühapäevaks, oma 40 cm. See võiks nüüd ka nii jääda, sest eelmine prognoos andis lootust juba neljapäevaks, aga see on nüüdseks muutunud. Kahurid asuvad küll pärast nõlvade sulgemist hoolega tööle, aga kogu territooriumi lumega katta need ju ei suuda.

Hommikupoolikul tegin mõned lühemad ja lihtsamad nõlvad, selgus, et jalad siiski mäletavad. Pärastlõunal võtsin ette teha pikem laskumine ja sõitsin kahe järjestikkuse liftiga umbes 2700 m kõrgusele. Kuigi kaart näitas, et sealt saab alla ka ainult mööda sinist, jäin siiski veidi kõhklevale seisukohale ja tundsin suisa pisukest hirmu. Samas oli minuga ühes telekabiinis isa kahe lapsega, kellest kumbki polnud veel viiene, seega mõtlesin, et midagi täiesti ülejõukäivat juhtuda ei saa. Meie liftist mitte kaugel hõljus õhus paraplaan (või mis iganes on see langevarjulaadne asi, mille küljes siinkohal rippus inimene suuskade või lumelauaga (koos instruktoriga, tandemis). Vestlus isa ja laste vahel: „Mis see on?“ – „See on paraplaan.“ – „Kas me võiksime seda proovida.“ – „Peate vanemaks saama, ma ei tea, milline on vanuse alampiir, aga vähemalt viis, ma arvan.“ – „Või siis kolmkümmend üheksa.“ – “Ok, või kolmkümmend üheksa.“

Ülevalt avanes fantastiline vaade ja lumigi oli parem. Läks nii nagu ikka, vahepeal kaotasin sinise nõlva tähistuse ja pidin ikkagi punast võtma. Liiga hull ei olnud, ainult kohati väga kiilasjäine. Hirmutav oli ka kaljusein otse laugja laskumise ääres – kunagi varem pole ma mõelnud kiivriga suusatamisele, aga täna küll.

Albina käis samal ajal kolmandat päeva lumelaua kursusel, kust ta tuleb iga päev tagasi ühe enam ja enam valutavana, aga laias laastus siiski rahulolevana.

Et jõululapupäev siiski veidi pidulikumalt mööda saata, olin reservaarinud õhtusöögiks laua restoranis „Le Cepe“ ehk puravik. Jõuluõhtusöök oli maitsev, kuid jällegi nii mittejõulune kui olla saab. Minul kammkarbirisotto puravikkudega ja Albinal tagaliatelle puraviku ja tomatiga, magustoiduks vastavalt ujuvad saared (või on õigem öelda lumepallisupp?) ja pehme šokolaadikook vaniljekastme ja jäätisega. Ujuv saar oli tegelikult väga suur ja magus ning hulpis suhteliselt väheses kastmes (sellepärast supp eriti ei sobiks) ja maitses täpselt nagu üks magus ujuv saar peab maitsma. Lisaks 2 klaasi punast veini ja lõpetuseks komplimendina pitsike genepi’d – ma ei tea täpselt, mis liköör see on, aga polnud üleliia magus. Jäime mõlemad õhtusöögiga väga rahule. Mulle pakub lisarahuldust veel asjaolu, et jäi ära igasugune ülesöömine, olukord, et kodu on täis liigsuurtes kogustes valmistatud jõulutoitu, mida siis mitmeid päevi järelejätmatult 24/7 näksida. Tavapärane jõulupekk jääb sel aastal ehk omandamata.

Liiatigi jäime napilt kojuviivast bussist maha ja kuna hilisel kellajal käib neid ainult üks tunnis, marssisime reipalt läbi pimeduse mäest üles. Vahepeal oli päris õudne ja muidugi polnud tee nii lühike nagu päeval bussiga sõitses tundub, aga ikkagi jõudsime pool tundi varem, kui järgmise bussiga. Pealegi tervislik jalutuskäik pärast kõhutäit värskes mäeõhus – mis saaks veel kasulikum olla?.

Ja veel – meie toanaabril Adrianil (see noorem ja värskem Alwin), on poolakast girlfriend. Selline tavaline, kena Ida-Euroopa blondiin, kes saabus pühadeks härrale külla. Milles poleks ju midagi erilist, aga ta ei tulnud üksi, vaid vanematega. Adrian aga elab täpselt sama suures toas kui meie, mis tähendab väga väikeses. Julgen pakkuda 10 m2, tillukese kööginurga ja eraldi kitsukese vannitoaga stuudio. Meil on voodite vahel umbes meeter ja teineteisest möödumine on kitsamates kohtades raske – kusjuures Albina on väga kiitsakas. Nüüd aga elab samasuguses toas kogu poola pere. Proua poolakast ämm vaaritas igal juhul terve päeva, sest kogu koridori täitsid maitsvad Ida-Euroopa jõuluroa aroomid.

Lisan ka mõned pildid. Kõik on tehtud telefoniga ning mõeldud illustreerimaks mu tänast suusaretke, mitte pretendeerima professionaalsele kunstfotole.

Niisugune jõul – ja täitsa ilma jõuluvanata!

Enne esimest lumelauatundi oli nii õudne!

Pärislehekülg

http://www.meribel.net/

Aga teie olete venelane…

… öeldi mulle täna kaks korda. Kusjuures see mind ei seganud ega solvanud mitte üks raas. Esimene proua küsis, kas olen vene päritolu ja kui ütlesin, et eestlane, vabandas umbes kolm korda. Väga nunnu! Teine teatas lihtsalt rõõmsalt, “aga teie olete venelane!” Ise oli sealjuures nii rahulolev ja hakkas kohe rääkima oma venelasest sõbrannast, kellel oli samasugune allüür (nagu mul). Hakkan ise ka juba arvama, et olen venelase moodi – vähemalt kõrged põsesarnad mul ju on.

Huvitavatest tüüpidest meeldis mulle täna eriti härra, kes ise kandis kulunud kaheksakümnendate suusakombekat, aga see-eest oli ilmselt toonud endale Lõuna-Ameerikast trophy-wife’i, sellise ilusa ja poole noorema, kellele tuldi otsima ekstravagantseid, kitsekarvadest ápres-ski saapaid! Kirjelduse järgi suht hirmuäratavad, mille tootminegi olla nüüdseks õnneks lõpetatud.

Müüa ja klientidega suhelda on endiselt hirmus, ainult natukene vähem.

Esimese päristööpäeva lõpus

Nagu juba öeldud, oli ikka väga õudne see esimene müügitehingute tegemine. Ei, midagi ma ära ei rikkunud, kõik sai müüdud ja õiged rahasummad vastu võetud, aga vahepeal, kui mõned ostjad ja teised poeinimesed ümber minu seisid, siis oli küll nii hirmus, et kõik need tõlgi ja keelelisamise eksamid, mida ma viimaste aastate jooksul nii edukalt kui ebaõnnestunult olen sooritanud, tundusid lapsemäng selle kõrval, et ma pean ütlema inimesele summa, mis tal tuleb maksta, küsima, kas ta soovib teha seda kaardiga või sularahas (siin on lisaks ka fantastiline võimalus maksta tšekiga) ja veel mõned sarnased laused. Kuigi pean iseenda kiituseks möönma, et päeva teises pooles olin juba oluliselt julgem, vastu õhtut söandasin isegi külastajaid mööda poodi jälitada, et neile vajadusel abi pakkuda. Valisin muidugi sellised tagasihoidlikumad ja kahjutumad isendid. Päeva tipphetkeks oli kahtlemata see, kui pöördusin ise proua poole küsimusega, kas ta soovib neid päikeseprille ja leidsin talle isegi ümber kaela käiva sideme (ärge küsiga, mis see eesti keeles on, buff inglises, prantsuses autour de cou). Uhh, sai ikkagi tõsine töö ära tehtud!

Varem olen suusatamas käinud ainult Shveitsis ja siinkohal tundub mulle, et Shveitsi hullumeelsest kallidusest hoolimata on siin isegi fääntsim. Shveitsis on siiski enamikes kohtades olnud ka väike tore vana külake, aga siin on küll ainult mägedesse ehitatud kuurort. Kindlasti on kuskil ka mingeid vanu autentseid Prantsuse alpikülasid, aga siin see koht kahtlemata ei ole. Minu lemmik suusakohaks on siiamaani vaieldamatult Grimentz, kus oleme kokku käinud kolm korda. Rolli mängib muidugi ka asjaolu, et Grimentz oli esimene, samas seondub sellega palju toredaid mälestusi ja ka parim majutuspaik, kus iial oleme olnud – chalet Claire, välijacuzziga, kus pärast kurnavat suusapäeva sai mägesid vahtides soojas ja mulisevas vees istuda ja kokteili rüübata.

Aga jah, üllataval kombel on siin kõik kuidagi šikim või peenem ja võib-olla isegi kallim (ma pole muidugi käinud Zermattis, St. Moritzis (mis pidi olema kole) ega muudes Shveitsi lipulaevades). Shveitsis olid suusalaenutused alati suht väikesed poekesed, mida pidas üks pere, meie pood, mida peab samuti üks pere, on tegelikult päris suur. Ta meenutab oma suuruselt neid poode, mis paiknevad nõukaajal ehitatud viiekordsete majade all. Meil on suusariided ja varustus, niisamahilbud (muuhulgas leidub ka karusmantleid), pidulikumad hilbud ja eraldi suusalaenutus. Laenutuse materjal on uus ja hea. Kusjuures laenutuse hinnad paistavad suht inimsõbralikud, samas ma pole neid millegagi võrrelnud ka. Olgu ka öeldud, et tegemist on sama kuurortiga, kus musjöö Schumacher eelmisel aastal õnnetusse sattus.

Loodan, et kohtan ka huvitavaid inimütüüpe, poodi ootaks küll enamasti selliseid, kes suhtuvad kannatlikult algaja klienditeenindaja pingutustesse J. Muidugi sattub sekka tüüpe, kes on rikkad ja tahaksid seda ka näidata, seega koomilised juba per se. Täna mõnede puhul hakkas juba natuke lubama. Väljanägemiselt on neis kõigis midagi sarnast, isegi kui üksteise otsa topitud kallid hilbud ja karusnahk kõrvale jätta. Siinkohal ei tule mitte arvata, et ma rikkust põlastaksin – oh ei, kahtlemata tahaksin ma isegi olla mõne tuntud hotelli- või kaubandusketi pärija. Aga nagu iga asi, vajab oskust ka rikas olemine ja oskamatu uusrikas on naeruvääristuse kahtlemata ära teeninud J.

Huvitvatest inimtüüpides ilmestas tänast päeva küll Norra karusnahakaupmees. Vanem härra, hinnanguliselt nii 75+. Esmapilgul jättis ülinärvesööva mulje. Mulle ütles, et sarnanen ta kunagise sõbranna Valerie’ga ja pärast tahtis, et mingit kasukat prooviksin – no ei, mitte mingil juhul. Ühesõnaga, tüüp, kelle puhul on ainult üks õige seisukoht – tema oma. Tegelikult aga selgus üsna kiiresti, et laias laastus on tegu ikkagi heasüdamliku inimesega ja kuna ta on vana ja kannatas veel mingisuguse pidevalt närviva närvivalu käes, siis on teatav veidrus talle ju ikkagi andestatav. Samas oli päris armas, kuidas ta meid eesti maffiaks nimetas.

Minu suureks kurvastuseks on meie poepealne resto avatud ainult kella kuueni ja siin väikeses stasioonis ei olegi kohta, kuhu kõrvalmajja väiekst napsu võtma minna. Käib muidugi kohalik tasuta buss ja sellega saaks järgmisse asustatud punkti umbes 10 minutiga – mis iseenesest pole liigsuur pingutus, aga seda üksi ette võtma hakata tundub kuidagi liiast. Lootsin ikka, et saab end kohalikku kõrtsi igal õhtul vedada ja seal aegamööda stammkundeks muutuda.

Kas ma tõesti ootan lumesadu?

Elu suusakuurortis küll, aga mis elu see on, kui lund ei ole. Tähendab natuke ikka on, aga mitte piisavalt. Kuigi nõlvad on valged ja natuke inimesi suusatab ka. Kunstlume jaoks samuti liiga soe. Muidugi, täna on ka hooajaalguse laupäev alles, nii et lootus pole veel kadunud. Mõned inimesed poes juba käisid ja sooritasid mõned ostudki. Tüdrukutele, vanusest hoolimata, meeldib poodi mängida, pidin tõdema ettevalmistava perioodi ajal, kui sai kaupa välja panna ja muud toredat teha. Täna aga, kui pärisostjad kohal, selgus, et siis ei meeldi tüdrukutele mitte üks teps poodi mängida. Eriti veel keeles, mis pole su tugevaim võõrkeel. Appi, kui tasakesi ja vaikselt ma pomisesin…Loodetavasti ajaga olukord paraneb ja julgus kasvab. Noh, kui ise üksi ujuma peab. Praegu on Krista ju ikka veel kohal, aga mõtegi sellest, et ta iga hetk võib sünnitama minna on päris õudne.

Täna avati ka meie peal asuv restoran-baar-terrass, kus samamoodi nagu meil poeski oli ilmselt rõõm igast kliendist, sest olime vist suisa esimesed lõunatajad ja üsna mitu teenindajat tegi meiega asja. Ka toidu maitse kohta käsid kõik ükshaaval uurimas, neist esimesed kaks väga sobimatul ajal, just olin suutäie hauganud. Kolmandat märkasin juba aegsasti.

Hindadest võin ka mõne sõna rääkida, aga eriti pole midagi öelda, sest need on lihtsalt kosmilised. Kohati tundub, et siin on isegi kallim suusatada kui Shveitsis. Ma tavaliselt eriti ei vaata hindu, esiteks sellepärast, et olen snoob ja teiseks seetõttu, et nagunii läheb meelest ära ja mis neid ikka võrrelda. Kuna aga sel aastal olen mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu vaesem, siis vaatan natuke rohkem. Väljas söömine on lihtsalt uskumatus hinnaklassis, tänane lõuna – üks Caesari salat, kanavokk, klaas veini, pudel mineraalvett, väike pudel õunamahla ja üks kohv – 74 eurot. Eile, veidi allpool, külas: hamburger, pizza, õunamahl, klaas veini, 2 piimaga kohvi – 53. Mõlemad summad on suht uskumatud. Kuna ma pole oma palga vastu siiamaani huvi tundnud, siis polegi kindel, kas ma teenin niipalju, kui päevas kulutan. Aga vahet pole, sest muidu poleks ma jõulu-uue aasta vahemikus midagi teeninud, küll aga kulutanud ja endale päris ausalt otsa vaadates – ma poleks sel aastal täielikult omal kulul suustama minekut saanudki lubada. Ja kellega ma läinudki oleks?

Meie töökaaslane ja naaber Adrian näeb kahjuks välja nagu 20 aastat noorem ja värskem Alwin – no kellele seda nüüd vaja oli J.

Suuski pole ise veel alla saanud, aga vaikselt väike soov ja kribelus tekib, esimesi suusatajaid vaadates. Kuna me pole enam päris algaja, ei tule ilmselt lõbusaid lugusid ajast, mil oled rohkem pikali kui püsti ja ehedalt kolmeaastast mängid. Minul sai umbes kolme päeva pärast kolmeaastane olemisest kõrini ja võtsin end kokku ning juba esimese suusareisi lõpuks oli mingi elementaarne oskus käes ja sõrm kuradile antud. Eks lõbusat ole juhtunud aastate jooksul nii mõndagi. Võib-olla peatun selle hiljem pikemalt. Kõik need toredad korrad, kui ma liiga hullu mäe otsa ronisin ja sealt enam alla ei julgenud tulla, aga ikkagi tulema pidin, sest muud võimalust ei olnud. Ja see pidev kujutluspilt, kuidas kukun ja hakkan ikka kiiremini ja kiiremini veerema ja muutun viimaks lumepalliks, mis ikka kiireminie ja kiiremini veerab… kuhu ta lõpuks välja jõuab, selleni pole ma kunagi jõudnudJ

Ikka Pärnu novembris

Esimene tutvumisvisiit, oktoobri lõpus. Hooajaväline suusakuurort on tõepoolest nagu Pärnu novembris, küll selle vahega, et Pärnus novembris on suur hulk söögi- ja joogikohti siiski lahti, kuid inimtühjad. Siin on nad lihtsalt kinni, kas ajutiselt, mõneks nädalaks või siis vähemalt söögiajaväliseks ajaks (mis on Prantsusmaal kahtlemata tavaline, vähemalt väiksemates külades). Brides-Les-Bains, nagu küla tutvustavalt sildilt võis lugeda, on muuhulgas ka kõhnumisküla, millega seonduvalt võib tänavatel kohata hulgaliselt kerges, keskmises ja tugevas ülekaalus peamiselt hilises keskeas või vanemaealisi inimesi. Lisaks ka mõned imetillukesed küpses eas prantsuse prouad, kes käänulistel ja kitsastel mägiradadel kepikõndi harrastavad. Meie hotelli restoranis on võimalik valida dieet- ja gurmaanimenüü vahel. Eile valisin dieetmenüü, kusjuures tegelikult sai kõht juba eelroast täis. Põhiroog oli lihtsalt boonuseks. Mulle maitses, aga Albina oma lastemenüü peale kirtsutas küll nina. Teismelist on ikkagi väga raske toita, kui burksi ja friikaid käepärast pole. Ühest küljest muidugi kogu tervisliku toidu teema ja nii, aga teisalt jällegi – no ei jõua kogu aeg.

Siin käivad vähemalt inimesed kõhnumas ja igasugu kuurortkuure võtmas, aga ülespoole mäkke sõites jäi teele mitu suusaküla, mis olid hetkel täiesti inimtühjad – hotellid, chalet’d, poed, restoranid, baarid … päise päeva ajal selges päikesevalguses polnud hullu, aga öösel võib ikka päris creepy olla, vähemalt minusuguse tondi ja-kelle-iganes kartja jaoks.