Isiklik blogiväljakutse

Olen siin nüüd iseendaga juba pikalt aru pidanud ja mõelnud, kas minna sellele avantüürile või mitte, aga viimaks jõudnud otsusele, et vist ikka lähen. Nimelt isiklik blogiväljakutse – üks postitus nädalas ja igas kuus üks inglise keelne postitus. Sest kui tahan ikka päriselt blogijakas saada, siis ma pean ju midagi kirjutama, paarist kirjatükist kuus või harvemgi veel ei aita. Ma ei oska veel öelda, millest kirjutan, vaatasin neid aastaalguse väljakutsete teemasid ja paljud pole siiski minu teetass. Noh ja iga päev ma ka kirjutama ei hakka. Mõned mõtted mu peas küll liiguvad, kavatsen kirjutada visiidist pagulaskeskusse, kus detsembris ühe sõbrannaga teist sõbrannat tööpostil visiteerimas käisime, ilmselt ikka vanast heast seksist ja suhetest, natuke võib-olla ka hilpudest  (sest ma olen tegelt paras hilbumaniakk) ja sellest mida ja miks ma kanda armastan ja miks minus vahetevahel hull moepolitseinik välja lööb. Siis saan kohe ka veidike petta, sest leidsin oma failide hulgast alustatud postituse Kölni karnevalist, seda veidi kohendada –  ja ongi esimene valmis.  Asjad aga arenevad omasoodu ja elame-näeme, mis veel pähe tuleb. Vahepeal olen veel veidi blogides tuhlanud ja avastanud, et tegelikult ei ole mina ka  eestikeelsel blogimaastikul mitte maailma vanim blogija. Olen leidnud täitsa mitu, tegelikult kaks, kes on ikka oluliselt vanemad. Ükse nendest asub siin. Teise olen kahjuks kaotanud. Ja võib-olla on neid veelgi.

Ahjaa, väljakutse algab 1. veebruarist ja kestab esialgu kaks kuud. Ja selle kassi ma panin siia sellepärast, et  lihtsalt on ilus kass. Pole isegi minu oma, Pärnus oma aknast pildistatud üürilise-sõbranna oma.

Toidust, vol 2

Kuna minu 2016 aasta postitus ja eriti selle toitumise osa tõi päris palju tagasisidet, paraku küll mitte niivõrd blogi kommentaaridena (mis aitaks blogi interaktiivsemaks muuta), vaid FBsse, nii avalikult kui privaatselt, võiksin sel teemal veel veidike mõtiskleda. Toitumine on teema, mis kütab kirgi üha enam ja enam, küll kehakaalulistel, küll tervislikel ja eetilistel põhjustel, mida iganes inimene enda jaoks olulisemaks peab. Ja ütluses „oled see, mida sa sööd“ on tõtt rohkem, kui esmapilgul paistab. Palju pidin kuulma, et LCHF on kahjulik, liiga palju rasva, aju ei saa ilma suhkruta toimida jne jne. Julgen jääda enda juurde ja arvata, et nii see siiski pole, liiatigi, ma söön ju päevas süsivesikuid, kõik, milles süsivesikusisaldus on alla 5 g on igati arvestatav, lisaks ei löö ma eriti risti ette šokolaadiga – tõsi, piimašokolaad on menüüst väljas ja mida suurem kakaosisaldus, seda parem, aga ka 99% kakaosisaldusega šokolaadis on süskareid ikka umbes 20% 100 grammi kohta. Selle šokolaadi eeliseks on jällegi see, et kuna maitse on üsna vänge, siis üle paari ruudu korraga ei söö. Samas tundub ikkagi küllalt magusana, kui tavapärane suhkrust pungil kommide jm vohmimine on unarusse jäänud. Kinnitamaks, et LCHF ei ole kerele kahjulik, lisan siia ka ühe lingi. LINK

Ja teinegi innustav link, kust retsepte ja inspiratsiooni ammutada. LINK

Aga nüüd järgmised olulised toitumissuunad – vegaanlus ja vegetaarlus.

Suhtun suurima lugupidamisega inimestesse, kes peavad neist põhimõtetest kinni eetilistel kaalutlustel. Müts maha ja sügav kummardus! Mina nii kindlameelne pole ja püüan piirduda sellega, et munad, mida söön tuleksid ikka vabalt kanalt ja see loom, kelle liha mu lauale vahetevahel eksib oleks elanud täisväärtuslikku elu mõnusal karjamaal ning leidnud otsa võimalikult humaansel viisil. Õigetel alustel ja läbimõeldud vegaanlus on kiiduväärt ning selle viljelejad enamasti ilusad nii seest kui väljast.

Paraku on siiski olemas ka teine sort – need, kelle jaoks miskipärast käib vegaanlus kokku omaenese hooletusse jätmisega. Igaüks otsustab muidugi ise ja kes olen mina, väitmaks, et inimene võiks olla pestud ja kammitud, aga kui vegaanlusega kaasneb „loomulikkus kõiges“ – pesemata pea, karvane kere ja loomulik higiparfüüm, siis kipub esialgne hea kavatsus kahe silma vahele jääma. Ja väga raske on uskuda, et me keskonnale sellega kuidagi head teeme :). Taas klassikuid tsiteerides – inimeses peab kõik olema ilus. Ja milleks teha sisemise ilu ja eetilisuse otsimine nii raskeks? Olen oma pika elu jooksul kohtunud nii esimese kui teise tüübi vegaanidega. Positiivse näitena jagaksin siin Sandra blogilinki, kes on üsna värske vegaan, kuid tema põhjendused ja selgitused on igati küpsed ja kiiduväärt. LINK

Paraku kaldub teine, „loomulikkus kõiges“ sort olema ka see, kes oma toitumis- ja elustiili aktiivselt kogu maailmale peale surub. Ilmselt on justnimelt see põhjuseks, miks paljud inimesed nii vegaanidesse kui vegetaaridesse täiesti põhjendamatult teatava üleoleku või isegi põlgusega suhtuvad. Ei meeldi ju millegi vägisi pealesurumine kellelegi ja kui seda teeb eriti mitteatraktiivne persoon, on negatiive efekt kahekordne. Igasuguse erilise toitumisrežiimini jõudku inimene ikka ise, omadel põhjusel, olgu need siis eetilised, tervisest lähtuvad või mingid muud. Kui mingist erilist režiimi jälgida sellepärast, et „naine sunnib“ või „mehele meeldib“, on tulemus algusest peale surmale määratud – nagu igasuguse pealesundimisega. Ei ole mõtet kartuleid tilliga üle puistata, kui tilli vihkav sõbranna külla tuleb ega hakata mulle peale käima, et ma võiksin ometi heeringat proovida. Kui ikka ei maitse siis ei maitse ja jäägugi nii.

Muidugi vajavad kõik tavarežiimist kõrvalekalded ka teatavat läbimõtlemist, nii minu LCHF, et rasvad oleksid ikka õiged ja head, näiteks kookosrasv (see kõlbab üldse igale poole – toidu sisse, näkku, kerele jne). Meil on kodus kohe kaks suurt potti kookosrasva – üks köögis ja teine vannitoas. Väga hea on ka ghee (kuigi ise pole veel katsetanud). Sama lugu ka vegaanluse ja vegetaarlusega – et ikka kõik organismile vajalik kätte saada, et mitte lõpetada kehvveresuse, B12- või rauapuudusega.

Minu hea sõbranna Dagmar, kes vanasti ka militaarsfääris tegutses, väidab, et karm vegaanlus muudab mehed tahtejõuetuks ja suutmatuks. Oma sõnul ta taimetoitlasest mehega lahinglaskmisele ega luurele ei läheks. Naiste puhul ei pidanud see kehtima. Mina ei julge seda väidet ei kinnitada ega ümber lükata.

Uus tekk

Ostsin endale uue teki. Mõnusa, pehme, 2×2 meetrit mõõdus.

Poeg: Anna mulle, ma annan enda oma sulle.

Mina: Ei taha sinu oma, see on umbne ja ajab hingistama.

Poeg: Mõtle pikemas perspektiivis: mina olen noor mees ja higistan nagunii rohkem. Ja kui ma higistan, pean ma enne kooli dušši all käima, see ajab mind närvi.

Mina: Aga sa käid ju nagunii.

Poeg: Ei käiks kui öösel ei higistaks. Ja kui ma pean dušši alla minema hommikul, tekib mul stress ja siis ma lähen kooli ja olen stressis (sakslastel on kogu aeg stress) ja siis mu tulemused on halvad ja ma saan viletsama hariduse ja halvema töö. Ja ma teenin vähem. AGA, kui ma hommikul ei pea dušši all käima, lähen ma kooli rõõmsalt, ma saan paremad hinded ja parema lõputunnistuse ja lähen paremasse ülikooli. Ma teenin rohkem ja sa võid saada oma šveitsi maja. Nii et mõtle perspektiivis.

Muidugi ma vahetasin tekid ära. Seega peaks mind pensionpõlves ootama maja šveitsi Alpides.

 

Protected: Targem annab järele

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Password:

2016

Kuna aasta lõpus tehakse ikka aasta kokkuvõtteid, siis nii ka mina. 2016 oli isiklikus plaanis kindlasti parem kui 2015, maailma mastaabis ei julgegi nüüd midagi väita, terve rida andekaid muusikuid läks teisele poole jõge ja kindlasti muid häid ja tarku inimesi ka ja poliitiline olukord on ikka nagu on, igasugu terroristlikke ja niisamarünnakuid tuleb järjest juurde ja üha kodule lähemal. Nii kurb kui see ka pole, on need kõik asjad, mida mina muuta ei saa, seega pole põhjust ka eriti vinguda ega neil teemadel pikemalt peatuda, vaid end muutuvate oludega vastavalt kohandada. See on kahjuks oluline, kui iseenda ja lähedaste turvalisusest hoolid ja kui majas on kaks teismelist, tuleb ikkagi vahetevahel sõnu peale lugeda, sest sellises rünnakus otsa saada oleks ikkagi äraütlemata nõme. Praegu on meie maja peamised õpetussõnad „hoidke rahvarikastest kohtadest eemale“ ja „käige mõttetutes baarides ja pubides“. Selle viimase idee sain tegelikult pojalt, kui jälle sõnu hakkasin peale lugema selles, et tuleb ikka ettevaatlik olla jne. Ja siis tema ütleski, et „ma käin nii mõttetutes kohtades, need ei paku kellelegi huvi.“ Ja vot ongi hea, praeguse maailmakorralduse juures. Muidugi võib öelda, et mismõttes üldse lubad lapsi välja, eriti veel tüdrukut, kes on ju alles 16 jne jne. Paraku olen mina veendunud, et keeldudega ei kasvatata ja keelatud vili on magus. Ja katsun ikkagi rõhuda inimese mõistlikkusele ja sellele, et ju ta aegamööda ikka midagi õpib. Lisaks olen ka väikest viisi fatalist ja usun, et kui inimene mingis arusaamatus tänavarahutuses/rünnakus/kakluses peab otsa või viga saama, siis võib see juhtuda ka pahaaimamatult kooli minnes/sealt tulles, maailma kõige ohutumal/turvalisemal ajal uksest väljudes jne. Lisaks on alati olemas need telliskivid, mis täiesti ootamatul hetkel täiesti ootamatust kohast võivad pähe kukkuda. Ma ei tea muidugi, kas hulljulge fatalism säiliks ka juhul, kui mõne lähedasega tõesti midagi juhtuks, aga tegelikult ma lihtsalt tean, et meiega ei juhtu. Niisama lihtne see ongi. Ja kui aeg on käes, tuleb minna nii ehk naa.

Aga läheme nüüd aastakokkuvõtte juurde. Tööalaselt on olnud päris edukas aasta, eelkõige seepärast, et tegin aasta algul mõned muudatused, mis esialgu tunduvad küll hoopiski raha välja viivat, aga pikas perspektiivis siiski stabiilsemat ja vahest ka veidi rohkemat sissetulekut võimaldavad. Olen tõlkinud ka üsna mitu juturaamatut, mille tõlkimine pakkus rõõmu ja täitis veidike ka rahakotti. Mu Airbnb ettevõtlus tegelikult arenes pareminigi, kui lootsin, eelkõige selles osas, et minu enese elamispinda broneeriti paar korda isegi novembrikuus, mida ma nüüd Pärnu linnas poleks küll arvanud. Ühesõnaga, jõukust ei ole, aga vaesust ka mitte ja ma tulen oma kohustustega toime. Uuest aastast tuleb küll kohustusi juurde, aga jääme lootma, et saame ka nendega hakkama. Vabakutselise elu mingit erilist kindlust just ei paku, aga selles pole ka ju mitte midagi uut.

Tööelu on kahtlemata asi, mida on kõige lihtsam kokku võtta, selline käegakatsutav ja selge, passiva/aktiva, läks paremini/halvemini.

Isiklikku elu ja arenguid on hoopis raskem lahata ja ma pean taas hoiatama, et ei tea, kuhu oma lahkamisega jõuan, ja äkki lähen liiga isiklikuks, siis parem ärge edasi lugege. Kellelegi otseselt ma oma pöördumisi ei addresseeri, aga kui keegi end millegipärast puudutatuna tunneb, siis tahan siin kohe tsiteerida üht oma armastatud tviitijat: „Mina vastutan ainult oma sõnade eest, mitte selle eest, kuidas sina nendest aru saad.“

Aasta algus oli vast raskeim aeg, kuigi aastavahetus sai eelmisel aastal väga mõnusasti meeldivas seltskonnas Pärnus mööda saadetud. Juhtusid mõned asjad, mis mind otseselt ei puudutanud, kuid veidi mu emotsionaalset tasakaalu kõigutasid. Aga ainult veidikeseks ja peagi avastasin endalegi üllatuseks ja suureks rõõmuks, et olen ikka tasakaalus edasi ja üldse on mu tasakaal kuidagi tugevamaks muutunud ja iga väike juhtumine ega väiklane rünnak seda paigast ära ei löö. Mida kuu edasi, seda enesekindlamaks ja tasakaalukamaks muutusin, vist võin väita, et ilma tagasilangusteta. Viimasel kuul on mind tabanud jälle isikliku elu valdkonda kuuluvad rünnakud – ikka mu toreda blogilookesega seoses (võtsin maha, sest ähvardused läksid väga karmiks ja ma hakkasin lihtviisiliselt kartma). Aga suhtun sellesse nagu õppetundi, mille saan kõrvaltvaatajana ära õppida – iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja! Ja kui seda õnne pole, tuleb vaadata peeglisse, mitte aknast välja, lootuses, et äkki läheb parasjagu mööda keegi, keda oma ebaõnnestumistes süüdistada. Aga mu tasakaal on ikka olemas – jeee!

Noh ja kui üks inimene jätab teise inimese maha, et saada „rahu ja vaikust“ , siis on mahajäetul tegelikult väga raske aru saada, miks mahajätja tuleb kaks ja pool aastat hiljem seda rahu ja vaikust endiselt tema käest küsima. Issanda teed on imelikud!

Aga kõige tähtsam – ja ülimalt pealiskaudne, if you like! Ma olen jälle sale! Mitte kondine, aga normaalkaalus ja täitsa ilus. Ise olen rahul ja ausõna, see on mu eelmise aasta peaaegu suurim saavutus. Mu suurim aastalõpu highlight oli asjaolu, et mulle mahtusid jalga 20 aastat noorema, 6 cm lühema normaalkaalulise sõbranna püksid. Aasta tagasi oleks ma uskunud ükskõik mida, aga mitte niisugust metamorfoosi :). Kuidas see siis juhtus, sest eks ma olen ju igasuguseid dieete ja kaalujälgimist jnejnejne varemgi teinud, aga mingist kaalu hoidmisest pole kunagi juttugi ja niipea kui lõpetan või reelt maha kukun, on kogu pekk ja paar lisakilo jälle turjal tagasi. AGA NÜÜD, hoopis teine lugu: LCHF toitumine! See on tõepoolest midagi minu jaoks. Ma ei taha küll niipalju liha kui nemad söövad ja asendan selle enamasti kalaga ja võib-olla üritan mingil ajal isegi sinnamaani jõuda, et liha jääb täiesti välja (kala mitte). Mitte vegaan-vegetaarsetel eesmärkidel, aga lihtsalt sellepärast, et nii palju liha süüa tundub kuidagi vale. Muidu on mu eetiline piir üsna kaugel, jookseb sealt fois gras ja austrite juurest, kuigi paljud ei saa aru, miks just sealt. Võin lühidalt seletada, et hanede sundtoitmine pole mulle vastuvõetav, sõltumata mu üldisest Prantsusmaa-armastusest ja austritega on lihtsalt see asi, et ma ei taha elavat süüa (kuigi see, kes Euroopas supermarketist koju on toodud on juba ammu surnud…aga ikkagi). Sellised veidrad on mu eetilised piirid, sinna alla kuulub ka karusnaha kandmine, aga lambanahka võib kanda, eeldades, et kogu ülejäänud lammas on mingil karnivoorsel otstarbel ka kasutust leidnud. Aga 200 väikese looma mahakoksamine, et keegi saaks kasuka selga – EI! Ja tegelikult, meie kliimas, ka Eesti omas, ei ole karusnahk mitte sugugi ainuke soojaandev rõivas.

Aga LCHFi juurde tagasi. Hakkasin sellega eelmise aasta jaanuari keskpaigast peale, algul suhteliselt ettevaatlikult ja kindluseta, sest „kuidas ma siis ikkagi pastat ei söö“. Aga tuli täitsa hästi välja, ei söönud ma pastat, pizzat, kartulit, riisi ega ühtegi pärissuhkruga maitsestatud magusrooga. Esimesed paar kuud oli siuke katsetamise faas ja ega ma vist ühtegi kilo ei kaotanud, aga enesetunne oli hea (mitte et ma muidu end halvasti tunneks). Kuna enne režiimiga alustamist tundusin endale nii paks, et polnud end juba kuude kaupa kaalunud, et neid numbreid mitte näha, siis ei oskagi öelda täpselt, palju kilosid kadus. Kui end esimest korda kaaluda julgesin, võis neid olla läinud 5 aga võib-olla ka 6 või suisa 7. Igal juhul kevadeks hakkasid kõik riided seljas meeliülendavalt lotendama, osa tuli kitsamaks teha, osa kandmisest maha kanda, aga oli ka selliseid, mis mulle enne ka selga läksid, aga kuidagi ei olnud nagu õiged – ju ikka sel lihtsal põhjusel, et olid ostetud liiga väikesed, kas siis põhjendusega, et „ma kannan ju seda numbrit“ (paraku tol hetkel ilmselt siiski mitte) või „küll ta varsti mahub.“ Nüüdseks on olukord selline, et mulle mahuvad selga riided, millesse mul enam mingit usku ei olnud, et nad kunagi võiksid selga mahtuda ja mis veel ebatõenäolisem – sobida. Aga nüüd sobivad. Hetkel olen sellises faasis, et puhtast edevusest ja kaalunumbri pärast kaotaks kerelt veel paar ilukilo, aga samas on väike kahtlus, et kuna ma pole enam esimeses nooruses, aga hetkel näost veel suhteliselt kabe ja sile (ise arvan, et heas valguses 38 🙂 (correct me if i’m wrong), siis ei julge viimast taga ajada, sest mine tea, äkki just need paar kilo on need, mis näo rippuma ja kortsud välja paistma panevad. Üks mu vaieldamatu guru LCHF-toitumise valdkonnas, meesterahvas, kelle käest algul mõne raamatu ja ka blogilingid sain, arvas küll, et tuleb ikka proovida, et „võib ju pärast tagasi võtta“, AGA ta on ju MEES ega mõista naisterahva edevust ja KUI OLULINE on pärast teatava vanuse saabumist sellest noorem välja näha. Või ma ei tea, äkki mõnedele ei ole ka, aga minule küll on ja oma vanusega olen ma pahuksis juba 20-ndast eluaastast peale.

Kui peaks juhtuma, et ma näost kuidagi väga ära vajun ja siis tagasi otsustan süüa – äkki ei tule näkku mitte kriipsugi, aga tekib hoopis keskealise naise päästerõngas. Seda nüüd küll vaja poleks. Talje on praegu täitsa ilus ja olemas, ok, mitte nüüd samas mõõdus kui 20-aastasena, aga suhteliselt pekivoldita ja selgelt äratuntav. Kuna aga edevus mind ikkagi kannustab, siis vast proovin neid paari ilukilo kaotada üliväga aeglaselt, noh, et kohe kui mingit kortsu või veel hullem – buldogipõske – märkan, siis tõmban pidurit ja kahekordistan võis keedetud šokolaadi söömist :).

Nüüd jõuamegi sinna, miks ma nii rõõmus ja rahul selle režiimiga olen, kuigi terve rida asju on väljas ja mis kõige tähtsam – suhkur on täielikult keelatud. Kusjuures olin täielik magusa ja kommi ja eelkõige jäätise sõltlane. Alguses oligi nii, et lapsed vaatasid mind nagu haiget või poolemeelset, kui selgus, et olen terve päeva kodus olnud, aga külmkapis on endiselt järel kilone pakk jäätist. Varem oli sellega ikka nii, et tõin päeval jäätisepaki poest koju, põhjendusega, et nii suur peab olema, sest lapsed ju ka ja…. Järgmisel hetkel istusin köögilaua taha, et võtta „paar ampsu“ ja siis lahkusin mõneks ajaks täiesti teise maailma, teadvusele tulles avastasin, et kilosest jäätisepakist on järel vast paar ampsu ja noh, neid pole ka mõtet järele jätta… Komme ostsin kaks pakki, üks kodus söömiseks, teine teel poest koju söömiseks. Kui kolleegid lastele peenemaid ja uuemaid Eesti maiustusi proovimiseks tõid, siis ikka kolm pakki, lootuses, et midagi lasteni ka jõuab. Vahel jõudiski. Muidu tavalist toitu sõin normaalses koguses, aga kõht oli ju magusat kogu aeg täis. Vana hea eesti kombe kohaselt leiba prae kõrvale ei söönud, aga muidu võileiba küll, pastatoitu jumaldasin ja pitsat ka. Aga miks mulle see režiim (keel ei paindu „dieet“ ütlema) niiväga meeldib: lühidalt kokkuvõttes seepärast, et olen kaalukaotuse saavutanud põhimõtteliselt võis keedetud šokolaadi ja vahukoort süües. Sounds unreasonable – tõepoolest, tundubki. Kui ma vanasti voodis raamatut lugedes või seriaali vahtides näksisin võileiba, kommi, pirukat, kreemikooki, jäätist paremal juhul puuvilja (mida LCHF nende suhkrusisalduse tõttu ei tunnista), siis nüüd näkitsen tavaliselt suhkruta vahukoort vaarikate või mustikatega või siis mascarpone-kodujuustu segu vaarikate ja väikese magustajaga (mõnikord). Ja see kõik töötab. Tõsi ta on, et kui lasin suvel põhjaliku vereproovi teha oli kõik muidu korras, aga kolesterool veidi üle normi, samas ei jagata Eestis vereproovis kolesterooli osadeks nagu peaks, et hea/halb, nii et sellele pole ka liiga olulist tähelepanu vaja pöörata. Pealegi pidasin nõu ühe Eesti parima endokrinoloogiga, kes ütles selgelt, et tema sellele kolesteroolile mingit tähelepanu ei pööraks, esiteks pole see niiväga kõrge ja teiseks on kogu see kolesteroolivärk veidi ületähtsustatud ja kui mina ennast hästi tunnen ja nii hea välja näen, siis lasku aga edasi. Seda mõtlen isegi. Ka igasugu raamatud LCHF toitumisest räägivad sedasama, aga ma ei hakka siin neid kõiki tsiteerima. Huvilised võivad alati tutvuda FB grupiga https://www.facebook.com/groups/lchfeesti/, sama grupi loojal on ka selleteemaline blogi, kus ka ohtralt retsepte. Ja tema poolt välja antud LCHF kokaraamat on lihtsalt imetabane, isegi mu poeg teeb selle järgi süüa. Tõsi küll, ettenähtud lillkapsariisi asemel keedab tema oma roogade juurde toeka koguse tavalist riisi, aga eks ta ju ole ka 18 ega vaja mingit toitumisrežiimi, välja arvatud see, mis sisaldab võimalikult palju toitu ja võimalikult vahetpidamata. See oli siis mu aasta suurim saavutus.

Mis veel: olen hakanud peaaegu regulaarselt joogaga tegelema, seda soovin/loodan/kavatsen jätkata ja intensiivistada. Pikas perspektiivis mängin mõttega õppida joogaõpetajaks, aga see võtab veel aega, enne pean ise osavamaks muutuma ja siis võib vast õpsiõpingutega alustada.

Uue aasta „resolutsioone“ (nagu keegi olla kuulnud trammis noori rääkimas) ma anda ei kavatse, aga mulle meeldiks kui ma lisaks regulaarsele joogale hakkaksin ka enam-vähem regulaarselt taas jooksmas käima, suitsetaksin vähem (aga maha ei jätaks, mitte mingil juhul, mulle meeldib suitsetamine kui kena seltskondlik ajaviide), ah ja veel terve rida asju, mis hetkel meelde ei tule. Ja blogi, selle tahaks ilusamaks saada, tihedamini kirjutada ja vist lähen isegi sellele avantüürile, et jagan linki FBs – et saaks rohkem lugejaid, sest väike sellelaadne edevus on ikkagi peale tulnud.

Polegi vist rohkem midagi aastast kirja panna. Tegelikult oli aasta nagu iga teinegi, vist.