Mõisaküla mõrvad ehk Eesti maaelu

Screenshot 2019-01-01 at 19.40.28Esmalt head uut aastat kõigile, kes juhtumisi siia ära eksivad! Palun alljärgnevasse suhtuda kui kirjeldusse, mitte hinnangusse. Ja kui kuskilt kõlabki snobism, siis palun suhtuda sellessegi kui linnaproua mõistmatusse maaelu suhtes, mitte nagu ülbusse või kõrkusse, sest nii ei ole see mõeldud. On küll asju, millest ma aru ei saa ja võib-olla olen hetkel jätnud täies mahus kasutamata õiguse oma arvamust mitte välja öelda. Ühesõnaga, ükskõik kuidas alljärgnev ka ei kõlaks, see on kirjeldus, võib-olla mõnes kohas hämmeldus, aga mitte arrogantsus ega kõrkus.

Mul on üsna vähe sugulasi ja nendest vähestest suhtlen ma veel vähematega. Vahelduva eduga tunnen arusaamatut soovi mõnd sugulast näha (eks ikka nende hulgast, kellega suhtlen). Nii ka nüüd. Leppisin aegsasti isaga kokku, et teeme 1. jaanuaril väikese tiiru sugulaste juurde. Isa on mul mulk (mina, muuseas, ei ole, sest ma ei taha, olen ema järgi pärnakas), temapoolsed sugulased ongi pärit Mulgimaalt. Mõeldud tehtud, ilm oli küll hull, aga lund ei sadanud ja libe (eriti) ka polnud. Esmalt võtsime suuna Mõisaküla poole, kus meid väidetavalt ootas keskealine naissugulane. Aga voilà – hoolimata kahekordsest kokkuleppest kohtuda aasta esimesel päeval, mis viimati kinnitati poolteist tundi enne kohalejõudmist, ja toas põlevast tulest, ei toonud uksele koputamine kaasa mingit reaktsiooni. „Huvitav,“ mõtlesin, „kas oleks kohane politsei kutsuda ja paluda uks avada?“ Sest inimene võib ju olla minestanud, eriti kuna on tegemist viletsa tervisega isikuga (mitte küll nii vanaga, et surnult mahalangemist kahtlustada). Veendunud krimikirjanduse austajana käis peast läbi mitu stsenaariumi, mis väikelinnas üksi elava naisterahvaga aasta esimese päeva ennelõunal võiks juhtuda. Kolme tuhande elanikuga külas ilmselt sarimõrvreid eriti ei ole? Või siiski? Samas vaja läheks ju ainult ühte. Mõrvar ei pea ilmtingimata sarimõrvar olema. Piisab inimesest, kes just esimese jaanuari hommikul otsustas, et ta tahaks teada, mis tunne on inimest tappa. Ja teadaolevalt (sest väikelinnas tunnevad kõik kõiki) üksi elav naisterahvas oleks ju igati paslik saak. Mõrtsukatele lisaks ka vägistajatele (neid pidi piiri tagant hordide kaupa tulema, Mõisaküla on Läti piirist 7-8 km kaugusel.) Hiilisin ümber maja, püüdsin sisse piiluda, ühtaegu lootuses saada mingi vihje ja kartes näha midagi õõvastavat. Äkilise tervisehäire tõttu köögipõrandale kokku vajunud kogu. Kinniseotud ja tropp suus istuv naissugulane, keda ähvardab noaga hirmuäratav sukkmaski kandev tüüp. Üle voodiserva rippuv lõtv ja kahvatu käsi. Judinaid tekitav vägistamistseen? Meenus prantsuse „vägistamiskomöödia“ Elle, millest kirjutasin kunagi siin. Sest Isabelle Huppert ju. Screenshot 2019-01-01 at 19.41.55

Hiilisin veeloikudega kaetud kiilasjäistel radadel ja piilusin hinge kinni pidades akendest sisse. Kas näen midagi või ei? Politsei või siiski mitte? Selgus, et politseid pole vaja. Kiirabi samuti mitte. Ta oli otsustanud meid mitte sisse lasta. Inimesel on alati õigus ümber mõelda ja kokkuleppest kinni pidamine on nõrkadele. Ja mina, va rumal, olen arvanud ja jõuliselt nõudnud, et lugupidamisest ja austusest teise inimese vastu peetakse kokkulepetest kinni ja kui seda mingil põhjusel kindlasti teha ei saa, siis püütakse teist osapoolt teavitada. Lootusetult vananenud ilmselt – eriti arvestades, et kõnealune naissugulane oli alati suguvõsa oivik, õppis kõige paremini ja oskas kõike ja noh, mina, va must lammas, ei kannatanud ühegi kandi pealt võrdlust välja. Niimoodi siis – kas sellest võiks saada sissejuhatus krimkale, mille ma kunagi kindlasti kirjutan? Raamatus näen aknast sisse piiludes muidugi hoopis midagi muud. Näiteks sellist: Screenshot 2019-01-01 at 19.40.06Mõisaküla kui Eesti Midsomer? Mõisaküla mõrvad?

Aga sai juba kodust välja tuldud ja reipad kaheksakümneaastased ei lasknud tujul langeda (tänamise koht – ma olen tänulik, et mul on vanemad, kes veel nii kõrges eas on reipad ja tegusad), kutsusid mindki korrale, et ma ometi veidigi mõistmist üles näitaksin, sest … nojah, las ta jääb. Jätkasime teekonda ja käisime Halliste kalmistul isapoolsete vanavanemate hauale küünlaid panemas. Vihma kallas nagu oavarrest ja surnuaia peatee oli libe nagu värskelt veega üle kallatud liuväli. Mistõttu pidi isa lähenema hauale autoga. Esmalt vangutasin hukkamõistvalt pead, manitsedes, et „surnuaed on rahupaik“, aga kiire arutelu iseendaga, kas eelistada kukkunud ja reieluukaela murdnud lapsevanemat hetkelisele lahkunute rahu häirimisele kallutas vaekausi siiski viimase kasuks ja sõitsime autoga surnuaia väravast sisse. Tahtsin nagunii jõulude ajal surnuaiale minna, nüüd said küünladki pandud.

Edasi seadsime sammud või pigem autonina isa maakoha poole, Karksi-Nuia kandis. Et vaatame, kuidas mesitarud talvituvad, mulkide seltsi rajatud tammesalu sirgub ja külastame naabrimeest (koogist oli ka vaja vabaneda, ise küpsetasin siiski). Vaat nüüd nägin tõelist külaelu. Nii mõnigi tuttav on rääkinud, et Eestis ei ela maal sugugi ainult vaesed, ilusates kohtades paiknevad ilusti korda tehtud talud, ümbritsetud kallist ja kvaliteetsest metsa- ja põllutehnikast. Isa naabrimeheks on umbes kuuekümneaastane härra, osaliselt vanapoiss ja osaliselt pole kah (naine elab Nuias), kolme poja isa, kes kõik kuskil oma asja ajavad. Aga vahel saab kogu pere isa juures maal kokku. Viimase sõna järgi läikima löödud põllu- ega metsatehnikat naabrimehe maja ümber ei leidunud, hoopis paar Moskvitši ja üks Žiguli. Ja paar vanemat sorti traktorit. Kõik pidid töökorras olema. Härra ise saabus joviaalses meeleolus mõnesaja meetri kauguselt. Oeh ja kus alles hakkas tulema jutte Eesti külaelust: „Eile käisin seal, saeveskis, noh, naine ja poisid läksid ära, ütlesin kohe, et mina kuskile minema ei hakka. Läksin sinna, seal on üks mees, selline asotsiaal, noh, kolm kuud polnud riideid seljast võtnud, noh. Aga mingi naine tal ikka oli. Naine oli sauna kütnud ja…Nii kui mees sauna läks, võtsin ta riided, hargiga viskasin ahju. Mees tuli saunast, küsis, kus mu riided? – Kas sa siis ei tunne, et toas on soojem,“ vastanud naabrimees ahjule osutades. „Sa issanda püha püss,“ mõtlesin jälle, „kui meeleheitel peab olema, et olla koos mehega, kes kolm kuud riideid seljast ei võta.“ Samas, kui kolm kuud sõna otseses mõttes kogu aeg riides olla ega suhe siis liiga lähedane vist pole. Järgmine lugu: „Enne, kui ma selle maja ostsin, elas siin üks mees, mina ei tea, kust ta selle raha sai, aga kaks milli jõi maha, krooni, noh. Elas siin, noored tüdrukud käisid, oih, et ei kujuta ette, millised. Vana saatis mind ikka viina järele, kaheksa pudelit viina jõi päevas ära. See oli ta norm, noh. Algul tõin ikka paari kaupa, pärast ostsin endale mitu kasti valmis, mis ma raiskan kallist tööaega. Kodust hea võtta. Viimaks sai vanal raha otsa, hakkas pojale pinda käima, see oli tal Tallinnas mingi tähtis nina. Lõpuks ostsin ta maja ära, nüüd ei teagi, kuhu läks või mis tast sai.“ Edasi: „Ega kui Ilves oli president, siis ta käis siin ikka, liha ostmas, lähedal ju Ärmalt tulla. Pidasin 12 aastat sigu. Ämm mul elas ka siin. Ilves tahtis tulla, noh. Viskas kaelakarbonaadi eest ämmale viis sotti. Ja Evelin, tema käis sageli, porgandit ja peterselli ja sellerit tahtis peenrast. Tuli ikka läbi, kui ihukaitsjatega Tartu Lõunakeskusesse uisutama läks. Ta käis seal tihti, tema, jah, käis meil ikka kogu aeg.“ Niisugused lood siis.

Mina: „Aga kas teil oma looma kahju tappa pole? – No, mis tas on, nii see elu maal käib. Kui sigu pidasin, ikka sügasin kõrva tagant, siis võtsin pussi, tõmbasin kõri maha. Jõin veel verd ka.“ Isa: „No ära selle mehe iga sõna ka usu.“ Naabrimees: „Noh jõin, ikka jõin, kõik kes siga tapavad vist joovad. Algus oli vastik, pärast harjud ära.“ Boooh. Muidu tõsine töökas Eesti mees. „Ma muidu ikka võtan viina kah, aga nüüd jaanipäevast jõuluni olin kaine. Kohe teadsin, et jõulu ajal läheb joomaks. Nüüd paar päeva veel ja siis jälle jaanipäevani kaine. Tööd vaja teha. Mitu riigihanget võitsin.“ Kusjuures võitis ka. Miski metsaistutamine, lankide harimine jne. Ja kui ise ei võida, teeb palgatööd sellele, kes võitis. Kindel, töökas, külas tuntud mees. Niidab mu isa heinamaadki puhtaks. Nüüd võttis veised – kaks lehma, ühe pulli. Praegu veel mullikad ja vasikas. „Las elavad, ega mul kahju pole. Muru hoiavad ilusasti korras, kevadel tõmban su maale ka karjuse ümber, siis pole niita vaja, toon loomad vahepeal sinna.“ „Kassid, jah, kasse on mul ka, ei teagi täpselt, mitu tükki praegu on.“ Töökas ja naljakas Eesti maamees. Ei ole see elu seal maal nii masendav ühti nagu Kodutundes näidatakse. Inimesed teevad tööd ja nalja. Pole põhjust kurta. Tegime klassikalise, „linnaproua läheb loomi vaatama“ ka ära. Suur leivakott kaasas siirdusime härra seltsis koplisse. Nagu oodatud, tegin algul nägu, et ei julge eriti kopliväravast sissegi astuda (natuke ikkagi kardan neid loomi), lõpuks siiski otsustasin, et võtan end kokku, veised polnud ka veel täissuurust saavutanud, ei ajanud eriti hirmu nahka. Andsin leiba ja sügasin pullmullika lokkis pead. Pilti tegin ka, nagu linnainimesele kohane, aga kahjuks tulid nii halvad, et isegi minul on piinlik neid näidata. Aga umbrs sellised olid: Screenshot 2019-01-01 at 19.48.31

Aasta esimene päev möödus meeleolukalt!

Pensionieas võiksin kolida isa maamajja (kuigi seal ei ole merd) ja alustada krimisarja Mõisaküla Mõrvad kirjutamist. Isegi filmimist võiks kaaluda.

Kõik pildid võtsin kuskilt internetist.

Advertisements

I was so fucking angry I could have killed somebody

Oeh, sai ju lubatud seletada, miks ma olin nii neetult vihane, et võinuks kellegi maha lüüa. Nüüd enam ei ole, juba tükk aega mitte ja isegi haletsus oma keskpärase keskealise elu pärast on mööda saanud, aga lubadus vaja täita.

Nimelt eile oli Albinal haiglas protseduur – endoskoopia. Ma ei hakka põhjustest pikemalt rääklima, ütlen lihtsalt, et midagi hullu ei ole, aga mis täpselt on, seda ka ei tea. Alati jääb lootus, et hilisteismelise tütarlapse fantoomvalud.

Aga asja juurde. Meil on kõigil Euroopa ravikindlustuskaardid ja lisaks privaattervisekindlustus nagu korralikul kodanikul, et ükski tervisehäda vaesuse tõttu ravimata ei jääks. Euroopa kaart katab osa asju ja need, mida ei kata, jäävad erakindlustuse katta. Nii on see olnud kõik need aastad ja töötanud väga ilusti. Süsteem toimib nii, et lähed arsti juurde, hiljem saadab arst arve, maksad ära ja saadad kindlustusse, kes siis omakorda pappi pritsib või vahel ootan kindlustuse papi ära ja maksan siis arve. Ühesõnaga, suurepärane süsteem – kuni eilseni. Tagantjärele meenutades hakkangi juba vihaseks ja poliitiliselt ebakorrektseks muutuma. Läks siis A hommikul haiglasse, olles eelnevalt kakskümmend neli tundi ilget plöga – kontrastainet – sisse kaaninud, et sisikonnas kõik ilusasti näha oleks. Veidi aega hiljem saan telefonikõne – haiglale minu kindlustus ei sobi. Tuleb ette maksta. Küsivad, kas raha on kaasas. Sularaha, muuseas. Pangakaarti ei võeta, krediitkaardist rääkimata. Vihast puhisedes küsin, kui palju. Ei tea. Kakssada või kolmsada aga võib-olla viissada. Veel enam puhisedes kargan voodist (tegelt oli plaanis pikk mõnus hommik voodis sarju vaadata ja kohvi juua), teostan omaette vandudes hommikuse tualeti, panen riidesse, kihutan majast välja. Uksel kohtan Gregorit, kes mind alati ülereageerimises süüdistab, aga seekord mõistab temagi, et tegemist on ühe nõmeda ja mõttetu haiglaga. Küsin teele kaasa mõned korrektsed saksakeelsed väljendid (das ist Deutschland, wir sprechen Deutsch hier), Gregor paneb mulle südamele, et ma suures tigeduses auto alla ei jookseks (tal on üldse teatavad reservatsioonid mu suutlikkusse osas üksi tänaval liikuda). Võtan raha välja, igaks juhuks rohkem, sest kes teab… kihutan haiglasse, rongivahetusjaamas ei leia teise rongi väljumiskohta, löön käega ja võtan takso. Jõuan kohale veidi rahunenuna – mis on väga hea, sest elu on näidanud, et päris emotsiooni pealt valimatult sõimlema hakata pole eriti jätkusuutlik. Esitan kogu oma tiraadi saksa keeles (iseendale 12 punkti), mõned eriti keerulised ja minu arvates peent irooniat sisaldavad laused välja arvatud. Aga samas ega mu peenest irooniast keegi peale minu nagunii aru ei saa. Proua, kes nüüd leti taga istub on üsna sõbralik, inglise keelt eriti ei oska, aga saab aru situatsiooni nõmedusest. Samas, minu soovile „rääkida kellegagi, kes vastutab maksete eest ja oskab inglise (või hädapärast ka prantsuse või vene keelt, eestit polnud vist mõtet pakkuda)“ siiski ei reageeri. Kellegagi ma rääkida ei saa, maksan raha ära ja üritan kindlustusnõudele allkirja saada, see võtab ka omaette aega ja pooltel juhtudel vaadatakse mind ja mu paberit kui poolemeelset „Was ist das?“ – „Das, ist fucking Privatversicherung, you idiots!“ mörisen mõttes ja jätkan selgitusi. Suhteliselt viisakalt, kuid teatava arrogantsusega. Lõpuks saan vajalikud dokumendid korda ja kolm tundi pärast protseduuriks määratud aega võetakse Albina viimaks ette. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduuri tulemusel selgub, et kumbagi kahtlustatud tõbedest tal ei ole, tuleb edasi uurida. Ühesõnaga, palju kisa, ei mingit villa. (Selles, olgu öeldud, ma kedagi ei süüdista).

Tagantjärele tahaksin öelda, et jah, ma usun, et teil on reeglid ja et „Germans love their cash“ ja võib-olla teie haiglas käivad inimesed, kes tavatsevad petta jnejnejne. AGA, küsin ma (ja küsisin ka haiglas umbes 100 korda vastust saamata): Mille kuradi pärast ei võinud te inimest ette hoiatada? Albina oli teil juba kaks korda käinud, oma erinevaid kaarte pakkunud ja selgitanud. Kas oli nii raske öelda, et SEE protseduur enam Euroopa ravikindlustuskaardi alla ei käi ja MEIE vaestehaigla (vabandage mu poliitebakorrektsust) võtab ainult ettemaksu ja ainult sularahas?

Mind kui etabliirunud seaduskuulekat keskeas persooni ajab tigedaks kui minusse suhtutakse kui petisesse ja suhtumine, et enne maksa, siis vaatame, ajab juba eos harja punaseks. Ja sularahakultusest ei hakka rääkimagi. Ikka ju läheb 18-aastane inimene majast välja igaks juhuks 500 eurtsi sularaha rahakotis, „sest võib ju vaja minna“.

Kogu see jama ajas pea valutama ja õhtul tundus, nagu oleksin ise mitme ebameeldiva meditsiiniprotseduuri osaliseks saanud, lisaks tabas must masendus keskpärase keskealise elu pärast, kus pole midagi rõõmsat, ainult lollakad argiprobleemid. Mistõttu pidin oma tavapärast söömisrežiimi hulga šokolaadiga rikkuma (nüüd lähen teie pärast veel paksuks ka). Veidi calvadosi ja paar sigaretti parandasid olukorda märkimisväärselt, nii et elu on jälle ilus, aga edaspidi lähme siiski ainult erakliinikutesse, kellele erakindlustuskontseptsioon tuttav on.

Miks ma ei rõõmusta?

Sellest ajast peale kui viimati vaimse emaga vestlesin, olen üritanud jälile saada küsimusele „miks ma ei rõõmusta.“ Ja ei saa, tee mis tahad. Olen mõelnud ka sellele, kas rõõmus ja õnnelik olemise vahel on minu jaoks vahe, aga pole kindlat vastust leidnud. Mingisugune nagu on, aga defineerida ei oska. Peamine küsimus on siiski, MIKS ma ei rõõmusta? Ega ma ju kurb ka ei ole, aga lihtsalt selline harilik, LEIGE. Kõik on normaalne, elu kulgeb eriliste tõusude ja mõõnadeta, midagi põnevat ei ole, siuke harilik, noh, normaalne, nagu tavaline eestlase vastus küsimusele, kuidas läheb.

Just natuke pärast seda, kui olime nimetatud teemat puudutanud, rääkisin üle tüki aja pikalt ühe sõbrannaga, kelle elamise viis tundub mulle küllaltki raskesti mõistetav. Ja vaat, tema oskab, oskab rõõmustada iga vähimagi asja üle – eelkõige muidugi selle üle, et ta elab seal kus ta parasjagu elab, et tal on seal tööd, et raha on (kuigi vähe), et tänaval pööravad kohalikud mehed talle tähelepanu. Ta naudib iga hetke oma elust ja on iga asja eest tänulik, kaasa arvatud sidrunivee ja türgi kohvi eest mida ta hommikuti juua saab. Ja nii ta seal elab, elu, mida mina ei tahaks hetkekski elada (aga siin tulevad mängu mina, sina ja Kuke-Arvi – sina ei tahaks hetkekski elada minu elu, mina sinu oma jnejne…), aga rõõmustab ja naudib iga sekundit (tundub, et ka neid momente, kui keegi tal (jälle) naha üle kõrvade tõmbab, ähvardab oht tänavale sattuda või kui 3576s lootustandev mees paari kokkusaamise järel nagu tinatuhka kaob). Rõõmustab uute retuuside üle, mis odavalt turult sai, kirjeldab täpselt, mida rõdule suitsetama minnes selga pani, kui soe tal nüüd on ja kuigi mulle tundub kogu selline elu meie eas kuidagi pealiskaudne ja tühi, oskab tema rõõmus olla, aga mina ei oska. (Asjaolu, et hakkan järjest enam mõtlema, et ma ise olen tühine, pealiskaudne ja igav on hoopis eraldi teema).

Ja siinkohal ma siiski jõudsin paarile järeldusele iseenda kohta. Esiteks – tänulikkus. Jah, ma küll meenutan endale, et mul on terved lapsed, ise olen tervise juures, vanemad on ikka veel elus, mõistuse juures ja nii terved kui 80-aastane olla saab, ma tulen iseendaga päris kenasti toime, mul on töö, isegi mitu kodu, mõned sõbrad, terve rida häid tuttavaid, kes mulle meeldivad – kõige selle eest tuleks tänulik olla. Aga väga raske on muuta sissejuurdunud mõttemalli, et see on iseenesestmõistetav, kõigil on ju nii (kuigi ei ole tegelt) ja mis erilist tänulikkust siis ikka. Jah, ma püüan hommikul tiibetlasi tehes meenutada, et ma olen tänulik … ja siis tulevad kõik need asjad, mille eest. Aga kas ma ka südamest kõige selle eest tänulik olen või tegelen pelgalt formaalsusega… Ma ei oska olla tänulik uute retuuside, hommikuse kohvi või sidrunivee eest. Samas võiks ju olla: olen tänulik selle eest, et ma saan mõnusalt voodis lesides oma esimest hommikust koorega kohvi juua. Aga samas tundub see nii iseenesestmõistetav … ma ei tea praegu küll täpselt, kuidas arendada endas oskust päriselt tänulik olla.

Kuskilt olen lugenud, et tuleb olla tänulik iga väiksemagi asja üle ja leida igas päevas näiteks 10 asja/sündmust vm mille eest tänulik olla. Kunagi proovisin ja see oli ikkagi ülemõistuse raske.

Teine asi on ootamine. Oskus oodata. Mida mul ei ole. Mul on tunne, et eksmehest lahkuminekust saati/ ma isegi ei mäleta kui kaua, olen kogu aeg midagi oodanud – et juhtub see ja siis hakkan elama. Vähemalt nüüd, viimastel aastatel ma ju ometigi tean, et nii asjad ei käi. Siit ka ilmselt mu oskamatus rahul olla/ rõõmustada. Asi ongi selles, et ma olen rahul, kui midagi läheb hästi/normaalselt – näiteks mõni olukord laheneb peaaegu mulle vastuvõetavalt, aga rõõmu ma sellest tunda ei oska. Kergendust küll. Jah, mul on rohkem hingerahu ja vähem ärevust. Ma nagu ootaksin kogu aeg neid soovitavaid ja oodatavaid lõpptulemusi – ja siis hakkan elama. Tahaks väga loota, et hakkangi, aga seegi pole kindel, pealegi võiks ju rahulikult nende asjade juhtumist oodates ka elada. (See oli asi, mida ma eksile ette heitsin, elu pidi ju algama siis, kui ta töötamise lõpetab). Jällegi – mul pole ju mitte midagi viga, aga erilist midagi, mille üle rõõmustada, ka pole. Jõuame ikkagi sinna, et kogu mu rõõmustamine ja rahulolu on kuidagi seotud välisega, iseenese seest ja iseenesega kahekesi olemisest ei suuda ma erilist rõõmu ammutada. Kuigi tasapisi läheb olukord paremaks, veedan nüüd üksi iseendaga rohkem aega kui varem. Näiteks, nädal tagasi käisin esmakordselt elus kammermuusika kontserdil, üksinda – ja mulle väga meeldis. Pärast kontserti oli kuidagi kerge ja helge meeleolu. Viimasel ajal paistab, nagu peaksin end kogu aeg motiveerima, et edasi rühkida, aga vahel lihtalt ei viitsi/jõua/taha, sest oodatud tulemus laseb end liiga kaua oodata (oskus oodata on ju puudu). Vahel tuleb uskumatu tüdimus peale – ei jõua, ei taha ei viitsi õigesti teha ja õigesti mõelda.

Hiljuti jäi mulle ühes Ööülikooli loengus kõrva lause: Õpi olema päriselt rahul, ka oma rahulolematusega. Ma ei ole päris kindel, kas/kuidas ma sellest aru saan, aga mulle tundub, et see on midagi, mis käib täpselt minu kohta. Kui ma oleksin rahul ka oma rahulolematusega, siis vast hakkaksin ka rohkem rõõmu tundma ja ei tüdineks iseenese motiveerimisest (kui oleksin rahulolematusega rahul, siis poleks a) vaja end pidevalt motiveerida, sest ma olen rahul ka rahulolematusega ehk sellega, mis on ja motivatsioon oleks kas olemas või status quo puhul ajutiselt mittevajalik b) ei tekiks tüdimust enese pidevast motiveerimisest, mis näiliselt nagu tulemust ei anna.

Kuidas teil on? Kas oskate rõõmustada? Tänulikud olla? Oodata?

 

Strasbourg – mon amour

Klasssikuid tsiteerides, et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, polnud mul vähimatki plaani viimased kaks nädalat vahetpidamata igale poole tormata ja mitte kauem kui kaks päeva järjest ühes riigis magada. Kusjuures mulle isegi ei meeldi reisida. Noh, tähendab, uues ja huvitavas kohas kohal olla küll, aga sinna minna, eriti läbi lennujaama, on sulaselge piin. Õnneks läbi lennujaama pidin käima vaid ühe korra – kiire suts Eestisse, 24 tundi. Ühe kurva sündmuse puhul, millel võib-olla peatun kunagi pikemalt, aga võib-olla ei peatu ka. See reis oli küll sujuv ja tõhus, sest 24 tunni jooksul jõudsin mälestada kallist sõpra Tallinnas, kohtuda sõbrannaga sealsamas linnas, teise sõbrannaga Tartus ja jõuda järgmise päeva õhtuks Brüsselisse tagasi. Poola rahvuslik lennukompanii saab küll seekord maksimumpunktid, sest mingil seletamatul põhjusel apgreidisid nad mind minnes äriklassi ja tagasiteel oli lihtsalt äriklassi pilet kõige odavam. Suur tänu, LOT! Kuna olin juba apgreiditud, pidin ka tõdema, et hästikoheldud pseudojõukas on ikka hoopis rõõmsam, kui harilik vaene, sest nii lahket naeratust ja ülevoolavat tänu kui seekord mu poolt stjuardessidele osaks sai pole iseenda suust enam ammu kuulnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Juhtus muudki ootamatut ja seetõttu istun jälle rongis, ees seismas umbes viietunnine reis läbi kogu Euroopa ja kuna on saabunud hetk (vist esmakordselt selle aastnumbri sees), mil mul pole vaja kasutada rongisõitu mitte millegi tõlkimiseks, lugemiseks ega koosoleku ettevalmistamiseks, on igati paslik kasutada aega viimaks ometi ühe blogipostituse kirjutamiseks. Mul on mõtteid küll, tegelikult tahan veel kirjutada CervoVolantest, BlablaCarist ja veel issand ise teab millest, aga las need praegu olla. Täna, nagu pealkirjastki näha, hoopis Strasbourg – mon amour.

Vanasti käisin ikka iga kuu Strasbourg’is. Tööl, parlamendisessioonil. Mulle see linn väga meeldib. Ta on paraja suurusega, ilus, mitte liiga klanitud, aga mitte ka liiga räämas, kesklinnas ja selle ümbrusres praktiliselt puudub kaasaegne arhitektuur (loe: koledad majad). Minu jaoks oli Strasbourg alati töökuu highlight, teataval määral oli seal töötamine ka sotsiaalne sündmus ja seltsielu kees hoopis aktiivsemalt kui Brüsselis. Ah, mida me seal alguses tegime, 2004-2005-2006 aasta – sellele on hirmus isegi mõelda. Või tegelikult siiski mitte. Minul. Mõni kolleeg kindlasti kinnitaks, et tema pole kunagi… aga ma ei hakka siin ka üksikasjadesse laskuma ja hoopiski mitte nimesid nimetama. Küll aga võin nimetada, et tollal said tuttavaks ka kõik Strasbourgi nurgatagused ja sillaalused, kanaliääred jne. Imekombel sai töögi tehtud ja niipalju pidi seal kvaliteeti  olema, et välja kedagi ei praagitud (informatiivses korras olgu öeldud, et vabakutselise väljapraakimine on imelihtne). Esimese kevadise vasika hoo vaibudes sai Strasbourg’is edasi käidud, töötegu muutus kindlasti aina kvaliteetsemaks ja kvaliteetsemaks ja seltsielu harvemaks. Aga tore oli seal ikka ja muidugi pole vähetähtis ka asjaolu, et Strasbourgi töögraafik on alati väga kaootiline, vahel pole muud kui üks paaritunnine koosolek päevas. Võib muidugi ka teisiti minna. Aga ajad muutusid, inimesi tuli juurde, paljud neist väga usinad, kokkuhoid surus ka igast otsast peale ja nii juhtuski, et mitmete ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu polnud ma sattunud Strasbourg’i juba kolm aastat. Alguses imestasin, siis kurvastasin, lõpuks leppisin – sest praktilisest seisukohast ongi Brüsselis mugavam käia. Ja töö on ikkagi töö ja eelkõige elatusallikas. Ja töötatakse seal, kus töö on. Vabakutseline töötab siis, kui tööd on. Seda enam ei uskunud ma oma silmi, kui eelmisel nädalal laiutas veebikalendris Strasbourgi nädala viimasel päeval suur sinine laik – ehk lepingupakkumine. Oh sa issanda püha püss, mõtlesin esmalt – sest see ei sobinud mulle ikka kõige vähemalgi määral. Tegelikult pidime ju neljapäeval hoopis lastega perereisile Hamburgi minema (ja kui sageli tuleb ette, et 20-aastane poeg teeb ise ettepaneku perereisile minna?). Murdsin pead, küll mitte liiga kaua, et kuidas nüüd nii korraldada, et Strasbourg’i ära ei ütleks (rahaliselt ka tulus) ja lastega Reeperbahnil saaks ära käia (sellest kirjutan ka, kui käidud). Ja nii ma siis otsustasingi, et käin ikka ära ja sõidan otse Hamburgi. Muidu oleksime neljapäeva hommikul kõik koos kodust läinud, aga nüüd kohtume õhtul.

See kõik oli sissejuhatus. Aga Strasbourg ise oli endiselt armas. Ja nostalgiline. Natuke on vahepeal muutunud ka – trammipiletid on modernsemad ja parlamendi tagumise sissepääsu juurde on ehitatud kole konku, kus ilma badge’ideta inimesed peavad lennujaamaprotseduuri läbi tegema. Ja teine sissepääs on samuti moderniseerunud. Muidu on hoone ikka sama keerulise ja loogikavaba ruumijaotusega, nagu kolm aastat tagasi.

Samas oleks vale väita, et parlamendihoone tekitab nostalgiat. See on siiski töökoht. Samas meenus mulle sealgi igasuguseid asju – ajad, kui kohvikutes veel suitsetada võis ja kui Gregor mul lasteaialapsena kaasas käis, varahommikuse lennuki pealt tulles mitte ei kavatsenudki magada, vaid rõõmsalt voodis üles-alla hüppas ja midagi teha tahtis, samas kui mina poolsurnult silma looja üritasin lasta. Ja ükskord hotellitoa seestpoolt lukustas ja magama jäi ega reageerinud mitte vähimalgi määral minu koputusele, kisale ega helistamisele, nii et lõpuks siiski lastekaitse huviorbiiti sattumisega riskides pidin administraatoril paluma ukse avada. Õnneks oli G nii pikka kasvu, et 8-aastaselt läks ta Prantsusmaal 10-aastase kirja küll, vahel võis isegi 11 öelda. Kõik sõbrad-kolleegid, kes temaga aega veetsid, kui mina töötasin ja kui ta plenaari ajal kabiinis Sarkozy’d käis piilumas (huvitav, kus ta üldse teadis?). Igatahes on väiksest nunnust Grigorist saanud kahekümneaastane mees, kes mind täna õhtul ilmselt mõnda saksa räpi peakorterisse tassib (Hamburgil olevat Saksamaa muusikaskeenel (sa päriselt kasutasid praegu seda sõna??) tähtis koht ja enamik tuntumaid räppareid pesitsevat seal).

Lisaks kõik need väikesed veidi räämas, aga muidu nunnud hotellid, kus kõigi nende aastate jooksul ööbitud. Nüüdki magasin ühes sellises, kohe jaamaplatsil, et oleks mugav. Vaibad narmendasid natuke ja trepiastme küljest pudenes pinde, aga inimesed olid sõbralikud. Tuba oli tegelt suur (ja mõnus), kolmene, parasjagu mahtusin üksi ära. Ilm oli mõnusalt sügissoe, lehed sahisesid, kui linnapoole kõndisin, oleks mul rohkem aega, oleksin kindlasti kauemaks jäänud, jalutanud ja nostalgitsenud. Vahvärk maju imetlenud, Petite France’is tänaval kohvitanud ja pargis hänginud. Mõnes sissetöötatud kohas (mitte kohalikus traditsioonilises, kus vasika pea või lamba naeratus lauale tuuakse) lõunatanud. Taaskohtumise puhuks sõin hommikuks šokolaadicroissanti. Ja pärast tegin erandi ühe ekleeri näol. Loodetavasti meie kohtumine sellega ei piirdunud ja kui nüüd ots jälle lahti, sattun sinna tihedamini. Detsembris, jõululaatade aegu, erilise rõõmuga.

Vanuseprobleem teise nurga alt

Täna leidsin LinkedInist sellise artikli, millega pole muud teha, kui siia ümber kleepida. I can’t agree more, ühest küljest ja teisest küljest, kui olukord kiiresti ei muutu, kas siis pole lootustki, et küpsemas keskeas täiesti elujõuline ja suutlik inimene saaks soovi korral karjääripööret teha? Kas ongi nii, et klammerdu selle külge, mis sul on ja ära mitte üritagi? Ei kõla eriti kutsuvalt. Ma arvasin ikka, et vanuseline diskrimineerimine on Eesti probleem, sest siin mõned keskealised heteroseksuaalsed valged onu Heinod teavad täpselt, kuidas on ja kuidas peab, kes ja millal ja millist tööd teha saab/suudab/oskab – AGA tegu siiski hoopis globaalsemat laadi probleemiga. Informatiivses korras olgu ka öeldud, et lugesin milllagi teadusartiklit (viide ei meenu), mis väitis selgelt, et inimese õppimisvõime hakkab jõuliselt vähenema alles pärast kaheksakümnendat eluaastat, seega – mismõttes diskrimineerite viiekümneseid. Aga aitab lobisemisest ja siin on artikkel ise, autoriks Brigette Hyacinth

I HIRED a candidate with 30 yrs experience. You wouldn’t believe the opposition I got! The HR Manager said he is “too old” and won’t ‘fit into our culture.’ She was not impressed. This guy had been laid off by his previous employer due to restructuring at the age of 53 years. He kept applying for jobs but was rejected for being ‘Overqualified’ which led to his ‘Employment Gap’ reaching almost 1 year. Everyone is looking for that 18 year old with 20 years experience. This guy brought an abundance of experience and taught me a lot that I never learned from all my years in the industry. You can’t Google Experience! Employers if you want the best talent, you need to be considering the ‘OVERQUALIFIED’ candidates. The truth is ‘Overqualified’ is really the code word for age discrimination. AGEISM in the workplace is very real and sadly quite acceptable. Our society needs to change. All that should matter is if the candidate has the right skills and attitude to do the job. It’s time to STOP discrimination on the grounds of a person’s age. Agree?

Jälle läksin liimile…

Mittepidamasaamine jätkub – kohe näha, et puhkus ja aega laialt käes.

Eile lasin end FBs jälle provotseerida – no sa issanda püha püss, KUI PALJU kordi olen ma endale lubanud, et ei lase end provotseerida, eriti veel teemadel, mis puudutavad pagulasi, rassismi jm sellist. Kui vana ma olen ja ikka ei õpi. 375982 korda olen suutnud end korrale kutsuda, aga eile läks täitsa käest ära. Ja kõige nõmedam asja juures on see, et see ajas mind niimoodi endast välja, et isegi korralikult magada ei saanud ja lõpuks võtsin palderjanitabletti, et mitte pärisrahustit võtta, aga kuidagi ikkagi rahuneda ja need mõtted peast välja saada. Loomulikult ütleks mu vaimne ema – ja sellest saan isegi aru, et pole vaja lasta end endale mitteolulistest persoonidest segada. Ma tean ja tean ka seda, et tuld ei tohi võtta ja olen enda käest juba umbes 12 tundi küsinud, MIKS? Aga vastata ei oska. Ma ei teagi, mis teha, kas kustutada üldse oma FB konto, aga sealt saab vahel ka vajalikku infot näiteks Kölni või Brüsseli eestlaste tegutsemise kohta, kust leida kassihoidjat ja messenger olulise suhtluskanalina on ka seal. Ehk saab settinguid niimoodi muuta, et ma mitte midagi ei näe, sest kui ei näe, ei saa ka ärrituda. Vaatan pärast.

Ühelt proualt palusin suisa luba teda tsiteerida, mida ta lubas, ilma nimeta, aga ma vaatan, kas läheb vaja või ei, tema osutus veel kõige rahulikumaks ja püüdis kirgi jahutada. Ühelt härralt küsisin ka luba tsiteerimiseks, aga vastust ei saanud, teda ma ei tunne ka ja kui päris aus olla, siis tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, mida ta öelda tahtis, omal – ja minule arusaamatul – vaimukal viisil väljendada seda, kui halb ja õudne on elu Eestis. Noh, ja mina siis ütlesin nii: Olen juba kolmandat nädalat Eestis ja siin on VÄGA hea ja mõnus, isegi selle üle ei ole õigust kurta, et ilm läks halvaks, sest tükk aega oli suurepärane. Pärnus toimus Weekend ja esimest korda oli mul suur rõõm, et selline festival meie linnas aset leiab. Tänavad noori ja joviaalses meeleolus inimesi täis, linnas melu – äge. Issanda püha püss, päriselt isegi LAst ja Brasiiliast olid saabunud siia selle festivali pärast (mujalt ka, aga need mulle (või tähendab mu lapsele) ette sattunud kõige kaugemad). Ainus, mis mind Eestis segab, on lõputu ving inimeste suust ja ägedad heteroseksuaalsed valged mehed, kelle arvates naine pole midagi väärt, kui ta pole põllu peal nelja last sünnitanud ja pärast 45 eluaastat ei suuda inimene (eriti naine) enam midagi juurde õppida ega karjääripööret teha. See ja vohav rassisim on asi, miks ma päriselt veel tagasi ei tule, aga mitte see, et elu oleks halb. Meil on vähe rahvast ja palju puhast õhku, ruumi on kõigile. Kõnnid paljajalu õues või lähed läbi männimetsa sooja merre inimtühjale rannale ujuma (proovitud Saaremaal ja Hiiumaal), mis sa hing veel ihkad… muidugi, novembris võiks ilm parem olla ja talv lühem, aga kliimavöötme vastu ei saa. Tehke silmad lahti ja vaadake, mida ilusat maailmal on pakkuda! Iseennast tsiteerisin praegu. Ja selle peale üks tuttavpereisa, ka eestlane Kölnist, kes kahe väikese lapse ja prouaga mitu nädalat Eestis puhkas ja sellest rõõmu tundis, rääkis, et tema ka mõtleb, et tulevad varem ikka Eestisse tagasi, kui algul plaanitud, et siin on nii tore ja rahulik ja oma jne. Aga siis läks paar tundi mööda ja hakkasime saama vastu päid ja jalgu. Ah, ma ikkagi tsiteerin prouat, kes lubas end tsiteerida, kuigi tema väljendab end suht viisakalt: (nime ma ei ütle, sest lubati tsiteerida ilma nimeta): Ei taha seda ilusat juttu siin rikkuda, aga millegipärast eesti pered on just välismaal lastega ja paljud räägivad naasmisest, kuid mitte varem kui pensionieas. Isegi need, kes aastast 1988 ära. Ikka leitakse midagi, miks ei saa kohe naasta. 🙂 Mis siis keelab, piirid on ju lahti. Muidu olevat Eestis ikka köik väga hea, areng optimaalne jne… (Ainult et Weekendil olid noored alko- ja narkojoobes. Tartus ja Tallinnas on noortejöugud, kes ei allu korrale. Jpm). Möni lind vist ka veel kusagil laulab, eks näis, kuniks. Parte lastakse välismaalaste poolt nagu suudetakse. Ilus on see elu seal Eestimaal… metsa varsti enam ei olegi. Eestis on hea jah, üks keskpärane riigiametnik saab palgaks 4600€ ja teeb silmad ette isegi keskmisele sakslasele. Millegipärast keegi Eestis elada ei soovi. Turistina käia küll. Netis suukorvistatakse inimesi ja otsitakse hoolega vihakönet. Vabadus missugune, eriti söna- ja ajuvabadus. Eile lasti Saksamaal klassikaraadios pärast 20.00 Eestist kontserti, mis toimus 11. aug, Paavo Järvi dirigeerimisel. Tasuline ühislaulmine jpm on nii omane kapitalistlikule riigile. Rahvas laulab ja kiidab. Osa käis aga hoopis vastukaaluks Vaba Rahva laulu üritusel. Kes planeerib Eestisse tagasi minna ja kes planeerib üldse teise kodakondsuse vötta. Kindlasti on Eestis häid asju nagu oli ka varem. Ja on samamoodi väga halbu asju ning nähtusi. (tsitaadi lõpp, kirjapilt muutmata).

Minu arust pole mujal elades üldse õigustki Eestit kritiseerida. Lisaks tuli kohe loomulikult mängu ka pagulasteema: 1) et Saksamaal enam tänaval saksa keelt ei kuule ja b) valgenahaline inimene on tänaval suures ohus. Mina ei tea, Kölnis kuulen mina peamiselt tänaval ikkagi saksa keelt ja mingit ohtu oma elule ja tervisele ei tunne. Jah, Euroopa pagulaspoliitika on veidi läbi kukkunud ja Merkeli oma eriti, AGA roppuste ja sapi pildumisega teise nahavärviga inimese suunas me seda ei paranda. Õnneks lugesin vastukaaluks Aitame pagulasi grupist, et keegi Tallinna väike lastehoid pakuks tööd kellelegi, kes on viimase 12 kuu jooksul pagulasstaatuse saanud. Midagigi.

Roppused ja sapp avalikus ruumis on mulle lihtsalt vastuvõetamatud, aga rohkem kui see virtuaalvestlus segab mind asjaolu, et ma sellest niimoodi põlema läksin. Mis mul ometi viga on? Äkki ikkagi sooritada virtuaalne enesetapp ja sulgeda FB konto. Või ma ei tea. Mis te arvate?

Milline läppar valida?

Siin ta siis on – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Terve juulikuu ei ühtegi postitust, aga täna juba teine. Aga seesinane on väga praktiline, sest uut läpakat on vaja ja suht kiiresti, eelseisva nädala jooksul tahaksin ta ikkagi ära osta.

Tegin veidike researchi, aga ma ei suuda ikka otsustada, kas MacBook Pro või lihtsalt Macbook või uus Air. Sest Apple’i toodangust ma ilmselt ei loobu. Vaatasin ka Lenovo Yogat ja HP Elite Thinkpad (vist oli selline nimi), aga Windowsile üleminek ei ahvatle. Küsisin Gregori käest, kas tochbariga või ilma. Ta arvas, et ilma (väga tore, kokkuhoid u 200). Ja leidsin ka Quorast, et Touchbari eriti vaja ei ole ja viie aasta pärast on touchbarid ilmselt ajalugu ja nende kasutuselevõtt praegu olla Apple’i vastuseis touchscreenile (miks peaks küll sellele vastu seisma). Harilik Macbook on nendest kõige väiksem (kaal 0,92 kg), mis on minu jaoks oluline, kuna kannan teda enamasti kaasas ja nende mõõtudega mahub peaaegu igasse käekottigi ära. Air 1,3 ja Pro 1,4 kilo. Samas tahaks Prod ja Air (aastast 2011, väga vastupidav) on mul praegu, tahaks veidi teistsugust. Pealegi peab väikese järele Tallinna Valgesse Klaari minema, saadavad ka postiga, aga arvutit ostes tahan kohapeal veel terve hulga küsimusi esitada ja näppida. Lisaks on ekraan 12 tolli, praegu olen harjunud 13-tollisega, Prol ja Airil on mõlemal 13. Ühesõnaga, ma ei tea. Hetkel tundub favoriidiks olevat Pro. Kui ma teda teisipäeval ära ei osta, siis äkki võtan ikkagi väikese Macbooki, sest neljapäeval vaja nagunii Tallinnasse minna. Vaat sellega tegelesin terve tükk aega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Vanal arvutil muud häda polegi, kui et aku on surnud ja juhe peab kogu aeg taga olema, nüüd viimasel kuul on hakanud ka aeglaseks muutuma ja vikerkaarevärviline ketas keerleb üsna tihti. Aga kui ma uue ära ostan ja keegi tahab aitäh eest endale saada 2011 aasta keskpaiga Macbook Airi, mis on täitsa kasutuskõlblik, siis andku teada. Kui ta veel naaaatukene ilma juhtmeta töötas, oli Valge Klaar valmis ta 237 euri eest tagasi ostma. Aga nüüd vist enam ei taha, neil oli seal miski klausel, et 7 (või mingi samalaadne arv) sekundit peab aku pealt töötama.

Vargus Weekendil

Kas ei kõla mitte ägedalt see pealkiri. Umbes nagu „Mõrv Idaekspressis“ või mõni muu maailmakuulus krimka.

Pärnu suve highlight (vähemalt mingile osale elanikkonnast) – Weekend festival sai läbi. Käisin just kohalikus poes – uskumatu, kui väljasurnud on linn. Nagu postapokalüpsis. Sel aastal mulle kohe meeldis, et see festival meie linnas on. Eile käisin rattaga linnas, kõik kohad ägedaid ja vähemägedaid inimesi täis, osad rohkem või vähem joviaalses meeleolus, aga ühtegi ebameeldivat ma ei näinudki. Et mainstream? Nojah, aga mainstream tähendabki ju, et paljudele meeldib. Ja vahepeal ongi vaja festivali, mis oleks mainstream ja kõik mainstream-inimesed kokku tooks. Või mis mitte-mainstream ma isegi olen? Olen lihtsalt liiga vana, et mingitesse striimidesse kuulumine mu jaoks üleliia oluline saaks olla. Gregor oleks muidugi vihanud täiega, sest vanakooli hiphopi austajale (nagu ta ise end määratleb) poleks Weekend kõlvanud teps mitte. Ikkagi vahel on õudselt mõnus, et oled vana ja kuskile määratluma ei pea. Albina aga lustis kõik need kolm päeva. Sai ju ikkagi just 18 ja millal siis veel. Tema on meil küll mainstream chick. Aga kui sa oled nii ilus, aga alles suhteliselt tuisupea, siis muud võimalust peaaegu ei olegi olemas. Samas on ta tubli ja käib Bristoli hotellis tööl – ööadministraatoriks ja viimasel ajal natuke päeval ka. Minu arvates äärmiselt õpetlik kogemus, eriti palganumbrit arvestades. Et miski ameti või eriala peaks ikkagi õppima, kui soovid iseseisva ja sõltumatu inimesena end ise elatada (kunagi tulevikus).

Weekendi aegu peatus meie kuuritaguses telklas (millest järgmiseks aastaks ehitame seljakotimatkajatele ja väikese eelarvega rändavatele tüüpidele mõeldud modernse ja jätkusuutliku kämpingu, aga sellest kunagi hiljem) terve hulk inimesi. Üks seltskond Lätist ja kaks Eestist, kõik toredad ja normaalsed, keegi öösel peolt tulles liigselt ei lärmanud (vähemalt mina ei kuulnud). Suvituskorteris peatusid noored soomlased, kes aegsasti nädala alguses juba festivaliettevalmistusi saabusid tegema. Ka toredad ja normaalsed, kuigi… juhtus nõme lugu. Magan mina rahulikult, kui poole nelja paiku öösel heliseb telefon. Vastan – ei midagi, või tähendab soomekeelne jõmin, aga minuga keegi ei räägi. Panen ära, sama lugu, kokku korda neli. Arvasin muidugi, et need mu suvitajad on, aga mõtlesin, et ju telefon ehk kogemata valib ise. Korra helistasin isegi tagasi, vastu võeti, aga ikka keegi minuga ei räägi. Loobusin ja panin telefoni vaikseks. Uni samas oli läinud, tõusin üles, kooberdasin natuke ringi, sõin (sest täis kõhuga tuleb ikka parem uni) ja uuesti magama heites viskasin automaatselt pilgu telefonile. Nii, nüüd suisa häälsõnum – väga-väga aeglane ja küllalt purjus tütarlapsehääl mitte maailma kõige selgemas inglise keeles rääkis, et neid on röövitud ja helistagu ma neile palun. Mis ma hakkan helistama (proovisin ju enne ka), tõmbasin kahekümneaastase veidi narmendava hommikumantli selga ja läksin kohale (kõrvalkorter ju). Kõik puha purjus, räägivad läbisegi, mis neil varastatud ja nemad kõik uksed lukku pannud ja akna kinni jne. Üks noormees seltskonnast oli eriti agressiivne, püüdis suht selgelt vihjata, et minu käsi on seal mängus („and tis is not sö först taim“). Teised jällegi püüdsid teda rahustada ja veensid mind teda mitte tähele panema – ühesõnaga harilik purjus inimeste mula. Ega ma isegi kell neli hommikul kõige teravam pliiats olnud, ütlesin küll, eriti vastuseks agressiivsele tüübile, et tuleb kutsuda politsei ja vargus vähemalt fikseerida ja avaldus esitada (kuigi ma eriti ei usu, eriti Weekendi ajal, kui ilmselt on linnas hulgaliselt probleeme lahendada, viitsiks mõni politseinik keset ööd nii ähmase vargusejutu peale kohale tulla), aga seda nad eriti ei tahtnud. Ei teinudki siis midagi, läksin koju ära, uni ka enam peale ei tulnud, pidin suisa Xanaxit võtma, et uuesti uinuda. Kaalusin seda asja peas ühte ja teist pidi – kas saab sisse murda nii, et ühtegi jälge sellest uksele ei jää? Ja ukse pärast uuesti lukku keerata? Lukk on seal kõige harilikum. Või ehk oli siiski aken lahti? Või olid nad ise asjad kaotanud ega mäletanud? Ja millest ühe tüübi agressiivsus, selge vihje, nagu mina käiksin oma turistide asjades sorimas ja varastamas (ei käi, ausõna ja lapsed ka ei käi)? Ühesõnaga, järgmisel hommikul nad natuke ikka üritasid mind vältida hoovis ja ega mina ka eriti ei kippunud nendega vestlema, sest polnud päris kindel, mida öelda. Täna hommikul, kui ära läksid ja võtmeid toomas käisid, siis küsin, et öelgu nüüd, kainelt ja ilma emotsioonideta, mis õieti juhtus. Varastatud ikkagi oli – tüüp luges ette tahvelarvuti, bluetooth kõlari ja ühe seljakoti, kuhu siis ilmselt asjad pandi. Rääkis veel midagi oma kroksidest, aga siin ma ei saanud päris hästi aru, mis nendega toimus – need olid tal ometigi jalas. Ja lehes kirjutati ka, et paralleeltänaval oli samal ööl hoovidest palju lahtisi asju kaduma läinud. Ja lahtiste uste tagant ka, kui inimesed samal ajal sees magasid. Meil samas oli hoovis kaks lahtist jalgratast ja lukustamata kuuriukse taga muruniiduk. Need muidugi suuremad asjad, võib-olla olnuks raskem vedada. Tahvli ja kõlari saab ilmselt suurema vaevata võileivahinna eest maha lükata või otse doosi vastu vahetada. Jube nõme lugu, noh, aga ma ikkagi nii väga tahaks selgusele jõuda, KUIDAS ta/nad sisse said. Või oli uks lihtsalt lahti? Ma ei usu, et kellelgi sellisel oleks võti – tähendab, mu võtmeid on poolel maailmal ja neid on sadu kordu juurde tehtud, sest jälle on midagi kadunud, aga ikkagi… mingitele võõrastele varastele ma ju neid andnud ei ole. Ikkagi tahaks arvata, et seda mõttetut lukku on võimalik niimoodi muukida, et midagi pole näha ja pärast üks keerd peale keerata. Mingid võtmelaadsed muukimisvahendid on ehk olemas? Või siis mitte? Või oli siiski aken lahti? Samas akna all ma ühtegi jälge ei märganud, aga väikesekasvuline ja kerge röövel oleks saanud astuda kivi peale ja sealt jälgi jätmata sisse. Või olid vargad mu oma telkimisplatsilt? Kes muidugi pidanuks ka mingil moel sisse pääsema – seda ka ei taha uskuda, nii kenad inimesed olid, pealegi olid nemad ju rannas, festivalil. Issand, kui nõme…ma pealegi ei viitsiks lukku vahetama hakata (terve on ja töötab), sest paari kuu pärast saabub nagunii uus peen välisuks, hakka siis nüüd selle paari kuu pärast. Loomulikult ma ISE lukku vahetada ei oska, peaks kellegi kutsuma, aga üldse ei viitsi, kuigi vahest isa ajaks ka asja ära, luku vahetamine ei nõua erilist füüsilist jõudu vanainimeselt ja mesitarude vahel askeldada ta ju jõuab (á propos, kes tahab üliöko Eesti mett toodetud minu isa mesilaste poolt Karksi-Nuia lähedal)? Ah, ma ei tea, mis teha… praegu vist pigistan lihtsalt silma kinni ja lukustan paar vaheust lisaks. Või paneks riivi, aga see töötab ju ainult siis, kui ise kodus olla? Ja mõelda vaid, et ma ise olin kodus, suvitajate kõrvalkorteris, ja ilmselt ka veel ärkvel, kui mingi mölakas seal nende asjades sobramas ja varastamas käis. Uhh, päris õõvastav.

Abiball 2018

Mu poeg lõpetas eile gümnaasiumi. Saksamaal, Kölnis. Olgu öeldud, et siin peetakse seda palju suuremaks saavutuseks kui Eestis. Või ma ei tea, võib-olla peetakse nüüd Eestis ka. Omal ajal, kui mina lõpetasin (ma ei hakka ütlema mitukümmend aastat sellest möödas on) oli rohkem nii, et, hea küll, kool on nüüd läbi. Samas muidugi eeldati, et gümnaasiumi (tollal nimetatud keskooliks) lõpetavad ikkagi kõik. Minu suhtlus/tutvusringkonnas küll mingeid muid variante ei nähtud. Ja ainsa loomuliku jätkuna nähti ülikooli (Tartus). Või siis Tehnikaülikooli, tollal nimetaud TPIiks või TIPiks (issand, ma ei mäleta). Lõpupidu oli ka selline, et kõigepealt anti teatris (vist) tunnistused ja siis pärast läksid kõik klassid omaette kuskile reserveeritud kohta ja tõmbasid lihtviisiliselt ninad täis. Tegelikult mäletan ma kooli lõpetamisest peaaegu kõige eredamalt seda, et enne pidu korraldati lastevanemate koosolek, arutamaks, mis me siis lastega ikkagi teeme ja mida neile võimaldame. Pärast vanemate pikka arutelu, et kas ostame ühiselt kogutud raha eest neile kolm pudelit šampanjat või äkki isegi viis ( klassi oli umbes 35 õpilast), olla minu isa (tollal vägagi vastuvaidlemist mittesalliv persoon ja väikelinnas suhteliselt tuntud) teatanud, et lõpetage jama, võtame ikka kasti ära. Kastis oli vist 12 pudelit. Mille peale pooled vanemad olla massiliselt minestusse langenud. Kast võeti ära. Ma ei hakka rääkima, mida kõike sinna lõpupeole tegelt vanemate teadmata veel kaasa võeti.

Ja pealegi ei tahtnud ma üldse rääkida aastasadade tagusest keskooli lõpupeost ega sellest, mida sinna võeti või võtmata jäeti. Ütlen ainult, et oli meelolukas pidu.

IMG_1461

Aga tänasest. Ma ütlen harva, et Saksamaal on midagi paremini korraldatud kui Eestis. Ja mitte sellepärast, et Eestis oleks kõik perfektine, vaid sellepärast, et Eesti on minu koht (sõltumata sellest, kus ma tegelikult parasjagu olen) ja kohal viibimata ei leia ma endal olevat õigust kritiseerida.

Seekord tahan aga küll öelda, et mulle meeldis siinne peokorraldus. Vähemalt rohkem kui aastatetagune enda oma. Pidu nagu päris pidu. Lauad, söök, jook. Ja sella taustal käisid lapsed (loe: noored täiskasvanud) laval tunnistust saamas. Enne peeti mõned kõned, aga pikale ei läinud ja ära ei tüüdanud. Oluline tava on, et iga lõpetaja annab korraldajatele ühe laulu, mida mängitakse siis kui tema lavale läheb. Kolmkümmend sekundit, väitis Gregor, aga minu arvates mängiti pikemalt. Oli igasugu muusikat, mõned palad ka mu enda noorpõlvest. Gregor ja tema 50 cent on näha ülimalt amatöörlikus klipis Facebookis. Kui tunnistused käes, toimus söömise-joomise ja suhtlemise taustaks eeskava, mille lõpetajad (või korraldajad) ise kokku olid pannud. Gregor ütles küll, et suuresti sõltub korraldajatest, kelleks on vist aasta noorem lend, kuidas pidu välja kukub, olevat ka selliseid, mis toimuvad kooli saalis võis suisa spordisaalis. Meie oma oli mingis linnale kuuluvas üüritavas peoruumis, millele ei saanud midagi ette heita. Ja mis muuhulgas oli ka maitsekalt dekoreeritud.

Aga mina ise. Ma pole üldse eriline nutunaine. Ma ei nuta, kui mul on raske. Ma peaaegu ei nutnud, kui lahku läksin, kuigi tahtsin ära surra, vähemalt pool aastat või isegi terve aasta. Mul pole ühtegi päris lähedast surnud, nii et ma ei tea, kas siis nutan, aga muidu ma matustel ei nuta. Peamiselt nutan vihast, jõuetusest, abitusest ja enesehaletsusest. Ja seda vahest kord kolme aasta jooksul. Jah, muidugi tulevad mul liigutuspisarad silma, kui vaatan mõnd pisarakiskujat filmi või loen raamatut või kui väike laps, loom või abitu vanur emotsionaalseelt haiget saab, aga üldiselt, MA NUTAN HARVA. Igal aastal võib olla ei nutagi. Ma ei ole see vanem, kes lapse iga edusammu peale heldib, igal kooliaktusel kohal käib, taskurätiku välja võtab ja kõikidelt lapse üritustelt nutetud silmadega lahkub. Ma nutsin, kui Albina oli mul olnud suvel tugilaps ja lastekottu tagasi minnes ütles „ma hakkan sind igatsema“ ja kui teda jõuluks meile tooma läksin ja ta mind kallistas, siis nutsin, jah. AGA täna. Juba L-tähe lähenedes tundsin, et MA HAKKAN NUTMA. Jõudsin teistele patchwork family liikmetele veel öelda, et nüüd hakkan küll nutma. Ja kui Gregor tõusis, et lavale minna ja 50 Cent mängis (no ei ole kurb muusika, ei ole) siis voolasid pisarad ripsmetuššiga võidu. Sa issanda püha püss, viimati nutsin niimoodi siis, kui Gregor lasteaias laulis, pärast sünnitust ka, aga siis, arvan, oli tegu trauma, narkooside ja hormoonide seguga. Uskumatu – vanadus, liigutus, heldimus hormoonid??? Tegelikult on mul hea meel, sest vahepeal tundub, et miski mind ei rõõmusta ega kurvasta, kõik on lihtsalt ühtmoodi normaalne. Nüüd vähemalt selgub, et liigutab küll.

Aga pidu oli tore (lõppes pool 12, pärast mida läksid päevakangelased oma järelpeole, kuhu vanemat põlvkonda mõistetavalt ei kutsutud). Järelpeo korraldus meeldib mulle ka: samuti kutsetega ja oma sõbrad saab kaasa võtta. Ja terve lend on koos (ahjaa, klasse  gümnaasiumi osas ei olegi enam). G-l oli igal juhul kaheksa piletit sõpradele varutud.

Peab ka möönma, et kui Gregor viimasel ajal vabandusega „ma lõpetan gümnaasiumi“ mistahes asju välja tahtis pinninda või peamiselt neid tegemata jätta, siis ma küll iroonitsesin ja arvasin, et nii suur ja eriline see saavutus nüüd ka ei ole, et kogu aeg idamaised kummardusi peaksin tegema, aga tegelikult mõistan selle sammu olulisust ja tähtsust. Mitte sellest seisukohast, et tohutult on pidanud õppima ja vaeva nägema. Tegelikult on pidanud ka paljude tüütute ja tuleviku perspektiivist küllalt mittevajalike asjadega tegelema, mis võib hoopis suurem katsumus olla. Samas oli siiamaani üks kindel tegevus ja vabandus, et „ma käin koolis“. Aga mis edasi? Mäletan seda tunnet, et ma olen nüüd „suur“. Täiskasvanu. Ise otsustan ja ise vastutan. Aga mida selle õigusega peale hakata? Kogu maailm on lahti, aga minna pole nagu kuskile… Legaalse täiskasvanuks saamisega see eriti ei seondu, sest viimased kooliaastad oled tihtipeale legaalselt täisealine. Hüva, vanem ei pea enam puudumistõendeid kirjutama, aga otsust kooli mineku või minemata jätmise üle (kui see ei muutu pidevaks) eriliselt elumuutvaks siiski nimetada ei saa.

Tulin koju, tuju rõõmus ja miskipärast hakkas trammis kummitama see laul:  Je ne veut pas travailler!

Samas värske elluastuja võiks midagi ikka teha tahta. Kui küsite, mis edasi, siis praegune plaan on selline: pool aastat vabatahtlikku sotsiaalaastat (see on midagi sotsiaalteenistuse sarnast) siinsamas Kölnis. Siis kott selga ja rändama (esimene sihtpunkt Kanada, edasi muud Ameerikad, vähemalt pool aastat ära, vahest pikemaltki). Ja siis edasi õppima, hetkeseisuga informaatika, algul rakenduslik, siis stuudium (siinses mõistes vist akadeemiline pool või magister). Vaat see koolijärgne gap year ja rändamine on asi, mida isegi natuke survestasin ja mille suhtes kadestan tänapäeva noori ja endaealisi Lääne-Euoopa inimesi – seda meie keskkooli lõpetamise järgselt teha ei saanud. Muidugi, NSVLiidu avarustel olnuks ju võimalik rännata, mõned seda mingitel uskumatult ebainimlikel tingimustel ka tegid (loomavagunite saatjad, olen kuulnud), aga mind kuidagi ei tõmmanud, tegelikult võinuks, ainuüksi loodusliku mitmekesisuse mõttes ja tõele au andes olid kõik NSVLiidu nurgatagused täis väikesi huvitavaid rahvakilde, ilmselt oleks reisimisekski leidnud mingi vähemekstreemse viisi kui loomavagun. Raudtee näiteks oli täiesti olemas. Ma olen isegi ükskord üheksakümnendate alguses rongiga Riiast Kiievisse sõitnud. Aga selline reisimine tuleb noorelt, nüüd ja kohe ära teha, sest pärast enam ei viitsi. Minusugune mugavusega harjunud vanamoor niisama naljalt üle kolme tunni lennukis mitteäriklassis veeta ei soovi (ja kuna ma äriklassi endale enamasti võimaldada ei suuda, siis ma kaugele ei reisi), üldse lähen ainult sinna, kuhu rongiga saab – mis tähendab, et mitte kaugemale kui viietunnise rongisõidu kaugusele. Ja Eestisse ka, lennukiga. Aga see pole rändamine, see on kojuminek. Oma gap year mul pärast keskkooli muidugi oli. Kuna kohe ülikooli sisse ei saanud (kavatsesin minna Peterburgi, aga mu vene keel..), siis hängisin aasta Pärnus, alguses mitu kuud niisama ja siis töötasin pool aastata isa tollases tööjuures, lüües tihti lahinguid teemal, mida pean tegema ja mida mitte (ma ei tahtnud eriti midagi teha ja tal oli ilmselt veidi piinlik ka, et mind seal niimoodi pidas, aga vana hea nõuka aeg, ikka tehti nii). Olulist silmaringi ja maailmatunnetuse avardumist selle aasta jooksul küll ei täheldanud.

Viimaks avastasin ka, miks oli kasulik pojaga aastaid lahinguid lüüa, kas peab prantsuse keelt õppima või ei. Nüüd saab vähemalt öelda „emaga suitsetama?“ nii et ükski sugulane aru ei saa. Kuigi ilmselt leidub hulgaliselt vähem aeganõudvaid ja mitte nii kulukaid viise omavahelise salakeele väljatöötamiseks.

PS. See ei ole veel see postitus, mille lubasin kirjutada pojast ja sellest, miks ta meeldiks mulle ka siis, kui ta minu laps ei oleks. Sest oma laps peab ju igal juhul meeldima, isegi kui tegelikult ei meeldi.