Eesti rassismi kants? Passiiv-agressiivne ving

Õudne ving tuleb nüüd. Ja ma ei viitsigi olla korrektne, sest olen lihtviisiliselt kuri. Nagú te võib-olla teate, olen ma tavaliselt seisukohal, et oma päriskodu, minu jaoks siis Eestit pidevalt kritiseerida ja maha teha on nõme, eriti kui ise mujal elad. Aga nüüd ma olen vihane. Jah, ma ei tea täpselt, mida seadus ütleb ja kuidas ning millistel tingimustel on mingit vormi kandval persoonil õigus inimeselt dokumente küsida ja võib-olla tal oligi õigus, aga ikkagi. Kuulake….

Kes teavad ja kes ei tea, aga Albina on meil keskmisest eesti kartulikoorest (sorry, bear with me) tunduvalt tumedama ja värvikama välimusega. Noh, selline, et itaallaste koolis kus ta käib näeb ta välja täpselt nagu üks paljudest ja kui me kunagi koos hambaarsti juures käisime, siis küsis hambaarst “tahate ikka tõesti inglise keeles rääkida, mitte hispaania või itaalia?” Ja palju pisem on ta ka kui keskmine eestlane.

Niisiis, saabusime eile Tallinna. Vahemärkusena olgu öeldud, et ikka peab vist Ryanairi kasutamisest vahepeal pausi pidama, eile need klienditeenindajad jälle ei saanud aru, et “klient on kuningas”. Ühesõnaga, saate aru, ma olin tige kõigi ja kõige peale. Ei, ma ei solvanud ühtegi stjuardessi, hoopis nemad katsusid mind solvata, aga see selleks, kui ostad odavat, siis sind ka koheldakse kui odavat :(.

Olime juba Tallinnas, väljunud saabuvate lendude saalist, ükski piirivalve, tolli ega muu töötaja meid ei peatanud. Tavalises ootesaalis, seal kus vastutulijad ootavad, läksin mina automaadist raha võtma, Albina istus samas lähedal pingil. Äkki astus tema juurde mingi vormikandev mees (ma ei jõudnud selgust saada, oli ta politsei, toll, piirivalve või hoopistükis lennujaama turvas) ja küsis (vist inglise keeles), kas A räägib vene või inglise keelt (esiteks ajas see mul harja punaseks, me oleme EESTIS, küsi ikka eesti keele kohta kõigepealt) ja siis dokumenti. Mina sekkusin ja küsisin “milleks?”, eesti keeles loomulikult. Tüüp vastu “teie tütar?”, mina jaatasin. “Siis pole vaja,” teatas tüüp, pööras kohutavalt kiiresti ringi ja kadus. Ma tahtsin tema poole pöörduda ja teada saada, kes ta on (tähendab, et mis ametkonda esindab) ja mida ta täpselt tahab (ok, kui teil on käimas salaoperatsioon ja te otsite väikesekasvulist tõmmumat 16-19 aastat tütarlast, siis sa ei pea mulle kogu operatsiooni sisu ette kandma). Aga ennast tutvustama ja teatama, mis ametkonda ta esindab ikkagi vist peaks. Jah, mind peatati Pariisis rongist maha tulles ainsa persoonina ja küsiti dokumente, aga isegi siis ütlesid nad, et esindavad prantsuse politseid ja küsisid, kas ma prantsuse keelt räägin. Pean möönma, et olin ebameeldivalt üllatunud, sest mina, kes ma näen igas Euroopa linnas välja nagu kohalik ja inimesed tormavad massiliste hulkadena minu käest teed küsima (kunagi oli meil sõbrannaga Pariisis juba sportlik huvi “kes järgmisena tuleb”) ja nüüd siis selline asi, kogu rongist maha roniva massi hulgast just mina, aga ilmselt otsiti siis pikakasvulist vastavas vanuses ja teiste minu tunnustega naist… pealegi oli see ikkagi kohe rongi juures, kus põhimõtteliselt on dokumendikontroll kuidagi põhjendatud. Jah, ma tahtsin küsida miks, aga ei julgenud… . Ja ükskord šveitsist tulles kontrolliti rongis kõigi umbes 30 kuni 50 aastaste naiste dokumente, kogu ülejäänud mass jäeti välja. Vahetevahel on see põhjendatud, aga meie oma väikeses koduriigis, niimoodi sünnijärgsele eesti kodanikule, kes räägib puhast eesti keelt kallale karata on minu arust ikkagi nõme. Jah, ma ütlen välja, RASSISTLIK. Võib-olla ongi hea, et me hetkel Kölni rahvaste paablis elame – arevstades viimatisi tendentse, pikas perspektiivis saaks A võib-olla oma  võõrapärase välimuse pärast veel kannatada.

Ja miks siis minu sekkumise peale kohe lõpetada? Äkki ma olen hoopis inimkaubitseja ja parasjagu värske noore müüdava lihaga saabunud… kust sina tead, et ma tegelt ema olen… et kui juba hakata tähte närima, eks vaadanud siis meie mõlema id-kaardid üle. Ah, ma olin lihtsalt tige. Ja nii kiiresti minekule pöörata, selgelt oli näha, et minuga vestlemisest ta huvitet polnud.

Ma ei taha, et kõik oleks ühtemoodi, ma tahan, et kultuurid säiliksid, “unity in diversity” – või kuidas see ELi loosung kunagi oligi, näiteks vaatan suure pettumusega, et Brüssel on nii inglisekeelseks muutunud, kahetuhandeneljandal, kui seal käima hakkasime, oli see ikka hoopis rohkem prantsuskeelne linn. Ja tahan, et säiliks eesti keel ja kultuur, aga selliste keele- ja kultuurikandjate läbi, kes selle keele ilu ja kultuuri eripära ka mõistavad, mitte töllide poolt, kes teeksid Eestist “väikese valge riigi.”  Mulle on kogu aeg meeldinud Tõnus Mägi “Koit“, ikka kuulan seda vahel, aga Mäksi viimase väljaütlemiste  valguses ei kõla see enam mitte niivõrd rahvusromantilise vabaduselaulu, kuivõrd marurahvusluse hümnina.

Ahjaa, kõik, kes te siia sattute, palun, palun, öelge kommentaarides, kuidas teile tundub, kas ma lihtsalt pirtsakalt reageerin üle või on mul vähemalt mingigi point üle reageerida. Sõimu võtan vastu, suisa heal meelel.

 

Advertisements

Kus ma siis ikkagi elama peaksin?

Kõige kodum kodu, mis mul on
Kõige kodum kodu, mis mul on

Veel mõne aja (nii umbes viie aasta) eest oli mul PLAAN – et lähen Eestisse tagasi kohe, kui aeg küps, mis pidi juhtuma küllaltki varsti. Ja ma nii väga tahtsin! Mis on isegi kummaline, arvestades, et rääkisin juba lasteaias (sügaval nõukaajal), et mina „emigreerun“. Seda sõna teadsin ainult sellepärast, et isal oli üks sõber, omaaegne dissident ja aktiivne riigivastane (vahepeal istus vangiski), kes tahtis elu eest Kanadasse saada, kuhu tema oma isa jällegi pärast sõda sattunud oli. Ilmselt siis vanainimeste juttudest oli peenelt kõlav sõna mulle kõrva jäänud, aga ma ikkagi teadsin ka, et see tähendas „lähen välismaale elama“. Alati, kui nimetatud härra meil külas käis, tuli emigreerimine jutuks. Lõpuks ta sinna ka sai, aga alles kaheksakümnendate teises pooles, kui Gorbatšov võimule tuli. Tema isa oli selleks ajaks kahjuks juba teises ilmas.

Aga tegelikult tahtsin ju arutleda teemal, kus ma siis ikkagi elama peaksin. Ülaltoodud lapsepõlveplaanide valguses tundus mulle endalegi imelik, et nii väga Eestisse tagasi tahtsin. Aga nii see oli, plaan oli kindel ja soov selge. Ilma mujal elamata poleks ka Eesti eelistest aru saanud. Ikka oleks jäänud kripeldama, mis ja kuidas võinuks olla, kui oleksin ihaldatud „välismaale“ saanud. Samas on ammutuntud tõde, et inimesed teevad plaane, jumalad naeravad. Nii ka seekord. Jumalatel ilmselt on minuga mingi teine plaan, milline nimelt, on hetkel vist ainult nendele teada. Sest minu kindel plaan lendas pauguga vastu taevast. Nüüd ma enam pikaajalisi plaane ei tee. Vaatan, mida elul on mulle veel pakkuda, võtan vastu, mis meeldib ja mis ei meeldi, noh, las see jääb…

Ühest küljest pole mul ju Kölnis mitte midagi viga – mulle meeldib see linn, siinne mitmekesisus, rahvaste paabel ja elanike vabameelsus (muuhulgas on Köln ka Saksamaa geipealinn). Olen jätkuvalt veendunud, et minusuguse ekspati jaoks, kes kohalikku keelt meisterlikult ei valda ja eriti ei vaevu ka, on see üks parimaid (kui mitte kõige parem) koht kogu Saksamaal. Siinsed elanikud on lahked, sõbralikud ja avatud; põlised kölnlased on uskumatult uhked oma Kölni päritolu üle ja räägivad oma väikestes vanades kohalikes kõrtsides (kus mõnes võib siiamaani suitsetada) oma kölschi, mis on kohalik dialekt ja joovad Kölschi, mis on kohalik õlu. Aga kõigest hoolimata ei jõua ma ära oodata, millal mõlemad lapsed on kooli lõpetanud, et ma poleks enam sunnismaine lihtsalt sellepärast, et keegi käib siin koolis. Võib-olla ma ei lähegi siit kuskile, aga võib-olla kihutan kohe kõige nelja tule poole. Kõige mõistlikum ja praktilisem lahendus oleks Brüssel, see on nagunii mu teine kodulinn siinkandis ja töö ka seal. Samas olen kogu aeg tahtnud Šveitsi, sinna võiks minna, prantsuse keelsesse ossa eriti või Prantsusmaale. Aga Eestisse tagasi? Ilmselt kohe ei lähe. Viimasel ajal olen märganud, et mitme riigi vahel elatud aastatega on minust saanud selline kosmpoliit, kes on ühtaegu kodus igal pool ja mitte kuskil. Mitte et mul Eestis midagi viga oleks, mul on seal sõbrad (ilmselt ainukesed pärissõbrad), vanemad ja oma kodu. Seal on tore käia, suvel pikalt olla (sel aastal suisa kuus nädalat). Aga mida aeg edasi, seda enam tundub, et natuke olen ikka võõras ka. Inimeste mõtted ja seisukohad – ma nagu jagan neid, aga päriselt ei jaga ka; nagu saan aru, aga ei saa ka. Täpselt sama lugu on nii Kölni kui Brüsseliga. Olen igal pool kodus, aga ei ole ka. Üha enam mõtlen, et ma pole viisteist aastat tervet novembrikuud Pärnus veetnud. Mis ma seal teeksin? Hea küll, istuksin kodus küdeva ahju ees ja tõlgiksin krimkat. 10996037_1001652653178497_5229107791487553941_n

Riisuksin hoovis lehti, jalutaksin inimtühjal rannal. Suurepärane! Ja kui kellelegi külla tahan minna, siis on seal paar vana head läbiproovitud sõbrannat ja vanemad ka. Aga kui tahaks kuskile minna? Baari või restorani või kohvikusse, kus ma poleks ainus külastaja. Novembrikuises Pärnus ei saa selles nii kindel olla. Jalutada kord aastas keset päist päeva läbi inimtühja Koidula pargi kesklinna on mõnus, eriti kui vihma ei saja, õhk on karge ja mahalangenud lehed sahisevad. 12107873_1073909849286110_5868276040407264021_n

Aga kell kuus õhtul pilkasesse pimedusse mattuv inimtühi peatänav on masendav. Sel aastal märkasin esmakordelt, kui vara Eestis praegusel aastajal ikkagi pimedaks läheb. Kuu alguses ootamatul töösutsakal Tallinnas käis tabas mind ebameeldiv üllatus, kui kell viis tööpäeva lõpetades selgus, et väljas valitseb täielik ööpimedus. Suvel on Eestis  valgusega jälle hästi. Ühesõnaga, ma ei tea, ma lihtsalt ei tea, kus ma õige peaksin elama. Olen kaugel sellest, et Eestit kiruda ja rääkida, kuidas seal ei ole võimalik elada ja riik on nõme ja rahvast ei aita (omad vead muidugi on, aga kus neid poleks). Igal pool on võimalik elada ja Eesti pole halvem kui enamik teisi Euroopa riike, paljuski parem ja lisaks sellele kodu, juured, isamaa. Öeldakse, et isamaaarmastust ei olegi kõigile antud ja nii ta on – mul on ilmselt leigelt, aga natuke ikka olemas. Liiatigi arvan, et mujal elades on oma kodumaa (kui see just Põhja-Korea või muu hullumeelne diktaatorriik ei ole) kritiseerimine ja maha tegemine suisa lubamatu, tahaks lausa öelda labane ja madal. Kui kunagi pensionile jään, lähen kahtlemata Eestisse tagasi (sest poja pakutud vanadekodu Šveitsi alpides hakkab kuidagi käeulatusest välja libisema), sest kus mujal on mul nii mõnus suur maja, kus rahulikult kuldsete tüdrukute pansionaati pidada või siis endasuguse papiga segamatult askeldada. Aga enne seda ei ole nii kindel. Ma pole enam harjunud pimeda ja külmaga (mitte et Kesk-Euroopa mingi troopiline oaas oleks, aga lund vähemalt enamasti ei ole ja temperatuur alla nulli ei lange). Ja õhtul kell  viis siiski kottpime ei ole. Ja tänavatel on inimesed. Kohvikutes ja baarides ka. Kuidagi pealiskaudne põhjus elukoha valimiseks? Aga nii ma praegu tunnen, ma tahan Eestis käia, aga võib-olla mitte kogu aeg elada. Ja siis veel see mehe küsimus – kuidas peaksin ma leidma endale Eestist mehe, kui neid on seal vähe ja need, kes teoreetiliselt kvalifitseeruksid, on juba mitmekordselt võetud. Või siis hakkavad tasakesi ära surema. Take it or leave it – ehk on see veidi arvestatavam põhjus, miks ma veel ei saa tagasi minna. Pealegi võiks loota, et jumalatel on minuga veel mingi kolmas ja hoopis ägedam plaan. Mina olen igal juhul pakkumistele avatud ja 2,5 aasta pärast taas vaba ja valmis minema kuhu iganes soovin. Aga kus teie tahaksite elada?

Peatage lennuk, ma tahan maha minna

lennukIlmselt on igaühel rääkida mõni lugu viimasel hetkel imenippidega lennukile jõudmisest, kinnisest väravast sisse murdmisest, lennule kutsumisest, mida minuga näiteks ikka vahel juhtub ja kunagi eelmises elus läks suisa nii, et pidime mehega nädalavahetusel Genfis kokku saama, mina tulin Montreux’st rongiga aga tema Frankfurtist lennukiga. Väljalend hilines, istus teine ajalehega väravalähedasse kõrtsi ja sinna ta jäi. Väidetavalt olla kaks korda kutsutud, aga ei midagi – härra ei kuulnud. Lufthansa oli lahke, pani ta omal kulul lennujaama hotelli magama ja vahetas pileti tasuta ümber. Ja mina olin Genfi hotellis tige nagu herilane. Kaks õhtut ainult oligi ja nüüd üks mokas…aga kõik see on poisike loo kõrval, mis juhtus ühe minuga kolleegiga (tõestisündinud ja mul on natuke isegi kahju, et mitte minuga).

Nagu teada seisneb meie töö mööda ilma kihutamises ja siin-seal asjade tõlkimises. Minu kihutused on lühemad ja rongiga aga enamik kolleege kihutab Eestist ja lennukiga. Ja vahel juhtub, et muutused toimuvad viimasel minutil.

Refereerin: istun lennukis, pole jõudnud veel telefoni lennurežiimile lülitada. Saabub sõnum. Vaatan ja ei usu oma silmi, „Urgent!“ Ütleb, et pole täna mind Luksemburgi vaja. Lennuk liigub. Pöördun kolleegi poole. „Sina ka said?“ Sai. Lennuk liigub. Otsustan, et ei taha lennata. Kolleeg tahab, sest tal on äraantud pagas. Minul ei ole. Lennuk liigub. Pöördun stjuardessi poole, seletan, et tööd ei tule, lennata pole vaja. Mul on käsipagas. Stjuardess jääb täiesti rahulikuks, küsib piloodilt. Lennuk ikka liigub. Mina igaks juhuks ringi ei vaata, ei taha kaasreisijate nägusid näha. Piloot on nõus. A propos, piltoot on naine. Lennuk peatub. Stjuardess helistab lennujaama. Lennuk ruleerib tagasi. Jee, päriselt, see juhutb! Auto tuleb vastu, sealt astub välja kohalik lennujaamateeninduse tšikk ja viimaks saan oma ärateenitud sõimuvalingu kätte, et mida endast mõtlen jne jne jne. Stjuardess sekkub, kinnitab tšikile, et kõik on korras ja röökimiseks pole põhjust. Saangi maha ja lennuk lahkub. /refereeringu lõpp/

Lufthansa, 12 points! Maismaateenistus: zero points! Uskumatu, tänapäeva terrorismiajastul, mõtleme me pärast koos. Tegelikult võinuks ju pommi lennukisse jätta, näiteks nii, et algul otsustad end ka õhku lasta, siis tundub elu äkki armas. Või mida iganes. Millise vastutuse võttis/julges võtta Lufthansa piloot. Ja kui inimlikult mõistev suhtumine, sest mingit kohustust tal selleks küll ei ole. Käesolevas situatsioonis. Samas mingid reeglid peaksid ju olema, millal tohib lennuki peatada. Kui keegi märatseb või sureb, näiteks. Äkiline haigushoog, sünnitamine. Hetkel polnud küll mitte ühegagi tegemist ja seepärast lähebki sellele nimetule naispiloodile mu imeline imetlus. Kogu saksa rahva renomee tõusis mu silmis hetkega, sest vahel on nende puhul just nimelt selline mulje, et teeksid ju küll, aga ei saa sest reegel on selline ja reegel keelab, käseb, poob ja laseb. Inimlikkus ja vastutulelikkus? Nõrkadele või ületähtsustatud. Aga vaat nüüd… ja tõesti kahju, et see minuga ei juhtunud. Samas, ma ei tea, kas oleksin julgenud lennuki peatamist paluda. Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et kõnealuse kolleegi näol on tegemist äärmiselt meeldiva ja malbe naisterahvaga, kes kisendades oma õigust küll taga ei aja. Lihtsalt, et oleks nimetatud.

Lähen ise ka täna Lufthansa peale, et Eestisse sõita. Peatama vist lennukit seekord ei hakka :).

Not just for mail order fuck buddies

Tegelikult on uskumatult hea, et härra, kellega ma eile kohtusin ei kirjutanud Tinderisse oma pikkust, sest vastasel korral oleksin ta kohe kõlbmatuna kõrvale lükanud ega kohtunud peaaegu kõige huvitavama inimesega, kellega viimasel ajal üldse kohtunud olen. Uskumatu mees, esimene ülikoolikraad füüsikas, teine antropoloogias, kolmas ma ei mäleta, mingi digitaalasi, käinud 1993 aastal Eestis mingil olulise tähtsusega tollasel purjetusvõistlusel või oli see miski ülemaailmne regatt, mis esmakordselt läbis Balti riike, sõitnud jahiga kuskilt, jälle ma ei mäleta kust, Austraaliasse, uputanud jahi India kandis, sellelt reisilt edastanud peaaegu esmakordselt maailmas reaalajas toimuvat (miski paarkend aastata tagasi). Omanud paljut ja kaotanud kõik või peaagu kõik. Inglise upper middle class või midagi sarnast igal juhul privilegeeritud ja turvatud päritolu. Ja praegu elab – matkabussis, Kölni kesklinnas. Ka see on osalt projekt, aga mitte ainult, oma sõnul “ostab aega”, et oma produktsioonifirma taas üles töötada. Ja buss on pargitud sõbra stuudio kõrvale, kus saab töötada ja hügieenitoiminguid teostada jne. Vaatsime bussi ka üle, 6 ruutmeetrit, väga kompaktne ja läbimõeldult sisustatud, saab elada küll, noh, mina ei saaks, kui siis kuskil looduskaunis kohas või mere kaldal sooja ilmaga korraga nädal aega. Seda muidugi saaksin, oleks isegi tore ja romantiline ja mida kõike.

Veetsime koos imelise päeva, tegelikult läksin kell 14.00 korraks kohvile, et ajame natuke juttu (ta ütles küll, et on must kõvasti lühem, aga kohvi võiks ikka juua). Aga oli uskumatult äge, põnev, huvitav ja natuke isegi erutav, nii et jõime mitu klaasi veini, paar hot toddyt (sest härra oli külmetanud), sõime nii lõuna kui õhtusöögi koos ja lõpuks 11 paiku õhtul istusin ratta selga ja kihutasin rõõmsa ja rahulolevana koju tagasi.

Muidugi me räääkisime oma lahutuselugudest, sest inimesed, kes tutvumissaitides kohtuvad ikka räägivad. Huvitava paralleelina tooksin välja, et tegu oli juba teise mittesaksa härraga, kes oli oma sakslasest prouaga tutvunud kuskil muus riigis, tema siis Inglismaal ja teine härra L-Aafriks, hullumiseni armunud, abiellunud, lapsed saanud, aga kõige selle vahepeal tulnud vastleitud/või siis mitte enam nii vastleitud armastusega viimase kodumaale ehk Saksamaale ja siin, oma harjunud keskkonnas olla proua muutunud, mitte küll otsekohe ja pauguga, aga aegamööda, mis viinud suhte vindumisele ja lõppenud lahkuminekuga. Ei, kumbki härra ei väitnud, et nendel asjas süüd ei olnud. Aga sarnased olid lood küll. Mõlemad härrad ka veidi boheemlusele ja ekstreemsusele kalduvad, juttude järgi prouad siiski mitte. Huvitav fenomen, puudutab    see ainult saksa naisi või meid kõiki? Tagantjärele tarkusena olin mina ka Eestis teistsugune kui siin, aga enesekriitiliselt võib öelda, et ma olin vastik mõlemal pool. Eestis, sest see oli “minu maa” ja selle kohta ei tohtinud mitte midagi öelda, ka konstruktiivne kriitika oli keelatud ja Saksamaal sellepärast, et kõiges, mis siin riigis minule meelepärast polnud, näiteks kaaridimaksete võimatus paljudes meie jaoks arusaamatutes kohtades, oli ju läbinisti eksi süü.

Minu enda ja härra lahutuselood olid sarnased selles osas, et olime kumbki oma suhtes olnud see prints või siis printsess, kes teadis, mis tervele perele hea on, aga ei hakanud targu teiste käest küsima. Kuni selgus, et äkki ei teadnudki… Kolmandas isikus, stiilis “and what did the princess do then…” oli ka väga lahe neid asju arutada.

Osa inimesi arvab siiamaani, et tutvumissaitidel on ainult katkise tiivaga linnud, kahtlased perverdid ja muidu nõmedad. Aga ei ole. Kakskümmend (või issand ise teab kui mitukümmend) aastat tagasi võis see nii ju olla, aga nüüd on need kohad normaalseid inimesi täis. Sest kus peaksid keskealised siis üldse tutvuma? Mina näiteks kohvikus ega baaris võõrastega rääkima ei hakka (my bad, ma tean), aga paljud teised reserveeritumate ja tagasihoidlikumate rahvuste esindajad ka ei hakka. Teatris, kontserdil ega näitusel ka mitte. Samas kui sümpaatne isend minu poole peaks pöörduma, oleksin aldis. Muidugi on saitidel omad perverdid (peenisepilt) ja katkise tiivaga linnud, need neljakümnendate lõpus-viiekümnendate alguses üksildased naissoost sotsiaaltöötajad (üldistus, tüpaaž, noh), kellega mu sõber (aka “mees, kes ei tahtnud minuga magada”) tegelikult üsna julmalt mängib – korjab nad üles, on uskumatult kena, hoolitsev ja huvitundev, annab veidi lootust (ma ei saa aru, miks) ja siis ei paku mitte midagi (isegi seksi mitte). Aga prouad vaatavad talle suhu nagu kukuks sealt kuldmune (vahel kukubki) ja varsti lahendus nende üksildusele. Aga ei tule. Minul on temaga koos mõnus, sest ta on tark, atraktiivne, mängib klaverit (see on mu jaoks uskumatu turn-on, aga tema puhul möödanik)  ja vahel meie huumorimeeled kattuvad. Ma ei hakka küsima, miks ta seda teeb. Sest ma võin temaga karistamatult flirtida, kutsuda teda endaga kohtadesse, kuhu oleks hea keegi kaasa võtta (tuleb alati), tema kutsub mind kohtadesse, kus tahab end atraktiivse naise seltsis näidata (ja jätab lahtiseks vastused küsimustele, kas me oleme paar). Imelik, aga nii see on. Mina ju tean, milline ta tegelikult on, aga teised ei tea.

Tutvusmissaitide juurde tagasi tulles – jah, need on normaalseid inimesi täis. Ja paljud tegelikult otsivadki niisama sõpru või kontakte, sest maailm on üksikuid ja üksildasi inimesi täis ja nende hulk üha kasvab. Kui ma oleksin Eestis, siis oleks mul vanad sõbrad ümber ja ma ei peaks uusi kontakte otsima (meest minu jaoks Eestis nagunii ei ole, neid on lihtsalt nii vähe seal), aga välismaal küll. Ja kui muud ei leia, siis lõbusat ajaveetmist ja huvitavaid tüüpe. Ja pealegi, mulle uskumatult meeldib inglise keelt emakeelena kõnelejatega selles keeles rääkdia, eriti veel, kui nad on britid ja korraliku haridusega. Muuhulgas kinnitas see kohtumine ka mu veendumust, et vaesus (või ka rikkus) pole mitte raha olemasolu ega selle puudumine, vaid meeleseisund.

 

 

 

 

Mutid Pariisis ehk laste kultuuritapp

22686776_1963812943891810_1434318857_n(1)
Tuileries’ aed

Tegelikult olen tahtnud selle sügise jooksul juba nii mõndagi kirjutada, esiteks Eestist pealkirjaga “Estonia through the eyes of a deserving foreigner”, milleks muuhulgas sain innustust Ritsiku kunagisest postitusest, kus ta rääkis sellest, et Eestis enam peale restoranide ja spaade muud ei olegi, vähemalt blogidest polnud ta muud leidnud. Ja tõsi ta kipub olema, mitte et mul spaa ja restorani vastu midagi oleks, kaugel sellest, aga Eesti on ikka nii palju rohkem kui ainult need. Ja kuidas seda näeb inimene, kes on siin päriselt esimest korda. Osalt on asi muidugi ka selles, et “deserving foreigner” pole ikka veel mulle saatnud oma ilusaid soo-raba-mereranna pilte ja videoklippe mida ma suurima heameelega siin ära kasutaksin. Siis isiklikumatest ja intiimsematest asjadest nagu “Mees, kes ei tahtnud minuga magada” ja “Keskealise seiklused kohtingusaitidel”, aga need kõik nõuavad ju aega ja keskendumist, aga kumbagi hetkel eriti ei ole. Aega eelkõige selle tõttu, et tööd on jube palju (mis on väga hea, selle üle ei kurda ma mitte kõige vähemalgi määral), ikka eesistumine ja puha, küll saab pärast prokrastineerida, vabakutselise värk, nagunii seda ihaldatud prokrastinatsiooni liiga palju lubada ei saa. Ja kogu aeg on veel miski jutukas ka tõlkida.

Täna pole kedagi kodus, üks laps on läinud koolivaheajaks Eestisse ja teine sõbranna juurde (jube mõnus!) ja ühtegi romantilist kohtumist pole ka õhtuks ette nähtud (enam mitte nii mõnus), seega on paras aeg vähegi pildil püsimiseks teha kiire postitus muttide nädalalõpureisist Pariisi. Esiteks valmistasin üksi kodusoleku puhul endale sellise imelise magusroa: IMG_0321 Kõik tervislik ja LCHF.

Aga Pariis. Meil on ühe sõbrannaga olnud aastaid kombeks teha sügisel lühike tripp pealkirjaga “Mutid Pariisi”, tavaliselt oleme käinud kahekesi, vahel on keegi veel kampa juhtunud. Paar viimast aastat jäi küll vahele, aga nüüd sai traditsioon õnneks taastatud. Seekordne reis oli suuresti ka laste kultuuritapp. Ega nad suurt vastu ei ajanud ja olid täitsa rahul. Kesksel kohal seekord Musée d’Orsay, sest eelmine kord, kui kahekesi käisime oli meil aega umbes kakskümmend minutit. Ei olnud piisav. Nüüd veetsime seal mitu tublit tundi ja igav polnud kellelgi.

IMG_0184

 

Albina “Romantilise elu muuseumi” õuel. 22768316_1719765451367210_61411449_o

Õhtusöök Montmartre’i vanimas restoranis Le Bon Bock, aastast 1879, kus kõik tolleaegsed tähtsamad Montmartre’i boheemlased aega veetsid. IMG_0284

 

Koht oli äärmiselt autentne ja uskumatult äge ja seal laulis Edith Piafi koopia (peaaegu). Proovisime ka kuulsusrikast absinthi, aga katust eriti sõitma ei viinud (isegi lapsed said, aga neile eriti ei maitsenud). Lisaks oli mulle eriti südamelähedane asjaolu, et kohta pidasid küpses eas prouad (üle 60 kindlasti), mis täitis mind kuidagi veendumusega, et igas eas on kõik võimalik (ma tean küll, aga vahel peab end veenma). Julgen igal juhul soovitada! Saime sealt veel väga stiilse käsitsikirjutaud arve: IMG_0288 mis mind alguses nii uskumatult inspireeris, et jagasin teist suisa FBs ja uurisin, kes  viimati on selliseid saanud. Aga pärast hakkasin mõtlema, et ega see käsitsikirjutatud  nüüd nii harukordne ka pole, lihtsalt Eestist saabunud digiinimesed tekitasid segadust.

Ja lõpuks veel paar pilti mutist Pariisis ja kuldkollasest purskkaevust Musée des Beaux Arts kõrval:

Hotell oli Montmartre’il ja sealt ka see kohvik: IMG_0081

Pildid on nagu nad on, aga kui ma nüüd rohkem aega saan, kavatsen natuke ka iphonephotograpy’ga tegeleda, et viimaks ometi paremaid pilte tegema õppida. Natuke olen juba lugenud ja paar nõuannet saanud.

Inimestele meeldivad erinevad kohad ja mina sain jälle kinnitust, et pean ikka tihedamini Prantsusmaal käima, sest see on nii minu koht. Kuigi ma vihkan reisimist, isegi 1 tund 20 min rongiga tundus liig. Aga tulemus oli väärt. Sõbranna jäi minust veel sinna, oma lapsele täiendavat kultuuritappu korraldama.

Lugesin nüüd postituse mitu korda läbi, ta on tõesti äraütlemata pealiskaudne, AGA tehtud tõesti ainult pildil püsimiseks!

Esimene külaline: Armastusel pole piire

Oh sa issanda püha püss, kuidas mul see jäi ümberblogimata. Väga hea materjal ja õpetuseks mulle, kes ma hetkel püüan arendada eri tasanditel rahuldustpakkuvaid suhteid kolme erineva mehega. Päris hästi tuleb välja, kusjuures. Ja täiendab ka mu prantsuse raadiosaatest arendatud sarnaseteemalist postitust.

ritsikukodu

Nagu eile välja hüütud, saate täna lugeda esimest lugu külalispostituste sarjast, mille teemaks on paarisuhtete erinevad vormid, seks ja kooselu.

Miks ma seda teen?

Et paremini mõista. Soov inimesi mõista on üks minu baasvajadustest.

Tänase külalisega tuli teema lihtsalt jutuks ja mulle tundus see huvitav. Järgmisel päeval rääkis teine sõber teisest asjast ja mõtlesin, et võibolla teistelgi oleks huvitav neist teemadest lugeda.  Maailm on nii kirev ja inimesed nii erinevad! See suudab mind ikka ja jälle üllatada.

Esimene külaline kirjutab:

ESIMENE OSA

“Kopp on ees nendest “sul on suhe, miks sa teistega suhtled?” inimestest!” halas sõber mulle Facebooki vestlusaknas üsna samal ajal, kui Ritsik teises aknas tegi ettepanekut külalispost kirjutada. Küsisin sõbralt, kas kirjutan? “Muidugi!” vastas ta.

Ma siis kirjutan.

Minul ja mu elukaaslasel on eetiline mittemonogaamne suhe. Me ei ole sellega kapis, aga me ei ole ka kapist väljas. Tööl ei teata ja vanem generatsioon ei tea, aga sõprade…

View original post 1,703 more words

Une envie de douceur

Vaadake vähemalt pilte, nii illus. Ma tahaks jälle kohe Prantsusmaale minna.

Récits de cuisine

Depuis que nous vivons à Tallinn, et d’une manière assez paradoxale puisque ça aurait tout de même été plus facile et plus pratique avant, nous passons la plupart de nos vacances aux quatre coins de la France. Ainsi pour les vacances d’hiver nous avons loué un petit appartement dans le Marais et avons profité d’une semaine parfaitement parisienne loin de notre petite chérie qui elle était choyée pendant ce temps-là par ses grand-parents. Voir Paavo Järvi à la tête de l’orchestre symphonique de la NHK dans la nouvelle salle de la philharmonie de Paris a été un moment fort de ce voyage. Pour lui, c’était une occasion d’y revenir après avoir inauguré la salle le 14 janvier 2015, pour nous de le revoir encore une fois à Paris, un peu hors temps et de l’espace comme si nous nous trouvions dans un monde parallèle qui aurait pu être mais qui…

View original post 1,615 more words

Külalispostitus: Uuel ringil

Suures osas võiksin sekundeerida.

ritsikukodu

Tänane külaline räägib sellest, mis tunne on vallalise naisena taas seigelda kohtingute maailmas. Vabad mehed pole ju maailmast otsa saanud? Jaah, aga paraku paljud neist on katki ja erineval moel ebasobivad. Isegi kui kohtad ideaalset meest, võib aeg ja koht olla selleks täiesti vale..

Külaline kirjutab:

Ma pole kunagi deitida osanud. Ei pubekana ega ka nüüd. Minu jaoks on olnud alati esmatähtis hea seks ja alles siis  kõik muu. Kui seks ei klapi, pole mul selle mehega midagi rohkem peale hakata.

Ometi astusin oma elu pikimasse suhtesse just deitides. Kirjutasime pikki kirju, käsitsi. Rääkisime tundide viisi telefonis, käisime käest kinni hoides jalutamas. Ühel päeval kolis mees sisse, sest armastus oli kasvanud nii suureks. Selgus, et ta on mu väga hea sõber, aga seks.. ei klappinud kohe kuidagi.

Ma lootsin, et  läheb paremaks. Ei läinud. Asi lõppes sellega, et pärast tüli seksi teemal viskas mees ennast voodisse selili nagu meritäht ja…

View original post 997 more words

Seksist ja suhetest, aga mitte ainult

Olen juba mõnda aega mõelnud, et kirjutan seksist ja suhetest, sest kõik kirjutavad vahel seksist ja suhetest ja tahavad lugeda ka. Erinevatel põhjustel, arvan ma, eelkõige uudishimust, et kuidas teistel on, aga ikka sellepärast ka, et võrrelda, et mul on ikka paremini (või siis paraku halvemini). Ma tegelikult päris oma seksist ja suhetest ei hakka kirjutama, sest olen pigem sedalaadi blogija, kes ühest küljest tahaks edevalt kogu elu (mis on täitsa harilik) avalikuks teha, aga teisest küljest, kui keegi liiga otse otsa vaatab, tõmbuks pigem häbelikult ukse taha peitu. Nii et minu enda seksist ja suhetest siin eriti juttu ei tule, kui just mõni lausejupp iseenesest sisse ei lipsa.

Nädalavahetusel käisin Saaremaal peol, mida võis nimetada perepeoks, aga tegelikult tahan mina nimetada hoopis superkärgperepeoks. Sest tõesti – kohal olid emad-isad-lapsed; eelmised ja praegused kaasad, lapsed ühest-teisest ja sajaseitsmendast suhtest. Ja inimesed said ilusti läbi, kui seal ka mingeid pingeid oli, siis ei jõudnud need avalikkuse ette ja pole kindlasti nii suured, et inimesed ei suudaks ühes seltskonnas viibida ja seda mitte tund või kaks, vaid suisa nädalajagu aega. Igal juhul mõistlik, normaalne, täiskasvanud ja küpsete inimeste läbisaam. Ma tean väga hästi, et mu pojale meeldiks maailmas kõige rohkem, kui minu ja eksi suhted oleksid ka sellised, aga paraku pole nad seda mitte. Osalt mu oma süül, aga kindlasti mitte ainult.

Ülalnimetatud asjaolu ja üks prantsuse raadioprogramm, mis on siin mida täna oma prantsuse keele skaibitunniks kuulasin, tekitas tegelikult terve rea mõtteid suhetest, nende arengust ja sellest, miks nad liiguvad selles suunas kuhu nad just liiguvad ja millised on kõik need arengud ja võimalused, kuhu meil on võimalik liikuda. Miks mõned saavad pärast lahkuminekut tsiviliseeritult suhelda ja teised teps mitte? Miks mõnedele tekib nn. „ühine vaenlane“, kelleks on tavaliselt mõne osapoolne eelmine kaaslane ja miks neid ainult see võitlus ühise vaenlase vastu koos hoiab (sellest on mul ka terve lugu rääkida, sõbranna näitel ja luba kirjutada on ka olemas, nii et ükskord see tuleb).

Aga kärgpere juurde: ühel mu sõbrannal olid lahutatud vanemad (jah, siis oli seda hoopis vähem) isa abiellus uuesti, aga ema ei saanud sellest vist kunagi üle. Ilmselt ei andestanud isale ega suutnud iga kord loobuda mürgistest märkustest uue naise aadressil. Lapsed ehk mu sõbranna olid tolleks ajaks juba täiskasvanud ja kutsusid vahel ema sõbralikult korrale, sest uus proua oli igati tore ja normaalne inimene. Loomulikult olin noore inimesena seisukohal, et „käitugu nagu intelligentne inimene, läksid lahku siis läksid“. Tõsi, „käitu nagu intelligentne inimene“ oli varases nooruses üldse üks mu lemmiklauseid ja sobis peaaegu igale poole. Kusjuures nimetatud isikud käitusidki, vähemalt mahtusid nad koos olulistele pereüritustele nagu laste kooli lõpetamine või pulmad.

Aga nüüd, oluliselt vanemana, mu pilt nii mustvalge enam ei ole ja nii kergekäelisi otsuseid ka teha ei söanda. Üks on kindel – aeg parandab kõik haavad. Aga arm jääb ikka. Mida sügavam haav, seda suurem arm. Aga isegi arm tuhmub ajaga, omandab nahaga sama tooni ega anna enam tunda. Ainult hoolikal silmitsemisel võib midagi märgata. Ja mul on siiralt kahju inimestest, kes kunagi andeks ei suuda anda, nagu mu sõbranna ema, näiteks. Iseloomu ei saa valida, aga saab iseendaga töötada. Samas sõltub edasine ikkagi palju osapoolte väärikusest. Kui lahku lähevad inimesed, kes on juba oma lapsed kätte saanud, võiks ju loota, et tegu ei ole päris imikutega, et neis on juba teatavat küpsust ja väärikust. Oskust  lahendada olukordi nii, et kõik kannataksid võimalikult vähe. Sest sellises olukorras kannatab ikka ja alati keegi. Ja sageli süütu kolmas osapool, kellegi laps, õde või vend või ema, isa või vanaema.

Aga prantsuse raadioprogramm pakkus hoopis lustlikumat mõtteainet, libertiinsusest (on eesti keeles üldse siuke sõna?) ja vabadest suhetest. Millest lähtuvalt sattusime ka prantsuse keele õpsiga arutama, et mis ja kuidas. Mina ise jäin seisukohale, et mulle ikka vist ei sobiks, kui ma juba olen kellegagi paarisuhtes, siis tahaks, et selles paaris oleks ainult kaks inimest. Aga möönan, et igasugused suhted on võimalikud ja mõnikord tulevad kõikvõimalikud eripärad suhtele ainult kasuks. Mina arvasin, et selliseks suhteks, kus paaris on rohkem kui kaks inimest, on vaja suurt sisemist küpsust (mida mul ei ole), õps jällegi, et see on rohkem état d’esprit (mis võiks olla ehk meeleseisund?) küsimus. Igal juhul oli skaibitund väga meeleolukas ja muuseas on selliseid programme hoopis raskem kuulata kui seda, kuidas madame Le Pen märatseb teemal piiride sulgemine ja „Prantsusmaa prantslastele“ või M. Macron oma uut poliitikat tutvustab. Õps, kes on minu arust vist lesbilises püsisuhtes, aga on varem olnud ka heteroseksuaalses abielus, oli ka väga rahul, jäi igal juhul seisukohale, et igaühega selliseid teemasid arutada ei saa. Kahtlemata.

Aga millest inimesed siis rääkisid? Igasuguseid variante pakuti. Selge see, et tühipaljas üheööseks pole ammu enam petmine ja nagu ütleb jällegi üks mu tark sõbranna, „vahel on ausam see ära teha“. Ja tõesti, enamikul juhtudel on sellest ilmselt suhtele rohkem kasu kui kahju. Mis on hullem, kas see, kus sa korraks libastud ja kellegagi üheöösuhtesse astud või see, kui oled küll füüsiliselt kohal, aga vaimselt mitte kunagi? Kas üheöösuhtest rääkida või mitte? Sõltub usaldusest ja teisest poolest. Kas võtta suhtesse kindel, alaline kolmas osapool? Kui mõlemad on nõus? (See oleks minu jaoks eriti tricky business, sest tundes ennast ja oma kohatist ebakindlust, hakkaksin kohe võrdlema, leiaksin kindlasti, et mul on tohutult vajakajäämisi.) Selline näide oli saates: paaril oli suhe noore tütarlapsega, kellega nad „tahtsid koos midagi rajada“ – see on mulle raskesti mõistetav. Mismõttes? Mida rajada? Samas igasugustes pealtvaatajate ja vahetajate klubides käimine paari seksielu elavdamise eesmärgil oleks ok, juhul, kui omavahel pärast põnevam oleks. Aga selleks peab suhe algusest peale tugev ja terve olema ning aususel põhinema, sest selline korraldus võib tuua küll intiimellu värskust, aga muid probleeme vaevalt lahendab. Jah, mul on olnud ka sellelaadseid fantaasiaid, mis siiamaani on küll fantaasiateks jäänud, aga mõnikord kui on väga rutiinne ja igav (ikka juhtub), siis ma fantaseerin, kuidas meie paari täiendaks veel üks naine (kindlasti mitte keegi, keda ma tunnen). Noh, nüüd saite jälle liiga palju teada, kes siiamaani viitsis lugeda. My bad.

Palju hullem on aga selline olukord (mida raadiosaade ei käsitlenud), kui tahan küll partneriga seksuaalsuhtes olla, see toimib suurepäraselt, aga öelda ei ole meil teineteisele mitte midagi. Ah, siit küll väike isiklik kõrvalepõige: poja isaga meil justnimelt nii oli – meid sidus kohutav füüsiline tõmme, aga ei midagi rohkemat. Kohe, kui voodist tõusime, polnud meile teineteisele mitte midagi öelda. Tähendab oli küll, tema lubas alati, et ta enam ei tule ja mina kinnitasin, et ma ei lase teda sisse. Agressiivsusega segatud love-hate relationship. Meie puhul tegi asja lihtsaks see, et me polnud kunagi koos elanud. Igal oli oma elu. Saime kokku, seksisime hullunult ja läksime lahku ja nii terve hulk aastaid. Vahepeal saime poja ka.

Aga kui nii oleks suhtes, kus elatakse koos? Kui kunagi oldi ka vaimselt ja intellektuaalselt ühel lainel, aga nüüd nii kaugenenud, et pole teineteisele midagi öelda, aga pöörane seksuaalelu on ikka olemas? Siin on jälle vaja hingesuurust ja vaimsest küpsust – sest ainult siis saab lubada, et teine osapool oma sisemaailma kellegi teisega jagab. Sõpradega, seda küll. Kõigil on sõbrad ja peavadki olema. Aga kui partner tahab kuni voodisse heitmise hetkeni veeta aega kellegi teise (ühe ja konkreetsega), jagades oma mõtteid, tundeid ja sisemaailmu? Kui plaanid, mõtted, soovid ja arvamused on reserveeritud jagamiseks kellegi teisega? Kas tuleks lahku minna? Aga füüsiline tõmme on endiselt suur? See on dilemma, millele kohe ei oskagi vastata. Kui on suurust ja küpsust – võib ju kokku jääda. Ja vaadata – kui uinunud kire võib taas lõkkele puhuda intiimrutiini muutus (meelega ei tahtnud öelda kõrvalhüpe, sest mõtlen kõikvõimalikke võimalusi), kas see, kui vahepeal kellegi kolmandaga oma mõtteid ja sisemaailma jagada, võib tekitada uue intellektuaalse väljakutse?

Kui te nüüd midagi arvate, kommenteerige, sest kommentaare on m blogis ikka liiga vähe :).