Tahaks ikka peen proua olla, aga tegelt?

Ajendatuna Seljakotist, kes ajendus kellestki teisest, keda ma enamasti ei loe, pean endagi daamilikud omadused/nende puudumise üles lugema. Tundub, et minu suurimaks komistuskiviks on:

20170223_143907

a) rüht

b) pärlid

c) vihmamantel

d) koleeriline temperament

e) suutmatus mahedalt rääkida

f) väike ridikül, olen harjunud ikka majasuurust märssi kaasa vedama.

Ja veel mõned asjad, mida esineb harva.

Vaadake ise.

  1. Hoia head rühti – See on väga raske, sest olen pikk. Kunagi noorena hoidsin ikka väga kühmu, sest appi, liiga pikk ju, ja siis kasvasid ka rinnad, järelikult tuli nende varjamiseks õlad ette tõmmata. Nüüd on parem, aga pean ikka endale meelde tuletama ja kui tänaval kõndides end vaateaknalt imetlen, märkan tihti, et selg tuleb sirgu ajada.
    2. Veendu, et su küüned on alati hooldatud – enam-vähem. Geeli ja kunstküüsi ei kasuta, aga maniküür on tehtud ja läbipaistev lakk peal.
    3. Kuula ilma vahele segamata – harjutan seda juba aastaid, tasapisi olukord paraneb.
    4. Oma signatuurparfüümi – Hermes Vetiver Tonka
    5. Õpi prantuse keelt – OSKAN! Kas selle eest saaks mitu punkti?
    6. Kanna klassikalist vihmamantlit
    – pole, aga ehk peaks hankima?
    7. Räägi pehmel hääletoonil –
    juhtub väga harva
    8. Ära kunagi karju ega tõsta häält, kuid õpi argumenteerima – esimest õpin ka juba ammu, halvemini tuleb välja, kui kuulamine. Argumenterida oskan, vist.
    9. Pea meeles sünnipäevi – pean, kui inimene soovib, et peetaks (ise näiteks ei soovi).
    10. Hoia kodulaual värskeid lilli – on olemas.
    11. Kanna pärleid – ei tea nüüd.
    12. Peale sööki serveeri kohvi ja teed – jah, kuigi meil on sageli iseteenindus.
    13. Jõua alati õigel ajal kohale – enamasti jõuangi.
    14. Ära virise ega vingu – püüan vähem vinguda, aga vahel ei saa kuidagi ilma.
    15. Hoia oma kodu puhtana –
    mul on koristaja.
    16. Õpi korraldama õhtusööke sõpradele –  suurima heameelega, lisaks korraldan brunche.
    17. Seo siidisall oma käekoti külge – olen vahel sidunud salli, aga mitte siidist.
    18. Õhtul välja minnes kanna väikest ridiküli – seda ei tee ma küll peaaegu kunagi.
    19. Kanna alati triigituid riideid – enamik mu riideid triikimist ei vaja.
    20. Kasuta valgeid linu, rätikuid ja nõusid – kasutan, aga värvilisi on ka.

Ma arvan, et olen pigem boheemlike/kasuaalsete sugemetega daam.

Kuidas teil daamilikkusega on?

Advertisements

Maailm ja inimesed selle sees muutuvad üha imelikumaks (või olen lihtsalt piiratud) ehk harilik Eesti ülbus

Sai juba vinguviiulile hääle sisse, ei saa enam pidama. Eile oli keegi kirjutanud gruppi Eestlased Saksamaal, et Eesti startup otsib hea saksa keelega abilis mai alguses Hannoverisse messile. Mõtlesin minagi, et soovitaks oma lapsi, täisealised, saksa keel suus, las aitavad kaasmaalasi. Pakkusin Gregorile, kes parsajagu käepärast oli. “Miks mitte, mis tegema peab?”  arvas tema. Nii ma siis küsisingi kuulutajalt, mida tegema peab. Täna on saabunud üleolevas toonis vastus: ” väga meeldiv, et teil huvi meie tegemistest. Siiski ootame inimestelt rohkem infot kui küsimust “mis tegema peab”..  (siin ja edaspidi tsitaat, kirjapilt muutmata). Grammatika kallal täna vinguma ei hakka. Mõned teisedki inimesed olid huvi ilmutanud, nemadki said märja lapiga vastu nägu, näiteks: “me ikka sooviks natuke suuremat pilti inimesest kes soovib liituda. Lähem info on sobiva inimese leidmise puhul elementaarne!” või siis teisele, kes oli lühidalt vastanud, et ta võib tulla, vastati:  ” vapustav, Sind just ootasime!” Järgmisele küsimusele, taas tegemiste kohta, anti vastuseks: “mul on kahju öelda, aga me ei otsustanud teie kasuks.” Kui sama isik vastas, et see pole probleemiks, öeldi (minu arvates mõnitavalt): live long and prosper! Lõpuks märkiski keegi, et kõik abipakkujad saadetakse eestlaslikult perse. Just nimelt. Mis teil viga on, inimesed? Küsite abi ja siis hakkate pakkujaid pikalt saatma. Ilmselgelt on tegu sellise startupiga, kelle puhul abistamine tähendab, et maksad peale auväärse võimaluse eest nende boksis terve päev püsti seista ja kohalikus keeles nende toodet-teenust-midaiganest tutvustada (sest võin pea anda, et ühtegi keelt peale inglise Eestist tulnud hüperiduärimees ei valda, sest “einoh, mismõttes, kõik rääivad inglise keelt, ei?”). Vahepeal saad ilmselt märkuse, kui puhata, või – pühaduseteotus – süüa/kohvi juua – tahad. Sest pead mõistma, milline au on saada valitud niisuguse startupi tähelendu edendama. emoticons-vector-kawaii-3Oeh, inimesed, mis teil viga on? Where’s your fucking mind? Loodan, et messil läheb hästi ja huvilisi kohe üleolevalt minema ei lööda. Aga oma lapsi ma teile enam ei paku. Ja soovitaksin heita pilgu raamatusse “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.”

Lingvistiline ving

Cat-writing-skills

Tegelikult võinuks see postitus valmida emakeelepäevaks, aga kuidagi ei jõudnud. Täna jäi kuskilt silma, et meil on suisa emakeele aasta. Seega igati ajakohane aastaringselt ja neid võiks ka seeriatena kirjutama hakata, sest raamatuid loen peaaegu kogu aeg. Sealhulgas eesti keeles. Ja tõlkekirjandust. Ütlen kohe ausalt, et tõlgin ka ise vahetevahel mõne ajaviiteraamatu, eriti meeldivad krimkad ja muidu põnevikud, seega olen tõlketöö telgitaguste ja tasuga hästi kursis. Ja ei üritagi väita, et vahel ei või näpukaid sisse tekkida. Ja kui väga teksti sisse lähed või lugu nii põnevaks kisub, et tõlkimine lendab nagu tavaline lugemine, siis pole ime, kui algkeele süntaks kipub alles jääma, AGA – selleks on teksti ülelugemine, selleks on toimetajad ja korrektorid. Raamat, mis trükivalgust näeb ja letile jõuab, peab olema korrektne. Hea küll, mõni üksik täheviga, aga sisuliselt vale, eesti keeles olematu sõna või tähenduseta väljend ja mõttetu otsetõlge peavad olema välja roogitud. Inglise keelest tõlgitud raamatuid ma eriti ei loe, just sellesama pärast, et need on täis otsetõlkeid, inglise keele süntaksit ja mida kõike veel. Muidugi mitte kõik, leidub ka imelisi tõlkeid. Alltoodud vingu põhjustajaks on Robert Galbraithi (aka J.K.Rowlingi) eesti keelde tõlgitud Cormoran Strike’i detektiivilood. Kokku on neid kolm ja esimese lugesin inglise keeles. Igati mõnus kirimilugemine (ma olen muidugi ka parandamatu krimihoolik). Siis aga otsustasin olla praktiline ja lugeda ülejäänud eesti keeles Elisa raamatust. Kirjastuseks Eesti kirjastusmaastiku lipulaev (vist) Varrak, mis enamasti toodab kvaliteetset teksti, nende Harry Potterite lugemine oli keeleline nauding omaette. Tõlkija nime ei vaadanud ega hakkaks seda siin ka eraldi välja tooma, sest mu eesmärgiks pole kedagi neimida ja šeimida häbiposti naelutada, vaid lihtsalt juhtida tähelepanu või pigem välja vinguda asjad, mis ühes mõnusas ajaviiteraamatu tekstis silma riivavad ja lugemismõnu rikuvad. See postitus on sõna otseses mõttes „kaua tehtud kaunikene“, sest tegin suisa märkmeid, et meelest ära ei läheks. Ja siin nad on, keelelised möödalaskmised Cormoran Strike’i sarja teisest ja kolmandast raamatust.

A-taseme eksam – inglise keeles A-levels ja mina kasutaksin siin lihtsalt lõpueksameid. Haridussüsteemid on meil nagunii erinevad ja järgmine samm oleks juba „grammatikakooli A-taseme eksam.“

Kannabiseaur – kas meil pole olemas eestikeelset sõna kanep? Mis kanepiaurul viga on?

Kroissant – otsusta ära, kas sarvesai või kursiivis originaal.

Soola-pipra karva juuksed – see pole nüüd nii valus möödalask kui eelmised, aga mis hallisegustel viga on? Vähemalt oleks selge, millistega on tegu.

Järgnevalt mõned sõnad, mis ei ole otseselt valed, aga niimoodi eesti keeles ei öelda, need kõlavad kohmakalt või arusaamatult: parkimisruut (parkimiskoht), helendav vest (helkurvest), uksehoidja (ukse piiraja kohta, ei räägitud inimesest, kes ust avab).

Nüüd jälle mõned eriti jämedad möödalaskmised: Georgi aegne – ega neid kuningaid seal Inglismaal nii palju ka ei olnud, et nime õigesti kirjutatud ei saa.

Vana hea: Palju õnnelikke tagasitulekuid! No sa issanda püha püss – niipalju võiks tõlkija-toimetaja-korrektor ikka teada, et tegu on sünnipäevaõnnitlusega. Lisaks veel kontekst! Igasugune õnnitlus, eriti selline, mis mingilgi viisil palju aastaid soovib, oleks paremini kõlanud.

Teine klassika: puding. Ei ole nii, et kogu ingliskeelne kultuuriruum sööb magustoiduks ikka ja ainult pudingut. Ja kuidas saab puding koosneda rabarbrikoogist ja vanillikastmest, sest just nimelt neist komponentidest koosnevat pudingut Strike’ile serveeriti. Oeh.

Lisaks valed kollokatsioonid, näiteks: ’kaelaside ees’ – minu maailmas käib kaelaside kaelas ja ees on lips.

’Ilmutab üles’ – kuna ma lauset pole täies ulatuses meelde jätnud, siis ei oskagi kohe öelda, mis see õige vaste oleks, aga üles ilmutada küll midagi ei saa, tähendab, minu maailmas vähemalt.

Ja viimaks terassidega maja – teoreetiliselt võiks ju isegi olla, suur ja uhke mitmete terrassidega maja (inglise keeles oleks selle nimetamiseks ilmselt mõnd muud väljendit kasutatud), aga kuna jutt käis munitsipaalpinnal elavast vaesest halastajaõest, oli terraced house vast siiski ridaelamu. Vaat selline: 2018-03-08_lif_39078990_I6

Üldse võis rohkem pilte guugeldada, tihtipeale saab selgeks, millega tegu.

Üldisemat laadi märkusena: liigne ’oma’ ja ’üks’ kasutamine ning isikuliste asesõnade üleküllus. Veidi leidlikust – ei saa rääkida, et tema ütles talle, siis pööras ta end tema poole…. Samuti ei vaja iga my, his, her ega ’a’  ilmtingimata tõlkimist. Isegi autori stiili säilitades ei tõlgi me siiski sõnu, vaid sisu.

Sellega pole pikk vingupostitus aga sugugi valmis. Olen ka suur Skandinaavia krimi, Nordic Noiri, austaja ja kuna ma ühtegi Skandinaavia keelt ei oska, loen neid tavaliselt kas prantsuse või eesti keeles. Prantsuses sellepärast, et tõlgitud teost on veidi lihtsam lugeda (vist) ja kui originaali nagunii ei oska, võin samahästi lugeda mõnes mida oskan, ühtlasi nimetatud keele oskust arendada. Ma ei tea, võib-olla on prantsuskeelne variant samamoodi keelelistest apsakatest tulvil, selle mõistmiseks puudub mul õnnistaval kombel kapatsiteet suutlikkus, aga miskipärast tundub mulle, et suurte keelte kirjanduse tõlketurul on asjad veidi teisiti. Meie minusküülset tillukest turukest pole mõtetki gigantidega võrrelda, pealegi pole see postituse eesmärk. Ühesõnaga, kuna ma skandinaavia keeli ei räägi, ei oska ma ka naeruväärseid otse/valetõlkeid välja tuua, küll aga riivas silma sõnakasutus ja kohatine veider lauseehitus.

Niisiis: läbivalt on neis raamatutes teed täis tõkendeid – minu arust see asi, mis teele pannakse/ehitatakse, et sealt läbi ei saaks, on ikkagi TÕKE või kui looduslik, siis TAKISTUS.

Auto rattad pidurdamisel jäigastuvad – ehk siiski blokeeruvad?

Võti käib süüteauku – minu autos on siiamaani süütelukk.

Ja kurjategijalt võetakse sõrmeJÄLJED, mitte jäljendid. Teemaksu tasumise kohta pannakse autole kleebis, mitte kiip (ma olen päris kindel, et keegi ei hakka autot teemaksu tasumise eest kiibistama – tulevikus vast küll, aga praegu ajame asju ikka veel tavalise kleebise ehk vignette’i abil.

Ja minu meelset lihtsalt imelikud ja veidrakõlalised väljendid: sidus käed ümber kruusi, seadis käed pea taha (äkki kuklale?), inimene on pressi all (vast ehk siiski surve või pinge), langetas valiku (siin on nüüd see koht, kus sobiks tegema, mille kasutamisega ka viimasel ajal liiale on mindud).

Siis veel sellised möödalasud nagu Vinni Puhh – kas ta mitte Winnie ei ole?

Miks kirjutada eestikeelses tekstis Theatercafeen, kui võiks ju öelda teatrikohvik?

Aga kaks ägedat asja leidsin ka: koosolu ja prohveteering!  Need võiks küll laiemalt kasutusele võtta.

Ise tahan ka vahel oma leiutist kindlasti tekstis ära kasutada, näiteks kui inglise keeles on „milk and honey“ tahan mina alati öelda „komm ja moos“. Mõnikord on saanud selle pärast ka veidike lahinguid lüüa, aga alati olen oma tahtmist saanud.

AGA, et te nüüd ei arvaks, et ma olen õudne vingunina ja keelenats (natuke vist olen ka, sest otse näkku röökiv kirjaviga ajab harja uskumatult punaseks, ikka ja jälle tuleb enesele meelde tuletada, et sinu asi pole iga kommenteerija keeleoskust parandada), kes ise kunagi millegi vastu ei eksi, kinnitan, et kord saatis üks „kogenud ja staažikas tõlkija“ kirjastusse minu tõlgitud raamatust leitud apsakad. Kokku oli neid umbes kümme, millest nõustusin tänuga umbes kolmega, üks oli ausalt öeldes jäme üldteadmise puudumine, mille pärast oli suisa piinlik, olin kirjutanud Livy „Vana-Rooma ajalugu“, tegelikult oli tegemist Titus Liviuse teosega. Seda võiks ikka teada, kuidas üht või teist nime erinevates keeltes öeldakse. Piinlik-piinlik! Mõnd pidasin vähetähtsaks, aga kohas, kus nimetatud kogenud tõlkija väitis, et mereväesinine ülikond ei ole kasutuskõlblik kombinatsioon, tõusin küll tagajalgadele. Ja Tõlkepärlite grupis tundub ka vahel, et norimisega on liiale mindud, vahel on ju selge, et tegu on näpukaga, pole põhjust teemat tõsta. Vaat selline lingvistiline ving sai! Mis teid raamatutes segab?

Provintslane pealinnas

IMG_2381Seekordne Eesti-reis on lühike, nagu ikka, kui pole tegemist suvepuhkusega, aga meeleolukas ja tõhus. Reedel oli ettenähtud ööbida Tallinnas ja teha sõbrannaga tiir mööda peenemaid koktelikohti. Alljärgnevalt esitangi ülevaate nähtust-kogetust.

Organiseeritud persoonina oli sõbranna pannud meile kokku plaani erinevatest keldrikõrtsidest. Aga enne Tallinna peenemate joogikohtade juurde jõudmist tuleb kirjeldada hotelli. Ööbisin sedapuhku hotellis, sest kõigele vaatamata olen pirtsakas keskealine proua ega soovi kellelegi tüli teha ja ööbin ainult valitud sõprade-tuttavate juures, kelle seltsis saab õhtul veiniklaasi ja hommikul kohvitassi taga maailma ära parandada. Ülalnimetatud sõbranna nende hulka kahtlemata kuulub, aga hetkel ei võimalda ta elamistingimused külaliste majutamist. Kelleltki niisama diivaninurka paluda aga ei sooviks. Seega otsisin kohta, kus saaks magada, mis oleks logistiliselt mugav ja mitte liiga kallis. Booking.comist osutus väljavalituks Three Crowns Residence Vene tänaval, 48 eurot ühese toa eest tundus mõistlik maksmine.

Saabun hotelli.

„Tere, mul on tuba reserveeritud, üheks ööks.“ (räägin eesti keeles, olen ju ometi kodus).

Leti taga istuvad neiu ja noormees ei kõssagi. Vaikin kohmetult. Viimas ütleb tütarlaps. „Mhmh.“ Ja hakkab arvutis klõbistama. Ootan. Noormees seletab tütarlapsele midagi sosinal. Vaikus muutub piinlikuks, hakkan juba mõtlema, et midagi on kuskil valesti, kaalun, kas telefonist broneering välja otsida.

Viimaks tõstab tütarlaps pea ja alustab uskumatult vigases inglises: „Would you like a room on the second or third floor?“

Mina: „Ma räägin eesti keeles. Pole erilist vahet, kummal korrusel ühe öö magan. Tehke nagu soovite.“

„Mhmh.“

Vaikus jätkub. Viimaks ulatatakse mulle paber: „And here, you must.…“ jätkub suhtlus valusalt vales inglise keeles. Vastan kangekaelselt eesti keeles ja vingun natuke, miks pean esitama krediitkaardi andmed, kui mul on makstud. „See on garantiiks, et kui lõhute või midagi,“ teatab noormees, sedapuhku maakeeles. Nojah siis, mis ma oskan öelda (kvatsen kusjuures kontrollida, et krediitkaardi andmeid ei kuritarvitata). Viimaks saan uksekaardi kätte, kuid mitte juhiseid, kuidas kohale jõuda. Asun teele piki esimest käänulist koridori. Mulle ettenähtud numbriga tuba ei leia, aga leian maaslebava ja õiglase und magava meeskodaniku. Pöördun tagasi, teatan, et tuba ei leidnud, küll aga lebava persooni. Noormees näitab mulle teise suuna kätte ja vastuseks küsimusele, kas nad kavatsevad lebava isiku asjus midagi ette võtta, ühmab tavapäraselt „mhmh“. Misseals ikka. Ülaltoodu valguses võiks arvata, et tegu on uskumatu urkaga, kust tuleks tuhatnelja põgeneda. Aga ei, tegelikult mitte, tegu on suure vana sopilise ja käänulise, mitmetest erinevatest hoovimajadest koosneva ööbimispaigaga, kus tuba on küll kingakarbi suurune (samas ma tahtsingi vaid magada), aga puhas, vannituba mugav ja kasutuskõlblik. Kuigi pean ütlema, et pärast koridoris puhkava persooni kohtamist tekkis mul vist esmakordselt elus tunne, et peaks väljudes oma väärtasjad (läpaka ja ipadi) seifi panema. Paraku osutus seif 13“ läppari jaoks liiga kitsukeseks. Baarituurilt saabudes selgus, et varastatud midagi ei ole ja magada saab igati mõnusalt. Olengi nüüd kahevahel, kas hotelli soovitada ja kuidas teda bookingus hinnata. Ühest küljest midagi peale veidra vastuvõtu (tegelikult nad oskasid küll eesti keelt) ja koridoris vedeleva kodaniku ju ette heita ei saa. Samas oleksin soovinud eesti keelset ja veidi vähem askeetlikku teenindust (loe: tervitus, mõni naeratus, paar lauset niisama juttu, juhiseid, millises suunas on lootust oma tuba leida). 10 punkti ta bookingus küll ei saa. Vast 6. Asukoha, hinna ja kvaliteedi suhte eest. Punktid lähevad kaotsi teeninduse ja koridoris lebavate isikute tõttu.

Teel Viru väljaku trammipeatusest hotelli pidin nentima, et Tallinn on muutunud väga peeneks ja elegantseks, aga samas ka pööraselt kalliks linnaks. Natuke tavapärane pakazuhha, et „meil on kõik nii hästi…“, mis siis et uskumatult suur hulk inimesi elab vaesuspiiril ja maapiirkondades on elu hoopis teistsugune. Üks sõbranna, kes pärast 20 aastat Kölnis tagasi Olustverre kolis, räägib selliseid lugusid, et minu meelest on tema Eesti ja minu Eesti kaks hoopis erinevat riiki. Vahel suisa vihastan ta peale, sest Eesti EI OLE selline. Minu oma on siis Olustevere-Eesti ja Tallina kesk-ja vanalinna vahepeal. Miskipärast tekkis peas ka kohatu võrdlus võõrsil lihttööga küüned verele rabanud persooniga, kes elab kitsastes tingimustes ja töötab pöörastes vahetustes, aga sotsiaalmeediasse postitab pilte endast imelistes rõivastes (firmamärk olgu näha) kaunite paikade taustal, et oleks selge, kui hästi tal läheb (on klišee, ma tean, aga endalegi üllatuseks avastan ikka ja jälle, et see 90.-ndate lõpus tekkinud nähtus pole endiselt kuskile kadunud).

Aga baarid. Alustasime minibaarist Parrot, mille keldrikorrus on nagu Narnia, kuhu pääseb läbi riidekapi. Peen, elitaarne, mängib vaikne ja hästivalitud taustamuusika. Inimesed on ilusti riides, aga mitte ülepakutud. Ei ole tunnet, et oleksin liiga vana. Ettekandjad on teadlikud, sõbralikud, jutukad ja oskavad kokteile soovitada. Suurepärane! Jõime kumbki kaks kokteili ja liikusime edasi.

Whisper Sister. Eriti salajane, sissesaamiseks tuleb helistada. Sisse lastakse täpselt niipalju inimesi, kui on istekohti, püsti seista ja lamiseda ei saa. Meil õnnestub üle noatera. Vastuvõttev tütarlaps on jällegi äärmiselt kena, kuuldes, et olen esimest korda, teeb väikese tutvustava tuuri kõikides tubades ja selgitab, miks nad on nii salajased. Sest šnitti on võetud 20. – 30.- ndate Ameerika keeluseaduse ajast, kui kõrtsid olid salajased. See just ongi mu lemmikajastu, mitte just Ameerikas, aga Lõuna-Prantsusmaal, aga mis seal vahet, poteito potatao. Joome jälle kumbki kaks kokteili, erinevad. Et saaks vahetada ja maitsta. Teenindajad täidavad pidevalt lauale toodud veeklaase (ahjaa, eelmises kohas tehti seda ka, äärmiselt meeldiv). Üks ettekandja räägib jälle miskipärast inglise keeles. Külastajate suust kostub rohkem võõr- kui eestikeelset juttu. Muusika on hästivalitud ja mittehäiriv. Jällegi ei tunne, et oleksin liiga vana, kuigi kui väljume, teatab trepil üks ilmselt mu poja vanune nooruk, et „teie vanuses ongi viimane aeg koju minna.“ Kusjuures sõbranna on vaevu kolmkümmend.

Edasi läheb lihtsamaks. Kokteilibaar Frank. Lihtne, mõnus, aga lärmakam ja muusika ei ole enam hästivalitud ja mittehäiriv, vaid on-kah-valitud ja veidi liiga vali. Aga kellaaeg on juba hiline ja tegelikult ei tulda ju baari ainult sõbrannaga juttu ajama. Plaanis oli jätkata tuuri hipsterlikus kohas Koht, mis on kinni kui on kinni ja lahti kui on lahti ja ainus, kus olen ka varem käinud ja kus saab kamina ees suitsetada, aga vanad kered (mul hoopis vanem kui sõbrannal) hakkasid protesteerima, seetõttu otsustasime lõpetada õhtu nagu baarituurile kohane – toeka burkisiga – ja seadsime sammud Hesburgerisse, kus sõin kõike, mida ma muidu mitte kunagi ei söö: burksi koos saiaga ja friikaid. Aga kere tänas hommikul, et talle keset ööd kogu selle rämpsu andsin, mis alkoholi lõhustamisele kaasa aitas. Enesetundel polnud häda midagi. Magasin kahjuks liiga kaua, seega jäi vaatamata kitlinäitus, jääb järgmiseks korrraks, ja proovimata hotelli hommikusöök.

Sõin hoopis Boheemis (sest mõni asi jäägu samaks – söön seal iga kord, kui Tallinnas olen) toeka ahjuomleti, mille eest vintsutatud kere taas ülevoolavalt tänas ja seadsin sammud Balti jaama, et alustada reisi Tartusse.

Balti jaam tundub olevat piir kahe Tallinna: vuhvitud kesklinna ja inimeste linna vahel. Samas pole kohe teispool jaama asuv Kalamaja mingi niisama suvaline rajoon, aga ikka rohkem pärisinimeste oma. Ja ma pole päris kindel, kas piiriks on jaam ise või kohe jaama tagant jooksev tänav (ei mäleta, mis nimi, põlised tallinlased ilmsesti teavad), sest uus Balti jaama turg pole päriselt ei üks ega teine, aga vist ikka rohkem Kalamaja-inimeste moodi ja nende pärusmaa. Sealsed tänavatoidukioskid on põnevad ja mitmekülgsed ja erinevalt kolleegist, kes hiljuti üllitas artikli eesti keele kadumisest teeninduses, olen seisukohal, et tüübid, kes seal oma rahvusköögi põnevaid hõrgutisi pakuvad, aga eesti keelt pole veel jõudnud ära õppida, on igati teretulnud. Küll jõuavad. Samas hotellis eesti inimeselt tahaksin eestikeelset teenindust saada küll.

Kokkuvõtteks olgu öeldud, et Tallinnas joomas käia on kallim lõbu kui Kölnis või Brüsselis.

Uued sõltuvused

Kuna ma olen, või vähemasti tahan end pidada, uuendusmeelseks ja keskkonnasõbralikuks inimeseks, jagan kahte põnevat lahendust, mida viimasel ajal olen kasutama hakanud.

Esiteks BlaBlaCar ehk autojagamisteenus, mis toimib nii, et inimene, kes sõidab ühest kohast teise, riputab end portaali üles ja ootab kaassõitjaid. Osad soovivad sõitjad ise valida, teiste puhul toimib automaatne kinnitus. Olen seda vahelduva eduga kasutanud Brüsseli ja Kölni vahel sõitmiseks alates eelmisest suvest. Toimib väga hästi ja on muuhulgas ka umbes 2/3 odavam kui rong (või isegi rohkem, sest rongi jaoks on mul Bahncard 25, mis annab nagunii juba 25% allahindlust). Nüüdseks olen aru saanud, et paljud juhid, kes end välja pakuvad, ei tee seda mitte raha teenimise eesmärgil, vaid keskkonnateadlikkusest (et teel oleks kolme auto asemel näiteks üks) ja seltskonna mõttes, sest pidevalt ühte ja sama marsruuti üksinda sõita muutub igavaks küll. Mul on nüüdseks välja kujunenud oma lemmikjuhid: Kölnist minnes üks saksa mees, kes töötab NATOs ja tagasi tulles nooremapoolne saksa naisterahvas, kes töötab Brüsselis mingis ELi fondidega tegelevas asutuses. Alati, kui näen, et nemad on minemas, valin BlaBlaCari. Nende väljumispaigad on mulle äärmiselt lihtsalt kättesaadavad ja kogemus näitab, et inimesed on kenad, kuid mitte üleliia jutukad, sest mõnikord, eriti töölt tulles, ei ole enam jõudu terve tee viisakalt väikejuttu ajada. Kord sõitsin ühe Marokost pärit meesterahvaga, siis oli küll veidi kurnav. Erinev kultuur ehk pidev lobisemine ja temperamentne muusika, pidasin küll viisakalt vastu, aga kohale jõudes pea huugas ja lõuad valutasid. Viimastel kordadel on NATO härral saanud meeldivaks harjumuseks mind Brüsselis koduukse ette viia (muidu on tavaliselt miski koht märgitud, kus peale/maha saab). Kuna minagi kasutan teenust mitte niivõrd kokkuhoiu (kuigi, kellel lihtsa rahasäästu vastu saab midagi olla), kuivõrd mugavuse ja vahelduse pärast, siis valin ainult need variandid, mis väljuvad ja saabuvad mulle sobivasse kohta. Eelmisel pühapäeval tekkis kaasreisijatega arutelu, kas kellelgi ka ebameeldivaid kogemusi on olnud, minu kõige „hullem“ kogemus oli see, et tuli tagaistmel kolmekesi istuda (see juht tahtis ilmselt teenida) ja ükskord ootasin vales kohas. Samas oli ühe tütarlapse halvim kogemus autojuhti tabanud epilepsiahoog (ta küll tundis seda tulemas ja tõmbas teeäärde, aga ikkagi). Pärast selgus, et epileptik olla sõitnud oma meessõbra asemel. Reisijad teatasid BlaBlasse ja enam ei ole härral autojagamine lubatud. Teine kogemus, mis võib küll ärritada, aga mind ajas ikka naerma ka, oli reisikaaslasteks sattunud noorpaar, kes tahtis pidevalt peatust, et kanepipläru tõmmata ja pärast mõnusas pilvesolekus reisikaaslaste eest ei varjanud, et tegelikult sooviksid nad hoopis intiimsemate tegevustega tegelema hakata, aga hea küll, kaasreisijate sündsustundega arvestades… Juhiks olnud 21- aastane noor naisterahvas, kellele see oli vist esimene autojagamiskogemus üldse, nii et pole teada, oli ta valmis veel edaspidi katsetama. Ma mõistan, kui närvidele võis pilvesolev reisiseltskond käia (ärge unustage, et olen 10 aastat kanepipeaga koos elanud), aga ikkagi – naljakas ju. Ainuke, mis selles situatsioonis mind oleks valvsaks muutnud, oli asjaolu, et reis läks Pariisist Brüsselisse, nii et põhimõtteliselt liiguti ühest riigist teise, autos narkootikum. Juhina ei meeldinuks see mulle mitte üks teps. Eelmises elus nõudsin alati, et autos, kus viibin mina, ei tohi viibida kanepi poegagi. Oma turvalisuse pärast ma BlaBlaga sõites ei karda, vaatan läbi juhile antud hinnangud ja valin auto, mis lisaks vastuvõetavale väljumispaigale on mugav, suur, uus ja üle kahe inimese tagaistmele ei võta.

Minuga oli alguses aga see lugu, et tihtipeale lükati minu sõidusoov tagasi. Mõtlesin, mis mul küll viga on, et ma inimestele ei meeldi, pildi peal paistan täitsa normaalne ja paar ennast tutvustavat lauset peaks mind ju ikka ainult positiivsest küljest näitama – kuni viimaks avastasin, et mingil seletamatul põhjusel oli mu vanuseks sattunud 91 aastat. Tegelikult tean küll, kuidas see juhtus – tegin oma BlaBla konto Facebooki kaudu, kus mul on sünniaastaks täiesti suvaline aastanumber. BlaBla oli sealt automaatselt mu vanuse võtnud. Ise ka kahtlustaksin, et 91 aastane teekaaslane võib ehk poolel teel sussid püsti visata ja mismõttes ta väidab, et sõidab kogu aeg, sest töötab ühes riigis ja elab teises. Erandeid võib ju olla, aga kahtlane siiski. Pole ime, et nüüdseks mu lemmikuks muutunud NATO-mees mulle esimesel korral mitu täpsustavat küsimust esitas. Isegi tubli, et oli valmis mind auväärsest east hoolimata peale võtma. Kui olin selle apsaka avastanud ja parandanud, ei ole mu sõidusoove enam tagasi lükatud.

Teine, suhteliselt äsjaavastatud sõltuvus on ühinenud riidekapp – United Wardrobe – jällegi keskkonnasäästlik ja sõbralik. Rahakotile ka. Kuna ma olen riidekapiga sõber ainult kaks nädalat, olen siiamaani jõudnud endale hankida vaid kaks eset, aga hetkel tundub teenus väga sujuvalt toimivat. Just sain kätte võileivahinnaga soetatud suurepärased punased kasuaalsed Adidase vabaajajalatsid. Paraku on tekkinud olukord, et igal vabal hetkel, kui pean nagunii arvuti taga istuma (näiteks kabiinis, kui parasjagu minu kord ei ole ja hullunult dokumentides sobrama ka ei pea, sest olen kodus kõik ära õppinud), avan ühinenud riidekapi ja vaatan, mida on. Ja on väga palju. Igat asja pildi järgi osta ei söanda – ja ongi väga hea – aga on piisavalt asju, mida söandab. Saatekulud võivad esmapilgul suured tunduda, aga hind on vahel ikkagi äraütlemata soodne ja isegi kui saatekulu juurde liita on ese soodsalt käes. Lisaks veel keskkond ja taaskasutus. Veidi rahakotisõbralikum viis ökomöko olla, kui Cervo, millest ma ikka tahan pikema postituse teha koos saapapiltidega, aga pole jõudnud (kuigi saapapildid tegime juba suvel ära).

Pealegi on mul endal terve hunnik asju, mida ma peaaegu mitte kunagi ei kanna, mis on päris või peaaegu uued ja kahtlemata liiga head, et neid prügikasti kõrvale panna või isegi kogumiskonteinerisse viia. Osad ei sobi ka ühelegi sõbrannale maitse/stiili või erineva suurusnumbri tõttu, samas pürgin ma siiski olukorra poole, et mu kapis on AINULT need hilbud, mis vähemalt kord aastas seljas käivad. (Tundub saavutamatu eesmärk olevat, isegi POEG ütles, et nii on täitsa võimatu). Kui ma nüüd ükspäev end kokku võtan, riputan äkki isegi mõned enda asjad üles. Kuigi saatmine tundub esmapilgul tüsilik, aga ega see ülemõistuse keerukas ka olla ei saa. Pealegi on mul lapsed, keda rakendada.

Ühe ilusa Cervo saapa siiski lõpetuseks lisame. DSC_0004

 

#10yearchallenge

Kuna veidi siiski blogiilmas ringi vaatan, ei saa 10-aasta-väljakutsest üle ega ümber. Blogi ma kümme aastat tagasi kahjuks ei pidanud, ka paberpäevikut mitte, seda viimast pidasin vast kolmkümmend aastat tagasi ja ilmselt pole käepärast ühtegi isendit, mida skännida. Pärnus on vähemalt üks küll alles.  See kolmekümneaastane olekski vast põnevam lugeda, endal vähemalt, teistel – tea nüüd. Kuna aega on nii palju möödas, siis ei oleks nüüd enam tollase enda pärast isegi piinlik. Kümme aastat tagasi olin juba peaaegu see kes praegu, ainult natuke nõmedam ja enesekesksem. Ka välimusel olen ilmselt hetkel sellises vanuses, et väga suurt muutumist ühele ega teisele poole ei ole. Vanemaks olen muidugi jäänud, aga loodetavasti mitte niiväga. Kardan, et minuga läheb nii, et ühel päeval ärkan üles ja lihtsalt olen vana – välimuselt, ma mõtlen. Teen silmad lahti, vaatan peeglisse – ja sealt vaatab vastu keegi võõras ja vana inimene. Aga kui see peab niioodi minema, siis juhtugu nii alles tüki aja pärast.

Kahekümne aasta taguseid rasedapilte mul tegelikult on, aga jällegi, Pärnus. Panen siia vaatamiseks välja oma arvutis leidnunud kõige vanema ja. kõige uuema foto. Vanim peaks pärinema aastast 2006 või 2007 ja uusim on tehtud paar nädalat tagasi. Selles osas on veidi ebavõrdne võrdlus, et uus on fotograafi tehtud ja veidi töödeldud. Kaasaegse foto tegi fotograaf Laura Rohtlaan. Vana tegi tollane mees. Juuksevärv on kindlasti muutunud.

Siin nad on 2006/2007

2013-09-11 08.12.19-1

2019

dsc02673_n

Ja veel üks uus, august 2018, saapapiltide sarjast. Siin olen täitsa mina ise. Selle pildi tegi noor ja armas amatöörfotograaf Maris

DSC_1128

Mõisaküla mõrvad ehk Eesti maaelu

Screenshot 2019-01-01 at 19.40.28Esmalt head uut aastat kõigile, kes juhtumisi siia ära eksivad! Palun alljärgnevasse suhtuda kui kirjeldusse, mitte hinnangusse. Ja kui kuskilt kõlabki snobism, siis palun suhtuda sellessegi kui linnaproua mõistmatusse maaelu suhtes, mitte nagu ülbusse või kõrkusse, sest nii ei ole see mõeldud. On küll asju, millest ma aru ei saa ja võib-olla olen hetkel jätnud täies mahus kasutamata õiguse oma arvamust mitte välja öelda. Ühesõnaga, ükskõik kuidas alljärgnev ka ei kõlaks, see on kirjeldus, võib-olla mõnes kohas hämmeldus, aga mitte arrogantsus ega kõrkus.

Mul on üsna vähe sugulasi ja nendest vähestest suhtlen ma veel vähematega. Vahelduva eduga tunnen arusaamatut soovi mõnd sugulast näha (eks ikka nende hulgast, kellega suhtlen). Nii ka nüüd. Leppisin aegsasti isaga kokku, et teeme 1. jaanuaril väikese tiiru sugulaste juurde. Isa on mul mulk (mina, muuseas, ei ole, sest ma ei taha, olen ema järgi pärnakas), temapoolsed sugulased ongi pärit Mulgimaalt. Mõeldud tehtud, ilm oli küll hull, aga lund ei sadanud ja libe (eriti) ka polnud. Esmalt võtsime suuna Mõisaküla poole, kus meid väidetavalt ootas keskealine naissugulane. Aga voilà – hoolimata kahekordsest kokkuleppest kohtuda aasta esimesel päeval, mis viimati kinnitati poolteist tundi enne kohalejõudmist, ja toas põlevast tulest, ei toonud uksele koputamine kaasa mingit reaktsiooni. „Huvitav,“ mõtlesin, „kas oleks kohane politsei kutsuda ja paluda uks avada?“ Sest inimene võib ju olla minestanud, eriti kuna on tegemist viletsa tervisega isikuga (mitte küll nii vanaga, et surnult mahalangemist kahtlustada). Veendunud krimikirjanduse austajana käis peast läbi mitu stsenaariumi, mis väikelinnas üksi elava naisterahvaga aasta esimese päeva ennelõunal võiks juhtuda. Kolme tuhande elanikuga külas ilmselt sarimõrvreid eriti ei ole? Või siiski? Samas vaja läheks ju ainult ühte. Mõrvar ei pea ilmtingimata sarimõrvar olema. Piisab inimesest, kes just esimese jaanuari hommikul otsustas, et ta tahaks teada, mis tunne on inimest tappa. Ja teadaolevalt (sest väikelinnas tunnevad kõik kõiki) üksi elav naisterahvas oleks ju igati paslik saak. Mõrtsukatele lisaks ka vägistajatele (neid pidi piiri tagant hordide kaupa tulema, Mõisaküla on Läti piirist 7-8 km kaugusel.) Hiilisin ümber maja, püüdsin sisse piiluda, ühtaegu lootuses saada mingi vihje ja kartes näha midagi õõvastavat. Äkilise tervisehäire tõttu köögipõrandale kokku vajunud kogu. Kinniseotud ja tropp suus istuv naissugulane, keda ähvardab noaga hirmuäratav sukkmaski kandev tüüp. Üle voodiserva rippuv lõtv ja kahvatu käsi. Judinaid tekitav vägistamistseen? Meenus prantsuse „vägistamiskomöödia“ Elle, millest kirjutasin kunagi siin. Sest Isabelle Huppert ju. Screenshot 2019-01-01 at 19.41.55

Hiilisin veeloikudega kaetud kiilasjäistel radadel ja piilusin hinge kinni pidades akendest sisse. Kas näen midagi või ei? Politsei või siiski mitte? Selgus, et politseid pole vaja. Kiirabi samuti mitte. Ta oli otsustanud meid mitte sisse lasta. Inimesel on alati õigus ümber mõelda ja kokkuleppest kinni pidamine on nõrkadele. Ja mina, va rumal, olen arvanud ja jõuliselt nõudnud, et lugupidamisest ja austusest teise inimese vastu peetakse kokkulepetest kinni ja kui seda mingil põhjusel kindlasti teha ei saa, siis püütakse teist osapoolt teavitada. Lootusetult vananenud ilmselt – eriti arvestades, et kõnealune naissugulane oli alati suguvõsa oivik, õppis kõige paremini ja oskas kõike ja noh, mina, va must lammas, ei kannatanud ühegi kandi pealt võrdlust välja. Niimoodi siis – kas sellest võiks saada sissejuhatus krimkale, mille ma kunagi kindlasti kirjutan? Raamatus näen aknast sisse piiludes muidugi hoopis midagi muud. Näiteks sellist: Screenshot 2019-01-01 at 19.40.06Mõisaküla kui Eesti Midsomer? Mõisaküla mõrvad?

Aga sai juba kodust välja tuldud ja reipad kaheksakümneaastased ei lasknud tujul langeda (tänamise koht – ma olen tänulik, et mul on vanemad, kes veel nii kõrges eas on reipad ja tegusad), kutsusid mindki korrale, et ma ometi veidigi mõistmist üles näitaksin, sest … nojah, las ta jääb. Jätkasime teekonda ja käisime Halliste kalmistul isapoolsete vanavanemate hauale küünlaid panemas. Vihma kallas nagu oavarrest ja surnuaia peatee oli libe nagu värskelt veega üle kallatud liuväli. Mistõttu pidi isa lähenema hauale autoga. Esmalt vangutasin hukkamõistvalt pead, manitsedes, et „surnuaed on rahupaik“, aga kiire arutelu iseendaga, kas eelistada kukkunud ja reieluukaela murdnud lapsevanemat hetkelisele lahkunute rahu häirimisele kallutas vaekausi siiski viimase kasuks ja sõitsime autoga surnuaia väravast sisse. Tahtsin nagunii jõulude ajal surnuaiale minna, nüüd said küünladki pandud.

Edasi seadsime sammud või pigem autonina isa maakoha poole, Karksi-Nuia kandis. Et vaatame, kuidas mesitarud talvituvad, mulkide seltsi rajatud tammesalu sirgub ja külastame naabrimeest (koogist oli ka vaja vabaneda, ise küpsetasin siiski). Vaat nüüd nägin tõelist külaelu. Nii mõnigi tuttav on rääkinud, et Eestis ei ela maal sugugi ainult vaesed, ilusates kohtades paiknevad ilusti korda tehtud talud, ümbritsetud kallist ja kvaliteetsest metsa- ja põllutehnikast. Isa naabrimeheks on umbes kuuekümneaastane härra, osaliselt vanapoiss ja osaliselt pole kah (naine elab Nuias), kolme poja isa, kes kõik kuskil oma asja ajavad. Aga vahel saab kogu pere isa juures maal kokku. Viimase sõna järgi läikima löödud põllu- ega metsatehnikat naabrimehe maja ümber ei leidunud, hoopis paar Moskvitši ja üks Žiguli. Ja paar vanemat sorti traktorit. Kõik pidid töökorras olema. Härra ise saabus joviaalses meeleolus mõnesaja meetri kauguselt. Oeh ja kus alles hakkas tulema jutte Eesti külaelust: „Eile käisin seal, saeveskis, noh, naine ja poisid läksid ära, ütlesin kohe, et mina kuskile minema ei hakka. Läksin sinna, seal on üks mees, selline asotsiaal, noh, kolm kuud polnud riideid seljast võtnud, noh. Aga mingi naine tal ikka oli. Naine oli sauna kütnud ja…Nii kui mees sauna läks, võtsin ta riided, hargiga viskasin ahju. Mees tuli saunast, küsis, kus mu riided? – Kas sa siis ei tunne, et toas on soojem,“ vastanud naabrimees ahjule osutades. „Sa issanda püha püss,“ mõtlesin jälle, „kui meeleheitel peab olema, et olla koos mehega, kes kolm kuud riideid seljast ei võta.“ Samas, kui kolm kuud sõna otseses mõttes kogu aeg riides olla ega suhe siis liiga lähedane vist pole. Järgmine lugu: „Enne, kui ma selle maja ostsin, elas siin üks mees, mina ei tea, kust ta selle raha sai, aga kaks milli jõi maha, krooni, noh. Elas siin, noored tüdrukud käisid, oih, et ei kujuta ette, millised. Vana saatis mind ikka viina järele, kaheksa pudelit viina jõi päevas ära. See oli ta norm, noh. Algul tõin ikka paari kaupa, pärast ostsin endale mitu kasti valmis, mis ma raiskan kallist tööaega. Kodust hea võtta. Viimaks sai vanal raha otsa, hakkas pojale pinda käima, see oli tal Tallinnas mingi tähtis nina. Lõpuks ostsin ta maja ära, nüüd ei teagi, kuhu läks või mis tast sai.“ Edasi: „Ega kui Ilves oli president, siis ta käis siin ikka, liha ostmas, lähedal ju Ärmalt tulla. Pidasin 12 aastat sigu. Ämm mul elas ka siin. Ilves tahtis tulla, noh. Viskas kaelakarbonaadi eest ämmale viis sotti. Ja Evelin, tema käis sageli, porgandit ja peterselli ja sellerit tahtis peenrast. Tuli ikka läbi, kui ihukaitsjatega Tartu Lõunakeskusesse uisutama läks. Ta käis seal tihti, tema, jah, käis meil ikka kogu aeg.“ Niisugused lood siis.

Mina: „Aga kas teil oma looma kahju tappa pole? – No, mis tas on, nii see elu maal käib. Kui sigu pidasin, ikka sügasin kõrva tagant, siis võtsin pussi, tõmbasin kõri maha. Jõin veel verd ka.“ Isa: „No ära selle mehe iga sõna ka usu.“ Naabrimees: „Noh jõin, ikka jõin, kõik kes siga tapavad vist joovad. Algus oli vastik, pärast harjud ära.“ Boooh. Muidu tõsine töökas Eesti mees. „Ma muidu ikka võtan viina kah, aga nüüd jaanipäevast jõuluni olin kaine. Kohe teadsin, et jõulu ajal läheb joomaks. Nüüd paar päeva veel ja siis jälle jaanipäevani kaine. Tööd vaja teha. Mitu riigihanget võitsin.“ Kusjuures võitis ka. Miski metsaistutamine, lankide harimine jne. Ja kui ise ei võida, teeb palgatööd sellele, kes võitis. Kindel, töökas, külas tuntud mees. Niidab mu isa heinamaadki puhtaks. Nüüd võttis veised – kaks lehma, ühe pulli. Praegu veel mullikad ja vasikas. „Las elavad, ega mul kahju pole. Muru hoiavad ilusasti korras, kevadel tõmban su maale ka karjuse ümber, siis pole niita vaja, toon loomad vahepeal sinna.“ „Kassid, jah, kasse on mul ka, ei teagi täpselt, mitu tükki praegu on.“ Töökas ja naljakas Eesti maamees. Ei ole see elu seal maal nii masendav ühti nagu Kodutundes näidatakse. Inimesed teevad tööd ja nalja. Pole põhjust kurta. Tegime klassikalise, „linnaproua läheb loomi vaatama“ ka ära. Suur leivakott kaasas siirdusime härra seltsis koplisse. Nagu oodatud, tegin algul nägu, et ei julge eriti kopliväravast sissegi astuda (natuke ikkagi kardan neid loomi), lõpuks siiski otsustasin, et võtan end kokku, veised polnud ka veel täissuurust saavutanud, ei ajanud eriti hirmu nahka. Andsin leiba ja sügasin pullmullika lokkis pead. Pilti tegin ka, nagu linnainimesele kohane, aga kahjuks tulid nii halvad, et isegi minul on piinlik neid näidata. Aga umbrs sellised olid: Screenshot 2019-01-01 at 19.48.31

Aasta esimene päev möödus meeleolukalt!

Pensionieas võiksin kolida isa maamajja (kuigi seal ei ole merd) ja alustada krimisarja Mõisaküla Mõrvad kirjutamist. Isegi filmimist võiks kaaluda.

Kõik pildid võtsin kuskilt internetist.

I was so fucking angry I could have killed somebody

Oeh, sai ju lubatud seletada, miks ma olin nii neetult vihane, et võinuks kellegi maha lüüa. Nüüd enam ei ole, juba tükk aega mitte ja isegi haletsus oma keskpärase keskealise elu pärast on mööda saanud, aga lubadus vaja täita.

Nimelt eile oli Albinal haiglas protseduur – endoskoopia. Ma ei hakka põhjustest pikemalt rääklima, ütlen lihtsalt, et midagi hullu ei ole, aga mis täpselt on, seda ka ei tea. Alati jääb lootus, et hilisteismelise tütarlapse fantoomvalud.

Aga asja juurde. Meil on kõigil Euroopa ravikindlustuskaardid ja lisaks privaattervisekindlustus nagu korralikul kodanikul, et ükski tervisehäda vaesuse tõttu ravimata ei jääks. Euroopa kaart katab osa asju ja need, mida ei kata, jäävad erakindlustuse katta. Nii on see olnud kõik need aastad ja töötanud väga ilusti. Süsteem toimib nii, et lähed arsti juurde, hiljem saadab arst arve, maksad ära ja saadad kindlustusse, kes siis omakorda pappi pritsib või vahel ootan kindlustuse papi ära ja maksan siis arve. Ühesõnaga, suurepärane süsteem – kuni eilseni. Tagantjärele meenutades hakkangi juba vihaseks ja poliitiliselt ebakorrektseks muutuma. Läks siis A hommikul haiglasse, olles eelnevalt kakskümmend neli tundi ilget plöga – kontrastainet – sisse kaaninud, et sisikonnas kõik ilusasti näha oleks. Veidi aega hiljem saan telefonikõne – haiglale minu kindlustus ei sobi. Tuleb ette maksta. Küsivad, kas raha on kaasas. Sularaha, muuseas. Pangakaarti ei võeta, krediitkaardist rääkimata. Vihast puhisedes küsin, kui palju. Ei tea. Kakssada või kolmsada aga võib-olla viissada. Veel enam puhisedes kargan voodist (tegelt oli plaanis pikk mõnus hommik voodis sarju vaadata ja kohvi juua), teostan omaette vandudes hommikuse tualeti, panen riidesse, kihutan majast välja. Uksel kohtan Gregorit, kes mind alati ülereageerimises süüdistab, aga seekord mõistab temagi, et tegemist on ühe nõmeda ja mõttetu haiglaga. Küsin teele kaasa mõned korrektsed saksakeelsed väljendid (das ist Deutschland, wir sprechen Deutsch hier), Gregor paneb mulle südamele, et ma suures tigeduses auto alla ei jookseks (tal on üldse teatavad reservatsioonid mu suutlikkusse osas üksi tänaval liikuda). Võtan raha välja, igaks juhuks rohkem, sest kes teab… kihutan haiglasse, rongivahetusjaamas ei leia teise rongi väljumiskohta, löön käega ja võtan takso. Jõuan kohale veidi rahunenuna – mis on väga hea, sest elu on näidanud, et päris emotsiooni pealt valimatult sõimlema hakata pole eriti jätkusuutlik. Esitan kogu oma tiraadi saksa keeles (iseendale 12 punkti), mõned eriti keerulised ja minu arvates peent irooniat sisaldavad laused välja arvatud. Aga samas ega mu peenest irooniast keegi peale minu nagunii aru ei saa. Proua, kes nüüd leti taga istub on üsna sõbralik, inglise keelt eriti ei oska, aga saab aru situatsiooni nõmedusest. Samas, minu soovile „rääkida kellegagi, kes vastutab maksete eest ja oskab inglise (või hädapärast ka prantsuse või vene keelt, eestit polnud vist mõtet pakkuda)“ siiski ei reageeri. Kellegagi ma rääkida ei saa, maksan raha ära ja üritan kindlustusnõudele allkirja saada, see võtab ka omaette aega ja pooltel juhtudel vaadatakse mind ja mu paberit kui poolemeelset „Was ist das?“ – „Das, ist fucking Privatversicherung, you idiots!“ mörisen mõttes ja jätkan selgitusi. Suhteliselt viisakalt, kuid teatava arrogantsusega. Lõpuks saan vajalikud dokumendid korda ja kolm tundi pärast protseduuriks määratud aega võetakse Albina viimaks ette. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduuri tulemusel selgub, et kumbagi kahtlustatud tõbedest tal ei ole, tuleb edasi uurida. Ühesõnaga, palju kisa, ei mingit villa. (Selles, olgu öeldud, ma kedagi ei süüdista).

Tagantjärele tahaksin öelda, et jah, ma usun, et teil on reeglid ja et „Germans love their cash“ ja võib-olla teie haiglas käivad inimesed, kes tavatsevad petta jnejnejne. AGA, küsin ma (ja küsisin ka haiglas umbes 100 korda vastust saamata): Mille kuradi pärast ei võinud te inimest ette hoiatada? Albina oli teil juba kaks korda käinud, oma erinevaid kaarte pakkunud ja selgitanud. Kas oli nii raske öelda, et SEE protseduur enam Euroopa ravikindlustuskaardi alla ei käi ja MEIE vaestehaigla (vabandage mu poliitebakorrektsust) võtab ainult ettemaksu ja ainult sularahas?

Mind kui etabliirunud seaduskuulekat keskeas persooni ajab tigedaks kui minusse suhtutakse kui petisesse ja suhtumine, et enne maksa, siis vaatame, ajab juba eos harja punaseks. Ja sularahakultusest ei hakka rääkimagi. Ikka ju läheb 18-aastane inimene majast välja igaks juhuks 500 eurtsi sularaha rahakotis, „sest võib ju vaja minna“.

Kogu see jama ajas pea valutama ja õhtul tundus, nagu oleksin ise mitme ebameeldiva meditsiiniprotseduuri osaliseks saanud, lisaks tabas must masendus keskpärase keskealise elu pärast, kus pole midagi rõõmsat, ainult lollakad argiprobleemid. Mistõttu pidin oma tavapärast söömisrežiimi hulga šokolaadiga rikkuma (nüüd lähen teie pärast veel paksuks ka). Veidi calvadosi ja paar sigaretti parandasid olukorda märkimisväärselt, nii et elu on jälle ilus, aga edaspidi lähme siiski ainult erakliinikutesse, kellele erakindlustuskontseptsioon tuttav on.

Miks ma ei rõõmusta?

Sellest ajast peale kui viimati vaimse emaga vestlesin, olen üritanud jälile saada küsimusele „miks ma ei rõõmusta.“ Ja ei saa, tee mis tahad. Olen mõelnud ka sellele, kas rõõmus ja õnnelik olemise vahel on minu jaoks vahe, aga pole kindlat vastust leidnud. Mingisugune nagu on, aga defineerida ei oska. Peamine küsimus on siiski, MIKS ma ei rõõmusta? Ega ma ju kurb ka ei ole, aga lihtsalt selline harilik, LEIGE. Kõik on normaalne, elu kulgeb eriliste tõusude ja mõõnadeta, midagi põnevat ei ole, siuke harilik, noh, normaalne, nagu tavaline eestlase vastus küsimusele, kuidas läheb.

Just natuke pärast seda, kui olime nimetatud teemat puudutanud, rääkisin üle tüki aja pikalt ühe sõbrannaga, kelle elamise viis tundub mulle küllaltki raskesti mõistetav. Ja vaat, tema oskab, oskab rõõmustada iga vähimagi asja üle – eelkõige muidugi selle üle, et ta elab seal kus ta parasjagu elab, et tal on seal tööd, et raha on (kuigi vähe), et tänaval pööravad kohalikud mehed talle tähelepanu. Ta naudib iga hetke oma elust ja on iga asja eest tänulik, kaasa arvatud sidrunivee ja türgi kohvi eest mida ta hommikuti juua saab. Ja nii ta seal elab, elu, mida mina ei tahaks hetkekski elada (aga siin tulevad mängu mina, sina ja Kuke-Arvi – sina ei tahaks hetkekski elada minu elu, mina sinu oma jnejne…), aga rõõmustab ja naudib iga sekundit (tundub, et ka neid momente, kui keegi tal (jälle) naha üle kõrvade tõmbab, ähvardab oht tänavale sattuda või kui 3576s lootustandev mees paari kokkusaamise järel nagu tinatuhka kaob). Rõõmustab uute retuuside üle, mis odavalt turult sai, kirjeldab täpselt, mida rõdule suitsetama minnes selga pani, kui soe tal nüüd on ja kuigi mulle tundub kogu selline elu meie eas kuidagi pealiskaudne ja tühi, oskab tema rõõmus olla, aga mina ei oska. (Asjaolu, et hakkan järjest enam mõtlema, et ma ise olen tühine, pealiskaudne ja igav on hoopis eraldi teema).

Ja siinkohal ma siiski jõudsin paarile järeldusele iseenda kohta. Esiteks – tänulikkus. Jah, ma küll meenutan endale, et mul on terved lapsed, ise olen tervise juures, vanemad on ikka veel elus, mõistuse juures ja nii terved kui 80-aastane olla saab, ma tulen iseendaga päris kenasti toime, mul on töö, isegi mitu kodu, mõned sõbrad, terve rida häid tuttavaid, kes mulle meeldivad – kõige selle eest tuleks tänulik olla. Aga väga raske on muuta sissejuurdunud mõttemalli, et see on iseenesestmõistetav, kõigil on ju nii (kuigi ei ole tegelt) ja mis erilist tänulikkust siis ikka. Jah, ma püüan hommikul tiibetlasi tehes meenutada, et ma olen tänulik … ja siis tulevad kõik need asjad, mille eest. Aga kas ma ka südamest kõige selle eest tänulik olen või tegelen pelgalt formaalsusega… Ma ei oska olla tänulik uute retuuside, hommikuse kohvi või sidrunivee eest. Samas võiks ju olla: olen tänulik selle eest, et ma saan mõnusalt voodis lesides oma esimest hommikust koorega kohvi juua. Aga samas tundub see nii iseenesestmõistetav … ma ei tea praegu küll täpselt, kuidas arendada endas oskust päriselt tänulik olla.

Kuskilt olen lugenud, et tuleb olla tänulik iga väiksemagi asja üle ja leida igas päevas näiteks 10 asja/sündmust vm mille eest tänulik olla. Kunagi proovisin ja see oli ikkagi ülemõistuse raske.

Teine asi on ootamine. Oskus oodata. Mida mul ei ole. Mul on tunne, et eksmehest lahkuminekust saati/ ma isegi ei mäleta kui kaua, olen kogu aeg midagi oodanud – et juhtub see ja siis hakkan elama. Vähemalt nüüd, viimastel aastatel ma ju ometigi tean, et nii asjad ei käi. Siit ka ilmselt mu oskamatus rahul olla/ rõõmustada. Asi ongi selles, et ma olen rahul, kui midagi läheb hästi/normaalselt – näiteks mõni olukord laheneb peaaegu mulle vastuvõetavalt, aga rõõmu ma sellest tunda ei oska. Kergendust küll. Jah, mul on rohkem hingerahu ja vähem ärevust. Ma nagu ootaksin kogu aeg neid soovitavaid ja oodatavaid lõpptulemusi – ja siis hakkan elama. Tahaks väga loota, et hakkangi, aga seegi pole kindel, pealegi võiks ju rahulikult nende asjade juhtumist oodates ka elada. (See oli asi, mida ma eksile ette heitsin, elu pidi ju algama siis, kui ta töötamise lõpetab). Jällegi – mul pole ju mitte midagi viga, aga erilist midagi, mille üle rõõmustada, ka pole. Jõuame ikkagi sinna, et kogu mu rõõmustamine ja rahulolu on kuidagi seotud välisega, iseenese seest ja iseenesega kahekesi olemisest ei suuda ma erilist rõõmu ammutada. Kuigi tasapisi läheb olukord paremaks, veedan nüüd üksi iseendaga rohkem aega kui varem. Näiteks, nädal tagasi käisin esmakordselt elus kammermuusika kontserdil, üksinda – ja mulle väga meeldis. Pärast kontserti oli kuidagi kerge ja helge meeleolu. Viimasel ajal paistab, nagu peaksin end kogu aeg motiveerima, et edasi rühkida, aga vahel lihtalt ei viitsi/jõua/taha, sest oodatud tulemus laseb end liiga kaua oodata (oskus oodata on ju puudu). Vahel tuleb uskumatu tüdimus peale – ei jõua, ei taha ei viitsi õigesti teha ja õigesti mõelda.

Hiljuti jäi mulle ühes Ööülikooli loengus kõrva lause: Õpi olema päriselt rahul, ka oma rahulolematusega. Ma ei ole päris kindel, kas/kuidas ma sellest aru saan, aga mulle tundub, et see on midagi, mis käib täpselt minu kohta. Kui ma oleksin rahul ka oma rahulolematusega, siis vast hakkaksin ka rohkem rõõmu tundma ja ei tüdineks iseenese motiveerimisest (kui oleksin rahulolematusega rahul, siis poleks a) vaja end pidevalt motiveerida, sest ma olen rahul ka rahulolematusega ehk sellega, mis on ja motivatsioon oleks kas olemas või status quo puhul ajutiselt mittevajalik b) ei tekiks tüdimust enese pidevast motiveerimisest, mis näiliselt nagu tulemust ei anna.

Kuidas teil on? Kas oskate rõõmustada? Tänulikud olla? Oodata?