Rassistlik EKRE KANTS

Mul on tegelikult ootel mitu postitust, mis on palju ägedamad, AGA, ma sain täna lihtsalt nii vihaseks, et pean end KOHE välja elama. Jagage seda oma sõpradele ja nende sõpradele ja eriti neile, kes elavad Pärnus ja käivad Tervise Paradiisis või ei ela Pärnus, aga ikka käivad. Äkki mõni tunneb end ära ja saab targemaks/hakkab häbenema (kuigi ma eriti ei usu).

Mis inimene sa oled, kui sa lähed teenindajalt küsima: “Kust sa pärit oled? Sina küll eestlane ei ole?” Ja kui sulle vastatakse, et olen küll, hakkad vaidlema, “Ära valeta mulle, sa ei ole mingi eestlane.” Või teine variant: “Me vedasime naisega kihla, mis rahvusest sa oled: pakkumised oli: a) grusiin, 2) türgi ja 3) azerbaidžaan. Vaadake, kui teil on peresiseselt niisugused kihleveod, siis laske käia, aga tõe teada saamiseks leidke muu viis. Milline, ei huvita. Sellised pöördumised on madalad, labased ja rassistlikud. Kui eestlane on selline, siis ma ei tahagi eestlane olla ja kui mu kodulinn, kus on imeline mererand ja suurepärased tervise- ja jalutusrajad, ja vanemad ja mõned head sõbrad, sisaldab selliseid persoone, ei taha ma siia alaliselt elama tulla isegi pensionieas. Mäletan lõputut vaidlust Tartust pärit kolleegiga, kes alati küsis “kas sulle on mingi mereõhk olulisem kui normaalsed inimesed.” Ja mina, et ” noh, aga äää … seal on normaalseid ka (ongi).” Nüüd ma enam ei tea. Jah, kui ma Prantsusmaal oma suusapoeavantüüri tegin, küsiti mu käest ka umbes 3697 korda päevas, mis päritolu ma olen, aga just niimoodi küsitigi “teil on huvitav aktsent, kust te pärit olete”. See on ok. Aga mitte “sa ei saa eestlane olla, ära valeta” või “me vedasime kihla.” Inimene ei ole mingi võidusõõiduhobune, kelle peale kihla veetakse. Minge, ausalt, sinna, armsad töllid, kuhu venkude sõjalaeval kästi minna. Ja mis te õnnetukesed Tallinna kesklinnas teeksite, kus liiguvad peene olekuga peened nimesed ja suurem jagu teenindajaid suhtleb inglise keeles?

Maid

Mul oli siin üks mustand, lugesin ta läbi ja tundub, et võib täitsa üles panna. Nüüdseks olen „Maidi” juba suures osas unustanud, nii et isegi ei oska sõnavõttu enam täiendada ja isegi kui ta on poolik, siis niisugusel kujul ta nüüd üles astub, pühendusega mu ristilapsele, Martha Katariina Luigujõele, sinule ma ju pidin seletama, MIKS ta mulle pinda käis.

Kuna sai veksel välja antud FB postituse all, et ma vaatan lõpuni sarja “Maid” ja siis kirjutan, miks peategelane mulle närvidele käis, tuleb see ära teha. Kuigi lõpus ei käinud enam niivõrd, kui alguses. Ma ei saanud ka aru, mis temas nii muljetavaldavat oli, enne kui sõbranna seda eile selgitas.

Enne, kui pikemasse tiraadi laskun ja edaspidise peksu vältimiseks/leevendamiseks olgu öeldud: ma mõistan lähisuhte vägivalda kui probleemi ja usun, et seda eksisteerib hoopis rohkem, kui me arvata oskame; ma tean, et vägivald ei pruugi olla ainult füüsiline; ma olen kindal seisukohal, et teist võimalust ei ole vaja vägivallatsejale anda. Ei, ma ei ole ise lähisuhtevägivalda kogenud, ei vaimset ega füüsilist. Ei, ma ei arva, et oleksin seetõttu privilegeeritud, olen lihtsalt harilikku elu elav. Jah, ma usun, et vägivallaprobleemiga ühel, teisel või kolmandal moel kokkupuutunud oskavad sellega paremini samastuda.

Lisaks olgu öeldud, et “Maid” on hea sari. Kindlasti panustab vaimse lähisuhtevägivalla teadvustamisse, naiste varjupaikade populariseerimisse (jajah, halb sõnavalik), suurendab veendumust, et sealt saab abi. Ja seegi on hea, et peategelane mulle veidi pinda käis, seeläbi oli ta ka inimlikum natuur, mitte puhas süütuke, kes siin pasameres nüüd peab kõigi halbadega hakkama saama. Üldse, läbinisti negatiivsest ega läbinisti positiivset tegelast ei olnudki, kõik olid kuidagi inimesed. Jah, ka vägivaldne tüüp oli tegelikult omadega hädas ja ma uskusin, et ta päriselt tahtis oma joomaprobleemist vabaneda (sest kui leebelt ta lõpuks olukorra lahendas) ja isa, kellele mumeelest ikkagi ülekohut tehti.

Võib-olla ma oleksin pidanud kohe pärast filmi vaatamist kirjutama, sest ega see film nüüd nii muljetavaldav ka polnud, nüüd mulle juba tundub, et mis tal siis ikkagi viga oli, aga kuna lubasin, siis õnneks tegin mõned märkmed ja loen kohe ette, MIKS ta mulle pinda käis.

Laias laastus oli tegemist ärritavalt enesekeskse tüübiga, kellel alati oli keegi teine süüdi, isegi siis, kui ei olnud.

Lapsel on sõidu ajal käsi aknast väljas – Ameerika kiirteel. Mis su peas toimub? Ja veel hullem – peatud kiirteel, ronid autost välja – ostsid need load või ? Ei, mul ei puudu empaaatia välja kukkunud mänguasja osas, AGA kumb on olulisem, kas kaotatud mänguasja pärast kurvastav laps, või elus laps, kellel on kõik jäsemed jätkuvalt küljes. Ja siis sõimad inimest, kes su autole sisse sõitis ja imestad, et sulle trahvi tehakse.

Jõukat noorpõlvesõpra kasutas ära, rikast Reginat kasutas ära, isa pillutas siia-sinna nagu nartsu (kui otsustasid, et sul on lapsepõlvetrauma endiselt alles, siis ära suhtle, mitte nii, et ma olen uhke ja ei suhtle, aga siis, kui ma tahan, et sa mu ekspartneri peale kaebaksid minu kasuks, siis sobid küll). Ausalt, ma olin siin isa poolt. Üldse tundus mulle, et tema oleks võinud oma aastatetaguse eksimise juba andeks saada. Ta ju püüdis. Ema oli talle ainus võrdväärne partner. Tahan teen/ei taha, ei tee. Alguses meeldis ema mulle üldse kõige rohkem, pärast … noh, veidi vähem.

Ma isegi ei mõistaks peategelsepoolset lõputut ärakasutamist niivõrd hukka, kui ta sinna juurde poleks olnud näiliselt nii totakalt uhke, miski ei kõlvanud. Pole midagi parata, kui sul endal ei ole, lepi sellega, mida antakse. Ja miks sulle tundus, et sinul ainsana on vaja tööl käia? Eksmees võitles samuti oma sõltuvsega, tal oli samavõrd vaja tööle minna. Ja raha vajasite mõlemad ühtmoodi. Vahepeal jäi ikka selline mulje, et kogu maailm peaks siiski tema ümber keerlema.

Kuidagi poolik on see, mingit lõppu ei ole, aga ausalt, ma ei oska rohkem midagi öelda, las ta siis olla.

Päriselt … nii naiivne? Sõjast ja muust.

Mul on väga hea tuttav, suisa sõbranna, võiks öelda. Inglise kapist (meie kohalikus žargoonis tähendab siis, et inglise tõlkeüksusest), haritud küpses eas proua. Juba aastaid tagasi, ma ei mäleta, mitu, kas Krimmi invasioon oli juba toimunud või ei, lausus ta ajaloolised sõnad: “Aga Putin on karismaatiline mees. Ma võiksin temaga õhtustama minna.” Minu reaktsioon oli umbes, et “öäh … mõttetu kaagebešnik, jupats veel pealegi, kus see karisma seal on.” Nii ta jäi. Sõbranna oli fastsineeritud sellest, et ma oskan vene keelt (ise oskab ta näiteks kreeka keelt, mis mumeelest on hulka fastsineerivam), aga selles pole ka midagi erilist, paljud vana Euroopa inimesed on sellest hoopis rohkem võlutud kui mingist eesti keelest (sest 1 miljonit kõnelejat), kah mõistetav ja NLiidu ajal nad teadsid vähemalt, et vene keel on olemas, aga eesti keelest ei teadnud keegi ööd ega mütsi. Nojah, aga nüüd on sõda. Kohtusime pühapäeval. Muidugi rääkisime aktuaalsetest poliitilistest sündmustest, muidugi on ta sõja vastu ja Ukraina poolt. “Ma loodan, et sa enam EI TAHA Mutiniga õhtusöögile minna?” küsisin teatava irooniaga. “Eeeeiii …, aga ta on ikkagi karismaatiline isiksus, keeruline, jah ja karisma ei pruugi tähendada head inimest, aga ma ei usu, et ta teab/tahab (ma ei mäleta kumba ta arvas, aga vahet tegelt pole) beebisid tappa.” Oeh, sa issanda püha püss ja sancta simplicitas. Kuidas sa saad NIIIIII naviivne olla? Ausõna, ma natuke isegi vihastusin (välja ei näidanud, sest a) delikaatsus ja taktitunne ja b) ta meeldib mulle ikka, kuigi ei taha kuidagi lahti lasta oma arvamusest, et “Mutja on ikkagi karismaatiline mees.” Hea küll, lastehaigla ei olnud veel pihta saanud, nüüd ta vast enam nii ei ütleks. Kuigi võib-olla leiaks siiski vabanduse, et “ta ei teadnud”. Nagu mismõttes ei tea … Vana Euroopa naiivsus.

Erinevalt USA luurest arvan mina küll tagasihoidlikult, et Mutin on hull. Diagnoosiga. Aga miks diagnoosiga hullu kinnisesse asutusse panna ei saa, ei ole teada. Seega oleks lahenduseks Mutja atendaat. Kus on sedalaadi tüübid, nagu John F. Kennedy, Olaf Palme, Anna Lindthi, John Lennoni tapjad? Või mõni korralik enesetaputerrorist, praegu oleks neid hädasti vaja (paar tükki meil siin oma Brüsseli tagahoovides kasvanud). Kui oma lahendust flaamlasest sõbrale tutvustasin, arvas tema, et Mutja tuleks vabade valimistega ametist maha võtta. Eiiiiii .. selle eest on ta ammu hoolitsenud, et nii ei saaks juhtuda. Pealegi ajupestum osa vene rahvast ei tea, mida tähendavad vabad ja sõltumatud valimised.

Need on siis näited haritud vanaeurooplaste naiivsusest. Ma ise olen ka naiivne ja usun, et meieni sõda ei jõua. Ei Eestisse ega teistese Balt riikidesse, kaugemast rääkimata. Sest NATO ja EL. Sellest ka mu teatav muretus. Jajah, ma tean, et olukord on karm, ma olen lihtsalt optimistliku loomuga. Kui ma mõtlen Venemaa ja Ukraina peale, siis tunnen tegelikult kaasa kõikidele, peale Mutja. Kogu Ukraina rahvale, noortele vene ajateenijatele, nad on nooremad, kui minu poeg … nende peredele, normaalsetele venkudele, millist häbi nad oma rahvuse pärast praegu tundma peavad. Isegi kui sõda homme lõpeb, kui palju hävingut, muret ja leina see juba kaasa on toonud. Hävitatud vana kaunist arhitektuuri (ei, maja ei ole inimeluga võrdne, aga ikkagi). Köln oli enne teist maaailmasõda väga ilus linn. Ahjaaa, palgasõduritele ei tunne, nemad teavad, mis nad teevad ja kui teavitatud tegevuse käigus hukka saavad, siis serves them right.

Ja siis veel üks asi – võitlevad feministid loosungitega: naistel ja tüdrukutel on Ukrainas praegu nii raske, aitame neid, toetame neid! Kas te isegi sõja palge ees ei suuda soolisest vahetegemisest loobuda? Poistel on ka raske, meestel on ka raske. Kas viieaastasel tüdrukul on kuidagi raskem kui viieaastasel poisil? Äkki loobuks korraks naiste õiguste eest võitlemisest ja võitleks inimõiguste eest? Vähemalt sõja lõpuni?

Ja just praegu jäi silma menstruaalanumate saaatmine – igati õilis, aga tellite Hiina tehasest? Ma ei usu, et Euroopas ühtegi tehast ei ole. Hinnavahejutt siinkohal ei päde.

Oma panusena tegin FBs väikese fundraiseri, ausalt, rohkem prooviks, kuidas selline asi nagu sünnipäeva fundraiser töötab – ja tundub, et selle kohta sobib kasutada sõna viraalne. Juba esimese poole päevaga on hulk annetajaid, arvestades, et sünna on alles kuu lõpus, jõuab sinna veel ilusti koguneda.

Seitse aastat lahutusest, vol 2

Eelmises kirjatükis on kergekäeliselt välja antud lubadus kirjutada ka teine osa. Vahepeal tundus, et miks ometi, sest kõik sai juba öeldud, aga nüüd küsitakse, kuhu teine osa jääb. Õnneks meenusid siiski veel paar asja, mis tõesti kirjapanemist vääriks. Pealegi tutvustas sõbranna eile FB-s “Murtud südamete” näitust Solarises, kuhu ma geograafilise kauguse tõttu minna küll ei saa, aga see tekitas mitmeid mõtteid ja meenutas asju, mida on tehtud ja mis tegemata jäetud, tollal mõeldes, et “murtud südame raviks”, aga tegelikult ikkagi pigem vihast, vahest tahtmisest kätte maksta või … ma isegi ei tea, kõik need ekside uute elukohtade ümber hiilimsied ja vanades ühiskohtades hängimised … see on ju pigem noa haavas keerutamine. Vanades ühispaikades pole ma käinud nostalgitsemas ja ennast haletsemas, selleks leidsin teisi meetodeid. Vaatame, kui pikk see lugu saab, kas saavad ka kunagi tehtud asjad siia kirja (päris kõiki ei kirjuta, sest piinlik) või väärivad omaette postitust.

Esiteks enesestmõistetavus, kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis teise inimese enesestmõistetavaks pidmine on vist kõige suurem viga, mida suhtes saab teha. Ja seda ma justnimelt tegin. Kuidagi mingite aastate pärast tekib suhtumine, et “ta on ju alati olemas”, asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad. Kui asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad, aga kõik on hästi, vastastikku ollakse rahul ja arvestatakse teineteisega, siis vist ilmselt ongi hästi ja happily ever after.

Pean pigem silmas niisugust enesestmõistetavus, kui enam ei vaevuta teineteisele oma plaanidest ja tahtmistest rääkima ega nende soovidega arvestama ja selle aluseks pole isegi mitte mingi eriti egoistlik kaalutlus, vaid lihtsalt ei tule pähe. Mingil hetkel on asjad rutiinseks kujunenud ja kuidagi see tasapidi edasi läheb, nii, et arugi ei saa, kui tehakse plaane kas kõigi eest või ainult iseendale, aga igal juhul ainult iseendaga arvestades ja unustades, et teine pool võib asju teisiti näha, tal võivad olla omad soovid, plaanid ja tahtmsed. Iseensestmõistetavusega kaasneb ka elementaarse viisakuse ja hoolitsuse unustamine. Iseensestmõistetavus on midagi sellist, mis ei tule äkki ja pauguga, aga hiilib tasapisi lähemale ja kasvab ikka suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks on nii suur, et matab enda all kogu ümbritseva olemise ja end sellest välja kaevata on keeruline, et mitte öelda võimatu. Mõni isehakanud nõustaja, kelle nime ei hakka nimetama, aga ei ole hetkel laineid lööv kõige populaarsem, pigem selline keskmine, paar raamatutki välja andnud ja mõned loengud pidanud (see oli viga, VÄGA suur viga, sest raamatust isegi leidsin üht-teist kõrvataha panna, aga loeng oli katastroof, esiteks lohakas keelekasutus, noh i-mitmus näiteks, mida kuuldes ma juba ei saa inimest tõsiselt võtta, uskumatud postulaadid: “meie, Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks hijabi kandma, aga nemad … (a) kas nad palusid, et sa võitleksid ja b) miks üldse nii tobe avaldus) ja c) räägi enda, mitte kõigi Euroopa naiste eest, mina näiteks ei ole millegi eest võidelnud; pärast seda viimast lõpetasingi kuulamise, õnneks tehti see üsna sõnavõttu alguses), väidab, et kui suhte nimel peab tööd tegema, pole see õige suhe. Noh, sellega ma ei jää mitte üks raas nõusse, tähendab, kui tuleb ühepoolselt pingutada, nii et ninast veri väljas, siis küll, jah, aga pisut tööd ja hoolitsust vajab iga suhe. Pigem nõustusn Kerli Kõivuga, kellega tehtud intervjuule mõne päeva eest juhuslikult sattusin ja kes ütles midagi sellist: “Üha enam tundub mulle, et armastus on pigem tegu kui tunne.”

Aga ikkagi, enesestmõistetavus. See haakub nüüd ilusasti ka teemaga, mis peamiselt Katariina juures on üles kerkinud viimasel ajal, nimelt elu õppetunnid, kogemused ja juhuslikkuse olemasolu. Katariina ise eitab igasugu õppetundide olemasolu ja vajalikkust ja ma pole veel välja mõelnud, kuidas öelda, et isegi see, et sa haiget said on omamoodi õppetund. Muidugi ei ole vaja õppida, et “mind ei saagi armastada, ma pole armastust väärt”, nagu ta kuskil vihaselt väitis (vabanda, kui valesti tsiteerisin) või siis, et samalaadsest olukorda ei pruugi enam tekkida ja siis polnud õppetunnist ju mingit kasu (seda arvas vist küll keegi teine). Turtsaka keskkooliõpilasena väitsin ka õpsile, et “minul ei lähe füüsikat mitte kunagi elus vaja, MIKS ma pean seda õppima, ah?”. Jah, ma olen ilma füüsikat oskama hakkama saanud, aga tegelikult on see ju vägagi eluline aine, millest nii mõneski igapäevasituatsioonis abi võiks olla. Aga enesestmõistetavus: asjaolu, et mitte kedagi ega midagi ei tohi enesestmõistetavalt võtta on kahtlemata üks suurimaid õppetunde, mida sellest nüüdseks pea kaheksa aastat tagasi purunenud suhtest kaasa võtan ja ei usu iial, et see mööda külge maha jookseb. Ja ei puuduta see mitte ainult romantilisi suhteid, mitte kellegi olemasolusse ei tohi suhtuda enesestmõistetavusega, ei sõprade, laste ega vanemate.

Teine asi, mis mind lahkumise juures veel torkas, paistab, et siiski valusasti, oli sõprade-tuttavate suhtumine. Ma olen täiesti rahul nendega, kes eriti välja ei teinud või ei teadnud, mida öelda ja kuidas reageerida – täitsa arusaadav ja ise võin vahel samamoodi käituda.

Aga vaata, kui sa oled sõber ja sul on elus hetkel käsil hoopis vastupidine etapp – siis ära palun tule äsja mahajätud ja sellest muserdaud sõbra juurde oma sisemonoloogiga, mida võiksid a) pidada iseendaga, b) kellegagi, kes on samas seisus või c) kellegi neutraalsega. Ma mõistan imeliselt, et olulised otsused elus vajavad läbiarutamist ja valju häälega välja ütlemist. Aga inimene kes kaalub parasjagu, kas jätta oma abikaas maha või mitte, aga mingil mulle mitteteadaoleval põhjusel abikaasa mahajätmiseks viimase nõusolekut vajab, võiks diskuteerida kellegi teisega, mitte sõbraga, kes on äsja tema tahtevastaselt maha jäetud. Mul oli selline situatsioon. Selle asemel, et mulle kaasa tunda, heietas sõbranna järjepidevalt “aga inimesel tuleb lasta edasi minna, oma tee leida, lahti lasta …” JAAAAAA, aga mina ei tahtnud seda tol hetkel kuulda. Hakkasingi teda lõpuks vältima, õnneks polnud see raske, sest elasime eri riikides. Nüüdseks on olukord lahendatud, sõbranna on oma veast (ausalt, see oli viga) aru saanud, me rääkisime selle läbi kui ma enam nii halvas seisus ei olnud, ta vabandas ja sai oma mehe ka ilusti endale vastuvõetaval moel maha jätta ja üldse kõik on hästi. Arukad inimesed, noh!

Ja mahajätvale poolele julgeksin soovitada, et kui oled leidnud enesele uue kaaslase, kes miskipärast hüsteeriliselt su varasemat parnerit vihkab/kardab/jälitab, siis katsu teda niipalju ohjes hoida, et ta niigi maaslamavat underdogi väga ei peksaks. Tal on nagunii juba halb ja paha, aitab küll!

Aga tehtut ja tegematajäetut: mul oli tõsine plaan minna eksi uue elukoha ümber burkas luusima, sest niiiiväga tahtsin teada, kus ja kuidas, aga takistas burka puudumine (ju oleks selle kuskilt ikka suutnud hankida, aga õnneks läks tahtmine varem üle), ilma kartsin äratundmist ja vahelejäämist, sest kolitud oli väikesesse kohta. Algul mõtlesin, et pisiab hijabist ja harjutasin juba Youtube’i videote saatel selle pähekeeramist. Lõpuks küsis sõbranna, kes oli kõikidesse plaanidesse pühendatud: “Oled sa nii pikka mosleminaist kunagi näinud?” …. eem…. tegelt mitte, aga ma võisin ju olla islamiseerunud eurooplane, noh, näiteks Isise pruut (need olid küll u 30 aastat minust nooremad) või mingil niisama muul põhjusel. Aga nagu öeldud, see jäi tegemata.

Ja siis skeem kõrvarõnga peitmisega eksi voodi alla, kui uus proua pidi järgmisel päeval saabuma, et aidata härral lõplikult tema juurde kolida. Noh, et ta avastaks ja tuleks skandaal. Ma ei hakka ütlema, kuidas kõrvarõngas sinna sattus, võin vaid öelda, et mina ise teda sinna ei pannud ja tegemist oli eksi poissmehekorteriga, kuhu ta minu juurest läks, mitte et uus proua oleks meie ühisesse elamisse sisse marssinud.

Aga nüüd on küll lahutusememuaaridega ühel pool. Praegu elan hoopis teisel planeedil, olen iseenese ja ümbritseva üle väga õnnenlik ja rahul, aga rohkem sellest ei räägi, sest uhuuuu minus kardab ära sõnuda.

Seitse aastat lahutusest

Seitse aastat lahutusest, vol 1

Hommikul siiin https://katarinavonb.wordpress. kurtis, et detsembrikuises igavuses keegi midagi ei kirjuta, samas inimesed sõrmitsevad igavledes bogirulli, et loeks midagi, kui keegi midagi kirjutaks. No hea küll siis, olge lahked.

Seitsmeaastastest tsüklitest inimese elus räägitakse igasugu asju. Et seitsme aastaga muutub kõik, teadvus transformeerub (oot, mida see täpselt võiks tähendada), inimene on pärast täiesti teine, kõik algab otsast peale ja mida iganes. Mõned allikad räägivad vist ka üheksa-aastastest tsüklitest, saa sa siis nüüd aru. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, vaid kirjatükk pealkirjaga “7 aastat lahutusest” on mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Mõni sõbranna lausa ootab, nagu kuulnud olen. Vahepeal oli mul plaan kirjutada suisa mitu lugu järjestikku, kuidas ma muutunud olen, kui hästi see on mulle mõjunud ja miks mul ei olnudki vaja vana elu tagasi saada, kuigi esimese ja ilmselt ka poole või rohkemgi teisest aastast pärast lahutust seda hirmsasti soovisin. Aga nagu ikka, Universum oli jälle targem, teadis paremini, mida mul vaja (ju ma seda tagasisaamise soovi siis, jumala abiga, nii täpselt ei formuleerinud ka) ja otsustas mind veidi praadida, aga pärast preemiaks parema elu anda. Loomulikult tingimusel, et olen õppetunni ära õppinud. See on muidugi vaid minu interpretatsioon, Universumiga pole olnud võimalust diskuteerida.

Nüüd on lahutusest möödas juba seitse aastat ja paar kuud pealegi ja ausõna, kogu see aeg, enne seda oleks olnud nagu mingis teises maailmas, kuskil hoopis mujal, mingid teised inimesed ja nende elu. Muidu läheb aeg juba kiiresti, “alles oli suvepuhkus ja kohe jõulud ukse ees”, aga selle seitsme aasta jooksul on muutunud nii palju, eelkõige minu kui inimese sees, peas ja mõttemaailmas, mõned geograafilis-füüsilised liikumised muidugi ka, et kogu see lugu oleks olnud nagu vähemalt 17 kui mitte 70 aastat tagasi. Täna juhtusin lugema soodomagomorra teatriskäigust ja kuna etenduse kirjelduse üks detail haakus 99.5% meie lahkumineku juurde käiva tramburaiga, samuti soodomagomorra tõstatatud küsimused, siis tundus paslik ots lahti teha. Tsiteerin soodomgomorrat:

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg? 
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida? 

Nagu ei oleks tõesti. Kättemaks võib ju magus olla, aga ainult lühikeses perspektiivis. Lõpuks on võidumees siiski see, kes jõekaldal istub ja ootab, kuni vaenlase laip mööda ujub. Samas, kas lahutuse puhul ongi? Kas eksist saab vaenlane? Kunagi, ammu enne lahutust sidus meid selle isikuga ju midagi ilusat, head, sooja – kas see just armastus oli (ma olen armastuse kui terminiga opereerimisel üldse ettevaatlik), aga midagi pidi ju olema – kiindumus, hoolimine, kasvõi kirg, kui midagi muud ei olnud, lähedus, usaldus, sõprus – you name it. Muidugi, armastusest vihkamiseni olevat üks samm ja mis seal ikka imestada, kõige lähedasem oskab ja saab kõige rohkem haiget teha, olgu või tahtmatult. If you love him, let him go on tore sõnakõlks, aga palju võiks pärismaailmas nii suuremeelseid inimesi leiduda? Mina see igal juhul ei olnud. Aga noh, ma ei armastanud ka. Seda tean ma nüüd päris kindlasti. Nüüdseks ikka juba mitu head aastat, aga eriti alates 2019 aasta suvest, kui suisa teise riiki kolisin, on see eelmine elu küll täiesti surnud ja mahamaetud. Mul ei ole oma eksi suhtes ühtegi tunnet. Mul on ükskõik, kas ta on elus või surnud, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. On inimesi, kes ütlevad, et on päris õudne, et kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Aga ausalt, ma ei saa südant valutada kogu maalma pärast ja nüüdseks on tema minu jaoks lihtsalt üks inimene kõigi nende ülejäänud seitsme miljardi seas, kes planeeti asustavad. Mul jätkub huvi inimeste jaoks, kes on mulle olulised. Hea küll, väikese mööndusega, kuna ta on mu poja ametlik isa (aga mitte bioloogiline, et asju keerulisemaks teha) ja poja jaoks olulise tähtsusega isakuju, siis jah, olgu parem elus ja saagu endaga ilusti hakkama, et pojal poleks muret. Pigem siis niimoodi. Aga ei, ma ei soovi talle midagi, ei head, aga ammugi mitte halba.

Aga tegelikult ma tahtsin ju hoopis millestki muust rääkida. Sellest, mis minuga on toimunud, kuidas see mulle kõik on mõjunud ja mida ma iseenda kohta teada olen saanud. Kui järgnev tundub kellelegi minupoolse tuha pähe raputamisena (mida ka vahel olen kuulnud), siis ei, mitte sugugi. Ma ei süüdista iseennast mitte milleski. Ma analüüsin olnut, saan aru, mida ma valesti olen teinud, millised asjad suhtes päris kindlasti ei tööta ja kuidas edaspidi oma suhteid mõttetu karenliku käitumisega mitte ära rikkuda (juhul muidugi, kui ma tahan neid hoida). See on üsna ratsionaalne arutelu, tõsi, ma ei haletse ennast ega patsuta toetavalt õlale, et “olid, olid tõesti õudne mõrd, aga ikkagi ei oleks tohtinud sind maha jätta. Sest SIND, PRINTSESSI, ei jäeta ju maha.” Täpselt nii ma tollal mõtlesin, aga nagu näha, eksisin ja kuidas veel. Ja kui kuskil jutu sees peaks kõlama irooniline noot eksi suunal (sest ega temagi patuta polnud), siis pidage lugedes alati meeles, et tegelikult nüüd, enam kui 7 aastat pärast lahkumineku pean ma talle tänulik olema, et ta mu maha jättis, sest muidu ei oleks mulle niisugust arenguvõimalust tekkinud. Ja kui peaks ilmnema, loodan küll, et ebatõenäoline, aga never say never, asjaolu, et eksi praegune kaaslanna ikka veel mu blogis luurel käib, siis palun, enne kui hakkad mind advokaadi või kohtuga ähvardama, tuleta meelde, ma olen talle tänulik! Loodetavasti tõlgib googletranslate selle arusaadavalt. Aga ehk pärast 7 aastat enam ei käi.

Aga eneseaarengu juurde. Jah, ma olin selle suhtes absoluutne Karen. Miks? on ainuke küsimus, millele ma kogu oma pika arenguprotsessi jooksul veel vastust pole leidnud. Sest algus oli ju ilus. Mul oli sümpaatne, tark ja intelligentne välismaa mees (jajah, ma olen see põlvkond, kes endale lasteaiast peale välismaa meest igatses, nõuka taak, noh. Ja ei, ma ei räägi kõigi põlvkonnakaaslaste nimel.). Ja me klappisime nii hästi; tagantjäreltarkusena, see, mida mina pidasin ma isegi ei tea milleks, armastuseks, kiindumuseks või issand ise teab milleks oli lihtsalt pöörane füüsiline tõmme, kirg, if you like. Me ei saanud käppi teineteisest eemal hoida. Mõni sõbranna on isegi öelnud, et meiega oli ebamugav ühes ruumis viibida, sest me tõime kaasa kuidagi kogu ruumi täitva seksuaalsuse (ei, me ei amelenud avalikkuses), maksimaalselt puutusime istudes teineteise vastu või midagi. Polnud me ju teismelised, kes peavad oma surematut kirge pidevalt demonstreerima. Aga olemas see oli ja esialgu piisas sellest kõigeks. See vältas üsna pikalt, sest me ei olnud 24/7 pidevalt koos, alguses elasin mina ju peamiselt ikka Eestis, kuigi käisin Brüsselis ja siis ka Kölnis iga nädal või paari nädala järel. Polnud muud vajagi. Ja esimeseks komistuskiviks ilmselt saigi see, et kui kirg tasapisi vaibuma hakkas, ei tulnud selle asemele mitte midagi. Ei tulnud armastust (jällegi – defineeri armastus?), sügavat hoolimist, kiindumust, päris usaldust ja mis minu meelest kõige olulisem – teineteise toetamist. Me ei toetanud teineteist, vaid hakkasime tasapisi teineteisega võistlema, peamiselt stiilis, kes on edukam, kelle karjäär jne. Eksi karjäär käis muidugi oluliselt kõrgema kaarega kui minu oma ja praegu on seda isegi naljakas (lausa veidi kohmetuks tegev) kirjutada, mis karjäär see mul siis niiväga ikka on, isegi ametnikud vaatavad meid teatava haletsusega, et “oh te vaesed vabakutselised” ja kipuvad vahel patroneerima, aga kui me 2004. aasta mais ELi vabakutseliste tõlkidena alustasime, siis saime nii palju pappi, et ma ei usu, et keegi meist enne kunagi nii palju oleks teeninud. Võib-olla mõni küpsem proua, kes Eesti tõlketurul nii sügaval sees oli, mida minusugune keskmine ettegi kujutada ei osanud. Ja sedagi mõne ühekordse sutsakana. Aga siin kestis see pidevalt, nädalast nädalasse. Eks ajas ikka Saksamaal oma IT-asja. Sellest olen paraku alles nüüd aru saanud, et paarisuhtes on olulisel kohal sõna “meie” ja kui sinu kaaslane tahab rääkida millestki, mis on tema jaoks oluline, siis sa KUULAD, kui sa inimesest hoolid, kuulad ka siis, kui on igav, kuulad sellepärast, et inimene, kes sellest räägib, on sulle oluline. Oma last sa ju kuulad? Tollane printsess, nagu ma olin, muidugi ei osanud ega isegi vaevunud niisugustele “tühiasjadele” tähelepanu pöörama. “Ah, nojah, ei väga tore, aga vaata, MEIL eile jnejnnenjne…” Mulle ei tulnud iial isegi mitte pähe, et mees, noh, ta on ju MEES, võiks vajada tuge, mõistmist, et teda lihtsalt ära kuulataks. Kuigi ma end muidu väga soostereotüüpidesse takerdujaks pole iial pidanud, ka siis mitte. Aga kui asi puudutas minu suhet, siis mees oli, noh mees. Ta oli loodud printsessi soove täitma. Muidugi nii mustvalge see asi ka ei olnud ja vahetevahl tegime ikka vastastikku väikeseid toredaid tähelepanuavaldusi ja üllatasime teineteist, sest ega 11 aastat ainult konkureerimist ei kannata vist ükski suhe välja. Ma tahan rääkida tegelikult rohkem sellest, mida ma õppisin ja mitte sellest, mida eks tegi, aga tõe huvides tuleb mainida, et tema oli oluliselt altim toetama ja kuulama, kui mina iial. Ta oli tegelikult üsna leebe ja kuidagi leppis minuga väga pikalt (äkki armastas päriselt?), mistõttu asi kiskuski kiiresti kiiva, kui tal lõpuks kõrini saama hakkas, ta omad väljundid leidis, enam minu nõudmistele tähelepanu ei pööranud ja vahel suisa teatas, et see talle ei sobi. Ainus, mida talle selles olukorras ette heita, on see, et ta oleks pidanud mulle ütlema. Kui ta veel suhet jätkata soovis, et nii ei lähe, mulle ei sobi see, teine ja kolmas. Ma oleksin võinud ju ise aru saada, aga ülalkirjeldatu ju näitab, et ei saanud. Ei ole muidugi teada, kas ma oleksin öeldut tõsiselt võtnud. Ju siis ikka pidi nii minema.

Minu järgmine suur viga oli, et ma ei õppinud iial korralikult eksi keelt rääkima. Jah, Saksamaa ei olnud mu unistusemaa ja saksa keel mitte esimene lemmik, aga mismõttes, kui kaua ma seal elasin. Nagu viimane nõuka jäänuk Eesti Vabariigi pinnal. Ausalt, mul on praegu piinlik uutele inimestele öelda, et ma elasin nii kaua Saksamaal ja saksa keel on mingi hädine A2. Aga jällegi, ma olin nii printsess, räägime inglise keelt, ega me nagunii liiga kauaks siia ju ei jää ja blaadiblaaadiblaa. Ohjaa… isegi kui poleks jäänud, isegi kui oleksime kodus inglist edasi rääkinud, siis lugupidamisest partneri vastu oleks ikkagi võinud. Tema tundis eesti keele vastu hoopis suuremat huvi kui mina saksa keele. Noh, ja kui ma oleksin vaevunud keele selgeks õppima, oleks ka riik mulle kiiremini kodusemaks muutunud (milline avastus!) ja ma poleks olnud nagu puudega laps, kelle eest tuli asju ajada, aidata jnejne. Ta pidi alati koolis kaasas olema, pangas. Mina ise veel keeleinimene. Tööl oleks ka kasulik olnud, kui saksa keel oleks suus. Hetkeseisuga isegi väga. Aga see rong on nüüd juba väga kaugel. Issand, sellel mõeldes hakkab suisa piinlik. Ja aastal 2004. oli Saksamaal ka suurlinnades küllalt kohti, kus inimesed päriselt ei rääkinudki ühtegi võõrkeelt. Ja mina olin võõras, pole minu asi neid kritiseerida. Aga oi, kuidas ma seda tegin ja kuidas kritiseerisin kõike, mis mumeelest halvasti oli. Ausalt, ma pole neile asjadele nii ammu mõelnud, et väga häbi hakkab enda pärast. Nüüd, kaugelt vaadates veel enamgi. Kas see enesekeskne kinniste silmadega elav Karen olin päriselt ka mina? Ainus, mis mul enda kaitseks öelda on see, et kui eks mõne asja kohta tõsiselt ütles “mulle ei meeldi, et sa nii ütled”, siis ma tõesti lõpetasin ja ei nimetanud seda enam kunagi. Nii et päris lootusetu ma siiski polnud. Mäletan neist kahte. Mulle meeldis öelda, et saksa naised ei oska riides käia (mis paraku paljus paika peab, aga tule mõistusele, 80 miljonit, no ju nende hulgast stiilitundega inimesi ka leiab) ja seda, et sakslased ei oska nalja teha. See ei ole tõsi. Tõsi on see, mis seisab raamatukeses “Foreigner’s Guide to the Germans”: “sakslane suhtub naljategemisse tõsiselt. Kui sakslane nalja teeb, siis ta ütleb, et ta tegi nalja, sest muidu inimesed ei pruugi teada, et ta tegi nalja.” Paraku märkan seda vahetevahel oma poolsakslasest poja juures, kui ta mulle teatava patroneeriva tooniga ütleb: “see oli iroonia.” Jajah, armas poeg, ma suudan siiamaani irooniat tabada, eriti sinu sirgjooneliselt saksalikku.

Meenutus oli päris õudne, lõpetame siin. Järgneb hiljem. Võib-olla. Siis võtan äkki soodomagomorra küsimused ette.

Il y a une certaine magie en Bretagne

See on väga lühike reisikiri sellest, kuidas ühendada business ja pleasure ja vabaneda kiirteefoobiast.

Alustame viimasest. Need, kellele on antud õnn elada foobiateta mind ilmselt ei mõista, olen saanud mõnegi poolmõnitava passiiv-agressiivse torke osaliseks: „Mismõttes kardad kiirteed, lollakas oled või, kiirteel on palju parem sõita kui Tallinn-Tartu maanteel.” Võib-olla ongi, aga minul mitte. Saksa kiirteel, kus on neli rida ühes suunas ja keskmisel kahel kihutavad tüübid sinust 250-ga mööda nagu postist on igal juhul hullem kui Tallinn-Tartu maanteel, mis on tavaline Eesti tee, või noh, üks neist kolmest, kus on teisi autosid ka. Nagu ütles kunagi mu saksa sõber Kasukas: „Driving in Estonia is like a computer game without enemies.”

Aga foobia juurde tagasi. Inimese puhul, kes kardab pimedust, ämblikke, tonte, inimtühju tänavaid ja vahelduva eduga veel umbes 376 erinevata asja on kiirteefoobia täiesti loomulik või ei? Predispositsioon täiesti olemas. Mul seda vast alguses ei olnudki, sest 1992. aastal Pärnus puudus isegi võimalus sellise foobia hankimiseks. Esimesed kiireteeristsed said tehtud nii noore ja lollina, et ei osanudki midagi karta. Olgu öeldud, et foobia süvenemises mängis tõsist rolli minu armastatud eksmees, kelle kisendamisest “Go, go, go you’ll get us killed,” oli vähe, et mitte öelda üldse mitte abi. Lõpuks otsustasin, et ok, mina olen printsess ja autot ei juhi. Ma olin siis veel Karen ka.

Nüüd, kui olen juba seitse aastat iseseisev ja sõltumatu naine olnud, hakkas mulle ühe enam ja enam närvidele käima, et ma ei saa hakkama nii lihtsa asjaga nagu sõitmine teel, kus on päriselt liiklus. Poppyga olen Brüsselis endale linnasõidu peaaegu selgeks õpetanud, aga kui ükskord kogemata kiirteele sattusin (ma ei näinud teda tulemas), oli ikkagi hirmus, VÄGA hirmus.

Ühendamaks bisnesi ja plesiiri otsustasin minna Bretagne’sse oma vana hea prantsuskeele õpsi Jocelyne’i juurde, et ta mulle nädalakese täistööpäevapikkuses immersiooni korraldaks ja muul ajal saaksin mööda rannaäärt ringi hängida ja merega ühes rütmis elava rannaküla elu nautida.

Sõitsin Brüsselist rongiga Rennes’i, ja ma ütlen teile, teine klass on saatanast, kui oled pikka kasvu. Ei, Karen minus on ammu surnud, aga vertikaalne väljakutse siiani alles. Kui rongisõit kestab 4,5 tundi ja kõrvalkoht on võetud, saab end mugavalt tunda maksimaalselt meeterseitsmekümnene persoon. Mitte mina, jäägu see mulle igaveseks meelde. Muidu mulle rongisõit väga meeldib ja valin iga kell enne rongi kui lennuki. RailBaltic, kiirusta. Mina olengi sinu klient. Jõudsin õhtul Rennes’i magasin otse raudteejaama platsil hotellis, mis kandis peent nime Paris-Brest, oli korralik ja puhas, aga kuna olin broneerinud üheinimesetoa, siis oli tegemist tõesti ühe inimese toa see oli väga väike ja voodi ühe inimese oma. Aga ok, sest ma tahtsingi ainult magada. Hommikul hängisin veidi linnas, võtsin ühes kohas kohvi ja teises crêpe’i, algul oli kindel plaan muuseumisse minna, aga kuidagi polnud sel hommikul kunstituju. Tegin aja parajaks, et saada kätte oma rendiauto ja alustada retke põnevamat, ägedamat ja närvekõditavamat osa – road trip Saint-Malo’sse, (jajah, sinna on Rennes’ist tubli 70 km) järgmisel päeval mööda rannikut edasi ja viimaks Locmiquélici, mis on väike nunnu kaluriküla Atlandi ookeani ääres.

Olin broneerinud keskmise suurusega linnamaasturi, aga samas öelnud Universumile, et tegelikult tahaks kategooria kõrgemat autot, suurt maasturit, aga ei raatsi maksta. Universum, nagu on üldteada, täidab kõik soovid, kus oskad neid piisava selgusega formuleerida. See, et mõni täitmata jääb on ainult lohaka formuleerimise küsimus. Sedapuhku polnud probleemi, sest kui keeruline on öelda, “tahan suurt maasturit, mis kogu juhtimise minu eest ära teeks”. Muidugi Universum sai aru ja otsustas ilmselt, et soov on täitmist väärt, samas aga, et mulle asja mitte liiga lihtsaks teha, sain alguses siiski tellitud kategooriasse kuuluva auto. Muidugi mõtlesin esmalt, et mina olen loll ega oska navigatsiooni käivitada, aga lõpuks otsustasin tagasi minna ja rendifirmaga blokeerunud GPSi osas diskussiooni alustada. Ja ennäe, seekord polnudki viga minus. Seade oli tõepoolest blokeerunud. Auto tuli välja vahetada – ja oligi mul suur maastur käes.

Ja ma suundusin kiirteele. Esimene kord polnud vaja isegi peale sõita – korraga ma lihtsalt olin seal. Kes mind tunnevad, teavad, et pealesõit on mu eriline proovikivi ja foobia alustala – sest Eesti liiklusest tulnuna ikkagi ei taha uskuda, et päriselt ka, nad teevad sulle tee vabaks, et saaksid liiklusvoogu sisse sõita. Ja siis peab ju ise neile teistele tulijatele teed andma. Oeh. Vaatama, tähelepanelik olema. Aga esimene jupp läks edukalt, kuigi ma natuke erutusest higistasin ja kohale jõudes hakkas pea pingelangusest valutama. Need polnud muidugi saksa teed ja sinna ei lähe ma ikkagi kunagi sõitma, aga I DID IT! Üksi. Just üksi oli minu jaoks väga oluline, sest niipea, kui keegi on kaasas, annan ma vähemalt peas vastutuse temale üle, kuigi rool on minu käes. Ka mitte eriti jätkusuutlik lähenemine.

Saint-Malos olen enne käinud tüdrukute road tripil umbes 11 aastat tagasi ja teine kord teiste sõpradega novembris tõusu ja mõõna vaatamas, natuke vähem, aga samuti tükk aega tagasi, esimesel tüdrukute tripil olid ka tõusud ja mõõnad sihiks. Nägime neid mõlemal korral. Euroopa suurimad pidid olema. On küll, väga võimsad ja veidi hirmutavad. Pöördudes veelkord hetkeks tagasi mu erinevate hirmude juurde – kui mõõna ajal mööda merepõhja kõndides meri peaaegu silmale hoomamatus kauguses kohises, oli ikkagi natuke kõhe, sest äkki ta ikkagi hüppab sealt ootamatu kiirusega (mitte ei rullu rahulikult järgmiseks hommikuks) välja nagu pöörane metsloom, haarab su kaasa ja viib tundmatutesse kagustesse. Aga sellele vaatamata meeldib mulle mereäärne ja merega ühes rütmis elamine. Saint-Malos ootas mind hotell d’Aleth, mille kohta Googlemapsis oli kirjutatud “low-key beach front hotel with a bar”. See muutis veidi murelikuks, võib tähendada ju mida iganes. Maksin king size voodi ja merevaatega toa eest 101 eurtsi, väga low-key ju olla ei tohiks. Tegelikult oli hotell väga nunnu, julgen vabalt soovitada. Selline armas vana prantsuse maja, tubade juurde viis kitsas valge käsipuu ja sinise vaipkattega trepp (siin mereääres on üldse sinist ja valgest ohtrasti kasutusel). Maja oli väga puhas, tuba paraja suurusega, aknast avanes vaade merele ja voodi oli mugav. Baar ei olnud mingi suvaline urgas, kus kohalik jota varasel hommikutunnil pead saab parandada, vaid parimas klassikalises kõrtsistiilis Le Cunningham’s Pub. Varasel õhtutunnil leidus külastajate hulgas ka lastega peresid ja hommikul serveeriti merevaatega hommikusööki.

Saint-Malo, hotellitoa aknast

Prantslase jaoks on veini kõrval ilmselgelt inimõigus ka väljas söömine, sest pühapäeva õhtul broneerimata süüa saada oli algusest peale surmale määratud üritus. Esimesed viis-kuus kohta vaatasid mind halvastivarjatud mõistmatuse ja kahjutunde seguga, kui uurisin, kas ilma broneerimata süüa saab ja vangutasid kurvalt pead, ei, vabandage, proua, ilma broneerimata nüüd küll ei saa. Mõnel oli suisa uksel silt, et täis. Lõpuks pididn India (!) restoranis pool tundi ootama, et lauda saada. Mitte et mul curry vastu midagi oleks, aga kui viibin rannikul, kus iga päev seljatäite kaupa värsket mereandi merest välja tassitakse … siis tahaks pigem sellest osa saada (vahemärkusena olgu öeldud, et õps broneeris meile täna ka tööpäeva lõunaks laua, külas kus elab 4000 inimest ja restorane on tubli 10 või rohkem). India resoranis ma viimaks siiski süüa sain, nii et sellest pole suurt midagi jutustada.

Järgmisel päeval läbisin Dinardi, mis oli sama kaunis kuurort ja kus nägin ujuvaid inimesi (vaadke kalendrisse ja siin ei ole mingi lõunamaa). Saint-Brieuci, mis polnud midagi erilist, hulga kilomeetreid erinevatel teedel, kogesin uskumatut adrenaliinilaksu, kui esimest korda liiklusvoogu sisse sõitsin, ise pealesõitja vahele lasin ja jõudsin lõpuks vahejuhtumiteta Locmiquélici, kus maandusin äärmiselt sümpaatses Airbnb’s, mida peavad Florence ja Francois. Olen omaette ülemisel korrusel. Hommikul saan kohvi ja hommikusööki (liiga palju saia, aga piinlik on keelduda). Ja immerseerun ülepeakaela, kuus tundi õpsiga pluss ühine lõuna.

Aga vaadake hoopis pilte. Neil on aias palmid, kuigi pole lõunamaa ja sedapuhku avastasin, et männimetsad on üsna lõunapoolse Vahemere ranniku omadega sarnased. Üldse on taimestik siin põhja kohta kuidagi lopsakas. Golfi hoovus vist. Luidetele istutatakse taimi mille nimi eesti keeles on rand-luitekaer ja millel on spetsiifilised juured, mis mingil väga erilisel moel pinnasese haakuvad ja takistavad luidetel tuule ja mere mõjul jalga laskmast. Rahvas elab merega ühes rütmis, neil on buss-paat ja üldse on kogu see elustiil väga nunnu. Lisaks kõigele on siin väga puhas ja inimesi ei vaeva tavapärane gallia ükskõiksus, võib-olla bretooni veri, aga umbes 90 protsenti tänaval vastutulevatest inimestest ütlevad tere.

Palmiga mittelõunamaa
Rannamännid
Muinasjutumaja Locmiquélicis

Ma ei tea, kas ma olen kiirteefoobiast üle saanud, aga vähemalt tean nüüd, et tegelikult ma oskan ja ei pea keset teed peatuma ja nutma hakkama.

Ma võin ju ka üks kord blogimisküsimustele vastata

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

9. Kõige vanem on aastast 2015 ja uusim aastast 2018. Mõned on niisama arvutis ka.

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress. Ma ei tea, on kogu aeg olnud. Olen nii harv kirjutaja, et ei oska midagi ette heita ega paremat tahta. Kui tervele maailmale ei kirjuta, panen parooli alla. Tegelikult pole eriti pannud, välja arvatud ühe inetu loo korral aastaid tagasi.

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

On see nüüd just kirg …. ikka nii nagu enamik, kes vahetevahel kirjutavad. Teismeeas sai päevikut peetud, vahetevahel leiutasin ka mõne lookese ja andsin sõbrannadele lugeda, aga oma autorluse tunnistamiseks olin liiga tagasihoidlik. Tollal levisid teismeliste, vähemalt tüdrukute, hulgas käsitsi kirjutaud romantilised jutukesed. Mõni oli nii algeline ja halva grammatikaga, et otsustasin olukorda parandada. Kirjutasingi siis surematud teismeliste armulood, kust ei puudunud peod, esimene seks, armukadedus ja enesetapukatsed. Peenikesed välismaa nimed panin ka karakteritele, ühed popimad tegeased olid mul Bianca ja Dave. Vanuseklass mu lugudes oli 13-15, ise olin sama vana ja mõtlesin kõigist neist eelseisvatest asjadest. Tollasele minule tundus 13-aastaselt, et 14 on praktiliselt täiskasvanu ja siis peavad kõik need asja tehtud olema (etteruttavalt olgu öeldud, et ei saanud midagi 14-aastaselt tehtud ja enesetapukatse on siiani tegemata ).

Esimese blogipostituse sündi mäletan hästi. Aasta oli 2014 ja kuna olin otsustanud teha talveperioodil midagi hoopis muud, kui iial oma elus teinud olin, nimelt minna tööle Prantsuse Alpidesse suusavarustuse poodi (ma polnud enne isegi kooli ega ülikooli ajal poes töötanud) ja inimesed tahtsid teada, “kuidas sul seal on” ja ma ei viitsinud kõikidele eraldi meile saata, samas olin tükk aega blogikirjutamisele mõelnud, siis alustasingi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

19 on jälgitavate hulgas. Valik on suhteliselt suvaline, vahel sattun mõnele ägedale postitusele ja hakkan jälgima, aga pärast selgub, et pole minu jaoks eriti huvitav. Vahel loen rohkemaid, kes siin-seal ette juhtuvad.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Ei mäleta, aga võis olla …https://andmysister.wordpress.com/ Hanna oli vist üldse inimene, kellelt ma blogide olemasolu kohta teada sain, aga võis olla ka, et esimene oli Hanna õe Sandra blogi, mille tõesti algusest lõpuni läbi lugesin ja nautisin endast 20 aastat noorema inimese üliõpilaselu.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Vt ülaltoodu. Seljakoti lugesin läbi vist päris otsast lõpuni, peaaegu ka Printsessi (kes meeldib mulle sellepärast, et what you see is what you get, tema oma tavalise Põlvamaa eluga ei taha tõepoolest ei üle oma varju hüpata ega kedagi teist kehastada. Ja mulle väga meeldisid ta nooruspõlve rännakud, L-Ameerikasse ja lapsehoidjatöö Prantsusmaal. Ritsiku ja Killukese vist ka.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei, miks. Kuigi vahel ma mõtlen, kes seal taga võiks olla ja äkki ma tunen neid. Praegu olen mõelnud Nodsu ja Tilda peale. Mulle tundub, et Nodsu on ühe mu kolleegi-sõbranna sõbranna :-).

Kas blog või vlog?

Blog, blog ja veelkord blog. Amatöörlikud vlogid on niiiiiiii piinlikud.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Naljakad. Olen lugenud, läinud tagasi ja uurinud, millest asi alguse sai ja mõelnud “issaaaand, inimesed, mille peale te oma aega kulutate”. Samas, mida see minu ajakulutuse kohta räägib, kui intriigi algust katsun üles leida :-).

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

On juhtunud. Siis vahepeal tükk aega ei loe, aga lähen jälle tagasi, et “vaataks, mis teeb …” Mõni rõhutatult iseäratsev väljendusviis ka ei meeldi, aga see on tema blogi. Minul on võimalik mitte lugeda.

Kas blogid surevad välja?

Vast mitte.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Sest grafomaan olen. Ja see on kõige loomingulisem asi, mida ma teha oskan – laulda, mõnd pilli mängida, joonistada, maalida – ei oska. Kuigi mõnd kavatsen millalgi katsetada. Laulmist küll päris kindlasti mitte. Osalt niisiis vajadus loomingu järele ja see on kiirem/kergem altrnatiiv raamatule, sest “mul pole ju maailmale midagi uut öelda”, aga tahaks raamatut kirjutada küll. Sellel lähedasem looming on ilmselt tõlkimine – oma raamatukirjutamisevajaduse saan osalt krimkade tõlkimisega rahuldatud ja ütlen täiesti häbitult – mu tõlked lähevad üha paremaks. Esimest raamatut, mis sai tõlgitud aastal 2000 ei tahaks ma enam kaugelt ka vaadata, lugemisest rääkimata. Juba pealkiri oli NIIIIIII halb. Ei planeeri, vahel mõni hakkab peas ketrama, enamasti jlautades, siis panen kirja kohe kui võimalus tekib, mõnikord tundub kirjapandult mannetu, siis nii jääb. Teraapiaks kirjutasin pärast lahutust, aga see lõppes tobeda skandaaliga.

Umbes 40 aasta vanuse päeviku kaas. Poeg vanemate juurest leidis. Pilku sisse heites oli päris hea meel, et ta on alati väitnud, et ei oska mu käekirja lugeda.

Vaktsineerima

Niisiis saan ma vaktsineeritud, sest nüüd said nooremad vanurid ka löögile. Kuna vaktsineerimise käigus teadupärast sisestatakse inimesele vedel kiip ja muudetakse DNAd, siis ma katsuks sealt parima kätte saada ja püüda välja uurida, mis kasu ma peale oluliselt vähema või üldse mitte nakatumise veel võiksin saada. Sest ikka kogu raha eest. Vedela kiibiga on lihte, edaspidi hakkavad Bill Gates ja teised temasugused mehed, lühidalt müstilised “nemad” (vahest isegi Jobs vaatab teispoolsusest, sest eks ole ta ju Billiga suht ühte masti mees) nägema, mida ma näiteks hommikuks söön, kuhu lähen, mis värvi alukad täna jalga panin ja muidu eraelulisi pisiasju. See, ma arvan, tuleb ainult kasuks, sest esiteks ei taha ma ju Billile näidata, et söön hommikusöögiks 4 valgest saiast võileiba paksu lastevorstiviiluga, mille peal omakorda troonib juustuviil ketšupiga ja joon magustatud vahukoorekohvi peale. Sest tervis. Et “neile” paremat muljet jätta, söön edaspidi ehk hommikuks ühe õuna või apelsini ja topsikese maitsestamata jogurtit ökopoest ostetud müsliga. Joogiks tassike rohelist teed. Või klaasike värsket kasemahla. Või mõnd eriti tervislikku jooki, mille olemasolust ma veel ei tea. Pärast (või enne) lähen kohe jooksma, et nad ikkagi näeksid, kui terviseteadlik kodanik ma olen. Mida nad selle teadmisega peale hakkavad on muidugi iseasi. Aluspesu katsun siis ka puhta ja komplektis hoida, sest jällegi, piinlik, näevad muidu veel, et panin rohelised alukad ja punase rinnahoidja. Häbi tapab ära. Ühesõnaga, vedela kiibiga on selge, puhas võit! “Nemad” jälgivad ja mina katsun kabedamalt käia.

DNA muutmisega on väheke teine tera. Sest iga muutust ei saa, mingi kindel hulk on, mida saab ette tellida. Päris kohe vist ka ei muutu, ootama peab natuke. Ja kuipalju muutusi pärast esimest süsti tekib, ei ole ravimiuuringute lühiduse tõttu selgeks saanud. Aga pikas perspektiivis ikkagi tekivad. Ja kas teise süstiga saab esimest tellimust kuidagi korrigeerida ja muuta või ainult juba tellitud koodimuutust tugevdada? Natuke kahju, et ravimiuuringud nii lühidalt on kestnud.

Mida siis üldse tahta. Panen parem kõik kirja, ju peab vaktsineerimiskeskusse eelregistreerimisele minnes osa välja kaapima, sest kui ma nüüd õigesti mäletan, oli igale vaktsineeritavale lubatud 3 vaimset, 3 tervisealast ja 3 füüsiist muutust. Siinkohal on küll kahju, et välismaal elan, Eestis on nii väike ja mõne tuttava tuttava oleks ehk ikkagi kusagilt leidnud, kellelt mingi lisamuutus välja kaubelda.

Alustame vaimsest. Esiteks ma tahaks natukle looglist mõistust ja matemaatilist mõtlemist juurde. Lisaks võiks veel kuni kuuekohaliste arvudega (incl) peast arvutada (ei teagi nüüd miks, aga lihtsalt oleks äge). Siis tahaks tagasi oma keskkooliaegset peaaegu absoluutset mälu. Ja musikaalsus. Andke mulle musikaalsus, ma tahan klaverit mängida. Ja mitte niisama klimberdada, vaid virtuooslikult klaverikontserte ette kanda. Hea oleks iga kuuldud pala kohe veatult järele mängida. Kuulmise järgi. Absoluutne kuulmine – kas see eelnimetatu on absoluutne kuulmine? Muusikakauge inimsena ei teagi nüüd. Pärast DNA kohendamist tahaksin olla musikaalne. Ja joonistada tahaks ja. Surematuid kunistiteoseid luua.

Tervisega on jällegi lihtne – muudame nii, et mitte ühegi tõve tõenäosust minu geneetiline kood ei sisaldaks. See on ju ainult üks muutus? Või ei? Ei vähi, südameseiskumise, insuldi ega mingite sisemiste hädade ohtu. Korrigeerige mu lühinägelikkus ja hoolitsege, et kaugenägelikkust ei tuleks. Või kui just peab, siis pärast seitsmekümnendat eluaastat.

Nüüd aga kõige keerulisem osa – VÄLIMUS. Kõike nad mulle nagunii ei anna. Esmalt tahaksin vanusefriigina muidugi 20 (või 30) aastat nooremat keret, kus pole grammigi lisarasva ega jälgegi tselluliidist. Oot, ja kas niimoodi saate muuta, et ma vananeksin poole aeglasemalt kui teised inimesed. Ei, ei, nii, et üldse ei vananeks, pole vaja … sest teised ümberringi ju vananevad. Või pärast vaktsineerimist enam mitte? Ma tuleksin ka tasapisi järele. Aga mitte liiga kiiresti. Ja aeglane vananaemine, see ei peaks puudutama mitte ainult välimust, vaid ka taasleitud vaimuerksus võiks säilida kõrge vanuseni. 100-aastasena oleks just paslik taas kõrgkooliõpingud ette võtta. Kas midagi klassikalist, näiteks vanakreeka keel? Või kunstiajalugu? Või moodsa ja noortepärase vanurina hoopis korea keel? Ja kultuur.

Siis ma võtaksin endale veel vööni rippuvad kaunid lokid, muudaksin natuke silmade ja huulte kuju (aga ei, mitte palju, inimesed võiksid mu ikka ära tunda, seepärast las silmaärv jääb), pikendaksin kaela ja sõrmi (sest klaver). Väiksemad rinnad. Võtaksin naaaatukene juurde füüsilist vastupidavust ja suutlikkuse mäest üles joosta.

Kõik, kelle veel mingiki kahtlus on jäänud, kas vaktsineerida või mitte, mõelge hästi järele. Millal veel avaneb võimalus iseenda tasuta tuunimiseks. Ja see pole siin mingi lihtviisilne “küüned-juuksed”, vaid total makeover. Ei ole vaja minna saatesse, kus karmi režiimi ja mõnitamise saatel uued hambaproteesid antakse või siit-sealt veidi pekki imetakse. Kas keegi kuskil, mingis telesaates, annab teile juurde mõistust, vaimsust, erinevaid oskusi? Ei. Aga nüüd, üheainsa väikese süstiga on kõik võimalik. Mõelge, inimesed, millise kauni planeedi me saame, kui valdav osa saab vaktsineeritud. Ilusate ja tarkade inimeste planeet. Aga Bill ja teised vaatavad. Jälgivad iga su sammu. Kõlab nagu düstoopia? Samas, miks häbeneda, las nad vaatavad. Mis sellest, mina näiteks olen juba praegu avalik naine, pole mul midagi varjata. Targemaks, tervemaks ja iusamaks muutudes seda enam. Las nad vaatavad. Las näevad. Tunnevad kadedust. Kas NEMAD üldse lasid oma DNAd muuta? Või lõid araks? Ise algusest peale asja juures.

Üks väike aga muidugi on, need kõrvalnähud, noh. Saba, sarved, haldjakõrvad, kabjad. Et on esinenud. Mõni ühel sajast tuhandest, teine miljonist. Oht on küll olemas, aga esinemissagedus pole kuigi suur. Kui tekib, on muidugi jama. Samas ,saab ehk kuidagi eemaldada või midagi. Et vaimsel tasandil tekkinud kõrvalnähte pole jõutud veel uurida? Või et siiriuslased või orionlased hävitavad kõik vaktsineeritud? Aga kes siis üldse järele jääb?

Ahjaa, äkki saaks veidi paremat iseloomu ka?

Raamatutest

Paistab, et aasta lõpus kirjutavad paljud aasta jooksul loetust, suisa süsteemselt, palju raamatuid, palju lehekülgi jne.

Selles osas pole mul eriti midagi pakkuda, aga teen lõpuks ära hoopis selle, et kirjutan raamatutest, mida viimase aasta jooksul tõlkinud olen. Või peaaegu. Olen ammu tahtnud neist kokkuvõtet teha, aga kuidagi on ta jälle niimoodi läinud, et aega ja mida kõike ei ole. Püüan mitte eriti spoilerdada, sest ehk mõni lugeja tahab lugeda. Raamatute tõlkimisega on selline imelik lugu, minul vähemalt, et tõlkides lähed kuidagi hoopis rohkem teksti sisse, isegi tavalisse meelelahutuslikku teksti, seega jääb raamat hoopis paremini meelde. Ja mulle tegelikult meeldivad peaaegu kõik raamatud, kui ma neid tõlgin. Muidugi võtan ka vastu ainult need raamatud, mis minu arvates võiksid endal ka põnevad lugeda olla. Vahel hakkab mõni tegelaskuju küll uskumatult närvidele käima, viimati valminud raamatus oleksin paar korda tahtnud nähvata läbinisti positiivsele tegelesele (autori arvates), et “kule, lõpeta oma mõttetu töölisklassi viha kõige ja kõigi vastu…” Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, tõlkisin raamatu, kus peategelane käis mulle nii aktiivselt närvidele, et kogu aeg oleks tahtnud ta peale röökida: “Millega sa mõtled? Kus su pea on?”

Lihtsalt lugedes ma enamasti niipalju ei samastu. Iga raamatut, mida olen tõlkinud, vist ise ei loeks, aga samas, kui ette sattub, siis ajaviiteks sirviks ikka. Samuti ei loeks ma ilmselt omal algatusel ühtegi enesearenguraamatut (või noh, peaaegu mitte ühtegi), aga kui mõnd sellist tõlgin (võtan neid ikka jutukate vahele), panen vahel mõne mõtte kõrva taha.

Kui kuni viimase ajani oli jutukate tõlkimine mulle peamiselt hobi ja ajaviide, mille eest maksti ka näpuotsatäis raha, siis seoses COVIDi ja sellega seonduva tavatöö kadumise/peatumise/muutumise/issandiseteab millega, sai sellest aastal 2020 osa mu põhitegevusest ja raamatute eest makstav näpuotsatäis muutus sissetuleku osaks. Mis puudutab raamatute eest makstavat vähest raha, siis see on vist ainuke koht, kus ma aru saan, miks ühe töö eest nii vähe makstakse, sest Eesti turg. 1 miljon keelekandjat. Millest me räägime. Rõõmustagem, et meil nii palju raamatuid ilmub. Muidugi peavad nad olema kommertslikud ja tõlkima neid, mis mujal maailmas juba kassahitiks on osutunud. Vahel ma ikka imestan, kuidas kirjastused veepeal püsivad. Nende käest, keda aastatega paremini tundma olen saanud, küsin ka. Enam-vähem seda nad vastavadki, et kommertslik tuleb olla. Sellepärast ma polegi midagi prantsuse keelst saanud väga kaua teha. Kuigi regulaarselt küsin, suisa pinda käin. Nüüd tahaksin eriti tõlkida prantsuskeelset Belgia autorit, kes elab Brüsselis. Et oma koduukse ees, või nii. Aga just hiljuti, praeguse koduriigi kirjandusega tutvudes selgus, et 10 Belgia autorist, “keda kindlasti peaks lugema”, 9 olid hollandikeelsed. Noh, seda keelt ma veel ei oska. Amelie Nothomb oli ainsa prantsuskeelsena välja toodud ja teda on eesti keelde tõlkinud vist mõni selline kirjastus, kellega mul suhted puuduvad. Häbitut enesereklaami tehes ütlen praegu, et ma olen hea ilukirjanduse tõlkija, mul on suurepärane sõnavara ja hea süntaks, ma tajun teose registrit ja meeleolu ning viimase aastaga olen kõige selle vallas kõvasti arenenud. Enam-vähem sama ütles mulle kunagi ka mu ihutoimetaja, Aidi Vallik, kes on ikkagi kirjanik. Siis ajasin nina täitsa uhkelt püsti. Kõige jubedam asi tõlkeraamatu puhul ongi see, kui võõrkeelne süntaks sisse peksab. Sa issanda püha püss, kui palju raamatuid olen selle pärast kõrvale pannud, ei saa noh. Kui loetav lause end ise peas inglise keeleks tagasi pöörab. Ahjaa, kui peaks juhtuma, väga ebatõenäoliselt, aga samas ei või iial teada, et siia sattub mõni kirjastaja, kirjastuse töötaja või keegi muu sama valdkonna inimene, kes on parasjagu mõelnud mõne prantsusekeelse tõlkimisele, siis mul on käsi püsti, “mina, mina!” kuigi enne septembrit mul enam vaba auku pole ja prantsuse keelega läheb pikemalt aega kui inglisega.

Aga lähme nüüd raamatute juurde.

Aasta alguses tõlkisin Pegasusele M.W.Craveni esikkrimka “The Puppet Show”, mis eesti keeles sai lõpuks pealkirjaks “Nukumäng”, see ei olnud minu esimene valik, tahtsin talle hoopis “Marionetid” nimeks panna, “Nukumänguks” sai ta viimaks peamiselt tehnilistel põhustel (ma ei teadnud ka enne, et kaanele mahtumine mõjutab nimevalikut). Aga vahet pole, võib öelda, et heal lapsel mitu nime ja “Don’t charge the book by its cover“. Kaanel iseenesest pole midagi viga. Ja pole ka nimel häda midagi. See oli üks väga hea krimka, autor loob suurepäraselt düsfunktsionaalse uurijate paari, mis on viimasel ajal küll üsna moodsaks muutunud, või vähemalt mingil määral, või vähemalt neis lõputustes krimisarjades, mida ma vaatan. Autistlike joontega superandekas analüütik, kel puudub peaaegu täielikult sotsiaalne lihv ja arusaam, mida millal ja kus öelda, mistõttu ta jätab endast armsa lapsekese mulje, kuigi on vist kusagil kahekümnendate teises pooles. Ja veidike kõrvetada saanud, morn, natuke inmvihkajalike joontega, tugeva õiglustundega, enneaegselt erru läinud inspektor, peitnud end kaugele Cumbria nõmmede keskele. Ja sealsamas esimese raamatu tegevus hargnebki. Ma ei hakka rohkem spoilerdama, ütlen vaid, et raamat väärib lugemist, on põnev, kohati suhteliselt ilge, tegevuskäik teeb vägagi ootamatuid pöördeid. Lõpus jääb üht-teist toredasti õhku rippuma ja annab lootust, et raamat ei jää mitte ainsaks selle uurijatepaari – Poe ja Tilly – looks. Nüüdseks on selgunud, et õnneks mitte ja nende uus lugu mul parasjagu käsil ongi. “Nukumäng” leidis ka tõlke poole pealt positiivset äramärkimist:

Enne seda tegin Heliosele peaaegunaisteka Rosie Walshilt “The Day We Disappeared”, mis eesti keeles saigi nimeks “Päev, mil me kadusime”. Naistekaid ma liiga tihti ei tee ja ülimagusaid pisarakiskujaid mitte iial – ju olen selleks liiga vana ja küüniline – Barbara Cartlandi tõlkijat minust ei saaks. Tubli ja korralik naistekas, puudutas moodsaid teemasid, näiteks vaimse vägivallaga sõltuvussuhet. Kahe tegelase elud jooksid ilusti kõrvuti, erinevad, aga piisavalt huvipakkuvad. See oli ka üks neist raamatutest, kus üks peategelastest vahepeal siiski suhteliselt närvesöövaks muutus ja vahetevahel tahtsin käratada. “Tee silmad lahti! Kuidas sa võid nii LOLL olla?” Aga just selline ta pidi ju olema, muidu poleks süžeeliin saanud joosta nii, nagu ta jooksis. Kui veel hobused ja ratsamaailm ka huvi pakuvad, siis täitsa lugemisväärt. Loodan väga, et kogu see ratustusterminoloogia sai õigesti, ikka küsisin spetsialistidelt ja avastasin, et näed, paar inimest on suisa ratsutussõnastikud teinud diplomi/magistri (vabandust, ei mäleta) tööks. Igal juhul oli neist abi. Siiamaani pole õnneks sattunud ette kriitikat teemal “issand jumal, ta ei tea ju ratsutamsiest mitte midagi, me EI ÜTLE NII…”

Siis tuli vana tuttav Ruth Ware, Briti krimiautor, kelle raamatud olen vist kõik eesti keelde pannud. Mõned on põnevamad ja mõned jälle vähem põnevad, aga üldiselt ta mulle autorina meeldib. Kui ajas tagasi minna on mu enda lemmikud “The Lying Game”, mis saigi eesti keeles nimeks “Valetamismäng”, suuresti sellepärast, et hõlmas muuhulgas veidike vana head borading schooli õhustikku (jahjah, intrnaatkool ja tõlkija ei tohiks ometi võõrkeelseid sõnu kasutada, aga vahel ikka väga tahaks, ükspäev kasutasin toredat sõna “okasioon”, mille peale sõbranna mulle suisa kontrolliva sõnumi saatis, “et sellist sõna ei ole ju olemas?” Ei, muidugi mitte, nagu ka sõnu “end reposeerima” ja “end promeneerima”, mis mu kõnepruugis siiski leiduvad. Kuid tõlgetes jään siiski eestikeelseks.) Ja “Proua Westaway surm”. See viimane oli mu meelest naaaaatukene nagu kaasaegne Jane Eyre, kaasatud oli kuri tädi ja suur vana härrastemaja.

Viimane raamat, sellesuvine tõlge, kandis inglise keels pealkirja “One by One” ja eesti keeles saigi nimeks “Üks teise järel” (vist oli lahkukirjutatult, aga täpselt ei mäleta). Ma arvan, et ta vist platseerubki kolmandale kohale Ruth Ware’i raamatute pingereas mu enda jaoks. Eriti ahvatlev oli minu jaoks see, et tegevus toimus Prantsuse Alpides, suusakuurortis. Ma jumaldan suusatamist ja neid mõnusaid mägikuurorteid. See andis ise mitu plussi ja kuna sealne õhustik on mulle nii tuttav, siis elasin end suusamajja vägagi sisse. Ja avastasin, et me ei kasuta/või meil ei olegi eesti keeles paljusid suusatamisega seotud sõnu. Alguses tahtsin chalet’ jättagi chalet’ks, lõpuks sai sellest siiski arutelude tulemusel proosaline suusamaja, sest “majake” tundus ka kuidagi veider täisteenindusega 10-15 inimest mahutava luksusliku hoone kohta. Jumal tänatud, et mökki ei pidanud ütlema, nagu ka pakuti. Mu meelest on mökki samavähe eesti keelne sõna kui chalet. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui tõlkija ja toimetaja kokkuleppele ei jõua, on tõlkija otsus ülimuslik tavaliselt või siis arutatakse kirjastusega. See viimane on mu meelest parim variant, sest ei pea ma ka ennast kõiketeadjaks ja mida rohkem päid ja arvamusi, seda suurem tõenäosus, et viimaks leitakse parim lahendus. See oli üks väheseid raamatuid, kus hakkasin juba keskpaigast õiget inimest mõrtsuklikkuses kahtlustama. Seekord oli autor mõrtsukast ka väga ebameeldiva inimese teinud. Rohkem ei saa öelda, spoilerdan liiga, ehk tahate siiski lugeda.

Äripäeva kirjastusele raamat “Loonshots”, mis jäi ka eesti keeles sama pealkirja kandma ja tähendab, juhul kui keegi ei tea, “pööraseid ideid, mille edusse alguses keegi ei usu, kuid mis pärast mitmeid läbikukkumisi viimaks supereduka läbimurde teevad”. Tuletatud on ta sõnast moonshots mis tähendab kas kosmoselaeva maandumist kuule või ambitsioonikat eesmärki, millest loodetakse palju. Tegelikult oli päris huvitav ja laias laastus, paljude põnevate näidete varal ütles muidugi “et ära anna alla”. Etteruttavalt ütlen, et praegu on mul vastupidiselt pooleli just enesearenguraamat, mis räägib sellest, millal on õige loobuda. Aga edukad inimesed pidavat teadma, millal see õige aeg siis on. Kui valmis, saan teada ja võib-olla oskan isegi kasutada.

Uuele ja veidi teistsorti tööstiiliga kirjastusele Million Mindset tegin esmalt lühikese mõtisklusraamatu, esmaväljalaskeaastaga 1929, pealkirjaga “As A Man Thinketh…”, mis sain nimeks “Nagu inimene mõtleb” ja tuletas mumeelest meelde mõtlemise põhitõdede alused. Igal juhul kuulsin hiljem turismimajandust õppivalt sugulaselt, et nende turismiõppejõud olla arvanud, et see võiks nende erialal kohustusliku kirjanduse hulka kuuluda. Kirjastus olnuks valmis neile allahindlustlki tegema, kui nad neid suurema portsu tahtnuks osta, aga ma ei tea, kas nad haarasid sellest kinni. Ma ütlesin küll … See oli prooviks nii mulle kui kirjastusele, kas koostöö klapib. Tunnistan, et oli asju, mille üle algatuseks veidi vingusin, aga pärast harjusin ja mõnega jäin täitsa nõusse. Teisena sai nendele tehtud juba paksem raamat “The Power of Moments”, mis pidi alguses olema eesti keeles “Hetke jõud”, aga pärast sai ikkagi “Hetkede jõuks” ja käsitleb meeldejäävate hetkede loomist erinevates kontekstides. Ka täitsa selline, kus võib üht-teist kõrvataha panna. See ei ole veel ilmunud.

Vahepeal võtsin kõikide asjade vahele ja tegin puhta seebi “Sanditon”. Suvel jooksis telesari ka ETVs. Jane Austeni alustatud, kuid lõpetamata jäänud ja Briti ajakirjaniku Kate Riordani poolt nüüd lõpetatud õnneliku lõputa Jane Austen. Ajastutruu, kui asjatundjaid uskuda, 19. sajandi esimese poole Inglise kaluriküla muutumine moodsaks kuurordiks, sellega kaasnevad valud ja vaevad, eduelamused ja muidugi armulood. Selles teoses meeldis mulle kõige rohkem kahtlane kasuõe/venna paar, suuresti ka sellepärast, et neid mängisid sarjas nii ilusad inimesed. Peategelane, oma ajastus väga progressiivne noor naine oli küll igati sümpaatne, aga lihtsalt liiga õige. Ja kuidas ta küll kõike teadis ja oskas, ise 17. Nojah, tänapäeval kulub täiskasvanuks saamiseks küll rohkem aega, aga ikkagi … See pole ka veel ilmunud.

Vahetult enne aasta lõppu lõpetasin Rahva Raamatule Emily Giffini teose inglise keelse pealkirjaga “All We Ever Wanted”. Mis ta eesti keeles nimeks saab, pole veel selge, pakkusin toimetajale ja kirjastusele paar varianti mõtlemiseks, sest ei osanud üksipäini otsustada. See oli nüüd selline raamat, et ma soovitaks seda kindlasti teismelistele, kes iga sammu oma elust internetti paiskavad, kuigi see ei olnud noortekas, täiskasvanute liin jooksis ka. Siin tahtisngi ühele positiivsele kangelasele soovitada “oma sinikrae vihast üle saada”. Ilmselt olen liiga vana ja küüniline, aga mulle tundus ikkagi, et halisedes endaskantud kakskümmend viis aastat vana vägistamine ei kvalifitseeru pärisvägistamiseks. Ise tahtsid süütusest vabaneda, ise läksid, ise ütlesid, et teeme … Muidugi oleks poiss pidanud järele jätma, kui ta juba poolel teel oli ja tüdrukul valus hakkas … aga. Ma ei tea. Date rape ehk mingi kvalifikatsiooni järgi. Või on minu peas vägistamine ikkagi see, kui lähed läbi pimeda pargi ja põõsast kargab suusamaskiga tüüp … (okok, ärge kohe kallale tormake, ma päriselt nii primitiivne siiski pole). Ma arvan, et USAs ilmus raamat ka #metoo kõrgperioodil. Kõige mõistlikum tegelane oligi noor tšikk, kellest peol pilditus olekus ebasünnis pilt tehti, mille ümber kogu tegevus keerleski. Ameerika noored on aga väga imelikud – üsna mitu tükki oli pildi kohe ka vanematele saatnud. Nagu WTF? Ma ei kujuta ette, et mu lapsed oleksid saatnud mulle pildi oma sõbrast ebasündsas olekus. Miks? Karakterid olid veidike must-valged, aga ma igal juhul soovitaksin sedaa raamatut oma 20-aastasele tütrele ja noorematele päris kindlasi kohe. Vähemrikutud maailmapildiga, mitte nii küüniline ja noorem täiskasvanu leiaks endale kindlasti ka midagi. Lisaks kõigele räägib raamat ka sellest, kuidas kõikevõitva emaarmastuse toel saab pöörasest ülbikust, kellele jaoks ” maailm on tema auster, sest ta isal on pööraselt pappi” normaalne ja empaatiline inimene.

Ongi vist kõik. nagu näete, jõuab raamatuid tõlkida hoopis vähem kui lugeda ja paraku on regulaarne tõlkimine kõvasti vähendanud mu lugemust, sest kui päev otsa tekstiga töötada, siis on õhtuks tunne, et olen sarja vaatamise ära teeninud. Nüüd on mul siiski kolm raamatut, mis päris kindlasti on plaanis läbi lugeda ja vähemalt ühte neist plaanin kindlasti ka blogis puudutada. See on Eesti tüdruku Eva S’i raamat “I came here to take your job“. Kirjutatud inglise keeles, noore inimese eneseleidmisest, arengust ja hakkamasaamisest (ja kes teab, millest veel, sest lugenud ju pole) Londonis. Paistab olevat populaarne teos, sest Amazonist tellides läheb kuu aega, enne kui kätte saad. Eriti lahe asja juures on, et see tüdruk on mu poja fake poolõde – kui nii võib öelda. Bioloogilise isa elukaaslase tütar esimesest abielust. Nagu Ladina-Ameerika seebis.

Tõlkimine on vähendanud ka blogikirjutamise indu, paistab mulle, sest teataval määral saab ju kirjutamisvajadus ka ilukirjandusliku teksti tõlkimisega rahuldatud. Selles osas tahaksin küll end parandada. Eriti pärast selle artikli lugemist:

https://kultuur.err.ee/1082249/siiski-mitte-taiesti-harilik-biblionaut-intervjuu-berit-kaschaniga

Kavatsen siit üsna mitut näpunäidet kasutada, aga jah, kirju nimestele, kellega suhted pingelised – ei pea olema armu, vaid ka igasugused muud – siit blogist leidma ei hakka. Mulle tundub see küll hea võimalus suhe omas peas selgeks mõelda, aga et see päriselt toimiks, tuleb end ilmselt nii alasti kiskuda, et see pole kellegi teise silmadele mõeldud. Küll aga mõtisklen, kas mitte alustada järjejuttu Klaarikast, kelle prototüüp on mu tutvuskonnas olemas, ainult pean siis välja mõtlema, kuidas saaks nii, et ma Klaarika suhtes liiga irooniline poleks.