Seitse aastat lahutusest

Seitse aastat lahutusest, vol 1

Hommikul siiin https://katarinavonb.wordpress. kurtis, et detsembrikuises igavuses keegi midagi ei kirjuta, samas inimesed sõrmitsevad igavledes bogirulli, et loeks midagi, kui keegi midagi kirjutaks. No hea küll siis, olge lahked.

Seitsmeaastastest tsüklitest inimese elus räägitakse igasugu asju. Et seitsme aastaga muutub kõik, teadvus transformeerub (oot, mida see täpselt võiks tähendada), inimene on pärast täiesti teine, kõik algab otsast peale ja mida iganes. Mõned allikad räägivad vist ka üheksa-aastastest tsüklitest, saa sa siis nüüd aru. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, vaid kirjatükk pealkirjaga “7 aastat lahutusest” on mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Mõni sõbranna lausa ootab, nagu kuulnud olen. Vahepeal oli mul plaan kirjutada suisa mitu lugu järjestikku, kuidas ma muutunud olen, kui hästi see on mulle mõjunud ja miks mul ei olnudki vaja vana elu tagasi saada, kuigi esimese ja ilmselt ka poole või rohkemgi teisest aastast pärast lahutust seda hirmsasti soovisin. Aga nagu ikka, Universum oli jälle targem, teadis paremini, mida mul vaja (ju ma seda tagasisaamise soovi siis, jumala abiga, nii täpselt ei formuleerinud ka) ja otsustas mind veidi praadida, aga pärast preemiaks parema elu anda. Loomulikult tingimusel, et olen õppetunni ära õppinud. See on muidugi vaid minu interpretatsioon, Universumiga pole olnud võimalust diskuteerida.

Nüüd on lahutusest möödas juba seitse aastat ja paar kuud pealegi ja ausõna, kogu see aeg, enne seda oleks olnud nagu mingis teises maailmas, kuskil hoopis mujal, mingid teised inimesed ja nende elu. Muidu läheb aeg juba kiiresti, “alles oli suvepuhkus ja kohe jõulud ukse ees”, aga selle seitsme aasta jooksul on muutunud nii palju, eelkõige minu kui inimese sees, peas ja mõttemaailmas, mõned geograafilis-füüsilised liikumised muidugi ka, et kogu see lugu oleks olnud nagu vähemalt 17 kui mitte 70 aastat tagasi. Täna juhtusin lugema soodomagomorra teatriskäigust ja kuna etenduse kirjelduse üks detail haakus 99.5% meie lahkumineku juurde käiva tramburaiga, samuti soodomagomorra tõstatatud küsimused, siis tundus paslik ots lahti teha. Tsiteerin soodomgomorrat:

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg? 
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida? 

Nagu ei oleks tõesti. Kättemaks võib ju magus olla, aga ainult lühikeses perspektiivis. Lõpuks on võidumees siiski see, kes jõekaldal istub ja ootab, kuni vaenlase laip mööda ujub. Samas, kas lahutuse puhul ongi? Kas eksist saab vaenlane? Kunagi, ammu enne lahutust sidus meid selle isikuga ju midagi ilusat, head, sooja – kas see just armastus oli (ma olen armastuse kui terminiga opereerimisel üldse ettevaatlik), aga midagi pidi ju olema – kiindumus, hoolimine, kasvõi kirg, kui midagi muud ei olnud, lähedus, usaldus, sõprus – you name it. Muidugi, armastusest vihkamiseni olevat üks samm ja mis seal ikka imestada, kõige lähedasem oskab ja saab kõige rohkem haiget teha, olgu või tahtmatult. If you love him, let him go on tore sõnakõlks, aga palju võiks pärismaailmas nii suuremeelseid inimesi leiduda? Mina see igal juhul ei olnud. Aga noh, ma ei armastanud ka. Seda tean ma nüüd päris kindlasti. Nüüdseks ikka juba mitu head aastat, aga eriti alates 2019 aasta suvest, kui suisa teise riiki kolisin, on see eelmine elu küll täiesti surnud ja mahamaetud. Mul ei ole oma eksi suhtes ühtegi tunnet. Mul on ükskõik, kas ta on elus või surnud, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. On inimesi, kes ütlevad, et on päris õudne, et kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Aga ausalt, ma ei saa südant valutada kogu maalma pärast ja nüüdseks on tema minu jaoks lihtsalt üks inimene kõigi nende ülejäänud seitsme miljardi seas, kes planeeti asustavad. Mul jätkub huvi inimeste jaoks, kes on mulle olulised. Hea küll, väikese mööndusega, kuna ta on mu poja ametlik isa (aga mitte bioloogiline, et asju keerulisemaks teha) ja poja jaoks olulise tähtsusega isakuju, siis jah, olgu parem elus ja saagu endaga ilusti hakkama, et pojal poleks muret. Pigem siis niimoodi. Aga ei, ma ei soovi talle midagi, ei head, aga ammugi mitte halba.

Aga tegelikult ma tahtsin ju hoopis millestki muust rääkida. Sellest, mis minuga on toimunud, kuidas see mulle kõik on mõjunud ja mida ma iseenda kohta teada olen saanud. Kui järgnev tundub kellelegi minupoolse tuha pähe raputamisena (mida ka vahel olen kuulnud), siis ei, mitte sugugi. Ma ei süüdista iseennast mitte milleski. Ma analüüsin olnut, saan aru, mida ma valesti olen teinud, millised asjad suhtes päris kindlasti ei tööta ja kuidas edaspidi oma suhteid mõttetu karenliku käitumisega mitte ära rikkuda (juhul muidugi, kui ma tahan neid hoida). See on üsna ratsionaalne arutelu, tõsi, ma ei haletse ennast ega patsuta toetavalt õlale, et “olid, olid tõesti õudne mõrd, aga ikkagi ei oleks tohtinud sind maha jätta. Sest SIND, PRINTSESSI, ei jäeta ju maha.” Täpselt nii ma tollal mõtlesin, aga nagu näha, eksisin ja kuidas veel. Ja kui kuskil jutu sees peaks kõlama irooniline noot eksi suunal (sest ega temagi patuta polnud), siis pidage lugedes alati meeles, et tegelikult nüüd, enam kui 7 aastat pärast lahkumineku pean ma talle tänulik olema, et ta mu maha jättis, sest muidu ei oleks mulle niisugust arenguvõimalust tekkinud. Ja kui peaks ilmnema, loodan küll, et ebatõenäoline, aga never say never, asjaolu, et eksi praegune kaaslanna ikka veel mu blogis luurel käib, siis palun, enne kui hakkad mind advokaadi või kohtuga ähvardama, tuleta meelde, ma olen talle tänulik! Loodetavasti tõlgib googletranslate selle arusaadavalt. Aga ehk pärast 7 aastat enam ei käi.

Aga eneseaarengu juurde. Jah, ma olin selle suhtes absoluutne Karen. Miks? on ainuke küsimus, millele ma kogu oma pika arenguprotsessi jooksul veel vastust pole leidnud. Sest algus oli ju ilus. Mul oli sümpaatne, tark ja intelligentne välismaa mees (jajah, ma olen see põlvkond, kes endale lasteaiast peale välismaa meest igatses, nõuka taak, noh. Ja ei, ma ei räägi kõigi põlvkonnakaaslaste nimel.). Ja me klappisime nii hästi; tagantjäreltarkusena, see, mida mina pidasin ma isegi ei tea milleks, armastuseks, kiindumuseks või issand ise teab milleks oli lihtsalt pöörane füüsiline tõmme, kirg, if you like. Me ei saanud käppi teineteisest eemal hoida. Mõni sõbranna on isegi öelnud, et meiega oli ebamugav ühes ruumis viibida, sest me tõime kaasa kuidagi kogu ruumi täitva seksuaalsuse (ei, me ei amelenud avalikkuses), maksimaalselt puutusime istudes teineteise vastu või midagi. Polnud me ju teismelised, kes peavad oma surematut kirge pidevalt demonstreerima. Aga olemas see oli ja esialgu piisas sellest kõigeks. See vältas üsna pikalt, sest me ei olnud 24/7 pidevalt koos, alguses elasin mina ju peamiselt ikka Eestis, kuigi käisin Brüsselis ja siis ka Kölnis iga nädal või paari nädala järel. Polnud muud vajagi. Ja esimeseks komistuskiviks ilmselt saigi see, et kui kirg tasapisi vaibuma hakkas, ei tulnud selle asemele mitte midagi. Ei tulnud armastust (jällegi – defineeri armastus?), sügavat hoolimist, kiindumust, päris usaldust ja mis minu meelest kõige olulisem – teineteise toetamist. Me ei toetanud teineteist, vaid hakkasime tasapisi teineteisega võistlema, peamiselt stiilis, kes on edukam, kelle karjäär jne. Eksi karjäär käis muidugi oluliselt kõrgema kaarega kui minu oma ja praegu on seda isegi naljakas (lausa veidi kohmetuks tegev) kirjutada, mis karjäär see mul siis niiväga ikka on, isegi ametnikud vaatavad meid teatava haletsusega, et “oh te vaesed vabakutselised” ja kipuvad vahel patroneerima, aga kui me 2004. aasta mais ELi vabakutseliste tõlkidena alustasime, siis saime nii palju pappi, et ma ei usu, et keegi meist enne kunagi nii palju oleks teeninud. Võib-olla mõni küpsem proua, kes Eesti tõlketurul nii sügaval sees oli, mida minusugune keskmine ettegi kujutada ei osanud. Ja sedagi mõne ühekordse sutsakana. Aga siin kestis see pidevalt, nädalast nädalasse. Eks ajas ikka Saksamaal oma IT-asja. Sellest olen paraku alles nüüd aru saanud, et paarisuhtes on olulisel kohal sõna “meie” ja kui sinu kaaslane tahab rääkida millestki, mis on tema jaoks oluline, siis sa KUULAD, kui sa inimesest hoolid, kuulad ka siis, kui on igav, kuulad sellepärast, et inimene, kes sellest räägib, on sulle oluline. Oma last sa ju kuulad? Tollane printsess, nagu ma olin, muidugi ei osanud ega isegi vaevunud niisugustele “tühiasjadele” tähelepanu pöörama. “Ah, nojah, ei väga tore, aga vaata, MEIL eile jnejnnenjne…” Mulle ei tulnud iial isegi mitte pähe, et mees, noh, ta on ju MEES, võiks vajada tuge, mõistmist, et teda lihtsalt ära kuulataks. Kuigi ma end muidu väga soostereotüüpidesse takerdujaks pole iial pidanud, ka siis mitte. Aga kui asi puudutas minu suhet, siis mees oli, noh mees. Ta oli loodud printsessi soove täitma. Muidugi nii mustvalge see asi ka ei olnud ja vahetevahl tegime ikka vastastikku väikeseid toredaid tähelepanuavaldusi ja üllatasime teineteist, sest ega 11 aastat ainult konkureerimist ei kannata vist ükski suhe välja. Ma tahan rääkida tegelikult rohkem sellest, mida ma õppisin ja mitte sellest, mida eks tegi, aga tõe huvides tuleb mainida, et tema oli oluliselt altim toetama ja kuulama, kui mina iial. Ta oli tegelikult üsna leebe ja kuidagi leppis minuga väga pikalt (äkki armastas päriselt?), mistõttu asi kiskuski kiiresti kiiva, kui tal lõpuks kõrini saama hakkas, ta omad väljundid leidis, enam minu nõudmistele tähelepanu ei pööranud ja vahel suisa teatas, et see talle ei sobi. Ainus, mida talle selles olukorras ette heita, on see, et ta oleks pidanud mulle ütlema. Kui ta veel suhet jätkata soovis, et nii ei lähe, mulle ei sobi see, teine ja kolmas. Ma oleksin võinud ju ise aru saada, aga ülalkirjeldatu ju näitab, et ei saanud. Ei ole muidugi teada, kas ma oleksin öeldut tõsiselt võtnud. Ju siis ikka pidi nii minema.

Minu järgmine suur viga oli, et ma ei õppinud iial korralikult eksi keelt rääkima. Jah, Saksamaa ei olnud mu unistusemaa ja saksa keel mitte esimene lemmik, aga mismõttes, kui kaua ma seal elasin. Nagu viimane nõuka jäänuk Eesti Vabariigi pinnal. Ausalt, mul on praegu piinlik uutele inimestele öelda, et ma elasin nii kaua Saksamaal ja saksa keel on mingi hädine A2. Aga jällegi, ma olin nii printsess, räägime inglise keelt, ega me nagunii liiga kauaks siia ju ei jää ja blaadiblaaadiblaa. Ohjaa… isegi kui poleks jäänud, isegi kui oleksime kodus inglist edasi rääkinud, siis lugupidamisest partneri vastu oleks ikkagi võinud. Tema tundis eesti keele vastu hoopis suuremat huvi kui mina saksa keele. Noh, ja kui ma oleksin vaevunud keele selgeks õppima, oleks ka riik mulle kiiremini kodusemaks muutunud (milline avastus!) ja ma poleks olnud nagu puudega laps, kelle eest tuli asju ajada, aidata jnejne. Ta pidi alati koolis kaasas olema, pangas. Mina ise veel keeleinimene. Tööl oleks ka kasulik olnud, kui saksa keel oleks suus. Hetkeseisuga isegi väga. Aga see rong on nüüd juba väga kaugel. Issand, sellel mõeldes hakkab suisa piinlik. Ja aastal 2004. oli Saksamaal ka suurlinnades küllalt kohti, kus inimesed päriselt ei rääkinudki ühtegi võõrkeelt. Ja mina olin võõras, pole minu asi neid kritiseerida. Aga oi, kuidas ma seda tegin ja kuidas kritiseerisin kõike, mis mumeelest halvasti oli. Ausalt, ma pole neile asjadele nii ammu mõelnud, et väga häbi hakkab enda pärast. Nüüd, kaugelt vaadates veel enamgi. Kas see enesekeskne kinniste silmadega elav Karen olin päriselt ka mina? Ainus, mis mul enda kaitseks öelda on see, et kui eks mõne asja kohta tõsiselt ütles “mulle ei meeldi, et sa nii ütled”, siis ma tõesti lõpetasin ja ei nimetanud seda enam kunagi. Nii et päris lootusetu ma siiski polnud. Mäletan neist kahte. Mulle meeldis öelda, et saksa naised ei oska riides käia (mis paraku paljus paika peab, aga tule mõistusele, 80 miljonit, no ju nende hulgast stiilitundega inimesi ka leiab) ja seda, et sakslased ei oska nalja teha. See ei ole tõsi. Tõsi on see, mis seisab raamatukeses “Foreigner’s Guide to the Germans”: “sakslane suhtub naljategemisse tõsiselt. Kui sakslane nalja teeb, siis ta ütleb, et ta tegi nalja, sest muidu inimesed ei pruugi teada, et ta tegi nalja.” Paraku märkan seda vahetevahel oma poolsakslasest poja juures, kui ta mulle teatava patroneeriva tooniga ütleb: “see oli iroonia.” Jajah, armas poeg, ma suudan siiamaani irooniat tabada, eriti sinu sirgjooneliselt saksalikku.

Meenutus oli päris õudne, lõpetame siin. Järgneb hiljem. Võib-olla. Siis võtan äkki soodomagomorra küsimused ette.

Il y a une certaine magie en Bretagne

See on väga lühike reisikiri sellest, kuidas ühendada business ja pleasure ja vabaneda kiirteefoobiast.

Alustame viimasest. Need, kellele on antud õnn elada foobiateta mind ilmselt ei mõista, olen saanud mõnegi poolmõnitava passiiv-agressiivse torke osaliseks: „Mismõttes kardad kiirteed, lollakas oled või, kiirteel on palju parem sõita kui Tallinn-Tartu maanteel.” Võib-olla ongi, aga minul mitte. Saksa kiirteel, kus on neli rida ühes suunas ja keskmisel kahel kihutavad tüübid sinust 250-ga mööda nagu postist on igal juhul hullem kui Tallinn-Tartu maanteel, mis on tavaline Eesti tee, või noh, üks neist kolmest, kus on teisi autosid ka. Nagu ütles kunagi mu saksa sõber Kasukas: „Driving in Estonia is like a computer game without enemies.”

Aga foobia juurde tagasi. Inimese puhul, kes kardab pimedust, ämblikke, tonte, inimtühju tänavaid ja vahelduva eduga veel umbes 376 erinevata asja on kiirteefoobia täiesti loomulik või ei? Predispositsioon täiesti olemas. Mul seda vast alguses ei olnudki, sest 1992. aastal Pärnus puudus isegi võimalus sellise foobia hankimiseks. Esimesed kiireteeristsed said tehtud nii noore ja lollina, et ei osanudki midagi karta. Olgu öeldud, et foobia süvenemises mängis tõsist rolli minu armastatud eksmees, kelle kisendamisest “Go, go, go you’ll get us killed,” oli vähe, et mitte öelda üldse mitte abi. Lõpuks otsustasin, et ok, mina olen printsess ja autot ei juhi. Ma olin siis veel Karen ka.

Nüüd, kui olen juba seitse aastat iseseisev ja sõltumatu naine olnud, hakkas mulle ühe enam ja enam närvidele käima, et ma ei saa hakkama nii lihtsa asjaga nagu sõitmine teel, kus on päriselt liiklus. Poppyga olen Brüsselis endale linnasõidu peaaegu selgeks õpetanud, aga kui ükskord kogemata kiirteele sattusin (ma ei näinud teda tulemas), oli ikkagi hirmus, VÄGA hirmus.

Ühendamaks bisnesi ja plesiiri otsustasin minna Bretagne’sse oma vana hea prantsuskeele õpsi Jocelyne’i juurde, et ta mulle nädalakese täistööpäevapikkuses immersiooni korraldaks ja muul ajal saaksin mööda rannaäärt ringi hängida ja merega ühes rütmis elava rannaküla elu nautida.

Sõitsin Brüsselist rongiga Rennes’i, ja ma ütlen teile, teine klass on saatanast, kui oled pikka kasvu. Ei, Karen minus on ammu surnud, aga vertikaalne väljakutse siiani alles. Kui rongisõit kestab 4,5 tundi ja kõrvalkoht on võetud, saab end mugavalt tunda maksimaalselt meeterseitsmekümnene persoon. Mitte mina, jäägu see mulle igaveseks meelde. Muidu mulle rongisõit väga meeldib ja valin iga kell enne rongi kui lennuki. RailBaltic, kiirusta. Mina olengi sinu klient. Jõudsin õhtul Rennes’i magasin otse raudteejaama platsil hotellis, mis kandis peent nime Paris-Brest, oli korralik ja puhas, aga kuna olin broneerinud üheinimesetoa, siis oli tegemist tõesti ühe inimese toa see oli väga väike ja voodi ühe inimese oma. Aga ok, sest ma tahtsingi ainult magada. Hommikul hängisin veidi linnas, võtsin ühes kohas kohvi ja teises crêpe’i, algul oli kindel plaan muuseumisse minna, aga kuidagi polnud sel hommikul kunstituju. Tegin aja parajaks, et saada kätte oma rendiauto ja alustada retke põnevamat, ägedamat ja närvekõditavamat osa – road trip Saint-Malo’sse, (jajah, sinna on Rennes’ist tubli 70 km) järgmisel päeval mööda rannikut edasi ja viimaks Locmiquélici, mis on väike nunnu kaluriküla Atlandi ookeani ääres.

Olin broneerinud keskmise suurusega linnamaasturi, aga samas öelnud Universumile, et tegelikult tahaks kategooria kõrgemat autot, suurt maasturit, aga ei raatsi maksta. Universum, nagu on üldteada, täidab kõik soovid, kus oskad neid piisava selgusega formuleerida. See, et mõni täitmata jääb on ainult lohaka formuleerimise küsimus. Sedapuhku polnud probleemi, sest kui keeruline on öelda, “tahan suurt maasturit, mis kogu juhtimise minu eest ära teeks”. Muidugi Universum sai aru ja otsustas ilmselt, et soov on täitmist väärt, samas aga, et mulle asja mitte liiga lihtsaks teha, sain alguses siiski tellitud kategooriasse kuuluva auto. Muidugi mõtlesin esmalt, et mina olen loll ega oska navigatsiooni käivitada, aga lõpuks otsustasin tagasi minna ja rendifirmaga blokeerunud GPSi osas diskussiooni alustada. Ja ennäe, seekord polnudki viga minus. Seade oli tõepoolest blokeerunud. Auto tuli välja vahetada – ja oligi mul suur maastur käes.

Ja ma suundusin kiirteele. Esimene kord polnud vaja isegi peale sõita – korraga ma lihtsalt olin seal. Kes mind tunnevad, teavad, et pealesõit on mu eriline proovikivi ja foobia alustala – sest Eesti liiklusest tulnuna ikkagi ei taha uskuda, et päriselt ka, nad teevad sulle tee vabaks, et saaksid liiklusvoogu sisse sõita. Ja siis peab ju ise neile teistele tulijatele teed andma. Oeh. Vaatama, tähelepanelik olema. Aga esimene jupp läks edukalt, kuigi ma natuke erutusest higistasin ja kohale jõudes hakkas pea pingelangusest valutama. Need polnud muidugi saksa teed ja sinna ei lähe ma ikkagi kunagi sõitma, aga I DID IT! Üksi. Just üksi oli minu jaoks väga oluline, sest niipea, kui keegi on kaasas, annan ma vähemalt peas vastutuse temale üle, kuigi rool on minu käes. Ka mitte eriti jätkusuutlik lähenemine.

Saint-Malos olen enne käinud tüdrukute road tripil umbes 11 aastat tagasi ja teine kord teiste sõpradega novembris tõusu ja mõõna vaatamas, natuke vähem, aga samuti tükk aega tagasi, esimesel tüdrukute tripil olid ka tõusud ja mõõnad sihiks. Nägime neid mõlemal korral. Euroopa suurimad pidid olema. On küll, väga võimsad ja veidi hirmutavad. Pöördudes veelkord hetkeks tagasi mu erinevate hirmude juurde – kui mõõna ajal mööda merepõhja kõndides meri peaaegu silmale hoomamatus kauguses kohises, oli ikkagi natuke kõhe, sest äkki ta ikkagi hüppab sealt ootamatu kiirusega (mitte ei rullu rahulikult järgmiseks hommikuks) välja nagu pöörane metsloom, haarab su kaasa ja viib tundmatutesse kagustesse. Aga sellele vaatamata meeldib mulle mereäärne ja merega ühes rütmis elamine. Saint-Malos ootas mind hotell d’Aleth, mille kohta Googlemapsis oli kirjutatud “low-key beach front hotel with a bar”. See muutis veidi murelikuks, võib tähendada ju mida iganes. Maksin king size voodi ja merevaatega toa eest 101 eurtsi, väga low-key ju olla ei tohiks. Tegelikult oli hotell väga nunnu, julgen vabalt soovitada. Selline armas vana prantsuse maja, tubade juurde viis kitsas valge käsipuu ja sinise vaipkattega trepp (siin mereääres on üldse sinist ja valgest ohtrasti kasutusel). Maja oli väga puhas, tuba paraja suurusega, aknast avanes vaade merele ja voodi oli mugav. Baar ei olnud mingi suvaline urgas, kus kohalik jota varasel hommikutunnil pead saab parandada, vaid parimas klassikalises kõrtsistiilis Le Cunningham’s Pub. Varasel õhtutunnil leidus külastajate hulgas ka lastega peresid ja hommikul serveeriti merevaatega hommikusööki.

Saint-Malo, hotellitoa aknast

Prantslase jaoks on veini kõrval ilmselgelt inimõigus ka väljas söömine, sest pühapäeva õhtul broneerimata süüa saada oli algusest peale surmale määratud üritus. Esimesed viis-kuus kohta vaatasid mind halvastivarjatud mõistmatuse ja kahjutunde seguga, kui uurisin, kas ilma broneerimata süüa saab ja vangutasid kurvalt pead, ei, vabandage, proua, ilma broneerimata nüüd küll ei saa. Mõnel oli suisa uksel silt, et täis. Lõpuks pididn India (!) restoranis pool tundi ootama, et lauda saada. Mitte et mul curry vastu midagi oleks, aga kui viibin rannikul, kus iga päev seljatäite kaupa värsket mereandi merest välja tassitakse … siis tahaks pigem sellest osa saada (vahemärkusena olgu öeldud, et õps broneeris meile täna ka tööpäeva lõunaks laua, külas kus elab 4000 inimest ja restorane on tubli 10 või rohkem). India resoranis ma viimaks siiski süüa sain, nii et sellest pole suurt midagi jutustada.

Järgmisel päeval läbisin Dinardi, mis oli sama kaunis kuurort ja kus nägin ujuvaid inimesi (vaadke kalendrisse ja siin ei ole mingi lõunamaa). Saint-Brieuci, mis polnud midagi erilist, hulga kilomeetreid erinevatel teedel, kogesin uskumatut adrenaliinilaksu, kui esimest korda liiklusvoogu sisse sõitsin, ise pealesõitja vahele lasin ja jõudsin lõpuks vahejuhtumiteta Locmiquélici, kus maandusin äärmiselt sümpaatses Airbnb’s, mida peavad Florence ja Francois. Olen omaette ülemisel korrusel. Hommikul saan kohvi ja hommikusööki (liiga palju saia, aga piinlik on keelduda). Ja immerseerun ülepeakaela, kuus tundi õpsiga pluss ühine lõuna.

Aga vaadake hoopis pilte. Neil on aias palmid, kuigi pole lõunamaa ja sedapuhku avastasin, et männimetsad on üsna lõunapoolse Vahemere ranniku omadega sarnased. Üldse on taimestik siin põhja kohta kuidagi lopsakas. Golfi hoovus vist. Luidetele istutatakse taimi mille nimi eesti keeles on rand-luitekaer ja millel on spetsiifilised juured, mis mingil väga erilisel moel pinnasese haakuvad ja takistavad luidetel tuule ja mere mõjul jalga laskmast. Rahvas elab merega ühes rütmis, neil on buss-paat ja üldse on kogu see elustiil väga nunnu. Lisaks kõigele on siin väga puhas ja inimesi ei vaeva tavapärane gallia ükskõiksus, võib-olla bretooni veri, aga umbes 90 protsenti tänaval vastutulevatest inimestest ütlevad tere.

Palmiga mittelõunamaa
Rannamännid
Muinasjutumaja Locmiquélicis

Ma ei tea, kas ma olen kiirteefoobiast üle saanud, aga vähemalt tean nüüd, et tegelikult ma oskan ja ei pea keset teed peatuma ja nutma hakkama.

Ma võin ju ka üks kord blogimisküsimustele vastata

Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

9. Kõige vanem on aastast 2015 ja uusim aastast 2018. Mõned on niisama arvutis ka.

WordPress või Blogspot ja miks?

WordPress. Ma ei tea, on kogu aeg olnud. Olen nii harv kirjutaja, et ei oska midagi ette heita ega paremat tahta. Kui tervele maailmale ei kirjuta, panen parooli alla. Tegelikult pole eriti pannud, välja arvatud ühe inetu loo korral aastaid tagasi.

Kust sai alguse su kirjutamiskirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

On see nüüd just kirg …. ikka nii nagu enamik, kes vahetevahel kirjutavad. Teismeeas sai päevikut peetud, vahetevahel leiutasin ka mõne lookese ja andsin sõbrannadele lugeda, aga oma autorluse tunnistamiseks olin liiga tagasihoidlik. Tollal levisid teismeliste, vähemalt tüdrukute, hulgas käsitsi kirjutaud romantilised jutukesed. Mõni oli nii algeline ja halva grammatikaga, et otsustasin olukorda parandada. Kirjutasingi siis surematud teismeliste armulood, kust ei puudunud peod, esimene seks, armukadedus ja enesetapukatsed. Peenikesed välismaa nimed panin ka karakteritele, ühed popimad tegeased olid mul Bianca ja Dave. Vanuseklass mu lugudes oli 13-15, ise olin sama vana ja mõtlesin kõigist neist eelseisvatest asjadest. Tollasele minule tundus 13-aastaselt, et 14 on praktiliselt täiskasvanu ja siis peavad kõik need asja tehtud olema (etteruttavalt olgu öeldud, et ei saanud midagi 14-aastaselt tehtud ja enesetapukatse on siiani tegemata ).

Esimese blogipostituse sündi mäletan hästi. Aasta oli 2014 ja kuna olin otsustanud teha talveperioodil midagi hoopis muud, kui iial oma elus teinud olin, nimelt minna tööle Prantsuse Alpidesse suusavarustuse poodi (ma polnud enne isegi kooli ega ülikooli ajal poes töötanud) ja inimesed tahtsid teada, “kuidas sul seal on” ja ma ei viitsinud kõikidele eraldi meile saata, samas olin tükk aega blogikirjutamisele mõelnud, siis alustasingi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

19 on jälgitavate hulgas. Valik on suhteliselt suvaline, vahel sattun mõnele ägedale postitusele ja hakkan jälgima, aga pärast selgub, et pole minu jaoks eriti huvitav. Vahel loen rohkemaid, kes siin-seal ette juhtuvad.

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Ei mäleta, aga võis olla …https://andmysister.wordpress.com/ Hanna oli vist üldse inimene, kellelt ma blogide olemasolu kohta teada sain, aga võis olla ka, et esimene oli Hanna õe Sandra blogi, mille tõesti algusest lõpuni läbi lugesin ja nautisin endast 20 aastat noorema inimese üliõpilaselu.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Vt ülaltoodu. Seljakoti lugesin läbi vist päris otsast lõpuni, peaaegu ka Printsessi (kes meeldib mulle sellepärast, et what you see is what you get, tema oma tavalise Põlvamaa eluga ei taha tõepoolest ei üle oma varju hüpata ega kedagi teist kehastada. Ja mulle väga meeldisid ta nooruspõlve rännakud, L-Ameerikasse ja lapsehoidjatöö Prantsusmaal. Ritsiku ja Killukese vist ka.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Ei, miks. Kuigi vahel ma mõtlen, kes seal taga võiks olla ja äkki ma tunen neid. Praegu olen mõelnud Nodsu ja Tilda peale. Mulle tundub, et Nodsu on ühe mu kolleegi-sõbranna sõbranna :-).

Kas blog või vlog?

Blog, blog ja veelkord blog. Amatöörlikud vlogid on niiiiiiii piinlikud.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Naljakad. Olen lugenud, läinud tagasi ja uurinud, millest asi alguse sai ja mõelnud “issaaaand, inimesed, mille peale te oma aega kulutate”. Samas, mida see minu ajakulutuse kohta räägib, kui intriigi algust katsun üles leida :-).

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

On juhtunud. Siis vahepeal tükk aega ei loe, aga lähen jälle tagasi, et “vaataks, mis teeb …” Mõni rõhutatult iseäratsev väljendusviis ka ei meeldi, aga see on tema blogi. Minul on võimalik mitte lugeda.

Kas blogid surevad välja?

Vast mitte.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Sest grafomaan olen. Ja see on kõige loomingulisem asi, mida ma teha oskan – laulda, mõnd pilli mängida, joonistada, maalida – ei oska. Kuigi mõnd kavatsen millalgi katsetada. Laulmist küll päris kindlasti mitte. Osalt niisiis vajadus loomingu järele ja see on kiirem/kergem altrnatiiv raamatule, sest “mul pole ju maailmale midagi uut öelda”, aga tahaks raamatut kirjutada küll. Sellel lähedasem looming on ilmselt tõlkimine – oma raamatukirjutamisevajaduse saan osalt krimkade tõlkimisega rahuldatud ja ütlen täiesti häbitult – mu tõlked lähevad üha paremaks. Esimest raamatut, mis sai tõlgitud aastal 2000 ei tahaks ma enam kaugelt ka vaadata, lugemisest rääkimata. Juba pealkiri oli NIIIIIII halb. Ei planeeri, vahel mõni hakkab peas ketrama, enamasti jlautades, siis panen kirja kohe kui võimalus tekib, mõnikord tundub kirjapandult mannetu, siis nii jääb. Teraapiaks kirjutasin pärast lahutust, aga see lõppes tobeda skandaaliga.

Umbes 40 aasta vanuse päeviku kaas. Poeg vanemate juurest leidis. Pilku sisse heites oli päris hea meel, et ta on alati väitnud, et ei oska mu käekirja lugeda.

Vaktsineerima

Niisiis saan ma vaktsineeritud, sest nüüd said nooremad vanurid ka löögile. Kuna vaktsineerimise käigus teadupärast sisestatakse inimesele vedel kiip ja muudetakse DNAd, siis ma katsuks sealt parima kätte saada ja püüda välja uurida, mis kasu ma peale oluliselt vähema või üldse mitte nakatumise veel võiksin saada. Sest ikka kogu raha eest. Vedela kiibiga on lihte, edaspidi hakkavad Bill Gates ja teised temasugused mehed, lühidalt müstilised “nemad” (vahest isegi Jobs vaatab teispoolsusest, sest eks ole ta ju Billiga suht ühte masti mees) nägema, mida ma näiteks hommikuks söön, kuhu lähen, mis värvi alukad täna jalga panin ja muidu eraelulisi pisiasju. See, ma arvan, tuleb ainult kasuks, sest esiteks ei taha ma ju Billile näidata, et söön hommikusöögiks 4 valgest saiast võileiba paksu lastevorstiviiluga, mille peal omakorda troonib juustuviil ketšupiga ja joon magustatud vahukoorekohvi peale. Sest tervis. Et “neile” paremat muljet jätta, söön edaspidi ehk hommikuks ühe õuna või apelsini ja topsikese maitsestamata jogurtit ökopoest ostetud müsliga. Joogiks tassike rohelist teed. Või klaasike värsket kasemahla. Või mõnd eriti tervislikku jooki, mille olemasolust ma veel ei tea. Pärast (või enne) lähen kohe jooksma, et nad ikkagi näeksid, kui terviseteadlik kodanik ma olen. Mida nad selle teadmisega peale hakkavad on muidugi iseasi. Aluspesu katsun siis ka puhta ja komplektis hoida, sest jällegi, piinlik, näevad muidu veel, et panin rohelised alukad ja punase rinnahoidja. Häbi tapab ära. Ühesõnaga, vedela kiibiga on selge, puhas võit! “Nemad” jälgivad ja mina katsun kabedamalt käia.

DNA muutmisega on väheke teine tera. Sest iga muutust ei saa, mingi kindel hulk on, mida saab ette tellida. Päris kohe vist ka ei muutu, ootama peab natuke. Ja kuipalju muutusi pärast esimest süsti tekib, ei ole ravimiuuringute lühiduse tõttu selgeks saanud. Aga pikas perspektiivis ikkagi tekivad. Ja kas teise süstiga saab esimest tellimust kuidagi korrigeerida ja muuta või ainult juba tellitud koodimuutust tugevdada? Natuke kahju, et ravimiuuringud nii lühidalt on kestnud.

Mida siis üldse tahta. Panen parem kõik kirja, ju peab vaktsineerimiskeskusse eelregistreerimisele minnes osa välja kaapima, sest kui ma nüüd õigesti mäletan, oli igale vaktsineeritavale lubatud 3 vaimset, 3 tervisealast ja 3 füüsiist muutust. Siinkohal on küll kahju, et välismaal elan, Eestis on nii väike ja mõne tuttava tuttava oleks ehk ikkagi kusagilt leidnud, kellelt mingi lisamuutus välja kaubelda.

Alustame vaimsest. Esiteks ma tahaks natukle looglist mõistust ja matemaatilist mõtlemist juurde. Lisaks võiks veel kuni kuuekohaliste arvudega (incl) peast arvutada (ei teagi nüüd miks, aga lihtsalt oleks äge). Siis tahaks tagasi oma keskkooliaegset peaaegu absoluutset mälu. Ja musikaalsus. Andke mulle musikaalsus, ma tahan klaverit mängida. Ja mitte niisama klimberdada, vaid virtuooslikult klaverikontserte ette kanda. Hea oleks iga kuuldud pala kohe veatult järele mängida. Kuulmise järgi. Absoluutne kuulmine – kas see eelnimetatu on absoluutne kuulmine? Muusikakauge inimsena ei teagi nüüd. Pärast DNA kohendamist tahaksin olla musikaalne. Ja joonistada tahaks ja. Surematuid kunistiteoseid luua.

Tervisega on jällegi lihtne – muudame nii, et mitte ühegi tõve tõenäosust minu geneetiline kood ei sisaldaks. See on ju ainult üks muutus? Või ei? Ei vähi, südameseiskumise, insuldi ega mingite sisemiste hädade ohtu. Korrigeerige mu lühinägelikkus ja hoolitsege, et kaugenägelikkust ei tuleks. Või kui just peab, siis pärast seitsmekümnendat eluaastat.

Nüüd aga kõige keerulisem osa – VÄLIMUS. Kõike nad mulle nagunii ei anna. Esmalt tahaksin vanusefriigina muidugi 20 (või 30) aastat nooremat keret, kus pole grammigi lisarasva ega jälgegi tselluliidist. Oot, ja kas niimoodi saate muuta, et ma vananeksin poole aeglasemalt kui teised inimesed. Ei, ei, nii, et üldse ei vananeks, pole vaja … sest teised ümberringi ju vananevad. Või pärast vaktsineerimist enam mitte? Ma tuleksin ka tasapisi järele. Aga mitte liiga kiiresti. Ja aeglane vananaemine, see ei peaks puudutama mitte ainult välimust, vaid ka taasleitud vaimuerksus võiks säilida kõrge vanuseni. 100-aastasena oleks just paslik taas kõrgkooliõpingud ette võtta. Kas midagi klassikalist, näiteks vanakreeka keel? Või kunstiajalugu? Või moodsa ja noortepärase vanurina hoopis korea keel? Ja kultuur.

Siis ma võtaksin endale veel vööni rippuvad kaunid lokid, muudaksin natuke silmade ja huulte kuju (aga ei, mitte palju, inimesed võiksid mu ikka ära tunda, seepärast las silmaärv jääb), pikendaksin kaela ja sõrmi (sest klaver). Väiksemad rinnad. Võtaksin naaaatukene juurde füüsilist vastupidavust ja suutlikkuse mäest üles joosta.

Kõik, kelle veel mingiki kahtlus on jäänud, kas vaktsineerida või mitte, mõelge hästi järele. Millal veel avaneb võimalus iseenda tasuta tuunimiseks. Ja see pole siin mingi lihtviisilne “küüned-juuksed”, vaid total makeover. Ei ole vaja minna saatesse, kus karmi režiimi ja mõnitamise saatel uued hambaproteesid antakse või siit-sealt veidi pekki imetakse. Kas keegi kuskil, mingis telesaates, annab teile juurde mõistust, vaimsust, erinevaid oskusi? Ei. Aga nüüd, üheainsa väikese süstiga on kõik võimalik. Mõelge, inimesed, millise kauni planeedi me saame, kui valdav osa saab vaktsineeritud. Ilusate ja tarkade inimeste planeet. Aga Bill ja teised vaatavad. Jälgivad iga su sammu. Kõlab nagu düstoopia? Samas, miks häbeneda, las nad vaatavad. Mis sellest, mina näiteks olen juba praegu avalik naine, pole mul midagi varjata. Targemaks, tervemaks ja iusamaks muutudes seda enam. Las nad vaatavad. Las näevad. Tunnevad kadedust. Kas NEMAD üldse lasid oma DNAd muuta? Või lõid araks? Ise algusest peale asja juures.

Üks väike aga muidugi on, need kõrvalnähud, noh. Saba, sarved, haldjakõrvad, kabjad. Et on esinenud. Mõni ühel sajast tuhandest, teine miljonist. Oht on küll olemas, aga esinemissagedus pole kuigi suur. Kui tekib, on muidugi jama. Samas ,saab ehk kuidagi eemaldada või midagi. Et vaimsel tasandil tekkinud kõrvalnähte pole jõutud veel uurida? Või et siiriuslased või orionlased hävitavad kõik vaktsineeritud? Aga kes siis üldse järele jääb?

Ahjaa, äkki saaks veidi paremat iseloomu ka?

Raamatutest

Paistab, et aasta lõpus kirjutavad paljud aasta jooksul loetust, suisa süsteemselt, palju raamatuid, palju lehekülgi jne.

Selles osas pole mul eriti midagi pakkuda, aga teen lõpuks ära hoopis selle, et kirjutan raamatutest, mida viimase aasta jooksul tõlkinud olen. Või peaaegu. Olen ammu tahtnud neist kokkuvõtet teha, aga kuidagi on ta jälle niimoodi läinud, et aega ja mida kõike ei ole. Püüan mitte eriti spoilerdada, sest ehk mõni lugeja tahab lugeda. Raamatute tõlkimisega on selline imelik lugu, minul vähemalt, et tõlkides lähed kuidagi hoopis rohkem teksti sisse, isegi tavalisse meelelahutuslikku teksti, seega jääb raamat hoopis paremini meelde. Ja mulle tegelikult meeldivad peaaegu kõik raamatud, kui ma neid tõlgin. Muidugi võtan ka vastu ainult need raamatud, mis minu arvates võiksid endal ka põnevad lugeda olla. Vahel hakkab mõni tegelaskuju küll uskumatult närvidele käima, viimati valminud raamatus oleksin paar korda tahtnud nähvata läbinisti positiivsele tegelesele (autori arvates), et “kule, lõpeta oma mõttetu töölisklassi viha kõige ja kõigi vastu…” Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, tõlkisin raamatu, kus peategelane käis mulle nii aktiivselt närvidele, et kogu aeg oleks tahtnud ta peale röökida: “Millega sa mõtled? Kus su pea on?”

Lihtsalt lugedes ma enamasti niipalju ei samastu. Iga raamatut, mida olen tõlkinud, vist ise ei loeks, aga samas, kui ette sattub, siis ajaviiteks sirviks ikka. Samuti ei loeks ma ilmselt omal algatusel ühtegi enesearenguraamatut (või noh, peaaegu mitte ühtegi), aga kui mõnd sellist tõlgin (võtan neid ikka jutukate vahele), panen vahel mõne mõtte kõrva taha.

Kui kuni viimase ajani oli jutukate tõlkimine mulle peamiselt hobi ja ajaviide, mille eest maksti ka näpuotsatäis raha, siis seoses COVIDi ja sellega seonduva tavatöö kadumise/peatumise/muutumise/issandiseteab millega, sai sellest aastal 2020 osa mu põhitegevusest ja raamatute eest makstav näpuotsatäis muutus sissetuleku osaks. Mis puudutab raamatute eest makstavat vähest raha, siis see on vist ainuke koht, kus ma aru saan, miks ühe töö eest nii vähe makstakse, sest Eesti turg. 1 miljon keelekandjat. Millest me räägime. Rõõmustagem, et meil nii palju raamatuid ilmub. Muidugi peavad nad olema kommertslikud ja tõlkima neid, mis mujal maailmas juba kassahitiks on osutunud. Vahel ma ikka imestan, kuidas kirjastused veepeal püsivad. Nende käest, keda aastatega paremini tundma olen saanud, küsin ka. Enam-vähem seda nad vastavadki, et kommertslik tuleb olla. Sellepärast ma polegi midagi prantsuse keelst saanud väga kaua teha. Kuigi regulaarselt küsin, suisa pinda käin. Nüüd tahaksin eriti tõlkida prantsuskeelset Belgia autorit, kes elab Brüsselis. Et oma koduukse ees, või nii. Aga just hiljuti, praeguse koduriigi kirjandusega tutvudes selgus, et 10 Belgia autorist, “keda kindlasti peaks lugema”, 9 olid hollandikeelsed. Noh, seda keelt ma veel ei oska. Amelie Nothomb oli ainsa prantsuskeelsena välja toodud ja teda on eesti keelde tõlkinud vist mõni selline kirjastus, kellega mul suhted puuduvad. Häbitut enesereklaami tehes ütlen praegu, et ma olen hea ilukirjanduse tõlkija, mul on suurepärane sõnavara ja hea süntaks, ma tajun teose registrit ja meeleolu ning viimase aastaga olen kõige selle vallas kõvasti arenenud. Enam-vähem sama ütles mulle kunagi ka mu ihutoimetaja, Aidi Vallik, kes on ikkagi kirjanik. Siis ajasin nina täitsa uhkelt püsti. Kõige jubedam asi tõlkeraamatu puhul ongi see, kui võõrkeelne süntaks sisse peksab. Sa issanda püha püss, kui palju raamatuid olen selle pärast kõrvale pannud, ei saa noh. Kui loetav lause end ise peas inglise keeleks tagasi pöörab. Ahjaa, kui peaks juhtuma, väga ebatõenäoliselt, aga samas ei või iial teada, et siia sattub mõni kirjastaja, kirjastuse töötaja või keegi muu sama valdkonna inimene, kes on parasjagu mõelnud mõne prantsusekeelse tõlkimisele, siis mul on käsi püsti, “mina, mina!” kuigi enne septembrit mul enam vaba auku pole ja prantsuse keelega läheb pikemalt aega kui inglisega.

Aga lähme nüüd raamatute juurde.

Aasta alguses tõlkisin Pegasusele M.W.Craveni esikkrimka “The Puppet Show”, mis eesti keeles sai lõpuks pealkirjaks “Nukumäng”, see ei olnud minu esimene valik, tahtsin talle hoopis “Marionetid” nimeks panna, “Nukumänguks” sai ta viimaks peamiselt tehnilistel põhustel (ma ei teadnud ka enne, et kaanele mahtumine mõjutab nimevalikut). Aga vahet pole, võib öelda, et heal lapsel mitu nime ja “Don’t charge the book by its cover“. Kaanel iseenesest pole midagi viga. Ja pole ka nimel häda midagi. See oli üks väga hea krimka, autor loob suurepäraselt düsfunktsionaalse uurijate paari, mis on viimasel ajal küll üsna moodsaks muutunud, või vähemalt mingil määral, või vähemalt neis lõputustes krimisarjades, mida ma vaatan. Autistlike joontega superandekas analüütik, kel puudub peaaegu täielikult sotsiaalne lihv ja arusaam, mida millal ja kus öelda, mistõttu ta jätab endast armsa lapsekese mulje, kuigi on vist kusagil kahekümnendate teises pooles. Ja veidike kõrvetada saanud, morn, natuke inmvihkajalike joontega, tugeva õiglustundega, enneaegselt erru läinud inspektor, peitnud end kaugele Cumbria nõmmede keskele. Ja sealsamas esimese raamatu tegevus hargnebki. Ma ei hakka rohkem spoilerdama, ütlen vaid, et raamat väärib lugemist, on põnev, kohati suhteliselt ilge, tegevuskäik teeb vägagi ootamatuid pöördeid. Lõpus jääb üht-teist toredasti õhku rippuma ja annab lootust, et raamat ei jää mitte ainsaks selle uurijatepaari – Poe ja Tilly – looks. Nüüdseks on selgunud, et õnneks mitte ja nende uus lugu mul parasjagu käsil ongi. “Nukumäng” leidis ka tõlke poole pealt positiivset äramärkimist:

Enne seda tegin Heliosele peaaegunaisteka Rosie Walshilt “The Day We Disappeared”, mis eesti keeles saigi nimeks “Päev, mil me kadusime”. Naistekaid ma liiga tihti ei tee ja ülimagusaid pisarakiskujaid mitte iial – ju olen selleks liiga vana ja küüniline – Barbara Cartlandi tõlkijat minust ei saaks. Tubli ja korralik naistekas, puudutas moodsaid teemasid, näiteks vaimse vägivallaga sõltuvussuhet. Kahe tegelase elud jooksid ilusti kõrvuti, erinevad, aga piisavalt huvipakkuvad. See oli ka üks neist raamatutest, kus üks peategelastest vahepeal siiski suhteliselt närvesöövaks muutus ja vahetevahel tahtsin käratada. “Tee silmad lahti! Kuidas sa võid nii LOLL olla?” Aga just selline ta pidi ju olema, muidu poleks süžeeliin saanud joosta nii, nagu ta jooksis. Kui veel hobused ja ratsamaailm ka huvi pakuvad, siis täitsa lugemisväärt. Loodan väga, et kogu see ratustusterminoloogia sai õigesti, ikka küsisin spetsialistidelt ja avastasin, et näed, paar inimest on suisa ratsutussõnastikud teinud diplomi/magistri (vabandust, ei mäleta) tööks. Igal juhul oli neist abi. Siiamaani pole õnneks sattunud ette kriitikat teemal “issand jumal, ta ei tea ju ratsutamsiest mitte midagi, me EI ÜTLE NII…”

Siis tuli vana tuttav Ruth Ware, Briti krimiautor, kelle raamatud olen vist kõik eesti keelde pannud. Mõned on põnevamad ja mõned jälle vähem põnevad, aga üldiselt ta mulle autorina meeldib. Kui ajas tagasi minna on mu enda lemmikud “The Lying Game”, mis saigi eesti keeles nimeks “Valetamismäng”, suuresti sellepärast, et hõlmas muuhulgas veidike vana head borading schooli õhustikku (jahjah, intrnaatkool ja tõlkija ei tohiks ometi võõrkeelseid sõnu kasutada, aga vahel ikka väga tahaks, ükspäev kasutasin toredat sõna “okasioon”, mille peale sõbranna mulle suisa kontrolliva sõnumi saatis, “et sellist sõna ei ole ju olemas?” Ei, muidugi mitte, nagu ka sõnu “end reposeerima” ja “end promeneerima”, mis mu kõnepruugis siiski leiduvad. Kuid tõlgetes jään siiski eestikeelseks.) Ja “Proua Westaway surm”. See viimane oli mu meelest naaaaatukene nagu kaasaegne Jane Eyre, kaasatud oli kuri tädi ja suur vana härrastemaja.

Viimane raamat, sellesuvine tõlge, kandis inglise keels pealkirja “One by One” ja eesti keeles saigi nimeks “Üks teise järel” (vist oli lahkukirjutatult, aga täpselt ei mäleta). Ma arvan, et ta vist platseerubki kolmandale kohale Ruth Ware’i raamatute pingereas mu enda jaoks. Eriti ahvatlev oli minu jaoks see, et tegevus toimus Prantsuse Alpides, suusakuurortis. Ma jumaldan suusatamist ja neid mõnusaid mägikuurorteid. See andis ise mitu plussi ja kuna sealne õhustik on mulle nii tuttav, siis elasin end suusamajja vägagi sisse. Ja avastasin, et me ei kasuta/või meil ei olegi eesti keeles paljusid suusatamisega seotud sõnu. Alguses tahtsin chalet’ jättagi chalet’ks, lõpuks sai sellest siiski arutelude tulemusel proosaline suusamaja, sest “majake” tundus ka kuidagi veider täisteenindusega 10-15 inimest mahutava luksusliku hoone kohta. Jumal tänatud, et mökki ei pidanud ütlema, nagu ka pakuti. Mu meelest on mökki samavähe eesti keelne sõna kui chalet. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui tõlkija ja toimetaja kokkuleppele ei jõua, on tõlkija otsus ülimuslik tavaliselt või siis arutatakse kirjastusega. See viimane on mu meelest parim variant, sest ei pea ma ka ennast kõiketeadjaks ja mida rohkem päid ja arvamusi, seda suurem tõenäosus, et viimaks leitakse parim lahendus. See oli üks väheseid raamatuid, kus hakkasin juba keskpaigast õiget inimest mõrtsuklikkuses kahtlustama. Seekord oli autor mõrtsukast ka väga ebameeldiva inimese teinud. Rohkem ei saa öelda, spoilerdan liiga, ehk tahate siiski lugeda.

Äripäeva kirjastusele raamat “Loonshots”, mis jäi ka eesti keeles sama pealkirja kandma ja tähendab, juhul kui keegi ei tea, “pööraseid ideid, mille edusse alguses keegi ei usu, kuid mis pärast mitmeid läbikukkumisi viimaks supereduka läbimurde teevad”. Tuletatud on ta sõnast moonshots mis tähendab kas kosmoselaeva maandumist kuule või ambitsioonikat eesmärki, millest loodetakse palju. Tegelikult oli päris huvitav ja laias laastus, paljude põnevate näidete varal ütles muidugi “et ära anna alla”. Etteruttavalt ütlen, et praegu on mul vastupidiselt pooleli just enesearenguraamat, mis räägib sellest, millal on õige loobuda. Aga edukad inimesed pidavat teadma, millal see õige aeg siis on. Kui valmis, saan teada ja võib-olla oskan isegi kasutada.

Uuele ja veidi teistsorti tööstiiliga kirjastusele Million Mindset tegin esmalt lühikese mõtisklusraamatu, esmaväljalaskeaastaga 1929, pealkirjaga “As A Man Thinketh…”, mis sain nimeks “Nagu inimene mõtleb” ja tuletas mumeelest meelde mõtlemise põhitõdede alused. Igal juhul kuulsin hiljem turismimajandust õppivalt sugulaselt, et nende turismiõppejõud olla arvanud, et see võiks nende erialal kohustusliku kirjanduse hulka kuuluda. Kirjastus olnuks valmis neile allahindlustlki tegema, kui nad neid suurema portsu tahtnuks osta, aga ma ei tea, kas nad haarasid sellest kinni. Ma ütlesin küll … See oli prooviks nii mulle kui kirjastusele, kas koostöö klapib. Tunnistan, et oli asju, mille üle algatuseks veidi vingusin, aga pärast harjusin ja mõnega jäin täitsa nõusse. Teisena sai nendele tehtud juba paksem raamat “The Power of Moments”, mis pidi alguses olema eesti keeles “Hetke jõud”, aga pärast sai ikkagi “Hetkede jõuks” ja käsitleb meeldejäävate hetkede loomist erinevates kontekstides. Ka täitsa selline, kus võib üht-teist kõrvataha panna. See ei ole veel ilmunud.

Vahepeal võtsin kõikide asjade vahele ja tegin puhta seebi “Sanditon”. Suvel jooksis telesari ka ETVs. Jane Austeni alustatud, kuid lõpetamata jäänud ja Briti ajakirjaniku Kate Riordani poolt nüüd lõpetatud õnneliku lõputa Jane Austen. Ajastutruu, kui asjatundjaid uskuda, 19. sajandi esimese poole Inglise kaluriküla muutumine moodsaks kuurordiks, sellega kaasnevad valud ja vaevad, eduelamused ja muidugi armulood. Selles teoses meeldis mulle kõige rohkem kahtlane kasuõe/venna paar, suuresti ka sellepärast, et neid mängisid sarjas nii ilusad inimesed. Peategelane, oma ajastus väga progressiivne noor naine oli küll igati sümpaatne, aga lihtsalt liiga õige. Ja kuidas ta küll kõike teadis ja oskas, ise 17. Nojah, tänapäeval kulub täiskasvanuks saamiseks küll rohkem aega, aga ikkagi … See pole ka veel ilmunud.

Vahetult enne aasta lõppu lõpetasin Rahva Raamatule Emily Giffini teose inglise keelse pealkirjaga “All We Ever Wanted”. Mis ta eesti keeles nimeks saab, pole veel selge, pakkusin toimetajale ja kirjastusele paar varianti mõtlemiseks, sest ei osanud üksipäini otsustada. See oli nüüd selline raamat, et ma soovitaks seda kindlasti teismelistele, kes iga sammu oma elust internetti paiskavad, kuigi see ei olnud noortekas, täiskasvanute liin jooksis ka. Siin tahtisngi ühele positiivsele kangelasele soovitada “oma sinikrae vihast üle saada”. Ilmselt olen liiga vana ja küüniline, aga mulle tundus ikkagi, et halisedes endaskantud kakskümmend viis aastat vana vägistamine ei kvalifitseeru pärisvägistamiseks. Ise tahtsid süütusest vabaneda, ise läksid, ise ütlesid, et teeme … Muidugi oleks poiss pidanud järele jätma, kui ta juba poolel teel oli ja tüdrukul valus hakkas … aga. Ma ei tea. Date rape ehk mingi kvalifikatsiooni järgi. Või on minu peas vägistamine ikkagi see, kui lähed läbi pimeda pargi ja põõsast kargab suusamaskiga tüüp … (okok, ärge kohe kallale tormake, ma päriselt nii primitiivne siiski pole). Ma arvan, et USAs ilmus raamat ka #metoo kõrgperioodil. Kõige mõistlikum tegelane oligi noor tšikk, kellest peol pilditus olekus ebasünnis pilt tehti, mille ümber kogu tegevus keerleski. Ameerika noored on aga väga imelikud – üsna mitu tükki oli pildi kohe ka vanematele saatnud. Nagu WTF? Ma ei kujuta ette, et mu lapsed oleksid saatnud mulle pildi oma sõbrast ebasündsas olekus. Miks? Karakterid olid veidike must-valged, aga ma igal juhul soovitaksin sedaa raamatut oma 20-aastasele tütrele ja noorematele päris kindlasi kohe. Vähemrikutud maailmapildiga, mitte nii küüniline ja noorem täiskasvanu leiaks endale kindlasti ka midagi. Lisaks kõigele räägib raamat ka sellest, kuidas kõikevõitva emaarmastuse toel saab pöörasest ülbikust, kellele jaoks ” maailm on tema auster, sest ta isal on pööraselt pappi” normaalne ja empaatiline inimene.

Ongi vist kõik. nagu näete, jõuab raamatuid tõlkida hoopis vähem kui lugeda ja paraku on regulaarne tõlkimine kõvasti vähendanud mu lugemust, sest kui päev otsa tekstiga töötada, siis on õhtuks tunne, et olen sarja vaatamise ära teeninud. Nüüd on mul siiski kolm raamatut, mis päris kindlasti on plaanis läbi lugeda ja vähemalt ühte neist plaanin kindlasti ka blogis puudutada. See on Eesti tüdruku Eva S’i raamat “I came here to take your job“. Kirjutatud inglise keeles, noore inimese eneseleidmisest, arengust ja hakkamasaamisest (ja kes teab, millest veel, sest lugenud ju pole) Londonis. Paistab olevat populaarne teos, sest Amazonist tellides läheb kuu aega, enne kui kätte saad. Eriti lahe asja juures on, et see tüdruk on mu poja fake poolõde – kui nii võib öelda. Bioloogilise isa elukaaslase tütar esimesest abielust. Nagu Ladina-Ameerika seebis.

Tõlkimine on vähendanud ka blogikirjutamise indu, paistab mulle, sest teataval määral saab ju kirjutamisvajadus ka ilukirjandusliku teksti tõlkimisega rahuldatud. Selles osas tahaksin küll end parandada. Eriti pärast selle artikli lugemist:

https://kultuur.err.ee/1082249/siiski-mitte-taiesti-harilik-biblionaut-intervjuu-berit-kaschaniga

Kavatsen siit üsna mitut näpunäidet kasutada, aga jah, kirju nimestele, kellega suhted pingelised – ei pea olema armu, vaid ka igasugused muud – siit blogist leidma ei hakka. Mulle tundub see küll hea võimalus suhe omas peas selgeks mõelda, aga et see päriselt toimiks, tuleb end ilmselt nii alasti kiskuda, et see pole kellegi teise silmadele mõeldud. Küll aga mõtisklen, kas mitte alustada järjejuttu Klaarikast, kelle prototüüp on mu tutvuskonnas olemas, ainult pean siis välja mõtlema, kuidas saaks nii, et ma Klaarika suhtes liiga irooniline poleks.

Tuli ikka välja kotist …

Ohjaa, üleeile vaatasin, et ei saa vedama, aga täna hoopis ei saa pidama. Harilik eestlase värk. Lõpuks ometi on ärganud WVSK raskekahurvägi ja asunud mind maha materdama. Ma endameelest ei lausunud kordagi, et artikkel, millest mu postitus lähtub, tahab jõule ÄRA KEELATA. Küll aga jäi minu jaoks ridade vahelt kõlama passiiv-agressiivne lähenemine kõigele, mis veidigi traditsioonilist jõulu meenutab. No sa issanda püha püss, las inimesed olla. Ma olen nüüd veits tigedaks aetud ja ei kavatsegi kõigist poliitkorrektsetest reeglitest kinni pidada. Sest see on minu blogi, nagu minu kodu ja ma ütlen siin, mida tahan. Minu privileegipimeduses süüdistamine on veidi liialdatud, sest mu pere on piisavalt düsfunktsionaalne. Otsustage ise: ma olin üksik-, suisa vallasema, minu poja lapsendas täiskasvanuna mu endine elukaaslane, mul on lapsendatud tütar, kes tuli meile 14-aastaselt, keda mu endine elukaaslane aga ei lapsendanud ja kellest ka eriti ei hoolinud. Et asja veel keerulisemaks teha, siis suhtleb mu poeg ka oma bioloogilise isaga ehk siis mu pojal on kaks isa, aga tütrel mitte ühtegi ja nii mina kui poeg oleme heas läbisaamises poja bioloogilise isa uue elukaaslase ning tema tütardega nii poja bioloogilise isa, kui eelmise abielu omade. Ja bioloogilse isa emaga. Aga eksiga, kes poja lapsendas mul läbisaamine puudub. Samas, ta vanemad paluvad pojal alati mind tervitada (salaja). Eksi vanematele on ka mu tütar väga armas. Kui jätta välja see, et mu enda vanemad on olnud üle poolesaja aasta abielus, siis rohkem traditsioonilist ei leia. Ja pikast abielust ja kõrgest vanusest hoolimata suhtuvad äärmise tolerantsusega kõigisse neisse “kõrvalekalletesse”. Või leiate?

Ja nagu arvas noor kolleeg, et kehakaaluteema puhul nimetet artiklis jooksin lati alt läbi, siis ütlen – ei jooksnud. Jah, ma ei arva, et lausrasvumist peaks body positivity egiidi all propageerima. Solvugu lumehelbeskond, kui soovib. Ma muidugi ei ründa kellegi õigust kaaluda justnimelt niipalju nagu ta soovib, lihtsalt tahan öelda, et seda poleks vaja propageerida. Nagu ka liigset kõhnust mitte.

Lisaks arvan veel, et lapsepõlvetraumadest tuleks ükskord üle saada, nagu ütleb mu vaimne ema, “lõputult ei saa nutta, et sul polnud kollast vanniparti.” Ei saa jah – võta otsus vastu, otsi abi, kui vaja, ja hakka elama. Sinu elu on sinu enese kätes. Alati on muidugi võimalus mitte otsustada, mitte abi otsida, mitte elama hakata vaid nurgas nutta. Inimene on oma valikutes vaba.

Et vinti veel üle keerata, ütlen veel, et ma ei saa aru (ega tahagi saada) neist naistest, kes 3579. korda vägivaldse mehe juurde tagasi lähevad ja halisevad, et midagi ei ole teha. On, alati on, kõik algab tahtmisest. Iseenda tahtmisest, iseenda tegutsemisest. Lugupidamisest iseenda vastu. Mitte teistest. Minu/sinu elu on minu/sinu kätes. Alati. Vähem vingu, rohkem tegusid.

Kuigi ma selle postituse järgi paistan ilmselt märatsev … issand, ma ei teagi, kes, aga noh, sellest hoolimata ei arva ma nii, nagu mulle vastuseks pakuti (FB VWSK lõimest, tegelikult see oli siiski Anonüümsete tolerastide lõimest, vist):

Black Lives Matter versus Ah et valged inimesed ei tohigi enam elada?!

Vikerkaareperekond on samuti perekond versus Ah et heteropered polegi enam pered?!

Naised on kah inimesed versus Ah mehed peaksid siis nüüd välja surema väh?

Jõulud võivad olla inimestele suur katsumus versus Ärge mõnitage traditsioonilist jõulu!

Olen kõikide esimeste lausejuppide poolt, lauseosad, mis algavad sõnaga versus on kahjuks mõttetult pillutud, suhteliselt ebaintelligentsed loosungid, mis ei anna alust mõtestatud aruteluks. Muidugi võib olla, et sain alles nüüd aru grupi olemusest – leida midagi, mille vastu võidelda. Ja kui ei leia, siis see luua. Ja ma ei öelnud oma postituses isegi “ärge mõnitage traditsioonilist jõulu”, vaid lihtsalt seda, et hoolimata kõigist ebatraditsioonilistest lähenemistest peaks jätma väikese nurgakese, kus ei peaks end halvasti tundma ka need inimesed, kes tahavad mõnd jõuludega seotud traditsiooni järgida. Seda polnud artiklis otsesõnu taunitud, aga mulle vaatas küll passiiv-agressiivselt nii mõnegi rea vahelt vastu. Aga ilmselt samamoodi vaatas minu vastupostitusest soovijale vastu see, et mulle kõlbab vaid traditsiooniline jõul. Mida ma kindlasti öelda ei tahtnud ja ausõna, ma isegi ei mäleta, millal viimati laiendatud perega klassikalise jõululaua ääres istusin. Õeluseuss minus lisab kohe, et mitte sellepärast, et mind seal mõnitataks või midagi, aga lihtsalt pole tekkinud okasiooni. Kui tekib, lähen meeleldi ja võtan oma kodus vastu, olles enne pool päeva peenemaid roogi valmistanud. Ja ei mõnita oma jõululauaääres kedagi. Kogu oma suures privilegipimeduses.

Jah, kõlab veits agressiivselt võib-olla ja natuke üle vindi, aga tahtsingi, meelega. Minu blogi, minu reeglid.

Mõtlesin, et lasin kassi kotist välja, aga …

… paistab, et ei midagi. Või on alles liiga varane jõuluhommmik. Meil siin paistab päike ja pean end vist jalutama vedama, et eilne mõõdukas õgimisorgia maha kõndida (väga põlastusväärne, see mahakõndimise osa). Üldiselt kommenteerin ma FBs harva ja VWSKs mitte kunagi. Olen endaga kokku leppinud, osalt seetõttu, et “kui midagi head pole öelda, pole vajagi midagi öelda” ja teisalt seetõttu, et ei taha saagi käima tõmmata. Ma tõepoolest ei viitsi sotsiaalmeedias lahinguid lüüa teemal kas koroonavaktsiiniga süstitakse meisse vedel kiip või mitte, kes võib abielluda või kui nõme on Eesti praegune valitsus. Loomulikutl olen kindlalt veendunud, et ei süstita, abielluda võivad kõik, kes soovivad ja praegune valitsus eesotsas isa-poja püha duoga ongi väga nõme. Ja pärast abordivastestele raha eraldamisest lugemist kaalun tõsiselt, kas mitte Belgia maksumaksjaks hakata (ma elan nagunii siin). Aga mis sellest kogu aeg heietada ja endameelest üha vaimukamaid/teravamaid/nutikamaid kommentaare lõputult netiavarustesse paisata. On nagu on. Lõputust vaimutsemisest midagi paremaks nagunii ei lähe. Täna aga sattusin lugema seda artiklit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-joulud-ule-elada/?fbclid=IwAR1Yv_NER48WbLMHVB4GsKAOG3osOqD_W6sU78ny_t1R5eeSDX9QwXndsUw

Niisama toanurgake, sest mõni on mult kodu pilte küsinud. Võiksin ju öelda, et siin ma kirjutan oma surematuid postitusi, aga ei, neid kirjutan ikka diivanil.


Ja kuigi autor alustab sõnadega, et talle üldiselt jõulud meeldivad, jääb edaspidi ridade vahelt
kõlama passiiv-agressiivne ründav alatoon kõige traditsioonilise vastu. See nagu ei tohikski meeldida. Aga võib-olla mõni naissoost pereliige, ema/vanaema, tütar jne ei pea vaaritamist ja toidu lauale kandmist mitte oma rolliks ega kohustuseks, vaid see suisa meeldib talle? Kui ta rõõmustab selle üle, et saab oma peret, sõpru, lähedasi kostitada? Kas selle üle rõõmustamine on ka kuidagi valeks muutunud? Ka siis, kui keegi teda toitude valmistamisel ei aita? Igaüks ei tahagi kedagi segama.

Järgmine koht: mõni naine kurdab, et koogisöömine ei mõju keskkohale hästi. MIKS tema ei või seda kurta? Miks ta peab tahtma paks olla? Miks tema arusaam oma kehast ei tohi olla selline nagu talle meeldib? Ma mõistan, et body-positivity kui kontseptsioon on omal kohal, aga samas ülevoolavat paks lasu olemist ei ole ka vaja propageerida. Et kaalu 200 kilo, aga armasta end just sellisena nagu oled. See ei ole mumeelest enam positiivsuse vaid lihtviisiliselt tervisele igatpidi ohtliku rasvumise propageerimine. Las 5 (v õi isegi 10) kilo ülekaalu olla, selle pärast ei pea hulluks minema (kui keegi tahab, siis aga jälle tohib), aga kuulutada, et “sööge palju tahate ja võtke maailmas rohkem ruumi” on tegelikult üsna lühinägelik. Ma olen täiesti veendunud (ja pekske, palju soovite), et suhtliselt normaalkaalulise minu mõõdukas suitsetamine ja normaalne veinijoomine on mu tervisele kordi vähem kahjulikud, kui oleks pidev sadade lisakilode kaasakandmine (liigesed, rasvunud siseelundid, süda, vereõhk jnejne). Oma saba kergitades lisan veel, et käin palju jala ja tegelen regulaarselt joogaga. Muidugi ma ei arva, et kehakaal kui niisugunne peaks olema suuremas seltskonnas üldine vestlusteema, alati on inimesi (yours truly included) kes sellest rääkida ei taha. Aga kui inimene iseenda kohta mingi lausekese poetab, pole vaja teda otsekohe materdama hakata (ma ei saanudki nüüd aru, kas autor ütleski seda neile või pigem mõtles). Ja maailmas rohkem ruumi võtta pole sugugi mõstlik, ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast lähtudes.

Äkki mõni mees (või ka naine) tahab metsast kuuske tuua (kuigi ma isiklikult eelistaksin kunstkuuske, et puid jääks metsa rohkem). Saagida, lõhkuda vedada … LAS TA SIIS TEEB SEDA. Koos lastega on see ju kena perekondlik ettevõtmine? Või laspelapsed vanavanematega? Toredad mälestused?

Ja see joomise asi. Jah, minu meelest on täiskarskus õudsalt nõme ja pidu (ning mitte ainult pidu) lauale kuulub ka vein. Aga ma ei käi kusagil kuulutamas, et “mitte juua on väga nõme”. Hea küll, siin praegu, jah, aga see on minu blogi ja siin ma võin midaiganes arvata. Samas “mina tavaliselt hakkan loengut pidama” on ikkagi ülinõme reageering küsimusele, “miks sa ei joo?” kuigi ma möönan, et küsimus on ka nõme, indeed. Tõsi ta on, et pole vaja ronida teise inimese eelistuste sfääri, aga enamasti mõistlikus koguses alkoholi tarvitavad normaalsed inimesed ei kipu teist veenma, et “ikka peaks jooma”. Küll aga tunnevad arusaamatul põhjusel karsked (mitte alati, eile kohtasin väga toredat noort naisterahvast, kes ütles, et ta on väga igav ja joob vett ja teed. Fair enough, rohkem sellest juttu ei tehtud) kuidagi õigust, soovi ja kohustust loengut pidada. Või tekitada tunde, et peaks oma veinijoomist kuidagi põhjendama. MINA ei taha seda kuulata. Mul on õigus oma inimõigust (veini) rahulikult ilma loenguta nautida. Ja oh õudust, kui ma veel soovin vahetevahel sigareti süüdata – siis on mul õigus ka seda ilma kellegi loengut kuulamata teha. See on minu võõrandamatu inimõigus, miks ükski võitleja sellest kusagil ei räägi? Jah, minu lemmikajastu on kahe maailmasõna vahele jääv ja natuke vist ka teise maailmasõjajärgne aeg, kui peod olid peod (ei, ma ei olnud kohal, kahjuks, aga sellisad nagu ma raamatutest loen, nagu Suur Gatsby ja Hemingway ja Francoise Sagan ja noh, veel igasuguseid teisi. Natuke oli seal muidugi järgmise sõja ähvardavat eelaimdust, aga võib-olla just sellepärast elu oligi selline oli ja pidutseti nagu homset ei oleks. Ma oleksin tahtnud seal olla. Ehk siis seal kus meid ei ole on rohi ikkagi rohelisem). Praegu on kõik veidi steriilne. Ja mulle see ei meeldi. Aga ma olen muidugi vana ka :-).

Mis ma siis nüüd õige öelda tahan – ilmselt vist seda, et ärme viskame last koos pesuveega välja. Ehk siis, loomulikult on kõigil õigus veeta oma aega nii, kuidas ta tahab, seal kus ta tahab ja kellega tahab, aga pole vaja ei otse ega varjatult, ridade vahelt, halvustada inimesi, kes vahel tahavad teha asju traditsioonilist moodi. Varsti on hoopis see harvaesinev ja elitaarne. Kui mittediskrimineerida, siis mittedikrimineerida!

Vahepeal vaatasin ka soovitatud instagrammikontosid ja mismõttes soovitatakse vastat viisakalt: “pole sinu asi.” “Pole sinu asi” ei saa olla viisakas, sest väljend iseenesest on ebaviisakas, küll aga võiks öelda, “ma ei pea oma valikud põhjendama.” Mulle isiklikult ei meeldi, kui maailm muutub selliseks, et kogu aeg nähvataks ja kähvatakse ja viisakus kaob üldse ära. Ise vist ütleksin midagi sellist, et “vabandage, aga ma ei pea oma eelistusi põhjendama.” Et endast mitte maailma kõige hullema vingunina muljet jätta, siis ütlen, et olen autoriga 100% nõus sellega, mis puudutab lastekasvatust ja selle kohta käivaid küsimusi. Minu laps, minu reeglid. Samas laps võiks ikka enam-vähem normaalselt käituda, kui ta minu oma on. Kuigi ka neile küsimustele ma “pole sinu asi ” ei vastaks, vaid ütleksingi, et minu laps minu reeglid. Kui kõndimise/rääkimise/ mille iganes kohta küsitaks, vastaksin ilmselt, et ta ei taha/ei viitsi/ma pole plaaninud sundida. Mäletan väga hästi, kui aastakümneid tagasi ühel perekondlikul olengul üks mu tädi, keda ise lapsena pööraselt kartsin, tuli välja oma tavalise “aga ma võtan G enda juurde natukeseks ajaks, küll siis hakkab hästi käituma”-jutga, mida mina oma lapsepõlves kartsin, teatasin lihtsalt, aga viisakalt, “kahjuks pole võimalik, ma ei anna.” Case closed! Igaks juhuks ütlen, et mingied lapsepõlvetraumasid mul ega pojal sellest ei ole (sest tundub ka, et viimasel ajal ikkagi peab olema ja kui ei ole, siis otsime). Juba mõnda aega räägivad vanemad inimesed, jällegi teatava põlastusega, “lumehelbekestest” kellele ei tohi midagi öelda, kohe solvuvad. Minule pigem jääb mulje, et lumehelbekesed tohivad kõike öelda (sest sa pead mind aktsepteerima sellisena nagu ma olen, ka ebaviisakana) ja juhtida tähelepanu kõikidele asjadele, mis neile igaks juhukski solvavad on või solvuvad nad kellegi teise eest (äkki ta ei taha jõulurooga teha, aga pere/mees/naine sunnib, ma olen igaks juhuks tema pärast solvunud, kuigi jätsin igaks juhuks müstilise “tema” käest küsimata, sest muidu saan äkki teada, et ta tahab ja siis, oh häda, kuidas siis tema eest solvunud saaksin olla). Aga kui keegi juhumisi ütleb midagi, millega lumehelbekese seisukoht ei kattu, siis on kuri karjas. Samas, kui aus olla, mulle see lumehelbeksestks kvalifitseerimine üldse eriti ei meeldi, aga mis teha, keegi on selle välja mõelnud ja las ta siis pealegi olla.

Koledad pildid

Need on väga koledad pildid. Kvaliteedilt, sest nad on harilikud telefoniklõpsud, aga pole olnud siiamaani aega ega viitsimist omadada oskus, kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Kuigi samas tahaksin, et mu pildid oleksid paremad. Küll jõuab, millalgi.

Aga ega need polegi klantspildiks mõeldud, neil on praktiline funktsioon illustreerida seda, mida ma täna tahan öelda. Mõlemad pildid on tehtud jaluskäigu ajal ja kui ma seda konna seal teeääres istumas nägin … See konnaga pilt on tegelikult kurb. Kohe nii kurb, et tahaksin veidike nutta, kuigi ma pole üldse nutunaine ja nutan umbes 3 korda aastas (väga halb) ja siis ka peamiselt vihast või enesehaletsusest. Vahel harva nutan imelike kohtade peal filmides ka. Aga mitte seal, kus pisarat kisutakse, selleks olen ilmselgelt liiga vana ja küüniline.

See konn istus tee peal maas, suhteliselt lähedal kohale, kus prügiautod oma laadungi maha panevad. Kas ta oli autost kukkunud või oli mõni haleda südamega prügimees ta sinna istuma seadnud, kes teab. Lootuses, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mina muuseas loodan ka, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mul on mänguasjadega, kellel silmad peas, oma teema. Nende kohta kasutatakse täiesti kindlalt isikulist asesõna “kes” või “tema” ja ära visata neid ei saa. Miks ma ise ei korjanud – noh, sest tegelikult ma ei taha, et mul oleks kodus veel rohkem lisakola, olgu või silmadega konn. Mul on nagunii karvane jänes ja põder. Ja mulle isegi ei meeldi karvased mänguasjad. Aga ma loodan, et keegi ta kaasa võtab. Võib-olla lähen homme teda jälle vaatama, kes teab. Lootes, et keegi on ta kaasa võtnud. Ja kui ei ole, ei või iial teada …

Teine pilt on tehtud tühjas kaubanduskeskuses. Siin Brüsselis on need kinni, aga mingid poed võivad lahti olla, ka siis, kui asuvad kaubanduskeskuses, näiteks apteegid, raamatupoed, DIY-poed. Tavaolukorras mulle kaubanduskeskused ei meeldi. Kui seal on kõik need inimesed, kes ärritavalt ringi sebivad. Käin kähku ära ja katsun jälle välja saada. Praegu aga, tühjas majas ühest lahtiolevast poest teiseni jalutada on päris tore. Ausalt, mulle meeldiks, kui kaubanduskeskused jääksid jõuluni kinni. Ja Eestis ka kinni pandaks. Kui sunniviisiliselt jääks ära see totakas “Xmas shopping” ja inimesed oleksid sunnitudki vähem tarbima. Samas tarbida saab ju ikka, sest kõik on kolinud internetti. Ehk siis ilma ei jää, kui vaja ja keegi ei saa väita, et on rikutud tema inimõigust mõõdutundetult räpsu kokku ahmida. Aga ehk oleks vähem seda massipsühhoosis ringijooksmist, et saaks “jõuluostud” ikka tehtud. Misasi on üldse “jõuluost? ” Kaupmeeste võimalus vabaneda mõttetust rämpsust, sest enne jõule ostavad inimesed massilise hulluse käigus kõik ära. Nõme, if you ask me. Kunagi, nii umbes 20 aastata tagasi töötasin Pärnus tollal populaarses, nüüdseks kadunud hulgimüügifirmas Neptun ja täpselt nii tehtigi. Enne jõule korraldati jõulumüük – ja sa püha püss, mida sinna kõik pandi. Ja mis sealt kõik ära osteti.

Ma pole kunagi suurem asi jõuluostude sooritaja olnud ja kingitustega olen ka vilets, saavad lapsed, vahel ka vanemad, näiteks sel aastal, kuna suure tõenäosusega nende juurde ei lähe, olgu siis väike meelespea posti teel – aga see on ka kõik. Ma ei vihka midagi, sest olen küpses eas täiskasvanud inimene ega hakka nii tugevat emotsiooni kulutama, aga see lõputu “tõin sulle väikese jõulukingituse ka” on õudne. Ise ei vii kunagi, aga kui teised teevad, tekib vahel (süü) tunne, et oleks ehk pidanud. Seega, mina ootaksin teistsuguseid jõule, kinniste kaubanduskeskustega jõule. Kaunistusi, tuld, kella ja vilet, olgu rohkemgi, aga poed kinni. Ei, ma ei hakka rääkima, et tehke selle asemel lähedastega koos midagi muud (kui jõlkuge kaubakeskustes) või valmistage kingitus ise (need võivad ka päris hirmsad olla). Esiteks on need nii leierdatud klišeed, et piinlik hakkab ja teiseks peaks iga tervemõistuslik isik seda niigi mõistma. Kaubanduskeskuses jõlkumise asemel kogunege maitsva ja dekadentliku laua taha, nautige veini ja toitu, filosofeeriga ja tehke maailma paremaks. See üksildane õnnetu konn sümboliseerigu, et “sic transit gloria mundi” ja ese, mis täna maailmavajalikuks osutus, võib juba homme prügimäe ukse taga oma lõppu oodata. Ja seda, armsad lugejad, räägib teile endine shoppamissõltlane, kes peab endale vähemalt kord nädalas meenutama, et “sul on umbes kolm väga sellesarnast seelikut, sa ei vaja neljandat, pealegi veedad sa hetkel 80 % oma päevadest kodus” või “pole vaja kirjutada Vivian Vau kingapoodi ja küsida, kas alltoodud saapaid 41 on ja kas Belgiasse saadate. Saapapildid võtsin Viviani FB lehelt, aga need olid seal vabalt allalaaditavad ja võib-olla keegi tormab neid nüüd minu asemel ostma.

Igasugust loba

See postitus läheb nüüd igasse suunda lappama ja räägib veidike aegunud, kuid samas igihaljastest teemadest, aga kuna ma pole nii kaua midagi kirjutanud ja poolikult ta ootel oli, siis las saab pealegi avalikuks – vähemalt pole koroonast.

Esialgse postituse pealkiri: Me peame rääkima Aivarist ja Matist ja Antsust ja Heinost ja võib-olla isegi Kevinist…

Ammu pole viitsinud Eesti ühiskonda raputavatel veeklaasitormiteemadel sõna võtta. Ega see Aivar Mäe asigi mind esialgu eriti ei liigutanud. Harilik Heino mögiseb, hea, et keegi võttis vaevaks asja päevavalgele tirida, mõtlesin esimest artiklit lugedes passiivselt. Jah, mina usun küll kõike, mida talle süüks pannakse. Vanuse ja põlvkondliku kuuluvuse järgi peaksin olema just selles kategoorias, kes tormab AMi kaitsele, viskab „peent“ nalja teemal, „mind pole kunagi ahistatud, kas peaksin end puudutatuna tundma.“  Aga paraku ei. Ega ma poleks ilmselt viitsinudki sõna võtta, aga kui ilmus Jelena Skulskaja sõnavõtt (mida ma lõpuni ei saanud lugeda, sest maksumüür ja koonerlus :-), ja kõik need vastukajad, kus inimesed, suures osas naised (loe: sookaaslased) JSi kivide, võiks suisa öelda rändrahnudega loopima hakkasid, tabas mindki soov sulge haarata. Ühest küljest selleks, et öelda, et ma olen JSi poolt ja AMi vastu, et ma arvan, et JS on 3759 korda intelligentsem kui AM ja teisest küljest selleks, et avaldada avalikult uskumatut hämmastust selle kohta, kui palju õelust ja viha, puhast, varjatud ja rohelise kadedusega segatud viha meie endi keskel pulbitseb. Kui kurjad ja õelad on keskealised naised teise keskealise naise vastu, kui varmad arvama, „ta ei saanud tähelepanu“ jnjnejne. Kas nad tõesti ei näe selle väikese mättakese otsast kaugemale? Tähelepanu, ka vastassoo oma, eriti meeldiva vastassoo esindaja oma on loomulikult vajalik, aga kuidas, kuidas ometi ei suudeta näha kaugemale väiklasest tähelepanuvajadusest. Ma ei tunne ei AMi ega JSi isiklikult (kuigi ma AMi u 20 aastat tagasi ühe sõbranna pulmas nägin – ega ma tast palju ei mäleta, aga paras onu Heino oli). Samas olen veendunud, et JS ja AM mängivad erinevates liigades. AM on onu Heino, keelan-käsin-poon-ja-lasen, teen, mis tahan tüüpi juht ja ülemus. Võib-olla tal on head juhi omadused, või on ta Estoniale mida iganes vajalikku välja ajanud, aga tema juhtimisstiil ja strateegia ei pruugi olla vastuvõetavad.  Joviaalne käitumine ka mitte. JS aga on minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt Vene intelligentsi esindaja, võib-olla mitu põlve (pikalt ei viitsinud otsida, aga isa oli Vene kirjanik ja tütar Peterburis kostüümiajaloo õppejõud ja moeajakirjanik).  Midagi ei ole teha, ma arvan, et küpses keskeas intelligentne daam ei vaja AMi mörisevat, seksuaalse alatooniga tähelepanu (tähendab … kes vajaks???)

Teine asi, mida tahtsin puudutada, on ahistamine kui niisugune. Ahistamise kontseptsioon. Jätame praegu selle kõrvale, et 20 aastat tagasi oli teist moodi. Jah, oligi, aga uus aeg, uued kombed. Arenemisvõimeline inimene läheb ajaga kaasa. Aastakümnetetaguste üksikjuhtude päevavalgele tirimist ei pea ma vajalikuks, samas kui aastakümnete jooksul pole midagi muutunud, siis pean. Ah jaa, AM, kelle tööleping on esmalt kaheks kuuks peatatud võiks minna nüüd kaheks kuuks parandus-või ümberkasvamiskoolitusele. „Lugupidav käitumine kolleegide ja kaaskondsete suhtes.“ Või midagi sarnast.

Aga ahistamine. Defineeri ahistamine. Ongi väga raske. Mõned minust enesest lähtuvad näited. Esmapilgul võiksin ma minna kaasa kõikide nende keskealiste naiste kisakooriga, kes kurdavad, et neid pole kunagi elus ahistatud ja appi, mis nüüd õige saab ja kas peaks end kuidagi valesti tundma. Aga … kui ma nüüd veidi tähelepanelikumalt oma lapsepõlve, varast ja mitte nii varast noorust vaatan, siis palun … pole mul mingit õigust ahistamise puudumise üle kurta.

Esimene ahistaja oli kindlasti mu oma vanaema. Koos sõbrannadega.

Jalutab vanaema lapselaste ehk siis minu ja vennaga. Mina olen pikkade pruunide juuste ja pruunide silmadega pikk tüdruk. Vend on blondide lokkide ja siniste silmadega kidurakasvuline laps. Tuleb sõbranna. „Oh, see teine oleks võinud ikka tüdruk olla…“ – „Jah,“ õhkab vanaema. Mis te arvate, kui kaua ma arvasin, et ainult blondid ja lühikesed kõlbavad tüdrukuks?

Ahistaja number kaks: isa. Mina, kolmas klass, loen ajalehest „vastuvõtukatsed koreograafiakooli.“ Arvan, et võiksin ju ka minna. (Noh, loomulikult olnuks see võimatu olnud, aga…). Isa: „Sa oled baleriiniks liiga pikk.“ Järgnesid samalaadsed märkused iluuisutamise trenni kohta (kus ma olin väga hea): sa oled iluuisutajaks liiga pikk.

Kui kaua ma vihkasin oma pikka kasvu?  – Kaua.

Siis kasvasid rinnad. Jajah, kõikidel tüdrukutel kasvavad, aga mul kasvasid suured. Ja enne veel, kui kere mingitki muud naiselikku kuju hakkas omandama. Mis te arvate, kas klassivennad (ja vanema klassi poisid) püüdsid trepil trügides kogemata vastu minna? Kas see meeldis mulle? Ega ma neid kasvuvaevades poisse ei süüdista, aga mul oli a) valus ja b) see tundus nii alandav. Aga kas keegi kujutanuks vanal heal nõukaajal selleteemalist kaebamist ette? Ja mida see õps pidanuks tegema? Kuigi meil oli alates neljandast klassis imetore klassijuhataja, aga ma tõesti ei kujuta ette, mida ta oleks teha saanud, kui häbitunnet maha surudes oleksin „ära kaevanud“.  Ja kas saab seda üldse defineerida ahistamisena? Aga mingi tund oleks võinud siiski olla, kus tärkavatele mehehakatistele oleks muuhulgas õpetatud, et „ära puudu klassiõe arenevat rinda. Tal on valus ja see on ebaviisakas. Kasvad suureks (või suisa enne), tulevad ka olukorrad, kus on võimalik ja kohane.

Kui ma olin juba vanem (16-17-18) ja veel pikem ja ikka rinnakas, siis pidin pidevalt kannatama kompleksides vaevlevate lühikeste mehehakatiste ebameeldivaid lähenemiskatseid. Ja kui ma nad oma ülihäbelikul moel tagasi lükkasin, siis mõnitamist, ikka kasvu pärast.

Mul kulus aastakümneid, et aru saada, et tegelikult on pikkusel terve rida eeliseid. Ja kui hiljuti vestluses kahekümne kahe aastase pojaga selgus, et ta eelistab brünette blondidele ja „pikem võiks tüdruk ka olla, muidu käi nagu noorema õega väljas“, pidin ausalt nentima, et mul on rõõm kõikide tema põlvkonna pikkade tüdrukute pärast, sest mina elasin vähemalt kahekümne viie aastaseks, teades, et ainuke vastuvõetav naisetüüp on „lühike ja heleda peaga“. Noh, õnneks on järgmised 25 eluaastat tõestanud, et siiski mitte.

Ja et ei jääks muljet, et olen kohtavalt seksuaalselt ahistatud ja siin sellega tähelepanu ja kaastunnet norin (ei, ausõna, ei) , siis olgu öeldud, et olen kunagi esitanud vägagi ametliku kaebuse tööalase ahistamise pärast. Ja mis te arvate, kes võitis? Igal juhul mitte mina. Pikas perspektiivis ei juhtunud kellelegi tööalaselt midagi pöördumatult halba, aga halvav hirm ja ärevus saatis mind mõnes töises situatsioonis nii mõnegi aasta. Ja pärssis professionaalset pädevust. Aga see on nüüd õnneks ajaloo hämarusse vajunud.

Mõned teistlaadi näited ka. Kindlasti oli minupoolne ahistamine, kui käisin noore ja kabedana oma esimestel tõlketöödel seelikus, mida hädapäraselt vööks võis nimetada. Ja Kaitseliidu peastaabis inglise keelt õpetades kandsin nii lühikesi lühkareid, millistega praegu isegi üksi kodus ei söandaks ringi käia. Aga seal ei ahistanud mind keegi. Tollased kaitsejõudude tüübid, nii noored kui vanad, olid väärikad ohvitserid, alati viisakad, sõltumata sellest, mil viisil nende inglise keele õps täna tundi on tulnud. Ja kui sa ikkagi future perfect continious in the past’ist  vähimalgi määral ei huvitu, on õpsi jalad sama hea ajaviide, kui mistahes teine. Kui olid, siis mina igal juhul ei märganud. Tagantjärele mõeldes on enda pärast isegi pisut piinlik. Eriti selle päeva pärast, mil olematuid lühkareid täiendas suurte aukudega heegeldatud crop top.

Kunagi, taas tõlkekatsetuste algaegadel, kui tarnelepingu läbirääkimiste vahepeal arvas Eesti osapool, et tuleks teha nilbe nali ja mina peaksin seda tõlkima, ütlesin, et „ma naisterahvana ei saa seda teha:“ Pool oli mõistlik ja nõustus vaidlemata.

Tegelikult olen isegi siinses kirjatükis mitu korda ahistanud, rääkides lühikasvulistest mehehakatistest. Kui keegi peaks end puudutatuna tundma, siis palun vabandust.

Lõpetuseks olgu öeldud, et võitlevaks feministiks pole ma end iial pidanud, sooline võrdõiguslikkus on mu meelest nii elementaarne, et pole põhjust vahetpidamata tonti otsida, sealt kus pole (kusjuures just lugesin Guardianist, et Londonis avati feminismi ema mälestuskuju ja ta oli seal puhta alasti). Aga kui mulle on parasjagu kasulikum olla naine, siis seda ka hea meelega olen. Kui hiljuti sõbranna juurest lahkusin ja tema äsjaabiellutud abikaas sõbrannadele koridoris mantlid selga aitas, mis te arvate, kas hakkasin vastu rabelema ja võitlema, et „kas sa arvad,  et ma ise ei saa mantlit selga“? Ei hakanud, vastupidi, olin ülimeeldivalt üllatunud ja pidin sõbrannat mehevaliku eest komplimenteerima. Mitte et ta seda enne poleks teadnud.

Kui juba on lobisemiseks läinud, siis tahaksin lühidalt nimetada ka seda, et viimasel ajal olen täheldanud, et õudselt moodne on miski seltskonna naisterahvaste hulgas kiidelda, kuidas neil pole „üldse aega enda eest hoolitsemiseks ja ega tegelt ei viitsi ka, mis vahet seal on.“ Millele ma ei vaevuks mingit tähelepanu pöörama, aga väga sageli järgneb sellele pool-kriitiline või passiiv-agressiivne märkus stiilis „kodus oled nii ilusti riides“, „peab ikka vaba aeg olema“, „ma ei mäleta, millal viimati ripsmetušši kasutasin.“  Sellele kõigele tahaksin reageerida oma vaimse ema vanaema sõnadega „ma ei saa ümbritsevaid inimesi oma korratu välimusega solvata.“ Sedalaadi suhtumist võiks rohkem olla. Mina olen vabalt nõus sellega, et su outfitti vaadates tekib tunne, et panid silmad kinni, pistsid käe kappi ja panid midagi selga, seejärel pigistasid silmad veel kõvemini kinni ja jooksid välja, et mitte märgata, mis selga panid. Aga sina ära vaata mind teatava üleolekuga, kui ma olen end normaalselt riidesse pannud ja enne väljumist pilgu peeglisse heitnud. Ja et kõik oleks õige, ütlen, et sama kehtib ka meeste kohta, (see osa siis, et enda eest võiks hoolitseda) ainult nendega ma pole sel teemal juhtunud juttu ajama.

Ja veel üks jupike, mis just äsja FBs silma jäi. Ühes grupis küsis keegi midagi, mille peale algas arutelu, kus keegi ütles poolnaljatlevas kontekstis: „… naised on verbaalselt võimekamad …“

Mille peale kargas keegi teine kohe turja: „Soostereotüüpe ei maksa propageerida.“ „See, et naised on verbaalselt võimekamad, on samuti selline tõepõhjata uskumus ja bioloogiline determinism, mida süvendada ei maksa.”

Ja lisas veel: “Kui mõned konkreetsed naised on? Siis on. See ju ei ole ometi teaduspõhine alus öelda, et “naised on”.”

Mai’ oska muud arvata, kui sa issanda püha püss – kas niisama loba ajada enam üldse ei tohi. Kõik peab olema teaduspõhine. Mulle tundus vanasti sotsiaalmeedia selline nalja ja loba ajamise koht, kus sai vahel (enda meelest) lahedaid vaimukusi teiste lahedatele vaimukustele vastuseks öeldud. Noh, enam vist nii ei ole. Kõik olgu teaduspõhine ja jube igav.