Tähelepanekuid Pärnu Rannast

Kui mujal maailmas on kuurortides kesk-ja vanemaealiste kontsentratsioon üsna kõrge ja vahel hakkab läikivates roosades pükstes 70+ vanuses prouade hulk suisa taluvuspiirile lähenema, siis eelmisel laupäeval paistis, et Pärnu randa lubatakse ainult noori ja ilusaid inimesi. Tõele au andes olgu öeldud, et ma ei leidnud küll kontrollpunkti, kus sissepääslube/vanust/välimust kontrollitakse, aga umbes kaheksa paiku õhtul oli rand igal juhul täis noori, saledaid ja ilusaid inimesi vanuses alla 40, silmajärgsel pakkumisel. Tükk aega mõtlesin, et ilmselt jääb mulle vanima rannakülastaja aunimetus, aga lõpuks märkasin kaht soliidset prouat, kes olid päris kindlasti minust vanemad.

Pilt on tehtud samal ajal, aga vales suunas

Käisin kölnis ja muud loba

Käisin nädalavahetusel Kölnis. Alguses oli plaan minna ainult üheks päevaks, hommikul rongile ja õhtul tagasi, kohtuda ainult lastega ja kahe sõbrannaga, aga oh sa püha püss, kui nostalgiline see linn tundus. Vaat et saab Tartu järel mu nostagitsemislinnade hulgas teise koha. Muidugi ilus ilm panustas ka, sest ikka ju tore jalutada, kui päike särab. Ma olen enne ka sellest kirjutanud, kuidas Köln sai mulle armsaks hoopis siis, kui sealt juba ära hakkasin minema. Nimelt SIIN. Nüüd aga kõndisin mööda tänavaid mõnusas päikesepaistes ja naeratasin totakalt. Tõsi, Brüsselis olen ma kodus, aga Köln on nostalgiline ja kõik kunagised jamad on nii kaugele seljataha jäänud ja ega siis linn nendes süüdi ei ole, aga siiski võin nüüd võin puhta südametunnistusega öelda, et ma ei kanna kellegi peale kauna, vaatan Kölni hea ja lahke pilguga, meenutan ilusamaid ja mõnusamaid aegu. Saime lastega kokku Rathenauplatsi biergartenis ja kas saab suvel olla rohkem kölnilikumat kohtumispaika, kui seda on biergarten – õlleaed. Igaks juhuks ütlen, et pole mitte tegu nurgataguse urkaga, kus ühiskonnna põhjakiht värisevate kätega plastpudelist kanget õlut rüüpab (kui aus olla, siis ma tegelikult isegi ei tea, kas siin plastpudelis kanget õlut olemaski on :-)). Vägagi respektaabel perekeskne paik, aga hulluks ka pole mindud, lastakse ikka olla. Siinkohal ei saa ma üle ega ümber tõsiasjast, et suured lapsed on niiiiii mõnusad. Täiskasvanud inimesed, keegi ei jonni ega vingu, ei esitada toidule ega joogile põhjendamatuid nõudmisi, ei haugu, ei provotseeri, ei väljenda oma loovust kaasinimeste terroriseerimisega, ühesõnaga, normaalsed inimesed, noh. Ma muidugi ei hakka kellelegi ette heitma, millal, kuidas ja kui palju tuleb lapsi saada, julgen nimetada vaid niipalju, et mul on põhjust rõõmustada, et mul jätkus oidu saada lapsed nii, et oma praeguses vanuses mul enam ühtegi alaealist ei ole. Ilmselt oleks mu elu hoopis teistsugune, kui oleksin otsustanud endale 45. aastaselt veel kaapekaku teha, ju ma rõõmustaksin selle üle ka, aga vaadates oma praegust elukorraldust, tundub, et asjad on minu jaoks õigesti ehk, mul ei ole üle 50 inimesena alaealisi lapsi, rääkimata eelteismelistest ja mudilastest. Ma olen juba peaaegu kolm aastat saanud isekalt üksi suures korteris elada, 80% ajast arvestada ainult iseendaga (hüva, kassidega ka) ja kui tuleb ka kellegi teisega arvestada, siis sellepärast, et see on minu valik ja ma hetkel tahan ja olen nii otsustanud ja arvestan rõõmuga, mitte sellepärast, et keegi tahab, keegi nõuab, kellelgi on nälg ja riided mustad ja tuju paha ja mina olen süüdi ja pean kõik ära lahendama, kuigi olen tegelikult väsinud, närviline ja tige ja tahaksin rahuliklt oma toas kinnise ukse taga voodil külitades sarja vaadata. Paradiislik elu!

Aga Köln, kuna tundus nii nostalgiline, siis tegin käigupealt plaani ümber ja otsustasin hoopis hotelli võtta ja ööseks jääda, kohtuda veel kahe sõbraga ja lastega veel järgmisel päeval hommikust süüa. Nii see kõik tehtud saigi ja lahkusin rahulolevalt pärast traditsiooniliselt kölnilikku hilist hommikueinet. Hotelli leidmine polnudki teab mis lihtne, või tähendab, loomulikult hotelle on, suur linn, kõike kohad on neid täis, aga mul olid siiski teatavad nõudmised asukoha osas ja üle 200 öö eest maksta ei soovinud. Tegelikult oleksin tahtsin võimalikult lähedale viimati külastatud sõbra elupaigale, sest öö ja kes viitsib. Juhuks kui küsite, miks ma sõprade juures ei ööbinud – sest a) ei tahtnud kellelgi tüliks olla, b) mitmel on väga väikesed elamised ja c) ma polnud ööbimiseks ette valmistunud, järelikult vajasin kõiki neid asju, mida hotellil oli mulle pakkuda. Peamiselt aga muidugi seepärast, et olen etabliirunud ( see sõna tekitas vahepeal juba FBs väikese tormi veeklaasis ja sain teada, et tõepoolest on olemas eesti keeles sõna “etablEErunud”, aga ma ei hakka seda kasutama, minu jaoks on siinkohal ikkagi tegemist omaleiutatud otseülevõetud sõnaga, mis jääb samasse kategooriasse näiteks sõnadega “end reposeerima,” “end promeneerima”, “rekupereeruma” jne (mis äkki on ka juba olemas, aga siinkohal jäävad minu peas siiski olematuteks. Ja ennetamaks kriitikat ma ütlen, et ametlikes sõnavõttudes ja kirjatöödes ma neid ei kasuta) vanem mutt ja tahan rahulikult omaette magada ja ärgata. Poeg elab jagatud majas, saksakeeli wg-s, tal on küll kaks tuba, aga eestoast viskas diivani välja ja noh … las ta olla. Hotell oli just õige, ei midagi erilist, aga asukoht sobis ja vajalik oli olemas. No ma saabusin sinna kell pool kolm öösel, mida niiväga erilist ikka nõuda. Suisa nii nostalgiline oli, et Saksamaa vanad võlud – restoranis ei saa kaardiga maksta, üks automaat ei andnud raha välja ei Eesti ega Belgia kaardiga – mis vanasti oleksid mu vihaselt märatsema ajanud, panid nüüd vaid sõbralikult muigama, nagu vanainimese armsa, kuid tüütu veidruse peale. Jah, kes küll võinuks arvata, et niisugune zen ja nostalgia mulle peale tulevad. Tegime ka nostalgilise tiiru oma Locherstrasse maja juurde (sest biergarten oli kohe kõrval) jumal küll, oli see alles maja, juugendloss.

Tegin praegu Googlempsist screenshoti, meie korter oli see parempoolne, ülemine, väikese rõduga. Rõdu avanes magamistoast, meil oli seal uksenurgas väike diivan, kus istusime ja klaasikest veini ja maitsvat sigaretti nautisime. Suur aken rõdu kõrval oli poja tuba. Üldsegi arvan, meie maja oli Kölnis üks ilusamaid, arvestades, et neid kauneid vanu maju jäi sinna pärast teist MSi suht vähe järele. Meiegi omal oli tegelikutl ainult fassaad alles olnud, tagaumine külg taastati, omanik rääkis. Niisugune nostalgia.

Samal ajal oli Brüsselis eestlaste jaanipidu, Puuluup mängis ja rahvas tantsis ja olla ka igati tore olnud, aga kõike korraga ei saa ja mingi eriline jaanipäevainimene pole ma kunagi olnud ja täna oleks saanud seista Ukraina toetuseks lippu pakituna inimketis institutsionaalsete hoonete ümber, mida ma ilmselt oleksin teinud, kui kohal oleksin olnud, aga ma hoopis nostalgitsesin naaberriigis. Ja ega suurt muud mul öelda polegi, saigi suvaline lobapost. Ja tööl on kogu aeg hirmus palju tööd, mina ei tea, kuhu me niimoodi välja jõuame, aga järgmisel nädalavahetusel tulevad Eestis sõbrannad ja toimub hoopis teistmoodi nostalgia – lähme Duran Durani kontserdile.

See oLi juba natuke aega tagasi, aga räägin ikka

Mitte et ma oma sünnipäevadest viimase umbes 20 või 25 või issand ise teab mitme aasta jooksul midagi arvanud oleks. Ma olengi see, keda ei pea õnnitlema, kellele ei pea sotsiaalmeedias “Palju õnne!” ütlema, ei pea lilli tooma ja üldse, vabalt võib sünnipäevast üle libiseda. Ja eriti ei tohi küsida “Kui vanaks sa said?”. Olin veidi ülllatunud, kui sõber ja kolleeg saatis ükspäev ootamatult sõnumi, uurides ega ma oma sünnipäeva Dubais veeta ei taha. Eee … oot … mis? Oli mu esimene kokutav reaktsioon, sest päris kindlasti ei olnud tal plaanis mind reisile viia ega isegi endaga reisile kutsuda (see viimane võiks teoreetiliselt muidugi võimalik olla, aga tõenäoliselt mõnda muusse paika). Järelikult oli asi muus. Oligi. Oli World Government Forum. Kui mul oleks reisisihtide top 10, siis Dubaid seal ilmselt ei oleks. Ja turismireisi sihtpunktina jätkuvalt mitte, aga kui keegi tahab mind kohale lennutada, et saaksin vaadata pilvelõhkujaid, seista tund aega sabas, et sõita umbes kilomeeter maad liftiga (sellest oleksime tegelikult loobunud, kui olnuks võimalik järjekord ümber pöörata ja teist korda ma seda ilmselt ei teeks), et jõuda maailma kõrgeima inimtekkelise kõrghoone tippu (Burj Khalifa), imetleda selle sama kõrghoone hoovis kaunist purskkaevude mängu ja hotellikatusel basseinis ujuda, siis hea küll, miks ka mitte. Näha palmikujulisi tehissaari, lisaks mitmeid Aaraabia Ühendemiraadi tähtsaid ninasid, Brunei sultanit (väga euroopalik ülikonnas vuntsiga mees oli) Saudi Araabia energeetikaministrit (rahulik, veidid laid-back ülbusega iseenda väärtust tundev tüüp), paljude rahvusvaheliste telejaamade tuntud uudisteankruid arutelusid modereerimas, uskumatus koguses mehi valgetes kleitides (tahtsin kogu aeg ümiseda SEDA laulu pöörake tähelepanu kolmanda salmi algusele) kauneid araabia naisi kõikvõimalikes kostüümivariantides, Eesti viiendat presidenti (Kersti Kaljulaid) rääkimas ikka ja jälle meie digiarengutest, mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide juhte jnejne, aga eelkõige meenutaksin endale, et elu toimub ka väljaspool Euroopa Liitu (väga värskendav vahelduseks), siis palun, olge lahked, lähen hea meelega.

Lisaks veel EXPO 2020, kus heitsin küll pilgu vaid Eesti ja Belgia paviljonidele. EXPO oli kehvasti läinud, selles mõttes, et oodati 25 miljonit külastajat, aga umbes nädal enne lõppu oli neid käinud ainult 20 milli. Muidugi läksid piletid iga päevaga odavamaks ja ma isegi ei tea, kas need viimasel nädalal üldse midagi maksid, meie olime ka just siis ja külastajaid oli palju, seega said ehk ikka oma 25 milli kätte. Aga ei tea. Kokku oli osalejaid 192 riigist (vist, olen peaaegu kindel). Mõned paviljonid olid palju uhkemad kui teised. AÜE enda oma muidugi ja Saudi-Araaabia, kes tahab end ka hakata turismisihtkohana tutvustama. Muuseas, venkude paviljon, mis pidi väljanägemiselt kujutama Saturni, oli superpopulaarne, vaatamata kõigele. Sõda tuli muidugi jutuks, igasugustes kontekstides, eelkõige muidugi nafta ja gaasi kontekstis. Huvitav ja hariv oli kuulda hoopis teisi vaatenurki, kui me EU-s kogu aeg kuuleme. Alguses tundus mõni neist väga võõrastav, aga kui veidi järele mõelda, siis miks ka mitte. Kõik oleneb taustsüsteemist ja sellest, kust poolt vaadata. Ja kes olen mina, et otsustada, kas Venemaa tuleks OPEC+ välja visata, kui see on puhastverd naftaotstarbeline organistsioon ja maailmarahu tagamisega pole sel midagi pistmist. Emotsionaalsest seisukohast muidugi tahaks ju venkud kohe igalt poolt minema peksta ja Mutinile tule otsa panna, aga maailm peab ju kuidagi toimima. Jaah …

Kui Araabia kant juba jutuks tuleb ei saa ikka üle ega ümber hijaabist, burkast ja niqabist ning mistahes naisikatva rõivastuse variantidest. Neid oli igasugustes variantides. Oli näha, et mõni proua kandis oma hijabi pigem kui traditsioonilist rõivast (umbes nagu meie kannaks rahvariideid, kuulates üht podcasti AÜE kohta kuulsin neid endid seda ka niimoodi tõlgendavat), polnud tal juuksed kaetud ega midagi. Teine võttis asja tõsisemalt ja oli juuksed korralikult katnud. Laval esinenud naisministritest ühel polnud üldse, teisel oli, aga pooled juuksed väljas ja kolmandal olid juuksed korralikult kaetud, šeikal (naissosot šeik) oli ja juuksed korralikult kaetud. Mõtlesime, et tema puhul võib-olla on noblesse oblige. Niqabe (näokatteid, kust paistavad ainult silmad) ei näinud konverentsipaigas ühtegi, linnas kokku vist kahte). Vahemärkusena olgu öeldud, et lennujaamas on eraldi saba naistele, kes ei saa nägu paljastada.

Tihtipeale olid kõik need esemed imelistest kvaliteetsetest materjalidest, uskumatute kaunistusega ja nende alt välkusid ülipeened kingad ja kui prouad tualetis end kohendasid, oli näha ka burkade alla peidetud moekaid ja kalleid hilpe. Olgu ka öeldud, et mitte kõik prouad ei kandnud traditsiooniliselt varjavat rõivast. Ja mis puudutab Dubaid, siis ma saan aru, et tegemist on nii liberaalse emiraadiga, et mittemoslemile on praktiliselt kõik lubatud (võib-olla moslemile ka, aga nad vist ise ei taha. Hilisem täpsustus, jälle podcastist kuuldud: riigi poolt ongi lubatud, igaüks ise otsustab, mida otsustatakse peresiseselt, see on muidugi juba teine asi). Minu küsimus enne ürituse algust: “Kas meil peavad randmed ja pahkluud kaetud olema?” osutus täiesti kohatuks, kui linnas ringi patseerivaid kauba- või mis iganes turiste silmitsesin. Veini sai ka, mõlemas restoranis, kus sõime; sünnipäevaõhtusöök toimus küll ilma alkoholita paigas, aga ausalt öeldes ega pärast pikka tööpäeva sellest erilist lugu ka polnud. See-eest sai manustatud ülimagus neitsilik kokteil. Samas viimasel õhtul tuppa tellitud õhtusöök, mis soojas sumedas öös suurlinnavaadete paistelisel rõdul sai söödud, oleks ilma veinita küll hoopis nadimalt maitsenud.

Kogu see moslemi ja kaetud/katmata tematika on alati olnud suht vastuoluline, minu jaoks ka huvitav ja mu seisukoht (juhul, kui mul kõrvalseisjana üldse on õigus seisukohale) on juba viimased aastakümned selline, et meil, eurooplastel ei ole põhjust oma nina sinna toppida, eriti pärast seda, kui sattusin artiklike või sõnavõtule kusagil, kus, seda enam ei mäleta, teemal, et burka/hijabi kandmine on mosleminaisele midagi hoopis rohkemat kui enese varjamine võõraste silmade eest. Et see on nagu nähtamatu sein, müür, tara – kuidas iganes soovite – mis loob piiri tema ja välismaailma vahele, seda kandes tunneb ta end turvalisemalt ja enesekindlamalt, seega ei tohiks mitte keegi peale tema enese otsustada, kas, kus ja kui palju ta seda kannab. Ok, naistepoolse iseotsustamisegaa on Araabia riikides ilmselt suht halvasti siiamaani, aga see on hoopis üks teine teema, mida vast puudutan ka hiljem lühidalt, aga igal juhul olen ma ülaltoodud argumendiga sajaprotsendiliselt nõus. Meenub taas üks eesti moekunstnik-isehakanud-nõustaja-teadjanaine, kes oma loengus harimatus keeles kisas, kuidas “meie Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks …” Olen seda blogis enne ka nimetanud, ju jättis kustumatu mulje. Aga päriselt, kui oled nii rumal, võiksid seda ju valjul häälel mitte kuulutada. Kui keegi hakkaks äkki võitlema, kusagil teisel pool ookeani, et Kihnu naised ei tohiks oma triibulisi Kihnu seelikuid enam igapäevaselt kanda …

Aga kõige selle temaatika peale tekkis kohe huvitav vaidlus oma prantsuskeele õpsiga. Kes ka suhteliselt kitsarinnaliselt mumeelest sellesse suhtus. Ta on muidugi palju feministim kui mina, arukas ja laia silmaringiga inimene üldiselt, maailma näinud, räägib mitut keelt, aga siinkohal oli ta küll väga kindlameelselt seisukohal, et “seal peavad naised end katma, sest muidu mehed vahivad ja see on ebamugav, häiriv nende füüsilisele terviklikkusele (eesti keeles nagu ei saa niimoodi öelda, aga mul ei tule ka praegu head mõtet pähe: füüsiline enesemääramine? õigus oma keha üle otsustada?). See on häiriv ja ebamugav küll, kui keegi jõllitab, aga tänapäeva maailmas, kui sa just mingi sügavalt moslemiriigi sügaval pärapõrgus katmata ringi ei käi … no ma ei tea, kes ikka niiväga. Idioote leidub ju igal pool. Mina püüdsin ikka seletada õpsile, et traditsiooniliselt katva rõiva kandmisel on kindlasti palju rohkem kihte ja aspekte, mida meie eurooplastena lihtsalt ei taju, aga ei, siinkohal polnud proua minuga üldse nõus, ikka ajas oma, et mehed on mölakad (väljendudes küll rafineeritumalt ) ja naised ise mingil juhul ei kataks end. Just selle viimasega ma ei nõustugi mitte üks teps. Täisverelise eurooplasena isegi mõtlen vahel, et oleks tore, kui saaks mingi burkalaadse telgi peale tõmmata (mitte sellepärast, et vahitaks, mis te nüüd, ma olen siiski keskealine mutt, no milleks minusugust vahtida), aga poleks mingit muret, mis selga panna 🙂 ja kui ees ootab kohtumine mõne ebamugava persooniga, oleks hoopis toekam tunne, kui oled osaliselt peitu pugenud, rääkimata siis veel sellest, kui oled sellises traditsioonis üles kasvanud. Kui oleks minu teha, võiks (Euroopa) avalikus ruumis olla keelatud ainult niqab (näokatte), sest tõepoolest, meie kultuuriruumi jaoks on see liig. Prantsusmaal on keelatud kõik religiooni tunnused avalikes asutustes k.a. ristuusu omad näiteks. Belgias pidid ka nüüd olema, ütles mu belglasest sõber, samas kui tema koolis käis (mis oli 80 teine pool – 90 algus) kandsid katoliku koolis nunnad nunnarüüsid (ja võisid õpilastele kaardikepiga vastu näppe äsada), nüüd peavad käima harilikus riides (olla alguses väga naljakas olnud, sest vaestel nunnadel polnud vähimatki oskust end ilmalikult rõivastada), aga Euroopa koolis, kus pandeemia ajal korrapidajamutiks olin, olid vähemalt hijabid lubatud, sest mul oli kolleegide hulgas mitu prouat, kes käisid korralikult kaetud juustega.

Teine asi, mida tahtsin lühidalt nimetada ongi naiste enesemääramise ja iseotsustamise võime. Vaevalt, et sellega asjad liiga hästi on, kuigi teatavaid arenguid kindlasti viimase aastakümnete jooksul on toimunud, Emiraatides vähemalt, mis muutus ka praeguse valitseja trooniletõusuga, ma ei viitsi aastat otsima hakata, aga ikka mõni aeg tagasi, kui ta otsustas, et pool parlamendilaadsest valitsemisinstitutsioonist muutub edaspidi valitavaks (ja ainult teise poole määrab ametisse valitseja, enne määrati terve parlament). Ürituselgi võtsid sõna esimene naisminister üldse (kes võis olla vast hilistes viiekümnendates või kuuekümnendate alguses proua) ja noorim naisminister (max 30, aga ilmselt noorem), naissoost keskonnaminister, kes oli hariduselt hoopis mehaanikainsener ja täiesti euroopaalin naine jai üks asevalitseja šeigi tütardest. Viimatinimetatud šeika paistis küll olevat isa poolt ametisse määratud (mul puudub kapatsiteet otsustada, oli ta selleks ka pädev, aga miks ka mitte) ja ülistas isakest ja tema lahkust taevani, mis tekitas teatavat segadust, sest olin just enne leidnud, et sama asevalitseja kaks tütart olid isa peale Inglismaal kaebuse esitanud tahtevastase koduarestis hoidmise ja muu sarnase eest. Esinev naisterahvas kandis nime Latifa ja üks kaebusee esitanud tütardest oli ka samanimeline. Et kas leppisid isaga pisaraterohkelt ära ja isake andis tasuks hea käitumise eest linnaplaneerimisosakonna juhtida? Kohalikumate kolleegidega vesteldes selgus aga, et Latifa-nimelisi tütreid on kolm (ju siis populaarne nimi). Üldse pidi Mohammed bin Rašid Al-Maktoumil olema umbes 30 last (kuigi Wikipedia ütles 16) ja naisi kuus, aga see jäigi mulle arusaamatuks, mitu tal neid korraga on, sest ühest, Jordaania printsessist, on ta kindlasti lahutatud ja nende kahe kaebuse esitanud tütarde ema osas ma ei saanud üldse aru, kas ta abielus ka šeigiga oli/on, sest guugeldamine nimetas emaks (vist) lihtsalt Alžeeria kodanikku. Aga seda kõike saab internetist lugeda, ma ei hakka siin pikalt seletama. Igal juhul paras türann on ta kindlasti ja valitsemine on vähemast poolenisti autoritaarne. Noorim naisminister ülistas ka isakest-valitsejat, tänu kellele tal kõik need võimalused olemas on.

Dubai kontseptsioon iseenesest on küll suhteliselt absurdne, kuigi pilvelõhkujad ja tehislikud palmisaared on toredad vaadata, siis just kunstlikkus ja tehislikkus on peamine põhjus, miks mind sinna niisama reisima ei tõmbaks. Samas nimetas jällegi seesamaa Emiraatidest rääkiv podcast, et me võime ju selle absurdsuse üle naerda ja seda pilgata, aga Dubaist on saamas araabiamaailma loovkeskus. Linnakust või kvartalist, kus toimus EXPO jääb näiteks 80% alles, hooned tehakse jätkusuutlikeks ja sellest saab uus linnaosa, loomekvartal. Kliima oli seal küll mõnus, +37, just minu masti temperatuur, aga seda on vähem tehislikes paikades ka, peesitaks pigem mõnel Kariibi mere saarel. Või isegi Tais, või Indoneesias, või Balil või … kus iganes. Tegelikult kahetunnine ajavahe ja pikad lennud (kuigi Air Emirates on isegi turistiklassis väga hea tasemega lennuliin) olid nii väsitavad, et toibusin hea mitu päeva reisi-töö-magamatuseväsimusest ja ei läheks tükk aega ühelegi reisile.

Veel mõni huvitav asjaolu Emiraatide kohta: seal ei ole tulumaksu (riik on naftast nii jõukas, et neil lihtsalt pole vaja inimestelt pappi käest ära võtta), ainult umbs 10% elanikest on kodanikud, ülejäänud kõik on residendid. Jällegi, podcast, kust ma teadmisi ammutasin ütles, et residentidel on väga hull elu ja üldse mingeid õigusi ei ole, aga ma ei kipu seda uskuma, sest a) miks nad muidu sinna ronivad ja b) ilmselt on vahe, kas oled hullu papi eest ülesostetud tippkokk, vajalik tarkvaraarendaja (Dubai on ka araabiamaailma digipealinn) vm selline tegelane või siis lihttööline, kes 40 kraadises palavuses rasket tööd peab rügama, selle eest minimaalset palka saades. Valitsustefoorumil kinnitasid küll kõik nagu ühest suust, et kanname hoolit ühtviisi nii kodanike kui residentide eest. Inimõigustega neil samas ilmselt liiga hästi ei ole ja surmanuhtlus on ka kindlasti alles. Varguse eest ehk kätt siiski maha ei raiuta.

Ja kui kedagi peaks huvitama, miks me seal olime, siis uskuge mind, ise mõtlesime ka sellele. Sest kõik eestlased oskavad vähemalt omateada inglise keelt ja kes ei oska, sellistesse kohtadesse ei roni või vaaatab niisama ringi, sest kesse siis ikka tõlke eest maksma hakkab, ja üldse”see on nii lihtne, miks see nii palju maksab”. Ülejäänud kabiinid olid pealegi sellised mammutkeelte omad: araabia, inglise, prantsuse, hindi, hiina, korea. Ja siis väike kääbus: Eesti. Aga selgus, et šeik on loonud miski digi- ja tehnoloogiaauhinnna, mida antakse välja kümnes kategoorias ja ühes kategoorias oli võitja Eesti idufirma: Bürokratt. Ja ilmselt austusest laureaatide vastu meid sinna kohale tassitigi. Aga mulle meeldis. Kui nad mingil aastal meid jälle tahavad, siis ma olen varmalt valmis minema.

Rassistlik EKRE KANTS

Mul on tegelikult ootel mitu postitust, mis on palju ägedamad, AGA, ma sain täna lihtsalt nii vihaseks, et pean end KOHE välja elama. Jagage seda oma sõpradele ja nende sõpradele ja eriti neile, kes elavad Pärnus ja käivad Tervise Paradiisis või ei ela Pärnus, aga ikka käivad. Äkki mõni tunneb end ära ja saab targemaks/hakkab häbenema (kuigi ma eriti ei usu).

Mis inimene sa oled, kui sa lähed teenindajalt küsima: “Kust sa pärit oled? Sina küll eestlane ei ole?” Ja kui sulle vastatakse, et olen küll, hakkad vaidlema, “Ära valeta mulle, sa ei ole mingi eestlane.” Või teine variant: “Me vedasime naisega kihla, mis rahvusest sa oled: pakkumised oli: a) grusiin, 2) türgi ja 3) azerbaidžaan. Vaadake, kui teil on peresiseselt niisugused kihleveod, siis laske käia, aga tõe teada saamiseks leidke muu viis. Milline, ei huvita. Sellised pöördumised on madalad, labased ja rassistlikud. Kui eestlane on selline, siis ma ei tahagi eestlane olla ja kui mu kodulinn, kus on imeline mererand ja suurepärased tervise- ja jalutusrajad, ja vanemad ja mõned head sõbrad, sisaldab selliseid persoone, ei taha ma siia alaliselt elama tulla isegi pensionieas. Mäletan lõputut vaidlust Tartust pärit kolleegiga, kes alati küsis “kas sulle on mingi mereõhk olulisem kui normaalsed inimesed.” Ja mina, et ” noh, aga äää … seal on normaalseid ka (ongi).” Nüüd ma enam ei tea. Jah, kui ma Prantsusmaal oma suusapoeavantüüri tegin, küsiti mu käest ka umbes 3697 korda päevas, mis päritolu ma olen, aga just niimoodi küsitigi “teil on huvitav aktsent, kust te pärit olete”. See on ok. Aga mitte “sa ei saa eestlane olla, ära valeta” või “me vedasime kihla.” Inimene ei ole mingi võidusõõiduhobune, kelle peale kihla veetakse. Minge, ausalt, sinna, armsad töllid, kuhu venkude sõjalaeval kästi minna. Ja mis te õnnetukesed Tallinna kesklinnas teeksite, kus liiguvad peene olekuga peened nimesed ja suurem jagu teenindajaid suhtleb inglise keeles?

Maid

Mul oli siin üks mustand, lugesin ta läbi ja tundub, et võib täitsa üles panna. Nüüdseks olen „Maidi” juba suures osas unustanud, nii et isegi ei oska sõnavõttu enam täiendada ja isegi kui ta on poolik, siis niisugusel kujul ta nüüd üles astub, pühendusega mu ristilapsele, Martha Katariina Luigujõele, sinule ma ju pidin seletama, MIKS ta mulle pinda käis.

Kuna sai veksel välja antud FB postituse all, et ma vaatan lõpuni sarja “Maid” ja siis kirjutan, miks peategelane mulle närvidele käis, tuleb see ära teha. Kuigi lõpus ei käinud enam niivõrd, kui alguses. Ma ei saanud ka aru, mis temas nii muljetavaldavat oli, enne kui sõbranna seda eile selgitas.

Enne, kui pikemasse tiraadi laskun ja edaspidise peksu vältimiseks/leevendamiseks olgu öeldud: ma mõistan lähisuhte vägivalda kui probleemi ja usun, et seda eksisteerib hoopis rohkem, kui me arvata oskame; ma tean, et vägivald ei pruugi olla ainult füüsiline; ma olen kindal seisukohal, et teist võimalust ei ole vaja vägivallatsejale anda. Ei, ma ei ole ise lähisuhtevägivalda kogenud, ei vaimset ega füüsilist. Ei, ma ei arva, et oleksin seetõttu privilegeeritud, olen lihtsalt harilikku elu elav. Jah, ma usun, et vägivallaprobleemiga ühel, teisel või kolmandal moel kokkupuutunud oskavad sellega paremini samastuda.

Lisaks olgu öeldud, et “Maid” on hea sari. Kindlasti panustab vaimse lähisuhtevägivalla teadvustamisse, naiste varjupaikade populariseerimisse (jajah, halb sõnavalik), suurendab veendumust, et sealt saab abi. Ja seegi on hea, et peategelane mulle veidi pinda käis, seeläbi oli ta ka inimlikum natuur, mitte puhas süütuke, kes siin pasameres nüüd peab kõigi halbadega hakkama saama. Üldse, läbinisti negatiivsest ega läbinisti positiivset tegelast ei olnudki, kõik olid kuidagi inimesed. Jah, ka vägivaldne tüüp oli tegelikult omadega hädas ja ma uskusin, et ta päriselt tahtis oma joomaprobleemist vabaneda (sest kui leebelt ta lõpuks olukorra lahendas) ja isa, kellele mumeelest ikkagi ülekohut tehti.

Võib-olla ma oleksin pidanud kohe pärast filmi vaatamist kirjutama, sest ega see film nüüd nii muljetavaldav ka polnud, nüüd mulle juba tundub, et mis tal siis ikkagi viga oli, aga kuna lubasin, siis õnneks tegin mõned märkmed ja loen kohe ette, MIKS ta mulle pinda käis.

Laias laastus oli tegemist ärritavalt enesekeskse tüübiga, kellel alati oli keegi teine süüdi, isegi siis, kui ei olnud.

Lapsel on sõidu ajal käsi aknast väljas – Ameerika kiirteel. Mis su peas toimub? Ja veel hullem – peatud kiirteel, ronid autost välja – ostsid need load või ? Ei, mul ei puudu empaaatia välja kukkunud mänguasja osas, AGA kumb on olulisem, kas kaotatud mänguasja pärast kurvastav laps, või elus laps, kellel on kõik jäsemed jätkuvalt küljes. Ja siis sõimad inimest, kes su autole sisse sõitis ja imestad, et sulle trahvi tehakse.

Jõukat noorpõlvesõpra kasutas ära, rikast Reginat kasutas ära, isa pillutas siia-sinna nagu nartsu (kui otsustasid, et sul on lapsepõlvetrauma endiselt alles, siis ära suhtle, mitte nii, et ma olen uhke ja ei suhtle, aga siis, kui ma tahan, et sa mu ekspartneri peale kaebaksid minu kasuks, siis sobid küll). Ausalt, ma olin siin isa poolt. Üldse tundus mulle, et tema oleks võinud oma aastatetaguse eksimise juba andeks saada. Ta ju püüdis. Ema oli talle ainus võrdväärne partner. Tahan teen/ei taha, ei tee. Alguses meeldis ema mulle üldse kõige rohkem, pärast … noh, veidi vähem.

Ma isegi ei mõistaks peategelsepoolset lõputut ärakasutamist niivõrd hukka, kui ta sinna juurde poleks olnud näiliselt nii totakalt uhke, miski ei kõlvanud. Pole midagi parata, kui sul endal ei ole, lepi sellega, mida antakse. Ja miks sulle tundus, et sinul ainsana on vaja tööl käia? Eksmees võitles samuti oma sõltuvsega, tal oli samavõrd vaja tööle minna. Ja raha vajasite mõlemad ühtmoodi. Vahepeal jäi ikka selline mulje, et kogu maailm peaks siiski tema ümber keerlema.

Kuidagi poolik on see, mingit lõppu ei ole, aga ausalt, ma ei oska rohkem midagi öelda, las ta siis olla.

Päriselt … nii naiivne? Sõjast ja muust.

Mul on väga hea tuttav, suisa sõbranna, võiks öelda. Inglise kapist (meie kohalikus žargoonis tähendab siis, et inglise tõlkeüksusest), haritud küpses eas proua. Juba aastaid tagasi, ma ei mäleta, mitu, kas Krimmi invasioon oli juba toimunud või ei, lausus ta ajaloolised sõnad: “Aga Putin on karismaatiline mees. Ma võiksin temaga õhtustama minna.” Minu reaktsioon oli umbes, et “öäh … mõttetu kaagebešnik, jupats veel pealegi, kus see karisma seal on.” Nii ta jäi. Sõbranna oli fastsineeritud sellest, et ma oskan vene keelt (ise oskab ta näiteks kreeka keelt, mis mumeelest on hulka fastsineerivam), aga selles pole ka midagi erilist, paljud vana Euroopa inimesed on sellest hoopis rohkem võlutud kui mingist eesti keelest (sest 1 miljonit kõnelejat), kah mõistetav ja NLiidu ajal nad teadsid vähemalt, et vene keel on olemas, aga eesti keelest ei teadnud keegi ööd ega mütsi. Nojah, aga nüüd on sõda. Kohtusime pühapäeval. Muidugi rääkisime aktuaalsetest poliitilistest sündmustest, muidugi on ta sõja vastu ja Ukraina poolt. “Ma loodan, et sa enam EI TAHA Mutiniga õhtusöögile minna?” küsisin teatava irooniaga. “Eeeeiii …, aga ta on ikkagi karismaatiline isiksus, keeruline, jah ja karisma ei pruugi tähendada head inimest, aga ma ei usu, et ta teab/tahab (ma ei mäleta kumba ta arvas, aga vahet tegelt pole) beebisid tappa.” Oeh, sa issanda püha püss ja sancta simplicitas. Kuidas sa saad NIIIIII naviivne olla? Ausõna, ma natuke isegi vihastusin (välja ei näidanud, sest a) delikaatsus ja taktitunne ja b) ta meeldib mulle ikka, kuigi ei taha kuidagi lahti lasta oma arvamusest, et “Mutja on ikkagi karismaatiline mees.” Hea küll, lastehaigla ei olnud veel pihta saanud, nüüd ta vast enam nii ei ütleks. Kuigi võib-olla leiaks siiski vabanduse, et “ta ei teadnud”. Nagu mismõttes ei tea … Vana Euroopa naiivsus.

Erinevalt USA luurest arvan mina küll tagasihoidlikult, et Mutin on hull. Diagnoosiga. Aga miks diagnoosiga hullu kinnisesse asutusse panna ei saa, ei ole teada. Seega oleks lahenduseks Mutja atendaat. Kus on sedalaadi tüübid, nagu John F. Kennedy, Olaf Palme, Anna Lindthi, John Lennoni tapjad? Või mõni korralik enesetaputerrorist, praegu oleks neid hädasti vaja (paar tükki meil siin oma Brüsseli tagahoovides kasvanud). Kui oma lahendust flaamlasest sõbrale tutvustasin, arvas tema, et Mutja tuleks vabade valimistega ametist maha võtta. Eiiiiii .. selle eest on ta ammu hoolitsenud, et nii ei saaks juhtuda. Pealegi ajupestum osa vene rahvast ei tea, mida tähendavad vabad ja sõltumatud valimised.

Need on siis näited haritud vanaeurooplaste naiivsusest. Ma ise olen ka naiivne ja usun, et meieni sõda ei jõua. Ei Eestisse ega teistese Balt riikidesse, kaugemast rääkimata. Sest NATO ja EL. Sellest ka mu teatav muretus. Jajah, ma tean, et olukord on karm, ma olen lihtsalt optimistliku loomuga. Kui ma mõtlen Venemaa ja Ukraina peale, siis tunnen tegelikult kaasa kõikidele, peale Mutja. Kogu Ukraina rahvale, noortele vene ajateenijatele, nad on nooremad, kui minu poeg … nende peredele, normaalsetele venkudele, millist häbi nad oma rahvuse pärast praegu tundma peavad. Isegi kui sõda homme lõpeb, kui palju hävingut, muret ja leina see juba kaasa on toonud. Hävitatud vana kaunist arhitektuuri (ei, maja ei ole inimeluga võrdne, aga ikkagi). Köln oli enne teist maaailmasõda väga ilus linn. Ahjaaa, palgasõduritele ei tunne, nemad teavad, mis nad teevad ja kui teavitatud tegevuse käigus hukka saavad, siis serves them right.

Ja siis veel üks asi – võitlevad feministid loosungitega: naistel ja tüdrukutel on Ukrainas praegu nii raske, aitame neid, toetame neid! Kas te isegi sõja palge ees ei suuda soolisest vahetegemisest loobuda? Poistel on ka raske, meestel on ka raske. Kas viieaastasel tüdrukul on kuidagi raskem kui viieaastasel poisil? Äkki loobuks korraks naiste õiguste eest võitlemisest ja võitleks inimõiguste eest? Vähemalt sõja lõpuni?

Ja just praegu jäi silma menstruaalanumate saaatmine – igati õilis, aga tellite Hiina tehasest? Ma ei usu, et Euroopas ühtegi tehast ei ole. Hinnavahejutt siinkohal ei päde.

Oma panusena tegin FBs väikese fundraiseri, ausalt, rohkem prooviks, kuidas selline asi nagu sünnipäeva fundraiser töötab – ja tundub, et selle kohta sobib kasutada sõna viraalne. Juba esimese poole päevaga on hulk annetajaid, arvestades, et sünna on alles kuu lõpus, jõuab sinna veel ilusti koguneda.

Seitse aastat lahutusest, vol 2

Eelmises kirjatükis on kergekäeliselt välja antud lubadus kirjutada ka teine osa. Vahepeal tundus, et miks ometi, sest kõik sai juba öeldud, aga nüüd küsitakse, kuhu teine osa jääb. Õnneks meenusid siiski veel paar asja, mis tõesti kirjapanemist vääriks. Pealegi tutvustas sõbranna eile FB-s “Murtud südamete” näitust Solarises, kuhu ma geograafilise kauguse tõttu minna küll ei saa, aga see tekitas mitmeid mõtteid ja meenutas asju, mida on tehtud ja mis tegemata jäetud, tollal mõeldes, et “murtud südame raviks”, aga tegelikult ikkagi pigem vihast, vahest tahtmisest kätte maksta või … ma isegi ei tea, kõik need ekside uute elukohtade ümber hiilimsied ja vanades ühiskohtades hängimised … see on ju pigem noa haavas keerutamine. Vanades ühispaikades pole ma käinud nostalgitsemas ja ennast haletsemas, selleks leidsin teisi meetodeid. Vaatame, kui pikk see lugu saab, kas saavad ka kunagi tehtud asjad siia kirja (päris kõiki ei kirjuta, sest piinlik) või väärivad omaette postitust.

Esiteks enesestmõistetavus, kui ma nüüd tagantjärele vaatan, siis teise inimese enesestmõistetavaks pidmine on vist kõige suurem viga, mida suhtes saab teha. Ja seda ma justnimelt tegin. Kuidagi mingite aastate pärast tekib suhtumine, et “ta on ju alati olemas”, asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad. Kui asjad on stabiilsed ja niimoodi ka jäävad, aga kõik on hästi, vastastikku ollakse rahul ja arvestatakse teineteisega, siis vist ilmselt ongi hästi ja happily ever after.

Pean pigem silmas niisugust enesestmõistetavus, kui enam ei vaevuta teineteisele oma plaanidest ja tahtmistest rääkima ega nende soovidega arvestama ja selle aluseks pole isegi mitte mingi eriti egoistlik kaalutlus, vaid lihtsalt ei tule pähe. Mingil hetkel on asjad rutiinseks kujunenud ja kuidagi see tasapidi edasi läheb, nii, et arugi ei saa, kui tehakse plaane kas kõigi eest või ainult iseendale, aga igal juhul ainult iseendaga arvestades ja unustades, et teine pool võib asju teisiti näha, tal võivad olla omad soovid, plaanid ja tahtmsed. Iseensestmõistetavusega kaasneb ka elementaarse viisakuse ja hoolitsuse unustamine. Iseensestmõistetavus on midagi sellist, mis ei tule äkki ja pauguga, aga hiilib tasapisi lähemale ja kasvab ikka suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks on nii suur, et matab enda all kogu ümbritseva olemise ja end sellest välja kaevata on keeruline, et mitte öelda võimatu. Mõni isehakanud nõustaja, kelle nime ei hakka nimetama, aga ei ole hetkel laineid lööv kõige populaarsem, pigem selline keskmine, paar raamatutki välja andnud ja mõned loengud pidanud (see oli viga, VÄGA suur viga, sest raamatust isegi leidsin üht-teist kõrvataha panna, aga loeng oli katastroof, esiteks lohakas keelekasutus, noh i-mitmus näiteks, mida kuuldes ma juba ei saa inimest tõsiselt võtta, uskumatud postulaadid: “meie, Euroopa naised võitleme, et nemad ei peaks hijabi kandma, aga nemad … (a) kas nad palusid, et sa võitleksid ja b) miks üldse nii tobe avaldus) ja c) räägi enda, mitte kõigi Euroopa naiste eest, mina näiteks ei ole millegi eest võidelnud; pärast seda viimast lõpetasingi kuulamise, õnneks tehti see üsna sõnavõttu alguses), väidab, et kui suhte nimel peab tööd tegema, pole see õige suhe. Noh, sellega ma ei jää mitte üks raas nõusse, tähendab, kui tuleb ühepoolselt pingutada, nii et ninast veri väljas, siis küll, jah, aga pisut tööd ja hoolitsust vajab iga suhe. Pigem nõustusn Kerli Kõivuga, kellega tehtud intervjuule mõne päeva eest juhuslikult sattusin ja kes ütles midagi sellist: “Üha enam tundub mulle, et armastus on pigem tegu kui tunne.”

Aga ikkagi, enesestmõistetavus. See haakub nüüd ilusasti ka teemaga, mis peamiselt Katariina juures on üles kerkinud viimasel ajal, nimelt elu õppetunnid, kogemused ja juhuslikkuse olemasolu. Katariina ise eitab igasugu õppetundide olemasolu ja vajalikkust ja ma pole veel välja mõelnud, kuidas öelda, et isegi see, et sa haiget said on omamoodi õppetund. Muidugi ei ole vaja õppida, et “mind ei saagi armastada, ma pole armastust väärt”, nagu ta kuskil vihaselt väitis (vabanda, kui valesti tsiteerisin) või siis, et samalaadsest olukorda ei pruugi enam tekkida ja siis polnud õppetunnist ju mingit kasu (seda arvas vist küll keegi teine). Turtsaka keskkooliõpilasena väitsin ka õpsile, et “minul ei lähe füüsikat mitte kunagi elus vaja, MIKS ma pean seda õppima, ah?”. Jah, ma olen ilma füüsikat oskama hakkama saanud, aga tegelikult on see ju vägagi eluline aine, millest nii mõneski igapäevasituatsioonis abi võiks olla. Aga enesestmõistetavus: asjaolu, et mitte kedagi ega midagi ei tohi enesestmõistetavalt võtta on kahtlemata üks suurimaid õppetunde, mida sellest nüüdseks pea kaheksa aastat tagasi purunenud suhtest kaasa võtan ja ei usu iial, et see mööda külge maha jookseb. Ja ei puuduta see mitte ainult romantilisi suhteid, mitte kellegi olemasolusse ei tohi suhtuda enesestmõistetavusega, ei sõprade, laste ega vanemate.

Teine asi, mis mind lahkumise juures veel torkas, paistab, et siiski valusasti, oli sõprade-tuttavate suhtumine. Ma olen täiesti rahul nendega, kes eriti välja ei teinud või ei teadnud, mida öelda ja kuidas reageerida – täitsa arusaadav ja ise võin vahel samamoodi käituda.

Aga vaata, kui sa oled sõber ja sul on elus hetkel käsil hoopis vastupidine etapp – siis ära palun tule äsja mahajätud ja sellest muserdaud sõbra juurde oma sisemonoloogiga, mida võiksid a) pidada iseendaga, b) kellegagi, kes on samas seisus või c) kellegi neutraalsega. Ma mõistan imeliselt, et olulised otsused elus vajavad läbiarutamist ja valju häälega välja ütlemist. Aga inimene kes kaalub parasjagu, kas jätta oma abikaas maha või mitte, aga mingil mulle mitteteadaoleval põhjusel abikaasa mahajätmiseks viimase nõusolekut vajab, võiks diskuteerida kellegi teisega, mitte sõbraga, kes on äsja tema tahtevastaselt maha jäetud. Mul oli selline situatsioon. Selle asemel, et mulle kaasa tunda, heietas sõbranna järjepidevalt “aga inimesel tuleb lasta edasi minna, oma tee leida, lahti lasta …” JAAAAAA, aga mina ei tahtnud seda tol hetkel kuulda. Hakkasingi teda lõpuks vältima, õnneks polnud see raske, sest elasime eri riikides. Nüüdseks on olukord lahendatud, sõbranna on oma veast (ausalt, see oli viga) aru saanud, me rääkisime selle läbi kui ma enam nii halvas seisus ei olnud, ta vabandas ja sai oma mehe ka ilusti endale vastuvõetaval moel maha jätta ja üldse kõik on hästi. Arukad inimesed, noh!

Ja mahajätvale poolele julgeksin soovitada, et kui oled leidnud enesele uue kaaslase, kes miskipärast hüsteeriliselt su varasemat parnerit vihkab/kardab/jälitab, siis katsu teda niipalju ohjes hoida, et ta niigi maaslamavat underdogi väga ei peksaks. Tal on nagunii juba halb ja paha, aitab küll!

Aga tehtut ja tegematajäetut: mul oli tõsine plaan minna eksi uue elukoha ümber burkas luusima, sest niiiiväga tahtsin teada, kus ja kuidas, aga takistas burka puudumine (ju oleks selle kuskilt ikka suutnud hankida, aga õnneks läks tahtmine varem üle), ilma kartsin äratundmist ja vahelejäämist, sest kolitud oli väikesesse kohta. Algul mõtlesin, et pisiab hijabist ja harjutasin juba Youtube’i videote saatel selle pähekeeramist. Lõpuks küsis sõbranna, kes oli kõikidesse plaanidesse pühendatud: “Oled sa nii pikka mosleminaist kunagi näinud?” …. eem…. tegelt mitte, aga ma võisin ju olla islamiseerunud eurooplane, noh, näiteks Isise pruut (need olid küll u 30 aastat minust nooremad) või mingil niisama muul põhjusel. Aga nagu öeldud, see jäi tegemata.

Ja siis skeem kõrvarõnga peitmisega eksi voodi alla, kui uus proua pidi järgmisel päeval saabuma, et aidata härral lõplikult tema juurde kolida. Noh, et ta avastaks ja tuleks skandaal. Ma ei hakka ütlema, kuidas kõrvarõngas sinna sattus, võin vaid öelda, et mina ise teda sinna ei pannud ja tegemist oli eksi poissmehekorteriga, kuhu ta minu juurest läks, mitte et uus proua oleks meie ühisesse elamisse sisse marssinud.

Aga nüüd on küll lahutusememuaaridega ühel pool. Praegu elan hoopis teisel planeedil, olen iseenese ja ümbritseva üle väga õnnenlik ja rahul, aga rohkem sellest ei räägi, sest uhuuuu minus kardab ära sõnuda.

Seitse aastat lahutusest

Seitse aastat lahutusest, vol 1

Hommikul siiin https://katarinavonb.wordpress. kurtis, et detsembrikuises igavuses keegi midagi ei kirjuta, samas inimesed sõrmitsevad igavledes bogirulli, et loeks midagi, kui keegi midagi kirjutaks. No hea küll siis, olge lahked.

Seitsmeaastastest tsüklitest inimese elus räägitakse igasugu asju. Et seitsme aastaga muutub kõik, teadvus transformeerub (oot, mida see täpselt võiks tähendada), inimene on pärast täiesti teine, kõik algab otsast peale ja mida iganes. Mõned allikad räägivad vist ka üheksa-aastastest tsüklitest, saa sa siis nüüd aru. Aga mitte sellest ei taha ma kirjutada, vaid kirjatükk pealkirjaga “7 aastat lahutusest” on mul juba mõnda aega mõttes mõlkunud. Mõni sõbranna lausa ootab, nagu kuulnud olen. Vahepeal oli mul plaan kirjutada suisa mitu lugu järjestikku, kuidas ma muutunud olen, kui hästi see on mulle mõjunud ja miks mul ei olnudki vaja vana elu tagasi saada, kuigi esimese ja ilmselt ka poole või rohkemgi teisest aastast pärast lahutust seda hirmsasti soovisin. Aga nagu ikka, Universum oli jälle targem, teadis paremini, mida mul vaja (ju ma seda tagasisaamise soovi siis, jumala abiga, nii täpselt ei formuleerinud ka) ja otsustas mind veidi praadida, aga pärast preemiaks parema elu anda. Loomulikult tingimusel, et olen õppetunni ära õppinud. See on muidugi vaid minu interpretatsioon, Universumiga pole olnud võimalust diskuteerida.

Nüüd on lahutusest möödas juba seitse aastat ja paar kuud pealegi ja ausõna, kogu see aeg, enne seda oleks olnud nagu mingis teises maailmas, kuskil hoopis mujal, mingid teised inimesed ja nende elu. Muidu läheb aeg juba kiiresti, “alles oli suvepuhkus ja kohe jõulud ukse ees”, aga selle seitsme aasta jooksul on muutunud nii palju, eelkõige minu kui inimese sees, peas ja mõttemaailmas, mõned geograafilis-füüsilised liikumised muidugi ka, et kogu see lugu oleks olnud nagu vähemalt 17 kui mitte 70 aastat tagasi. Täna juhtusin lugema soodomagomorra teatriskäigust ja kuna etenduse kirjelduse üks detail haakus 99.5% meie lahkumineku juurde käiva tramburaiga, samuti soodomagomorra tõstatatud küsimused, siis tundus paslik ots lahti teha. Tsiteerin soodomgomorrat:

No ja kas meil on õigus soovida kätte maksta, kui keegi meid maha jätab? Meie purunenud lootused ja unistused. Meie pühendumus. Kaotatud aeg? 
Kas meil on õigus soovida ja nõuda, et me ei kaoks pildilt? Et meil oleks uues olukorras samuti võimalus niite tõmmata? Tähelepanu ja hoolimist pälvida? 

Nagu ei oleks tõesti. Kättemaks võib ju magus olla, aga ainult lühikeses perspektiivis. Lõpuks on võidumees siiski see, kes jõekaldal istub ja ootab, kuni vaenlase laip mööda ujub. Samas, kas lahutuse puhul ongi? Kas eksist saab vaenlane? Kunagi, ammu enne lahutust sidus meid selle isikuga ju midagi ilusat, head, sooja – kas see just armastus oli (ma olen armastuse kui terminiga opereerimisel üldse ettevaatlik), aga midagi pidi ju olema – kiindumus, hoolimine, kasvõi kirg, kui midagi muud ei olnud, lähedus, usaldus, sõprus – you name it. Muidugi, armastusest vihkamiseni olevat üks samm ja mis seal ikka imestada, kõige lähedasem oskab ja saab kõige rohkem haiget teha, olgu või tahtmatult. If you love him, let him go on tore sõnakõlks, aga palju võiks pärismaailmas nii suuremeelseid inimesi leiduda? Mina see igal juhul ei olnud. Aga noh, ma ei armastanud ka. Seda tean ma nüüd päris kindlasti. Nüüdseks ikka juba mitu head aastat, aga eriti alates 2019 aasta suvest, kui suisa teise riiki kolisin, on see eelmine elu küll täiesti surnud ja mahamaetud. Mul ei ole oma eksi suhtes ühtegi tunnet. Mul on ükskõik, kas ta on elus või surnud, mis elu ta elab ja kuidas tal läheb. On inimesi, kes ütlevad, et on päris õudne, et kuidas ma saan nii ükskõikne olla. Aga ausalt, ma ei saa südant valutada kogu maalma pärast ja nüüdseks on tema minu jaoks lihtsalt üks inimene kõigi nende ülejäänud seitsme miljardi seas, kes planeeti asustavad. Mul jätkub huvi inimeste jaoks, kes on mulle olulised. Hea küll, väikese mööndusega, kuna ta on mu poja ametlik isa (aga mitte bioloogiline, et asju keerulisemaks teha) ja poja jaoks olulise tähtsusega isakuju, siis jah, olgu parem elus ja saagu endaga ilusti hakkama, et pojal poleks muret. Pigem siis niimoodi. Aga ei, ma ei soovi talle midagi, ei head, aga ammugi mitte halba.

Aga tegelikult ma tahtsin ju hoopis millestki muust rääkida. Sellest, mis minuga on toimunud, kuidas see mulle kõik on mõjunud ja mida ma iseenda kohta teada olen saanud. Kui järgnev tundub kellelegi minupoolse tuha pähe raputamisena (mida ka vahel olen kuulnud), siis ei, mitte sugugi. Ma ei süüdista iseennast mitte milleski. Ma analüüsin olnut, saan aru, mida ma valesti olen teinud, millised asjad suhtes päris kindlasti ei tööta ja kuidas edaspidi oma suhteid mõttetu karenliku käitumisega mitte ära rikkuda (juhul muidugi, kui ma tahan neid hoida). See on üsna ratsionaalne arutelu, tõsi, ma ei haletse ennast ega patsuta toetavalt õlale, et “olid, olid tõesti õudne mõrd, aga ikkagi ei oleks tohtinud sind maha jätta. Sest SIND, PRINTSESSI, ei jäeta ju maha.” Täpselt nii ma tollal mõtlesin, aga nagu näha, eksisin ja kuidas veel. Ja kui kuskil jutu sees peaks kõlama irooniline noot eksi suunal (sest ega temagi patuta polnud), siis pidage lugedes alati meeles, et tegelikult nüüd, enam kui 7 aastat pärast lahkumineku pean ma talle tänulik olema, et ta mu maha jättis, sest muidu ei oleks mulle niisugust arenguvõimalust tekkinud. Ja kui peaks ilmnema, loodan küll, et ebatõenäoline, aga never say never, asjaolu, et eksi praegune kaaslanna ikka veel mu blogis luurel käib, siis palun, enne kui hakkad mind advokaadi või kohtuga ähvardama, tuleta meelde, ma olen talle tänulik! Loodetavasti tõlgib googletranslate selle arusaadavalt. Aga ehk pärast 7 aastat enam ei käi.

Aga eneseaarengu juurde. Jah, ma olin selle suhtes absoluutne Karen. Miks? on ainuke küsimus, millele ma kogu oma pika arenguprotsessi jooksul veel vastust pole leidnud. Sest algus oli ju ilus. Mul oli sümpaatne, tark ja intelligentne välismaa mees (jajah, ma olen see põlvkond, kes endale lasteaiast peale välismaa meest igatses, nõuka taak, noh. Ja ei, ma ei räägi kõigi põlvkonnakaaslaste nimel.). Ja me klappisime nii hästi; tagantjäreltarkusena, see, mida mina pidasin ma isegi ei tea milleks, armastuseks, kiindumuseks või issand ise teab milleks oli lihtsalt pöörane füüsiline tõmme, kirg, if you like. Me ei saanud käppi teineteisest eemal hoida. Mõni sõbranna on isegi öelnud, et meiega oli ebamugav ühes ruumis viibida, sest me tõime kaasa kuidagi kogu ruumi täitva seksuaalsuse (ei, me ei amelenud avalikkuses), maksimaalselt puutusime istudes teineteise vastu või midagi. Polnud me ju teismelised, kes peavad oma surematut kirge pidevalt demonstreerima. Aga olemas see oli ja esialgu piisas sellest kõigeks. See vältas üsna pikalt, sest me ei olnud 24/7 pidevalt koos, alguses elasin mina ju peamiselt ikka Eestis, kuigi käisin Brüsselis ja siis ka Kölnis iga nädal või paari nädala järel. Polnud muud vajagi. Ja esimeseks komistuskiviks ilmselt saigi see, et kui kirg tasapisi vaibuma hakkas, ei tulnud selle asemele mitte midagi. Ei tulnud armastust (jällegi – defineeri armastus?), sügavat hoolimist, kiindumust, päris usaldust ja mis minu meelest kõige olulisem – teineteise toetamist. Me ei toetanud teineteist, vaid hakkasime tasapisi teineteisega võistlema, peamiselt stiilis, kes on edukam, kelle karjäär jne. Eksi karjäär käis muidugi oluliselt kõrgema kaarega kui minu oma ja praegu on seda isegi naljakas (lausa veidi kohmetuks tegev) kirjutada, mis karjäär see mul siis niiväga ikka on, isegi ametnikud vaatavad meid teatava haletsusega, et “oh te vaesed vabakutselised” ja kipuvad vahel patroneerima, aga kui me 2004. aasta mais ELi vabakutseliste tõlkidena alustasime, siis saime nii palju pappi, et ma ei usu, et keegi meist enne kunagi nii palju oleks teeninud. Võib-olla mõni küpsem proua, kes Eesti tõlketurul nii sügaval sees oli, mida minusugune keskmine ettegi kujutada ei osanud. Ja sedagi mõne ühekordse sutsakana. Aga siin kestis see pidevalt, nädalast nädalasse. Eks ajas ikka Saksamaal oma IT-asja. Sellest olen paraku alles nüüd aru saanud, et paarisuhtes on olulisel kohal sõna “meie” ja kui sinu kaaslane tahab rääkida millestki, mis on tema jaoks oluline, siis sa KUULAD, kui sa inimesest hoolid, kuulad ka siis, kui on igav, kuulad sellepärast, et inimene, kes sellest räägib, on sulle oluline. Oma last sa ju kuulad? Tollane printsess, nagu ma olin, muidugi ei osanud ega isegi vaevunud niisugustele “tühiasjadele” tähelepanu pöörama. “Ah, nojah, ei väga tore, aga vaata, MEIL eile jnejnnenjne…” Mulle ei tulnud iial isegi mitte pähe, et mees, noh, ta on ju MEES, võiks vajada tuge, mõistmist, et teda lihtsalt ära kuulataks. Kuigi ma end muidu väga soostereotüüpidesse takerdujaks pole iial pidanud, ka siis mitte. Aga kui asi puudutas minu suhet, siis mees oli, noh mees. Ta oli loodud printsessi soove täitma. Muidugi nii mustvalge see asi ka ei olnud ja vahetevahl tegime ikka vastastikku väikeseid toredaid tähelepanuavaldusi ja üllatasime teineteist, sest ega 11 aastat ainult konkureerimist ei kannata vist ükski suhe välja. Ma tahan rääkida tegelikult rohkem sellest, mida ma õppisin ja mitte sellest, mida eks tegi, aga tõe huvides tuleb mainida, et tema oli oluliselt altim toetama ja kuulama, kui mina iial. Ta oli tegelikult üsna leebe ja kuidagi leppis minuga väga pikalt (äkki armastas päriselt?), mistõttu asi kiskuski kiiresti kiiva, kui tal lõpuks kõrini saama hakkas, ta omad väljundid leidis, enam minu nõudmistele tähelepanu ei pööranud ja vahel suisa teatas, et see talle ei sobi. Ainus, mida talle selles olukorras ette heita, on see, et ta oleks pidanud mulle ütlema. Kui ta veel suhet jätkata soovis, et nii ei lähe, mulle ei sobi see, teine ja kolmas. Ma oleksin võinud ju ise aru saada, aga ülalkirjeldatu ju näitab, et ei saanud. Ei ole muidugi teada, kas ma oleksin öeldut tõsiselt võtnud. Ju siis ikka pidi nii minema.

Minu järgmine suur viga oli, et ma ei õppinud iial korralikult eksi keelt rääkima. Jah, Saksamaa ei olnud mu unistusemaa ja saksa keel mitte esimene lemmik, aga mismõttes, kui kaua ma seal elasin. Nagu viimane nõuka jäänuk Eesti Vabariigi pinnal. Ausalt, mul on praegu piinlik uutele inimestele öelda, et ma elasin nii kaua Saksamaal ja saksa keel on mingi hädine A2. Aga jällegi, ma olin nii printsess, räägime inglise keelt, ega me nagunii liiga kauaks siia ju ei jää ja blaadiblaaadiblaa. Ohjaa… isegi kui poleks jäänud, isegi kui oleksime kodus inglist edasi rääkinud, siis lugupidamisest partneri vastu oleks ikkagi võinud. Tema tundis eesti keele vastu hoopis suuremat huvi kui mina saksa keele. Noh, ja kui ma oleksin vaevunud keele selgeks õppima, oleks ka riik mulle kiiremini kodusemaks muutunud (milline avastus!) ja ma poleks olnud nagu puudega laps, kelle eest tuli asju ajada, aidata jnejne. Ta pidi alati koolis kaasas olema, pangas. Mina ise veel keeleinimene. Tööl oleks ka kasulik olnud, kui saksa keel oleks suus. Hetkeseisuga isegi väga. Aga see rong on nüüd juba väga kaugel. Issand, sellel mõeldes hakkab suisa piinlik. Ja aastal 2004. oli Saksamaal ka suurlinnades küllalt kohti, kus inimesed päriselt ei rääkinudki ühtegi võõrkeelt. Ja mina olin võõras, pole minu asi neid kritiseerida. Aga oi, kuidas ma seda tegin ja kuidas kritiseerisin kõike, mis mumeelest halvasti oli. Ausalt, ma pole neile asjadele nii ammu mõelnud, et väga häbi hakkab enda pärast. Nüüd, kaugelt vaadates veel enamgi. Kas see enesekeskne kinniste silmadega elav Karen olin päriselt ka mina? Ainus, mis mul enda kaitseks öelda on see, et kui eks mõne asja kohta tõsiselt ütles “mulle ei meeldi, et sa nii ütled”, siis ma tõesti lõpetasin ja ei nimetanud seda enam kunagi. Nii et päris lootusetu ma siiski polnud. Mäletan neist kahte. Mulle meeldis öelda, et saksa naised ei oska riides käia (mis paraku paljus paika peab, aga tule mõistusele, 80 miljonit, no ju nende hulgast stiilitundega inimesi ka leiab) ja seda, et sakslased ei oska nalja teha. See ei ole tõsi. Tõsi on see, mis seisab raamatukeses “Foreigner’s Guide to the Germans”: “sakslane suhtub naljategemisse tõsiselt. Kui sakslane nalja teeb, siis ta ütleb, et ta tegi nalja, sest muidu inimesed ei pruugi teada, et ta tegi nalja.” Paraku märkan seda vahetevahel oma poolsakslasest poja juures, kui ta mulle teatava patroneeriva tooniga ütleb: “see oli iroonia.” Jajah, armas poeg, ma suudan siiamaani irooniat tabada, eriti sinu sirgjooneliselt saksalikku.

Meenutus oli päris õudne, lõpetame siin. Järgneb hiljem. Võib-olla. Siis võtan äkki soodomagomorra küsimused ette.

Il y a une certaine magie en Bretagne

See on väga lühike reisikiri sellest, kuidas ühendada business ja pleasure ja vabaneda kiirteefoobiast.

Alustame viimasest. Need, kellele on antud õnn elada foobiateta mind ilmselt ei mõista, olen saanud mõnegi poolmõnitava passiiv-agressiivse torke osaliseks: „Mismõttes kardad kiirteed, lollakas oled või, kiirteel on palju parem sõita kui Tallinn-Tartu maanteel.” Võib-olla ongi, aga minul mitte. Saksa kiirteel, kus on neli rida ühes suunas ja keskmisel kahel kihutavad tüübid sinust 250-ga mööda nagu postist on igal juhul hullem kui Tallinn-Tartu maanteel, mis on tavaline Eesti tee, või noh, üks neist kolmest, kus on teisi autosid ka. Nagu ütles kunagi mu saksa sõber Kasukas: „Driving in Estonia is like a computer game without enemies.”

Aga foobia juurde tagasi. Inimese puhul, kes kardab pimedust, ämblikke, tonte, inimtühju tänavaid ja vahelduva eduga veel umbes 376 erinevata asja on kiirteefoobia täiesti loomulik või ei? Predispositsioon täiesti olemas. Mul seda vast alguses ei olnudki, sest 1992. aastal Pärnus puudus isegi võimalus sellise foobia hankimiseks. Esimesed kiireteeristsed said tehtud nii noore ja lollina, et ei osanudki midagi karta. Olgu öeldud, et foobia süvenemises mängis tõsist rolli minu armastatud eksmees, kelle kisendamisest “Go, go, go you’ll get us killed,” oli vähe, et mitte öelda üldse mitte abi. Lõpuks otsustasin, et ok, mina olen printsess ja autot ei juhi. Ma olin siis veel Karen ka.

Nüüd, kui olen juba seitse aastat iseseisev ja sõltumatu naine olnud, hakkas mulle ühe enam ja enam närvidele käima, et ma ei saa hakkama nii lihtsa asjaga nagu sõitmine teel, kus on päriselt liiklus. Poppyga olen Brüsselis endale linnasõidu peaaegu selgeks õpetanud, aga kui ükskord kogemata kiirteele sattusin (ma ei näinud teda tulemas), oli ikkagi hirmus, VÄGA hirmus.

Ühendamaks bisnesi ja plesiiri otsustasin minna Bretagne’sse oma vana hea prantsuskeele õpsi Jocelyne’i juurde, et ta mulle nädalakese täistööpäevapikkuses immersiooni korraldaks ja muul ajal saaksin mööda rannaäärt ringi hängida ja merega ühes rütmis elava rannaküla elu nautida.

Sõitsin Brüsselist rongiga Rennes’i, ja ma ütlen teile, teine klass on saatanast, kui oled pikka kasvu. Ei, Karen minus on ammu surnud, aga vertikaalne väljakutse siiani alles. Kui rongisõit kestab 4,5 tundi ja kõrvalkoht on võetud, saab end mugavalt tunda maksimaalselt meeterseitsmekümnene persoon. Mitte mina, jäägu see mulle igaveseks meelde. Muidu mulle rongisõit väga meeldib ja valin iga kell enne rongi kui lennuki. RailBaltic, kiirusta. Mina olengi sinu klient. Jõudsin õhtul Rennes’i magasin otse raudteejaama platsil hotellis, mis kandis peent nime Paris-Brest, oli korralik ja puhas, aga kuna olin broneerinud üheinimesetoa, siis oli tegemist tõesti ühe inimese toa see oli väga väike ja voodi ühe inimese oma. Aga ok, sest ma tahtsingi ainult magada. Hommikul hängisin veidi linnas, võtsin ühes kohas kohvi ja teises crêpe’i, algul oli kindel plaan muuseumisse minna, aga kuidagi polnud sel hommikul kunstituju. Tegin aja parajaks, et saada kätte oma rendiauto ja alustada retke põnevamat, ägedamat ja närvekõditavamat osa – road trip Saint-Malo’sse, (jajah, sinna on Rennes’ist tubli 70 km) järgmisel päeval mööda rannikut edasi ja viimaks Locmiquélici, mis on väike nunnu kaluriküla Atlandi ookeani ääres.

Olin broneerinud keskmise suurusega linnamaasturi, aga samas öelnud Universumile, et tegelikult tahaks kategooria kõrgemat autot, suurt maasturit, aga ei raatsi maksta. Universum, nagu on üldteada, täidab kõik soovid, kus oskad neid piisava selgusega formuleerida. See, et mõni täitmata jääb on ainult lohaka formuleerimise küsimus. Sedapuhku polnud probleemi, sest kui keeruline on öelda, “tahan suurt maasturit, mis kogu juhtimise minu eest ära teeks”. Muidugi Universum sai aru ja otsustas ilmselt, et soov on täitmist väärt, samas aga, et mulle asja mitte liiga lihtsaks teha, sain alguses siiski tellitud kategooriasse kuuluva auto. Muidugi mõtlesin esmalt, et mina olen loll ega oska navigatsiooni käivitada, aga lõpuks otsustasin tagasi minna ja rendifirmaga blokeerunud GPSi osas diskussiooni alustada. Ja ennäe, seekord polnudki viga minus. Seade oli tõepoolest blokeerunud. Auto tuli välja vahetada – ja oligi mul suur maastur käes.

Ja ma suundusin kiirteele. Esimene kord polnud vaja isegi peale sõita – korraga ma lihtsalt olin seal. Kes mind tunnevad, teavad, et pealesõit on mu eriline proovikivi ja foobia alustala – sest Eesti liiklusest tulnuna ikkagi ei taha uskuda, et päriselt ka, nad teevad sulle tee vabaks, et saaksid liiklusvoogu sisse sõita. Ja siis peab ju ise neile teistele tulijatele teed andma. Oeh. Vaatama, tähelepanelik olema. Aga esimene jupp läks edukalt, kuigi ma natuke erutusest higistasin ja kohale jõudes hakkas pea pingelangusest valutama. Need polnud muidugi saksa teed ja sinna ei lähe ma ikkagi kunagi sõitma, aga I DID IT! Üksi. Just üksi oli minu jaoks väga oluline, sest niipea, kui keegi on kaasas, annan ma vähemalt peas vastutuse temale üle, kuigi rool on minu käes. Ka mitte eriti jätkusuutlik lähenemine.

Saint-Malos olen enne käinud tüdrukute road tripil umbes 11 aastat tagasi ja teine kord teiste sõpradega novembris tõusu ja mõõna vaatamas, natuke vähem, aga samuti tükk aega tagasi, esimesel tüdrukute tripil olid ka tõusud ja mõõnad sihiks. Nägime neid mõlemal korral. Euroopa suurimad pidid olema. On küll, väga võimsad ja veidi hirmutavad. Pöördudes veelkord hetkeks tagasi mu erinevate hirmude juurde – kui mõõna ajal mööda merepõhja kõndides meri peaaegu silmale hoomamatus kauguses kohises, oli ikkagi natuke kõhe, sest äkki ta ikkagi hüppab sealt ootamatu kiirusega (mitte ei rullu rahulikult järgmiseks hommikuks) välja nagu pöörane metsloom, haarab su kaasa ja viib tundmatutesse kagustesse. Aga sellele vaatamata meeldib mulle mereäärne ja merega ühes rütmis elamine. Saint-Malos ootas mind hotell d’Aleth, mille kohta Googlemapsis oli kirjutatud “low-key beach front hotel with a bar”. See muutis veidi murelikuks, võib tähendada ju mida iganes. Maksin king size voodi ja merevaatega toa eest 101 eurtsi, väga low-key ju olla ei tohiks. Tegelikult oli hotell väga nunnu, julgen vabalt soovitada. Selline armas vana prantsuse maja, tubade juurde viis kitsas valge käsipuu ja sinise vaipkattega trepp (siin mereääres on üldse sinist ja valgest ohtrasti kasutusel). Maja oli väga puhas, tuba paraja suurusega, aknast avanes vaade merele ja voodi oli mugav. Baar ei olnud mingi suvaline urgas, kus kohalik jota varasel hommikutunnil pead saab parandada, vaid parimas klassikalises kõrtsistiilis Le Cunningham’s Pub. Varasel õhtutunnil leidus külastajate hulgas ka lastega peresid ja hommikul serveeriti merevaatega hommikusööki.

Saint-Malo, hotellitoa aknast

Prantslase jaoks on veini kõrval ilmselgelt inimõigus ka väljas söömine, sest pühapäeva õhtul broneerimata süüa saada oli algusest peale surmale määratud üritus. Esimesed viis-kuus kohta vaatasid mind halvastivarjatud mõistmatuse ja kahjutunde seguga, kui uurisin, kas ilma broneerimata süüa saab ja vangutasid kurvalt pead, ei, vabandage, proua, ilma broneerimata nüüd küll ei saa. Mõnel oli suisa uksel silt, et täis. Lõpuks pididn India (!) restoranis pool tundi ootama, et lauda saada. Mitte et mul curry vastu midagi oleks, aga kui viibin rannikul, kus iga päev seljatäite kaupa värsket mereandi merest välja tassitakse … siis tahaks pigem sellest osa saada (vahemärkusena olgu öeldud, et õps broneeris meile täna ka tööpäeva lõunaks laua, külas kus elab 4000 inimest ja restorane on tubli 10 või rohkem). India resoranis ma viimaks siiski süüa sain, nii et sellest pole suurt midagi jutustada.

Järgmisel päeval läbisin Dinardi, mis oli sama kaunis kuurort ja kus nägin ujuvaid inimesi (vaadke kalendrisse ja siin ei ole mingi lõunamaa). Saint-Brieuci, mis polnud midagi erilist, hulga kilomeetreid erinevatel teedel, kogesin uskumatut adrenaliinilaksu, kui esimest korda liiklusvoogu sisse sõitsin, ise pealesõitja vahele lasin ja jõudsin lõpuks vahejuhtumiteta Locmiquélici, kus maandusin äärmiselt sümpaatses Airbnb’s, mida peavad Florence ja Francois. Olen omaette ülemisel korrusel. Hommikul saan kohvi ja hommikusööki (liiga palju saia, aga piinlik on keelduda). Ja immerseerun ülepeakaela, kuus tundi õpsiga pluss ühine lõuna.

Aga vaadake hoopis pilte. Neil on aias palmid, kuigi pole lõunamaa ja sedapuhku avastasin, et männimetsad on üsna lõunapoolse Vahemere ranniku omadega sarnased. Üldse on taimestik siin põhja kohta kuidagi lopsakas. Golfi hoovus vist. Luidetele istutatakse taimi mille nimi eesti keeles on rand-luitekaer ja millel on spetsiifilised juured, mis mingil väga erilisel moel pinnasese haakuvad ja takistavad luidetel tuule ja mere mõjul jalga laskmast. Rahvas elab merega ühes rütmis, neil on buss-paat ja üldse on kogu see elustiil väga nunnu. Lisaks kõigele on siin väga puhas ja inimesi ei vaeva tavapärane gallia ükskõiksus, võib-olla bretooni veri, aga umbes 90 protsenti tänaval vastutulevatest inimestest ütlevad tere.

Palmiga mittelõunamaa
Rannamännid
Muinasjutumaja Locmiquélicis

Ma ei tea, kas ma olen kiirteefoobiast üle saanud, aga vähemalt tean nüüd, et tegelikult ma oskan ja ei pea keset teed peatuma ja nutma hakkama.