Vaktsineerima

Niisiis saan ma vaktsineeritud, sest nüüd said nooremad vanurid ka löögile. Kuna vaktsineerimise käigus teadupärast sisestatakse inimesele vedel kiip ja muudetakse DNAd, siis ma katsuks sealt parima kätte saada ja püüda välja uurida, mis kasu ma peale oluliselt vähema või üldse mitte nakatumise veel võiksin saada. Sest ikka kogu raha eest. Vedela kiibiga on lihte, edaspidi hakkavad Bill Gates ja teised temasugused mehed, lühidalt müstilised “nemad” (vahest isegi Jobs vaatab teispoolsusest, sest eks ole ta ju Billiga suht ühte masti mees) nägema, mida ma näiteks hommikuks söön, kuhu lähen, mis värvi alukad täna jalga panin ja muidu eraelulisi pisiasju. See, ma arvan, tuleb ainult kasuks, sest esiteks ei taha ma ju Billile näidata, et söön hommikusöögiks 4 valgest saiast võileiba paksu lastevorstiviiluga, mille peal omakorda troonib juustuviil ketšupiga ja joon magustatud vahukoorekohvi peale. Sest tervis. Et “neile” paremat muljet jätta, söön edaspidi ehk hommikuks ühe õuna või apelsini ja topsikese maitsestamata jogurtit ökopoest ostetud müsliga. Joogiks tassike rohelist teed. Või klaasike värsket kasemahla. Või mõnd eriti tervislikku jooki, mille olemasolust ma veel ei tea. Pärast (või enne) lähen kohe jooksma, et nad ikkagi näeksid, kui terviseteadlik kodanik ma olen. Mida nad selle teadmisega peale hakkavad on muidugi iseasi. Aluspesu katsun siis ka puhta ja komplektis hoida, sest jällegi, piinlik, näevad muidu veel, et panin rohelised alukad ja punase rinnahoidja. Häbi tapab ära. Ühesõnaga, vedela kiibiga on selge, puhas võit! “Nemad” jälgivad ja mina katsun kabedamalt käia.

DNA muutmisega on väheke teine tera. Sest iga muutust ei saa, mingi kindel hulk on, mida saab ette tellida. Päris kohe vist ka ei muutu, ootama peab natuke. Ja kuipalju muutusi pärast esimest süsti tekib, ei ole ravimiuuringute lühiduse tõttu selgeks saanud. Aga pikas perspektiivis ikkagi tekivad. Ja kas teise süstiga saab esimest tellimust kuidagi korrigeerida ja muuta või ainult juba tellitud koodimuutust tugevdada? Natuke kahju, et ravimiuuringud nii lühidalt on kestnud.

Mida siis üldse tahta. Panen parem kõik kirja, ju peab vaktsineerimiskeskusse eelregistreerimisele minnes osa välja kaapima, sest kui ma nüüd õigesti mäletan, oli igale vaktsineeritavale lubatud 3 vaimset, 3 tervisealast ja 3 füüsiist muutust. Siinkohal on küll kahju, et välismaal elan, Eestis on nii väike ja mõne tuttava tuttava oleks ehk ikkagi kusagilt leidnud, kellelt mingi lisamuutus välja kaubelda.

Alustame vaimsest. Esiteks ma tahaks natukle looglist mõistust ja matemaatilist mõtlemist juurde. Lisaks võiks veel kuni kuuekohaliste arvudega (incl) peast arvutada (ei teagi nüüd miks, aga lihtsalt oleks äge). Siis tahaks tagasi oma keskkooliaegset peaaegu absoluutset mälu. Ja musikaalsus. Andke mulle musikaalsus, ma tahan klaverit mängida. Ja mitte niisama klimberdada, vaid virtuooslikult klaverikontserte ette kanda. Hea oleks iga kuuldud pala kohe veatult järele mängida. Kuulmise järgi. Absoluutne kuulmine – kas see eelnimetatu on absoluutne kuulmine? Muusikakauge inimsena ei teagi nüüd. Pärast DNA kohendamist tahaksin olla musikaalne. Ja joonistada tahaks ja. Surematuid kunistiteoseid luua.

Tervisega on jällegi lihtne – muudame nii, et mitte ühegi tõve tõenäosust minu geneetiline kood ei sisaldaks. See on ju ainult üks muutus? Või ei? Ei vähi, südameseiskumise, insuldi ega mingite sisemiste hädade ohtu. Korrigeerige mu lühinägelikkus ja hoolitsege, et kaugenägelikkust ei tuleks. Või kui just peab, siis pärast seitsmekümnendat eluaastat.

Nüüd aga kõige keerulisem osa – VÄLIMUS. Kõike nad mulle nagunii ei anna. Esmalt tahaksin vanusefriigina muidugi 20 (või 30) aastat nooremat keret, kus pole grammigi lisarasva ega jälgegi tselluliidist. Oot, ja kas niimoodi saate muuta, et ma vananeksin poole aeglasemalt kui teised inimesed. Ei, ei, nii, et üldse ei vananeks, pole vaja … sest teised ümberringi ju vananevad. Või pärast vaktsineerimist enam mitte? Ma tuleksin ka tasapisi järele. Aga mitte liiga kiiresti. Ja aeglane vananaemine, see ei peaks puudutama mitte ainult välimust, vaid ka taasleitud vaimuerksus võiks säilida kõrge vanuseni. 100-aastasena oleks just paslik taas kõrgkooliõpingud ette võtta. Kas midagi klassikalist, näiteks vanakreeka keel? Või kunstiajalugu? Või moodsa ja noortepärase vanurina hoopis korea keel? Ja kultuur.

Siis ma võtaksin endale veel vööni rippuvad kaunid lokid, muudaksin natuke silmade ja huulte kuju (aga ei, mitte palju, inimesed võiksid mu ikka ära tunda, seepärast las silmaärv jääb), pikendaksin kaela ja sõrmi (sest klaver). Väiksemad rinnad. Võtaksin naaaatukene juurde füüsilist vastupidavust ja suutlikkuse mäest üles joosta.

Kõik, kelle veel mingiki kahtlus on jäänud, kas vaktsineerida või mitte, mõelge hästi järele. Millal veel avaneb võimalus iseenda tasuta tuunimiseks. Ja see pole siin mingi lihtviisilne “küüned-juuksed”, vaid total makeover. Ei ole vaja minna saatesse, kus karmi režiimi ja mõnitamise saatel uued hambaproteesid antakse või siit-sealt veidi pekki imetakse. Kas keegi kuskil, mingis telesaates, annab teile juurde mõistust, vaimsust, erinevaid oskusi? Ei. Aga nüüd, üheainsa väikese süstiga on kõik võimalik. Mõelge, inimesed, millise kauni planeedi me saame, kui valdav osa saab vaktsineeritud. Ilusate ja tarkade inimeste planeet. Aga Bill ja teised vaatavad. Jälgivad iga su sammu. Kõlab nagu düstoopia? Samas, miks häbeneda, las nad vaatavad. Mis sellest, mina näiteks olen juba praegu avalik naine, pole mul midagi varjata. Targemaks, tervemaks ja iusamaks muutudes seda enam. Las nad vaatavad. Las näevad. Tunnevad kadedust. Kas NEMAD üldse lasid oma DNAd muuta? Või lõid araks? Ise algusest peale asja juures.

Üks väike aga muidugi on, need kõrvalnähud, noh. Saba, sarved, haldjakõrvad, kabjad. Et on esinenud. Mõni ühel sajast tuhandest, teine miljonist. Oht on küll olemas, aga esinemissagedus pole kuigi suur. Kui tekib, on muidugi jama. Samas ,saab ehk kuidagi eemaldada või midagi. Et vaimsel tasandil tekkinud kõrvalnähte pole jõutud veel uurida? Või et siiriuslased või orionlased hävitavad kõik vaktsineeritud? Aga kes siis üldse järele jääb?

Ahjaa, äkki saaks veidi paremat iseloomu ka?

Raamatutest

Paistab, et aasta lõpus kirjutavad paljud aasta jooksul loetust, suisa süsteemselt, palju raamatuid, palju lehekülgi jne.

Selles osas pole mul eriti midagi pakkuda, aga teen lõpuks ära hoopis selle, et kirjutan raamatutest, mida viimase aasta jooksul tõlkinud olen. Või peaaegu. Olen ammu tahtnud neist kokkuvõtet teha, aga kuidagi on ta jälle niimoodi läinud, et aega ja mida kõike ei ole. Püüan mitte eriti spoilerdada, sest ehk mõni lugeja tahab lugeda. Raamatute tõlkimisega on selline imelik lugu, minul vähemalt, et tõlkides lähed kuidagi hoopis rohkem teksti sisse, isegi tavalisse meelelahutuslikku teksti, seega jääb raamat hoopis paremini meelde. Ja mulle tegelikult meeldivad peaaegu kõik raamatud, kui ma neid tõlgin. Muidugi võtan ka vastu ainult need raamatud, mis minu arvates võiksid endal ka põnevad lugeda olla. Vahel hakkab mõni tegelaskuju küll uskumatult närvidele käima, viimati valminud raamatus oleksin paar korda tahtnud nähvata läbinisti positiivsele tegelesele (autori arvates), et “kule, lõpeta oma mõttetu töölisklassi viha kõige ja kõigi vastu…” Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, tõlkisin raamatu, kus peategelane käis mulle nii aktiivselt närvidele, et kogu aeg oleks tahtnud ta peale röökida: “Millega sa mõtled? Kus su pea on?”

Lihtsalt lugedes ma enamasti niipalju ei samastu. Iga raamatut, mida olen tõlkinud, vist ise ei loeks, aga samas, kui ette sattub, siis ajaviiteks sirviks ikka. Samuti ei loeks ma ilmselt omal algatusel ühtegi enesearenguraamatut (või noh, peaaegu mitte ühtegi), aga kui mõnd sellist tõlgin (võtan neid ikka jutukate vahele), panen vahel mõne mõtte kõrva taha.

Kui kuni viimase ajani oli jutukate tõlkimine mulle peamiselt hobi ja ajaviide, mille eest maksti ka näpuotsatäis raha, siis seoses COVIDi ja sellega seonduva tavatöö kadumise/peatumise/muutumise/issandiseteab millega, sai sellest aastal 2020 osa mu põhitegevusest ja raamatute eest makstav näpuotsatäis muutus sissetuleku osaks. Mis puudutab raamatute eest makstavat vähest raha, siis see on vist ainuke koht, kus ma aru saan, miks ühe töö eest nii vähe makstakse, sest Eesti turg. 1 miljon keelekandjat. Millest me räägime. Rõõmustagem, et meil nii palju raamatuid ilmub. Muidugi peavad nad olema kommertslikud ja tõlkima neid, mis mujal maailmas juba kassahitiks on osutunud. Vahel ma ikka imestan, kuidas kirjastused veepeal püsivad. Nende käest, keda aastatega paremini tundma olen saanud, küsin ka. Enam-vähem seda nad vastavadki, et kommertslik tuleb olla. Sellepärast ma polegi midagi prantsuse keelst saanud väga kaua teha. Kuigi regulaarselt küsin, suisa pinda käin. Nüüd tahaksin eriti tõlkida prantsuskeelset Belgia autorit, kes elab Brüsselis. Et oma koduukse ees, või nii. Aga just hiljuti, praeguse koduriigi kirjandusega tutvudes selgus, et 10 Belgia autorist, “keda kindlasti peaks lugema”, 9 olid hollandikeelsed. Noh, seda keelt ma veel ei oska. Amelie Nothomb oli ainsa prantsuskeelsena välja toodud ja teda on eesti keelde tõlkinud vist mõni selline kirjastus, kellega mul suhted puuduvad. Häbitut enesereklaami tehes ütlen praegu, et ma olen hea ilukirjanduse tõlkija, mul on suurepärane sõnavara ja hea süntaks, ma tajun teose registrit ja meeleolu ning viimase aastaga olen kõige selle vallas kõvasti arenenud. Enam-vähem sama ütles mulle kunagi ka mu ihutoimetaja, Aidi Vallik, kes on ikkagi kirjanik. Siis ajasin nina täitsa uhkelt püsti. Kõige jubedam asi tõlkeraamatu puhul ongi see, kui võõrkeelne süntaks sisse peksab. Sa issanda püha püss, kui palju raamatuid olen selle pärast kõrvale pannud, ei saa noh. Kui loetav lause end ise peas inglise keeleks tagasi pöörab. Ahjaa, kui peaks juhtuma, väga ebatõenäoliselt, aga samas ei või iial teada, et siia sattub mõni kirjastaja, kirjastuse töötaja või keegi muu sama valdkonna inimene, kes on parasjagu mõelnud mõne prantsusekeelse tõlkimisele, siis mul on käsi püsti, “mina, mina!” kuigi enne septembrit mul enam vaba auku pole ja prantsuse keelega läheb pikemalt aega kui inglisega.

Aga lähme nüüd raamatute juurde.

Aasta alguses tõlkisin Pegasusele M.W.Craveni esikkrimka “The Puppet Show”, mis eesti keeles sai lõpuks pealkirjaks “Nukumäng”, see ei olnud minu esimene valik, tahtsin talle hoopis “Marionetid” nimeks panna, “Nukumänguks” sai ta viimaks peamiselt tehnilistel põhustel (ma ei teadnud ka enne, et kaanele mahtumine mõjutab nimevalikut). Aga vahet pole, võib öelda, et heal lapsel mitu nime ja “Don’t charge the book by its cover“. Kaanel iseenesest pole midagi viga. Ja pole ka nimel häda midagi. See oli üks väga hea krimka, autor loob suurepäraselt düsfunktsionaalse uurijate paari, mis on viimasel ajal küll üsna moodsaks muutunud, või vähemalt mingil määral, või vähemalt neis lõputustes krimisarjades, mida ma vaatan. Autistlike joontega superandekas analüütik, kel puudub peaaegu täielikult sotsiaalne lihv ja arusaam, mida millal ja kus öelda, mistõttu ta jätab endast armsa lapsekese mulje, kuigi on vist kusagil kahekümnendate teises pooles. Ja veidike kõrvetada saanud, morn, natuke inmvihkajalike joontega, tugeva õiglustundega, enneaegselt erru läinud inspektor, peitnud end kaugele Cumbria nõmmede keskele. Ja sealsamas esimese raamatu tegevus hargnebki. Ma ei hakka rohkem spoilerdama, ütlen vaid, et raamat väärib lugemist, on põnev, kohati suhteliselt ilge, tegevuskäik teeb vägagi ootamatuid pöördeid. Lõpus jääb üht-teist toredasti õhku rippuma ja annab lootust, et raamat ei jää mitte ainsaks selle uurijatepaari – Poe ja Tilly – looks. Nüüdseks on selgunud, et õnneks mitte ja nende uus lugu mul parasjagu käsil ongi. “Nukumäng” leidis ka tõlke poole pealt positiivset äramärkimist:

Enne seda tegin Heliosele peaaegunaisteka Rosie Walshilt “The Day We Disappeared”, mis eesti keeles saigi nimeks “Päev, mil me kadusime”. Naistekaid ma liiga tihti ei tee ja ülimagusaid pisarakiskujaid mitte iial – ju olen selleks liiga vana ja küüniline – Barbara Cartlandi tõlkijat minust ei saaks. Tubli ja korralik naistekas, puudutas moodsaid teemasid, näiteks vaimse vägivallaga sõltuvussuhet. Kahe tegelase elud jooksid ilusti kõrvuti, erinevad, aga piisavalt huvipakkuvad. See oli ka üks neist raamatutest, kus üks peategelastest vahepeal siiski suhteliselt närvesöövaks muutus ja vahetevahel tahtsin käratada. “Tee silmad lahti! Kuidas sa võid nii LOLL olla?” Aga just selline ta pidi ju olema, muidu poleks süžeeliin saanud joosta nii, nagu ta jooksis. Kui veel hobused ja ratsamaailm ka huvi pakuvad, siis täitsa lugemisväärt. Loodan väga, et kogu see ratustusterminoloogia sai õigesti, ikka küsisin spetsialistidelt ja avastasin, et näed, paar inimest on suisa ratsutussõnastikud teinud diplomi/magistri (vabandust, ei mäleta) tööks. Igal juhul oli neist abi. Siiamaani pole õnneks sattunud ette kriitikat teemal “issand jumal, ta ei tea ju ratsutamsiest mitte midagi, me EI ÜTLE NII…”

Siis tuli vana tuttav Ruth Ware, Briti krimiautor, kelle raamatud olen vist kõik eesti keelde pannud. Mõned on põnevamad ja mõned jälle vähem põnevad, aga üldiselt ta mulle autorina meeldib. Kui ajas tagasi minna on mu enda lemmikud “The Lying Game”, mis saigi eesti keeles nimeks “Valetamismäng”, suuresti sellepärast, et hõlmas muuhulgas veidike vana head borading schooli õhustikku (jahjah, intrnaatkool ja tõlkija ei tohiks ometi võõrkeelseid sõnu kasutada, aga vahel ikka väga tahaks, ükspäev kasutasin toredat sõna “okasioon”, mille peale sõbranna mulle suisa kontrolliva sõnumi saatis, “et sellist sõna ei ole ju olemas?” Ei, muidugi mitte, nagu ka sõnu “end reposeerima” ja “end promeneerima”, mis mu kõnepruugis siiski leiduvad. Kuid tõlgetes jään siiski eestikeelseks.) Ja “Proua Westaway surm”. See viimane oli mu meelest naaaaatukene nagu kaasaegne Jane Eyre, kaasatud oli kuri tädi ja suur vana härrastemaja.

Viimane raamat, sellesuvine tõlge, kandis inglise keels pealkirja “One by One” ja eesti keeles saigi nimeks “Üks teise järel” (vist oli lahkukirjutatult, aga täpselt ei mäleta). Ma arvan, et ta vist platseerubki kolmandale kohale Ruth Ware’i raamatute pingereas mu enda jaoks. Eriti ahvatlev oli minu jaoks see, et tegevus toimus Prantsuse Alpides, suusakuurortis. Ma jumaldan suusatamist ja neid mõnusaid mägikuurorteid. See andis ise mitu plussi ja kuna sealne õhustik on mulle nii tuttav, siis elasin end suusamajja vägagi sisse. Ja avastasin, et me ei kasuta/või meil ei olegi eesti keeles paljusid suusatamisega seotud sõnu. Alguses tahtsin chalet’ jättagi chalet’ks, lõpuks sai sellest siiski arutelude tulemusel proosaline suusamaja, sest “majake” tundus ka kuidagi veider täisteenindusega 10-15 inimest mahutava luksusliku hoone kohta. Jumal tänatud, et mökki ei pidanud ütlema, nagu ka pakuti. Mu meelest on mökki samavähe eesti keelne sõna kui chalet. Vahemärkusena olgu öeldud, et kui tõlkija ja toimetaja kokkuleppele ei jõua, on tõlkija otsus ülimuslik tavaliselt või siis arutatakse kirjastusega. See viimane on mu meelest parim variant, sest ei pea ma ka ennast kõiketeadjaks ja mida rohkem päid ja arvamusi, seda suurem tõenäosus, et viimaks leitakse parim lahendus. See oli üks väheseid raamatuid, kus hakkasin juba keskpaigast õiget inimest mõrtsuklikkuses kahtlustama. Seekord oli autor mõrtsukast ka väga ebameeldiva inimese teinud. Rohkem ei saa öelda, spoilerdan liiga, ehk tahate siiski lugeda.

Äripäeva kirjastusele raamat “Loonshots”, mis jäi ka eesti keeles sama pealkirja kandma ja tähendab, juhul kui keegi ei tea, “pööraseid ideid, mille edusse alguses keegi ei usu, kuid mis pärast mitmeid läbikukkumisi viimaks supereduka läbimurde teevad”. Tuletatud on ta sõnast moonshots mis tähendab kas kosmoselaeva maandumist kuule või ambitsioonikat eesmärki, millest loodetakse palju. Tegelikult oli päris huvitav ja laias laastus, paljude põnevate näidete varal ütles muidugi “et ära anna alla”. Etteruttavalt ütlen, et praegu on mul vastupidiselt pooleli just enesearenguraamat, mis räägib sellest, millal on õige loobuda. Aga edukad inimesed pidavat teadma, millal see õige aeg siis on. Kui valmis, saan teada ja võib-olla oskan isegi kasutada.

Uuele ja veidi teistsorti tööstiiliga kirjastusele Million Mindset tegin esmalt lühikese mõtisklusraamatu, esmaväljalaskeaastaga 1929, pealkirjaga “As A Man Thinketh…”, mis sain nimeks “Nagu inimene mõtleb” ja tuletas mumeelest meelde mõtlemise põhitõdede alused. Igal juhul kuulsin hiljem turismimajandust õppivalt sugulaselt, et nende turismiõppejõud olla arvanud, et see võiks nende erialal kohustusliku kirjanduse hulka kuuluda. Kirjastus olnuks valmis neile allahindlustlki tegema, kui nad neid suurema portsu tahtnuks osta, aga ma ei tea, kas nad haarasid sellest kinni. Ma ütlesin küll … See oli prooviks nii mulle kui kirjastusele, kas koostöö klapib. Tunnistan, et oli asju, mille üle algatuseks veidi vingusin, aga pärast harjusin ja mõnega jäin täitsa nõusse. Teisena sai nendele tehtud juba paksem raamat “The Power of Moments”, mis pidi alguses olema eesti keeles “Hetke jõud”, aga pärast sai ikkagi “Hetkede jõuks” ja käsitleb meeldejäävate hetkede loomist erinevates kontekstides. Ka täitsa selline, kus võib üht-teist kõrvataha panna. See ei ole veel ilmunud.

Vahepeal võtsin kõikide asjade vahele ja tegin puhta seebi “Sanditon”. Suvel jooksis telesari ka ETVs. Jane Austeni alustatud, kuid lõpetamata jäänud ja Briti ajakirjaniku Kate Riordani poolt nüüd lõpetatud õnneliku lõputa Jane Austen. Ajastutruu, kui asjatundjaid uskuda, 19. sajandi esimese poole Inglise kaluriküla muutumine moodsaks kuurordiks, sellega kaasnevad valud ja vaevad, eduelamused ja muidugi armulood. Selles teoses meeldis mulle kõige rohkem kahtlane kasuõe/venna paar, suuresti ka sellepärast, et neid mängisid sarjas nii ilusad inimesed. Peategelane, oma ajastus väga progressiivne noor naine oli küll igati sümpaatne, aga lihtsalt liiga õige. Ja kuidas ta küll kõike teadis ja oskas, ise 17. Nojah, tänapäeval kulub täiskasvanuks saamiseks küll rohkem aega, aga ikkagi … See pole ka veel ilmunud.

Vahetult enne aasta lõppu lõpetasin Rahva Raamatule Emily Giffini teose inglise keelse pealkirjaga “All We Ever Wanted”. Mis ta eesti keeles nimeks saab, pole veel selge, pakkusin toimetajale ja kirjastusele paar varianti mõtlemiseks, sest ei osanud üksipäini otsustada. See oli nüüd selline raamat, et ma soovitaks seda kindlasti teismelistele, kes iga sammu oma elust internetti paiskavad, kuigi see ei olnud noortekas, täiskasvanute liin jooksis ka. Siin tahtisngi ühele positiivsele kangelasele soovitada “oma sinikrae vihast üle saada”. Ilmselt olen liiga vana ja küüniline, aga mulle tundus ikkagi, et halisedes endaskantud kakskümmend viis aastat vana vägistamine ei kvalifitseeru pärisvägistamiseks. Ise tahtsid süütusest vabaneda, ise läksid, ise ütlesid, et teeme … Muidugi oleks poiss pidanud järele jätma, kui ta juba poolel teel oli ja tüdrukul valus hakkas … aga. Ma ei tea. Date rape ehk mingi kvalifikatsiooni järgi. Või on minu peas vägistamine ikkagi see, kui lähed läbi pimeda pargi ja põõsast kargab suusamaskiga tüüp … (okok, ärge kohe kallale tormake, ma päriselt nii primitiivne siiski pole). Ma arvan, et USAs ilmus raamat ka #metoo kõrgperioodil. Kõige mõistlikum tegelane oligi noor tšikk, kellest peol pilditus olekus ebasünnis pilt tehti, mille ümber kogu tegevus keerleski. Ameerika noored on aga väga imelikud – üsna mitu tükki oli pildi kohe ka vanematele saatnud. Nagu WTF? Ma ei kujuta ette, et mu lapsed oleksid saatnud mulle pildi oma sõbrast ebasündsas olekus. Miks? Karakterid olid veidike must-valged, aga ma igal juhul soovitaksin sedaa raamatut oma 20-aastasele tütrele ja noorematele päris kindlasi kohe. Vähemrikutud maailmapildiga, mitte nii küüniline ja noorem täiskasvanu leiaks endale kindlasti ka midagi. Lisaks kõigele räägib raamat ka sellest, kuidas kõikevõitva emaarmastuse toel saab pöörasest ülbikust, kellele jaoks ” maailm on tema auster, sest ta isal on pööraselt pappi” normaalne ja empaatiline inimene.

Ongi vist kõik. nagu näete, jõuab raamatuid tõlkida hoopis vähem kui lugeda ja paraku on regulaarne tõlkimine kõvasti vähendanud mu lugemust, sest kui päev otsa tekstiga töötada, siis on õhtuks tunne, et olen sarja vaatamise ära teeninud. Nüüd on mul siiski kolm raamatut, mis päris kindlasti on plaanis läbi lugeda ja vähemalt ühte neist plaanin kindlasti ka blogis puudutada. See on Eesti tüdruku Eva S’i raamat “I came here to take your job“. Kirjutatud inglise keeles, noore inimese eneseleidmisest, arengust ja hakkamasaamisest (ja kes teab, millest veel, sest lugenud ju pole) Londonis. Paistab olevat populaarne teos, sest Amazonist tellides läheb kuu aega, enne kui kätte saad. Eriti lahe asja juures on, et see tüdruk on mu poja fake poolõde – kui nii võib öelda. Bioloogilise isa elukaaslase tütar esimesest abielust. Nagu Ladina-Ameerika seebis.

Tõlkimine on vähendanud ka blogikirjutamise indu, paistab mulle, sest teataval määral saab ju kirjutamisvajadus ka ilukirjandusliku teksti tõlkimisega rahuldatud. Selles osas tahaksin küll end parandada. Eriti pärast selle artikli lugemist:

https://kultuur.err.ee/1082249/siiski-mitte-taiesti-harilik-biblionaut-intervjuu-berit-kaschaniga

Kavatsen siit üsna mitut näpunäidet kasutada, aga jah, kirju nimestele, kellega suhted pingelised – ei pea olema armu, vaid ka igasugused muud – siit blogist leidma ei hakka. Mulle tundub see küll hea võimalus suhe omas peas selgeks mõelda, aga et see päriselt toimiks, tuleb end ilmselt nii alasti kiskuda, et see pole kellegi teise silmadele mõeldud. Küll aga mõtisklen, kas mitte alustada järjejuttu Klaarikast, kelle prototüüp on mu tutvuskonnas olemas, ainult pean siis välja mõtlema, kuidas saaks nii, et ma Klaarika suhtes liiga irooniline poleks.

Tuli ikka välja kotist …

Ohjaa, üleeile vaatasin, et ei saa vedama, aga täna hoopis ei saa pidama. Harilik eestlase värk. Lõpuks ometi on ärganud WVSK raskekahurvägi ja asunud mind maha materdama. Ma endameelest ei lausunud kordagi, et artikkel, millest mu postitus lähtub, tahab jõule ÄRA KEELATA. Küll aga jäi minu jaoks ridade vahelt kõlama passiiv-agressiivne lähenemine kõigele, mis veidigi traditsioonilist jõulu meenutab. No sa issanda püha püss, las inimesed olla. Ma olen nüüd veits tigedaks aetud ja ei kavatsegi kõigist poliitkorrektsetest reeglitest kinni pidada. Sest see on minu blogi, nagu minu kodu ja ma ütlen siin, mida tahan. Minu privileegipimeduses süüdistamine on veidi liialdatud, sest mu pere on piisavalt düsfunktsionaalne. Otsustage ise: ma olin üksik-, suisa vallasema, minu poja lapsendas täiskasvanuna mu endine elukaaslane, mul on lapsendatud tütar, kes tuli meile 14-aastaselt, keda mu endine elukaaslane aga ei lapsendanud ja kellest ka eriti ei hoolinud. Et asja veel keerulisemaks teha, siis suhtleb mu poeg ka oma bioloogilise isaga ehk siis mu pojal on kaks isa, aga tütrel mitte ühtegi ja nii mina kui poeg oleme heas läbisaamises poja bioloogilise isa uue elukaaslase ning tema tütardega nii poja bioloogilise isa, kui eelmise abielu omade. Ja bioloogilse isa emaga. Aga eksiga, kes poja lapsendas mul läbisaamine puudub. Samas, ta vanemad paluvad pojal alati mind tervitada (salaja). Eksi vanematele on ka mu tütar väga armas. Kui jätta välja see, et mu enda vanemad on olnud üle poolesaja aasta abielus, siis rohkem traditsioonilist ei leia. Ja pikast abielust ja kõrgest vanusest hoolimata suhtuvad äärmise tolerantsusega kõigisse neisse “kõrvalekalletesse”. Või leiate?

Ja nagu arvas noor kolleeg, et kehakaaluteema puhul nimetet artiklis jooksin lati alt läbi, siis ütlen – ei jooksnud. Jah, ma ei arva, et lausrasvumist peaks body positivity egiidi all propageerima. Solvugu lumehelbeskond, kui soovib. Ma muidugi ei ründa kellegi õigust kaaluda justnimelt niipalju nagu ta soovib, lihtsalt tahan öelda, et seda poleks vaja propageerida. Nagu ka liigset kõhnust mitte.

Lisaks arvan veel, et lapsepõlvetraumadest tuleks ükskord üle saada, nagu ütleb mu vaimne ema, “lõputult ei saa nutta, et sul polnud kollast vanniparti.” Ei saa jah – võta otsus vastu, otsi abi, kui vaja, ja hakka elama. Sinu elu on sinu enese kätes. Alati on muidugi võimalus mitte otsustada, mitte abi otsida, mitte elama hakata vaid nurgas nutta. Inimene on oma valikutes vaba.

Et vinti veel üle keerata, ütlen veel, et ma ei saa aru (ega tahagi saada) neist naistest, kes 3579. korda vägivaldse mehe juurde tagasi lähevad ja halisevad, et midagi ei ole teha. On, alati on, kõik algab tahtmisest. Iseenda tahtmisest, iseenda tegutsemisest. Lugupidamisest iseenda vastu. Mitte teistest. Minu/sinu elu on minu/sinu kätes. Alati. Vähem vingu, rohkem tegusid.

Kuigi ma selle postituse järgi paistan ilmselt märatsev … issand, ma ei teagi, kes, aga noh, sellest hoolimata ei arva ma nii, nagu mulle vastuseks pakuti (FB VWSK lõimest, tegelikult see oli siiski Anonüümsete tolerastide lõimest, vist):

Black Lives Matter versus Ah et valged inimesed ei tohigi enam elada?!

Vikerkaareperekond on samuti perekond versus Ah et heteropered polegi enam pered?!

Naised on kah inimesed versus Ah mehed peaksid siis nüüd välja surema väh?

Jõulud võivad olla inimestele suur katsumus versus Ärge mõnitage traditsioonilist jõulu!

Olen kõikide esimeste lausejuppide poolt, lauseosad, mis algavad sõnaga versus on kahjuks mõttetult pillutud, suhteliselt ebaintelligentsed loosungid, mis ei anna alust mõtestatud aruteluks. Muidugi võib olla, et sain alles nüüd aru grupi olemusest – leida midagi, mille vastu võidelda. Ja kui ei leia, siis see luua. Ja ma ei öelnud oma postituses isegi “ärge mõnitage traditsioonilist jõulu”, vaid lihtsalt seda, et hoolimata kõigist ebatraditsioonilistest lähenemistest peaks jätma väikese nurgakese, kus ei peaks end halvasti tundma ka need inimesed, kes tahavad mõnd jõuludega seotud traditsiooni järgida. Seda polnud artiklis otsesõnu taunitud, aga mulle vaatas küll passiiv-agressiivselt nii mõnegi rea vahelt vastu. Aga ilmselt samamoodi vaatas minu vastupostitusest soovijale vastu see, et mulle kõlbab vaid traditsiooniline jõul. Mida ma kindlasti öelda ei tahtnud ja ausõna, ma isegi ei mäleta, millal viimati laiendatud perega klassikalise jõululaua ääres istusin. Õeluseuss minus lisab kohe, et mitte sellepärast, et mind seal mõnitataks või midagi, aga lihtsalt pole tekkinud okasiooni. Kui tekib, lähen meeleldi ja võtan oma kodus vastu, olles enne pool päeva peenemaid roogi valmistanud. Ja ei mõnita oma jõululauaääres kedagi. Kogu oma suures privilegipimeduses.

Jah, kõlab veits agressiivselt võib-olla ja natuke üle vindi, aga tahtsingi, meelega. Minu blogi, minu reeglid.

Mõtlesin, et lasin kassi kotist välja, aga …

… paistab, et ei midagi. Või on alles liiga varane jõuluhommmik. Meil siin paistab päike ja pean end vist jalutama vedama, et eilne mõõdukas õgimisorgia maha kõndida (väga põlastusväärne, see mahakõndimise osa). Üldiselt kommenteerin ma FBs harva ja VWSKs mitte kunagi. Olen endaga kokku leppinud, osalt seetõttu, et “kui midagi head pole öelda, pole vajagi midagi öelda” ja teisalt seetõttu, et ei taha saagi käima tõmmata. Ma tõepoolest ei viitsi sotsiaalmeedias lahinguid lüüa teemal kas koroonavaktsiiniga süstitakse meisse vedel kiip või mitte, kes võib abielluda või kui nõme on Eesti praegune valitsus. Loomulikutl olen kindlalt veendunud, et ei süstita, abielluda võivad kõik, kes soovivad ja praegune valitsus eesotsas isa-poja püha duoga ongi väga nõme. Ja pärast abordivastestele raha eraldamisest lugemist kaalun tõsiselt, kas mitte Belgia maksumaksjaks hakata (ma elan nagunii siin). Aga mis sellest kogu aeg heietada ja endameelest üha vaimukamaid/teravamaid/nutikamaid kommentaare lõputult netiavarustesse paisata. On nagu on. Lõputust vaimutsemisest midagi paremaks nagunii ei lähe. Täna aga sattusin lugema seda artiklit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-joulud-ule-elada/?fbclid=IwAR1Yv_NER48WbLMHVB4GsKAOG3osOqD_W6sU78ny_t1R5eeSDX9QwXndsUw

Niisama toanurgake, sest mõni on mult kodu pilte küsinud. Võiksin ju öelda, et siin ma kirjutan oma surematuid postitusi, aga ei, neid kirjutan ikka diivanil.


Ja kuigi autor alustab sõnadega, et talle üldiselt jõulud meeldivad, jääb edaspidi ridade vahelt
kõlama passiiv-agressiivne ründav alatoon kõige traditsioonilise vastu. See nagu ei tohikski meeldida. Aga võib-olla mõni naissoost pereliige, ema/vanaema, tütar jne ei pea vaaritamist ja toidu lauale kandmist mitte oma rolliks ega kohustuseks, vaid see suisa meeldib talle? Kui ta rõõmustab selle üle, et saab oma peret, sõpru, lähedasi kostitada? Kas selle üle rõõmustamine on ka kuidagi valeks muutunud? Ka siis, kui keegi teda toitude valmistamisel ei aita? Igaüks ei tahagi kedagi segama.

Järgmine koht: mõni naine kurdab, et koogisöömine ei mõju keskkohale hästi. MIKS tema ei või seda kurta? Miks ta peab tahtma paks olla? Miks tema arusaam oma kehast ei tohi olla selline nagu talle meeldib? Ma mõistan, et body-positivity kui kontseptsioon on omal kohal, aga samas ülevoolavat paks lasu olemist ei ole ka vaja propageerida. Et kaalu 200 kilo, aga armasta end just sellisena nagu oled. See ei ole mumeelest enam positiivsuse vaid lihtviisiliselt tervisele igatpidi ohtliku rasvumise propageerimine. Las 5 (v õi isegi 10) kilo ülekaalu olla, selle pärast ei pea hulluks minema (kui keegi tahab, siis aga jälle tohib), aga kuulutada, et “sööge palju tahate ja võtke maailmas rohkem ruumi” on tegelikult üsna lühinägelik. Ma olen täiesti veendunud (ja pekske, palju soovite), et suhtliselt normaalkaalulise minu mõõdukas suitsetamine ja normaalne veinijoomine on mu tervisele kordi vähem kahjulikud, kui oleks pidev sadade lisakilode kaasakandmine (liigesed, rasvunud siseelundid, süda, vereõhk jnejne). Oma saba kergitades lisan veel, et käin palju jala ja tegelen regulaarselt joogaga. Muidugi ma ei arva, et kehakaal kui niisugunne peaks olema suuremas seltskonnas üldine vestlusteema, alati on inimesi (yours truly included) kes sellest rääkida ei taha. Aga kui inimene iseenda kohta mingi lausekese poetab, pole vaja teda otsekohe materdama hakata (ma ei saanudki nüüd aru, kas autor ütleski seda neile või pigem mõtles). Ja maailmas rohkem ruumi võtta pole sugugi mõstlik, ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast lähtudes.

Äkki mõni mees (või ka naine) tahab metsast kuuske tuua (kuigi ma isiklikult eelistaksin kunstkuuske, et puid jääks metsa rohkem). Saagida, lõhkuda vedada … LAS TA SIIS TEEB SEDA. Koos lastega on see ju kena perekondlik ettevõtmine? Või laspelapsed vanavanematega? Toredad mälestused?

Ja see joomise asi. Jah, minu meelest on täiskarskus õudsalt nõme ja pidu (ning mitte ainult pidu) lauale kuulub ka vein. Aga ma ei käi kusagil kuulutamas, et “mitte juua on väga nõme”. Hea küll, siin praegu, jah, aga see on minu blogi ja siin ma võin midaiganes arvata. Samas “mina tavaliselt hakkan loengut pidama” on ikkagi ülinõme reageering küsimusele, “miks sa ei joo?” kuigi ma möönan, et küsimus on ka nõme, indeed. Tõsi ta on, et pole vaja ronida teise inimese eelistuste sfääri, aga enamasti mõistlikus koguses alkoholi tarvitavad normaalsed inimesed ei kipu teist veenma, et “ikka peaks jooma”. Küll aga tunnevad arusaamatul põhjusel karsked (mitte alati, eile kohtasin väga toredat noort naisterahvast, kes ütles, et ta on väga igav ja joob vett ja teed. Fair enough, rohkem sellest juttu ei tehtud) kuidagi õigust, soovi ja kohustust loengut pidada. Või tekitada tunde, et peaks oma veinijoomist kuidagi põhjendama. MINA ei taha seda kuulata. Mul on õigus oma inimõigust (veini) rahulikult ilma loenguta nautida. Ja oh õudust, kui ma veel soovin vahetevahel sigareti süüdata – siis on mul õigus ka seda ilma kellegi loengut kuulamata teha. See on minu võõrandamatu inimõigus, miks ükski võitleja sellest kusagil ei räägi? Jah, minu lemmikajastu on kahe maailmasõna vahele jääv ja natuke vist ka teise maailmasõjajärgne aeg, kui peod olid peod (ei, ma ei olnud kohal, kahjuks, aga sellisad nagu ma raamatutest loen, nagu Suur Gatsby ja Hemingway ja Francoise Sagan ja noh, veel igasuguseid teisi. Natuke oli seal muidugi järgmise sõja ähvardavat eelaimdust, aga võib-olla just sellepärast elu oligi selline oli ja pidutseti nagu homset ei oleks. Ma oleksin tahtnud seal olla. Ehk siis seal kus meid ei ole on rohi ikkagi rohelisem). Praegu on kõik veidi steriilne. Ja mulle see ei meeldi. Aga ma olen muidugi vana ka :-).

Mis ma siis nüüd õige öelda tahan – ilmselt vist seda, et ärme viskame last koos pesuveega välja. Ehk siis, loomulikult on kõigil õigus veeta oma aega nii, kuidas ta tahab, seal kus ta tahab ja kellega tahab, aga pole vaja ei otse ega varjatult, ridade vahelt, halvustada inimesi, kes vahel tahavad teha asju traditsioonilist moodi. Varsti on hoopis see harvaesinev ja elitaarne. Kui mittediskrimineerida, siis mittedikrimineerida!

Vahepeal vaatasin ka soovitatud instagrammikontosid ja mismõttes soovitatakse vastat viisakalt: “pole sinu asi.” “Pole sinu asi” ei saa olla viisakas, sest väljend iseenesest on ebaviisakas, küll aga võiks öelda, “ma ei pea oma valikud põhjendama.” Mulle isiklikult ei meeldi, kui maailm muutub selliseks, et kogu aeg nähvataks ja kähvatakse ja viisakus kaob üldse ära. Ise vist ütleksin midagi sellist, et “vabandage, aga ma ei pea oma eelistusi põhjendama.” Et endast mitte maailma kõige hullema vingunina muljet jätta, siis ütlen, et olen autoriga 100% nõus sellega, mis puudutab lastekasvatust ja selle kohta käivaid küsimusi. Minu laps, minu reeglid. Samas laps võiks ikka enam-vähem normaalselt käituda, kui ta minu oma on. Kuigi ka neile küsimustele ma “pole sinu asi ” ei vastaks, vaid ütleksingi, et minu laps minu reeglid. Kui kõndimise/rääkimise/ mille iganes kohta küsitaks, vastaksin ilmselt, et ta ei taha/ei viitsi/ma pole plaaninud sundida. Mäletan väga hästi, kui aastakümneid tagasi ühel perekondlikul olengul üks mu tädi, keda ise lapsena pööraselt kartsin, tuli välja oma tavalise “aga ma võtan G enda juurde natukeseks ajaks, küll siis hakkab hästi käituma”-jutga, mida mina oma lapsepõlves kartsin, teatasin lihtsalt, aga viisakalt, “kahjuks pole võimalik, ma ei anna.” Case closed! Igaks juhuks ütlen, et mingied lapsepõlvetraumasid mul ega pojal sellest ei ole (sest tundub ka, et viimasel ajal ikkagi peab olema ja kui ei ole, siis otsime). Juba mõnda aega räägivad vanemad inimesed, jällegi teatava põlastusega, “lumehelbekestest” kellele ei tohi midagi öelda, kohe solvuvad. Minule pigem jääb mulje, et lumehelbekesed tohivad kõike öelda (sest sa pead mind aktsepteerima sellisena nagu ma olen, ka ebaviisakana) ja juhtida tähelepanu kõikidele asjadele, mis neile igaks juhukski solvavad on või solvuvad nad kellegi teise eest (äkki ta ei taha jõulurooga teha, aga pere/mees/naine sunnib, ma olen igaks juhuks tema pärast solvunud, kuigi jätsin igaks juhuks müstilise “tema” käest küsimata, sest muidu saan äkki teada, et ta tahab ja siis, oh häda, kuidas siis tema eest solvunud saaksin olla). Aga kui keegi juhumisi ütleb midagi, millega lumehelbekese seisukoht ei kattu, siis on kuri karjas. Samas, kui aus olla, mulle see lumehelbeksestks kvalifitseerimine üldse eriti ei meeldi, aga mis teha, keegi on selle välja mõelnud ja las ta siis pealegi olla.

Koledad pildid

Need on väga koledad pildid. Kvaliteedilt, sest nad on harilikud telefoniklõpsud, aga pole olnud siiamaani aega ega viitsimist omadada oskus, kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Kuigi samas tahaksin, et mu pildid oleksid paremad. Küll jõuab, millalgi.

Aga ega need polegi klantspildiks mõeldud, neil on praktiline funktsioon illustreerida seda, mida ma täna tahan öelda. Mõlemad pildid on tehtud jaluskäigu ajal ja kui ma seda konna seal teeääres istumas nägin … See konnaga pilt on tegelikult kurb. Kohe nii kurb, et tahaksin veidike nutta, kuigi ma pole üldse nutunaine ja nutan umbes 3 korda aastas (väga halb) ja siis ka peamiselt vihast või enesehaletsusest. Vahel harva nutan imelike kohtade peal filmides ka. Aga mitte seal, kus pisarat kisutakse, selleks olen ilmselgelt liiga vana ja küüniline.

See konn istus tee peal maas, suhteliselt lähedal kohale, kus prügiautod oma laadungi maha panevad. Kas ta oli autost kukkunud või oli mõni haleda südamega prügimees ta sinna istuma seadnud, kes teab. Lootuses, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mina muuseas loodan ka, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mul on mänguasjadega, kellel silmad peas, oma teema. Nende kohta kasutatakse täiesti kindlalt isikulist asesõna “kes” või “tema” ja ära visata neid ei saa. Miks ma ise ei korjanud – noh, sest tegelikult ma ei taha, et mul oleks kodus veel rohkem lisakola, olgu või silmadega konn. Mul on nagunii karvane jänes ja põder. Ja mulle isegi ei meeldi karvased mänguasjad. Aga ma loodan, et keegi ta kaasa võtab. Võib-olla lähen homme teda jälle vaatama, kes teab. Lootes, et keegi on ta kaasa võtnud. Ja kui ei ole, ei või iial teada …

Teine pilt on tehtud tühjas kaubanduskeskuses. Siin Brüsselis on need kinni, aga mingid poed võivad lahti olla, ka siis, kui asuvad kaubanduskeskuses, näiteks apteegid, raamatupoed, DIY-poed. Tavaolukorras mulle kaubanduskeskused ei meeldi. Kui seal on kõik need inimesed, kes ärritavalt ringi sebivad. Käin kähku ära ja katsun jälle välja saada. Praegu aga, tühjas majas ühest lahtiolevast poest teiseni jalutada on päris tore. Ausalt, mulle meeldiks, kui kaubanduskeskused jääksid jõuluni kinni. Ja Eestis ka kinni pandaks. Kui sunniviisiliselt jääks ära see totakas “Xmas shopping” ja inimesed oleksid sunnitudki vähem tarbima. Samas tarbida saab ju ikka, sest kõik on kolinud internetti. Ehk siis ilma ei jää, kui vaja ja keegi ei saa väita, et on rikutud tema inimõigust mõõdutundetult räpsu kokku ahmida. Aga ehk oleks vähem seda massipsühhoosis ringijooksmist, et saaks “jõuluostud” ikka tehtud. Misasi on üldse “jõuluost? ” Kaupmeeste võimalus vabaneda mõttetust rämpsust, sest enne jõule ostavad inimesed massilise hulluse käigus kõik ära. Nõme, if you ask me. Kunagi, nii umbes 20 aastata tagasi töötasin Pärnus tollal populaarses, nüüdseks kadunud hulgimüügifirmas Neptun ja täpselt nii tehtigi. Enne jõule korraldati jõulumüük – ja sa püha püss, mida sinna kõik pandi. Ja mis sealt kõik ära osteti.

Ma pole kunagi suurem asi jõuluostude sooritaja olnud ja kingitustega olen ka vilets, saavad lapsed, vahel ka vanemad, näiteks sel aastal, kuna suure tõenäosusega nende juurde ei lähe, olgu siis väike meelespea posti teel – aga see on ka kõik. Ma ei vihka midagi, sest olen küpses eas täiskasvanud inimene ega hakka nii tugevat emotsiooni kulutama, aga see lõputu “tõin sulle väikese jõulukingituse ka” on õudne. Ise ei vii kunagi, aga kui teised teevad, tekib vahel (süü) tunne, et oleks ehk pidanud. Seega, mina ootaksin teistsuguseid jõule, kinniste kaubanduskeskustega jõule. Kaunistusi, tuld, kella ja vilet, olgu rohkemgi, aga poed kinni. Ei, ma ei hakka rääkima, et tehke selle asemel lähedastega koos midagi muud (kui jõlkuge kaubakeskustes) või valmistage kingitus ise (need võivad ka päris hirmsad olla). Esiteks on need nii leierdatud klišeed, et piinlik hakkab ja teiseks peaks iga tervemõistuslik isik seda niigi mõistma. Kaubanduskeskuses jõlkumise asemel kogunege maitsva ja dekadentliku laua taha, nautige veini ja toitu, filosofeeriga ja tehke maailma paremaks. See üksildane õnnetu konn sümboliseerigu, et “sic transit gloria mundi” ja ese, mis täna maailmavajalikuks osutus, võib juba homme prügimäe ukse taga oma lõppu oodata. Ja seda, armsad lugejad, räägib teile endine shoppamissõltlane, kes peab endale vähemalt kord nädalas meenutama, et “sul on umbes kolm väga sellesarnast seelikut, sa ei vaja neljandat, pealegi veedad sa hetkel 80 % oma päevadest kodus” või “pole vaja kirjutada Vivian Vau kingapoodi ja küsida, kas alltoodud saapaid 41 on ja kas Belgiasse saadate. Saapapildid võtsin Viviani FB lehelt, aga need olid seal vabalt allalaaditavad ja võib-olla keegi tormab neid nüüd minu asemel ostma.

Igasugust loba

See postitus läheb nüüd igasse suunda lappama ja räägib veidike aegunud, kuid samas igihaljastest teemadest, aga kuna ma pole nii kaua midagi kirjutanud ja poolikult ta ootel oli, siis las saab pealegi avalikuks – vähemalt pole koroonast.

Esialgse postituse pealkiri: Me peame rääkima Aivarist ja Matist ja Antsust ja Heinost ja võib-olla isegi Kevinist…

Ammu pole viitsinud Eesti ühiskonda raputavatel veeklaasitormiteemadel sõna võtta. Ega see Aivar Mäe asigi mind esialgu eriti ei liigutanud. Harilik Heino mögiseb, hea, et keegi võttis vaevaks asja päevavalgele tirida, mõtlesin esimest artiklit lugedes passiivselt. Jah, mina usun küll kõike, mida talle süüks pannakse. Vanuse ja põlvkondliku kuuluvuse järgi peaksin olema just selles kategoorias, kes tormab AMi kaitsele, viskab „peent“ nalja teemal, „mind pole kunagi ahistatud, kas peaksin end puudutatuna tundma.“  Aga paraku ei. Ega ma poleks ilmselt viitsinudki sõna võtta, aga kui ilmus Jelena Skulskaja sõnavõtt (mida ma lõpuni ei saanud lugeda, sest maksumüür ja koonerlus :-), ja kõik need vastukajad, kus inimesed, suures osas naised (loe: sookaaslased) JSi kivide, võiks suisa öelda rändrahnudega loopima hakkasid, tabas mindki soov sulge haarata. Ühest küljest selleks, et öelda, et ma olen JSi poolt ja AMi vastu, et ma arvan, et JS on 3759 korda intelligentsem kui AM ja teisest küljest selleks, et avaldada avalikult uskumatut hämmastust selle kohta, kui palju õelust ja viha, puhast, varjatud ja rohelise kadedusega segatud viha meie endi keskel pulbitseb. Kui kurjad ja õelad on keskealised naised teise keskealise naise vastu, kui varmad arvama, „ta ei saanud tähelepanu“ jnjnejne. Kas nad tõesti ei näe selle väikese mättakese otsast kaugemale? Tähelepanu, ka vastassoo oma, eriti meeldiva vastassoo esindaja oma on loomulikult vajalik, aga kuidas, kuidas ometi ei suudeta näha kaugemale väiklasest tähelepanuvajadusest. Ma ei tunne ei AMi ega JSi isiklikult (kuigi ma AMi u 20 aastat tagasi ühe sõbranna pulmas nägin – ega ma tast palju ei mäleta, aga paras onu Heino oli). Samas olen veendunud, et JS ja AM mängivad erinevates liigades. AM on onu Heino, keelan-käsin-poon-ja-lasen, teen, mis tahan tüüpi juht ja ülemus. Võib-olla tal on head juhi omadused, või on ta Estoniale mida iganes vajalikku välja ajanud, aga tema juhtimisstiil ja strateegia ei pruugi olla vastuvõetavad.  Joviaalne käitumine ka mitte. JS aga on minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt Vene intelligentsi esindaja, võib-olla mitu põlve (pikalt ei viitsinud otsida, aga isa oli Vene kirjanik ja tütar Peterburis kostüümiajaloo õppejõud ja moeajakirjanik).  Midagi ei ole teha, ma arvan, et küpses keskeas intelligentne daam ei vaja AMi mörisevat, seksuaalse alatooniga tähelepanu (tähendab … kes vajaks???)

Teine asi, mida tahtsin puudutada, on ahistamine kui niisugune. Ahistamise kontseptsioon. Jätame praegu selle kõrvale, et 20 aastat tagasi oli teist moodi. Jah, oligi, aga uus aeg, uued kombed. Arenemisvõimeline inimene läheb ajaga kaasa. Aastakümnetetaguste üksikjuhtude päevavalgele tirimist ei pea ma vajalikuks, samas kui aastakümnete jooksul pole midagi muutunud, siis pean. Ah jaa, AM, kelle tööleping on esmalt kaheks kuuks peatatud võiks minna nüüd kaheks kuuks parandus-või ümberkasvamiskoolitusele. „Lugupidav käitumine kolleegide ja kaaskondsete suhtes.“ Või midagi sarnast.

Aga ahistamine. Defineeri ahistamine. Ongi väga raske. Mõned minust enesest lähtuvad näited. Esmapilgul võiksin ma minna kaasa kõikide nende keskealiste naiste kisakooriga, kes kurdavad, et neid pole kunagi elus ahistatud ja appi, mis nüüd õige saab ja kas peaks end kuidagi valesti tundma. Aga … kui ma nüüd veidi tähelepanelikumalt oma lapsepõlve, varast ja mitte nii varast noorust vaatan, siis palun … pole mul mingit õigust ahistamise puudumise üle kurta.

Esimene ahistaja oli kindlasti mu oma vanaema. Koos sõbrannadega.

Jalutab vanaema lapselaste ehk siis minu ja vennaga. Mina olen pikkade pruunide juuste ja pruunide silmadega pikk tüdruk. Vend on blondide lokkide ja siniste silmadega kidurakasvuline laps. Tuleb sõbranna. „Oh, see teine oleks võinud ikka tüdruk olla…“ – „Jah,“ õhkab vanaema. Mis te arvate, kui kaua ma arvasin, et ainult blondid ja lühikesed kõlbavad tüdrukuks?

Ahistaja number kaks: isa. Mina, kolmas klass, loen ajalehest „vastuvõtukatsed koreograafiakooli.“ Arvan, et võiksin ju ka minna. (Noh, loomulikult olnuks see võimatu olnud, aga…). Isa: „Sa oled baleriiniks liiga pikk.“ Järgnesid samalaadsed märkused iluuisutamise trenni kohta (kus ma olin väga hea): sa oled iluuisutajaks liiga pikk.

Kui kaua ma vihkasin oma pikka kasvu?  – Kaua.

Siis kasvasid rinnad. Jajah, kõikidel tüdrukutel kasvavad, aga mul kasvasid suured. Ja enne veel, kui kere mingitki muud naiselikku kuju hakkas omandama. Mis te arvate, kas klassivennad (ja vanema klassi poisid) püüdsid trepil trügides kogemata vastu minna? Kas see meeldis mulle? Ega ma neid kasvuvaevades poisse ei süüdista, aga mul oli a) valus ja b) see tundus nii alandav. Aga kas keegi kujutanuks vanal heal nõukaajal selleteemalist kaebamist ette? Ja mida see õps pidanuks tegema? Kuigi meil oli alates neljandast klassis imetore klassijuhataja, aga ma tõesti ei kujuta ette, mida ta oleks teha saanud, kui häbitunnet maha surudes oleksin „ära kaevanud“.  Ja kas saab seda üldse defineerida ahistamisena? Aga mingi tund oleks võinud siiski olla, kus tärkavatele mehehakatistele oleks muuhulgas õpetatud, et „ära puudu klassiõe arenevat rinda. Tal on valus ja see on ebaviisakas. Kasvad suureks (või suisa enne), tulevad ka olukorrad, kus on võimalik ja kohane.

Kui ma olin juba vanem (16-17-18) ja veel pikem ja ikka rinnakas, siis pidin pidevalt kannatama kompleksides vaevlevate lühikeste mehehakatiste ebameeldivaid lähenemiskatseid. Ja kui ma nad oma ülihäbelikul moel tagasi lükkasin, siis mõnitamist, ikka kasvu pärast.

Mul kulus aastakümneid, et aru saada, et tegelikult on pikkusel terve rida eeliseid. Ja kui hiljuti vestluses kahekümne kahe aastase pojaga selgus, et ta eelistab brünette blondidele ja „pikem võiks tüdruk ka olla, muidu käi nagu noorema õega väljas“, pidin ausalt nentima, et mul on rõõm kõikide tema põlvkonna pikkade tüdrukute pärast, sest mina elasin vähemalt kahekümne viie aastaseks, teades, et ainuke vastuvõetav naisetüüp on „lühike ja heleda peaga“. Noh, õnneks on järgmised 25 eluaastat tõestanud, et siiski mitte.

Ja et ei jääks muljet, et olen kohtavalt seksuaalselt ahistatud ja siin sellega tähelepanu ja kaastunnet norin (ei, ausõna, ei) , siis olgu öeldud, et olen kunagi esitanud vägagi ametliku kaebuse tööalase ahistamise pärast. Ja mis te arvate, kes võitis? Igal juhul mitte mina. Pikas perspektiivis ei juhtunud kellelegi tööalaselt midagi pöördumatult halba, aga halvav hirm ja ärevus saatis mind mõnes töises situatsioonis nii mõnegi aasta. Ja pärssis professionaalset pädevust. Aga see on nüüd õnneks ajaloo hämarusse vajunud.

Mõned teistlaadi näited ka. Kindlasti oli minupoolne ahistamine, kui käisin noore ja kabedana oma esimestel tõlketöödel seelikus, mida hädapäraselt vööks võis nimetada. Ja Kaitseliidu peastaabis inglise keelt õpetades kandsin nii lühikesi lühkareid, millistega praegu isegi üksi kodus ei söandaks ringi käia. Aga seal ei ahistanud mind keegi. Tollased kaitsejõudude tüübid, nii noored kui vanad, olid väärikad ohvitserid, alati viisakad, sõltumata sellest, mil viisil nende inglise keele õps täna tundi on tulnud. Ja kui sa ikkagi future perfect continious in the past’ist  vähimalgi määral ei huvitu, on õpsi jalad sama hea ajaviide, kui mistahes teine. Kui olid, siis mina igal juhul ei märganud. Tagantjärele mõeldes on enda pärast isegi pisut piinlik. Eriti selle päeva pärast, mil olematuid lühkareid täiendas suurte aukudega heegeldatud crop top.

Kunagi, taas tõlkekatsetuste algaegadel, kui tarnelepingu läbirääkimiste vahepeal arvas Eesti osapool, et tuleks teha nilbe nali ja mina peaksin seda tõlkima, ütlesin, et „ma naisterahvana ei saa seda teha:“ Pool oli mõistlik ja nõustus vaidlemata.

Tegelikult olen isegi siinses kirjatükis mitu korda ahistanud, rääkides lühikasvulistest mehehakatistest. Kui keegi peaks end puudutatuna tundma, siis palun vabandust.

Lõpetuseks olgu öeldud, et võitlevaks feministiks pole ma end iial pidanud, sooline võrdõiguslikkus on mu meelest nii elementaarne, et pole põhjust vahetpidamata tonti otsida, sealt kus pole (kusjuures just lugesin Guardianist, et Londonis avati feminismi ema mälestuskuju ja ta oli seal puhta alasti). Aga kui mulle on parasjagu kasulikum olla naine, siis seda ka hea meelega olen. Kui hiljuti sõbranna juurest lahkusin ja tema äsjaabiellutud abikaas sõbrannadele koridoris mantlid selga aitas, mis te arvate, kas hakkasin vastu rabelema ja võitlema, et „kas sa arvad,  et ma ise ei saa mantlit selga“? Ei hakanud, vastupidi, olin ülimeeldivalt üllatunud ja pidin sõbrannat mehevaliku eest komplimenteerima. Mitte et ta seda enne poleks teadnud.

Kui juba on lobisemiseks läinud, siis tahaksin lühidalt nimetada ka seda, et viimasel ajal olen täheldanud, et õudselt moodne on miski seltskonna naisterahvaste hulgas kiidelda, kuidas neil pole „üldse aega enda eest hoolitsemiseks ja ega tegelt ei viitsi ka, mis vahet seal on.“ Millele ma ei vaevuks mingit tähelepanu pöörama, aga väga sageli järgneb sellele pool-kriitiline või passiiv-agressiivne märkus stiilis „kodus oled nii ilusti riides“, „peab ikka vaba aeg olema“, „ma ei mäleta, millal viimati ripsmetušši kasutasin.“  Sellele kõigele tahaksin reageerida oma vaimse ema vanaema sõnadega „ma ei saa ümbritsevaid inimesi oma korratu välimusega solvata.“ Sedalaadi suhtumist võiks rohkem olla. Mina olen vabalt nõus sellega, et su outfitti vaadates tekib tunne, et panid silmad kinni, pistsid käe kappi ja panid midagi selga, seejärel pigistasid silmad veel kõvemini kinni ja jooksid välja, et mitte märgata, mis selga panid. Aga sina ära vaata mind teatava üleolekuga, kui ma olen end normaalselt riidesse pannud ja enne väljumist pilgu peeglisse heitnud. Ja et kõik oleks õige, ütlen, et sama kehtib ka meeste kohta, (see osa siis, et enda eest võiks hoolitseda) ainult nendega ma pole sel teemal juhtunud juttu ajama.

Ja veel üks jupike, mis just äsja FBs silma jäi. Ühes grupis küsis keegi midagi, mille peale algas arutelu, kus keegi ütles poolnaljatlevas kontekstis: „… naised on verbaalselt võimekamad …“

Mille peale kargas keegi teine kohe turja: „Soostereotüüpe ei maksa propageerida.“ „See, et naised on verbaalselt võimekamad, on samuti selline tõepõhjata uskumus ja bioloogiline determinism, mida süvendada ei maksa.”

Ja lisas veel: “Kui mõned konkreetsed naised on? Siis on. See ju ei ole ometi teaduspõhine alus öelda, et “naised on”.”

Mai’ oska muud arvata, kui sa issanda püha püss – kas niisama loba ajada enam üldse ei tohi. Kõik peab olema teaduspõhine. Mulle tundus vanasti sotsiaalmeedia selline nalja ja loba ajamise koht, kus sai vahel (enda meelest) lahedaid vaimukusi teiste lahedatele vaimukustele vastuseks öeldud. Noh, enam vist nii ei ole. Kõik olgu teaduspõhine ja jube igav.

Kas/kui maailm jääb alles …

DSC_0190 copyKui ma polnud veel Brüsselisse kolinud, kujutasin ette, kuidas ma hakkan regulaarselt igasugu blogipostitusi kirjutama, kui siin elan, sest mul on rohkem aega ja ma olen kogu aeg rahul ja rõõmus. Kusjuures ongi, aga eelmine postitus jätab hüvasti Kölniga. Muidugi tahtsin teha ka elustiilipostitusi oma uuest korterist ja kuidas mul siin on kõik uskumatult mõnus ja täitsa minu nägu, aga kuidagi on jäänud hea fotograafiga pildid tegemata (ja ma ise olen pelgalt vilets telefoniklõpsutaja, siis nii on ta jäänud…). Muidu võin öelda, et korter on just see, mida mulle vaja, vana maja, kõrged laed, laes stukid. Kunagi ehk tuleb see elustiilipostitus ka.

Täna tahtsin tegelikult rääkida maailmast. Noh, koroona-valguses muidugi, aga mitte sellest „ole-toas-ja-hoia-ennast“. Olen toas, mitte niivõrd enesehoidmise kui viiruse mittelevitamise eesmärgil. Sest hoolimata sellest, et ma pole esimeses nooruses, usun siiski, et mu immuunsüsteem on tugev ja kui mulle peakski koroonapoeg külge hakkama, siis möödub ta suhteliselt kiiresti. Samas, olles lugenud seda artiklit , tekib tunne, et, koroona, parem ära tule!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis oma apokalüptilistest ideedest, mida siin poolkoduarestis mõlgutan. Kuigi minu jaoks ei muutunudki eriti palju, sest neil päevil, kui ma kabiinis ei tööta, teen täpselt sedasama ja viimastel kuudel ei olnud vaja hommikust õhtuni kabiinis istuda nagunii. Mul on praegugi raamatud tõlkida ja nende kallal ma siin tasapisi nokitsen ja üldse on universum andnud mulle aja, et kõik need asjad ära teha, mida endale meeltesegaduses kokku olen kuhjanud (tuludeklaratsioon, OÜ raamatupidamise paberid). Lisaks võiks lõpuks ka jõulukaunistused alla võtta.

Inimesi on juba ammu maailmas liiga palju. Ju me tuleme sellest kriisist välja nii ehk naa. Ja ilmselt üsna edukalt. Samas aga – defineeri edukalt. Praegune maailm, nagu ta meil on, hakkab tasapisi muutuma. Võib-olla on see paradigma muutuse algus ja olud sunnivad meil kõigil oma töös/elukorralduses muudatusi tegema. Ühest küljest on aega praegu omaette olla ja/või suhelda vaid perega. Hetkel üksi elades olen hakanud mõtlema, mis saaks, kui see nüüd kuude kaupa niimoodi jätkuks. Väidetakse küll, et nüüd ongi aeg olla perega ja paljud laiendatud pered, kes elavad eri riikides või suisa eri mandritel on üritanud kokku või vähemalt lähemale jne … kindlasti oli seda vaja. Minu lapsed on ikka igaüks oma riigis ja mina siin.

Aga mida teha, kui oled üksik? Mitte mingi maailmast tagasitõmbunud erak, vaid lihtsalt üksi elav inimene – omal soovil või elu keerdkäikude tõttu, vahet pole. Kuniks on internetisuhtlus, on kontakt maailmaga ju olemas, ole kus maailmanurgas tahad. Aga kui internet peaks kokku kukkuma või telefoniliinid mingil seletamatul põhjusel kaduma/funktsioneerimast lakkama/kokku jooksma … vaat siis on maailma lõpp käes. Ja üksielava inimesena ma ilmselt kõngen oma kaunisse korterisse koroona kätte (või siiss aan rõdult appi karjuda) ja mu kassid … aga noh, las ta jääb. Totaalset liikumiskeeldu pole veel kehtestatud, poodi saab, parki jalutama ja rattaga sõitma ka saab. Aga … kui sul on suhe inimesega, kellega sa koos ei ela? Mitte elukaaslane, vaid niisama kaaslane, partner you name it. Ja iga päev ei kohtu? Hea küll, elame karantiini üle, füüsiliselt kokku ei saa, räägime, saadame sõnumeid. Aga kui me nüüd pärast viiruse kontrolli alla saamist (see juhtub kindlasti) ärkamegi maailma, kus isiklikke kontakte ongi hoopis vähem, kui kaugtöö on osutunud nii edukaks, et paljus selle juurde jäädaksegi, kui inimesed on muutunud nii kartlikuks, et tervituseks enam ei musitata-kallistata (mitte, et see mulle liiga südamelähedane oleks) ? Kui elu kolib veel rohkem internetti (juhul, kui Internet on alles)? Et vähendada kokkupuuteid? Mida see kriis meile näitama tuli – kas vajadust pühendada rohkem aega perele ja lastele/lähedastele (eeldusel, et elatakse ühe katuse all)  ja tähtsustada kontakte oluliste inimestega või hoopis seda, kuidas elu kolib üha enam internetti ja isiklikud päriskontaktid üha vähenevad ja vähenevad. Ja lõpuks me passimegi iga üks omas eraldatuses. Aga mis saab romantilistest suhetest? Kas need kaovad üldse ära? Kuidas me üldse tuttavaks saame inimestega (jaajah, netis, ikka netis), aga edasi – kui päriskontakte jääb maailmas järjest vähemaks. Samal ajal kui viimastel kümnenditel on üha suurenenud üksi elavate inimeste hulk, kes sellele vaatmata pole üksikud ega üksildased. Maailm jääb alles küll, aga milline … mul on miskipärast peas selline kriisijärgne stsenaarium, et kanname kõik valget kaitseriietust, kui peaks isiklikum füüsiline kontakt tekkima, siis võtame riietuse seljast (kontrollitud desinfitseeritud keskkonnas, vahetame maski – eriti jultunud rebelid võtavad ehk maski eest äragi – ja siis võib-olla puudutame teineteist füüsiliselt). Ah, ma ei mõtle siin iibele – inimesi ongi maailmas liiga palju – vaid sellele, et viimnegi romantika kaob. Ja seksuaalsus. Ja kõik sellega seonduv. Ja see mulle üldse ei meeldi.

Samas ka sport ja muu hobitegevus. Tükk aega tegin kodus Youtube’i videote abil joogat ja olin igati rahul ja rõõmus ja rääkisin, et „mina küll ei hakka kuskil inimmassis käima…“. Kuni hakkasin, sügisel 2019 käima ühes väga väikeses elitaarses joogaklubis tollase peatuspaiga lähedal. Tunnis polnud kunagi enam kui 3-4 inimest ja oli igati mõnus. Mõtlesin, et sinna ma jään, mingisse suurde küll ei lähe. Kuni kolisin … ja endine klubi jäi nii ebamugavalt kaugele. Avastasin mõistlikus kauguses ketiklubi (kokku 4 kogu linnas), suured modernsed fääntsid ruumid, uskumatult palju erinevaid valikud ja põhimõtteliselt võimalus igal kellaajal midagi valida. Kolisin sinna üle ja minust sai täielik joogainimene. Ma olen eelmise aasta septembri keskpaigast käinud keskmiselt 4-5 korda nädalas joogas. Katsetanud erinevaid stiile, leidnud lemmikstiile ja lemmikõpse. Ja otsustanud ise joogaõpsiks õppida. Joogandus tegelikult nõuab tervet eraldi postitust. Jah, mulle käib ikkagi närvidele, kui inimesi on saalis liiga palju, ma tahan, et mul oleks teise inimesega üks matt vahet ja selliseid asju, kus pean teist inimest katsuma, ma lihtsalt EI TEE (no acro for me, please). AGA NÜÜD – on loomulikult klubi kinni ja paiskab iga päev netiavarustesse 2-3-4 tundi, mida siis endale sobival ajal 48 tunni jooksul teha, mingi hetk on live vist ka. Ja palun väga, mina, kes ma veel poolteist aastat tagasi mingist klubis kuuldagi ei tahtnud, tunnen, et see pole ikka päris see – just tegin 2 pooletunnist satsi, enesetunne on mõnus, aga klubis käies tundub, nagu saaksin sellest rohkem – misasi see on? Grupi energia? Ei tahaks, et kõik sellised asjad digimaailma koliksid. Lisaks veel praktiline külg, et kodus puuduvad vahendid laest alla või seina peal rippumiseks. Seda ma kusjuures ei arva, et pärast kriisist väljumist jääbki jooga internetti ja miskipärast stsenaariumi valgetes kaitseriietes joogatunnist pole mu vaimusilm mulle veel ette mananud (romantika on siis tähtsam?). Aga ma kujutan ette, et pooled inimesed (yours truly incl) hakkavad edaspidi desinfitseeriv lahus kotis ringi käima ja desinfitseerivad oma matti, ümbrust jne. Ja äkki oleks ikka parem endale oma yoga hammock osta, mida siis seljakotis tundi kaasa vedada.

Aga kui karantiin lõpeb ja me kõik välja tormame, poed ummistame (sest issand, jumal pole ju saanud niiiii kaua aega ostelda) ja siis viirus hoopis kuskil nurga taga pesitseb, et uue, terve ja tugevana sealt välja hüpata. Ja me oleme juba kaitseriided seljast heitnud … siis tuleb alles tõeline maailma lõpp. Alles jäävad üksikud suletud saared. Mitte corona–clusters, vaid safe clusters…

Siis ma mõtlen veel seda, et paljud ajutised meetmed kipuvad jääma alalisteks – piirid vast kinni ei jää (kuigi EKRE  ja nende sõsarparteid mujal Euroopas seda ju ometi tervitaksid), aga näiteks Eestis ajutine alkoholimüügi lõpetamine kell 22.00 kõrtsides – ülinõme, kui minult küsite. Sest vein on inimõigus!

Praegu olgu kõrtsid-restod kinni. Mu meelest on Eestis meetmed liiga leebed. Meil on tööstuskauba poed ja kõrtsid-baarid-restoranid üldse kinni. Ja õige ka. Kui kogunemised on nagunii keelatud. Imelik on aga see, et lahti on jäetud juuksurid, kus peenikeste soengutega mehed teistele sarnastele meestele veel peenemaid soenguid lõikavad ja habemeid kujundavad. Naisi seal ei lõigata. Aga seal käimine on lubatud, salongis tohib korraga olla küll üks klient ja üks juuksur. Ja õhtul kell seitse toimub rõdudel solidaarne kogumine ja plaksutamine.

Ja kasside elus pole midagi muutunud DSC_0251 copyDSC_0261

Kui välja jätta see, et nüüd on neil kamina ees valge karvavaip, mille peal veel nunnumalt pikutada.

Kõik pildid on Aivar Vilipere tehtud.

 

Good bye, Köln!

cologne-1846338_1920

Image by Gerd Rohs Design, Pixaby

I’m making this post in English (maybe) or maybe I’ll switch to Estonian in the middle, I just see how it goes. But it is devoted to Cologne and if the City could read, it would rather be in English than in Estonian, I guess, considering I still cannot write their mother tongue (shame!).

You are an interesting city, Cologne, Köln, Keulen. At first, one cannot really figure out what it’s all about you. You are like this person at the party, who is not really beautiful, whom you don’t notice at first glace, but who has some hidden charm. And qualities, which need to be discovered. It takes time to figure them out, but if you have, you’ll be fascinated.

When I came here, it was kind of a love-hate relationship. I came for a certain person thinking its love (it wasn’t, as it appeared later), but I did not love Germany. I do admit now, it was rather stupid of me to have all these prejudices. And be too arrogant and self-centered to learn German. I do admit now, I am embarrassed when I tell people that I’d been living in Germany for so long and then we come to my language skills and it’s like  – oh well, a miserable A2. As regards my stupid prejudices (where did I get them at all?), at least people in Köln did not fall in those categories at all (some exceptions are always there). I was never supposed to stay long, but now, I’ve been hanging around here for almost 15 years and at least 10 since I have been an official inhabitant.

Oh, Köln, Köln, I’m even a bit sorry to leave you. The funny thing is, I only learned to appreciate you when the reason of my living here had disappeared. When I had to manage on my own. Only then did I find some good friends, went to places and started to live my own independent life, doing my own thing. I went to numerous places and met some people. At a mature age one is more selective when it comes to making new acquaintances.

I learned to appreciate the little side streets, some nice old houses – you do not have many, WW2 took care for that – but the solitary survivors are ever the nicer.  But architecture is not really what you are admired for. Excluding the cathedral, of course. The people, the real colonians who are proud to be ones and who are so open and kind-hearted. The multinational scene. The freedom. The cafes where you can have breakfast until 4 pm. The latter is so characteristic to Köln that you do not come across it even at other German cities. Colonians like to have fun and they know how to enjoy a long leisurely breakfast which slowly drags into brunch and so on and so forth.

The Carneval – still a love/hate relationship. If you participate – it’s love, if you are serious and go to work, need to buy groceries or just have to get out of the house for some more or less reasonable reason, its hate, pure and clear.

I did participate one year, I mean, really, from morning till night all six days and then, afterRosenmontagzug, I took off my mermaid wig, dressed as a normal person and took a train to Brussels – seemed like another universe. I do not think I’ll be coming back for carneval, but it is a feature of Cologne, one has to mention. Kölle alaaf!

But I’ll be coming back, to visit my half-German son (now official having double citizenship) and friends and to hang around in Ehrenfeld, go to cafes and be a part of this very special Colonian atmosphere, which, I’m still certain, one would not come across at any other German city.

Narkomaaniast? või kolimisest?

Täna pikka juttu ei tule, hoopis paar luuletust. Pakin siin elamist kokku, et liikuda edasi, järgmisesse kohta. Kolimine on õudne, tähendab, õudne on elukoha kokku pakkimine, pärast, kui kogu majapidamine on saanud juba mitmesugustesse korralikult kinnitatud pappkastidesse ja ootab välja tassimist pole enam nii hull. Lahti pakkimine on ka kergem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pakkimise käigus leiab alati palju põnevat. Nii ka nüüd. Leidsin kaks luuletust, mille poeg kirjutas umbes 9 või 10 aastasena. Ma isegi mäletan, kus ta need kirjutas (Aet, sinu terrassil). Minu meelest on need lihtsalt nii lustakad luuletused, et tuleb igaveseks säilitada ajalooannaalides, perekonnakroonikas ja siinses veebipäevikus. Kui keegi nüüd küsib – aga kust ta neid asju teadis – siis mina vastata ei oska. Ta ise muuseas küsis sama. Luba luuletuste üleslaadimiseks on ka olemas.  Ennetavalt ütlen, et ei, ma ei tarbinud kodus narkootikume, ega ka kuskil mujal, vähemalt laste nähes mitte. Ja ei, temast ei ole nüüd, enam kui kümme aastat pärast surematute šedöövrite kirja panemist saanud Kopli liinidel vedelev süstiv narkomaan, isegi mittesüstiv ei ole saanud. Täitsa normaalne on. Even though I’m blowing my own trumpet here.

Lisaks leidsin pakkimise käigus mõned fotod, mis kinnitasid, et mu ennastupitav seisukoht “ah, ma pole viimase kümne aastaga välimuselt üldse vananenud”, on siiski pisut ennatlik.

Aga luuletused on siin:IMG_2606IMG_2605