Vanuseprobleem teise nurga alt

Täna leidsin LinkedInist sellise artikli, millega pole muud teha, kui siia ümber kleepida. I can’t agree more, ühest küljest ja teisest küljest, kui olukord kiiresti ei muutu, kas siis pole lootustki, et küpsemas keskeas täiesti elujõuline ja suutlik inimene saaks soovi korral karjääripööret teha? Kas ongi nii, et klammerdu selle külge, mis sul on ja ära mitte üritagi? Ei kõla eriti kutsuvalt. Ma arvasin ikka, et vanuseline diskrimineerimine on Eesti probleem, sest siin mõned keskealised heteroseksuaalsed valged onu Heinod teavad täpselt, kuidas on ja kuidas peab, kes ja millal ja millist tööd teha saab/suudab/oskab – AGA tegu siiski hoopis globaalsemat laadi probleemiga. Informatiivses korras olgu ka öeldud, et lugesin milllagi teadusartiklit (viide ei meenu), mis väitis selgelt, et inimese õppimisvõime hakkab jõuliselt vähenema alles pärast kaheksakümnendat eluaastat, seega – mismõttes diskrimineerite viiekümneseid. Aga aitab lobisemisest ja siin on artikkel ise, autoriks Brigette Hyacinth

I HIRED a candidate with 30 yrs experience. You wouldn’t believe the opposition I got! The HR Manager said he is “too old” and won’t ‘fit into our culture.’ She was not impressed. This guy had been laid off by his previous employer due to restructuring at the age of 53 years. He kept applying for jobs but was rejected for being ‘Overqualified’ which led to his ‘Employment Gap’ reaching almost 1 year. Everyone is looking for that 18 year old with 20 years experience. This guy brought an abundance of experience and taught me a lot that I never learned from all my years in the industry. You can’t Google Experience! Employers if you want the best talent, you need to be considering the ‘OVERQUALIFIED’ candidates. The truth is ‘Overqualified’ is really the code word for age discrimination. AGEISM in the workplace is very real and sadly quite acceptable. Our society needs to change. All that should matter is if the candidate has the right skills and attitude to do the job. It’s time to STOP discrimination on the grounds of a person’s age. Agree?

Advertisements

Jälle läksin liimile…

Mittepidamasaamine jätkub – kohe näha, et puhkus ja aega laialt käes.

Eile lasin end FBs jälle provotseerida – no sa issanda püha püss, KUI PALJU kordi olen ma endale lubanud, et ei lase end provotseerida, eriti veel teemadel, mis puudutavad pagulasi, rassismi jm sellist. Kui vana ma olen ja ikka ei õpi. 375982 korda olen suutnud end korrale kutsuda, aga eile läks täitsa käest ära. Ja kõige nõmedam asja juures on see, et see ajas mind niimoodi endast välja, et isegi korralikult magada ei saanud ja lõpuks võtsin palderjanitabletti, et mitte pärisrahustit võtta, aga kuidagi ikkagi rahuneda ja need mõtted peast välja saada. Loomulikult ütleks mu vaimne ema – ja sellest saan isegi aru, et pole vaja lasta end endale mitteolulistest persoonidest segada. Ma tean ja tean ka seda, et tuld ei tohi võtta ja olen enda käest juba umbes 12 tundi küsinud, MIKS? Aga vastata ei oska. Ma ei teagi, mis teha, kas kustutada üldse oma FB konto, aga sealt saab vahel ka vajalikku infot näiteks Kölni või Brüsseli eestlaste tegutsemise kohta, kust leida kassihoidjat ja messenger olulise suhtluskanalina on ka seal. Ehk saab settinguid niimoodi muuta, et ma mitte midagi ei näe, sest kui ei näe, ei saa ka ärrituda. Vaatan pärast.

Ühelt proualt palusin suisa luba teda tsiteerida, mida ta lubas, ilma nimeta, aga ma vaatan, kas läheb vaja või ei, tema osutus veel kõige rahulikumaks ja püüdis kirgi jahutada. Ühelt härralt küsisin ka luba tsiteerimiseks, aga vastust ei saanud, teda ma ei tunne ka ja kui päris aus olla, siis tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, mida ta öelda tahtis, omal – ja minule arusaamatul – vaimukal viisil väljendada seda, kui halb ja õudne on elu Eestis. Noh, ja mina siis ütlesin nii: Olen juba kolmandat nädalat Eestis ja siin on VÄGA hea ja mõnus, isegi selle üle ei ole õigust kurta, et ilm läks halvaks, sest tükk aega oli suurepärane. Pärnus toimus Weekend ja esimest korda oli mul suur rõõm, et selline festival meie linnas aset leiab. Tänavad noori ja joviaalses meeleolus inimesi täis, linnas melu – äge. Issanda püha püss, päriselt isegi LAst ja Brasiiliast olid saabunud siia selle festivali pärast (mujalt ka, aga need mulle (või tähendab mu lapsele) ette sattunud kõige kaugemad). Ainus, mis mind Eestis segab, on lõputu ving inimeste suust ja ägedad heteroseksuaalsed valged mehed, kelle arvates naine pole midagi väärt, kui ta pole põllu peal nelja last sünnitanud ja pärast 45 eluaastat ei suuda inimene (eriti naine) enam midagi juurde õppida ega karjääripööret teha. See ja vohav rassisim on asi, miks ma päriselt veel tagasi ei tule, aga mitte see, et elu oleks halb. Meil on vähe rahvast ja palju puhast õhku, ruumi on kõigile. Kõnnid paljajalu õues või lähed läbi männimetsa sooja merre inimtühjale rannale ujuma (proovitud Saaremaal ja Hiiumaal), mis sa hing veel ihkad… muidugi, novembris võiks ilm parem olla ja talv lühem, aga kliimavöötme vastu ei saa. Tehke silmad lahti ja vaadake, mida ilusat maailmal on pakkuda! Iseennast tsiteerisin praegu. Ja selle peale üks tuttavpereisa, ka eestlane Kölnist, kes kahe väikese lapse ja prouaga mitu nädalat Eestis puhkas ja sellest rõõmu tundis, rääkis, et tema ka mõtleb, et tulevad varem ikka Eestisse tagasi, kui algul plaanitud, et siin on nii tore ja rahulik ja oma jne. Aga siis läks paar tundi mööda ja hakkasime saama vastu päid ja jalgu. Ah, ma ikkagi tsiteerin prouat, kes lubas end tsiteerida, kuigi tema väljendab end suht viisakalt: (nime ma ei ütle, sest lubati tsiteerida ilma nimeta): Ei taha seda ilusat juttu siin rikkuda, aga millegipärast eesti pered on just välismaal lastega ja paljud räägivad naasmisest, kuid mitte varem kui pensionieas. Isegi need, kes aastast 1988 ära. Ikka leitakse midagi, miks ei saa kohe naasta. 🙂 Mis siis keelab, piirid on ju lahti. Muidu olevat Eestis ikka köik väga hea, areng optimaalne jne… (Ainult et Weekendil olid noored alko- ja narkojoobes. Tartus ja Tallinnas on noortejöugud, kes ei allu korrale. Jpm). Möni lind vist ka veel kusagil laulab, eks näis, kuniks. Parte lastakse välismaalaste poolt nagu suudetakse. Ilus on see elu seal Eestimaal… metsa varsti enam ei olegi. Eestis on hea jah, üks keskpärane riigiametnik saab palgaks 4600€ ja teeb silmad ette isegi keskmisele sakslasele. Millegipärast keegi Eestis elada ei soovi. Turistina käia küll. Netis suukorvistatakse inimesi ja otsitakse hoolega vihakönet. Vabadus missugune, eriti söna- ja ajuvabadus. Eile lasti Saksamaal klassikaraadios pärast 20.00 Eestist kontserti, mis toimus 11. aug, Paavo Järvi dirigeerimisel. Tasuline ühislaulmine jpm on nii omane kapitalistlikule riigile. Rahvas laulab ja kiidab. Osa käis aga hoopis vastukaaluks Vaba Rahva laulu üritusel. Kes planeerib Eestisse tagasi minna ja kes planeerib üldse teise kodakondsuse vötta. Kindlasti on Eestis häid asju nagu oli ka varem. Ja on samamoodi väga halbu asju ning nähtusi. (tsitaadi lõpp, kirjapilt muutmata).

Minu arust pole mujal elades üldse õigustki Eestit kritiseerida. Lisaks tuli kohe loomulikult mängu ka pagulasteema: 1) et Saksamaal enam tänaval saksa keelt ei kuule ja b) valgenahaline inimene on tänaval suures ohus. Mina ei tea, Kölnis kuulen mina peamiselt tänaval ikkagi saksa keelt ja mingit ohtu oma elule ja tervisele ei tunne. Jah, Euroopa pagulaspoliitika on veidi läbi kukkunud ja Merkeli oma eriti, AGA roppuste ja sapi pildumisega teise nahavärviga inimese suunas me seda ei paranda. Õnneks lugesin vastukaaluks Aitame pagulasi grupist, et keegi Tallinna väike lastehoid pakuks tööd kellelegi, kes on viimase 12 kuu jooksul pagulasstaatuse saanud. Midagigi.

Roppused ja sapp avalikus ruumis on mulle lihtsalt vastuvõetamatud, aga rohkem kui see virtuaalvestlus segab mind asjaolu, et ma sellest niimoodi põlema läksin. Mis mul ometi viga on? Äkki ikkagi sooritada virtuaalne enesetapp ja sulgeda FB konto. Või ma ei tea. Mis te arvate?

Milline läppar valida?

Siin ta siis on – algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Terve juulikuu ei ühtegi postitust, aga täna juba teine. Aga seesinane on väga praktiline, sest uut läpakat on vaja ja suht kiiresti, eelseisva nädala jooksul tahaksin ta ikkagi ära osta.

Tegin veidike researchi, aga ma ei suuda ikka otsustada, kas MacBook Pro või lihtsalt Macbook või uus Air. Sest Apple’i toodangust ma ilmselt ei loobu. Vaatasin ka Lenovo Yogat ja HP Elite Thinkpad (vist oli selline nimi), aga Windowsile üleminek ei ahvatle. Küsisin Gregori käest, kas tochbariga või ilma. Ta arvas, et ilma (väga tore, kokkuhoid u 200). Ja leidsin ka Quorast, et Touchbari eriti vaja ei ole ja viie aasta pärast on touchbarid ilmselt ajalugu ja nende kasutuselevõtt praegu olla Apple’i vastuseis touchscreenile (miks peaks küll sellele vastu seisma). Harilik Macbook on nendest kõige väiksem (kaal 0,92 kg), mis on minu jaoks oluline, kuna kannan teda enamasti kaasas ja nende mõõtudega mahub peaaegu igasse käekottigi ära. Air 1,3 ja Pro 1,4 kilo. Samas tahaks Prod ja Air (aastast 2011, väga vastupidav) on mul praegu, tahaks veidi teistsugust. Pealegi peab väikese järele Tallinna Valgesse Klaari minema, saadavad ka postiga, aga arvutit ostes tahan kohapeal veel terve hulga küsimusi esitada ja näppida. Lisaks on ekraan 12 tolli, praegu olen harjunud 13-tollisega, Prol ja Airil on mõlemal 13. Ühesõnaga, ma ei tea. Hetkel tundub favoriidiks olevat Pro. Kui ma teda teisipäeval ära ei osta, siis äkki võtan ikkagi väikese Macbooki, sest neljapäeval vaja nagunii Tallinnasse minna. Vaat sellega tegelesin terve tükk aega, aga eriti kaugele ei jõudnud. Vanal arvutil muud häda polegi, kui et aku on surnud ja juhe peab kogu aeg taga olema, nüüd viimasel kuul on hakanud ka aeglaseks muutuma ja vikerkaarevärviline ketas keerleb üsna tihti. Aga kui ma uue ära ostan ja keegi tahab aitäh eest endale saada 2011 aasta keskpaiga Macbook Airi, mis on täitsa kasutuskõlblik, siis andku teada. Kui ta veel naaaatukene ilma juhtmeta töötas, oli Valge Klaar valmis ta 237 euri eest tagasi ostma. Aga nüüd vist enam ei taha, neil oli seal miski klausel, et 7 (või mingi samalaadne arv) sekundit peab aku pealt töötama.

Vargus Weekendil

Kas ei kõla mitte ägedalt see pealkiri. Umbes nagu „Mõrv Idaekspressis“ või mõni muu maailmakuulus krimka.

Pärnu suve highlight (vähemalt mingile osale elanikkonnast) – Weekend festival sai läbi. Käisin just kohalikus poes – uskumatu, kui väljasurnud on linn. Nagu postapokalüpsis. Sel aastal mulle kohe meeldis, et see festival meie linnas on. Eile käisin rattaga linnas, kõik kohad ägedaid ja vähemägedaid inimesi täis, osad rohkem või vähem joviaalses meeleolus, aga ühtegi ebameeldivat ma ei näinudki. Et mainstream? Nojah, aga mainstream tähendabki ju, et paljudele meeldib. Ja vahepeal ongi vaja festivali, mis oleks mainstream ja kõik mainstream-inimesed kokku tooks. Või mis mitte-mainstream ma isegi olen? Olen lihtsalt liiga vana, et mingitesse striimidesse kuulumine mu jaoks üleliia oluline saaks olla. Gregor oleks muidugi vihanud täiega, sest vanakooli hiphopi austajale (nagu ta ise end määratleb) poleks Weekend kõlvanud teps mitte. Ikkagi vahel on õudselt mõnus, et oled vana ja kuskile määratluma ei pea. Albina aga lustis kõik need kolm päeva. Sai ju ikkagi just 18 ja millal siis veel. Tema on meil küll mainstream chick. Aga kui sa oled nii ilus, aga alles suhteliselt tuisupea, siis muud võimalust peaaegu ei olegi olemas. Samas on ta tubli ja käib Bristoli hotellis tööl – ööadministraatoriks ja viimasel ajal natuke päeval ka. Minu arvates äärmiselt õpetlik kogemus, eriti palganumbrit arvestades. Et miski ameti või eriala peaks ikkagi õppima, kui soovid iseseisva ja sõltumatu inimesena end ise elatada (kunagi tulevikus).

Weekendi aegu peatus meie kuuritaguses telklas (millest järgmiseks aastaks ehitame seljakotimatkajatele ja väikese eelarvega rändavatele tüüpidele mõeldud modernse ja jätkusuutliku kämpingu, aga sellest kunagi hiljem) terve hulk inimesi. Üks seltskond Lätist ja kaks Eestist, kõik toredad ja normaalsed, keegi öösel peolt tulles liigselt ei lärmanud (vähemalt mina ei kuulnud). Suvituskorteris peatusid noored soomlased, kes aegsasti nädala alguses juba festivaliettevalmistusi saabusid tegema. Ka toredad ja normaalsed, kuigi… juhtus nõme lugu. Magan mina rahulikult, kui poole nelja paiku öösel heliseb telefon. Vastan – ei midagi, või tähendab soomekeelne jõmin, aga minuga keegi ei räägi. Panen ära, sama lugu, kokku korda neli. Arvasin muidugi, et need mu suvitajad on, aga mõtlesin, et ju telefon ehk kogemata valib ise. Korra helistasin isegi tagasi, vastu võeti, aga ikka keegi minuga ei räägi. Loobusin ja panin telefoni vaikseks. Uni samas oli läinud, tõusin üles, kooberdasin natuke ringi, sõin (sest täis kõhuga tuleb ikka parem uni) ja uuesti magama heites viskasin automaatselt pilgu telefonile. Nii, nüüd suisa häälsõnum – väga-väga aeglane ja küllalt purjus tütarlapsehääl mitte maailma kõige selgemas inglise keeles rääkis, et neid on röövitud ja helistagu ma neile palun. Mis ma hakkan helistama (proovisin ju enne ka), tõmbasin kahekümneaastase veidi narmendava hommikumantli selga ja läksin kohale (kõrvalkorter ju). Kõik puha purjus, räägivad läbisegi, mis neil varastatud ja nemad kõik uksed lukku pannud ja akna kinni jne. Üks noormees seltskonnast oli eriti agressiivne, püüdis suht selgelt vihjata, et minu käsi on seal mängus („and tis is not sö först taim“). Teised jällegi püüdsid teda rahustada ja veensid mind teda mitte tähele panema – ühesõnaga harilik purjus inimeste mula. Ega ma isegi kell neli hommikul kõige teravam pliiats olnud, ütlesin küll, eriti vastuseks agressiivsele tüübile, et tuleb kutsuda politsei ja vargus vähemalt fikseerida ja avaldus esitada (kuigi ma eriti ei usu, eriti Weekendi ajal, kui ilmselt on linnas hulgaliselt probleeme lahendada, viitsiks mõni politseinik keset ööd nii ähmase vargusejutu peale kohale tulla), aga seda nad eriti ei tahtnud. Ei teinudki siis midagi, läksin koju ära, uni ka enam peale ei tulnud, pidin suisa Xanaxit võtma, et uuesti uinuda. Kaalusin seda asja peas ühte ja teist pidi – kas saab sisse murda nii, et ühtegi jälge sellest uksele ei jää? Ja ukse pärast uuesti lukku keerata? Lukk on seal kõige harilikum. Või ehk oli siiski aken lahti? Või olid nad ise asjad kaotanud ega mäletanud? Ja millest ühe tüübi agressiivsus, selge vihje, nagu mina käiksin oma turistide asjades sorimas ja varastamas (ei käi, ausõna ja lapsed ka ei käi)? Ühesõnaga, järgmisel hommikul nad natuke ikka üritasid mind vältida hoovis ja ega mina ka eriti ei kippunud nendega vestlema, sest polnud päris kindel, mida öelda. Täna hommikul, kui ära läksid ja võtmeid toomas käisid, siis küsin, et öelgu nüüd, kainelt ja ilma emotsioonideta, mis õieti juhtus. Varastatud ikkagi oli – tüüp luges ette tahvelarvuti, bluetooth kõlari ja ühe seljakoti, kuhu siis ilmselt asjad pandi. Rääkis veel midagi oma kroksidest, aga siin ma ei saanud päris hästi aru, mis nendega toimus – need olid tal ometigi jalas. Ja lehes kirjutati ka, et paralleeltänaval oli samal ööl hoovidest palju lahtisi asju kaduma läinud. Ja lahtiste uste tagant ka, kui inimesed samal ajal sees magasid. Meil samas oli hoovis kaks lahtist jalgratast ja lukustamata kuuriukse taga muruniiduk. Need muidugi suuremad asjad, võib-olla olnuks raskem vedada. Tahvli ja kõlari saab ilmselt suurema vaevata võileivahinna eest maha lükata või otse doosi vastu vahetada. Jube nõme lugu, noh, aga ma ikkagi nii väga tahaks selgusele jõuda, KUIDAS ta/nad sisse said. Või oli uks lihtsalt lahti? Ma ei usu, et kellelgi sellisel oleks võti – tähendab, mu võtmeid on poolel maailmal ja neid on sadu kordu juurde tehtud, sest jälle on midagi kadunud, aga ikkagi… mingitele võõrastele varastele ma ju neid andnud ei ole. Ikkagi tahaks arvata, et seda mõttetut lukku on võimalik niimoodi muukida, et midagi pole näha ja pärast üks keerd peale keerata. Mingid võtmelaadsed muukimisvahendid on ehk olemas? Või siis mitte? Või oli siiski aken lahti? Samas akna all ma ühtegi jälge ei märganud, aga väikesekasvuline ja kerge röövel oleks saanud astuda kivi peale ja sealt jälgi jätmata sisse. Või olid vargad mu oma telkimisplatsilt? Kes muidugi pidanuks ka mingil moel sisse pääsema – seda ka ei taha uskuda, nii kenad inimesed olid, pealegi olid nemad ju rannas, festivalil. Issand, kui nõme…ma pealegi ei viitsiks lukku vahetama hakata (terve on ja töötab), sest paari kuu pärast saabub nagunii uus peen välisuks, hakka siis nüüd selle paari kuu pärast. Loomulikult ma ISE lukku vahetada ei oska, peaks kellegi kutsuma, aga üldse ei viitsi, kuigi vahest isa ajaks ka asja ära, luku vahetamine ei nõua erilist füüsilist jõudu vanainimeselt ja mesitarude vahel askeldada ta ju jõuab (á propos, kes tahab üliöko Eesti mett toodetud minu isa mesilaste poolt Karksi-Nuia lähedal)? Ah, ma ei tea, mis teha… praegu vist pigistan lihtsalt silma kinni ja lukustan paar vaheust lisaks. Või paneks riivi, aga see töötab ju ainult siis, kui ise kodus olla? Ja mõelda vaid, et ma ise olin kodus, suvitajate kõrvalkorteris, ja ilmselt ka veel ärkvel, kui mingi mölakas seal nende asjades sobramas ja varastamas käis. Uhh, päris õõvastav.

Abiball 2018

Mu poeg lõpetas eile gümnaasiumi. Saksamaal, Kölnis. Olgu öeldud, et siin peetakse seda palju suuremaks saavutuseks kui Eestis. Või ma ei tea, võib-olla peetakse nüüd Eestis ka. Omal ajal, kui mina lõpetasin (ma ei hakka ütlema mitukümmend aastat sellest möödas on) oli rohkem nii, et, hea küll, kool on nüüd läbi. Samas muidugi eeldati, et gümnaasiumi (tollal nimetatud keskooliks) lõpetavad ikkagi kõik. Minu suhtlus/tutvusringkonnas küll mingeid muid variante ei nähtud. Ja ainsa loomuliku jätkuna nähti ülikooli (Tartus). Või siis Tehnikaülikooli, tollal nimetaud TPIiks või TIPiks (issand, ma ei mäleta). Lõpupidu oli ka selline, et kõigepealt anti teatris (vist) tunnistused ja siis pärast läksid kõik klassid omaette kuskile reserveeritud kohta ja tõmbasid lihtviisiliselt ninad täis. Tegelikult mäletan ma kooli lõpetamisest peaaegu kõige eredamalt seda, et enne pidu korraldati lastevanemate koosolek, arutamaks, mis me siis lastega ikkagi teeme ja mida neile võimaldame. Pärast vanemate pikka arutelu, et kas ostame ühiselt kogutud raha eest neile kolm pudelit šampanjat või äkki isegi viis ( klassi oli umbes 35 õpilast), olla minu isa (tollal vägagi vastuvaidlemist mittesalliv persoon ja väikelinnas suhteliselt tuntud) teatanud, et lõpetage jama, võtame ikka kasti ära. Kastis oli vist 12 pudelit. Mille peale pooled vanemad olla massiliselt minestusse langenud. Kast võeti ära. Ma ei hakka rääkima, mida kõike sinna lõpupeole tegelt vanemate teadmata veel kaasa võeti.

Ja pealegi ei tahtnud ma üldse rääkida aastasadade tagusest keskooli lõpupeost ega sellest, mida sinna võeti või võtmata jäeti. Ütlen ainult, et oli meelolukas pidu.

IMG_1461

Aga tänasest. Ma ütlen harva, et Saksamaal on midagi paremini korraldatud kui Eestis. Ja mitte sellepärast, et Eestis oleks kõik perfektine, vaid sellepärast, et Eesti on minu koht (sõltumata sellest, kus ma tegelikult parasjagu olen) ja kohal viibimata ei leia ma endal olevat õigust kritiseerida.

Seekord tahan aga küll öelda, et mulle meeldis siinne peokorraldus. Vähemalt rohkem kui aastatetagune enda oma. Pidu nagu päris pidu. Lauad, söök, jook. Ja sella taustal käisid lapsed (loe: noored täiskasvanud) laval tunnistust saamas. Enne peeti mõned kõned, aga pikale ei läinud ja ära ei tüüdanud. Oluline tava on, et iga lõpetaja annab korraldajatele ühe laulu, mida mängitakse siis kui tema lavale läheb. Kolmkümmend sekundit, väitis Gregor, aga minu arvates mängiti pikemalt. Oli igasugu muusikat, mõned palad ka mu enda noorpõlvest. Gregor ja tema 50 cent on näha ülimalt amatöörlikus klipis Facebookis. Kui tunnistused käes, toimus söömise-joomise ja suhtlemise taustaks eeskava, mille lõpetajad (või korraldajad) ise kokku olid pannud. Gregor ütles küll, et suuresti sõltub korraldajatest, kelleks on vist aasta noorem lend, kuidas pidu välja kukub, olevat ka selliseid, mis toimuvad kooli saalis võis suisa spordisaalis. Meie oma oli mingis linnale kuuluvas üüritavas peoruumis, millele ei saanud midagi ette heita. Ja mis muuhulgas oli ka maitsekalt dekoreeritud.

Aga mina ise. Ma pole üldse eriline nutunaine. Ma ei nuta, kui mul on raske. Ma peaaegu ei nutnud, kui lahku läksin, kuigi tahtsin ära surra, vähemalt pool aastat või isegi terve aasta. Mul pole ühtegi päris lähedast surnud, nii et ma ei tea, kas siis nutan, aga muidu ma matustel ei nuta. Peamiselt nutan vihast, jõuetusest, abitusest ja enesehaletsusest. Ja seda vahest kord kolme aasta jooksul. Jah, muidugi tulevad mul liigutuspisarad silma, kui vaatan mõnd pisarakiskujat filmi või loen raamatut või kui väike laps, loom või abitu vanur emotsionaalseelt haiget saab, aga üldiselt, MA NUTAN HARVA. Igal aastal võib olla ei nutagi. Ma ei ole see vanem, kes lapse iga edusammu peale heldib, igal kooliaktusel kohal käib, taskurätiku välja võtab ja kõikidelt lapse üritustelt nutetud silmadega lahkub. Ma nutsin, kui Albina oli mul olnud suvel tugilaps ja lastekottu tagasi minnes ütles „ma hakkan sind igatsema“ ja kui teda jõuluks meile tooma läksin ja ta mind kallistas, siis nutsin, jah. AGA täna. Juba L-tähe lähenedes tundsin, et MA HAKKAN NUTMA. Jõudsin teistele patchwork family liikmetele veel öelda, et nüüd hakkan küll nutma. Ja kui Gregor tõusis, et lavale minna ja 50 Cent mängis (no ei ole kurb muusika, ei ole) siis voolasid pisarad ripsmetuššiga võidu. Sa issanda püha püss, viimati nutsin niimoodi siis, kui Gregor lasteaias laulis, pärast sünnitust ka, aga siis, arvan, oli tegu trauma, narkooside ja hormoonide seguga. Uskumatu – vanadus, liigutus, heldimus hormoonid??? Tegelikult on mul hea meel, sest vahepeal tundub, et miski mind ei rõõmusta ega kurvasta, kõik on lihtsalt ühtmoodi normaalne. Nüüd vähemalt selgub, et liigutab küll.

Aga pidu oli tore (lõppes pool 12, pärast mida läksid päevakangelased oma järelpeole, kuhu vanemat põlvkonda mõistetavalt ei kutsutud). Järelpeo korraldus meeldib mulle ka: samuti kutsetega ja oma sõbrad saab kaasa võtta. Ja terve lend on koos (ahjaa, klasse  gümnaasiumi osas ei olegi enam). G-l oli igal juhul kaheksa piletit sõpradele varutud.

Peab ka möönma, et kui Gregor viimasel ajal vabandusega „ma lõpetan gümnaasiumi“ mistahes asju välja tahtis pinninda või peamiselt neid tegemata jätta, siis ma küll iroonitsesin ja arvasin, et nii suur ja eriline see saavutus nüüd ka ei ole, et kogu aeg idamaised kummardusi peaksin tegema, aga tegelikult mõistan selle sammu olulisust ja tähtsust. Mitte sellest seisukohast, et tohutult on pidanud õppima ja vaeva nägema. Tegelikult on pidanud ka paljude tüütute ja tuleviku perspektiivist küllalt mittevajalike asjadega tegelema, mis võib hoopis suurem katsumus olla. Samas oli siiamaani üks kindel tegevus ja vabandus, et „ma käin koolis“. Aga mis edasi? Mäletan seda tunnet, et ma olen nüüd „suur“. Täiskasvanu. Ise otsustan ja ise vastutan. Aga mida selle õigusega peale hakata? Kogu maailm on lahti, aga minna pole nagu kuskile… Legaalse täiskasvanuks saamisega see eriti ei seondu, sest viimased kooliaastad oled tihtipeale legaalselt täisealine. Hüva, vanem ei pea enam puudumistõendeid kirjutama, aga otsust kooli mineku või minemata jätmise üle (kui see ei muutu pidevaks) eriliselt elumuutvaks siiski nimetada ei saa.

Tulin koju, tuju rõõmus ja miskipärast hakkas trammis kummitama see laul:  Je ne veut pas travailler!

Samas värske elluastuja võiks midagi ikka teha tahta. Kui küsite, mis edasi, siis praegune plaan on selline: pool aastat vabatahtlikku sotsiaalaastat (see on midagi sotsiaalteenistuse sarnast) siinsamas Kölnis. Siis kott selga ja rändama (esimene sihtpunkt Kanada, edasi muud Ameerikad, vähemalt pool aastat ära, vahest pikemaltki). Ja siis edasi õppima, hetkeseisuga informaatika, algul rakenduslik, siis stuudium (siinses mõistes vist akadeemiline pool või magister). Vaat see koolijärgne gap year ja rändamine on asi, mida isegi natuke survestasin ja mille suhtes kadestan tänapäeva noori ja endaealisi Lääne-Euoopa inimesi – seda meie keskkooli lõpetamise järgselt teha ei saanud. Muidugi, NSVLiidu avarustel olnuks ju võimalik rännata, mõned seda mingitel uskumatult ebainimlikel tingimustel ka tegid (loomavagunite saatjad, olen kuulnud), aga mind kuidagi ei tõmmanud, tegelikult võinuks, ainuüksi loodusliku mitmekesisuse mõttes ja tõele au andes olid kõik NSVLiidu nurgatagused täis väikesi huvitavaid rahvakilde, ilmselt oleks reisimisekski leidnud mingi vähemekstreemse viisi kui loomavagun. Raudtee näiteks oli täiesti olemas. Ma olen isegi ükskord üheksakümnendate alguses rongiga Riiast Kiievisse sõitnud. Aga selline reisimine tuleb noorelt, nüüd ja kohe ära teha, sest pärast enam ei viitsi. Minusugune mugavusega harjunud vanamoor niisama naljalt üle kolme tunni lennukis mitteäriklassis veeta ei soovi (ja kuna ma äriklassi endale enamasti võimaldada ei suuda, siis ma kaugele ei reisi), üldse lähen ainult sinna, kuhu rongiga saab – mis tähendab, et mitte kaugemale kui viietunnise rongisõidu kaugusele. Ja Eestisse ka, lennukiga. Aga see pole rändamine, see on kojuminek. Oma gap year mul pärast keskkooli muidugi oli. Kuna kohe ülikooli sisse ei saanud (kavatsesin minna Peterburgi, aga mu vene keel..), siis hängisin aasta Pärnus, alguses mitu kuud niisama ja siis töötasin pool aastata isa tollases tööjuures, lüües tihti lahinguid teemal, mida pean tegema ja mida mitte (ma ei tahtnud eriti midagi teha ja tal oli ilmselt veidi piinlik ka, et mind seal niimoodi pidas, aga vana hea nõuka aeg, ikka tehti nii). Olulist silmaringi ja maailmatunnetuse avardumist selle aasta jooksul küll ei täheldanud.

Viimaks avastasin ka, miks oli kasulik pojaga aastaid lahinguid lüüa, kas peab prantsuse keelt õppima või ei. Nüüd saab vähemalt öelda „emaga suitsetama?“ nii et ükski sugulane aru ei saa. Kuigi ilmselt leidub hulgaliselt vähem aeganõudvaid ja mitte nii kulukaid viise omavahelise salakeele väljatöötamiseks.

PS. See ei ole veel see postitus, mille lubasin kirjutada pojast ja sellest, miks ta meeldiks mulle ka siis, kui ta minu laps ei oleks. Sest oma laps peab ju igal juhul meeldima, isegi kui tegelikult ei meeldi.

Prostitutes in Parking Lot

Some weeks ago we went to pick up Albina from the airport, stopped in a parking lot on our way back and had a photo shoot, which was called Prostitutes in Parking Lot. Image-1 7Image-1 3Image-1Image-1 4Old one training the young one, dispute about the territory, just generation gap… you name it. Suit yourself!

And another thing…

I can’t help but compliment the parking lot prostitutes with some additional musing on the age issue. This time rather concise. I’ve been watching Netflix series „Grace and Frankie“ – highly recommended, real fun and not vulgar.

I do know I sound a bit like the Estonian Facebook community VWSK (Virginia Woolf is not afraid of you), which connects all the feminists of Estonia and maybe elsewhere. I’m a member myself and find some posts rather reasonable and eye-opening, however, most of them are extremist and find fault where no faults are to be found, if you are in your right mind. Some people are so determined not to let go without pointing their finger at what they consider wrong from an extreme-feminist point of view. I never say a word there, just read quietly and often wonder how incredibly bizarre can it get. Can get quite bizarre, I’ll assure you.

However, back to Grace and Frankie, played by Jane Fonda and Lily Tomlin – and look at their birth dates! If I ever arrive at this age, I’ll definitely be like them, even though I have not decided yet which one. Most probably a bit of both.

I’m not going to tell you the story, just saying that Grace and Frankie end up sharing a house at a mature age of seventy-something (rather the second half) when their husbands of forty years, who have always been (or imagined to be) gay and in love with each other, have finally decided to open the door of the closet, get out and get married. Frankie is an old hippie and Grace an ageing babe and business woman. Not an easy co-habitation, one may imagine. But, my complaint, in the VWSK style, is discrimination, raging discrimination of the sexes in the last season. While the husbands enjoy a married life with it’s crisis and therapy and younger and smashingly good-looking gay men running around, the ladies are lured into living in a „retirement community“, meaning actually a home (for seniors). Of course, they escape and I hope the next season is on the way.

As far as my experience goes, women are so much more capable and active at this age. How come two “very late middle aged” men, by the way, absolutely average-looking, have ended up without any mental or physical disabilities (ok, one had a heart attack some seasons ago, but nevertheless he plays a leading role in a musical) and the ladies, who look stunning not only for their age but for any age, have all the (health) problems in the world and they end up in a home? This is very unlikely, unfair and discrimination in broad daylight.

 

Age is not JUST a number…

Mul oli vahepeal sünnipäev. Sellepärast tahaks veidi vanusest kirjutada. Tahtsin väikese vanusepostituse teha juba sünnipäeva õhtuks ja pühendada kõigile, kes mulle virtuaalmaailmas vajalikuks pidasid õnne soovida, aga aeg kadus jälle nii kiiresti käest ja nüüd on juba mitu päeva möödas. Aga teile tänuks on see postitus siiski!

Minu jaoks on vanus tõeline probleem. Kõik need toredad ütlused, et „age is just a number...“ ja „sixty is new forty…“ ei lohuta mind mitte üks teps, kui oma sünniaastat vaatan. Mistõttu enamik inimesi ei teagi, kui vana ma olen. Noh, vanemad teavad, loomulikult ja oma lapsed ka (kusjuures lapsendatu sai alles nüüd teada :-)) ja vanad sõbrad kooliajast või sellest ajast, kui mul veel vanusega probleemi ei olnud (ehk siis enne 20-ndat sünnipäeva). Mäletan end kahekümnenda sünnipäeva eel halamas, et nii vanaks ei elata. Lõpuks sai sõpradel kõrini, lubasid kirstu ära kinkida, sest kui ei elata, siis ei elata. Kahekümne viiendal sünnipäeval olin ühes Tallinna hotellis ja rääkisin kõigile, kes kuulda tahtsid ja neilegi, kes eriti ei soovinud, et saan täna kakskümmend viis ja kui õudne see ikka on, milline uskumatu vanus (ok, olin veidi purjus ka). Kolmekümnes sünnipäev sai pöördepunktiks – sest NII KÕRGESSE ikka jõudmine oli omaette saavutus ja tuli ajalooannaalidesse salvestada seninähtamatu peoga, et siis mitte ühelgi järgneval aastal enam mitte pidu pidada. Mõeldud tehtud – pärast seda olen sünnipäevi tähistanud ainult väga tagasihoidlikult, kui üldse. Mäletan, et kui kolmekümnes verstapost lähenes, märkis üks klassiõde, kes iseenda ja oma vanusega hoopis sõbralikumal jalal oli kui mina: „Mida sa põed, kolmekümneaastane naine on küps ja kaunis.“ Kuidas ma temast siis aru ei saanud ja kui hästi seda nüüd mõistan. Kolmekümneaastane naine on tõepoolest küps ja kaunis, justnimelt seda tahtsin kirjutada oma sel aastal kolmekümneseks saanud noorele sõbrannale. Kui nüüd tuleks võlur ja küsiks minult, kui vana ma tahaksin igavesti olla, valiksin 35 – mõistus on juba peas (loodetavasti), üht-teist elus kogetud, järeldusi tehtud, iga hetkelise idee ajel kogu elu ümber korraldama enam ehk ei hakkaks, lapsed ka olemas (ei pea enam sünnitama) aga väljanägemisele pole ajahammas veel peale hakanud ning ka jõudu, jaksu ja pealehakkamist jagub küllaga.

Mul võib olla oma eksmehele mida tahes ette heita (aga see pole selle postituse teema), aga tema diskreetsust ja mõistmist minu vanuseprobleemi suhtes hindan küll igavesti. Alles pärast lahkuminekut usaldas mulle ta onutütar: „Ega ma tegelikult ei tea, kui vana sa oled. Kunagi A käest küsisin, aga tema vastas, „Küsi ise, kui ta ütleb, siis ütleb, mina ei ütle midagi!“ Vaat selline mees oli! Ma siis ütlesin, ainult paar aastat võtsin maha :-).

On kohti, kus õiget vanust ütlemata ei saa, näiteks arsti juures või mingeid ametlikke pabereid täites ja ma pean iga kord end kokku võtma, et see number üle huulte tuua. Muidugi on naeruväärne ja pealiskaudne ja mis kõik veel ja inimene peaks elatud aastate ja omandatud kogemuste üle uhkust tundma jne. Tunneksingi, kui lisanduvate aastatega välimusele lõivu maksma ei peaks. Jah, just nii pealiskaudne olengi. Samas ei süstiks ma end siledaks, sest ebaloomulik kummipallinägu pole just veetlev ja silmist paistab elukogemus ja vanus ikka välja. Aga minu jaoks on oluline, kuidas ma välja näen, mistõttu ma teatavat järeleaitamist mitte mingil moel ei tauni ja ei saagi aru, miks osad sellest nii suure saladuse teevad ja tahavad kogu maailmale kinnitada, et „neil on nii head geenid, et näevad viiekümneselt ikka kolmekümnesed välja.“ Tegelikult on selliseid geene siiski vähestele antud. Kuigi mulle tundub, et tean paari inimest, kes on oma füüsilise vananemise teatavas eas peatanud. Ise kavatsen küll varsti väikese järeleaitamise teha ja võib-olla sellest suisa kirjutada.

Aga seal, kus ilmtingimata vanust pole vaja nimetada, ma seda ka ei nimeta. Isegi tööalased CV-d olen ümber kohandanud, ilma sünniaastata. Muidugi saab koolide lõpetamise põhjal teatava aimduse, aga see selleks. Aastat kirja ei pane. Pealegi on vanuseline ja sooline diskrimineerimine keelatud (ega ma ju seda ka spetsiaalselt välja ei too, et naine olen). Ja igapäevaoludes, kui kellelgi jätkub jultumust proua vanust küsida, võib proual jätkuda jultumust mitte vastata või esimene pähetulnud number nimetada. Ja ma pole mitte ainus selline. Prantslannast õpingukaaslane oli õigustatult solvunud, kui temast kõvasti noorem meessoost pangahaldur võttis ette ta vanust küsida. Mina olen absoluutselt nõus – mis siis, et tegu oli laenu- või mistahes lepinguga, AGA sul on paberid, vaata sealt, ära sunni daami oma vanust välja ütlema. Siin võis mängu tulla ka kultuuride erinevus, sest haldur oli hollandlane ja nemad on oma otsese väljaütlemise poolest teadupärast veel tuntumad kui sakslased (vähemalt nii räägitakse). Ja siis on teine proua, kellega kunagi keelekursustel kohtusime ja oleme sõbrustama jäänud. Me pole mitte iial oma vanusest rääkinud ja mõistame vastastikku, et kumbki seda teha ei taha. Ja nii just peabki olema. Sest suhtlen ju ikka inimese, mitte tema vanusega (ja seepärast ei pea ka enda oma avaldama).

Näiteks ei meeldinud mulle üldse Telia õnnesoov, milles toodi välja vanus päevades, minutites, sekundites, tundides ja ma ei tea milles veel – mulle ei meeldi kaart, kus vahetpidamata pendeldab silme ees sõnapaar „sinu vanus“.

Kuidas teil vanusega lood on?

Kodukootud Honey Boo-Boo

Ammu pole meediateemadel vingunud, aga siit ta tuleb.

Asi ei ole mitte Hannes Võrnos ega tema nõmeduses – kunagi pidasin teda ägedaks ja stiilseks meheks, ikkagi moekunstniku haridus ja puha. Umbes kakskümmend aastat tagasi oli juhus, et tõlkisin üritust, mida Võrno konfereeris. Siis jättis ta sõbraliku ja toreda inimeses mulje, andis oma nimekaardi ja mina andsin enda oma vastu (mul siis oli, väga ilus, kuldtähtedega). Vaevalt tal sellest mingit kasu oli (mul tema omast ka polnud), aga algajana tundus mulle nii tähtis, et „vahetasime siin kohaliku kuulsusega nimekaarte“. Ühesõnaga, paistis meeldiv ja arukas inimene. Viimase aja väljaütlemiste ja meediakära valguses on ta kahtlemata hoopis ebasümpaatsemaks muutunud (vahest ka keskeakriis kallal või midagi). Aga nüüd see saade väikese Oliveriga. Lugesin Päeva- ja Õhtulehest. Ei hakanud saadet järele vaatama, sest üldiselt mulle ei meeldi need programmid, kus lastest tsirkusekarud tehakse, täiskasvanumaailma küsimusi esitatakse ja publik siis niinimetatud „vaimukuse“ peale naerda rõkkab, kui laps on omameelest siiralt vastanud; nende kõrgesse kvaliteeti ma ka eriti usu. Samas pole ma mingi eriline lastesõber ja nunnutaja, paljud lapsed isegi ei meeldi mulle. Aga sellised saated tunduvad igal juhul tobedad ja lapsest tsirkuselooma tegemine võiks suisa keelatud olla.

AGA siinkohal paneb imestama, et nii meediaväljaanded ise kui kommentaatorid (natuke lugesin) on suhteliselt vähese kriitikaga suhtunud Väikese Oliveri emasse. Kavatsen selle vea siin parandada ja seekord oma seisukoha kõvahäälselt välja öelda, tsenseerimata. Olen nimelt arvamusel, et Oliveri ema näol on tegemist rumala, harimatu ja rahaahne mutiga, kes on valmis ka kivist raha välja pigistama. See maja jaoks raha norimine mõni aeg tagasi oli juba nõme küll. Paljud blogijad võtsid sel teemal sõna, ma siis ei viitsinud. Aga näha on, et proua ei jäta. Kuskil peaks olema mingi seadus, mis: a) keelaks sellised programmid, b) kaitseks lapsi oma vanemate eest. Päris ära pole vast kohe vaja võtta, esmalt peaks vastav töötaja emaga vestlema, parandama augud, mis ta haridusse on jäänud (eetilisuse ja moraali mõiste) ja seletama niisuguse käitumise lubamatust. Täiendav tööpõld sotsiaaltöötajatele.

Tänapäevases maailmas jääb see igaveseks kuskile alles. Nunnu lausestusega maja norimine. Kuskohas on inimese mõistus, kui ta tões ja vaimus nelja-aastase lapse nimel sellise postituse teeb? Kas ta üldse ei mõtle? Tee silmad lahti ja vaata ringi, mõttetu mutt! Aga paistab, et majanorimisega ei läinud nii hästi kui kuulsusekogumisega. Mida see nõme inimene mõtles (kui ta üldse mõtleb), vaadates kuidas hääbuva kuulsusega kohaliku tähtsusega staar tema poja arvelt end upitada ja maailmale „oma tõde“ kuulutada püüab? Rõõmustas, et tal on nii kuulus poeg? Rõhutan, et ma pole seda programmi vaadanud ja tegelikult leian praegu kirjutades, et mul ei jätku isegi sõnu nimetatud vasutustundetu käitumise kirjeldamiseks, kui just päris roppustesse ei taha laskuda. Kirjatükk on võib-olla veidi hambutu, aga soov oma seisukoht välja öelda jäi siinkohal peale. Mitte Võrno kohta, loomulikult mitte Oliveri kohta, vaid ema kohta. Kus on lastekaitsjate silmad? Tehke midagi, tehke sisulist tööd.

Lõpetuseks tõmbaksin paralleeli eelmise postitusega enese eksponeerimisest. Selle ja sarnaste saadete valguses on tegelikult suisa tervitatav, et on olemas FB ja muud sotsiaalmeediakanalid, kus laste ütlusi jagada ja teistelt vanematelt tunnustust ja laike korjata. Vähemalt pole võimalik lapse elu rikkuda enne kui see alatagi on saanud. Eesti on nii neetult väike, pole põhjust arvata, et kümne aasta pärast ei mäleta keegi Oliveri majakorjandust. Või ei leia klippi, kus Võrno end tema arvelt upitab. Ja Oliver on siis õrnas eas – 15. Ma ise jagan ka vahel Twitteris oma suurte laste ütlusi, mõnikord nende absurdnaljakus lihtsalt sunnib. Ja mõni aeg tagasi tsiteerisin sõbranna nelja-aastast poega, sest jällegi, nii lahe ja lõbus oli. Ja sellega see võikski piirduda. Keelaks kohalikud Honey Boo Boo’d ära! Äkki peaks ikka saate ära vaatama? Pigem siiski mitte, liiga piinlik oleks.

Miks?

Mõtle veidi, miks on Sul vajadus oma eraelust rääkida, mida Sa otsid: kas tunnustust, tahad kontrollida kas sinu otsused/teguviis on ikka õige, kergelda kui huvitav persoon Sa oled…. või mis?“ küsis mu vaimne ema.

Jah, mul on selline olemas ja ma usaldan teda mitmesajaprotsendiliselt. Kui poleks teda, ma ei tea, mis inimene minust oleks saanud. Tähendab, tean, ma oleksin jätkanud samasuguse kinnisilmsena, nagu paraku suure osa oma elust olen elanud. Aga milliseks kibestunud, kõike ja kõiki vihkavaks varavanaks harpüiaks ma pärast lahkuminekut oleksin muutunud, kui teda poleks, sellele on isegi kole mõelda. Ta on minuga uskumatut vaeva näinud, aga pikapeale näeme tulemusi ja uus mina meeldib mulle hoopis rohkem kui vana. Vahel saan suisa edusammude eest kiita. Siiamaani olen küll rohkem vastu päid ja jalgu saanud ja mitte keegi teine maailmas ei tohiks mitte kunagi mulle midagi niisugust öelda. Aga vaimne ema võib – sest ma olen ise talle sellise õiguse andnud.

Jah, aga miks siis ikkagi? See blogi siin ja kõik teised blogid, FB, Twitter, Instagramm, Snapchat ja kõik muud võimalused end avalikus ruumis veidike eksponeerida, koduust paotada, vahest isegi pärani lahti teha, lasta teistel natuke nurga tagant piiluda, ise neid vastu piiluda ja siis minema joosta.

Paraku peavad vähemalt minu puhul kõik ülaltoodud väited paika. Veidi piinlik isegi tunnistada. Aga nii see on. Tunnustust – kindlasti, kes ei vajaks? Samas, kas selleks peab siis oma eraelu avalikkuse eest laiali laotama? Aga kuni see laotub avaliku ruumi, saab teha selle selliseks nagu meile meeldib. Ja ongi tunnustus käes. Miskipärast olen märganud, et just need, kellel kuskil midagi väga korrast ära, on varmad sotsiaalmeedias oma ilusat elu demonstreerima. MA EI PEA SILMAS KEDAGI KONKREETSET, aga mõnd inimest tunned ju päriselus ka ja vahel ei klapi kogematagi kõrvalt nähtu ja sotsiaalmeediasse paisatav sugugi kokku. Teisalt mõistetav – kui mul ongi hea ja mõnus, mis sest ikka kuulutada, niigi on hea. Aga kui pöörane rahulolematus vaevab – näitaks vähemalt maailmale, et mul läheb hästi. Ega ma isegi sellest patust päris puhas pole, aga tegelikkusele täiesti vasukäivat infot ka avalikkusesse paiskama ei hakka. Pelgalt sellepärast, et ikka juhtub, et keegi teab, kuidas sul tegelikult on, piinlik oleks lausvalega lagedale tulla. Samas – me ei peaks teiste jaoks elama („Lõpeta kord ometi see väljapoole elamine,“ ütleb vaimne ema). Aga on üldteada, et suur osa inimesi kulutab enamiku aega näimisele, mitte olemisele ega mõista, et tema õnn ja õnnetust, rahulolu ja rahulolematus lähtuvad ikka temast endast ja kuni rahulolu sõltub kellelestki teisest või kunstlikult loodud tingimustest, on see habras ja ebastabiilne. Jällegi – kogu see tarkus on minusse jõudnud viimase kolme aasta jooksul.

Samas loen ka üht blogi, mis mulle väga meeldib, mille autor on oma elu suhtes nii oksendamiseni aus, kui mina avalikkuses iial ei suudaks olla (võib-olla iseenda vastu nüüd juba jah), saab siis lugejatelt kohutaval kombel peksa, võtab seda pööraselt südamesse (kuigi arvab, et äkki enam ei võta), aga jätkab ikka samas vaimus…

Mõni aeg tagasi oli Sirbis sellest terve pikk lugu, kirjutatud küll võõrsile tööleläinute ja selle kohta, kuidas nad tegelikult elavad küllalt kesiselt, peost suhu, sajakesi korteris, aga sotsiaalmeedias näitavad ilusat lokitud-lakitud nägu. See on nüüd väga pealiskaudne kokkuvõte nimetet artiklist, ma jagasin seda ka imelises FB grupis „Välis-Eesti jututuba“, kus ma küll veel liige olen (veidi arusaamatutel põhjustel, sest juba nimi Välis-Eesti on mulle vastukarva), aga enamasti midagi ei ütle. Mitte keegi ei reageerinud mitte kuidagi, samas kui muidu on tuba juttu täis. Andestage mu snobism, aga ma arvan, et osa lihtsalt ei saanud aru, mida autori artikkel öelda tahtis.

….asutavad mobiilsed indiviidid oma ajutisi, sagedasi, perioodilisi või pidevaid äraolekuid ning kohalolekut ihaldusväärsetes asukohtades ilmajätu ja kaotuste ületamiseks, enese väärtuse tõestamiseks iseenda ja mahajäänute silmis, kellele oma elu uut narratiivi esitada. Ühenduse leidmine tähendusrikaste ja ihaldusväärsete paikadega asendab seda tähendust ja ihaldusväärtust, mille varasemad asukohad – sh päritolumaa, kodukoht – on kaotanud. Sel asendusel pole rahvusliku identiteediga suurt mingit pistmist – oma identiteeti võib võõrsil üles ehitada ehituskividest, millel pole rahvuslikke jooni…“ Aet Annist, „Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajätu varjud.“

Tegelikult, päris piinlik, sest ise välismaal elades pole ma sajaprotsendiliselt sellest patust puhas. Püüan ennastki ühendada ihaldusväärsete paikadega, kuigi mulle isegi ei meeldi reisida (hetkel olen valmis reisima ainult sinna, kuhu rongiga saab ja siis veel Eestisse, kuhu kahjuks ei saa). Mille muu pärast, kui viitena, et vaadake, aga mina…Päris iganädalast Brüsselis-käiku siiski ei nimeta, kuigi samas – töö pärast reisimine on vähemalt põhjendatud. Ja ega ma liiga palju ju kuskil ei käi ka, ei viitsi ja töö jne. Siinkohal ma soovitaksin küll noorematele, alla kolmekümnestele ja natuke pealt kolmekümne reibastele, noortele ja vabadele – kui tahate maailma näha, reisige praegu ja kohe, pärast enam ei viitsi :-).

Miks mul oli vaja ilmtingimata pannna endast FBsse pilt peol Zürichis? MIKS? Küsin ma iseendalt päris karmilt. Vastaku ma endale mida tahes, aga eks ikka natuke ka sellepärast, et näidata, KUI äge ma olen, sest olen nii ägedal peol ja se emuidugi tähendab ka, et tunnen üliägedaid inimesi, kes on pidanud vajalikuks mind peole kutsuda. Kusjuures tegelikult ei anna pilt ju peo ägedust peaaegu üldse edasi. Oli jah äge pidu, üks parimaid viimaste aastate jooksul (inimesed ei viitsi enam korraliku peo tegemisse panustada), AGA kas ta muutus seetõttu paremaks, et FBsse jõudis? Peo korraldanud prouad pole küll ühtki pilti kuskile riputanud, kuigi kohal oli ka profifotograaf. Ju neil siis pole vaja maailmale näidata, kui ägedad nad on, teavad seda niigi ning on oma olemises rahul ja rõõmsad. Muidugi, ma oleksin ka, kui saaksin viiekümne kaheksa aastaselt pensionile minna, nii et kunagi enam poleks vaja tööl käia, samas rahamuret ei oleks.

Mida tahab maailmale näidata inimene, kes kirjutab blogis, kuidas ta sõidab koos lastega mitu tuhat kilomeetrit autoga, et siis odavketi poe parklas magada, annab hiljem täpse ülevaate ostudest ja kulutatud summadest? Samas põlastades teist, kelle päeva highlightiks on ostlemine teise odavketi poes. Ja tütarlaps, kelle peo kirjeldus seisneb peamiselt selles, et „kallim oksendas ja seepärast pidime varem lahkuma…“. Persoon, kes pärast pikka tiraadi teemal, milline ühiskonna eliit on Twitterisse kogunenud, ujutab oma konto üle peerunaljade ja toiduretseptidega? Samas, miks ma neid üldse loen ja meelde jätan. Jällegi karm küsimus endale – kas mul oma ajaga tõesti midagi paremat peale pole hakata? Sest ausalt öeldes, minu eas….ei ole seda aega enam niipalju raisata, et teda sellisele pahnale kulutada. Ja miks – kas tõesti enese veenmiseks, et olen ikkagi parem, targem, intelligentsem, ilusam…vabandust, AGA kui sul praeguses vanuses sellist kinnitust IKKA VEEL vaja läheb, siis… pole ju mingit arengut toimunud. Siinkohal loodan küll, et põhjuseks on vaid asjaolu, et kunagi sai mitmeid blogisid jälgima hakatud ja nii nad sinna rulli jäid ja vahel, kui mõni jutuke postkasti jookseb, loen hajameelselt läbi. Aga loodetavasti mitte võrdlusmaterjaliks või huvist. Enda kiituseks pean nimetama, et kui ülaltoodud sisu veidi pikemaks venib, siis lõpuni ma tavaliselt ei jõua. Ja edaspidi peaks sellisele sisule kulutatud aeg kordades vähenema.

Kogu ülaltoodud arvestades ja sellest lähtudes, kehtestasin endale esmalt nädalase sotsiaalmeediapaastu. Lugeda küll võisin, aga midagi kirjutada, millelegi reageerida ega laikida ei tohtinud (jah, ma tean, et on inimesi, kes laike loevad, niisiis, minupoolne laikimata jätmine oli seotud isikliku arengukavaga). Paast algas eelmisel esmaspäeval ja esialgne lõpp oli eile, aga kaalusin selle pikendamist. Täna kahjuks juhtus aps, märgates kedagi tutvustamas Erki Noole kirjutatud raamatut, küsisin enne, kui paastu võimalik pikendamine meenus, „kas ta päriselt ise kirjutas raamatu?“ Nojah, aga ma jätkan, vist veel mõnda aega, päris tervislik on. Blogisse ikka võib kirjutada, see on blogi, mitte sotsiaalmeedia.