Good bye, Köln!

cologne-1846338_1920

Image by Gerd Rohs Design, Pixaby

I’m making this post in English (maybe) or maybe I’ll switch to Estonian in the middle, I just see how it goes. But it is devoted to Cologne and if the City could read, it would rather be in English than in Estonian, I guess, considering I still cannot write their mother tongue (shame!).

You are an interesting city, Cologne, Köln, Keulen. At first, one cannot really figure out what it’s all about you. You are like this person at the party, who is not really beautiful, whom you don’t notice at first glace, but who has some hidden charm. And qualities, which need to be discovered. It takes time to figure them out, but if you have, you’ll be fascinated.

When I came here, it was kind of a love-hate relationship. I came for a certain person thinking its love (it wasn’t, as it appeared later), but I did not love Germany. I do admit now, it was rather stupid of me to have all these prejudices. And be too arrogant and self-centered to learn German. I do admit now, I am embarrassed when I tell people that I’d been living in Germany for so long and then we come to my language skills and it’s like  – oh well, a miserable A2. As regards my stupid prejudices (where did I get them at all?), at least people in Köln did not fall in those categories at all (some exceptions are always there). I was never supposed to stay long, but now, I’ve been hanging around here for almost 15 years and at least 10 since I have been an official inhabitant.

Oh, Köln, Köln, I’m even a bit sorry to leave you. The funny thing is, I only learned to appreciate you when the reason of my living here had disappeared. When I had to manage on my own. Only then did I find some good friends, went to places and started to live my own independent life, doing my own thing. I went to numerous places and met some people. At a mature age one is more selective when it comes to making new acquaintances.

I learned to appreciate the little side streets, some nice old houses – you do not have many, WW2 took care for that – but the solitary survivors are ever the nicer.  But architecture is not really what you are admired for. Excluding the cathedral, of course. The people, the real colonians who are proud to be ones and who are so open and kind-hearted. The multinational scene. The freedom. The cafes where you can have breakfast until 4 pm. The latter is so characteristic to Köln that you do not come across it even at other German cities. Colonians like to have fun and they know how to enjoy a long leisurely breakfast which slowly drags into brunch and so on and so forth.

The Carneval – still a love/hate relationship. If you participate – it’s love, if you are serious and go to work, need to buy groceries or just have to get out of the house for some more or less reasonable reason, its hate, pure and clear.

I did participate one year, I mean, really, from morning till night all six days and then, afterRosenmontagzug, I took off my mermaid wig, dressed as a normal person and took a train to Brussels – seemed like another universe. I do not think I’ll be coming back for carneval, but it is a feature of Cologne, one has to mention. Kölle alaaf!

But I’ll be coming back, to visit my half-German son (now official having double citizenship) and friends and to hang around in Ehrenfeld, go to cafes and be a part of this very special Colonian atmosphere, which, I’m still certain, one would not come across at any other German city.

Advertisements

Narkomaaniast? või kolimisest?

Täna pikka juttu ei tule, hoopis paar luuletust. Pakin siin elamist kokku, et liikuda edasi, järgmisesse kohta. Kolimine on õudne, tähendab, õudne on elukoha kokku pakkimine, pärast, kui kogu majapidamine on saanud juba mitmesugustesse korralikult kinnitatud pappkastidesse ja ootab välja tassimist pole enam nii hull. Lahti pakkimine on ka kergem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pakkimise käigus leiab alati palju põnevat. Nii ka nüüd. Leidsin kaks luuletust, mille poeg kirjutas umbes 9 või 10 aastasena. Ma isegi mäletan, kus ta need kirjutas (Aet, sinu terrassil). Minu meelest on need lihtsalt nii lustakad luuletused, et tuleb igaveseks säilitada ajalooannaalides, perekonnakroonikas ja siinses veebipäevikus. Kui keegi nüüd küsib – aga kust ta neid asju teadis – siis mina vastata ei oska. Ta ise muuseas küsis sama. Luba luuletuste üleslaadimiseks on ka olemas.  Ennetavalt ütlen, et ei, ma ei tarbinud kodus narkootikume, ega ka kuskil mujal, vähemalt laste nähes mitte. Ja ei, temast ei ole nüüd, enam kui kümme aastat pärast surematute šedöövrite kirja panemist saanud Kopli liinidel vedelev süstiv narkomaan, isegi mittesüstiv ei ole saanud. Täitsa normaalne on. Even though I’m blowing my own trumpet here.

Lisaks leidsin pakkimise käigus mõned fotod, mis kinnitasid, et mu ennastupitav seisukoht “ah, ma pole viimase kümne aastaga välimuselt üldse vananenud”, on siiski pisut ennatlik.

Aga luuletused on siin:IMG_2606IMG_2605

The world is full of perverts

Ausalt, noh, inimesed, miks teie hulgas on nii palju perve? Lähen täna Brüsselis üle raudteejaama platsi (harilik jaamaesine plats, mitte seal all, kus elab erineval hulgal igasuguseid rohkem või vähem elu hammasrataste vahele jäänud inimesi). Läheneb kiirel sammul täitsa harilik mees, siuke keskealine, mõttetu välimusega, lühike (loe minust lühem). Hüüab juba kaugelt, kas inglise keelt räägin. Vastan, et räägin ja tüüp küsib mingit tänavat. Ma ei tea, kus see on. Tüüp jääb natuke rääkima, muudkui korrutab, kui tore ja liberaalne linn on Brüssel ja temale ikka hullumoodi meeldib jnejne. Et siin olla olnud just “naked bicycle party for 50 people”. No ma ei tea, ma ikka eelistaksin riides olla enamasti. Tema olla Torontost. Aktsent oli Kanada oma vist küll. Ja sirutab siis käe, et saame tuttavaks. Ma sirutan vastu, sest miks ka mitte, selline kena lahke inimene. Ja siis surub kena lahke inimene nagu möödaminnes mu käe vastu oma privaatseid kehaosi. Eeee…. korraks ma mõtlesin, et kujutan ette. NO holy shit, indeed! Ega ma talle ju midagi ei öelnud, sest mis oleks sobinud? Näiteks “excuse me, we were supposed to shake hands not rub private parts?” Tükk aega pärast mõtlesin, et misasi see nüüd siis oli… Lühikesed mehed, my ass!

Kus viga näed laita, seal tule ja (aita?) aka topi oma nina kuhu pole vaja.

Igasugu voodoo ja muud vaimsed õpetajad räägivad pidevalt, et inimest saab ja TOHIB aidata vaid siis, kui ta ise selgesõnaliselt selleks soovi on avaldanud. Kas neid uskuda või mitte ja mida mina neist asjadest arvan, ei ole selle postituse teema.

Selle postituse teema on hoopis see, et tegelikult tuleks igal inimesel oma igapäevases elus sellest näpunäitest lähtuda. Et abi pakutakse siis, kui seda on küsitud. Sõnaselgelt ja arusaadavalt, sest muidu … on tegemist teise inimese ellu ronimisega. Mis on ebaviisakas, nagu kutsumata minu magamis- või vähemalt elutuppa tungimine. Üks asi on arutelu, kus kõik midagi arvavad ja arvamused lahku lähevad. Aga arutelu käigus pole vaja öelda asju nagu : tee seda (teist, kolmandat, sajaseitsmendat…) käskivas kõneviisis. Lagi, mida vast (ehk, võib-olla) tohib, oleks: „Mina sinu asemel võib-olla kaaluksin….“ Jah, ma tean, ma olen vana ümber põõsa  peksja ja otsene selga sõitmine on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne.

Näiteid elust (ja kui te end ära tunnete, siis jah, mulle tundus see piiri ületamisena):

Räägin mina kolleegile, et tütrega on hetkel veidi probleeme, kool pooleli, ei oska endaga midagi peale hakata, mina tige, ei oska iga kord adekvaatselt reageerida jne … hea küll, vast kirjeldasin meie kodust elu veidi liiga värvikalt ja teatavate kunstiliste liialdustega, aga inimene tunneb mind 15 aastat – ta  võiks mu jutustamisstiili ja kommet sääsest vähemalt elevandipoega teha ju ometi tunda. Aga ilmselt ei. Sest õhtul leian oma meilboksist lastepsühholoogi kontaktid. Lihtsalt, telefoninumber. Jõllitasin seda ja mõtlesin omaette WTF? Kas ma küsisin? Sellist asja võib minu maailmas pakkuda ainult juhul, kui ma küsin, otse, selgelt ja konkreetselt: Kas sa tead mõne hea (laste)psühholoogi kontakti?

Vahemärkuse korras olgu öeldud, et suhtun situatsiooni nagu õppetundi, mis aitab mul välja tulla endale omase haridussnobismi elevandiluust tornist ja mõista, et meelepärase elukutse/hariduse omandamiseks on ka muid viise kui algkool-põhikool-gümnaasium-kõrgkool.

Järgmine lugu (vabandust, ma tean, sa tunned end ära): räägin mina, arutelus poolkeelsusest ja sellest, milliseid üldteadmiste puudumisi see kaasa toob, taas tütrest, kes räägib nelja keelt, aga mitte ühtegi neist perfektselt. Soovitatakse logopeedi. Jällegi: kas ma küsisin? Ei – ma arutlesin. Pealegi – ta pole ei düsleksik ega düsgraaf, lihtsalt pole oma kirju elu tõttu jõudnud iial üheski täiuslikuks saada. Kui ma oleksin nimetanud emma-kumma ülaltoodud erivajadustest, siis võib-olla (juhul kui ta ei käi) oleks soovitus peaaegu aktsepteeritav. Aga ma ikkagi ootaksin esmalt sissejuhatavat küsimus: kas ta käib? Või veel parem: mida logopeed arvab?

Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Võib-olla reageerin muidugi üle ja tegelikult ongi õige niimoodi selga sõita, aga mina eelistaksin, et abi pakutaks siis, kui olen selge ja üheselt mõistetava küsimuse formuleerinud. Kuna mõlemad kaks näidet seostusid lapsega, võib jääda mulje, et olen selles osas eriliselt tundlik – mine sa tea, aga mind segab samavõrd ka see, kui mulle mu enese isikliku, töö või mistahes eluvaldkonna alal küsimata nõu antakse. Jällegi näide:  kui nimetan iseenda soovi uus meeskaaslane leida (mis on mu elus olulisel kohal juba mitu aastat) – siis arvab iga teine naissoost tuttav, et ta on kuidagi õigustatud seda soovi maha tegema ja arvama, et mul pole vaja. Päriselt ka tahad meest? Miks sulle seda vaja on? Seksi? Milleks? Lolliks oled läinud? Kust te võtate selle õiguse?  – tahaksin omakorda vastu küsida.

Meestest suudan veel kuidagi aru saada, sest nende aju pidada ju niimoodi toimima: probleem – lahendus. AGA naised, me kõik ju teame, et tahaks vahel lihtsalt niisama vinguda ja sõbranna roll on kaasa vinguda J ja minu poolt olla.

Soovitusi, neid võib anda, kahtlemata, näiteks poleks ma ilmselt konverentsitõlget õppima sattunudki ja siis oleks mu elu viimase 15 aasta jooksul ilmselt hoopis teistsuguseks kujunenud, kui hea sõbranna poleks lehes kuulutust märganud ja teada andnud, et „kuule, kas sa mitte ei tahtnud seda õppida…?“ Ise olin samal ajal läinud noorepoolsele inimesele omaselt välismaale „ennast otsima“ ja poleks ilmselt märganud, enne kui hilja.

Samuti pakkus hiljuti hea kolleeg põnevat kooli Brüsselis, kus poeg võiks õppida, tänuväärt soovitus, aga see sakslane ju Kölnist ei lahku, varsti hakkab kölschis (kohalik dialekt) rääkima ka. Aga see pole ka tänane tema.

Ja siis veel kuue sidruni, blogis, kus ühe postituse all kunagi kommenteerisin, sest jälle haakus tema lugu kuidagi mu tütre hetkel katkenud haridusteega – sain nii toredad vastused, analüüsimid ja näited, ei mingit „te peate seda tegema.“

Ma võiks neid ühte ja teistpidi näiteid tooma jäädagi, aga kes seda pikka heietust lugeda viitsiks. Kas ma tahan liiga palju ja tegelikult tuleks alati võitlusse tormata, kui kuskil (oma meelest) viga laita näed? Üks asi veel, siiski, hästi tundlik mu arust. Kui keegi on kaotanud lähedase (siintoodud juhtudel nooremapoolne täiskasvanu vanema) ja ma ei ole tema lähedane sõber ega sugulane, siis tundub mulle oma abipakkumisega selga ronimine kohatu. Praktilised asjad küll, töökohaga seonduv jne. Aga muidu – helistada, et ta näeks, et vanema kolleegid on olemas? Isegi siis, kui inimest ei tunne? Kas liiga kaugele ei lähe? Kas noorel inimesel oma ringkonda ja sõpru ei ole, kellele toetuda? Kas su enda parimad ja lähedasemad sõbrad on su ema sõbrannad/kolleegid? Ühest küljest jah – märka inimest enda kõrval, aga teisalt taas – ära roni igale poole. Igal juhul ühe teatava markantse avalduse peale ütlesin ühele kolleeg-sõbrale, millised on need 3-4-5 inimest, kes tohivad mu täiskasvanud lastele läheneda, kui mind homme see telliskivi peaks tabama (touch wood).

Teisalt muidugi – ära siis räägi endast, sest

IMG_2536

Aga küsitakse, ikka vastad ja pealegi, natuke tahaks iga inimene endast ju rääkida ka. Ma tunnen ühte, kes üldse ei taha, aga tema on ka keskmisest on inimesest sama kaugel kui Kuu Päikesest või natuke veel kaugemal.

Ja viimaks – tänase heietusega haakub suurepäraselt pealkiri eilses päevalehes: Toitumisnõustaja Erik Orgu: kui näen tänaval ülekaalulist inimest, tunnen talle kaasa

Tahaks tõesti küsida, kas Erikul elu ei olegi, et ta peab seda võõrastele kaasatundmisega täitma. Ja mida need ülekaalulised tema kaastundega siis peale võiksid hakata?

Jesus Christ Superstar – kuidas te siis ei tea, issand jumal!

Vahel tabab mind ootamatu soov lapsi kultuuriliselt harida. Iseennast ka muidugi. Ise ma tavaliselt ikka tean, mida ja miks vaatama-kuulama lähen, aga laste puhul, kes on hoopis teine põlvkond, tundub vahel, et võiks neile midagi klassikalaadsest näidata, nii üldharimise mõttes kasvõi. Siiamaani võin rahul olla – nad tulevad alati täitsa rõõmuga ja enamasti on minu valitud üldhariv üritus ka meeldinud. Viimase poole aasta jooksul on toimunud kaks üldharivat üritust kogu kambale ja Albinale veel üks lisaks.

Esimene oli Bohemian Rhapsody, mis võeti väga hästi vastu, Gregor hakkas pärast suisa kodus Queeni kuulama. Tema ikka teadis, kes oli Freddy Mercury ja ansambel Queen. Albina teadmised on nii õnnestavalt puudulikud (olusid arvestades ei ole tema süü), et Queenist oli ta küll kuulnud, aga Freddy Mercury oli täiesti tundmatu tegelane. Aga film meeldis ja muusika ka. Muidugi, osad artsy-fartsy indiviidid väidavad, et „ah, see on mingi Hollywoodi jama, tegelikult ei olnud üldse nii…“ Keegi pole ju kunagi kusagil kuulutanud, et tegemist oleks dokumentaalse eluloofilmiga, aga ülevaate ansambli kujunemisest, Freddy rollist, elust ja eelkõige muusikast see igal juhul annab, nii et meie poolt sai Bohemian Rhapsody kiitva hinnangu. Ja ma pole nii artsy-fartsy connoisseur ka.

Albinaga käisime hiljuti vaatamas dokumentaalfilmi Female Pleasure, mis oli kohati tegelikult päris jäle, rääkis suures osas naiste genitaalide mutileerimisest ja igasugustest muudest naise alandamise/kasutamise viisidest, peamiselt samadest kogukondadest sirgunud aktivistide suu läbi. Päris silmiavav, tuletab imeliselt meelde, et meie siinse liivakasti feminismi probleemid on sügavalt esimese maailma omad. Ka selle võttis Albina hästi vastu.

Eile aga käisime vaatamas Jesus Christ Superstari, mis minu mäletamist mööda on Abba ja BoneyMi järel järgmine „välismaa muusika“, mis minu koju lintmaki lindina ilmus, tänu sõbranna Rootsi sugulastele. Ma arvan, et ilmselt oli lindistus tehtud tollase rock ooperi vinüülplaadilt. Kvaliteedi kohta ei oska ma nüüd enam midagi arvata, ilmselt oli selline harilik nõukaaja keskmine kvaliteet, aga kui paremat pole saanud, ei tea ka tahta. Igatahes olin sellest pöörases vaimustuses, kuulasin enne magama jäämist voodis kõrvaklappidega ja tundsin end peaaegu… hissand, ma ei mäletagi enam, kuidas, võib-olla nagu “välismaa noor”, sest müstiline “välismaa” kutsus mind juba lasteaiast alates. Aga igal juhul  oli see oluline teos mulle. Ja tähtsamate lugude sõnad on siiamaani peaaegu peas. Loomulikult arvasin, et lapsed peavad nägema minu jaoks märgilise tähtsusega, vaieldamatult popmuusika klassikasse kuuluvat teost.

Etendusena polnud ma seda isegi näinud. Filmi vist kunagi olin. Alguses, pean möönma, olin veidi pettunud. Ma ei saanudki aru, kas oli tegemist halva helikvaliteediga või olid meil halvad kohad (kuigi nägime hästi), aga kuidagi õiget muusikaelamust kätte ei saanud. Vahepeal oi liiga vali, laulusõnu ei kuulnud ja mingit imelikku plärinat viskas sisse. Etteruttavalt olgu öeldud, et teine vaatus läks oluliselt paremaks ja mida lõpule lähemale, seda rohkem meeldima hakkas (mitte sellepärast, et varsti saab minema). Kuningas Herodese 70-ndate läikivas diskostiilis, osaliselt valgete platvormsukksaabastega (mu emal olid ka) tantsijannadest   koosnev õukond oli vaatamisväärsus omaette. Võimas piitsutamisstseen kõikide maailma rõhutute eest (sellest sümboolikast nad (lapsed) ka aru ei saanud). Taevast kukkuv põlev rist.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et sedapuhku panin harimisega pisut mööda. Lastel puudus täielikult kontekst. Mitte et ma ise piiblilugudega üleliia kursis oleksin, nõukaaja viljastavates tingimustes ei õpetatud seda ju ka koolis, aga selle konkreetse viimase jupi Jeesuse elust tegime endale vist selgeks kui muusika meieni oli jõudnud. Ju pika elu jooksul siit-sealt üht-teist ikka kõrva jääb, tõlkeõppes rõhutati ka pidevalt üldteadmiste vajalikkust, igapäevatöös kogen sageli, et kui ette sattub teema, mida juhtumisi tööväliseltki tunnen (paraku seda liiga sageli ei juhtu), siis töö nagu lendab käes, ei esine sõna- ega lausevärdjaid, imelikku süntaksit ega midagi. Aga see pole ka tänase postituse teema. Ikka see üldine haritus.

Tõepoolest, ilma konteksti ja taustateadmisteta võis asi üsna mõttetu tunduda. Ausalt öeldes olin iseenesestmõistetavalt arvanud, et seinal jookseb miski saksakeelne jutt laval toimuva kohta, sest Saksamaa …. ja siis nad saavad sealt vajalikku lugeda, nagu ooperis,  loed kavalehelt, mis toimuma hakkab. Aga ei, seekord täiendavaid seletusi ei antud. Vaheajal selguski, et nad suurt mitte millestki aru ei saa, kuigi ma olin paari sõnaga nimetanud, et lugu on Jeesuse reetmisest apostlite, eelkõige Juuda poolt.  Gregor teadis vähemalt püha õhtusöömaaega ja ülestõusmist. Albina ei teadnud sedagi. Samas oli tema kunagi filmi näinud. Naljakas, kuidas me nii erinevaid asju teame või pigem kuidas nad minu jaoks nii enesestmõistetavaid asju ei tea. Tahan siinkohal igaks juhuks nimetada, et mul on täitsa normaalsed lapsed, Gregoril gümnaasium läbi ja läheb oktoobrist kõrgkooli, Albinal kulub veel veidi aega, aga gümnaasiumi 10 klassi on temalgi seljataga. Kusjuures Gregoril oli koolis isegi usuõpetus, 5.-ndas ja 6.-ndas klassis, nojah, alguses ei osanud ta küll eriti saksa keelt. Pärast, ma ei tea – ilmselt tegeles millegi muu kui kuulamisega. Mäletan, see oli neil veel vabatahtlik, aga ma ikka sundisin käima, keele pärast. Aga ei tea nad asju. Kuigi mõlemad loevad isegi raamatuid. Pärast küsisin Gregorilt, kas ta teab, mida tähendab „Juuda suudlus“. Tema vastu, „ütle mõnes muus keeles, eesti keeles ma küll ei tea.“ Inglises on küll olemas, ilmselt saksas ka, aga ma saksas ei tea, kuidas kõlab. Oeh, selline taustateadmiste puudumine tuli siis välja. Ei teagi nüüd kohe, kuidas nad targemaks teha. Või on nende põlvkonnal juba hoopis teistsugused taustateadmised ja pole meie vanu vajagi. Ma ikka tahaks mõelda, et üldkultuur või midagi, aga ehk olen hoopis ise pääsmatult mahajäänud. Nagu Albina mulle kunagi hoopis muus kontekstis teatas, „kuule, ega meil mingi kahetuhandes aasta ei ole…“ Ei ole tõesti, kuigi minu jaoks oli kahetuhandes enam-vähem eile. Kuidas teie suurematel lastel üldiste taustateadmistega lood on ja kas peate neid üldse oluliseks?

Kuidas need noored küll nii realistlikud saavad olla?

See on tegelikult vana jutt, mustand oli eelmisest suvest, aga tundus päris tore ja teen avalikuks. Lugu on LOOMULIKULT juba läbi.

Mu pojal on esimene pruut – või tegelikult mitte pruut, ma ei teagi täpselt, kuidas teda nimetada. Girlfriend, tüdruksõber, esimene pikem naissuhe… ei oska öelda, aga igasugused soovitused nimetamise osas on teretulnud. Ma ei usu, et ta enne päris süütu poiss oli, aga see on esimene, kes meil kodus magab. Mina tšikki paraku näinud ei ole, kuigi uudishimu vaevab, et kuidas välja näeb ja nii… aga öeldi selgelt, et oleks parem kui sa oma toast välja ei tule, kui meie liigume, sest “vara on veel kedagi tutvustada”. Fair enough, ja kui uudishimu välja arvata, siis ega ma tegelt eriti ei viitsi ka nende kõikdiega tutvuda, sest ju neid tuleb ju veel ja hakka siis kõiki nimesid meeles pidama. Pealegi oli Albina sõbranna teda luuranud ja hindas ilusaks. Minu silm on muidugi kuningas, aga las ta siis jääb…. Lisaks meeldib mulle kodus ikkagi peamiselt voodis aeleda ja seriaali vaadata, mitte “asjast huvitatud superema” mängida. Kondoomijutud on meil ka ammu aetud …

Ja täna siis tuligi pojakesega juhtumisi jutuks tema suhe tüdrukuga (mina ei alustanud). Ise ta seletas, et “alguses tahtsin mina nagu midagi rohkemat, aga tüdruk ei tahtnud” ja siis ma lülitasin endal tunneteskaala välja. Nüüd ütles tüdruk, “et võib-olla isegi nagu midagi võiks”, aga ma jälle enam ei tea… Ühesõnaga on niisama, midagi tõsist ei ole. Seda võisin loomulikult selgesõnaliselt kinnitada, et naised ongi sellised ja mul on endal siiamaani nii, et alguses mõtled, et “noh, ei tea nüüd…” aga kui on toimunud teatav füüsiline lähenemine (selle täpsustuse jätsin küll tegemata), siis pärast tundub, et võiks nagu… noh, mitte alati..

Aga tegelt ma tahtsin sellest realistlikkusest pajatada… olgu peale, et G on poiss, aga ikka. Et lülitad tundeskaala sisse ja välja… oleks mul ka nii ja veel nooruses. Tagasihoidliku pika tüdrukuna olin ma ühest küljest küünik ja jätsin endast maailmaülbe mulje (see oli siis hiljem, pärast seda eluperioodi, kui ma suud ei avanud ja pilku ei tõstnud), aga tegelikult olin hirmul ja kartsin ikka kõike ja kõiki ja peamiselt seda, et ma ei meeldi mitte kellelegi (naisena, ma mõtlen) ja kui keegi oleks mind naaatukenegi tahtnud (eeldades muidugi, et ma talle oleksin otsa vaadanud ja suu avanud), siis poleks enam mingist “on/off” nupust juttugi. Oleks ikka omaette kodus mõelnud, mis kõik võiks olla… aga ma ei käinud selles eas kellegagi, sest ma kartsin liiga. Ja tegelikult, meieaegsed poisid ikka tahtsd ka ainult lühikesi blondiine, mitte väljaveninud pruunipäiseid :). Selles seisneski mu nooruse peamine traagika. Ja see liigpikk kolmeteistastane tüdruk, kellele kõige tipuks veel ka rinnad kasvasid, on mu sees ikka peidus. Vahel väga sügaval ja siis jälle üsnagi pinnale lähedal.

Tahaks ikka peen proua olla, aga tegelt?

Ajendatuna Seljakotist, kes ajendus kellestki teisest, keda ma enamasti ei loe, pean endagi daamilikud omadused/nende puudumise üles lugema. Tundub, et minu suurimaks komistuskiviks on:

20170223_143907

a) rüht

b) pärlid

c) vihmamantel

d) koleeriline temperament

e) suutmatus mahedalt rääkida

f) väike ridikül, olen harjunud ikka majasuurust märssi kaasa vedama.

Ja veel mõned asjad, mida esineb harva.

Vaadake ise.

  1. Hoia head rühti – See on väga raske, sest olen pikk. Kunagi noorena hoidsin ikka väga kühmu, sest appi, liiga pikk ju, ja siis kasvasid ka rinnad, järelikult tuli nende varjamiseks õlad ette tõmmata. Nüüd on parem, aga pean ikka endale meelde tuletama ja kui tänaval kõndides end vaateaknalt imetlen, märkan tihti, et selg tuleb sirgu ajada.
    2. Veendu, et su küüned on alati hooldatud – enam-vähem. Geeli ja kunstküüsi ei kasuta, aga maniküür on tehtud ja läbipaistev lakk peal.
    3. Kuula ilma vahele segamata – harjutan seda juba aastaid, tasapisi olukord paraneb.
    4. Oma signatuurparfüümi – Hermes Vetiver Tonka
    5. Õpi prantuse keelt – OSKAN! Kas selle eest saaks mitu punkti?
    6. Kanna klassikalist vihmamantlit
    – pole, aga ehk peaks hankima?
    7. Räägi pehmel hääletoonil –
    juhtub väga harva
    8. Ära kunagi karju ega tõsta häält, kuid õpi argumenteerima – esimest õpin ka juba ammu, halvemini tuleb välja, kui kuulamine. Argumenterida oskan, vist.
    9. Pea meeles sünnipäevi – pean, kui inimene soovib, et peetaks (ise näiteks ei soovi).
    10. Hoia kodulaual värskeid lilli – on olemas.
    11. Kanna pärleid – ei tea nüüd.
    12. Peale sööki serveeri kohvi ja teed – jah, kuigi meil on sageli iseteenindus.
    13. Jõua alati õigel ajal kohale – enamasti jõuangi.
    14. Ära virise ega vingu – püüan vähem vinguda, aga vahel ei saa kuidagi ilma.
    15. Hoia oma kodu puhtana –
    mul on koristaja.
    16. Õpi korraldama õhtusööke sõpradele –  suurima heameelega, lisaks korraldan brunche.
    17. Seo siidisall oma käekoti külge – olen vahel sidunud salli, aga mitte siidist.
    18. Õhtul välja minnes kanna väikest ridiküli – seda ei tee ma küll peaaegu kunagi.
    19. Kanna alati triigituid riideid – enamik mu riideid triikimist ei vaja.
    20. Kasuta valgeid linu, rätikuid ja nõusid – kasutan, aga värvilisi on ka.

Ma arvan, et olen pigem boheemlike/kasuaalsete sugemetega daam.

Kuidas teil daamilikkusega on?

Maailm ja inimesed selle sees muutuvad üha imelikumaks (või olen lihtsalt piiratud) ehk harilik Eesti ülbus

Sai juba vinguviiulile hääle sisse, ei saa enam pidama. Eile oli keegi kirjutanud gruppi Eestlased Saksamaal, et Eesti startup otsib hea saksa keelega abilis mai alguses Hannoverisse messile. Mõtlesin minagi, et soovitaks oma lapsi, täisealised, saksa keel suus, las aitavad kaasmaalasi. Pakkusin Gregorile, kes parsajagu käepärast oli. “Miks mitte, mis tegema peab?”  arvas tema. Nii ma siis küsisingi kuulutajalt, mida tegema peab. Täna on saabunud üleolevas toonis vastus: ” väga meeldiv, et teil huvi meie tegemistest. Siiski ootame inimestelt rohkem infot kui küsimust “mis tegema peab”..  (siin ja edaspidi tsitaat, kirjapilt muutmata). Grammatika kallal täna vinguma ei hakka. Mõned teisedki inimesed olid huvi ilmutanud, nemadki said märja lapiga vastu nägu, näiteks: “me ikka sooviks natuke suuremat pilti inimesest kes soovib liituda. Lähem info on sobiva inimese leidmise puhul elementaarne!” või siis teisele, kes oli lühidalt vastanud, et ta võib tulla, vastati:  ” vapustav, Sind just ootasime!” Järgmisele küsimusele, taas tegemiste kohta, anti vastuseks: “mul on kahju öelda, aga me ei otsustanud teie kasuks.” Kui sama isik vastas, et see pole probleemiks, öeldi (minu arvates mõnitavalt): live long and prosper! Lõpuks märkiski keegi, et kõik abipakkujad saadetakse eestlaslikult perse. Just nimelt. Mis teil viga on, inimesed? Küsite abi ja siis hakkate pakkujaid pikalt saatma. Ilmselgelt on tegu sellise startupiga, kelle puhul abistamine tähendab, et maksad peale auväärse võimaluse eest nende boksis terve päev püsti seista ja kohalikus keeles nende toodet-teenust-midaiganest tutvustada (sest võin pea anda, et ühtegi keelt peale inglise Eestist tulnud hüperiduärimees ei valda, sest “einoh, mismõttes, kõik rääivad inglise keelt, ei?”). Vahepeal saad ilmselt märkuse, kui puhata, või – pühaduseteotus – süüa/kohvi juua – tahad. Sest pead mõistma, milline au on saada valitud niisuguse startupi tähelendu edendama. emoticons-vector-kawaii-3Oeh, inimesed, mis teil viga on? Where’s your fucking mind? Loodan, et messil läheb hästi ja huvilisi kohe üleolevalt minema ei lööda. Aga oma lapsi ma teile enam ei paku. Ja soovitaksin heita pilgu raamatusse “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi.”

Lingvistiline ving

Cat-writing-skills

Tegelikult võinuks see postitus valmida emakeelepäevaks, aga kuidagi ei jõudnud. Täna jäi kuskilt silma, et meil on suisa emakeele aasta. Seega igati ajakohane aastaringselt ja neid võiks ka seeriatena kirjutama hakata, sest raamatuid loen peaaegu kogu aeg. Sealhulgas eesti keeles. Ja tõlkekirjandust. Ütlen kohe ausalt, et tõlgin ka ise vahetevahel mõne ajaviiteraamatu, eriti meeldivad krimkad ja muidu põnevikud, seega olen tõlketöö telgitaguste ja tasuga hästi kursis. Ja ei üritagi väita, et vahel ei või näpukaid sisse tekkida. Ja kui väga teksti sisse lähed või lugu nii põnevaks kisub, et tõlkimine lendab nagu tavaline lugemine, siis pole ime, kui algkeele süntaks kipub alles jääma, AGA – selleks on teksti ülelugemine, selleks on toimetajad ja korrektorid. Raamat, mis trükivalgust näeb ja letile jõuab, peab olema korrektne. Hea küll, mõni üksik täheviga, aga sisuliselt vale, eesti keeles olematu sõna või tähenduseta väljend ja mõttetu otsetõlge peavad olema välja roogitud. Inglise keelest tõlgitud raamatuid ma eriti ei loe, just sellesama pärast, et need on täis otsetõlkeid, inglise keele süntaksit ja mida kõike veel. Muidugi mitte kõik, leidub ka imelisi tõlkeid. Alltoodud vingu põhjustajaks on Robert Galbraithi (aka J.K.Rowlingi) eesti keelde tõlgitud Cormoran Strike’i detektiivilood. Kokku on neid kolm ja esimese lugesin inglise keeles. Igati mõnus kirimilugemine (ma olen muidugi ka parandamatu krimihoolik). Siis aga otsustasin olla praktiline ja lugeda ülejäänud eesti keeles Elisa raamatust. Kirjastuseks Eesti kirjastusmaastiku lipulaev (vist) Varrak, mis enamasti toodab kvaliteetset teksti, nende Harry Potterite lugemine oli keeleline nauding omaette. Tõlkija nime ei vaadanud ega hakkaks seda siin ka eraldi välja tooma, sest mu eesmärgiks pole kedagi neimida ja šeimida häbiposti naelutada, vaid lihtsalt juhtida tähelepanu või pigem välja vinguda asjad, mis ühes mõnusas ajaviiteraamatu tekstis silma riivavad ja lugemismõnu rikuvad. See postitus on sõna otseses mõttes „kaua tehtud kaunikene“, sest tegin suisa märkmeid, et meelest ära ei läheks. Ja siin nad on, keelelised möödalaskmised Cormoran Strike’i sarja teisest ja kolmandast raamatust.

A-taseme eksam – inglise keeles A-levels ja mina kasutaksin siin lihtsalt lõpueksameid. Haridussüsteemid on meil nagunii erinevad ja järgmine samm oleks juba „grammatikakooli A-taseme eksam.“

Kannabiseaur – kas meil pole olemas eestikeelset sõna kanep? Mis kanepiaurul viga on?

Kroissant – otsusta ära, kas sarvesai või kursiivis originaal.

Soola-pipra karva juuksed – see pole nüüd nii valus möödalask kui eelmised, aga mis hallisegustel viga on? Vähemalt oleks selge, millistega on tegu.

Järgnevalt mõned sõnad, mis ei ole otseselt valed, aga niimoodi eesti keeles ei öelda, need kõlavad kohmakalt või arusaamatult: parkimisruut (parkimiskoht), helendav vest (helkurvest), uksehoidja (ukse piiraja kohta, ei räägitud inimesest, kes ust avab).

Nüüd jälle mõned eriti jämedad möödalaskmised: Georgi aegne – ega neid kuningaid seal Inglismaal nii palju ka ei olnud, et nime õigesti kirjutatud ei saa.

Vana hea: Palju õnnelikke tagasitulekuid! No sa issanda püha püss – niipalju võiks tõlkija-toimetaja-korrektor ikka teada, et tegu on sünnipäevaõnnitlusega. Lisaks veel kontekst! Igasugune õnnitlus, eriti selline, mis mingilgi viisil palju aastaid soovib, oleks paremini kõlanud.

Teine klassika: puding. Ei ole nii, et kogu ingliskeelne kultuuriruum sööb magustoiduks ikka ja ainult pudingut. Ja kuidas saab puding koosneda rabarbrikoogist ja vanillikastmest, sest just nimelt neist komponentidest koosnevat pudingut Strike’ile serveeriti. Oeh.

Lisaks valed kollokatsioonid, näiteks: ’kaelaside ees’ – minu maailmas käib kaelaside kaelas ja ees on lips.

’Ilmutab üles’ – kuna ma lauset pole täies ulatuses meelde jätnud, siis ei oskagi kohe öelda, mis see õige vaste oleks, aga üles ilmutada küll midagi ei saa, tähendab, minu maailmas vähemalt.

Ja viimaks terassidega maja – teoreetiliselt võiks ju isegi olla, suur ja uhke mitmete terrassidega maja (inglise keeles oleks selle nimetamiseks ilmselt mõnd muud väljendit kasutatud), aga kuna jutt käis munitsipaalpinnal elavast vaesest halastajaõest, oli terraced house vast siiski ridaelamu. Vaat selline: 2018-03-08_lif_39078990_I6

Üldse võis rohkem pilte guugeldada, tihtipeale saab selgeks, millega tegu.

Üldisemat laadi märkusena: liigne ’oma’ ja ’üks’ kasutamine ning isikuliste asesõnade üleküllus. Veidi leidlikust – ei saa rääkida, et tema ütles talle, siis pööras ta end tema poole…. Samuti ei vaja iga my, his, her ega ’a’  ilmtingimata tõlkimist. Isegi autori stiili säilitades ei tõlgi me siiski sõnu, vaid sisu.

Sellega pole pikk vingupostitus aga sugugi valmis. Olen ka suur Skandinaavia krimi, Nordic Noiri, austaja ja kuna ma ühtegi Skandinaavia keelt ei oska, loen neid tavaliselt kas prantsuse või eesti keeles. Prantsuses sellepärast, et tõlgitud teost on veidi lihtsam lugeda (vist) ja kui originaali nagunii ei oska, võin samahästi lugeda mõnes mida oskan, ühtlasi nimetatud keele oskust arendada. Ma ei tea, võib-olla on prantsuskeelne variant samamoodi keelelistest apsakatest tulvil, selle mõistmiseks puudub mul õnnistaval kombel kapatsiteet suutlikkus, aga miskipärast tundub mulle, et suurte keelte kirjanduse tõlketurul on asjad veidi teisiti. Meie minusküülset tillukest turukest pole mõtetki gigantidega võrrelda, pealegi pole see postituse eesmärk. Ühesõnaga, kuna ma skandinaavia keeli ei räägi, ei oska ma ka naeruväärseid otse/valetõlkeid välja tuua, küll aga riivas silma sõnakasutus ja kohatine veider lauseehitus.

Niisiis: läbivalt on neis raamatutes teed täis tõkendeid – minu arust see asi, mis teele pannakse/ehitatakse, et sealt läbi ei saaks, on ikkagi TÕKE või kui looduslik, siis TAKISTUS.

Auto rattad pidurdamisel jäigastuvad – ehk siiski blokeeruvad?

Võti käib süüteauku – minu autos on siiamaani süütelukk.

Ja kurjategijalt võetakse sõrmeJÄLJED, mitte jäljendid. Teemaksu tasumise kohta pannakse autole kleebis, mitte kiip (ma olen päris kindel, et keegi ei hakka autot teemaksu tasumise eest kiibistama – tulevikus vast küll, aga praegu ajame asju ikka veel tavalise kleebise ehk vignette’i abil.

Ja minu meelset lihtsalt imelikud ja veidrakõlalised väljendid: sidus käed ümber kruusi, seadis käed pea taha (äkki kuklale?), inimene on pressi all (vast ehk siiski surve või pinge), langetas valiku (siin on nüüd see koht, kus sobiks tegema, mille kasutamisega ka viimasel ajal liiale on mindud).

Siis veel sellised möödalasud nagu Vinni Puhh – kas ta mitte Winnie ei ole?

Miks kirjutada eestikeelses tekstis Theatercafeen, kui võiks ju öelda teatrikohvik?

Aga kaks ägedat asja leidsin ka: koosolu ja prohveteering!  Need võiks küll laiemalt kasutusele võtta.

Ise tahan ka vahel oma leiutist kindlasti tekstis ära kasutada, näiteks kui inglise keeles on „milk and honey“ tahan mina alati öelda „komm ja moos“. Mõnikord on saanud selle pärast ka veidike lahinguid lüüa, aga alati olen oma tahtmist saanud.

AGA, et te nüüd ei arvaks, et ma olen õudne vingunina ja keelenats (natuke vist olen ka, sest otse näkku röökiv kirjaviga ajab harja uskumatult punaseks, ikka ja jälle tuleb enesele meelde tuletada, et sinu asi pole iga kommenteerija keeleoskust parandada), kes ise kunagi millegi vastu ei eksi, kinnitan, et kord saatis üks „kogenud ja staažikas tõlkija“ kirjastusse minu tõlgitud raamatust leitud apsakad. Kokku oli neid umbes kümme, millest nõustusin tänuga umbes kolmega, üks oli ausalt öeldes jäme üldteadmise puudumine, mille pärast oli suisa piinlik, olin kirjutanud Livy „Vana-Rooma ajalugu“, tegelikult oli tegemist Titus Liviuse teosega. Seda võiks ikka teada, kuidas üht või teist nime erinevates keeltes öeldakse. Piinlik-piinlik! Mõnd pidasin vähetähtsaks, aga kohas, kus nimetatud kogenud tõlkija väitis, et mereväesinine ülikond ei ole kasutuskõlblik kombinatsioon, tõusin küll tagajalgadele. Ja Tõlkepärlite grupis tundub ka vahel, et norimisega on liiale mindud, vahel on ju selge, et tegu on näpukaga, pole põhjust teemat tõsta. Vaat selline lingvistiline ving sai! Mis teid raamatutes segab?