Prostitutes in Parking Lot

Some weeks ago we went to pick up Albina from the airport, stopped in a parking lot on our way back and had a photo shoot, which was called Prostitutes in Parking Lot. Image-1 7Image-1 3Image-1Image-1 4Old one training the young one, dispute about the territory, just generation gap… you name it. Suit yourself!

And another thing…

I can’t help but compliment the parking lot prostitutes with some additional musing on the age issue. This time rather concise. I’ve been watching Netflix series „Grace and Frankie“ – highly recommended, real fun and not vulgar.

I do know I sound a bit like the Estonian Facebook community VWSK (Virginia Woolf is not afraid of you), which connects all the feminists of Estonia and maybe elsewhere. I’m a member myself and find some posts rather reasonable and eye-opening, however, most of them are extremist and find fault where no faults are to be found, if you are in your right mind. Some people are so determined not to let go without pointing their finger at what they consider wrong from an extreme-feminist point of view. I never say a word there, just read quietly and often wonder how incredibly bizarre can it get. Can get quite bizarre, I’ll assure you.

However, back to Grace and Frankie, played by Jane Fonda and Lily Tomlin – and look at their birth dates! If I ever arrive at this age, I’ll definitely be like them, even though I have not decided yet which one. Most probably a bit of both.

I’m not going to tell you the story, just saying that Grace and Frankie end up sharing a house at a mature age of seventy-something (rather the second half) when their husbands of forty years, who have always been (or imagined to be) gay and in love with each other, have finally decided to open the door of the closet, get out and get married. Frankie is an old hippie and Grace an ageing babe and business woman. Not an easy co-habitation, one may imagine. But, my complaint, in the VWSK style, is discrimination, raging discrimination of the sexes in the last season. While the husbands enjoy a married life with it’s crisis and therapy and younger and smashingly good-looking gay men running around, the ladies are lured into living in a „retirement community“, meaning actually a home (for seniors). Of course, they escape and I hope the next season is on the way.

As far as my experience goes, women are so much more capable and active at this age. How come two “very late middle aged” men, by the way, absolutely average-looking, have ended up without any mental or physical disabilities (ok, one had a heart attack some seasons ago, but nevertheless he plays a leading role in a musical) and the ladies, who look stunning not only for their age but for any age, have all the (health) problems in the world and they end up in a home? This is very unlikely, unfair and discrimination in broad daylight.

 

Advertisements

Age is not JUST a number…

Mul oli vahepeal sünnipäev. Sellepärast tahaks veidi vanusest kirjutada. Tahtsin väikese vanusepostituse teha juba sünnipäeva õhtuks ja pühendada kõigile, kes mulle virtuaalmaailmas vajalikuks pidasid õnne soovida, aga aeg kadus jälle nii kiiresti käest ja nüüd on juba mitu päeva möödas. Aga teile tänuks on see postitus siiski!

Minu jaoks on vanus tõeline probleem. Kõik need toredad ütlused, et „age is just a number...“ ja „sixty is new forty…“ ei lohuta mind mitte üks teps, kui oma sünniaastat vaatan. Mistõttu enamik inimesi ei teagi, kui vana ma olen. Noh, vanemad teavad, loomulikult ja oma lapsed ka (kusjuures lapsendatu sai alles nüüd teada :-)) ja vanad sõbrad kooliajast või sellest ajast, kui mul veel vanusega probleemi ei olnud (ehk siis enne 20-ndat sünnipäeva). Mäletan end kahekümnenda sünnipäeva eel halamas, et nii vanaks ei elata. Lõpuks sai sõpradel kõrini, lubasid kirstu ära kinkida, sest kui ei elata, siis ei elata. Kahekümne viiendal sünnipäeval olin ühes Tallinna hotellis ja rääkisin kõigile, kes kuulda tahtsid ja neilegi, kes eriti ei soovinud, et saan täna kakskümmend viis ja kui õudne see ikka on, milline uskumatu vanus (ok, olin veidi purjus ka). Kolmekümnes sünnipäev sai pöördepunktiks – sest NII KÕRGESSE ikka jõudmine oli omaette saavutus ja tuli ajalooannaalidesse salvestada seninähtamatu peoga, et siis mitte ühelgi järgneval aastal enam mitte pidu pidada. Mõeldud tehtud – pärast seda olen sünnipäevi tähistanud ainult väga tagasihoidlikult, kui üldse. Mäletan, et kui kolmekümnes verstapost lähenes, märkis üks klassiõde, kes iseenda ja oma vanusega hoopis sõbralikumal jalal oli kui mina: „Mida sa põed, kolmekümneaastane naine on küps ja kaunis.“ Kuidas ma temast siis aru ei saanud ja kui hästi seda nüüd mõistan. Kolmekümneaastane naine on tõepoolest küps ja kaunis, justnimelt seda tahtsin kirjutada oma sel aastal kolmekümneseks saanud noorele sõbrannale. Kui nüüd tuleks võlur ja küsiks minult, kui vana ma tahaksin igavesti olla, valiksin 35 – mõistus on juba peas (loodetavasti), üht-teist elus kogetud, järeldusi tehtud, iga hetkelise idee ajel kogu elu ümber korraldama enam ehk ei hakkaks, lapsed ka olemas (ei pea enam sünnitama) aga väljanägemisele pole ajahammas veel peale hakanud ning ka jõudu, jaksu ja pealehakkamist jagub küllaga.

Mul võib olla oma eksmehele mida tahes ette heita (aga see pole selle postituse teema), aga tema diskreetsust ja mõistmist minu vanuseprobleemi suhtes hindan küll igavesti. Alles pärast lahkuminekut usaldas mulle ta onutütar: „Ega ma tegelikult ei tea, kui vana sa oled. Kunagi A käest küsisin, aga tema vastas, „Küsi ise, kui ta ütleb, siis ütleb, mina ei ütle midagi!“ Vaat selline mees oli! Ma siis ütlesin, ainult paar aastat võtsin maha :-).

On kohti, kus õiget vanust ütlemata ei saa, näiteks arsti juures või mingeid ametlikke pabereid täites ja ma pean iga kord end kokku võtma, et see number üle huulte tuua. Muidugi on naeruväärne ja pealiskaudne ja mis kõik veel ja inimene peaks elatud aastate ja omandatud kogemuste üle uhkust tundma jne. Tunneksingi, kui lisanduvate aastatega välimusele lõivu maksma ei peaks. Jah, just nii pealiskaudne olengi. Samas ei süstiks ma end siledaks, sest ebaloomulik kummipallinägu pole just veetlev ja silmist paistab elukogemus ja vanus ikka välja. Aga minu jaoks on oluline, kuidas ma välja näen, mistõttu ma teatavat järeleaitamist mitte mingil moel ei tauni ja ei saagi aru, miks osad sellest nii suure saladuse teevad ja tahavad kogu maailmale kinnitada, et „neil on nii head geenid, et näevad viiekümneselt ikka kolmekümnesed välja.“ Tegelikult on selliseid geene siiski vähestele antud. Kuigi mulle tundub, et tean paari inimest, kes on oma füüsilise vananemise teatavas eas peatanud. Ise kavatsen küll varsti väikese järeleaitamise teha ja võib-olla sellest suisa kirjutada.

Aga seal, kus ilmtingimata vanust pole vaja nimetada, ma seda ka ei nimeta. Isegi tööalased CV-d olen ümber kohandanud, ilma sünniaastata. Muidugi saab koolide lõpetamise põhjal teatava aimduse, aga see selleks. Aastat kirja ei pane. Pealegi on vanuseline ja sooline diskrimineerimine keelatud (ega ma ju seda ka spetsiaalselt välja ei too, et naine olen). Ja igapäevaoludes, kui kellelgi jätkub jultumust proua vanust küsida, võib proual jätkuda jultumust mitte vastata või esimene pähetulnud number nimetada. Ja ma pole mitte ainus selline. Prantslannast õpingukaaslane oli õigustatult solvunud, kui temast kõvasti noorem meessoost pangahaldur võttis ette ta vanust küsida. Mina olen absoluutselt nõus – mis siis, et tegu oli laenu- või mistahes lepinguga, AGA sul on paberid, vaata sealt, ära sunni daami oma vanust välja ütlema. Siin võis mängu tulla ka kultuuride erinevus, sest haldur oli hollandlane ja nemad on oma otsese väljaütlemise poolest teadupärast veel tuntumad kui sakslased (vähemalt nii räägitakse). Ja siis on teine proua, kellega kunagi keelekursustel kohtusime ja oleme sõbrustama jäänud. Me pole mitte iial oma vanusest rääkinud ja mõistame vastastikku, et kumbki seda teha ei taha. Ja nii just peabki olema. Sest suhtlen ju ikka inimese, mitte tema vanusega (ja seepärast ei pea ka enda oma avaldama).

Näiteks ei meeldinud mulle üldse Telia õnnesoov, milles toodi välja vanus päevades, minutites, sekundites, tundides ja ma ei tea milles veel – mulle ei meeldi kaart, kus vahetpidamata pendeldab silme ees sõnapaar „sinu vanus“.

Kuidas teil vanusega lood on?

Kodukootud Honey Boo-Boo

Ammu pole meediateemadel vingunud, aga siit ta tuleb.

Asi ei ole mitte Hannes Võrnos ega tema nõmeduses – kunagi pidasin teda ägedaks ja stiilseks meheks, ikkagi moekunstniku haridus ja puha. Umbes kakskümmend aastat tagasi oli juhus, et tõlkisin üritust, mida Võrno konfereeris. Siis jättis ta sõbraliku ja toreda inimeses mulje, andis oma nimekaardi ja mina andsin enda oma vastu (mul siis oli, väga ilus, kuldtähtedega). Vaevalt tal sellest mingit kasu oli (mul tema omast ka polnud), aga algajana tundus mulle nii tähtis, et „vahetasime siin kohaliku kuulsusega nimekaarte“. Ühesõnaga, paistis meeldiv ja arukas inimene. Viimase aja väljaütlemiste ja meediakära valguses on ta kahtlemata hoopis ebasümpaatsemaks muutunud (vahest ka keskeakriis kallal või midagi). Aga nüüd see saade väikese Oliveriga. Lugesin Päeva- ja Õhtulehest. Ei hakanud saadet järele vaatama, sest üldiselt mulle ei meeldi need programmid, kus lastest tsirkusekarud tehakse, täiskasvanumaailma küsimusi esitatakse ja publik siis niinimetatud „vaimukuse“ peale naerda rõkkab, kui laps on omameelest siiralt vastanud; nende kõrgesse kvaliteeti ma ka eriti usu. Samas pole ma mingi eriline lastesõber ja nunnutaja, paljud lapsed isegi ei meeldi mulle. Aga sellised saated tunduvad igal juhul tobedad ja lapsest tsirkuselooma tegemine võiks suisa keelatud olla.

AGA siinkohal paneb imestama, et nii meediaväljaanded ise kui kommentaatorid (natuke lugesin) on suhteliselt vähese kriitikaga suhtunud Väikese Oliveri emasse. Kavatsen selle vea siin parandada ja seekord oma seisukoha kõvahäälselt välja öelda, tsenseerimata. Olen nimelt arvamusel, et Oliveri ema näol on tegemist rumala, harimatu ja rahaahne mutiga, kes on valmis ka kivist raha välja pigistama. See maja jaoks raha norimine mõni aeg tagasi oli juba nõme küll. Paljud blogijad võtsid sel teemal sõna, ma siis ei viitsinud. Aga näha on, et proua ei jäta. Kuskil peaks olema mingi seadus, mis: a) keelaks sellised programmid, b) kaitseks lapsi oma vanemate eest. Päris ära pole vast kohe vaja võtta, esmalt peaks vastav töötaja emaga vestlema, parandama augud, mis ta haridusse on jäänud (eetilisuse ja moraali mõiste) ja seletama niisuguse käitumise lubamatust. Täiendav tööpõld sotsiaaltöötajatele.

Tänapäevases maailmas jääb see igaveseks kuskile alles. Nunnu lausestusega maja norimine. Kuskohas on inimese mõistus, kui ta tões ja vaimus nelja-aastase lapse nimel sellise postituse teeb? Kas ta üldse ei mõtle? Tee silmad lahti ja vaata ringi, mõttetu mutt! Aga paistab, et majanorimisega ei läinud nii hästi kui kuulsusekogumisega. Mida see nõme inimene mõtles (kui ta üldse mõtleb), vaadates kuidas hääbuva kuulsusega kohaliku tähtsusega staar tema poja arvelt end upitada ja maailmale „oma tõde“ kuulutada püüab? Rõõmustas, et tal on nii kuulus poeg? Rõhutan, et ma pole seda programmi vaadanud ja tegelikult leian praegu kirjutades, et mul ei jätku isegi sõnu nimetatud vasutustundetu käitumise kirjeldamiseks, kui just päris roppustesse ei taha laskuda. Kirjatükk on võib-olla veidi hambutu, aga soov oma seisukoht välja öelda jäi siinkohal peale. Mitte Võrno kohta, loomulikult mitte Oliveri kohta, vaid ema kohta. Kus on lastekaitsjate silmad? Tehke midagi, tehke sisulist tööd.

Lõpetuseks tõmbaksin paralleeli eelmise postitusega enese eksponeerimisest. Selle ja sarnaste saadete valguses on tegelikult suisa tervitatav, et on olemas FB ja muud sotsiaalmeediakanalid, kus laste ütlusi jagada ja teistelt vanematelt tunnustust ja laike korjata. Vähemalt pole võimalik lapse elu rikkuda enne kui see alatagi on saanud. Eesti on nii neetult väike, pole põhjust arvata, et kümne aasta pärast ei mäleta keegi Oliveri majakorjandust. Või ei leia klippi, kus Võrno end tema arvelt upitab. Ja Oliver on siis õrnas eas – 15. Ma ise jagan ka vahel Twitteris oma suurte laste ütlusi, mõnikord nende absurdnaljakus lihtsalt sunnib. Ja mõni aeg tagasi tsiteerisin sõbranna nelja-aastast poega, sest jällegi, nii lahe ja lõbus oli. Ja sellega see võikski piirduda. Keelaks kohalikud Honey Boo Boo’d ära! Äkki peaks ikka saate ära vaatama? Pigem siiski mitte, liiga piinlik oleks.

Miks?

Mõtle veidi, miks on Sul vajadus oma eraelust rääkida, mida Sa otsid: kas tunnustust, tahad kontrollida kas sinu otsused/teguviis on ikka õige, kergelda kui huvitav persoon Sa oled…. või mis?“ küsis mu vaimne ema.

Jah, mul on selline olemas ja ma usaldan teda mitmesajaprotsendiliselt. Kui poleks teda, ma ei tea, mis inimene minust oleks saanud. Tähendab, tean, ma oleksin jätkanud samasuguse kinnisilmsena, nagu paraku suure osa oma elust olen elanud. Aga milliseks kibestunud, kõike ja kõiki vihkavaks varavanaks harpüiaks ma pärast lahkuminekut oleksin muutunud, kui teda poleks, sellele on isegi kole mõelda. Ta on minuga uskumatut vaeva näinud, aga pikapeale näeme tulemusi ja uus mina meeldib mulle hoopis rohkem kui vana. Vahel saan suisa edusammude eest kiita. Siiamaani olen küll rohkem vastu päid ja jalgu saanud ja mitte keegi teine maailmas ei tohiks mitte kunagi mulle midagi niisugust öelda. Aga vaimne ema võib – sest ma olen ise talle sellise õiguse andnud.

Jah, aga miks siis ikkagi? See blogi siin ja kõik teised blogid, FB, Twitter, Instagramm, Snapchat ja kõik muud võimalused end avalikus ruumis veidike eksponeerida, koduust paotada, vahest isegi pärani lahti teha, lasta teistel natuke nurga tagant piiluda, ise neid vastu piiluda ja siis minema joosta.

Paraku peavad vähemalt minu puhul kõik ülaltoodud väited paika. Veidi piinlik isegi tunnistada. Aga nii see on. Tunnustust – kindlasti, kes ei vajaks? Samas, kas selleks peab siis oma eraelu avalikkuse eest laiali laotama? Aga kuni see laotub avaliku ruumi, saab teha selle selliseks nagu meile meeldib. Ja ongi tunnustus käes. Miskipärast olen märganud, et just need, kellel kuskil midagi väga korrast ära, on varmad sotsiaalmeedias oma ilusat elu demonstreerima. MA EI PEA SILMAS KEDAGI KONKREETSET, aga mõnd inimest tunned ju päriselus ka ja vahel ei klapi kogematagi kõrvalt nähtu ja sotsiaalmeediasse paisatav sugugi kokku. Teisalt mõistetav – kui mul ongi hea ja mõnus, mis sest ikka kuulutada, niigi on hea. Aga kui pöörane rahulolematus vaevab – näitaks vähemalt maailmale, et mul läheb hästi. Ega ma isegi sellest patust päris puhas pole, aga tegelikkusele täiesti vasukäivat infot ka avalikkusesse paiskama ei hakka. Pelgalt sellepärast, et ikka juhtub, et keegi teab, kuidas sul tegelikult on, piinlik oleks lausvalega lagedale tulla. Samas – me ei peaks teiste jaoks elama („Lõpeta kord ometi see väljapoole elamine,“ ütleb vaimne ema). Aga on üldteada, et suur osa inimesi kulutab enamiku aega näimisele, mitte olemisele ega mõista, et tema õnn ja õnnetust, rahulolu ja rahulolematus lähtuvad ikka temast endast ja kuni rahulolu sõltub kellelestki teisest või kunstlikult loodud tingimustest, on see habras ja ebastabiilne. Jällegi – kogu see tarkus on minusse jõudnud viimase kolme aasta jooksul.

Samas loen ka üht blogi, mis mulle väga meeldib, mille autor on oma elu suhtes nii oksendamiseni aus, kui mina avalikkuses iial ei suudaks olla (võib-olla iseenda vastu nüüd juba jah), saab siis lugejatelt kohutaval kombel peksa, võtab seda pööraselt südamesse (kuigi arvab, et äkki enam ei võta), aga jätkab ikka samas vaimus…

Mõni aeg tagasi oli Sirbis sellest terve pikk lugu, kirjutatud küll võõrsile tööleläinute ja selle kohta, kuidas nad tegelikult elavad küllalt kesiselt, peost suhu, sajakesi korteris, aga sotsiaalmeedias näitavad ilusat lokitud-lakitud nägu. See on nüüd väga pealiskaudne kokkuvõte nimetet artiklist, ma jagasin seda ka imelises FB grupis „Välis-Eesti jututuba“, kus ma küll veel liige olen (veidi arusaamatutel põhjustel, sest juba nimi Välis-Eesti on mulle vastukarva), aga enamasti midagi ei ütle. Mitte keegi ei reageerinud mitte kuidagi, samas kui muidu on tuba juttu täis. Andestage mu snobism, aga ma arvan, et osa lihtsalt ei saanud aru, mida autori artikkel öelda tahtis.

….asutavad mobiilsed indiviidid oma ajutisi, sagedasi, perioodilisi või pidevaid äraolekuid ning kohalolekut ihaldusväärsetes asukohtades ilmajätu ja kaotuste ületamiseks, enese väärtuse tõestamiseks iseenda ja mahajäänute silmis, kellele oma elu uut narratiivi esitada. Ühenduse leidmine tähendusrikaste ja ihaldusväärsete paikadega asendab seda tähendust ja ihaldusväärtust, mille varasemad asukohad – sh päritolumaa, kodukoht – on kaotanud. Sel asendusel pole rahvusliku identiteediga suurt mingit pistmist – oma identiteeti võib võõrsil üles ehitada ehituskividest, millel pole rahvuslikke jooni…“ Aet Annist, „Elu mõtet kolides: hargmaised eestlased ja ilmajätu varjud.“

Tegelikult, päris piinlik, sest ise välismaal elades pole ma sajaprotsendiliselt sellest patust puhas. Püüan ennastki ühendada ihaldusväärsete paikadega, kuigi mulle isegi ei meeldi reisida (hetkel olen valmis reisima ainult sinna, kuhu rongiga saab ja siis veel Eestisse, kuhu kahjuks ei saa). Mille muu pärast, kui viitena, et vaadake, aga mina…Päris iganädalast Brüsselis-käiku siiski ei nimeta, kuigi samas – töö pärast reisimine on vähemalt põhjendatud. Ja ega ma liiga palju ju kuskil ei käi ka, ei viitsi ja töö jne. Siinkohal ma soovitaksin küll noorematele, alla kolmekümnestele ja natuke pealt kolmekümne reibastele, noortele ja vabadele – kui tahate maailma näha, reisige praegu ja kohe, pärast enam ei viitsi :-).

Miks mul oli vaja ilmtingimata pannna endast FBsse pilt peol Zürichis? MIKS? Küsin ma iseendalt päris karmilt. Vastaku ma endale mida tahes, aga eks ikka natuke ka sellepärast, et näidata, KUI äge ma olen, sest olen nii ägedal peol ja se emuidugi tähendab ka, et tunnen üliägedaid inimesi, kes on pidanud vajalikuks mind peole kutsuda. Kusjuures tegelikult ei anna pilt ju peo ägedust peaaegu üldse edasi. Oli jah äge pidu, üks parimaid viimaste aastate jooksul (inimesed ei viitsi enam korraliku peo tegemisse panustada), AGA kas ta muutus seetõttu paremaks, et FBsse jõudis? Peo korraldanud prouad pole küll ühtki pilti kuskile riputanud, kuigi kohal oli ka profifotograaf. Ju neil siis pole vaja maailmale näidata, kui ägedad nad on, teavad seda niigi ning on oma olemises rahul ja rõõmsad. Muidugi, ma oleksin ka, kui saaksin viiekümne kaheksa aastaselt pensionile minna, nii et kunagi enam poleks vaja tööl käia, samas rahamuret ei oleks.

Mida tahab maailmale näidata inimene, kes kirjutab blogis, kuidas ta sõidab koos lastega mitu tuhat kilomeetrit autoga, et siis odavketi poe parklas magada, annab hiljem täpse ülevaate ostudest ja kulutatud summadest? Samas põlastades teist, kelle päeva highlightiks on ostlemine teise odavketi poes. Ja tütarlaps, kelle peo kirjeldus seisneb peamiselt selles, et „kallim oksendas ja seepärast pidime varem lahkuma…“. Persoon, kes pärast pikka tiraadi teemal, milline ühiskonna eliit on Twitterisse kogunenud, ujutab oma konto üle peerunaljade ja toiduretseptidega? Samas, miks ma neid üldse loen ja meelde jätan. Jällegi karm küsimus endale – kas mul oma ajaga tõesti midagi paremat peale pole hakata? Sest ausalt öeldes, minu eas….ei ole seda aega enam niipalju raisata, et teda sellisele pahnale kulutada. Ja miks – kas tõesti enese veenmiseks, et olen ikkagi parem, targem, intelligentsem, ilusam…vabandust, AGA kui sul praeguses vanuses sellist kinnitust IKKA VEEL vaja läheb, siis… pole ju mingit arengut toimunud. Siinkohal loodan küll, et põhjuseks on vaid asjaolu, et kunagi sai mitmeid blogisid jälgima hakatud ja nii nad sinna rulli jäid ja vahel, kui mõni jutuke postkasti jookseb, loen hajameelselt läbi. Aga loodetavasti mitte võrdlusmaterjaliks või huvist. Enda kiituseks pean nimetama, et kui ülaltoodud sisu veidi pikemaks venib, siis lõpuni ma tavaliselt ei jõua. Ja edaspidi peaks sellisele sisule kulutatud aeg kordades vähenema.

Kogu ülaltoodud arvestades ja sellest lähtudes, kehtestasin endale esmalt nädalase sotsiaalmeediapaastu. Lugeda küll võisin, aga midagi kirjutada, millelegi reageerida ega laikida ei tohtinud (jah, ma tean, et on inimesi, kes laike loevad, niisiis, minupoolne laikimata jätmine oli seotud isikliku arengukavaga). Paast algas eelmisel esmaspäeval ja esialgne lõpp oli eile, aga kaalusin selle pikendamist. Täna kahjuks juhtus aps, märgates kedagi tutvustamas Erki Noole kirjutatud raamatut, küsisin enne, kui paastu võimalik pikendamine meenus, „kas ta päriselt ise kirjutas raamatu?“ Nojah, aga ma jätkan, vist veel mõnda aega, päris tervislik on. Blogisse ikka võib kirjutada, see on blogi, mitte sotsiaalmeedia.

Puhkus ühele – Montreux

Sellel nädalal ma puhkan. Tegelikult olen sõbrannal Zürichis külas, aga täna tegin väikese väljasõidu ja veedan ööpäeva Montreux’ss. Ohh, ma ei oska kohe midagi öelda. Ma võiksin praegu kujutleda end mõneks preiliks või prouaks mistahes teosest, kus pidevalt Šveitsi alpides tervist parandati, peategelased mõnusates mägikuurortis vedelesid ja elu nautisid – lõpuks surid küll ilusate ja noortena siiski ära. Või siis kirjanikuks, kes on saabunud kaunisse paika teost lõpetama. Ma ei usu küll, et rohkem kui selle postituse välja venitan, aga olen ju kohal ka vaid ööpäeva. Aga mulle meeldib siin kõik. Mäed ja järv ja kaldapromenaad ja majad – kõik need juugendstiilis hooned. Ikkagi mõjub, kui riigis ei ole aastasadu sõda olnud. Olgu öeldud, et pildilolevas hotellis ma ei ela, mul on hoopis tagasihoidlikum Parc et Lac, aga järve ja mägede vaade väikeselt rõdult on olemas ja muu vajalik ka. hotel-779939_1920Pealegi magan ma siin linnas ju ainult ühe öö. Kusjuures, avastasin täna, et kui juba veidi üle kahe aasta pole töö pärast hotellis elanud (mul on nüüd Brüsselis tilluke punker), siis saab hotellielu taas täiel rinnal nautima hakata.

Järve kaldal seisev Freddy Mercury. Freddie_Mercury_Statue_-_MontreuxTalle olla ka see koht väga meeldinud, elas siin suisa. Isegi Queeni stuudio-muuseum on siin olemas, võib-olla lähen vaatan homme. Ja hiiglaslik kasiino. Kristallist elust innustatuna isegi mõtlesin, et läheks, aga siis tõstis pead harilik hall hiir minus ja ütles: “Sa ei oska ju kasiinos käituda.”  Kusjuures tal oli õigus, sest ma pole kunagi kasiinos käinud, piisavalt peeni hilpe kaasas polnud, paksus matkasaapas ja teksapüksis ilmselt kasiinos ei käida. Nii jäi minemata, kahju isegi natuke, sest ausõna, mis seal ka juhtunud poleks (algaja õnn = hiiglaslik võit), vaevalt ma sealt mängusõltlasena väljunuks.

Aga puhkus ühele – see on tegelikult suurepärane. Ilmselt on minust lõpuks (on ka viimane aeg) saanud piisavalt küps inimene, kes ei pea kõike alati suures kambas tegema. Olen viimasel ajal natuke filosoofiat lugenud ja saanud teada, et pidev vajadus seltskonna järele viitab tuimale ja nürimeelsele isiksusele. „Nende siseelu tühjus, nende teadvuse labasus, nende vaimuvaesus ajab neid seltskonda, mis aga koosneb teistest samasugustest, sest similis simili gaudet (sarnane tõmbab sarnast).“ – Schopenhauer, „Elutarkusest“. Tegelikult kulub veidike harjunud keskkonnast üksinda eemalolekut marjaks ära. Mulle on tulnud pähe nii palju häid mõtteid nii oma töö kui isikliku elu korraldamise suhtes. Ei hakka neid kohe avalikku ruumi paiskama – sõnub veel ära, arvab ebausklik hääleke mu sees. Aga mõnus on. Šveits on üldse väga minu koht, kas just elukoht, aga mulle meeldib see riik, siin külas käia ja veidi hängida on imeline. Prantsuse keelne osa eriti, aga ka kohalik saksa keel on mu lemmikvariant saksa keelte hulgas. (Muuseas, just lugesin Quora Digestist Overrated Switzerland, et Šveits on kõige rohkem ülekiidetud riik maailmas). Aga nüüd märkasin, et selle kirjatüki autor on sakslane, mis seal’s imestada, sest nagu ütles üks mu briti sõber „Swiss germans are the germans the germans want to be“, nii et harilik naabrite värk. Nõme on muidugi see, et siin pool, prantsuse keelses osas, küllaltki suusamägede jalamil liigub veidi liiga suurtes kogustes vene uusrikast kontingenti, tänagi juba märkasin ägedate pardihuultega prouasid karusnahksetes kasukates ringi patseerimas. Mul pole venelaste vastu midagi, ausõna, nagu ühegi teise rahva vastugi mitte, aga nende käratsev venepärane uusrikkus, liialdatud karusnahad jne lihtsalt rikuvad sellist veidi unist, natuke kulunud, kuid siiski piisavalt luksuslikku vana kuurorti miljööd. Aga looduse ilu, mäed ja imeline Genfi järv ehk Lac Leman ehk Genfesee kaalub selle kõik üles. Võtsin sõbranna riiulist ka “Meistri ja Margarita” kaasa, mida olen ammu tahtnud üle lugeda, ülejäänud õhtupoolik saabki sellele pühendatud.geneva-2613717_1920pildid võtsin pixabayst ja googleimagest.

Taaskohtumised

Tõlkisin Valetamismängu ja meeldis mulle raamatuna päris hästi, samas olen nõus sellega, mida Aigi ütleb lugejaga trikitamise kohta. Oli situatsioone, mis olid nii-nii-nii ärevust tekitavad, et mis nüüd küll ometi juhtub – ja siis, voilá – mingi lihtne lahendus ja ohtu ei kuskil. Muidu meeldis, briti internaatkooliteema on mulle alati südamelähedane olnud, siin seda liiga palju ei lahatud, aga taustal oi olemas. Ja paik, kus kogu sündmustik aset leidis oli ka imeline. Piisavalt põnev, et läbi lugeda.

Aidi Vallik avalikult

Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.

Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller‘i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.

Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei…

View original post 540 more words

Eesti rassismi kants? Passiiv-agressiivne ving

Õudne ving tuleb nüüd. Ja ma ei viitsigi olla korrektne, sest olen lihtviisiliselt kuri. Nagú te võib-olla teate, olen ma tavaliselt seisukohal, et oma päriskodu, minu jaoks siis Eestit pidevalt kritiseerida ja maha teha on nõme, eriti kui ise mujal elad. Aga nüüd ma olen vihane. Jah, ma ei tea täpselt, mida seadus ütleb ja kuidas ning millistel tingimustel on mingit vormi kandval persoonil õigus inimeselt dokumente küsida ja võib-olla tal oligi õigus, aga ikkagi. Kuulake….

Kes teavad ja kes ei tea, aga Albina on meil keskmisest eesti kartulikoorest (sorry, bear with me) tunduvalt tumedama ja värvikama välimusega. Noh, selline, et itaallaste koolis kus ta käib näeb ta välja täpselt nagu üks paljudest ja kui me kunagi koos hambaarsti juures käisime, siis küsis hambaarst “tahate ikka tõesti inglise keeles rääkida, mitte hispaania või itaalia?” Ja palju pisem on ta ka kui keskmine eestlane.

Niisiis, saabusime eile Tallinna. Vahemärkusena olgu öeldud, et ikka peab vist Ryanairi kasutamisest vahepeal pausi pidama, eile need klienditeenindajad jälle ei saanud aru, et “klient on kuningas”. Ühesõnaga, saate aru, ma olin tige kõigi ja kõige peale. Ei, ma ei solvanud ühtegi stjuardessi, hoopis nemad katsusid mind solvata, aga see selleks, kui ostad odavat, siis sind ka koheldakse kui odavat :(.

Olime juba Tallinnas, väljunud saabuvate lendude saalist, ükski piirivalve, tolli ega muu töötaja meid ei peatanud. Tavalises ootesaalis, seal kus vastutulijad ootavad, läksin mina automaadist raha võtma, Albina istus samas lähedal pingil. Äkki astus tema juurde mingi vormikandev mees (ma ei jõudnud selgust saada, oli ta politsei, toll, piirivalve või hoopistükis lennujaama turvas) ja küsis (vist inglise keeles), kas A räägib vene või inglise keelt (esiteks ajas see mul harja punaseks, me oleme EESTIS, küsi ikka eesti keele kohta kõigepealt) ja siis dokumenti. Mina sekkusin ja küsisin “milleks?”, eesti keeles loomulikult. Tüüp vastu “teie tütar?”, mina jaatasin. “Siis pole vaja,” teatas tüüp, pööras kohutavalt kiiresti ringi ja kadus. Ma tahtsin tema poole pöörduda ja teada saada, kes ta on (tähendab, et mis ametkonda esindab) ja mida ta täpselt tahab (ok, kui teil on käimas salaoperatsioon ja te otsite väikesekasvulist tõmmumat 16-19 aastat tütarlast, siis sa ei pea mulle kogu operatsiooni sisu ette kandma). Aga ennast tutvustama ja teatama, mis ametkonda ta esindab ikkagi vist peaks. Jah, mind peatati Pariisis rongist maha tulles ainsa persoonina ja küsiti dokumente, aga isegi siis ütlesid nad, et esindavad prantsuse politseid ja küsisid, kas ma prantsuse keelt räägin. Pean möönma, et olin ebameeldivalt üllatunud, sest mina, kes ma näen igas Euroopa linnas välja nagu kohalik ja inimesed tormavad massiliste hulkadena minu käest teed küsima (kunagi oli meil sõbrannaga Pariisis juba sportlik huvi “kes järgmisena tuleb”) ja nüüd siis selline asi, kogu rongist maha roniva massi hulgast just mina, aga ilmselt otsiti siis pikakasvulist vastavas vanuses ja teiste minu tunnustega naist… pealegi oli see ikkagi kohe rongi juures, kus põhimõtteliselt on dokumendikontroll kuidagi põhjendatud. Jah, ma tahtsin küsida miks, aga ei julgenud… . Ja ükskord šveitsist tulles kontrolliti rongis kõigi umbes 30 kuni 50 aastaste naiste dokumente, kogu ülejäänud mass jäeti välja. Vahetevahel on see põhjendatud, aga meie oma väikeses koduriigis, niimoodi sünnijärgsele eesti kodanikule, kes räägib puhast eesti keelt kallale karata on minu arust ikkagi nõme. Jah, ma ütlen välja, RASSISTLIK. Võib-olla ongi hea, et me hetkel Kölni rahvaste paablis elame – arevstades viimatisi tendentse, pikas perspektiivis saaks A võib-olla oma  võõrapärase välimuse pärast veel kannatada.

Ja miks siis minu sekkumise peale kohe lõpetada? Äkki ma olen hoopis inimkaubitseja ja parasjagu värske noore müüdava lihaga saabunud… kust sina tead, et ma tegelt ema olen… et kui juba hakata tähte närima, eks vaadanud siis meie mõlema id-kaardid üle. Ah, ma olin lihtsalt tige. Ja nii kiiresti minekule pöörata, selgelt oli näha, et minuga vestlemisest ta huvitet polnud.

Ma ei taha, et kõik oleks ühtemoodi, ma tahan, et kultuurid säiliksid, “unity in diversity” – või kuidas see ELi loosung kunagi oligi, näiteks vaatan suure pettumusega, et Brüssel on nii inglisekeelseks muutunud, kahetuhandeneljandal, kui seal käima hakkasime, oli see ikka hoopis rohkem prantsuskeelne linn. Ja tahan, et säiliks eesti keel ja kultuur, aga selliste keele- ja kultuurikandjate läbi, kes selle keele ilu ja kultuuri eripära ka mõistavad, mitte töllide poolt, kes teeksid Eestist “väikese valge riigi.”  Mulle on kogu aeg meeldinud Tõnus Mägi “Koit“, ikka kuulan seda vahel, aga Mäksi viimase väljaütlemiste  valguses ei kõla see enam mitte niivõrd rahvusromantilise vabaduselaulu, kuivõrd marurahvusluse hümnina.

Ahjaa, kõik, kes te siia sattute, palun, palun, öelge kommentaarides, kuidas teile tundub, kas ma lihtsalt pirtsakalt reageerin üle või on mul vähemalt mingigi point üle reageerida. Sõimu võtan vastu, suisa heal meelel.

 

Kus ma siis ikkagi elama peaksin?

Kõige kodum kodu, mis mul on
Kõige kodum kodu, mis mul on

Veel mõne aja (nii umbes viie aasta) eest oli mul PLAAN – et lähen Eestisse tagasi kohe, kui aeg küps, mis pidi juhtuma küllaltki varsti. Ja ma nii väga tahtsin! Mis on isegi kummaline, arvestades, et rääkisin juba lasteaias (sügaval nõukaajal), et mina „emigreerun“. Seda sõna teadsin ainult sellepärast, et isal oli üks sõber, omaaegne dissident ja aktiivne riigivastane (vahepeal istus vangiski), kes tahtis elu eest Kanadasse saada, kuhu tema oma isa jällegi pärast sõda sattunud oli. Ilmselt siis vanainimeste juttudest oli peenelt kõlav sõna mulle kõrva jäänud, aga ma ikkagi teadsin ka, et see tähendas „lähen välismaale elama“. Alati, kui nimetatud härra meil külas käis, tuli emigreerimine jutuks. Lõpuks ta sinna ka sai, aga alles kaheksakümnendate teises pooles, kui Gorbatšov võimule tuli. Tema isa oli selleks ajaks kahjuks juba teises ilmas.

Aga tegelikult tahtsin ju arutleda teemal, kus ma siis ikkagi elama peaksin. Ülaltoodud lapsepõlveplaanide valguses tundus mulle endalegi imelik, et nii väga Eestisse tagasi tahtsin. Aga nii see oli, plaan oli kindel ja soov selge. Ilma mujal elamata poleks ka Eesti eelistest aru saanud. Ikka oleks jäänud kripeldama, mis ja kuidas võinuks olla, kui oleksin ihaldatud „välismaale“ saanud. Samas on ammutuntud tõde, et inimesed teevad plaane, jumalad naeravad. Nii ka seekord. Jumalatel ilmselt on minuga mingi teine plaan, milline nimelt, on hetkel vist ainult nendele teada. Sest minu kindel plaan lendas pauguga vastu taevast. Nüüd ma enam pikaajalisi plaane ei tee. Vaatan, mida elul on mulle veel pakkuda, võtan vastu, mis meeldib ja mis ei meeldi, noh, las see jääb…

Ühest küljest pole mul ju Kölnis mitte midagi viga – mulle meeldib see linn, siinne mitmekesisus, rahvaste paabel ja elanike vabameelsus (muuhulgas on Köln ka Saksamaa geipealinn). Olen jätkuvalt veendunud, et minusuguse ekspati jaoks, kes kohalikku keelt meisterlikult ei valda ja eriti ei vaevu ka, on see üks parimaid (kui mitte kõige parem) koht kogu Saksamaal. Siinsed elanikud on lahked, sõbralikud ja avatud; põlised kölnlased on uskumatult uhked oma Kölni päritolu üle ja räägivad oma väikestes vanades kohalikes kõrtsides (kus mõnes võib siiamaani suitsetada) oma kölschi, mis on kohalik dialekt ja joovad Kölschi, mis on kohalik õlu. Aga kõigest hoolimata ei jõua ma ära oodata, millal mõlemad lapsed on kooli lõpetanud, et ma poleks enam sunnismaine lihtsalt sellepärast, et keegi käib siin koolis. Võib-olla ma ei lähegi siit kuskile, aga võib-olla kihutan kohe kõige nelja tule poole. Kõige mõistlikum ja praktilisem lahendus oleks Brüssel, see on nagunii mu teine kodulinn siinkandis ja töö ka seal. Samas olen kogu aeg tahtnud Šveitsi, sinna võiks minna, prantsuse keelsesse ossa eriti või Prantsusmaale. Aga Eestisse tagasi? Ilmselt kohe ei lähe. Viimasel ajal olen märganud, et mitme riigi vahel elatud aastatega on minust saanud selline kosmpoliit, kes on ühtaegu kodus igal pool ja mitte kuskil. Mitte et mul Eestis midagi viga oleks, mul on seal sõbrad (ilmselt ainukesed pärissõbrad), vanemad ja oma kodu. Seal on tore käia, suvel pikalt olla (sel aastal suisa kuus nädalat). Aga mida aeg edasi, seda enam tundub, et natuke olen ikka võõras ka. Inimeste mõtted ja seisukohad – ma nagu jagan neid, aga päriselt ei jaga ka; nagu saan aru, aga ei saa ka. Täpselt sama lugu on nii Kölni kui Brüsseliga. Olen igal pool kodus, aga ei ole ka. Üha enam mõtlen, et ma pole viisteist aastat tervet novembrikuud Pärnus veetnud. Mis ma seal teeksin? Hea küll, istuksin kodus küdeva ahju ees ja tõlgiksin krimkat. 10996037_1001652653178497_5229107791487553941_n

Riisuksin hoovis lehti, jalutaksin inimtühjal rannal. Suurepärane! Ja kui kellelegi külla tahan minna, siis on seal paar vana head läbiproovitud sõbrannat ja vanemad ka. Aga kui tahaks kuskile minna? Baari või restorani või kohvikusse, kus ma poleks ainus külastaja. Novembrikuises Pärnus ei saa selles nii kindel olla. Jalutada kord aastas keset päist päeva läbi inimtühja Koidula pargi kesklinna on mõnus, eriti kui vihma ei saja, õhk on karge ja mahalangenud lehed sahisevad. 12107873_1073909849286110_5868276040407264021_n

Aga kell kuus õhtul pilkasesse pimedusse mattuv inimtühi peatänav on masendav. Sel aastal märkasin esmakordelt, kui vara Eestis praegusel aastajal ikkagi pimedaks läheb. Kuu alguses ootamatul töösutsakal Tallinnas käis tabas mind ebameeldiv üllatus, kui kell viis tööpäeva lõpetades selgus, et väljas valitseb täielik ööpimedus. Suvel on Eestis  valgusega jälle hästi. Ühesõnaga, ma ei tea, ma lihtsalt ei tea, kus ma õige peaksin elama. Olen kaugel sellest, et Eestit kiruda ja rääkida, kuidas seal ei ole võimalik elada ja riik on nõme ja rahvast ei aita (omad vead muidugi on, aga kus neid poleks). Igal pool on võimalik elada ja Eesti pole halvem kui enamik teisi Euroopa riike, paljuski parem ja lisaks sellele kodu, juured, isamaa. Öeldakse, et isamaaarmastust ei olegi kõigile antud ja nii ta on – mul on ilmselt leigelt, aga natuke ikka olemas. Liiatigi arvan, et mujal elades on oma kodumaa (kui see just Põhja-Korea või muu hullumeelne diktaatorriik ei ole) kritiseerimine ja maha tegemine suisa lubamatu, tahaks lausa öelda labane ja madal. Kui kunagi pensionile jään, lähen kahtlemata Eestisse tagasi (sest poja pakutud vanadekodu Šveitsi alpides hakkab kuidagi käeulatusest välja libisema), sest kus mujal on mul nii mõnus suur maja, kus rahulikult kuldsete tüdrukute pansionaati pidada või siis endasuguse papiga segamatult askeldada. Aga enne seda ei ole nii kindel. Ma pole enam harjunud pimeda ja külmaga (mitte et Kesk-Euroopa mingi troopiline oaas oleks, aga lund vähemalt enamasti ei ole ja temperatuur alla nulli ei lange). Ja õhtul kell  viis siiski kottpime ei ole. Ja tänavatel on inimesed. Kohvikutes ja baarides ka. Kuidagi pealiskaudne põhjus elukoha valimiseks? Aga nii ma praegu tunnen, ma tahan Eestis käia, aga võib-olla mitte kogu aeg elada. Ja siis veel see mehe küsimus – kuidas peaksin ma leidma endale Eestist mehe, kui neid on seal vähe ja need, kes teoreetiliselt kvalifitseeruksid, on juba mitmekordselt võetud. Või siis hakkavad tasakesi ära surema. Take it or leave it – ehk on see veidi arvestatavam põhjus, miks ma veel ei saa tagasi minna. Pealegi võiks loota, et jumalatel on minuga veel mingi kolmas ja hoopis ägedam plaan. Mina olen igal juhul pakkumistele avatud ja 2,5 aasta pärast taas vaba ja valmis minema kuhu iganes soovin. Aga kus teie tahaksite elada?

Peatage lennuk, ma tahan maha minna

lennukIlmselt on igaühel rääkida mõni lugu viimasel hetkel imenippidega lennukile jõudmisest, kinnisest väravast sisse murdmisest, lennule kutsumisest, mida minuga näiteks ikka vahel juhtub ja kunagi eelmises elus läks suisa nii, et pidime mehega nädalavahetusel Genfis kokku saama, mina tulin Montreux’st rongiga aga tema Frankfurtist lennukiga. Väljalend hilines, istus teine ajalehega väravalähedasse kõrtsi ja sinna ta jäi. Väidetavalt olla kaks korda kutsutud, aga ei midagi – härra ei kuulnud. Lufthansa oli lahke, pani ta omal kulul lennujaama hotelli magama ja vahetas pileti tasuta ümber. Ja mina olin Genfi hotellis tige nagu herilane. Kaks õhtut ainult oligi ja nüüd üks mokas…aga kõik see on poisike loo kõrval, mis juhtus ühe minuga kolleegiga (tõestisündinud ja mul on natuke isegi kahju, et mitte minuga).

Nagu teada seisneb meie töö mööda ilma kihutamises ja siin-seal asjade tõlkimises. Minu kihutused on lühemad ja rongiga aga enamik kolleege kihutab Eestist ja lennukiga. Ja vahel juhtub, et muutused toimuvad viimasel minutil.

Refereerin: istun lennukis, pole jõudnud veel telefoni lennurežiimile lülitada. Saabub sõnum. Vaatan ja ei usu oma silmi, „Urgent!“ Ütleb, et pole täna mind Luksemburgi vaja. Lennuk liigub. Pöördun kolleegi poole. „Sina ka said?“ Sai. Lennuk liigub. Otsustan, et ei taha lennata. Kolleeg tahab, sest tal on äraantud pagas. Minul ei ole. Lennuk liigub. Pöördun stjuardessi poole, seletan, et tööd ei tule, lennata pole vaja. Mul on käsipagas. Stjuardess jääb täiesti rahulikuks, küsib piloodilt. Lennuk ikka liigub. Mina igaks juhuks ringi ei vaata, ei taha kaasreisijate nägusid näha. Piloot on nõus. A propos, piltoot on naine. Lennuk peatub. Stjuardess helistab lennujaama. Lennuk ruleerib tagasi. Jee, päriselt, see juhutb! Auto tuleb vastu, sealt astub välja kohalik lennujaamateeninduse tšikk ja viimaks saan oma ärateenitud sõimuvalingu kätte, et mida endast mõtlen jne jne jne. Stjuardess sekkub, kinnitab tšikile, et kõik on korras ja röökimiseks pole põhjust. Saangi maha ja lennuk lahkub. /refereeringu lõpp/

Lufthansa, 12 points! Maismaateenistus: zero points! Uskumatu, tänapäeva terrorismiajastul, mõtleme me pärast koos. Tegelikult võinuks ju pommi lennukisse jätta, näiteks nii, et algul otsustad end ka õhku lasta, siis tundub elu äkki armas. Või mida iganes. Millise vastutuse võttis/julges võtta Lufthansa piloot. Ja kui inimlikult mõistev suhtumine, sest mingit kohustust tal selleks küll ei ole. Käesolevas situatsioonis. Samas mingid reeglid peaksid ju olema, millal tohib lennuki peatada. Kui keegi märatseb või sureb, näiteks. Äkiline haigushoog, sünnitamine. Hetkel polnud küll mitte ühegagi tegemist ja seepärast lähebki sellele nimetule naispiloodile mu imeline imetlus. Kogu saksa rahva renomee tõusis mu silmis hetkega, sest vahel on nende puhul just nimelt selline mulje, et teeksid ju küll, aga ei saa sest reegel on selline ja reegel keelab, käseb, poob ja laseb. Inimlikkus ja vastutulelikkus? Nõrkadele või ületähtsustatud. Aga vaat nüüd… ja tõesti kahju, et see minuga ei juhtunud. Samas, ma ei tea, kas oleksin julgenud lennuki peatamist paluda. Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et kõnealuse kolleegi näol on tegemist äärmiselt meeldiva ja malbe naisterahvaga, kes kisendades oma õigust küll taga ei aja. Lihtsalt, et oleks nimetatud.

Lähen ise ka täna Lufthansa peale, et Eestisse sõita. Peatama vist lennukit seekord ei hakka :).