Tuli ikka välja kotist …

Ohjaa, üleeile vaatasin, et ei saa vedama, aga täna hoopis ei saa pidama. Harilik eestlase värk. Lõpuks ometi on ärganud WVSK raskekahurvägi ja asunud mind maha materdama. Ma endameelest ei lausunud kordagi, et artikkel, millest mu postitus lähtub, tahab jõule ÄRA KEELATA. Küll aga jäi minu jaoks ridade vahelt kõlama passiiv-agressiivne lähenemine kõigele, mis veidigi traditsioonilist jõulu meenutab. No sa issanda püha püss, las inimesed olla. Ma olen nüüd veits tigedaks aetud ja ei kavatsegi kõigist poliitkorrektsetest reeglitest kinni pidada. Sest see on minu blogi, nagu minu kodu ja ma ütlen siin, mida tahan. Minu privileegipimeduses süüdistamine on veidi liialdatud, sest mu pere on piisavalt düsfunktsionaalne. Otsustage ise: ma olin üksik-, suisa vallasema, minu poja lapsendas täiskasvanuna mu endine elukaaslane, mul on lapsendatud tütar, kes tuli meile 14-aastaselt, keda mu endine elukaaslane aga ei lapsendanud ja kellest ka eriti ei hoolinud. Et asja veel keerulisemaks teha, siis suhtleb mu poeg ka oma bioloogilise isaga ehk siis mu pojal on kaks isa, aga tütrel mitte ühtegi ja nii mina kui poeg oleme heas läbisaamises poja bioloogilise isa uue elukaaslase ning tema tütardega nii poja bioloogilise isa, kui eelmise abielu omade. Ja bioloogilse isa emaga. Aga eksiga, kes poja lapsendas mul läbisaamine puudub. Samas, ta vanemad paluvad pojal alati mind tervitada (salaja). Eksi vanematele on ka mu tütar väga armas. Kui jätta välja see, et mu enda vanemad on olnud üle poolesaja aasta abielus, siis rohkem traditsioonilist ei leia. Ja pikast abielust ja kõrgest vanusest hoolimata suhtuvad äärmise tolerantsusega kõigisse neisse “kõrvalekalletesse”. Või leiate?

Ja nagu arvas noor kolleeg, et kehakaaluteema puhul nimetet artiklis jooksin lati alt läbi, siis ütlen – ei jooksnud. Jah, ma ei arva, et lausrasvumist peaks body positivity egiidi all propageerima. Solvugu lumehelbeskond, kui soovib. Ma muidugi ei ründa kellegi õigust kaaluda justnimelt niipalju nagu ta soovib, lihtsalt tahan öelda, et seda poleks vaja propageerida. Nagu ka liigset kõhnust mitte.

Lisaks arvan veel, et lapsepõlvetraumadest tuleks ükskord üle saada, nagu ütleb mu vaimne ema, “lõputult ei saa nutta, et sul polnud kollast vanniparti.” Ei saa jah – võta otsus vastu, otsi abi, kui vaja, ja hakka elama. Sinu elu on sinu enese kätes. Alati on muidugi võimalus mitte otsustada, mitte abi otsida, mitte elama hakata vaid nurgas nutta. Inimene on oma valikutes vaba.

Et vinti veel üle keerata, ütlen veel, et ma ei saa aru (ega tahagi saada) neist naistest, kes 3579. korda vägivaldse mehe juurde tagasi lähevad ja halisevad, et midagi ei ole teha. On, alati on, kõik algab tahtmisest. Iseenda tahtmisest, iseenda tegutsemisest. Lugupidamisest iseenda vastu. Mitte teistest. Minu/sinu elu on minu/sinu kätes. Alati. Vähem vingu, rohkem tegusid.

Kuigi ma selle postituse järgi paistan ilmselt märatsev … issand, ma ei teagi, kes, aga noh, sellest hoolimata ei arva ma nii, nagu mulle vastuseks pakuti (FB VWSK lõimest, tegelikult see oli siiski Anonüümsete tolerastide lõimest, vist):

Black Lives Matter versus Ah et valged inimesed ei tohigi enam elada?!

Vikerkaareperekond on samuti perekond versus Ah et heteropered polegi enam pered?!

Naised on kah inimesed versus Ah mehed peaksid siis nüüd välja surema väh?

Jõulud võivad olla inimestele suur katsumus versus Ärge mõnitage traditsioonilist jõulu!

Olen kõikide esimeste lausejuppide poolt, lauseosad, mis algavad sõnaga versus on kahjuks mõttetult pillutud, suhteliselt ebaintelligentsed loosungid, mis ei anna alust mõtestatud aruteluks. Muidugi võib olla, et sain alles nüüd aru grupi olemusest – leida midagi, mille vastu võidelda. Ja kui ei leia, siis see luua. Ja ma ei öelnud oma postituses isegi “ärge mõnitage traditsioonilist jõulu”, vaid lihtsalt seda, et hoolimata kõigist ebatraditsioonilistest lähenemistest peaks jätma väikese nurgakese, kus ei peaks end halvasti tundma ka need inimesed, kes tahavad mõnd jõuludega seotud traditsiooni järgida. Seda polnud artiklis otsesõnu taunitud, aga mulle vaatas küll passiiv-agressiivselt nii mõnegi rea vahelt vastu. Aga ilmselt samamoodi vaatas minu vastupostitusest soovijale vastu see, et mulle kõlbab vaid traditsiooniline jõul. Mida ma kindlasti öelda ei tahtnud ja ausõna, ma isegi ei mäleta, millal viimati laiendatud perega klassikalise jõululaua ääres istusin. Õeluseuss minus lisab kohe, et mitte sellepärast, et mind seal mõnitataks või midagi, aga lihtsalt pole tekkinud okasiooni. Kui tekib, lähen meeleldi ja võtan oma kodus vastu, olles enne pool päeva peenemaid roogi valmistanud. Ja ei mõnita oma jõululauaääres kedagi. Kogu oma suures privilegipimeduses.

Jah, kõlab veits agressiivselt võib-olla ja natuke üle vindi, aga tahtsingi, meelega. Minu blogi, minu reeglid.

Mõtlesin, et lasin kassi kotist välja, aga …

… paistab, et ei midagi. Või on alles liiga varane jõuluhommmik. Meil siin paistab päike ja pean end vist jalutama vedama, et eilne mõõdukas õgimisorgia maha kõndida (väga põlastusväärne, see mahakõndimise osa). Üldiselt kommenteerin ma FBs harva ja VWSKs mitte kunagi. Olen endaga kokku leppinud, osalt seetõttu, et “kui midagi head pole öelda, pole vajagi midagi öelda” ja teisalt seetõttu, et ei taha saagi käima tõmmata. Ma tõepoolest ei viitsi sotsiaalmeedias lahinguid lüüa teemal kas koroonavaktsiiniga süstitakse meisse vedel kiip või mitte, kes võib abielluda või kui nõme on Eesti praegune valitsus. Loomulikutl olen kindlalt veendunud, et ei süstita, abielluda võivad kõik, kes soovivad ja praegune valitsus eesotsas isa-poja püha duoga ongi väga nõme. Ja pärast abordivastestele raha eraldamisest lugemist kaalun tõsiselt, kas mitte Belgia maksumaksjaks hakata (ma elan nagunii siin). Aga mis sellest kogu aeg heietada ja endameelest üha vaimukamaid/teravamaid/nutikamaid kommentaare lõputult netiavarustesse paisata. On nagu on. Lõputust vaimutsemisest midagi paremaks nagunii ei lähe. Täna aga sattusin lugema seda artiklit: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/lopulugu/voim-ja-sugu-kuidas-joulud-ule-elada/?fbclid=IwAR1Yv_NER48WbLMHVB4GsKAOG3osOqD_W6sU78ny_t1R5eeSDX9QwXndsUw

Niisama toanurgake, sest mõni on mult kodu pilte küsinud. Võiksin ju öelda, et siin ma kirjutan oma surematuid postitusi, aga ei, neid kirjutan ikka diivanil.


Ja kuigi autor alustab sõnadega, et talle üldiselt jõulud meeldivad, jääb edaspidi ridade vahelt
kõlama passiiv-agressiivne ründav alatoon kõige traditsioonilise vastu. See nagu ei tohikski meeldida. Aga võib-olla mõni naissoost pereliige, ema/vanaema, tütar jne ei pea vaaritamist ja toidu lauale kandmist mitte oma rolliks ega kohustuseks, vaid see suisa meeldib talle? Kui ta rõõmustab selle üle, et saab oma peret, sõpru, lähedasi kostitada? Kas selle üle rõõmustamine on ka kuidagi valeks muutunud? Ka siis, kui keegi teda toitude valmistamisel ei aita? Igaüks ei tahagi kedagi segama.

Järgmine koht: mõni naine kurdab, et koogisöömine ei mõju keskkohale hästi. MIKS tema ei või seda kurta? Miks ta peab tahtma paks olla? Miks tema arusaam oma kehast ei tohi olla selline nagu talle meeldib? Ma mõistan, et body-positivity kui kontseptsioon on omal kohal, aga samas ülevoolavat paks lasu olemist ei ole ka vaja propageerida. Et kaalu 200 kilo, aga armasta end just sellisena nagu oled. See ei ole mumeelest enam positiivsuse vaid lihtviisiliselt tervisele igatpidi ohtliku rasvumise propageerimine. Las 5 (v õi isegi 10) kilo ülekaalu olla, selle pärast ei pea hulluks minema (kui keegi tahab, siis aga jälle tohib), aga kuulutada, et “sööge palju tahate ja võtke maailmas rohkem ruumi” on tegelikult üsna lühinägelik. Ma olen täiesti veendunud (ja pekske, palju soovite), et suhtliselt normaalkaalulise minu mõõdukas suitsetamine ja normaalne veinijoomine on mu tervisele kordi vähem kahjulikud, kui oleks pidev sadade lisakilode kaasakandmine (liigesed, rasvunud siseelundid, süda, vereõhk jnejne). Oma saba kergitades lisan veel, et käin palju jala ja tegelen regulaarselt joogaga. Muidugi ma ei arva, et kehakaal kui niisugunne peaks olema suuremas seltskonnas üldine vestlusteema, alati on inimesi (yours truly included) kes sellest rääkida ei taha. Aga kui inimene iseenda kohta mingi lausekese poetab, pole vaja teda otsekohe materdama hakata (ma ei saanudki nüüd aru, kas autor ütleski seda neile või pigem mõtles). Ja maailmas rohkem ruumi võtta pole sugugi mõstlik, ka keskkonnasäästlikkuse seisukohast lähtudes.

Äkki mõni mees (või ka naine) tahab metsast kuuske tuua (kuigi ma isiklikult eelistaksin kunstkuuske, et puid jääks metsa rohkem). Saagida, lõhkuda vedada … LAS TA SIIS TEEB SEDA. Koos lastega on see ju kena perekondlik ettevõtmine? Või laspelapsed vanavanematega? Toredad mälestused?

Ja see joomise asi. Jah, minu meelest on täiskarskus õudsalt nõme ja pidu (ning mitte ainult pidu) lauale kuulub ka vein. Aga ma ei käi kusagil kuulutamas, et “mitte juua on väga nõme”. Hea küll, siin praegu, jah, aga see on minu blogi ja siin ma võin midaiganes arvata. Samas “mina tavaliselt hakkan loengut pidama” on ikkagi ülinõme reageering küsimusele, “miks sa ei joo?” kuigi ma möönan, et küsimus on ka nõme, indeed. Tõsi ta on, et pole vaja ronida teise inimese eelistuste sfääri, aga enamasti mõistlikus koguses alkoholi tarvitavad normaalsed inimesed ei kipu teist veenma, et “ikka peaks jooma”. Küll aga tunnevad arusaamatul põhjusel karsked (mitte alati, eile kohtasin väga toredat noort naisterahvast, kes ütles, et ta on väga igav ja joob vett ja teed. Fair enough, rohkem sellest juttu ei tehtud) kuidagi õigust, soovi ja kohustust loengut pidada. Või tekitada tunde, et peaks oma veinijoomist kuidagi põhjendama. MINA ei taha seda kuulata. Mul on õigus oma inimõigust (veini) rahulikult ilma loenguta nautida. Ja oh õudust, kui ma veel soovin vahetevahel sigareti süüdata – siis on mul õigus ka seda ilma kellegi loengut kuulamata teha. See on minu võõrandamatu inimõigus, miks ükski võitleja sellest kusagil ei räägi? Jah, minu lemmikajastu on kahe maailmasõna vahele jääv ja natuke vist ka teise maailmasõjajärgne aeg, kui peod olid peod (ei, ma ei olnud kohal, kahjuks, aga sellisad nagu ma raamatutest loen, nagu Suur Gatsby ja Hemingway ja Francoise Sagan ja noh, veel igasuguseid teisi. Natuke oli seal muidugi järgmise sõja ähvardavat eelaimdust, aga võib-olla just sellepärast elu oligi selline oli ja pidutseti nagu homset ei oleks. Ma oleksin tahtnud seal olla. Ehk siis seal kus meid ei ole on rohi ikkagi rohelisem). Praegu on kõik veidi steriilne. Ja mulle see ei meeldi. Aga ma olen muidugi vana ka :-).

Mis ma siis nüüd õige öelda tahan – ilmselt vist seda, et ärme viskame last koos pesuveega välja. Ehk siis, loomulikult on kõigil õigus veeta oma aega nii, kuidas ta tahab, seal kus ta tahab ja kellega tahab, aga pole vaja ei otse ega varjatult, ridade vahelt, halvustada inimesi, kes vahel tahavad teha asju traditsioonilist moodi. Varsti on hoopis see harvaesinev ja elitaarne. Kui mittediskrimineerida, siis mittedikrimineerida!

Vahepeal vaatasin ka soovitatud instagrammikontosid ja mismõttes soovitatakse vastat viisakalt: “pole sinu asi.” “Pole sinu asi” ei saa olla viisakas, sest väljend iseenesest on ebaviisakas, küll aga võiks öelda, “ma ei pea oma valikud põhjendama.” Mulle isiklikult ei meeldi, kui maailm muutub selliseks, et kogu aeg nähvataks ja kähvatakse ja viisakus kaob üldse ära. Ise vist ütleksin midagi sellist, et “vabandage, aga ma ei pea oma eelistusi põhjendama.” Et endast mitte maailma kõige hullema vingunina muljet jätta, siis ütlen, et olen autoriga 100% nõus sellega, mis puudutab lastekasvatust ja selle kohta käivaid küsimusi. Minu laps, minu reeglid. Samas laps võiks ikka enam-vähem normaalselt käituda, kui ta minu oma on. Kuigi ka neile küsimustele ma “pole sinu asi ” ei vastaks, vaid ütleksingi, et minu laps minu reeglid. Kui kõndimise/rääkimise/ mille iganes kohta küsitaks, vastaksin ilmselt, et ta ei taha/ei viitsi/ma pole plaaninud sundida. Mäletan väga hästi, kui aastakümneid tagasi ühel perekondlikul olengul üks mu tädi, keda ise lapsena pööraselt kartsin, tuli välja oma tavalise “aga ma võtan G enda juurde natukeseks ajaks, küll siis hakkab hästi käituma”-jutga, mida mina oma lapsepõlves kartsin, teatasin lihtsalt, aga viisakalt, “kahjuks pole võimalik, ma ei anna.” Case closed! Igaks juhuks ütlen, et mingied lapsepõlvetraumasid mul ega pojal sellest ei ole (sest tundub ka, et viimasel ajal ikkagi peab olema ja kui ei ole, siis otsime). Juba mõnda aega räägivad vanemad inimesed, jällegi teatava põlastusega, “lumehelbekestest” kellele ei tohi midagi öelda, kohe solvuvad. Minule pigem jääb mulje, et lumehelbekesed tohivad kõike öelda (sest sa pead mind aktsepteerima sellisena nagu ma olen, ka ebaviisakana) ja juhtida tähelepanu kõikidele asjadele, mis neile igaks juhukski solvavad on või solvuvad nad kellegi teise eest (äkki ta ei taha jõulurooga teha, aga pere/mees/naine sunnib, ma olen igaks juhuks tema pärast solvunud, kuigi jätsin igaks juhuks müstilise “tema” käest küsimata, sest muidu saan äkki teada, et ta tahab ja siis, oh häda, kuidas siis tema eest solvunud saaksin olla). Aga kui keegi juhumisi ütleb midagi, millega lumehelbekese seisukoht ei kattu, siis on kuri karjas. Samas, kui aus olla, mulle see lumehelbeksestks kvalifitseerimine üldse eriti ei meeldi, aga mis teha, keegi on selle välja mõelnud ja las ta siis pealegi olla.

Koledad pildid

Need on väga koledad pildid. Kvaliteedilt, sest nad on harilikud telefoniklõpsud, aga pole olnud siiamaani aega ega viitsimist omadada oskus, kuidas telefoniga paremaid pilte teha. Kuigi samas tahaksin, et mu pildid oleksid paremad. Küll jõuab, millalgi.

Aga ega need polegi klantspildiks mõeldud, neil on praktiline funktsioon illustreerida seda, mida ma täna tahan öelda. Mõlemad pildid on tehtud jaluskäigu ajal ja kui ma seda konna seal teeääres istumas nägin … See konnaga pilt on tegelikult kurb. Kohe nii kurb, et tahaksin veidike nutta, kuigi ma pole üldse nutunaine ja nutan umbes 3 korda aastas (väga halb) ja siis ka peamiselt vihast või enesehaletsusest. Vahel harva nutan imelike kohtade peal filmides ka. Aga mitte seal, kus pisarat kisutakse, selleks olen ilmselgelt liiga vana ja küüniline.

See konn istus tee peal maas, suhteliselt lähedal kohale, kus prügiautod oma laadungi maha panevad. Kas ta oli autost kukkunud või oli mõni haleda südamega prügimees ta sinna istuma seadnud, kes teab. Lootuses, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mina muuseas loodan ka, et keegi ta üles korjab ja koju viib. Mul on mänguasjadega, kellel silmad peas, oma teema. Nende kohta kasutatakse täiesti kindlalt isikulist asesõna “kes” või “tema” ja ära visata neid ei saa. Miks ma ise ei korjanud – noh, sest tegelikult ma ei taha, et mul oleks kodus veel rohkem lisakola, olgu või silmadega konn. Mul on nagunii karvane jänes ja põder. Ja mulle isegi ei meeldi karvased mänguasjad. Aga ma loodan, et keegi ta kaasa võtab. Võib-olla lähen homme teda jälle vaatama, kes teab. Lootes, et keegi on ta kaasa võtnud. Ja kui ei ole, ei või iial teada …

Teine pilt on tehtud tühjas kaubanduskeskuses. Siin Brüsselis on need kinni, aga mingid poed võivad lahti olla, ka siis, kui asuvad kaubanduskeskuses, näiteks apteegid, raamatupoed, DIY-poed. Tavaolukorras mulle kaubanduskeskused ei meeldi. Kui seal on kõik need inimesed, kes ärritavalt ringi sebivad. Käin kähku ära ja katsun jälle välja saada. Praegu aga, tühjas majas ühest lahtiolevast poest teiseni jalutada on päris tore. Ausalt, mulle meeldiks, kui kaubanduskeskused jääksid jõuluni kinni. Ja Eestis ka kinni pandaks. Kui sunniviisiliselt jääks ära see totakas “Xmas shopping” ja inimesed oleksid sunnitudki vähem tarbima. Samas tarbida saab ju ikka, sest kõik on kolinud internetti. Ehk siis ilma ei jää, kui vaja ja keegi ei saa väita, et on rikutud tema inimõigust mõõdutundetult räpsu kokku ahmida. Aga ehk oleks vähem seda massipsühhoosis ringijooksmist, et saaks “jõuluostud” ikka tehtud. Misasi on üldse “jõuluost? ” Kaupmeeste võimalus vabaneda mõttetust rämpsust, sest enne jõule ostavad inimesed massilise hulluse käigus kõik ära. Nõme, if you ask me. Kunagi, nii umbes 20 aastata tagasi töötasin Pärnus tollal populaarses, nüüdseks kadunud hulgimüügifirmas Neptun ja täpselt nii tehtigi. Enne jõule korraldati jõulumüük – ja sa püha püss, mida sinna kõik pandi. Ja mis sealt kõik ära osteti.

Ma pole kunagi suurem asi jõuluostude sooritaja olnud ja kingitustega olen ka vilets, saavad lapsed, vahel ka vanemad, näiteks sel aastal, kuna suure tõenäosusega nende juurde ei lähe, olgu siis väike meelespea posti teel – aga see on ka kõik. Ma ei vihka midagi, sest olen küpses eas täiskasvanud inimene ega hakka nii tugevat emotsiooni kulutama, aga see lõputu “tõin sulle väikese jõulukingituse ka” on õudne. Ise ei vii kunagi, aga kui teised teevad, tekib vahel (süü) tunne, et oleks ehk pidanud. Seega, mina ootaksin teistsuguseid jõule, kinniste kaubanduskeskustega jõule. Kaunistusi, tuld, kella ja vilet, olgu rohkemgi, aga poed kinni. Ei, ma ei hakka rääkima, et tehke selle asemel lähedastega koos midagi muud (kui jõlkuge kaubakeskustes) või valmistage kingitus ise (need võivad ka päris hirmsad olla). Esiteks on need nii leierdatud klišeed, et piinlik hakkab ja teiseks peaks iga tervemõistuslik isik seda niigi mõistma. Kaubanduskeskuses jõlkumise asemel kogunege maitsva ja dekadentliku laua taha, nautige veini ja toitu, filosofeeriga ja tehke maailma paremaks. See üksildane õnnetu konn sümboliseerigu, et “sic transit gloria mundi” ja ese, mis täna maailmavajalikuks osutus, võib juba homme prügimäe ukse taga oma lõppu oodata. Ja seda, armsad lugejad, räägib teile endine shoppamissõltlane, kes peab endale vähemalt kord nädalas meenutama, et “sul on umbes kolm väga sellesarnast seelikut, sa ei vaja neljandat, pealegi veedad sa hetkel 80 % oma päevadest kodus” või “pole vaja kirjutada Vivian Vau kingapoodi ja küsida, kas alltoodud saapaid 41 on ja kas Belgiasse saadate. Saapapildid võtsin Viviani FB lehelt, aga need olid seal vabalt allalaaditavad ja võib-olla keegi tormab neid nüüd minu asemel ostma.

Igasugust loba

See postitus läheb nüüd igasse suunda lappama ja räägib veidike aegunud, kuid samas igihaljastest teemadest, aga kuna ma pole nii kaua midagi kirjutanud ja poolikult ta ootel oli, siis las saab pealegi avalikuks – vähemalt pole koroonast.

Esialgse postituse pealkiri: Me peame rääkima Aivarist ja Matist ja Antsust ja Heinost ja võib-olla isegi Kevinist…

Ammu pole viitsinud Eesti ühiskonda raputavatel veeklaasitormiteemadel sõna võtta. Ega see Aivar Mäe asigi mind esialgu eriti ei liigutanud. Harilik Heino mögiseb, hea, et keegi võttis vaevaks asja päevavalgele tirida, mõtlesin esimest artiklit lugedes passiivselt. Jah, mina usun küll kõike, mida talle süüks pannakse. Vanuse ja põlvkondliku kuuluvuse järgi peaksin olema just selles kategoorias, kes tormab AMi kaitsele, viskab „peent“ nalja teemal, „mind pole kunagi ahistatud, kas peaksin end puudutatuna tundma.“  Aga paraku ei. Ega ma poleks ilmselt viitsinudki sõna võtta, aga kui ilmus Jelena Skulskaja sõnavõtt (mida ma lõpuni ei saanud lugeda, sest maksumüür ja koonerlus :-), ja kõik need vastukajad, kus inimesed, suures osas naised (loe: sookaaslased) JSi kivide, võiks suisa öelda rändrahnudega loopima hakkasid, tabas mindki soov sulge haarata. Ühest küljest selleks, et öelda, et ma olen JSi poolt ja AMi vastu, et ma arvan, et JS on 3759 korda intelligentsem kui AM ja teisest küljest selleks, et avaldada avalikult uskumatut hämmastust selle kohta, kui palju õelust ja viha, puhast, varjatud ja rohelise kadedusega segatud viha meie endi keskel pulbitseb. Kui kurjad ja õelad on keskealised naised teise keskealise naise vastu, kui varmad arvama, „ta ei saanud tähelepanu“ jnjnejne. Kas nad tõesti ei näe selle väikese mättakese otsast kaugemale? Tähelepanu, ka vastassoo oma, eriti meeldiva vastassoo esindaja oma on loomulikult vajalik, aga kuidas, kuidas ometi ei suudeta näha kaugemale väiklasest tähelepanuvajadusest. Ma ei tunne ei AMi ega JSi isiklikult (kuigi ma AMi u 20 aastat tagasi ühe sõbranna pulmas nägin – ega ma tast palju ei mäleta, aga paras onu Heino oli). Samas olen veendunud, et JS ja AM mängivad erinevates liigades. AM on onu Heino, keelan-käsin-poon-ja-lasen, teen, mis tahan tüüpi juht ja ülemus. Võib-olla tal on head juhi omadused, või on ta Estoniale mida iganes vajalikku välja ajanud, aga tema juhtimisstiil ja strateegia ei pruugi olla vastuvõetavad.  Joviaalne käitumine ka mitte. JS aga on minu tagasihoidliku arusaamise kohaselt Vene intelligentsi esindaja, võib-olla mitu põlve (pikalt ei viitsinud otsida, aga isa oli Vene kirjanik ja tütar Peterburis kostüümiajaloo õppejõud ja moeajakirjanik).  Midagi ei ole teha, ma arvan, et küpses keskeas intelligentne daam ei vaja AMi mörisevat, seksuaalse alatooniga tähelepanu (tähendab … kes vajaks???)

Teine asi, mida tahtsin puudutada, on ahistamine kui niisugune. Ahistamise kontseptsioon. Jätame praegu selle kõrvale, et 20 aastat tagasi oli teist moodi. Jah, oligi, aga uus aeg, uued kombed. Arenemisvõimeline inimene läheb ajaga kaasa. Aastakümnetetaguste üksikjuhtude päevavalgele tirimist ei pea ma vajalikuks, samas kui aastakümnete jooksul pole midagi muutunud, siis pean. Ah jaa, AM, kelle tööleping on esmalt kaheks kuuks peatatud võiks minna nüüd kaheks kuuks parandus-või ümberkasvamiskoolitusele. „Lugupidav käitumine kolleegide ja kaaskondsete suhtes.“ Või midagi sarnast.

Aga ahistamine. Defineeri ahistamine. Ongi väga raske. Mõned minust enesest lähtuvad näited. Esmapilgul võiksin ma minna kaasa kõikide nende keskealiste naiste kisakooriga, kes kurdavad, et neid pole kunagi elus ahistatud ja appi, mis nüüd õige saab ja kas peaks end kuidagi valesti tundma. Aga … kui ma nüüd veidi tähelepanelikumalt oma lapsepõlve, varast ja mitte nii varast noorust vaatan, siis palun … pole mul mingit õigust ahistamise puudumise üle kurta.

Esimene ahistaja oli kindlasti mu oma vanaema. Koos sõbrannadega.

Jalutab vanaema lapselaste ehk siis minu ja vennaga. Mina olen pikkade pruunide juuste ja pruunide silmadega pikk tüdruk. Vend on blondide lokkide ja siniste silmadega kidurakasvuline laps. Tuleb sõbranna. „Oh, see teine oleks võinud ikka tüdruk olla…“ – „Jah,“ õhkab vanaema. Mis te arvate, kui kaua ma arvasin, et ainult blondid ja lühikesed kõlbavad tüdrukuks?

Ahistaja number kaks: isa. Mina, kolmas klass, loen ajalehest „vastuvõtukatsed koreograafiakooli.“ Arvan, et võiksin ju ka minna. (Noh, loomulikult olnuks see võimatu olnud, aga…). Isa: „Sa oled baleriiniks liiga pikk.“ Järgnesid samalaadsed märkused iluuisutamise trenni kohta (kus ma olin väga hea): sa oled iluuisutajaks liiga pikk.

Kui kaua ma vihkasin oma pikka kasvu?  – Kaua.

Siis kasvasid rinnad. Jajah, kõikidel tüdrukutel kasvavad, aga mul kasvasid suured. Ja enne veel, kui kere mingitki muud naiselikku kuju hakkas omandama. Mis te arvate, kas klassivennad (ja vanema klassi poisid) püüdsid trepil trügides kogemata vastu minna? Kas see meeldis mulle? Ega ma neid kasvuvaevades poisse ei süüdista, aga mul oli a) valus ja b) see tundus nii alandav. Aga kas keegi kujutanuks vanal heal nõukaajal selleteemalist kaebamist ette? Ja mida see õps pidanuks tegema? Kuigi meil oli alates neljandast klassis imetore klassijuhataja, aga ma tõesti ei kujuta ette, mida ta oleks teha saanud, kui häbitunnet maha surudes oleksin „ära kaevanud“.  Ja kas saab seda üldse defineerida ahistamisena? Aga mingi tund oleks võinud siiski olla, kus tärkavatele mehehakatistele oleks muuhulgas õpetatud, et „ära puudu klassiõe arenevat rinda. Tal on valus ja see on ebaviisakas. Kasvad suureks (või suisa enne), tulevad ka olukorrad, kus on võimalik ja kohane.

Kui ma olin juba vanem (16-17-18) ja veel pikem ja ikka rinnakas, siis pidin pidevalt kannatama kompleksides vaevlevate lühikeste mehehakatiste ebameeldivaid lähenemiskatseid. Ja kui ma nad oma ülihäbelikul moel tagasi lükkasin, siis mõnitamist, ikka kasvu pärast.

Mul kulus aastakümneid, et aru saada, et tegelikult on pikkusel terve rida eeliseid. Ja kui hiljuti vestluses kahekümne kahe aastase pojaga selgus, et ta eelistab brünette blondidele ja „pikem võiks tüdruk ka olla, muidu käi nagu noorema õega väljas“, pidin ausalt nentima, et mul on rõõm kõikide tema põlvkonna pikkade tüdrukute pärast, sest mina elasin vähemalt kahekümne viie aastaseks, teades, et ainuke vastuvõetav naisetüüp on „lühike ja heleda peaga“. Noh, õnneks on järgmised 25 eluaastat tõestanud, et siiski mitte.

Ja et ei jääks muljet, et olen kohtavalt seksuaalselt ahistatud ja siin sellega tähelepanu ja kaastunnet norin (ei, ausõna, ei) , siis olgu öeldud, et olen kunagi esitanud vägagi ametliku kaebuse tööalase ahistamise pärast. Ja mis te arvate, kes võitis? Igal juhul mitte mina. Pikas perspektiivis ei juhtunud kellelegi tööalaselt midagi pöördumatult halba, aga halvav hirm ja ärevus saatis mind mõnes töises situatsioonis nii mõnegi aasta. Ja pärssis professionaalset pädevust. Aga see on nüüd õnneks ajaloo hämarusse vajunud.

Mõned teistlaadi näited ka. Kindlasti oli minupoolne ahistamine, kui käisin noore ja kabedana oma esimestel tõlketöödel seelikus, mida hädapäraselt vööks võis nimetada. Ja Kaitseliidu peastaabis inglise keelt õpetades kandsin nii lühikesi lühkareid, millistega praegu isegi üksi kodus ei söandaks ringi käia. Aga seal ei ahistanud mind keegi. Tollased kaitsejõudude tüübid, nii noored kui vanad, olid väärikad ohvitserid, alati viisakad, sõltumata sellest, mil viisil nende inglise keele õps täna tundi on tulnud. Ja kui sa ikkagi future perfect continious in the past’ist  vähimalgi määral ei huvitu, on õpsi jalad sama hea ajaviide, kui mistahes teine. Kui olid, siis mina igal juhul ei märganud. Tagantjärele mõeldes on enda pärast isegi pisut piinlik. Eriti selle päeva pärast, mil olematuid lühkareid täiendas suurte aukudega heegeldatud crop top.

Kunagi, taas tõlkekatsetuste algaegadel, kui tarnelepingu läbirääkimiste vahepeal arvas Eesti osapool, et tuleks teha nilbe nali ja mina peaksin seda tõlkima, ütlesin, et „ma naisterahvana ei saa seda teha:“ Pool oli mõistlik ja nõustus vaidlemata.

Tegelikult olen isegi siinses kirjatükis mitu korda ahistanud, rääkides lühikasvulistest mehehakatistest. Kui keegi peaks end puudutatuna tundma, siis palun vabandust.

Lõpetuseks olgu öeldud, et võitlevaks feministiks pole ma end iial pidanud, sooline võrdõiguslikkus on mu meelest nii elementaarne, et pole põhjust vahetpidamata tonti otsida, sealt kus pole (kusjuures just lugesin Guardianist, et Londonis avati feminismi ema mälestuskuju ja ta oli seal puhta alasti). Aga kui mulle on parasjagu kasulikum olla naine, siis seda ka hea meelega olen. Kui hiljuti sõbranna juurest lahkusin ja tema äsjaabiellutud abikaas sõbrannadele koridoris mantlid selga aitas, mis te arvate, kas hakkasin vastu rabelema ja võitlema, et „kas sa arvad,  et ma ise ei saa mantlit selga“? Ei hakanud, vastupidi, olin ülimeeldivalt üllatunud ja pidin sõbrannat mehevaliku eest komplimenteerima. Mitte et ta seda enne poleks teadnud.

Kui juba on lobisemiseks läinud, siis tahaksin lühidalt nimetada ka seda, et viimasel ajal olen täheldanud, et õudselt moodne on miski seltskonna naisterahvaste hulgas kiidelda, kuidas neil pole „üldse aega enda eest hoolitsemiseks ja ega tegelt ei viitsi ka, mis vahet seal on.“ Millele ma ei vaevuks mingit tähelepanu pöörama, aga väga sageli järgneb sellele pool-kriitiline või passiiv-agressiivne märkus stiilis „kodus oled nii ilusti riides“, „peab ikka vaba aeg olema“, „ma ei mäleta, millal viimati ripsmetušši kasutasin.“  Sellele kõigele tahaksin reageerida oma vaimse ema vanaema sõnadega „ma ei saa ümbritsevaid inimesi oma korratu välimusega solvata.“ Sedalaadi suhtumist võiks rohkem olla. Mina olen vabalt nõus sellega, et su outfitti vaadates tekib tunne, et panid silmad kinni, pistsid käe kappi ja panid midagi selga, seejärel pigistasid silmad veel kõvemini kinni ja jooksid välja, et mitte märgata, mis selga panid. Aga sina ära vaata mind teatava üleolekuga, kui ma olen end normaalselt riidesse pannud ja enne väljumist pilgu peeglisse heitnud. Ja et kõik oleks õige, ütlen, et sama kehtib ka meeste kohta, (see osa siis, et enda eest võiks hoolitseda) ainult nendega ma pole sel teemal juhtunud juttu ajama.

Ja veel üks jupike, mis just äsja FBs silma jäi. Ühes grupis küsis keegi midagi, mille peale algas arutelu, kus keegi ütles poolnaljatlevas kontekstis: „… naised on verbaalselt võimekamad …“

Mille peale kargas keegi teine kohe turja: „Soostereotüüpe ei maksa propageerida.“ „See, et naised on verbaalselt võimekamad, on samuti selline tõepõhjata uskumus ja bioloogiline determinism, mida süvendada ei maksa.”

Ja lisas veel: “Kui mõned konkreetsed naised on? Siis on. See ju ei ole ometi teaduspõhine alus öelda, et “naised on”.”

Mai’ oska muud arvata, kui sa issanda püha püss – kas niisama loba ajada enam üldse ei tohi. Kõik peab olema teaduspõhine. Mulle tundus vanasti sotsiaalmeedia selline nalja ja loba ajamise koht, kus sai vahel (enda meelest) lahedaid vaimukusi teiste lahedatele vaimukustele vastuseks öeldud. Noh, enam vist nii ei ole. Kõik olgu teaduspõhine ja jube igav.

Kas/kui maailm jääb alles …

DSC_0190 copyKui ma polnud veel Brüsselisse kolinud, kujutasin ette, kuidas ma hakkan regulaarselt igasugu blogipostitusi kirjutama, kui siin elan, sest mul on rohkem aega ja ma olen kogu aeg rahul ja rõõmus. Kusjuures ongi, aga eelmine postitus jätab hüvasti Kölniga. Muidugi tahtsin teha ka elustiilipostitusi oma uuest korterist ja kuidas mul siin on kõik uskumatult mõnus ja täitsa minu nägu, aga kuidagi on jäänud hea fotograafiga pildid tegemata (ja ma ise olen pelgalt vilets telefoniklõpsutaja, siis nii on ta jäänud…). Muidu võin öelda, et korter on just see, mida mulle vaja, vana maja, kõrged laed, laes stukid. Kunagi ehk tuleb see elustiilipostitus ka.

Täna tahtsin tegelikult rääkida maailmast. Noh, koroona-valguses muidugi, aga mitte sellest „ole-toas-ja-hoia-ennast“. Olen toas, mitte niivõrd enesehoidmise kui viiruse mittelevitamise eesmärgil. Sest hoolimata sellest, et ma pole esimeses nooruses, usun siiski, et mu immuunsüsteem on tugev ja kui mulle peakski koroonapoeg külge hakkama, siis möödub ta suhteliselt kiiresti. Samas, olles lugenud seda artiklit , tekib tunne, et, koroona, parem ära tule!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis oma apokalüptilistest ideedest, mida siin poolkoduarestis mõlgutan. Kuigi minu jaoks ei muutunudki eriti palju, sest neil päevil, kui ma kabiinis ei tööta, teen täpselt sedasama ja viimastel kuudel ei olnud vaja hommikust õhtuni kabiinis istuda nagunii. Mul on praegugi raamatud tõlkida ja nende kallal ma siin tasapisi nokitsen ja üldse on universum andnud mulle aja, et kõik need asjad ära teha, mida endale meeltesegaduses kokku olen kuhjanud (tuludeklaratsioon, OÜ raamatupidamise paberid). Lisaks võiks lõpuks ka jõulukaunistused alla võtta.

Inimesi on juba ammu maailmas liiga palju. Ju me tuleme sellest kriisist välja nii ehk naa. Ja ilmselt üsna edukalt. Samas aga – defineeri edukalt. Praegune maailm, nagu ta meil on, hakkab tasapisi muutuma. Võib-olla on see paradigma muutuse algus ja olud sunnivad meil kõigil oma töös/elukorralduses muudatusi tegema. Ühest küljest on aega praegu omaette olla ja/või suhelda vaid perega. Hetkel üksi elades olen hakanud mõtlema, mis saaks, kui see nüüd kuude kaupa niimoodi jätkuks. Väidetakse küll, et nüüd ongi aeg olla perega ja paljud laiendatud pered, kes elavad eri riikides või suisa eri mandritel on üritanud kokku või vähemalt lähemale jne … kindlasti oli seda vaja. Minu lapsed on ikka igaüks oma riigis ja mina siin.

Aga mida teha, kui oled üksik? Mitte mingi maailmast tagasitõmbunud erak, vaid lihtsalt üksi elav inimene – omal soovil või elu keerdkäikude tõttu, vahet pole. Kuniks on internetisuhtlus, on kontakt maailmaga ju olemas, ole kus maailmanurgas tahad. Aga kui internet peaks kokku kukkuma või telefoniliinid mingil seletamatul põhjusel kaduma/funktsioneerimast lakkama/kokku jooksma … vaat siis on maailma lõpp käes. Ja üksielava inimesena ma ilmselt kõngen oma kaunisse korterisse koroona kätte (või siiss aan rõdult appi karjuda) ja mu kassid … aga noh, las ta jääb. Totaalset liikumiskeeldu pole veel kehtestatud, poodi saab, parki jalutama ja rattaga sõitma ka saab. Aga … kui sul on suhe inimesega, kellega sa koos ei ela? Mitte elukaaslane, vaid niisama kaaslane, partner you name it. Ja iga päev ei kohtu? Hea küll, elame karantiini üle, füüsiliselt kokku ei saa, räägime, saadame sõnumeid. Aga kui me nüüd pärast viiruse kontrolli alla saamist (see juhtub kindlasti) ärkamegi maailma, kus isiklikke kontakte ongi hoopis vähem, kui kaugtöö on osutunud nii edukaks, et paljus selle juurde jäädaksegi, kui inimesed on muutunud nii kartlikuks, et tervituseks enam ei musitata-kallistata (mitte, et see mulle liiga südamelähedane oleks) ? Kui elu kolib veel rohkem internetti (juhul, kui Internet on alles)? Et vähendada kokkupuuteid? Mida see kriis meile näitama tuli – kas vajadust pühendada rohkem aega perele ja lastele/lähedastele (eeldusel, et elatakse ühe katuse all)  ja tähtsustada kontakte oluliste inimestega või hoopis seda, kuidas elu kolib üha enam internetti ja isiklikud päriskontaktid üha vähenevad ja vähenevad. Ja lõpuks me passimegi iga üks omas eraldatuses. Aga mis saab romantilistest suhetest? Kas need kaovad üldse ära? Kuidas me üldse tuttavaks saame inimestega (jaajah, netis, ikka netis), aga edasi – kui päriskontakte jääb maailmas järjest vähemaks. Samal ajal kui viimastel kümnenditel on üha suurenenud üksi elavate inimeste hulk, kes sellele vaatmata pole üksikud ega üksildased. Maailm jääb alles küll, aga milline … mul on miskipärast peas selline kriisijärgne stsenaarium, et kanname kõik valget kaitseriietust, kui peaks isiklikum füüsiline kontakt tekkima, siis võtame riietuse seljast (kontrollitud desinfitseeritud keskkonnas, vahetame maski – eriti jultunud rebelid võtavad ehk maski eest äragi – ja siis võib-olla puudutame teineteist füüsiliselt). Ah, ma ei mõtle siin iibele – inimesi ongi maailmas liiga palju – vaid sellele, et viimnegi romantika kaob. Ja seksuaalsus. Ja kõik sellega seonduv. Ja see mulle üldse ei meeldi.

Samas ka sport ja muu hobitegevus. Tükk aega tegin kodus Youtube’i videote abil joogat ja olin igati rahul ja rõõmus ja rääkisin, et „mina küll ei hakka kuskil inimmassis käima…“. Kuni hakkasin, sügisel 2019 käima ühes väga väikeses elitaarses joogaklubis tollase peatuspaiga lähedal. Tunnis polnud kunagi enam kui 3-4 inimest ja oli igati mõnus. Mõtlesin, et sinna ma jään, mingisse suurde küll ei lähe. Kuni kolisin … ja endine klubi jäi nii ebamugavalt kaugele. Avastasin mõistlikus kauguses ketiklubi (kokku 4 kogu linnas), suured modernsed fääntsid ruumid, uskumatult palju erinevaid valikud ja põhimõtteliselt võimalus igal kellaajal midagi valida. Kolisin sinna üle ja minust sai täielik joogainimene. Ma olen eelmise aasta septembri keskpaigast käinud keskmiselt 4-5 korda nädalas joogas. Katsetanud erinevaid stiile, leidnud lemmikstiile ja lemmikõpse. Ja otsustanud ise joogaõpsiks õppida. Joogandus tegelikult nõuab tervet eraldi postitust. Jah, mulle käib ikkagi närvidele, kui inimesi on saalis liiga palju, ma tahan, et mul oleks teise inimesega üks matt vahet ja selliseid asju, kus pean teist inimest katsuma, ma lihtsalt EI TEE (no acro for me, please). AGA NÜÜD – on loomulikult klubi kinni ja paiskab iga päev netiavarustesse 2-3-4 tundi, mida siis endale sobival ajal 48 tunni jooksul teha, mingi hetk on live vist ka. Ja palun väga, mina, kes ma veel poolteist aastat tagasi mingist klubis kuuldagi ei tahtnud, tunnen, et see pole ikka päris see – just tegin 2 pooletunnist satsi, enesetunne on mõnus, aga klubis käies tundub, nagu saaksin sellest rohkem – misasi see on? Grupi energia? Ei tahaks, et kõik sellised asjad digimaailma koliksid. Lisaks veel praktiline külg, et kodus puuduvad vahendid laest alla või seina peal rippumiseks. Seda ma kusjuures ei arva, et pärast kriisist väljumist jääbki jooga internetti ja miskipärast stsenaariumi valgetes kaitseriietes joogatunnist pole mu vaimusilm mulle veel ette mananud (romantika on siis tähtsam?). Aga ma kujutan ette, et pooled inimesed (yours truly incl) hakkavad edaspidi desinfitseeriv lahus kotis ringi käima ja desinfitseerivad oma matti, ümbrust jne. Ja äkki oleks ikka parem endale oma yoga hammock osta, mida siis seljakotis tundi kaasa vedada.

Aga kui karantiin lõpeb ja me kõik välja tormame, poed ummistame (sest issand, jumal pole ju saanud niiiii kaua aega ostelda) ja siis viirus hoopis kuskil nurga taga pesitseb, et uue, terve ja tugevana sealt välja hüpata. Ja me oleme juba kaitseriided seljast heitnud … siis tuleb alles tõeline maailma lõpp. Alles jäävad üksikud suletud saared. Mitte corona–clusters, vaid safe clusters…

Siis ma mõtlen veel seda, et paljud ajutised meetmed kipuvad jääma alalisteks – piirid vast kinni ei jää (kuigi EKRE  ja nende sõsarparteid mujal Euroopas seda ju ometi tervitaksid), aga näiteks Eestis ajutine alkoholimüügi lõpetamine kell 22.00 kõrtsides – ülinõme, kui minult küsite. Sest vein on inimõigus!

Praegu olgu kõrtsid-restod kinni. Mu meelest on Eestis meetmed liiga leebed. Meil on tööstuskauba poed ja kõrtsid-baarid-restoranid üldse kinni. Ja õige ka. Kui kogunemised on nagunii keelatud. Imelik on aga see, et lahti on jäetud juuksurid, kus peenikeste soengutega mehed teistele sarnastele meestele veel peenemaid soenguid lõikavad ja habemeid kujundavad. Naisi seal ei lõigata. Aga seal käimine on lubatud, salongis tohib korraga olla küll üks klient ja üks juuksur. Ja õhtul kell seitse toimub rõdudel solidaarne kogumine ja plaksutamine.

Ja kasside elus pole midagi muutunud DSC_0251 copyDSC_0261

Kui välja jätta see, et nüüd on neil kamina ees valge karvavaip, mille peal veel nunnumalt pikutada.

Kõik pildid on Aivar Vilipere tehtud.

 

Good bye, Köln!

cologne-1846338_1920

Image by Gerd Rohs Design, Pixaby

I’m making this post in English (maybe) or maybe I’ll switch to Estonian in the middle, I just see how it goes. But it is devoted to Cologne and if the City could read, it would rather be in English than in Estonian, I guess, considering I still cannot write their mother tongue (shame!).

You are an interesting city, Cologne, Köln, Keulen. At first, one cannot really figure out what it’s all about you. You are like this person at the party, who is not really beautiful, whom you don’t notice at first glace, but who has some hidden charm. And qualities, which need to be discovered. It takes time to figure them out, but if you have, you’ll be fascinated.

When I came here, it was kind of a love-hate relationship. I came for a certain person thinking its love (it wasn’t, as it appeared later), but I did not love Germany. I do admit now, it was rather stupid of me to have all these prejudices. And be too arrogant and self-centered to learn German. I do admit now, I am embarrassed when I tell people that I’d been living in Germany for so long and then we come to my language skills and it’s like  – oh well, a miserable A2. As regards my stupid prejudices (where did I get them at all?), at least people in Köln did not fall in those categories at all (some exceptions are always there). I was never supposed to stay long, but now, I’ve been hanging around here for almost 15 years and at least 10 since I have been an official inhabitant.

Oh, Köln, Köln, I’m even a bit sorry to leave you. The funny thing is, I only learned to appreciate you when the reason of my living here had disappeared. When I had to manage on my own. Only then did I find some good friends, went to places and started to live my own independent life, doing my own thing. I went to numerous places and met some people. At a mature age one is more selective when it comes to making new acquaintances.

I learned to appreciate the little side streets, some nice old houses – you do not have many, WW2 took care for that – but the solitary survivors are ever the nicer.  But architecture is not really what you are admired for. Excluding the cathedral, of course. The people, the real colonians who are proud to be ones and who are so open and kind-hearted. The multinational scene. The freedom. The cafes where you can have breakfast until 4 pm. The latter is so characteristic to Köln that you do not come across it even at other German cities. Colonians like to have fun and they know how to enjoy a long leisurely breakfast which slowly drags into brunch and so on and so forth.

The Carneval – still a love/hate relationship. If you participate – it’s love, if you are serious and go to work, need to buy groceries or just have to get out of the house for some more or less reasonable reason, its hate, pure and clear.

I did participate one year, I mean, really, from morning till night all six days and then, afterRosenmontagzug, I took off my mermaid wig, dressed as a normal person and took a train to Brussels – seemed like another universe. I do not think I’ll be coming back for carneval, but it is a feature of Cologne, one has to mention. Kölle alaaf!

But I’ll be coming back, to visit my half-German son (now official having double citizenship) and friends and to hang around in Ehrenfeld, go to cafes and be a part of this very special Colonian atmosphere, which, I’m still certain, one would not come across at any other German city.

Narkomaaniast? või kolimisest?

Täna pikka juttu ei tule, hoopis paar luuletust. Pakin siin elamist kokku, et liikuda edasi, järgmisesse kohta. Kolimine on õudne, tähendab, õudne on elukoha kokku pakkimine, pärast, kui kogu majapidamine on saanud juba mitmesugustesse korralikult kinnitatud pappkastidesse ja ootab välja tassimist pole enam nii hull. Lahti pakkimine on ka kergem. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pakkimise käigus leiab alati palju põnevat. Nii ka nüüd. Leidsin kaks luuletust, mille poeg kirjutas umbes 9 või 10 aastasena. Ma isegi mäletan, kus ta need kirjutas (Aet, sinu terrassil). Minu meelest on need lihtsalt nii lustakad luuletused, et tuleb igaveseks säilitada ajalooannaalides, perekonnakroonikas ja siinses veebipäevikus. Kui keegi nüüd küsib – aga kust ta neid asju teadis – siis mina vastata ei oska. Ta ise muuseas küsis sama. Luba luuletuste üleslaadimiseks on ka olemas.  Ennetavalt ütlen, et ei, ma ei tarbinud kodus narkootikume, ega ka kuskil mujal, vähemalt laste nähes mitte. Ja ei, temast ei ole nüüd, enam kui kümme aastat pärast surematute šedöövrite kirja panemist saanud Kopli liinidel vedelev süstiv narkomaan, isegi mittesüstiv ei ole saanud. Täitsa normaalne on. Even though I’m blowing my own trumpet here.

Lisaks leidsin pakkimise käigus mõned fotod, mis kinnitasid, et mu ennastupitav seisukoht “ah, ma pole viimase kümne aastaga välimuselt üldse vananenud”, on siiski pisut ennatlik.

Aga luuletused on siin:IMG_2606IMG_2605

The world is full of perverts

Ausalt, noh, inimesed, miks teie hulgas on nii palju perve? Lähen täna Brüsselis üle raudteejaama platsi (harilik jaamaesine plats, mitte seal all, kus elab erineval hulgal igasuguseid rohkem või vähem elu hammasrataste vahele jäänud inimesi). Läheneb kiirel sammul täitsa harilik mees, siuke keskealine, mõttetu välimusega, lühike (loe minust lühem). Hüüab juba kaugelt, kas inglise keelt räägin. Vastan, et räägin ja tüüp küsib mingit tänavat. Ma ei tea, kus see on. Tüüp jääb natuke rääkima, muudkui korrutab, kui tore ja liberaalne linn on Brüssel ja temale ikka hullumoodi meeldib jnejne. Et siin olla olnud just “naked bicycle party for 50 people”. No ma ei tea, ma ikka eelistaksin riides olla enamasti. Tema olla Torontost. Aktsent oli Kanada oma vist küll. Ja sirutab siis käe, et saame tuttavaks. Ma sirutan vastu, sest miks ka mitte, selline kena lahke inimene. Ja siis surub kena lahke inimene nagu möödaminnes mu käe vastu oma privaatseid kehaosi. Eeee…. korraks ma mõtlesin, et kujutan ette. NO holy shit, indeed! Ega ma talle ju midagi ei öelnud, sest mis oleks sobinud? Näiteks “excuse me, we were supposed to shake hands not rub private parts?” Tükk aega pärast mõtlesin, et misasi see nüüd siis oli… Lühikesed mehed, my ass!

Kus viga näed laita, seal tule ja (aita?) aka topi oma nina kuhu pole vaja.

Igasugu voodoo ja muud vaimsed õpetajad räägivad pidevalt, et inimest saab ja TOHIB aidata vaid siis, kui ta ise selgesõnaliselt selleks soovi on avaldanud. Kas neid uskuda või mitte ja mida mina neist asjadest arvan, ei ole selle postituse teema.

Selle postituse teema on hoopis see, et tegelikult tuleks igal inimesel oma igapäevases elus sellest näpunäitest lähtuda. Et abi pakutakse siis, kui seda on küsitud. Sõnaselgelt ja arusaadavalt, sest muidu … on tegemist teise inimese ellu ronimisega. Mis on ebaviisakas, nagu kutsumata minu magamis- või vähemalt elutuppa tungimine. Üks asi on arutelu, kus kõik midagi arvavad ja arvamused lahku lähevad. Aga arutelu käigus pole vaja öelda asju nagu : tee seda (teist, kolmandat, sajaseitsmendat…) käskivas kõneviisis. Lagi, mida vast (ehk, võib-olla) tohib, oleks: „Mina sinu asemel võib-olla kaaluksin….“ Jah, ma tean, ma olen vana ümber põõsa  peksja ja otsene selga sõitmine on mulle suisa füüsiliselt vastumeelne.

Näiteid elust (ja kui te end ära tunnete, siis jah, mulle tundus see piiri ületamisena):

Räägin mina kolleegile, et tütrega on hetkel veidi probleeme, kool pooleli, ei oska endaga midagi peale hakata, mina tige, ei oska iga kord adekvaatselt reageerida jne … hea küll, vast kirjeldasin meie kodust elu veidi liiga värvikalt ja teatavate kunstiliste liialdustega, aga inimene tunneb mind 15 aastat – ta  võiks mu jutustamisstiili ja kommet sääsest vähemalt elevandipoega teha ju ometi tunda. Aga ilmselt ei. Sest õhtul leian oma meilboksist lastepsühholoogi kontaktid. Lihtsalt, telefoninumber. Jõllitasin seda ja mõtlesin omaette WTF? Kas ma küsisin? Sellist asja võib minu maailmas pakkuda ainult juhul, kui ma küsin, otse, selgelt ja konkreetselt: Kas sa tead mõne hea (laste)psühholoogi kontakti?

Vahemärkuse korras olgu öeldud, et suhtun situatsiooni nagu õppetundi, mis aitab mul välja tulla endale omase haridussnobismi elevandiluust tornist ja mõista, et meelepärase elukutse/hariduse omandamiseks on ka muid viise kui algkool-põhikool-gümnaasium-kõrgkool.

Järgmine lugu (vabandust, ma tean, sa tunned end ära): räägin mina, arutelus poolkeelsusest ja sellest, milliseid üldteadmiste puudumisi see kaasa toob, taas tütrest, kes räägib nelja keelt, aga mitte ühtegi neist perfektselt. Soovitatakse logopeedi. Jällegi: kas ma küsisin? Ei – ma arutlesin. Pealegi – ta pole ei düsleksik ega düsgraaf, lihtsalt pole oma kirju elu tõttu jõudnud iial üheski täiuslikuks saada. Kui ma oleksin nimetanud emma-kumma ülaltoodud erivajadustest, siis võib-olla (juhul kui ta ei käi) oleks soovitus peaaegu aktsepteeritav. Aga ma ikkagi ootaksin esmalt sissejuhatavat küsimus: kas ta käib? Või veel parem: mida logopeed arvab?

Ja selliseid näiteid on veel ja veel. Võib-olla reageerin muidugi üle ja tegelikult ongi õige niimoodi selga sõita, aga mina eelistaksin, et abi pakutaks siis, kui olen selge ja üheselt mõistetava küsimuse formuleerinud. Kuna mõlemad kaks näidet seostusid lapsega, võib jääda mulje, et olen selles osas eriliselt tundlik – mine sa tea, aga mind segab samavõrd ka see, kui mulle mu enese isikliku, töö või mistahes eluvaldkonna alal küsimata nõu antakse. Jällegi näide:  kui nimetan iseenda soovi uus meeskaaslane leida (mis on mu elus olulisel kohal juba mitu aastat) – siis arvab iga teine naissoost tuttav, et ta on kuidagi õigustatud seda soovi maha tegema ja arvama, et mul pole vaja. Päriselt ka tahad meest? Miks sulle seda vaja on? Seksi? Milleks? Lolliks oled läinud? Kust te võtate selle õiguse?  – tahaksin omakorda vastu küsida.

Meestest suudan veel kuidagi aru saada, sest nende aju pidada ju niimoodi toimima: probleem – lahendus. AGA naised, me kõik ju teame, et tahaks vahel lihtsalt niisama vinguda ja sõbranna roll on kaasa vinguda J ja minu poolt olla.

Soovitusi, neid võib anda, kahtlemata, näiteks poleks ma ilmselt konverentsitõlget õppima sattunudki ja siis oleks mu elu viimase 15 aasta jooksul ilmselt hoopis teistsuguseks kujunenud, kui hea sõbranna poleks lehes kuulutust märganud ja teada andnud, et „kuule, kas sa mitte ei tahtnud seda õppida…?“ Ise olin samal ajal läinud noorepoolsele inimesele omaselt välismaale „ennast otsima“ ja poleks ilmselt märganud, enne kui hilja.

Samuti pakkus hiljuti hea kolleeg põnevat kooli Brüsselis, kus poeg võiks õppida, tänuväärt soovitus, aga see sakslane ju Kölnist ei lahku, varsti hakkab kölschis (kohalik dialekt) rääkima ka. Aga see pole ka tänane tema.

Ja siis veel kuue sidruni, blogis, kus ühe postituse all kunagi kommenteerisin, sest jälle haakus tema lugu kuidagi mu tütre hetkel katkenud haridusteega – sain nii toredad vastused, analüüsimid ja näited, ei mingit „te peate seda tegema.“

Ma võiks neid ühte ja teistpidi näiteid tooma jäädagi, aga kes seda pikka heietust lugeda viitsiks. Kas ma tahan liiga palju ja tegelikult tuleks alati võitlusse tormata, kui kuskil (oma meelest) viga laita näed? Üks asi veel, siiski, hästi tundlik mu arust. Kui keegi on kaotanud lähedase (siintoodud juhtudel nooremapoolne täiskasvanu vanema) ja ma ei ole tema lähedane sõber ega sugulane, siis tundub mulle oma abipakkumisega selga ronimine kohatu. Praktilised asjad küll, töökohaga seonduv jne. Aga muidu – helistada, et ta näeks, et vanema kolleegid on olemas? Isegi siis, kui inimest ei tunne? Kas liiga kaugele ei lähe? Kas noorel inimesel oma ringkonda ja sõpru ei ole, kellele toetuda? Kas su enda parimad ja lähedasemad sõbrad on su ema sõbrannad/kolleegid? Ühest küljest jah – märka inimest enda kõrval, aga teisalt taas – ära roni igale poole. Igal juhul ühe teatava markantse avalduse peale ütlesin ühele kolleeg-sõbrale, millised on need 3-4-5 inimest, kes tohivad mu täiskasvanud lastele läheneda, kui mind homme see telliskivi peaks tabama (touch wood).

Teisalt muidugi – ära siis räägi endast, sest

IMG_2536

Aga küsitakse, ikka vastad ja pealegi, natuke tahaks iga inimene endast ju rääkida ka. Ma tunnen ühte, kes üldse ei taha, aga tema on ka keskmisest on inimesest sama kaugel kui Kuu Päikesest või natuke veel kaugemal.

Ja viimaks – tänase heietusega haakub suurepäraselt pealkiri eilses päevalehes: Toitumisnõustaja Erik Orgu: kui näen tänaval ülekaalulist inimest, tunnen talle kaasa

Tahaks tõesti küsida, kas Erikul elu ei olegi, et ta peab seda võõrastele kaasatundmisega täitma. Ja mida need ülekaalulised tema kaastundega siis peale võiksid hakata?