Kus ma siis ikkagi elama peaksin?

Kõige kodum kodu, mis mul on

Veel mõne aja (nii umbes viie aasta) eest oli mul PLAAN – et lähen Eestisse tagasi kohe, kui aeg küps, mis pidi juhtuma küllaltki varsti. Ja ma nii väga tahtsin! Mis on isegi kummaline, arvestades, et rääkisin juba lasteaias (sügaval nõukaajal), et mina „emigreerun“. Seda sõna teadsin ainult sellepärast, et isal oli üks sõber, omaaegne dissident ja aktiivne riigivastane (vahepeal istus vangiski), kes tahtis elu eest Kanadasse saada, kuhu tema oma isa jällegi pärast sõda sattunud oli. Ilmselt siis vanainimeste juttudest oli peenelt kõlav sõna mulle kõrva jäänud, aga ma ikkagi teadsin ka, et see tähendas „lähen välismaale elama“. Alati, kui nimetatud härra meil külas käis, tuli emigreerimine jutuks. Lõpuks ta sinna ka sai, aga alles kaheksakümnendate teises pooles, kui Gorbatšov võimule tuli. Tema isa oli selleks ajaks kahjuks juba teises ilmas.

Aga tegelikult tahtsin ju arutleda teemal, kus ma siis ikkagi elama peaksin. Ülaltoodud lapsepõlveplaanide valguses tundus mulle endalegi imelik, et nii väga Eestisse tagasi tahtsin. Aga nii see oli, plaan oli kindel ja soov selge. Ilma mujal elamata poleks ka Eesti eelistest aru saanud. Ikka oleks jäänud kripeldama, mis ja kuidas võinuks olla, kui oleksin ihaldatud „välismaale“ saanud. Samas on ammutuntud tõde, et inimesed teevad plaane, jumalad naeravad. Nii ka seekord. Jumalatel ilmselt on minuga mingi teine plaan, milline nimelt, on hetkel vist ainult nendele teada. Sest minu kindel plaan lendas pauguga vastu taevast. Nüüd ma enam pikaajalisi plaane ei tee. Vaatan, mida elul on mulle veel pakkuda, võtan vastu, mis meeldib ja mis ei meeldi, noh, las see jääb…

Ühest küljest pole mul ju Kölnis mitte midagi viga – mulle meeldib see linn, siinne mitmekesisus, rahvaste paabel ja elanike vabameelsus (muuhulgas on Köln ka Saksamaa geipealinn). Olen jätkuvalt veendunud, et minusuguse ekspati jaoks, kes kohalikku keelt meisterlikult ei valda ja eriti ei vaevu ka, on see üks parimaid (kui mitte kõige parem) koht kogu Saksamaal. Siinsed elanikud on lahked, sõbralikud ja avatud; põlised kölnlased on uskumatult uhked oma Kölni päritolu üle ja räägivad oma väikestes vanades kohalikes kõrtsides (kus mõnes võib siiamaani suitsetada) oma kölschi, mis on kohalik dialekt ja joovad Kölschi, mis on kohalik õlu. Aga kõigest hoolimata ei jõua ma ära oodata, millal mõlemad lapsed on kooli lõpetanud, et ma poleks enam sunnismaine lihtsalt sellepärast, et keegi käib siin koolis. Võib-olla ma ei lähegi siit kuskile, aga võib-olla kihutan kohe kõige nelja tule poole. Kõige mõistlikum ja praktilisem lahendus oleks Brüssel, see on nagunii mu teine kodulinn siinkandis ja töö ka seal. Samas olen kogu aeg tahtnud Šveitsi, sinna võiks minna, prantsuse keelsesse ossa eriti või Prantsusmaale. Aga Eestisse tagasi? Ilmselt kohe ei lähe. Viimasel ajal olen märganud, et mitme riigi vahel elatud aastatega on minust saanud selline kosmpoliit, kes on ühtaegu kodus igal pool ja mitte kuskil. Mitte et mul Eestis midagi viga oleks, mul on seal sõbrad (ilmselt ainukesed pärissõbrad), vanemad ja oma kodu. Seal on tore käia, suvel pikalt olla (sel aastal suisa kuus nädalat). Aga mida aeg edasi, seda enam tundub, et natuke olen ikka võõras ka. Inimeste mõtted ja seisukohad – ma nagu jagan neid, aga päriselt ei jaga ka; nagu saan aru, aga ei saa ka. Täpselt sama lugu on nii Kölni kui Brüsseliga. Olen igal pool kodus, aga ei ole ka. Üha enam mõtlen, et ma pole viisteist aastat tervet novembrikuud Pärnus veetnud. Mis ma seal teeksin? Hea küll, istuksin kodus küdeva ahju ees ja tõlgiksin krimkat.

Riisuksin hoovis lehti, jalutaksin inimtühjal rannal. Suurepärane! Ja kui kellelegi külla tahan minna, siis on seal paar vana head läbiproovitud sõbrannat ja vanemad ka. Aga kui tahaks kuskile minna? Baari või restorani või kohvikusse, kus ma poleks ainus külastaja. Novembrikuises Pärnus ei saa selles nii kindel olla. Jalutada kord aastas keset päist päeva läbi inimtühja Koidula pargi kesklinna on mõnus, eriti kui vihma ei saja, õhk on karge ja mahalangenud lehed sahisevad.

Aga kell kuus õhtul pilkasesse pimedusse mattuv inimtühi peatänav on masendav. Sel aastal märkasin esmakordelt, kui vara Eestis praegusel aastajal ikkagi pimedaks läheb. Kuu alguses ootamatul töösutsakal Tallinnas käis tabas mind ebameeldiv üllatus, kui kell viis tööpäeva lõpetades selgus, et väljas valitseb täielik ööpimedus. Suvel on Eestis  valgusega jälle hästi. Ühesõnaga, ma ei tea, ma lihtsalt ei tea, kus ma õige peaksin elama. Olen kaugel sellest, et Eestit kiruda ja rääkida, kuidas seal ei ole võimalik elada ja riik on nõme ja rahvast ei aita (omad vead muidugi on, aga kus neid poleks). Igal pool on võimalik elada ja Eesti pole halvem kui enamik teisi Euroopa riike, paljuski parem ja lisaks sellele kodu, juured, isamaa. Öeldakse, et isamaaarmastust ei olegi kõigile antud ja nii ta on – mul on ilmselt leigelt, aga natuke ikka olemas. Liiatigi arvan, et mujal elades on oma kodumaa (kui see just Põhja-Korea või muu hullumeelne diktaatorriik ei ole) kritiseerimine ja maha tegemine suisa lubamatu, tahaks lausa öelda labane ja madal. Kui kunagi pensionile jään, lähen kahtlemata Eestisse tagasi (sest poja pakutud vanadekodu Šveitsi alpides hakkab kuidagi käeulatusest välja libisema), sest kus mujal on mul nii mõnus suur maja, kus rahulikult kuldsete tüdrukute pansionaati pidada või siis endasuguse papiga segamatult askeldada. Aga enne seda ei ole nii kindel. Ma pole enam harjunud pimeda ja külmaga (mitte et Kesk-Euroopa mingi troopiline oaas oleks, aga lund vähemalt enamasti ei ole ja temperatuur alla nulli ei lange). Ja õhtul kell  viis siiski kottpime ei ole. Ja tänavatel on inimesed. Kohvikutes ja baarides ka. Kuidagi pealiskaudne põhjus elukoha valimiseks? Aga nii ma praegu tunnen, ma tahan Eestis käia, aga võib-olla mitte kogu aeg elada. Ja siis veel see mehe küsimus – kuidas peaksin ma leidma endale Eestist mehe, kui neid on seal vähe ja need, kes teoreetiliselt kvalifitseeruksid, on juba mitmekordselt võetud. Või siis hakkavad tasakesi ära surema. Take it or leave it – ehk on see veidi arvestatavam põhjus, miks ma veel ei saa tagasi minna. Pealegi võiks loota, et jumalatel on minuga veel mingi kolmas ja hoopis ägedam plaan. Mina olen igal juhul pakkumistele avatud ja 2,5 aasta pärast taas vaba ja valmis minema kuhu iganes soovin. Aga kus teie tahaksite elada?

Peatage lennuk, ma tahan maha minna

Ilmselt on igaühel rääkida mõni lugu viimasel hetkel imenippidega lennukile jõudmisest, kinnisest väravast sisse murdmisest, lennule kutsumisest, mida minuga näiteks ikka vahel juhtub ja kunagi eelmises elus läks suisa nii, et pidime mehega nädalavahetusel Genfis kokku saama, mina tulin Montreux’st rongiga aga tema Frankfurtist lennukiga. Väljalend hilines, istus teine ajalehega väravalähedasse kõrtsi ja sinna ta jäi. Väidetavalt olla kaks korda kutsutud, aga ei midagi – härra ei kuulnud. Lufthansa oli lahke, pani ta omal kulul lennujaama hotelli magama ja vahetas pileti tasuta ümber. Ja mina olin Genfi hotellis tige nagu herilane. Kaks õhtut ainult oligi ja nüüd üks mokas…aga kõik see on poisike loo kõrval, mis juhtus ühe minuga kolleegiga (tõestisündinud ja mul on natuke isegi kahju, et mitte minuga).

Nagu teada seisneb meie töö mööda ilma kihutamises ja siin-seal asjade tõlkimises. Minu kihutused on lühemad ja rongiga aga enamik kolleege kihutab Eestist ja lennukiga. Ja vahel juhtub, et muutused toimuvad viimasel minutil.

Refereerin: istun lennukis, pole jõudnud veel telefoni lennurežiimile lülitada. Saabub sõnum. Vaatan ja ei usu oma silmi, „Urgent!“ Ütleb, et pole täna mind Luksemburgi vaja. Lennuk liigub. Pöördun kolleegi poole. „Sina ka said?“ Sai. Lennuk liigub. Otsustan, et ei taha lennata. Kolleeg tahab, sest tal on äraantud pagas. Minul ei ole. Lennuk liigub. Pöördun stjuardessi poole, seletan, et tööd ei tule, lennata pole vaja. Mul on käsipagas. Stjuardess jääb täiesti rahulikuks, küsib piloodilt. Lennuk ikka liigub. Mina igaks juhuks ringi ei vaata, ei taha kaasreisijate nägusid näha. Piloot on nõus. A propos, piltoot on naine. Lennuk peatub. Stjuardess helistab lennujaama. Lennuk ruleerib tagasi. Jee, päriselt, see juhutb! Auto tuleb vastu, sealt astub välja kohalik lennujaamateeninduse tšikk ja viimaks saan oma ärateenitud sõimuvalingu kätte, et mida endast mõtlen jne jne jne. Stjuardess sekkub, kinnitab tšikile, et kõik on korras ja röökimiseks pole põhjust. Saangi maha ja lennuk lahkub. /refereeringu lõpp/

Lufthansa, 12 points! Maismaateenistus: zero points! Uskumatu, tänapäeva terrorismiajastul, mõtleme me pärast koos. Tegelikult võinuks ju pommi lennukisse jätta, näiteks nii, et algul otsustad end ka õhku lasta, siis tundub elu äkki armas. Või mida iganes. Millise vastutuse võttis/julges võtta Lufthansa piloot. Ja kui inimlikult mõistev suhtumine, sest mingit kohustust tal selleks küll ei ole. Käesolevas situatsioonis. Samas mingid reeglid peaksid ju olema, millal tohib lennuki peatada. Kui keegi märatseb või sureb, näiteks. Äkiline haigushoog, sünnitamine. Hetkel polnud küll mitte ühegagi tegemist ja seepärast lähebki sellele nimetule naispiloodile mu imeline imetlus. Kogu saksa rahva renomee tõusis mu silmis hetkega, sest vahel on nende puhul just nimelt selline mulje, et teeksid ju küll, aga ei saa sest reegel on selline ja reegel keelab, käseb, poob ja laseb. Inimlikkus ja vastutulelikkus? Nõrkadele või ületähtsustatud. Aga vaat nüüd… ja tõesti kahju, et see minuga ei juhtunud. Samas, ma ei tea, kas oleksin julgenud lennuki peatamist paluda. Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et kõnealuse kolleegi näol on tegemist äärmiselt meeldiva ja malbe naisterahvaga, kes kisendades oma õigust küll taga ei aja. Lihtsalt, et oleks nimetatud.

Lähen ise ka täna Lufthansa peale, et Eestisse sõita. Peatama vist lennukit seekord ei hakka :).

Not just for mail order fuck buddies

Tegelikult on uskumatult hea, et härra, kellega ma eile kohtusin ei kirjutanud Tinderisse oma pikkust, sest vastasel korral oleksin ta kohe kõlbmatuna kõrvale lükanud ega kohtunud peaaegu kõige huvitavama inimesega, kellega viimasel ajal üldse kohtunud olen. Uskumatu mees, esimene ülikoolikraad füüsikas, teine antropoloogias, kolmas ma ei mäleta, mingi digitaalasi, käinud 1993 aastal Eestis mingil olulise tähtsusega tollasel purjetusvõistlusel või oli see miski ülemaailmne regatt, mis esmakordselt läbis Balti riike, sõitnud jahiga kuskilt, jälle ma ei mäleta kust, Austraaliasse, uputanud jahi India kandis, sellelt reisilt edastanud peaaegu esmakordselt maailmas reaalajas toimuvat (miski paarkend aastata tagasi). Omanud paljut ja kaotanud kõik või peaagu kõik. Inglise upper middle class või midagi sarnast igal juhul privilegeeritud ja turvatud päritolu. Ja praegu elab – matkabussis, Kölni kesklinnas. Ka see on osalt projekt, aga mitte ainult, oma sõnul “ostab aega”, et oma produktsioonifirma taas üles töötada. Ja buss on pargitud sõbra stuudio kõrvale, kus saab töötada ja hügieenitoiminguid teostada jne. Vaatsime bussi ka üle, 6 ruutmeetrit, väga kompaktne ja läbimõeldult sisustatud, saab elada küll, noh, mina ei saaks, kui siis kuskil looduskaunis kohas või mere kaldal sooja ilmaga korraga nädal aega. Seda muidugi saaksin, oleks isegi tore ja romantiline ja mida kõike.

Veetsime koos imelise päeva, tegelikult läksin kell 14.00 korraks kohvile, et ajame natuke juttu (ta ütles küll, et on must kõvasti lühem, aga kohvi võiks ikka juua). Aga oli uskumatult äge, põnev, huvitav ja natuke isegi erutav, nii et jõime mitu klaasi veini, paar hot toddyt (sest härra oli külmetanud), sõime nii lõuna kui õhtusöögi koos ja lõpuks 11 paiku õhtul istusin ratta selga ja kihutasin rõõmsa ja rahulolevana koju tagasi.

Muidugi me räääkisime oma lahutuselugudest, sest inimesed, kes tutvumissaitides kohtuvad ikka räägivad. Huvitava paralleelina tooksin välja, et tegu oli juba teise mittesaksa härraga, kes oli oma sakslasest prouaga tutvunud kuskil muus riigis, tema siis Inglismaal ja teine härra L-Aafriks, hullumiseni armunud, abiellunud, lapsed saanud, aga kõige selle vahepeal tulnud vastleitud/või siis mitte enam nii vastleitud armastusega viimase kodumaale ehk Saksamaale ja siin, oma harjunud keskkonnas olla proua muutunud, mitte küll otsekohe ja pauguga, aga aegamööda, mis viinud suhte vindumisele ja lõppenud lahkuminekuga. Ei, kumbki härra ei väitnud, et nendel asjas süüd ei olnud. Aga sarnased olid lood küll. Mõlemad härrad ka veidi boheemlusele ja ekstreemsusele kalduvad, juttude järgi prouad siiski mitte. Huvitav fenomen, puudutab    see ainult saksa naisi või meid kõiki? Tagantjärele tarkusena olin mina ka Eestis teistsugune kui siin, aga enesekriitiliselt võib öelda, et ma olin vastik mõlemal pool. Eestis, sest see oli “minu maa” ja selle kohta ei tohtinud mitte midagi öelda, ka konstruktiivne kriitika oli keelatud ja Saksamaal sellepärast, et kõiges, mis siin riigis minule meelepärast polnud, näiteks kaaridimaksete võimatus paljudes meie jaoks arusaamatutes kohtades, oli ju läbinisti eksi süü.

Minu enda ja härra lahutuselood olid sarnased selles osas, et olime kumbki oma suhtes olnud see prints või siis printsess, kes teadis, mis tervele perele hea on, aga ei hakanud targu teiste käest küsima. Kuni selgus, et äkki ei teadnudki… Kolmandas isikus, stiilis “and what did the princess do then…” oli ka väga lahe neid asju arutada.

Osa inimesi arvab siiamaani, et tutvumissaitidel on ainult katkise tiivaga linnud, kahtlased perverdid ja muidu nõmedad. Aga ei ole. Kakskümmend (või issand ise teab kui mitukümmend) aastat tagasi võis see nii ju olla, aga nüüd on need kohad normaalseid inimesi täis. Sest kus peaksid keskealised siis üldse tutvuma? Mina näiteks kohvikus ega baaris võõrastega rääkima ei hakka (my bad, ma tean), aga paljud teised reserveeritumate ja tagasihoidlikumate rahvuste esindajad ka ei hakka. Teatris, kontserdil ega näitusel ka mitte. Samas kui sümpaatne isend minu poole peaks pöörduma, oleksin aldis. Muidugi on saitidel omad perverdid (peenisepilt) ja katkise tiivaga linnud, need neljakümnendate lõpus-viiekümnendate alguses üksildased naissoost sotsiaaltöötajad (üldistus, tüpaaž, noh), kellega mu sõber (aka “mees, kes ei tahtnud minuga magada”) tegelikult üsna julmalt mängib – korjab nad üles, on uskumatult kena, hoolitsev ja huvitundev, annab veidi lootust (ma ei saa aru, miks) ja siis ei paku mitte midagi (isegi seksi mitte). Aga prouad vaatavad talle suhu nagu kukuks sealt kuldmune (vahel kukubki) ja varsti lahendus nende üksildusele. Aga ei tule. Minul on temaga koos mõnus, sest ta on tark, atraktiivne, mängib klaverit (see on mu jaoks uskumatu turn-on, aga tema puhul möödanik)  ja vahel meie huumorimeeled kattuvad. Ma ei hakka küsima, miks ta seda teeb. Sest ma võin temaga karistamatult flirtida, kutsuda teda endaga kohtadesse, kuhu oleks hea keegi kaasa võtta (tuleb alati), tema kutsub mind kohtadesse, kus tahab end atraktiivse naise seltsis näidata (ja jätab lahtiseks vastused küsimustele, kas me oleme paar). Imelik, aga nii see on. Mina ju tean, milline ta tegelikult on, aga teised ei tea.

Tutvusmissaitide juurde tagasi tulles – jah, need on normaalseid inimesi täis. Ja paljud tegelikult otsivadki niisama sõpru või kontakte, sest maailm on üksikuid ja üksildasi inimesi täis ja nende hulk üha kasvab. Kui ma oleksin Eestis, siis oleks mul vanad sõbrad ümber ja ma ei peaks uusi kontakte otsima (meest minu jaoks Eestis nagunii ei ole, neid on lihtsalt nii vähe seal), aga välismaal küll. Ja kui muud ei leia, siis lõbusat ajaveetmist ja huvitavaid tüüpe. Ja pealegi, mulle uskumatult meeldib inglise keelt emakeelena kõnelejatega selles keeles rääkdia, eriti veel, kui nad on britid ja korraliku haridusega. Muuhulgas kinnitas see kohtumine ka mu veendumust, et vaesus (või ka rikkus) pole mitte raha olemasolu ega selle puudumine, vaid meeleseisund.