Oeh, sai ju lubatud seletada, miks ma olin nii neetult vihane, et võinuks kellegi maha lüüa. Nüüd enam ei ole, juba tükk aega mitte ja isegi haletsus oma keskpärase keskealise elu pärast on mööda saanud, aga lubadus vaja täita.
Nimelt eile oli Albinal haiglas protseduur – endoskoopia. Ma ei hakka põhjustest pikemalt rääklima, ütlen lihtsalt, et midagi hullu ei ole, aga mis täpselt on, seda ka ei tea. Alati jääb lootus, et hilisteismelise tütarlapse fantoomvalud.
Aga asja juurde. Meil on kõigil Euroopa ravikindlustuskaardid ja lisaks privaattervisekindlustus nagu korralikul kodanikul, et ükski tervisehäda vaesuse tõttu ravimata ei jääks. Euroopa kaart katab osa asju ja need, mida ei kata, jäävad erakindlustuse katta. Nii on see olnud kõik need aastad ja töötanud väga ilusti. Süsteem toimib nii, et lähed arsti juurde, hiljem saadab arst arve, maksad ära ja saadad kindlustusse, kes siis omakorda pappi pritsib või vahel ootan kindlustuse papi ära ja maksan siis arve. Ühesõnaga, suurepärane süsteem – kuni eilseni. Tagantjärele meenutades hakkangi juba vihaseks ja poliitiliselt ebakorrektseks muutuma. Läks siis A hommikul haiglasse, olles eelnevalt kakskümmend neli tundi ilget plöga – kontrastainet – sisse kaaninud, et sisikonnas kõik ilusasti näha oleks. Veidi aega hiljem saan telefonikõne – haiglale minu kindlustus ei sobi. Tuleb ette maksta. Küsivad, kas raha on kaasas. Sularaha, muuseas. Pangakaarti ei võeta, krediitkaardist rääkimata. Vihast puhisedes küsin, kui palju. Ei tea. Kakssada või kolmsada aga võib-olla viissada. Veel enam puhisedes kargan voodist (tegelt oli plaanis pikk mõnus hommik voodis sarju vaadata ja kohvi juua), teostan omaette vandudes hommikuse tualeti, panen riidesse, kihutan majast välja. Uksel kohtan Gregorit, kes mind alati ülereageerimises süüdistab, aga seekord mõistab temagi, et tegemist on ühe nõmeda ja mõttetu haiglaga. Küsin teele kaasa mõned korrektsed saksakeelsed väljendid (das ist Deutschland, wir sprechen Deutsch hier), Gregor paneb mulle südamele, et ma suures tigeduses auto alla ei jookseks (tal on üldse teatavad reservatsioonid mu suutlikkusse osas üksi tänaval liikuda). Võtan raha välja, igaks juhuks rohkem, sest kes teab… kihutan haiglasse, rongivahetusjaamas ei leia teise rongi väljumiskohta, löön käega ja võtan takso. Jõuan kohale veidi rahunenuna – mis on väga hea, sest elu on näidanud, et päris emotsiooni pealt valimatult sõimlema hakata pole eriti jätkusuutlik. Esitan kogu oma tiraadi saksa keeles (iseendale 12 punkti), mõned eriti keerulised ja minu arvates peent irooniat sisaldavad laused välja arvatud. Aga samas ega mu peenest irooniast keegi peale minu nagunii aru ei saa. Proua, kes nüüd leti taga istub on üsna sõbralik, inglise keelt eriti ei oska, aga saab aru situatsiooni nõmedusest. Samas, minu soovile „rääkida kellegagi, kes vastutab maksete eest ja oskab inglise (või hädapärast ka prantsuse või vene keelt, eestit polnud vist mõtet pakkuda)“ siiski ei reageeri. Kellegagi ma rääkida ei saa, maksan raha ära ja üritan kindlustusnõudele allkirja saada, see võtab ka omaette aega ja pooltel juhtudel vaadatakse mind ja mu paberit kui poolemeelset „Was ist das?“ – „Das, ist fucking Privatversicherung, you idiots!“ mörisen mõttes ja jätkan selgitusi. Suhteliselt viisakalt, kuid teatava arrogantsusega. Lõpuks saan vajalikud dokumendid korda ja kolm tundi pärast protseduuriks määratud aega võetakse Albina viimaks ette. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduuri tulemusel selgub, et kumbagi kahtlustatud tõbedest tal ei ole, tuleb edasi uurida. Ühesõnaga, palju kisa, ei mingit villa. (Selles, olgu öeldud, ma kedagi ei süüdista).
Tagantjärele tahaksin öelda, et jah, ma usun, et teil on reeglid ja et „Germans love their cash“ ja võib-olla teie haiglas käivad inimesed, kes tavatsevad petta jnejnejne. AGA, küsin ma (ja küsisin ka haiglas umbes 100 korda vastust saamata): Mille kuradi pärast ei võinud te inimest ette hoiatada? Albina oli teil juba kaks korda käinud, oma erinevaid kaarte pakkunud ja selgitanud. Kas oli nii raske öelda, et SEE protseduur enam Euroopa ravikindlustuskaardi alla ei käi ja MEIE vaestehaigla (vabandage mu poliitebakorrektsust) võtab ainult ettemaksu ja ainult sularahas?
Mind kui etabliirunud seaduskuulekat keskeas persooni ajab tigedaks kui minusse suhtutakse kui petisesse ja suhtumine, et enne maksa, siis vaatame, ajab juba eos harja punaseks. Ja sularahakultusest ei hakka rääkimagi. Ikka ju läheb 18-aastane inimene majast välja igaks juhuks 500 eurtsi sularaha rahakotis, „sest võib ju vaja minna“.
Kogu see jama ajas pea valutama ja õhtul tundus, nagu oleksin ise mitme ebameeldiva meditsiiniprotseduuri osaliseks saanud, lisaks tabas must masendus keskpärase keskealise elu pärast, kus pole midagi rõõmsat, ainult lollakad argiprobleemid. Mistõttu pidin oma tavapärast söömisrežiimi hulga šokolaadiga rikkuma (nüüd lähen teie pärast veel paksuks ka). Veidi calvadosi ja paar sigaretti parandasid olukorda märkimisväärselt, nii et elu on jälle ilus, aga edaspidi lähme siiski ainult erakliinikutesse, kellele erakindlustuskontseptsioon tuttav on.