I was so fucking angry I could have killed somebody

Oeh, sai ju lubatud seletada, miks ma olin nii neetult vihane, et võinuks kellegi maha lüüa. Nüüd enam ei ole, juba tükk aega mitte ja isegi haletsus oma keskpärase keskealise elu pärast on mööda saanud, aga lubadus vaja täita.

Nimelt eile oli Albinal haiglas protseduur – endoskoopia. Ma ei hakka põhjustest pikemalt rääklima, ütlen lihtsalt, et midagi hullu ei ole, aga mis täpselt on, seda ka ei tea. Alati jääb lootus, et hilisteismelise tütarlapse fantoomvalud.

Aga asja juurde. Meil on kõigil Euroopa ravikindlustuskaardid ja lisaks privaattervisekindlustus nagu korralikul kodanikul, et ükski tervisehäda vaesuse tõttu ravimata ei jääks. Euroopa kaart katab osa asju ja need, mida ei kata, jäävad erakindlustuse katta. Nii on see olnud kõik need aastad ja töötanud väga ilusti. Süsteem toimib nii, et lähed arsti juurde, hiljem saadab arst arve, maksad ära ja saadad kindlustusse, kes siis omakorda pappi pritsib või vahel ootan kindlustuse papi ära ja maksan siis arve. Ühesõnaga, suurepärane süsteem – kuni eilseni. Tagantjärele meenutades hakkangi juba vihaseks ja poliitiliselt ebakorrektseks muutuma. Läks siis A hommikul haiglasse, olles eelnevalt kakskümmend neli tundi ilget plöga – kontrastainet – sisse kaaninud, et sisikonnas kõik ilusasti näha oleks. Veidi aega hiljem saan telefonikõne – haiglale minu kindlustus ei sobi. Tuleb ette maksta. Küsivad, kas raha on kaasas. Sularaha, muuseas. Pangakaarti ei võeta, krediitkaardist rääkimata. Vihast puhisedes küsin, kui palju. Ei tea. Kakssada või kolmsada aga võib-olla viissada. Veel enam puhisedes kargan voodist (tegelt oli plaanis pikk mõnus hommik voodis sarju vaadata ja kohvi juua), teostan omaette vandudes hommikuse tualeti, panen riidesse, kihutan majast välja. Uksel kohtan Gregorit, kes mind alati ülereageerimises süüdistab, aga seekord mõistab temagi, et tegemist on ühe nõmeda ja mõttetu haiglaga. Küsin teele kaasa mõned korrektsed saksakeelsed väljendid (das ist Deutschland, wir sprechen Deutsch hier), Gregor paneb mulle südamele, et ma suures tigeduses auto alla ei jookseks (tal on üldse teatavad reservatsioonid mu suutlikkusse osas üksi tänaval liikuda). Võtan raha välja, igaks juhuks rohkem, sest kes teab… kihutan haiglasse, rongivahetusjaamas ei leia teise rongi väljumiskohta, löön käega ja võtan takso. Jõuan kohale veidi rahunenuna – mis on väga hea, sest elu on näidanud, et päris emotsiooni pealt valimatult sõimlema hakata pole eriti jätkusuutlik. Esitan kogu oma tiraadi saksa keeles (iseendale 12 punkti), mõned eriti keerulised ja minu arvates peent irooniat sisaldavad laused välja arvatud. Aga samas ega mu peenest irooniast keegi peale minu nagunii aru ei saa. Proua, kes nüüd leti taga istub on üsna sõbralik, inglise keelt eriti ei oska, aga saab aru situatsiooni nõmedusest. Samas, minu soovile „rääkida kellegagi, kes vastutab maksete eest ja oskab inglise (või hädapärast ka prantsuse või vene keelt, eestit polnud vist mõtet pakkuda)“ siiski ei reageeri. Kellegagi ma rääkida ei saa, maksan raha ära ja üritan kindlustusnõudele allkirja saada, see võtab ka omaette aega ja pooltel juhtudel vaadatakse mind ja mu paberit kui poolemeelset „Was ist das?“ – „Das, ist fucking Privatversicherung, you idiots!“ mörisen mõttes ja jätkan selgitusi. Suhteliselt viisakalt, kuid teatava arrogantsusega. Lõpuks saan vajalikud dokumendid korda ja kolm tundi pärast protseduuriks määratud aega võetakse Albina viimaks ette. Etteruttavalt olgu öeldud, et protseduuri tulemusel selgub, et kumbagi kahtlustatud tõbedest tal ei ole, tuleb edasi uurida. Ühesõnaga, palju kisa, ei mingit villa. (Selles, olgu öeldud, ma kedagi ei süüdista).

Tagantjärele tahaksin öelda, et jah, ma usun, et teil on reeglid ja et „Germans love their cash“ ja võib-olla teie haiglas käivad inimesed, kes tavatsevad petta jnejnejne. AGA, küsin ma (ja küsisin ka haiglas umbes 100 korda vastust saamata): Mille kuradi pärast ei võinud te inimest ette hoiatada? Albina oli teil juba kaks korda käinud, oma erinevaid kaarte pakkunud ja selgitanud. Kas oli nii raske öelda, et SEE protseduur enam Euroopa ravikindlustuskaardi alla ei käi ja MEIE vaestehaigla (vabandage mu poliitebakorrektsust) võtab ainult ettemaksu ja ainult sularahas?

Mind kui etabliirunud seaduskuulekat keskeas persooni ajab tigedaks kui minusse suhtutakse kui petisesse ja suhtumine, et enne maksa, siis vaatame, ajab juba eos harja punaseks. Ja sularahakultusest ei hakka rääkimagi. Ikka ju läheb 18-aastane inimene majast välja igaks juhuks 500 eurtsi sularaha rahakotis, „sest võib ju vaja minna“.

Kogu see jama ajas pea valutama ja õhtul tundus, nagu oleksin ise mitme ebameeldiva meditsiiniprotseduuri osaliseks saanud, lisaks tabas must masendus keskpärase keskealise elu pärast, kus pole midagi rõõmsat, ainult lollakad argiprobleemid. Mistõttu pidin oma tavapärast söömisrežiimi hulga šokolaadiga rikkuma (nüüd lähen teie pärast veel paksuks ka). Veidi calvadosi ja paar sigaretti parandasid olukorda märkimisväärselt, nii et elu on jälle ilus, aga edaspidi lähme siiski ainult erakliinikutesse, kellele erakindlustuskontseptsioon tuttav on.

Miks ma ei rõõmusta?

Sellest ajast peale kui viimati vaimse emaga vestlesin, olen üritanud jälile saada küsimusele „miks ma ei rõõmusta.“ Ja ei saa, tee mis tahad. Olen mõelnud ka sellele, kas rõõmus ja õnnelik olemise vahel on minu jaoks vahe, aga pole kindlat vastust leidnud. Mingisugune nagu on, aga defineerida ei oska. Peamine küsimus on siiski, MIKS ma ei rõõmusta? Ega ma ju kurb ka ei ole, aga lihtsalt selline harilik, LEIGE. Kõik on normaalne, elu kulgeb eriliste tõusude ja mõõnadeta, midagi põnevat ei ole, siuke harilik, noh, normaalne, nagu tavaline eestlase vastus küsimusele, kuidas läheb.

Just natuke pärast seda, kui olime nimetatud teemat puudutanud, rääkisin üle tüki aja pikalt ühe sõbrannaga, kelle elamise viis tundub mulle küllaltki raskesti mõistetav. Ja vaat, tema oskab, oskab rõõmustada iga vähimagi asja üle – eelkõige muidugi selle üle, et ta elab seal kus ta parasjagu elab, et tal on seal tööd, et raha on (kuigi vähe), et tänaval pööravad kohalikud mehed talle tähelepanu. Ta naudib iga hetke oma elust ja on iga asja eest tänulik, kaasa arvatud sidrunivee ja türgi kohvi eest mida ta hommikuti juua saab. Ja nii ta seal elab, elu, mida mina ei tahaks hetkekski elada (aga siin tulevad mängu mina, sina ja Kuke-Arvi – sina ei tahaks hetkekski elada minu elu, mina sinu oma jnejne…), aga rõõmustab ja naudib iga sekundit (tundub, et ka neid momente, kui keegi tal (jälle) naha üle kõrvade tõmbab, ähvardab oht tänavale sattuda või kui 3576s lootustandev mees paari kokkusaamise järel nagu tinatuhka kaob). Rõõmustab uute retuuside üle, mis odavalt turult sai, kirjeldab täpselt, mida rõdule suitsetama minnes selga pani, kui soe tal nüüd on ja kuigi mulle tundub kogu selline elu meie eas kuidagi pealiskaudne ja tühi, oskab tema rõõmus olla, aga mina ei oska. (Asjaolu, et hakkan järjest enam mõtlema, et ma ise olen tühine, pealiskaudne ja igav on hoopis eraldi teema).

Ja siinkohal ma siiski jõudsin paarile järeldusele iseenda kohta. Esiteks – tänulikkus. Jah, ma küll meenutan endale, et mul on terved lapsed, ise olen tervise juures, vanemad on ikka veel elus, mõistuse juures ja nii terved kui 80-aastane olla saab, ma tulen iseendaga päris kenasti toime, mul on töö, isegi mitu kodu, mõned sõbrad, terve rida häid tuttavaid, kes mulle meeldivad – kõige selle eest tuleks tänulik olla. Aga väga raske on muuta sissejuurdunud mõttemalli, et see on iseenesestmõistetav, kõigil on ju nii (kuigi ei ole tegelt) ja mis erilist tänulikkust siis ikka. Jah, ma püüan hommikul tiibetlasi tehes meenutada, et ma olen tänulik … ja siis tulevad kõik need asjad, mille eest. Aga kas ma ka südamest kõige selle eest tänulik olen või tegelen pelgalt formaalsusega… Ma ei oska olla tänulik uute retuuside, hommikuse kohvi või sidrunivee eest. Samas võiks ju olla: olen tänulik selle eest, et ma saan mõnusalt voodis lesides oma esimest hommikust koorega kohvi juua. Aga samas tundub see nii iseenesestmõistetav … ma ei tea praegu küll täpselt, kuidas arendada endas oskust päriselt tänulik olla.

Kuskilt olen lugenud, et tuleb olla tänulik iga väiksemagi asja üle ja leida igas päevas näiteks 10 asja/sündmust vm mille eest tänulik olla. Kunagi proovisin ja see oli ikkagi ülemõistuse raske.

Teine asi on ootamine. Oskus oodata. Mida mul ei ole. Mul on tunne, et eksmehest lahkuminekust saati/ ma isegi ei mäleta kui kaua, olen kogu aeg midagi oodanud – et juhtub see ja siis hakkan elama. Vähemalt nüüd, viimastel aastatel ma ju ometigi tean, et nii asjad ei käi. Siit ka ilmselt mu oskamatus rahul olla/ rõõmustada. Asi ongi selles, et ma olen rahul, kui midagi läheb hästi/normaalselt – näiteks mõni olukord laheneb peaaegu mulle vastuvõetavalt, aga rõõmu ma sellest tunda ei oska. Kergendust küll. Jah, mul on rohkem hingerahu ja vähem ärevust. Ma nagu ootaksin kogu aeg neid soovitavaid ja oodatavaid lõpptulemusi – ja siis hakkan elama. Tahaks väga loota, et hakkangi, aga seegi pole kindel, pealegi võiks ju rahulikult nende asjade juhtumist oodates ka elada. (See oli asi, mida ma eksile ette heitsin, elu pidi ju algama siis, kui ta töötamise lõpetab). Jällegi – mul pole ju mitte midagi viga, aga erilist midagi, mille üle rõõmustada, ka pole. Jõuame ikkagi sinna, et kogu mu rõõmustamine ja rahulolu on kuidagi seotud välisega, iseenese seest ja iseenesega kahekesi olemisest ei suuda ma erilist rõõmu ammutada. Kuigi tasapisi läheb olukord paremaks, veedan nüüd üksi iseendaga rohkem aega kui varem. Näiteks, nädal tagasi käisin esmakordselt elus kammermuusika kontserdil, üksinda – ja mulle väga meeldis. Pärast kontserti oli kuidagi kerge ja helge meeleolu. Viimasel ajal paistab, nagu peaksin end kogu aeg motiveerima, et edasi rühkida, aga vahel lihtalt ei viitsi/jõua/taha, sest oodatud tulemus laseb end liiga kaua oodata (oskus oodata on ju puudu). Vahel tuleb uskumatu tüdimus peale – ei jõua, ei taha ei viitsi õigesti teha ja õigesti mõelda.

Hiljuti jäi mulle ühes Ööülikooli loengus kõrva lause: Õpi olema päriselt rahul, ka oma rahulolematusega. Ma ei ole päris kindel, kas/kuidas ma sellest aru saan, aga mulle tundub, et see on midagi, mis käib täpselt minu kohta. Kui ma oleksin rahul ka oma rahulolematusega, siis vast hakkaksin ka rohkem rõõmu tundma ja ei tüdineks iseenese motiveerimisest (kui oleksin rahulolematusega rahul, siis poleks a) vaja end pidevalt motiveerida, sest ma olen rahul ka rahulolematusega ehk sellega, mis on ja motivatsioon oleks kas olemas või status quo puhul ajutiselt mittevajalik b) ei tekiks tüdimust enese pidevast motiveerimisest, mis näiliselt nagu tulemust ei anna.

Kuidas teil on? Kas oskate rõõmustada? Tänulikud olla? Oodata?