Rabbit season

Yarn-based objects and related ramblings

Processed with RookieThe long break in posting here has not so much to do with the fact that I haven’t been making anything (though maybe I have not been as productive lately, at least not when it comes to finishing things) and more with the fact that I made the grave mistake of pulling out my whole yarn stash and trying to organize it into some sort of a manageable state. As a result of this, there is now a room in my not too extensive apartment that has been a labyrinth of yarn bags, unfinished projects that I am never going to continue and thus need to be ripped up and random skeins of leftovers for far longer than I care to mention here. And that sprawling chaos has been sucking up all my crafts-related energy. The end is not at all in sight.

Still, I have now not only finished…

View original post 820 more words

Põlvest põlve

KAKTUS

elus

Jan Kaus “Ma olen elus”

Tuum, 2014. 280 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Andres Rõhu

“Ma olen elus” on lugu verest ja lootusest. Esivanematelt päritud negatiivsetest iseloomujoontest ja lootusest, et äkki on võimalus katkestada see põlvest põlve kanduv needus. Äkki on võimalik sellest kuidagi välja rabeleda.

Raamatu tegevus hõlmab kahekümnenda sajandi keskosa kuni tänapäevani välja ja läbib tervelt kolme põlvkonda. Raamatu keskpunktiks on üks suhteliselt väike ja mitte kuigi rahvastatud (muidugi välja arvatud suvel, sest suvise hooajaga kaasnevad ikka suvitajad ja turistid) poolsaar Tarurootsi, kus tegutses okupatsiooni ajal mesindussovhoos ja millest sai puhkepaik paljudele julgeolekutöötajatele. Eesti iseseisvumisega kaovad poolsaarelt nii mesilased kui ka inimesed, Tarurootsi jääb elupaigaks vaid üksikutele. Kõik tegelased on Tarurootsiga ühel või teisel viisil seotud. Mesinik Karl, kes elas Tarurootsis, hoolitses mesilaste ja mee eest ega lasknud ennast vähimalgi määral keerulisest poliitilisest seisust puudutada.  Jaamaülem, kes hirmust ja vihast pidevalt ennast oma naisele ja lastele vägivaldselt meelde…

View original post 441 more words

Püha müristus, müha püristus

Ma ei pea õigeks, ise välismaal elades, iga Eestis toimuva, mitte-kõige-õigema sündmuse või arengu kohta kriitikanooli puistata, samuti olen endaga kokku leppinud, et ajaleheartiklite kommenteerijate hulka ma kunagi ei astu (ok, oli paar erandit kui kohalikus Pärnu Postimehes oli vaja isa artiklite all nõmekommentaatoritele vastu astuda, aga seda vabandas noblesse oblige.)

AGA kui ma loen ühel ja samal päeval Eesti lehtedest, kuidas 12-aastane tüdruk, kelle kamp temast vanemaid poisse metsa viis ja endal suhu võtma sundis ON ISE SÜÜDI ja tegu ei ole vägistamiskatsega vaid “õppetunni andmisega” ja kohe samas kiitlevat artiklit, kuidas meil on perevägivald aastate lõikes märgatavalt vähenenud, AGA pereägivallaakti toimumises on enamasti süüdi ohver ise, siis tahaks esmalt kirve haarata ja mõned ametkonnad lihtviisiliselt laiali lüüa, teiseks küsida, mismõttes (enda arvates) 21. sajandi Euroopa juhtiv digiriik erineb Islamiriigist? Võib-olla me polegi paremat väärt, kui steriliseerija-Vassiljeveid ja Varro Vooglaidu ja mina peaksin tulevikuplaanid ümber tegema ja neid Eestiga mitte sidumagi?

Strasbourg, Strasbourg….

Viimaks ometi, pärast aastapikkust pagendust on recruitmentijumal mulle halastanud ja saatnud mu vahelduseks tööle mu lemmiktööpaika – Strasbourgi. Samas on ta hoolitsenud selle eest, et mitte ühtegi teist kolleegi, kellega õhtust süüa jne, siin ei ole. Sest kõike head ikkagi korraga ei saa. Eile sõitsin siia koos fantastilise papiga, kes sai andeks kogu oma taktitundetuse, kuna ühena esimestest asjadest küsis kui kupeesse sisenesin – kas te olete üliõpilane. Tõetruuduse huvides olgu öeldud, et kupees oli hetkel väga hämar. Aga papi oli naljakas. Mingid ümber-põõsa-peksmise inhibitsioonid tema elu ei seganud. Tühiasjadele nagu tervitus jne ei hakanud ta samuti aega kulutama. Kui kupeesse sisenesin, oli ta sunnitud küsima, ega ta juhtumisi minu kohal ei istu, mis tegelikult oli ebaoluline, sest kedagi peale meie kahe seal ei istunud. Siis kohe küsimus mu päritolu kohta, siis 12-punkti küsimus üliõpilasstaatuse kohta ja kui ütlesin, et olen tõlk, siis järgneski päeva nael – otsekohene väide, et see on ju hea amet, mille kõrvale rahvusvaheliselt tuntud raha tähistav sõrmeliigutus. Uhh, delikaatsus ja taktitunne on nõrkadele!

Vahepeal oli küll selline tunne, nagu ma oleks ise endale selle Strasbourgi töö välja mõelnud ja kohale sõitnud, aga tegelikult keegi mind kuskil ei oota, sest kedagi teist ju siin ei ole, ühetgi kolleegi kuskil ei kohta. Aga lõpuks ikka mõned olid ja töö polnud ka päris ise välja kõeldud.

Eile sõdisin vastu siinsete poodide kutsuvatele meelitustele, kuigi mõnes käisin, aga MIDAGI EI OSTNUD, leppides endaga kokku oma tavapärase, “kui ma homme seda veel tahan”. Nüüd on homme käes ja kiusatus uute hilpude jäele aina kasvab, nii et ma vist annan järele – liiatigi pole ju teada, millal taas siia saab. Kölnis on ka head poed, aga ma lihtsalt ei lähe kodust välja ja siis ei teki ka kiusatust. Pealegi – ma pole nii tükk aega endale mitte midagi ostnud! Ja hoolimata võitlusest ostuhullusega on vahetevahel mõni nõrkushetk siiski lubatud. Eile tegin ka pausi enese surnuks suitsetamise projektis, nüüd ma ei teagi, kas minna projektiga edasi või mitte. Kui ilm on soe ja saab tänavakohvikus sigareti seltsis mõnuleda, siis vist jätkan :).

Kuna minust on saanud hardcore-Twitteri-mees siis tänane säuts Twitterist: “Seks on hobideta tüüpidele!” Mul pole ei ühte ega teist :(. Nüüd lähengi ja ostan endale lohutuseks mõned hilbud!

Trauma and Joy: Four Stories About Adoption

Longreads

The stories of adoptees are not open-and-shut case files—they are complex and messy. In these particular stories, you’ll meet a young woman who fought for her three brothers, a group of stridently anti-adoption adoptees, an eager couple waiting by the phone, and another couple coping with the myth of post-racism.

1. “Black is the Color of My True Love’s Hair.” (Nishta Mehra, Guernica, March 2015)

You can feel the urgency of Nishta Mehra’s words, like she’s crafted this essay in her head so many times and now, finally, has it in writing. Here is what happens over and over again, she says. Here is our family: a white woman, an Indian woman, a black toddler son. We are full of love. We face many questions. We have much to fear.

View original post 165 more words

Mägedaga on selleks hooajaks lõpp

Mõtlesin ikka kirjutada veel viimase postituse kokkuvõtvalt oma mägikuurortikogemusest, aga aeg kuidagi kadus käest ja polnud inspiratsiooni, nii et mägedes jäi see tegemata ja nüüd ma enam ei tea, kas kogemused-mälestused on nii värsked, et neid oskan kirja panna. Igal juhul sai selgeks, et iseenesest on hea, et ma ei otsustanud müüjakarjääri kui põhitöö kasuks, sest kui poes ei ole inimesi, on seal tegelikutl ikkagi väga igav. Viimane nädal oli eriline passimine, ajaviiteks tõmbasin tolmuimejaga põrandat, ajasin lõputult proua ämmaga juttu (mis kahtlemata mõjus positiivselt mu prantsuse keelele), proovisin hilpe (ühtegi siiski ostmata – mille eest võin end tublisti kiita) ja jalutasin lihtsalt sihitult mööda müügisaali edasi-tagasi. Samas, kui on inimesi, siis pole müüjatöö sugugi kõige igavam, juhul, kui seda mitte palga pärast teha.

Aga nii ta igal juhul läks ja katsun nüüd ikkagi veidi meenutada, kuidas möödusid meie viimased päevad. Vahepealsed kolm päeva, kui Anneli ja Kristi külas olid, sain Kristiga koos suusatada, mis oli iseenesest suur rõõm, sest vähemalt oli mul kohvikukaaslane. Tavalise Murphhy seadusena olid just need kolm päeva kõige nirumad ilmad, esimesel päeval siiski õnnestus lõuna ajal kõrgel kohvikus ka päike ja ilusad vaated kinni püüda, aga ülejäänud kahel kas sadas lund või udutas või oli niisama pilves. Ja kohe pärast prouade lahkumist pöördus ilm jälle heaks! Kristi oli muidugi väga vapper lumelaudur ja kasutas aega ka nirumat ilma trotsides, mina – juba peaaegu sündinud mägede tütar – ei viitsinud niru ilmaga mäele minna. Ühel päeval visiteerisime siiski koos kuulsusrikast La Folie Douce’i, mis pakkus taas meeleolukaid pilte. Esialgu olime ainsad inimesed, kes märga lumesadu trotsides õues istusid, aga ilm oli samas ju soe ja kui juba ollakse mäele tulnud, võiks ikka õues olla. Lumesaju vähenedes ilmus õue ka hulgaliselt muud rahvast ja mõne aja pärast käis juba tõeline suusabaasis on tantsupidu. Lisan siis ka väikese klipi ja mõned telefonipildid.

Viimasteks päevadeks tekkis mul suisa koduigatsus ja tahtsin tegelikult ära. Nimetatud asjaolu valmistas suurt rõõmu, sest vahepeal tundus juba, et olen nii juurteta tüüp, et mul on täiesti ükskõik kus olla, ma ei igatse mitte midagi ega kedagi ja võiksin rahus ka kogu ülejäänud eluks ihuüksi mäe otsa jääda. Õnneks selgus, et nii hull olukord siiski ei ole ja pühapäeva õhtul, pärast suurejoonelist 7-tunnist rongisõitu, mis vahepealse vahetusega koos võttis pea 10 tundi, olin tegelikult äraütlemata rõõmus lõpuks koju jõudes ja üle kahe nädala taas lapsi nähes. Millest ikkagi ei ole vaja järeldada, et ma olen rongaema – jah, ma pole eriline nunnutaja ja titeemaks pole ma loodud, sest tundide kaupa järjest küsimustele vastata ja lõputult heldinult naeratada kui tibuke taas mõne ärritava lollusega hakkama saab, ei ole minu jaoks. Samuti hakkan ma kõiki ühiskondlikku transporti (eriti lennukisse) sisenevaid väikelapsi igaks juhuks kohe kahtlustaval ilmel jõllitama. Enda õigustuseks tuleb möönda, et kui väikelaps siis end kogu sõidu aja normaalselt üleval peab, palun ma mõttes vabandust, et temasse igaks juhuks kahtlustavalt suhtusin. Õigluse huvides olgu aga ka öeldud, et kasvatamatuid jõnglasi, kelle vanemad heldinud naeratusega vaatavad, kuidas 3-4 aastane türann kogu vagunitäit inimesi terroriseerib, ei suuda ma siiski kannatada. Loomulikult ei lähe ma neid korrale kutsuma, aga ilmselt räägib näoilme enda eest ise. Aga päris väikesed, nii vastsündinust kuue kuuni, meeldivad mulle küll.

Oma saba kergitades ei saa jätta nimetamata, et kogu selle vanemliku laiskuse juures on mul mingil moel kasvanud poeg, kelle häid kombeid ja loomulikku viisakust kõik (eriti küpsemas eas prouad) taevani kiidavad. Vahel imestan isegi, kuidas ta selline tulnud on. Tõsi, ma olen kombeid nõudnud oluliselt rohkem kui näiteks korras tuba. Ja talle on alati olnud palju lubatud. Aga mitte stiilis tee mis tahad, kallis pojake, vaid kui soovid vabadusi, pead omama ka kohustusi ja oma tegude eest vastutama. Siiamaani on asjad töötanud üsna kenasti ja ma tean, et praegusel eluperioodil (mis on tema jaoks samavõrd keeruline) teen ma talle tegelikult tihtipeale liiga, oma närvilisuse ja kergesti ärrituvuse tõttu, aga ma palun vahel ka vabandust. Albina, mu uus tütreke, on loomupäraselt hea ja meeldiva käitumisega laps ja viimastel kuudel on ta rõõmustavalt arenenud, iseseisvamaks ja küpsemaks muutnud ja maailma asjade vastu huvi tuundma hakanud. Ta teeb mulle väga suurt rõõmu ja loodan siiralt, et ta sellest ka aru saab, sest oma tunnete väljendamises pole ma eriline meister, kallistamine tuleb mulle eriti raskelt, kuigi mitmetel põhjustel ma praegu suisa töötan selle kallal, et paremaks kallistajaks saada. Seega, kõik, kes te tegelikult armastate kallistada ja päriselt mind tunnete ja vahel minuga ka kohtute – tulege ikka julgelt kallistama, kui selleks soovi ja vajadust tunnete, sest ma pean selle kunsti ära õppima ja seda ei saa üksi kodus harjutada nagu prantsuse keelsete kõnede tõlkimist (mida tuleks teha, aga eriti pole siiamaani tehtud :)).

Olen ikka mõtisklenud ja iseendaga arutanud, mida võiksin veel blogisse kirjutada, sest blogi pidamine kui mõte meeldib mulle ja olen aastaid seda kavatsenud – lihtsamaks alternatiiviks raamatu kirjutamisele või nii :). Ühest küljest võiks see olla nagu avalikku ruumi paisatud salajane päevik, aga mis salajusest siin avalikus ruumis rääkida. Vahetevahel ikkagi taban end mõttelt, huvitav kes loeb ja mida arvab – vähemalt alateadlikult tekivad mingid piirid, ei ole siiski tegu voodi taha vaiba alla peidetud kaustikuga, nagu kuuendas-seitsmendas klassi, mis lõpuks sai põletatud, kuna vend, va rajaks, oli selle üles leidnud. Kuigi tagantjärele tarkusena ma ei usu, et neljanda klassi poissi oleks eriti huvitanud kuuendas käiva naisehakatise mõtisklused teemal miks ma ikkagi nii pikk olen ja kuidas õudsalt tahaks, et mul oleks oma poiss, aga tegelikult ei julge vastassoo esindajate poole vaadatagi ja lisaks kasvasid veel ka rinnad, mida iga hinna eest tuli maailma eest varjata (tänapäeval tüdrukud küll sel moel ei põe, tundub mulle). Aga tol hetkel oli tegu siiski maailmamuutva katastroofiga!

Ühest küljest, teismelise kombel oma päevasündmusi kirja panna on minuealise inimese puhul veidi banaalne, no kes viitsib kirjutada või lugeda ülestähendusi teemal: tõusin, panin pesu masinasse, tegin süüa (ok, kui midagi põnevat ja peent koos retseptiga), vedelesin voodis, käisin poes, andsin kassidele süüa jne. Või siis: sõitsin Brüsselisse, läksin tööle, tööpäev kestis 5 tundi. Tööst kui niisugusest ja sellega kaasnevatest lõbusatest seikadest oleks muidugi nii mõndagi kirjutada, aga seda piiravad kahjuks mitmesugused reeglid, kuigi on ebatõenäoline, et siia eksiks keegi, kes võiks mu seepärast pihtide vahele võtta. Samas ei või iial teada ja lisaks kõigele tahan endast mõelda kui seaduskuulekast inimesest. Seega töised probleemid, naljakad situatsiooni ja konfliktid kolleegide vahel siia teed ei leia. Näiteks lugu kingitavast Lego-lossist (inside joke!). Kui kunagi ilmuvad, siis ikka selles raamatus, mis meil kolleegidega mitmepeale pensionile jäädes on plaanis kirjutada.

Jääb üle veel filosofeerida erinevatel teemadel, avaldada oma seisukohti päevapoliitilistel teemadel, jäädvustada väljaspool tööelu juhtunud naljakaid seiku, analüüsida loetud raamatuid ja nähtud filme. Kusjuures päevapoliitilstel teemadel ma eriti sõna võtta ei julge, kartes paista liiga diletantlik või rumal, sest sageli ei oska ühe või teise otsuse ja seiskoha kohta esialgu ööd ega mütsi arvata, pigem kuulan rahulikult targemaid ja siis vaatan, milline lähenemine on mulle kõige vastuvõetavam. Olen jah selline muganduja ja sageli esialgu isiklikku arvamust ei oma:).

Aga tänase postituse lõpetuseks tahaksin soovitada: kuulake saadet Hallo kosmos! Katrin Saali Sauliga, kes on hiljuti üllitanud raamatu naise arhetüüpidest, mis olla Eestis ka tõeline bestseller, nagu kuulnud olen. Minul oli sealt väga palju õppida ja oma hetkeolukorda vaagides võin kinnitada, et just täpselt nii asjad väga sageli käivad ja mõned arhetüübid (eriti üle vindi läinud, näiteks “täitmatu naine” ) oleks nagu minu pealt maha kirjutatud ja kes on suhtes või abielus või mistahes muus kooselamise/olemise vormis, õppige sealt! Ja öelge mulle, kui viitsite, blogi kommentaarides, mida arvate.

Ahjaa, veel üks asi. Olen tasapisi hakanud avastama twitteri-fenomeni. Mul on seal küll konto 2009 aastast, aga enamasti ma seda ei kasutanud, jälgisn vaid mõningaid tööga seonduvaid asju , peamiselt mõttega, et “äkki mõni saadik ütleb midagi olulist ja kui olen seda varem kuulnud, on teinekord lihtsam teda mõista”, ja sedagi umbes 2 korda aastas. Nüüd vaatan sagedamini ja jälgin inimesi, kes niisama vaimukusi eetrisse paiskavad ja tegelikult olen avastanud, et aja täiteks on inimeste lühikesi ja löövaid mõttevälgatusi päris lahe lugeda. Ma ei mõista küll eriti neid, kes säutsuvad menstruatsioonist ja vinnidest nii näol kui tagumikul, aga ega ma ei peagi ju kõigest aru saama. Ja niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid huumorimeeli!