Põlvest põlve

KAKTUS

elus

Jan Kaus “Ma olen elus”

Tuum, 2014. 280 lk.

Toimetanud Indrek Koff

Kujundanud Andres Rõhu

“Ma olen elus” on lugu verest ja lootusest. Esivanematelt päritud negatiivsetest iseloomujoontest ja lootusest, et äkki on võimalus katkestada see põlvest põlve kanduv needus. Äkki on võimalik sellest kuidagi välja rabeleda.

Raamatu tegevus hõlmab kahekümnenda sajandi keskosa kuni tänapäevani välja ja läbib tervelt kolme põlvkonda. Raamatu keskpunktiks on üks suhteliselt väike ja mitte kuigi rahvastatud (muidugi välja arvatud suvel, sest suvise hooajaga kaasnevad ikka suvitajad ja turistid) poolsaar Tarurootsi, kus tegutses okupatsiooni ajal mesindussovhoos ja millest sai puhkepaik paljudele julgeolekutöötajatele. Eesti iseseisvumisega kaovad poolsaarelt nii mesilased kui ka inimesed, Tarurootsi jääb elupaigaks vaid üksikutele. Kõik tegelased on Tarurootsiga ühel või teisel viisil seotud. Mesinik Karl, kes elas Tarurootsis, hoolitses mesilaste ja mee eest ega lasknud ennast vähimalgi määral keerulisest poliitilisest seisust puudutada.  Jaamaülem, kes hirmust ja vihast pidevalt ennast oma naisele ja lastele vägivaldselt meelde…

View original post 441 more words

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s