Mägedaga on selleks hooajaks lõpp

Mõtlesin ikka kirjutada veel viimase postituse kokkuvõtvalt oma mägikuurortikogemusest, aga aeg kuidagi kadus käest ja polnud inspiratsiooni, nii et mägedes jäi see tegemata ja nüüd ma enam ei tea, kas kogemused-mälestused on nii värsked, et neid oskan kirja panna. Igal juhul sai selgeks, et iseenesest on hea, et ma ei otsustanud müüjakarjääri kui põhitöö kasuks, sest kui poes ei ole inimesi, on seal tegelikutl ikkagi väga igav. Viimane nädal oli eriline passimine, ajaviiteks tõmbasin tolmuimejaga põrandat, ajasin lõputult proua ämmaga juttu (mis kahtlemata mõjus positiivselt mu prantsuse keelele), proovisin hilpe (ühtegi siiski ostmata – mille eest võin end tublisti kiita) ja jalutasin lihtsalt sihitult mööda müügisaali edasi-tagasi. Samas, kui on inimesi, siis pole müüjatöö sugugi kõige igavam, juhul, kui seda mitte palga pärast teha.

Aga nii ta igal juhul läks ja katsun nüüd ikkagi veidi meenutada, kuidas möödusid meie viimased päevad. Vahepealsed kolm päeva, kui Anneli ja Kristi külas olid, sain Kristiga koos suusatada, mis oli iseenesest suur rõõm, sest vähemalt oli mul kohvikukaaslane. Tavalise Murphhy seadusena olid just need kolm päeva kõige nirumad ilmad, esimesel päeval siiski õnnestus lõuna ajal kõrgel kohvikus ka päike ja ilusad vaated kinni püüda, aga ülejäänud kahel kas sadas lund või udutas või oli niisama pilves. Ja kohe pärast prouade lahkumist pöördus ilm jälle heaks! Kristi oli muidugi väga vapper lumelaudur ja kasutas aega ka nirumat ilma trotsides, mina – juba peaaegu sündinud mägede tütar – ei viitsinud niru ilmaga mäele minna. Ühel päeval visiteerisime siiski koos kuulsusrikast La Folie Douce’i, mis pakkus taas meeleolukaid pilte. Esialgu olime ainsad inimesed, kes märga lumesadu trotsides õues istusid, aga ilm oli samas ju soe ja kui juba ollakse mäele tulnud, võiks ikka õues olla. Lumesaju vähenedes ilmus õue ka hulgaliselt muud rahvast ja mõne aja pärast käis juba tõeline suusabaasis on tantsupidu. Lisan siis ka väikese klipi ja mõned telefonipildid.

Viimasteks päevadeks tekkis mul suisa koduigatsus ja tahtsin tegelikult ära. Nimetatud asjaolu valmistas suurt rõõmu, sest vahepeal tundus juba, et olen nii juurteta tüüp, et mul on täiesti ükskõik kus olla, ma ei igatse mitte midagi ega kedagi ja võiksin rahus ka kogu ülejäänud eluks ihuüksi mäe otsa jääda. Õnneks selgus, et nii hull olukord siiski ei ole ja pühapäeva õhtul, pärast suurejoonelist 7-tunnist rongisõitu, mis vahepealse vahetusega koos võttis pea 10 tundi, olin tegelikult äraütlemata rõõmus lõpuks koju jõudes ja üle kahe nädala taas lapsi nähes. Millest ikkagi ei ole vaja järeldada, et ma olen rongaema – jah, ma pole eriline nunnutaja ja titeemaks pole ma loodud, sest tundide kaupa järjest küsimustele vastata ja lõputult heldinult naeratada kui tibuke taas mõne ärritava lollusega hakkama saab, ei ole minu jaoks. Samuti hakkan ma kõiki ühiskondlikku transporti (eriti lennukisse) sisenevaid väikelapsi igaks juhuks kohe kahtlustaval ilmel jõllitama. Enda õigustuseks tuleb möönda, et kui väikelaps siis end kogu sõidu aja normaalselt üleval peab, palun ma mõttes vabandust, et temasse igaks juhuks kahtlustavalt suhtusin. Õigluse huvides olgu aga ka öeldud, et kasvatamatuid jõnglasi, kelle vanemad heldinud naeratusega vaatavad, kuidas 3-4 aastane türann kogu vagunitäit inimesi terroriseerib, ei suuda ma siiski kannatada. Loomulikult ei lähe ma neid korrale kutsuma, aga ilmselt räägib näoilme enda eest ise. Aga päris väikesed, nii vastsündinust kuue kuuni, meeldivad mulle küll.

Oma saba kergitades ei saa jätta nimetamata, et kogu selle vanemliku laiskuse juures on mul mingil moel kasvanud poeg, kelle häid kombeid ja loomulikku viisakust kõik (eriti küpsemas eas prouad) taevani kiidavad. Vahel imestan isegi, kuidas ta selline tulnud on. Tõsi, ma olen kombeid nõudnud oluliselt rohkem kui näiteks korras tuba. Ja talle on alati olnud palju lubatud. Aga mitte stiilis tee mis tahad, kallis pojake, vaid kui soovid vabadusi, pead omama ka kohustusi ja oma tegude eest vastutama. Siiamaani on asjad töötanud üsna kenasti ja ma tean, et praegusel eluperioodil (mis on tema jaoks samavõrd keeruline) teen ma talle tegelikult tihtipeale liiga, oma närvilisuse ja kergesti ärrituvuse tõttu, aga ma palun vahel ka vabandust. Albina, mu uus tütreke, on loomupäraselt hea ja meeldiva käitumisega laps ja viimastel kuudel on ta rõõmustavalt arenenud, iseseisvamaks ja küpsemaks muutnud ja maailma asjade vastu huvi tuundma hakanud. Ta teeb mulle väga suurt rõõmu ja loodan siiralt, et ta sellest ka aru saab, sest oma tunnete väljendamises pole ma eriline meister, kallistamine tuleb mulle eriti raskelt, kuigi mitmetel põhjustel ma praegu suisa töötan selle kallal, et paremaks kallistajaks saada. Seega, kõik, kes te tegelikult armastate kallistada ja päriselt mind tunnete ja vahel minuga ka kohtute – tulege ikka julgelt kallistama, kui selleks soovi ja vajadust tunnete, sest ma pean selle kunsti ära õppima ja seda ei saa üksi kodus harjutada nagu prantsuse keelsete kõnede tõlkimist (mida tuleks teha, aga eriti pole siiamaani tehtud :)).

Olen ikka mõtisklenud ja iseendaga arutanud, mida võiksin veel blogisse kirjutada, sest blogi pidamine kui mõte meeldib mulle ja olen aastaid seda kavatsenud – lihtsamaks alternatiiviks raamatu kirjutamisele või nii :). Ühest küljest võiks see olla nagu avalikku ruumi paisatud salajane päevik, aga mis salajusest siin avalikus ruumis rääkida. Vahetevahel ikkagi taban end mõttelt, huvitav kes loeb ja mida arvab – vähemalt alateadlikult tekivad mingid piirid, ei ole siiski tegu voodi taha vaiba alla peidetud kaustikuga, nagu kuuendas-seitsmendas klassi, mis lõpuks sai põletatud, kuna vend, va rajaks, oli selle üles leidnud. Kuigi tagantjärele tarkusena ma ei usu, et neljanda klassi poissi oleks eriti huvitanud kuuendas käiva naisehakatise mõtisklused teemal miks ma ikkagi nii pikk olen ja kuidas õudsalt tahaks, et mul oleks oma poiss, aga tegelikult ei julge vastassoo esindajate poole vaadatagi ja lisaks kasvasid veel ka rinnad, mida iga hinna eest tuli maailma eest varjata (tänapäeval tüdrukud küll sel moel ei põe, tundub mulle). Aga tol hetkel oli tegu siiski maailmamuutva katastroofiga!

Ühest küljest, teismelise kombel oma päevasündmusi kirja panna on minuealise inimese puhul veidi banaalne, no kes viitsib kirjutada või lugeda ülestähendusi teemal: tõusin, panin pesu masinasse, tegin süüa (ok, kui midagi põnevat ja peent koos retseptiga), vedelesin voodis, käisin poes, andsin kassidele süüa jne. Või siis: sõitsin Brüsselisse, läksin tööle, tööpäev kestis 5 tundi. Tööst kui niisugusest ja sellega kaasnevatest lõbusatest seikadest oleks muidugi nii mõndagi kirjutada, aga seda piiravad kahjuks mitmesugused reeglid, kuigi on ebatõenäoline, et siia eksiks keegi, kes võiks mu seepärast pihtide vahele võtta. Samas ei või iial teada ja lisaks kõigele tahan endast mõelda kui seaduskuulekast inimesest. Seega töised probleemid, naljakad situatsiooni ja konfliktid kolleegide vahel siia teed ei leia. Näiteks lugu kingitavast Lego-lossist (inside joke!). Kui kunagi ilmuvad, siis ikka selles raamatus, mis meil kolleegidega mitmepeale pensionile jäädes on plaanis kirjutada.

Jääb üle veel filosofeerida erinevatel teemadel, avaldada oma seisukohti päevapoliitilistel teemadel, jäädvustada väljaspool tööelu juhtunud naljakaid seiku, analüüsida loetud raamatuid ja nähtud filme. Kusjuures päevapoliitilstel teemadel ma eriti sõna võtta ei julge, kartes paista liiga diletantlik või rumal, sest sageli ei oska ühe või teise otsuse ja seiskoha kohta esialgu ööd ega mütsi arvata, pigem kuulan rahulikult targemaid ja siis vaatan, milline lähenemine on mulle kõige vastuvõetavam. Olen jah selline muganduja ja sageli esialgu isiklikku arvamust ei oma:).

Aga tänase postituse lõpetuseks tahaksin soovitada: kuulake saadet Hallo kosmos! Katrin Saali Sauliga, kes on hiljuti üllitanud raamatu naise arhetüüpidest, mis olla Eestis ka tõeline bestseller, nagu kuulnud olen. Minul oli sealt väga palju õppida ja oma hetkeolukorda vaagides võin kinnitada, et just täpselt nii asjad väga sageli käivad ja mõned arhetüübid (eriti üle vindi läinud, näiteks “täitmatu naine” ) oleks nagu minu pealt maha kirjutatud ja kes on suhtes või abielus või mistahes muus kooselamise/olemise vormis, õppige sealt! Ja öelge mulle, kui viitsite, blogi kommentaarides, mida arvate.

Ahjaa, veel üks asi. Olen tasapisi hakanud avastama twitteri-fenomeni. Mul on seal küll konto 2009 aastast, aga enamasti ma seda ei kasutanud, jälgisn vaid mõningaid tööga seonduvaid asju , peamiselt mõttega, et “äkki mõni saadik ütleb midagi olulist ja kui olen seda varem kuulnud, on teinekord lihtsam teda mõista”, ja sedagi umbes 2 korda aastas. Nüüd vaatan sagedamini ja jälgin inimesi, kes niisama vaimukusi eetrisse paiskavad ja tegelikult olen avastanud, et aja täiteks on inimeste lühikesi ja löövaid mõttevälgatusi päris lahe lugeda. Ma ei mõista küll eriti neid, kes säutsuvad menstruatsioonist ja vinnidest nii näol kui tagumikul, aga ega ma ei peagi ju kõigest aru saama. Ja niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid huumorimeeli!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s