Peatage lennuk, ma tahan maha minna

lennukIlmselt on igaühel rääkida mõni lugu viimasel hetkel imenippidega lennukile jõudmisest, kinnisest väravast sisse murdmisest, lennule kutsumisest, mida minuga näiteks ikka vahel juhtub ja kunagi eelmises elus läks suisa nii, et pidime mehega nädalavahetusel Genfis kokku saama, mina tulin Montreux’st rongiga aga tema Frankfurtist lennukiga. Väljalend hilines, istus teine ajalehega väravalähedasse kõrtsi ja sinna ta jäi. Väidetavalt olla kaks korda kutsutud, aga ei midagi – härra ei kuulnud. Lufthansa oli lahke, pani ta omal kulul lennujaama hotelli magama ja vahetas pileti tasuta ümber. Ja mina olin Genfi hotellis tige nagu herilane. Kaks õhtut ainult oligi ja nüüd üks mokas…aga kõik see on poisike loo kõrval, mis juhtus ühe minuga kolleegiga (tõestisündinud ja mul on natuke isegi kahju, et mitte minuga).

Nagu teada seisneb meie töö mööda ilma kihutamises ja siin-seal asjade tõlkimises. Minu kihutused on lühemad ja rongiga aga enamik kolleege kihutab Eestist ja lennukiga. Ja vahel juhtub, et muutused toimuvad viimasel minutil.

Refereerin: istun lennukis, pole jõudnud veel telefoni lennurežiimile lülitada. Saabub sõnum. Vaatan ja ei usu oma silmi, „Urgent!“ Ütleb, et pole täna mind Luksemburgi vaja. Lennuk liigub. Pöördun kolleegi poole. „Sina ka said?“ Sai. Lennuk liigub. Otsustan, et ei taha lennata. Kolleeg tahab, sest tal on äraantud pagas. Minul ei ole. Lennuk liigub. Pöördun stjuardessi poole, seletan, et tööd ei tule, lennata pole vaja. Mul on käsipagas. Stjuardess jääb täiesti rahulikuks, küsib piloodilt. Lennuk ikka liigub. Mina igaks juhuks ringi ei vaata, ei taha kaasreisijate nägusid näha. Piloot on nõus. A propos, piltoot on naine. Lennuk peatub. Stjuardess helistab lennujaama. Lennuk ruleerib tagasi. Jee, päriselt, see juhutb! Auto tuleb vastu, sealt astub välja kohalik lennujaamateeninduse tšikk ja viimaks saan oma ärateenitud sõimuvalingu kätte, et mida endast mõtlen jne jne jne. Stjuardess sekkub, kinnitab tšikile, et kõik on korras ja röökimiseks pole põhjust. Saangi maha ja lennuk lahkub. /refereeringu lõpp/

Lufthansa, 12 points! Maismaateenistus: zero points! Uskumatu, tänapäeva terrorismiajastul, mõtleme me pärast koos. Tegelikult võinuks ju pommi lennukisse jätta, näiteks nii, et algul otsustad end ka õhku lasta, siis tundub elu äkki armas. Või mida iganes. Millise vastutuse võttis/julges võtta Lufthansa piloot. Ja kui inimlikult mõistev suhtumine, sest mingit kohustust tal selleks küll ei ole. Käesolevas situatsioonis. Samas mingid reeglid peaksid ju olema, millal tohib lennuki peatada. Kui keegi märatseb või sureb, näiteks. Äkiline haigushoog, sünnitamine. Hetkel polnud küll mitte ühegagi tegemist ja seepärast lähebki sellele nimetule naispiloodile mu imeline imetlus. Kogu saksa rahva renomee tõusis mu silmis hetkega, sest vahel on nende puhul just nimelt selline mulje, et teeksid ju küll, aga ei saa sest reegel on selline ja reegel keelab, käseb, poob ja laseb. Inimlikkus ja vastutulelikkus? Nõrkadele või ületähtsustatud. Aga vaat nüüd… ja tõesti kahju, et see minuga ei juhtunud. Samas, ma ei tea, kas oleksin julgenud lennuki peatamist paluda. Valestimõistmise vältimiseks olgu öeldud, et kõnealuse kolleegi näol on tegemist äärmiselt meeldiva ja malbe naisterahvaga, kes kisendades oma õigust küll taga ei aja. Lihtsalt, et oleks nimetatud.

Lähen ise ka täna Lufthansa peale, et Eestisse sõita. Peatama vist lennukit seekord ei hakka :).

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s