Kus ma siis ikkagi elama peaksin?

Kõige kodum kodu, mis mul on
Kõige kodum kodu, mis mul on

Veel mõne aja (nii umbes viie aasta) eest oli mul PLAAN – et lähen Eestisse tagasi kohe, kui aeg küps, mis pidi juhtuma küllaltki varsti. Ja ma nii väga tahtsin! Mis on isegi kummaline, arvestades, et rääkisin juba lasteaias (sügaval nõukaajal), et mina „emigreerun“. Seda sõna teadsin ainult sellepärast, et isal oli üks sõber, omaaegne dissident ja aktiivne riigivastane (vahepeal istus vangiski), kes tahtis elu eest Kanadasse saada, kuhu tema oma isa jällegi pärast sõda sattunud oli. Ilmselt siis vanainimeste juttudest oli peenelt kõlav sõna mulle kõrva jäänud, aga ma ikkagi teadsin ka, et see tähendas „lähen välismaale elama“. Alati, kui nimetatud härra meil külas käis, tuli emigreerimine jutuks. Lõpuks ta sinna ka sai, aga alles kaheksakümnendate teises pooles, kui Gorbatšov võimule tuli. Tema isa oli selleks ajaks kahjuks juba teises ilmas.

Aga tegelikult tahtsin ju arutleda teemal, kus ma siis ikkagi elama peaksin. Ülaltoodud lapsepõlveplaanide valguses tundus mulle endalegi imelik, et nii väga Eestisse tagasi tahtsin. Aga nii see oli, plaan oli kindel ja soov selge. Ilma mujal elamata poleks ka Eesti eelistest aru saanud. Ikka oleks jäänud kripeldama, mis ja kuidas võinuks olla, kui oleksin ihaldatud „välismaale“ saanud. Samas on ammutuntud tõde, et inimesed teevad plaane, jumalad naeravad. Nii ka seekord. Jumalatel ilmselt on minuga mingi teine plaan, milline nimelt, on hetkel vist ainult nendele teada. Sest minu kindel plaan lendas pauguga vastu taevast. Nüüd ma enam pikaajalisi plaane ei tee. Vaatan, mida elul on mulle veel pakkuda, võtan vastu, mis meeldib ja mis ei meeldi, noh, las see jääb…

Ühest küljest pole mul ju Kölnis mitte midagi viga – mulle meeldib see linn, siinne mitmekesisus, rahvaste paabel ja elanike vabameelsus (muuhulgas on Köln ka Saksamaa geipealinn). Olen jätkuvalt veendunud, et minusuguse ekspati jaoks, kes kohalikku keelt meisterlikult ei valda ja eriti ei vaevu ka, on see üks parimaid (kui mitte kõige parem) koht kogu Saksamaal. Siinsed elanikud on lahked, sõbralikud ja avatud; põlised kölnlased on uskumatult uhked oma Kölni päritolu üle ja räägivad oma väikestes vanades kohalikes kõrtsides (kus mõnes võib siiamaani suitsetada) oma kölschi, mis on kohalik dialekt ja joovad Kölschi, mis on kohalik õlu. Aga kõigest hoolimata ei jõua ma ära oodata, millal mõlemad lapsed on kooli lõpetanud, et ma poleks enam sunnismaine lihtsalt sellepärast, et keegi käib siin koolis. Võib-olla ma ei lähegi siit kuskile, aga võib-olla kihutan kohe kõige nelja tule poole. Kõige mõistlikum ja praktilisem lahendus oleks Brüssel, see on nagunii mu teine kodulinn siinkandis ja töö ka seal. Samas olen kogu aeg tahtnud Šveitsi, sinna võiks minna, prantsuse keelsesse ossa eriti või Prantsusmaale. Aga Eestisse tagasi? Ilmselt kohe ei lähe. Viimasel ajal olen märganud, et mitme riigi vahel elatud aastatega on minust saanud selline kosmpoliit, kes on ühtaegu kodus igal pool ja mitte kuskil. Mitte et mul Eestis midagi viga oleks, mul on seal sõbrad (ilmselt ainukesed pärissõbrad), vanemad ja oma kodu. Seal on tore käia, suvel pikalt olla (sel aastal suisa kuus nädalat). Aga mida aeg edasi, seda enam tundub, et natuke olen ikka võõras ka. Inimeste mõtted ja seisukohad – ma nagu jagan neid, aga päriselt ei jaga ka; nagu saan aru, aga ei saa ka. Täpselt sama lugu on nii Kölni kui Brüsseliga. Olen igal pool kodus, aga ei ole ka. Üha enam mõtlen, et ma pole viisteist aastat tervet novembrikuud Pärnus veetnud. Mis ma seal teeksin? Hea küll, istuksin kodus küdeva ahju ees ja tõlgiksin krimkat. 10996037_1001652653178497_5229107791487553941_n

Riisuksin hoovis lehti, jalutaksin inimtühjal rannal. Suurepärane! Ja kui kellelegi külla tahan minna, siis on seal paar vana head läbiproovitud sõbrannat ja vanemad ka. Aga kui tahaks kuskile minna? Baari või restorani või kohvikusse, kus ma poleks ainus külastaja. Novembrikuises Pärnus ei saa selles nii kindel olla. Jalutada kord aastas keset päist päeva läbi inimtühja Koidula pargi kesklinna on mõnus, eriti kui vihma ei saja, õhk on karge ja mahalangenud lehed sahisevad. 12107873_1073909849286110_5868276040407264021_n

Aga kell kuus õhtul pilkasesse pimedusse mattuv inimtühi peatänav on masendav. Sel aastal märkasin esmakordelt, kui vara Eestis praegusel aastajal ikkagi pimedaks läheb. Kuu alguses ootamatul töösutsakal Tallinnas käis tabas mind ebameeldiv üllatus, kui kell viis tööpäeva lõpetades selgus, et väljas valitseb täielik ööpimedus. Suvel on Eestis  valgusega jälle hästi. Ühesõnaga, ma ei tea, ma lihtsalt ei tea, kus ma õige peaksin elama. Olen kaugel sellest, et Eestit kiruda ja rääkida, kuidas seal ei ole võimalik elada ja riik on nõme ja rahvast ei aita (omad vead muidugi on, aga kus neid poleks). Igal pool on võimalik elada ja Eesti pole halvem kui enamik teisi Euroopa riike, paljuski parem ja lisaks sellele kodu, juured, isamaa. Öeldakse, et isamaaarmastust ei olegi kõigile antud ja nii ta on – mul on ilmselt leigelt, aga natuke ikka olemas. Liiatigi arvan, et mujal elades on oma kodumaa (kui see just Põhja-Korea või muu hullumeelne diktaatorriik ei ole) kritiseerimine ja maha tegemine suisa lubamatu, tahaks lausa öelda labane ja madal. Kui kunagi pensionile jään, lähen kahtlemata Eestisse tagasi (sest poja pakutud vanadekodu Šveitsi alpides hakkab kuidagi käeulatusest välja libisema), sest kus mujal on mul nii mõnus suur maja, kus rahulikult kuldsete tüdrukute pansionaati pidada või siis endasuguse papiga segamatult askeldada. Aga enne seda ei ole nii kindel. Ma pole enam harjunud pimeda ja külmaga (mitte et Kesk-Euroopa mingi troopiline oaas oleks, aga lund vähemalt enamasti ei ole ja temperatuur alla nulli ei lange). Ja õhtul kell  viis siiski kottpime ei ole. Ja tänavatel on inimesed. Kohvikutes ja baarides ka. Kuidagi pealiskaudne põhjus elukoha valimiseks? Aga nii ma praegu tunnen, ma tahan Eestis käia, aga võib-olla mitte kogu aeg elada. Ja siis veel see mehe küsimus – kuidas peaksin ma leidma endale Eestist mehe, kui neid on seal vähe ja need, kes teoreetiliselt kvalifitseeruksid, on juba mitmekordselt võetud. Või siis hakkavad tasakesi ära surema. Take it or leave it – ehk on see veidi arvestatavam põhjus, miks ma veel ei saa tagasi minna. Pealegi võiks loota, et jumalatel on minuga veel mingi kolmas ja hoopis ägedam plaan. Mina olen igal juhul pakkumistele avatud ja 2,5 aasta pärast taas vaba ja valmis minema kuhu iganes soovin. Aga kus teie tahaksite elada?

2 thoughts on “Kus ma siis ikkagi elama peaksin?

  1. No nagu sônad mu suust vôetud. Olen Eestist (Pärnust) eemal elanud nüüd 15 aastat ja kuigi mu esimene armastus on Eesti siis praegu päris tagasi küll ei näe ennast minemas. Elan Inglismaal väikeses külas Londoni lähedal ja ma pean ütlema et mu kodu on siin. Kuigi ei ole välistatud et kui lapsed kodust lännud ja pensioni pôlv kätte jôuab siis ennast jälle Pärnus ette kujutan elamast. aga pole ikka kindle kas kogu aeg. Ei tea ja ei vaeva oma pead ka liiga palju, eks näeb mis elu toob. Kôik need aastad tagasi ei olnus mingit plaani Inglismaale elama tulla aga elul olid teised plaanid 🙂

    Liked by 1 person

  2. Ma ei tea..kordan Sinu sönu : inimene plaanib, jumal naerab. Antud hetkel olen Baden-Badenis väga önnelik ja rahul ning ma ei näe end eestisse tagasi minemas. Mul on veel see lihtne et mul pole seal kuhugile minna ning seal pole ka enam ühtegi sugulast mind ootamas jne. st..hotell puhkuseks eestis. Ma olen mänginud möttemänge Uus-Meremaast, Sri Lankast , Itaaliast. Aga …ma olen avatud ning ootan mis elul mul pakkuda veel on..vöib-olla minu raamat löpebki kord Baden-Badenis..ei tea – ei tea 🙂

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s